Perekonnaõigus › Põlvnemise tuvastamine ja vaidlustamine

MAAKOHTU LAHEND

Kuna hageja on sündinud 25. aprillil 2007, peab PKS § 94 lg-st 3 tulenevalt hageja eostamise ajavahemik olema 30. juuni 2006 – 27. oktoober 2006. Seega PKS § 94 lg-s 3 märgitud ajavahemik kattub hageja seadusliku esindaja selgitusega, et tema ja kostja elasid koos 2006. a maist kuni 2006. a oktoobrini. Asjaolu, et laps on või ei ole mehe bioloogiline järglane, saab tänapäeval selgitada kindlaimalt molekulaargeneetilise uuringuga. Ekspertiisiakti XXXXXXXXXX (dtl 329–335) kohaselt ei ole kostja bioloogiline isadus hageja suhtes välistatud. Kostja saab 99,99999999% tõenäosusega olla hageja bioloogiline isa. Ehkki ühtki liiki tõendile ei ole seadusega (TsMS § 232 lg 2) omistatud aprioorselt kindlaks määratud jõudu, on praktikas mõnd liiki tõendid üldjuhul usaldusväärsemad ja seetõttu omavad ka harilikult suuremat tõendusjõudu. Näiteks on ekspertide arvamus harilikult kaalukam tunnistaja ütlusest või poole enda seletusest. Kostja ekspertiisi järelduse osas vastuväiteid ei esitanud. Maakohus järeldas, et kostja eostas hageja. Tõendeid, mille alusel saaks maakohus järeldada, et kostja ei ole hagejat eostanud, kohtule esitatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hagi tuleb põlvnemise tuvastamise nõude osas rahuldada. Maakohus luges tuvastatuks, et hageja põlvneb kostjast ja kostja on hageja isa. Elatise nõude osas asja menetlus jätkub pärast osaotsuse jõustumist. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 164 lg 11 esimese lause järgi kostja kanda. Menetluskulude jaotamisel arvestas maakohus ka kostja käitumisega menetluse käigus (kohtu korralduste eiramine, ekspertiisile korduvalt ilmumata jätmine, proovi andmisest keeldumine). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks tsiviilasja menetlust lõpetavas lahendis.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kostja apellatsioonkaebuse väited on alusetud. Kostja on teinud Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 2-19-1719 täiesti valed järeldused ning püüab kohut eksitada, väites justkui oleks isadus kindlaks tehtud abikaasa isaduse eelduste kaudu. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahendi p 13 kohaselt on isa isik, kellest on lapse põlvnemine kindlaks tehtud abikaasa isaduse eelduse, isaduse omaksvõtu ja sellele lisatud ema nõusoleku, isaduse kohtuliku tuvastamise või isaduse vaidlustamise ja seejärel isaduse kohtuliku tuvastamise kaudu (PKS §-d 84–95). Selles asjas oligi isadus eelnevalt vaidlustatud ning Viru Maakohus on teinud kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-18-5065, millega on tuvastatud, et hageja sünniakti eelnevalt isana kantud isik ei ole hageja isa ning vastav kohtuotsus on jõustunud. Tsiviilasjas nr 2-18-5065 tehtud lahend kehtib ka kostja suhtes. Praeguses asjas on hageja esitanud hagiavalduse põlvnemise tuvastamise ja ülalpidamiskohustuse täitmise nõudes. PKS § 94 lg 1 järgi tuvastab isaduse kohus, kui seaduse § 84 lõike 1 punkti 1 või 2 või § 86 kohaselt ei ole ühtki meest lapse isana kindlaks tehtud, samuti kui isadus on vaidlustatud seaduse § 91 alusel ja kohus on tuvastanud, et laps ei põlvne mehest, kelle isadus vaidlustati. Seega oli isaduse tuvastamine lubatav, kuna Viru Maakohus on eelnevalt tsiviilasjas nr 2-18-5065 tuvastanud, et hageja ei põlvne mehest, kelle isadus vaidlustati. Kostja eksib, väites, et praegune vaidlus ei ole selle üle, kes on lapse bioloogiline isa, vaid vaidlus on ainult selles, kes on lapsevanem. Kostja jätab tähelepanuta PKS § 84 lg 1 p 3, mille järgi loetakse, et lapse on eostanud mees, kelle isaduse on tuvastanud kohus. Praeguses tsiviilasjas ongi maakohus õiguspäraselt tuvastanud kostja isaduse kooskõlas PKS § 94 lg-ga

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12.01.2022, 2-19-1719/87, p 18). Seega kehtib tsiviilasjas nr 2-18-5065 tehtud lahend ka kostja suhtes. Kostja on ekslikult viidanud isaduse vaidlustamise tähtajale, mis tuleneb PKS §-st 93. Praegusel juhul ei ole tegemist isaduse vaidlustamise hagiga, vaid isaduse tuvastamise hagiga, mille võib PKS § 95 kohaselt esitada mh ka laps ehk hageja. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja ekslikult viidanud üksnes PKS § 84 lg 1 p-le 1, mille kohaselt on lapse isa mees, kes on lapse eostanud. Loetakse, et lapse on eostanud mees, kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus. Nagu hageja õigesti viitas, siis PKS § 84 lg 1 p 3 kohaselt loetakse, et lapse on eostanud mees, kelle isaduse on tuvastanud kohus. Seega ei ole alust järelduseks, et isaks on vaid mees, kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus. Ringkonnakohus märgib, et põhjendamatu on kostja viide sellele, et Riigikohtu praktika välistab rahvastikuregistri andmed kui tõendid ning et rahvastikuregistri tõend tuleks jätta arvestamata. Riigikohus on asjas nr 2-19-1719 tehtud lahendi p-s 14 viidanud sellele, et rahvastikuregistri kanne ei ole konstitutiivne, see ei loo ega lõpeta isikutevahelist põlvnemissuhet. Rahvastikuregistri kandel on üksnes tõenduslik tähendus. Eeltoodut on rõhutatud ka kehtiva PKS sisuliseks aluseks oleva eelnõu seletuskirjas, kus on põlvnemise vaidlustamise kontekstis selgitatud, et põlvnemissuhte lähtealus ei ole seotud sünniakti kandega, aktil on vaid tõenduslik tähendus (RKTKm 12.01.2022, 2-19-1719/87, p 14). Sama lahendi p-s 21 on Riigikohus viidanud, et rahvastikuregistri kannetel ei ole õigustloovat tähendust ega TsMS § 232 lg 2 mõttes ette kindlaksmääratud jõudu. Võimalik on tugineda kande ebaõigsusele (RKTKm 12.01.2022, 2-19-1719/87, p 21). Seega tuleneb Riigikohtu lahendist otsesõnu, et kuigi rahvastikuregistri kanne ei loo ega lõpeta isikutevahelist põlvnemissuhet (tegemist pole konstitutiivse ehk õigustloova kandega), on rahvastikuregistri kandel tõenduslik tähendus. Seega tõendina on rahvastikuregistri kanne ja andmed kasutatavad. Maakohus on õigustatult seega viidanud, et sünni tõendis (dtl 6) ja rahvastikuregistris andmed hageja isa kohta puuduvad. Kuna praegusel juhul on tuvastatud, et X J.Q vaidlustas enda isaduse ning asjas tuvastati, et X J.Q pole hageja isa, kustutati õigesti ka rahvastikuregistrist vastav isakanne. Asjaolu, et kunagi oli hageja isaks märgitud rahvastikuregistris X J.Q, kes oma isaduse vaidlustas, ei välista, et nüüd tuvastati, et hageja isaks on kostja. See ei tähenda, et hagejal oleks seetõttu kolm vanemat, nagu sisuliselt on leidnud kostja. Kostja vastuväited seoses maakohtu tegevusega asjade nr 2-18-5065 ja 2-17-16966 puhul, kus kostjale pole väljastatud lahendite koopiaid, ei ole praeguse asja menetluses asjakohased. Iseenesest on õige see kostja väide, et tõendi kogumise üle ei saa otsustada kohtujurist. Samas praegusel juhul nähtub, et juba ligi aasta enne kohtujuristi allkirjastatud Viru Maakohtu 6. septembri 2023. a määrust oli Viru Maakohtu kohtunik T. Šabarova 13. oktoobri 2022. a määrusega lahendanud kostja taotluse tõendite kogumiseks, leides, et tsiviilasja nr 2-18-5065 toimiku (sh kohtulahendi) võtmiseks asja materjalide juurde ei ole alust, kuna tegemist on jõustunud kohtulahendiga, mida kostja vaidlustada ei saa, kohtuotsuse alusel on kustutatud lapse isa kanne lapse sünnitunnistuselt ja lapse andmetest rahvastikuregistrist. Samuti viitas maakohus, et lapse põlvnemise tuvastamise hagi lahendamisel ei vaja tõendamist asjaolu, et isadus oli vaidlustatud ja oli tehtud ka otsus, millega tuvastati, et laps ei põlvne isikust, kes oli märgitud lapse sünnitunnistusel isana. Lapse isa andmed on lapse sünniaktist kustutatud (dtl 59–63). Seega oli tõendite kogumise taotluse, mis puudutas asja nr 2-18-5065, lahendanud maakohtu kohtunik varasema määrusega. Viru Maakohtu kohtujuristi 6. septembri 2023. a määrusest ei sõltunud praegusel juhul ka asja tulemus. 25. augusti 2023. a avalduses, millega kostja palus lisada toimikusse lahendid asjas nr 2-18-5065 ja 2-17-16966, märkis kostja, et vajab neid tõendina, kuna nendes on tõestus, et lapsel oli isa ja et praegune menetlus on lubamatu, kuna tegemist on jätkuva menetlusega isaduse vaidlustamise küsimuses. PKS § 93

lg 3 ei luba kostja väitel alaealisel lapsel vaidlustada isadust enne, kui ta saab täisealiseks. Kostja palus avalduses menetlus lõpetada (dtl 317). Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et lapse isana oli varasemalt kantud sünniakti X J.Q, ei ole praeguses asjas vaidluse all, samuti pole vaidluse all asjaolu, et X J.Q oma isaduse vaidlustas ning asjas nr 2-18-5065 tuvastati, et X J.Q ei ole hageja isa ning vastava otsuse alusel ka vastav isa kanne sünnitunnistuselt ja rahvastikuregistrist kustutati. Asi nr 2-17-16966 puudutas elatisenõuet X J.Q vastu, mille menetlus lõppes 11. juuni 2018. a kompromissimäärusega. Lisaks nähtub KIS-st, et kostjale on tsiviilasjas nr 2-17-16966 antud õigus tutvuda asjas tehtud 11. juuni 2018. a lõpplahendiga. Ekslik on kostja väide, justkui oleks tegemist praeguse menetluse puhul isaduse vaidlustamise jätkuva menetlusega. Ringkonnakohus leiab eeltoodu alusel, et vastavate kohtulahendite lisamine asja juurde ei olnud asja lahendamise seisukohalt vajalik. Maakohus on asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid (sh ekspertiisiakti, mille kohaselt saab kostja olla 99,99999999% tõenäosusega hageja bioloogiline isa (dtl 333)) hinnanud ning leidnud põhjendatult, et kostja eostas hageja. Tõendeid, mille alusel saaks maakohus järeldada, et kostja ei ole hagejat eostanud, kohtule esitatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et hagi tuleb põlvnemise tuvastamise nõude osas rahuldada ning luges õigesti tuvastatuks, et hageja põlvneb kostjast ja kostja on hageja isa.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.