D.K hagi B.G vastu vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte lõpetamiseks ja soetisvara tasaarvestamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
875 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 1. veebruari 2024 vaheotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
B.G apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus Kostja (apellant) B.G (isikukood XXX), lepinguline esindaja advokaat Aleksei Forstiman Hageja (vastustaja) D.K (isikukood XXX), lepinguline esindaja Mihhail Tuštšenko
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Viru Maakohtu 1. veebruari 2024 vaheotsus muutmata.
3.Jätta kostja 5. septembri 2024 vastuväide ringkonnakohtu tegevusele rahuldamata.
4.Jätta asja juurde võtmata hageja 20. septembril 2024 esitatud töötamise registri väljavõte. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hageja palub lõpetada abikaasade vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte ja mõista kostjalt hageja kasuks välja soetisvara vahe 35 650 eurot. Pooled on valinud vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte. Nende abielu lahutati Viru Maakohtu 20. septembri 2022 otsusega. Asjas kuulub kohaldamisele Eesti õigus.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks. Kostja hinnangul on abiellumisel tehtud varasuhte valik tühine ning asjas kuulub kohaldamisele Vene õigus, milles vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhet ei ole. Poolte abielu sõlmiti 14. X 2018. Hagejal ja kostjal on Vene Föderatsiooni kodakondsus. Nad tutvusid Rootsis. Enne abielu sõlmimist elas hageja Venemaal Sankt-Peterburis ja tal oli Eesti elamisluba töötamiseks. Eesti tööandja saatis hageja pärast elamisloa saamist tööle Rootsi ning hageja ei elanud enne kostjaga abiellumist Eestis, vaid viibis Eestis lühikest aega tavaliselt läbisõidul. Kostja elas Eestis ja töötas Rootsis. Kui üks abikaasa elab ühe lepingupoole territooriumil, teine aga teise lepingupoole territooriumil ning mõlemal abikaasal on sama kodakondsus, määratakse nende isiklikud ja varalised suhted Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (õigusabileping) art 27 p 2 kohaselt selle lepingupoole seadusandlusega, mille kodanikud nad on.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus leidis 1. veebruari 2024 vaheotsuses, et asjas kuulub vastavalt õigusabilepingu art 27 p-le 1 kohaldamisele poolte ühise elukoha järgne õigus, so Eesti õigus. Maakohus tuvastas, et poolte ühine elukoht oli Eestis XXX X, mistõttu tuleb vastavalt õigusabilepingu art 27 p-le 1 lähtuda Eesti seadusandlusest. Maakohus tugines hageja esitatud tõenditele: abielutõend nr XXXXXXXXXXXX, abieluvararegistri 19. septembri 2022 tõend, Eesti Töötukassa 23. veebruari 2021 tõend nr XXXXXXXXXXXX, töötamise registri 29. märtsi 2023 tõend, ja sellele, et poolte ühine laps A.A. on sündinud Eestis XXX. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse nõuda Politsei- ja Piirivalveametilt (PPA) välja andmed hageja Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piiri ületamise kohta ajavahemikul 14. veebruarist 2017 kuni 14. veebruarini 2018, sest hageja käigud Venemaale ja tagasi Eestisse ei tõenda poolte ühist elukohta. Poolte ühise elukoha määravad pooled ise ning isegi kui mõlemad viibivad suurema osa aastast välismaal, võivad nad määratleda oma ühise elukohana kokkulepitud koha (antud juhul XXX, Eesti Vabariik).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 1. veebruari 2024 vaheotsuse tühistamist, tuvastamist, et hageja ja kostja abielu sõlmimisel 14. X 2018 kuulus
hageja ja kostja varalistele suhetele kohaldamisele Vene õigus, hagi läbi vaatamata jätmist ja menetluskulude jätmist hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei arvestanud maakohus kostja vastuväite aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus tegi vaheotsuse asjaolude pinnalt, mis tekkisid alles pärast poolte abiellumist. Maakohus rikkus sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse tõendite kogumiseks. Kostja esitas ringkonnakohtule uuesti taotluse nõuda PPA-lt välja andmed hageja piiriületuste aja (kuupäev) ja suuna kohta Eesti-Vene piiril ajavahemikul 14. veebruarist 2017 kuni 14. veebruarini 2018. Kostja soovib tõendada hageja Eestis viibimiste kestust enne kostjaga abiellumist.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb kaebuse ja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on hageja tõendanud, et poolte ühine elukoht, st nii hageja kui ka kostja ainuke elukoht, oli Eestis XXX. Maakohus on selle õigesti tuvastanud. Andmed piiriületuste kohta ei ole elukoha küsimuse lahendamisel olulised. Hageja esitas 20. septembril 2024 tõendid, millest üks on toimikus juba olemas, teine on uus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu vaheotsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata.
7.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta ja asja juurde võtmata hageja 20. septembril 2024 esitatud töötamise registri väljavõtte, sest hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei ole seda varem esitanud. Teine hageja esitatud tõend, rahvastikuregistri väljavõte, on toimikus juba olemas.
8.Ringkonnakohus jättis 30. augusti 2024 määrusega kostja taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata. Kostja esitas 5. septembril 2024 kohtu tegevusele vastuväite, sest kostja ei soovi tõendada mitte poolte ühist elukohta, vaid seda, et enne abiellumist neil ühist elukohta ei olnud, ja seda, et hageja elas Venemaal. Hageja käigud Eestisse olid lühiajalised ega viita siin elamisele. Eesti õiguse kohaldamise eeldused ei ole seega täidetud. Ringkonnakohus ei näe alust vastuväite rahuldamiseks. Piiriületustest ei saa järeldada ei poolte ühist ega hageja eraldi elukohta. Kostja väidab, et hageja kasutas Eestit transiidiks Rootsi. Eesti-Vene piiri ületamisest ei saa seega teha järeldusi selle kohta, kui palju viibis hageja kostja viidatud ajavahemiku jooksul Eestis või kas hageja elas Eestis või mujal. Taotletud tõend on jäetud põhjendatult kogumata.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS § 442 lg 8 nõuetele vastavalt oma otsust põhjendanud ega ole rikkunud menetlusõiguse norme. Vastusena apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 57 lg-st 1 ja § 58 lg-st 3 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal (RKTKo 9. detsember 2009 nr 3-2-1-119-09, p 13). Antud asjas on maakohus aga õigesti leidnud, et õigusabileping on siseriikliku õiguse ees prioriteetne.
11.Õigusabilepingu kohaldamisel lähtus maakohus õigesti poolte ühisest elukohast, sest sellega seob õigusabileping abikaasade varalistele suhetele kohalduva õiguse. Reeglina kohaldub abikaasade ühise elukoha riigi õigus (art 27 p 1), kui aga abikaasad elavad eri riikide territooriumil, siis kohaldub ühise kodakondsuse riigi õigus (art 27 p 2).
12.Õigusabilepingu art 27 ei täpsusta, mis hetkest tuleb abikaasade elukoha määramisel lähtuda, kas abielu sõlmimise või abielu lahutamise ajast. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul tuleb abikaasade varasuhteid puudutav vaidlus õigusabilepingu järgi lahendada selle riigi õiguse järgi, kus on abikaasade ühine elukoht vaidluse lahendamise ajal (vt RKTKo 9. detsember 2009 nr 3-2-1-119-09, p 13). Et õigusabileping ei pea silmas poolte elukohti enne abiellumist, sellele viitab ka art 27 sõnastuses abikaasade ühise elukoha ja ühe abikaasa elukoha kasutamine – enne abiellumist ei nimetata inimesi abikaasadeks. Õigusabileping lähtub seega sisuliselt kohast, millega abielu on kõige tugevamalt seotud.
13.Õigusabileping ei reguleeri füüsilise isiku elukoha määramist. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 10 järgi kohaldatakse füüsilise isiku elukoha kindlaksmääramisel Eesti õigust.
14.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 järgi on isiku elukoht koht, kus ta alaliselt või peamiselt elab, see võib üheaegselt olla mitmes kohas ning elukoha muutmiseks peetakse mujale elama asumist viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Vaidluse lahendamise ajal saab hageja elukohta seega pidada Eestis olevaks nii tema enda kinnitusel kui ka rahvastikuregistri andmete järgi (dtl 150). Selle üle vaidlust ei ole, et kostja elas Eestis nii enne abiellumist, abiellumise ajal kui ka elab siin vaidluse lahendamise ajal, samuti, et pooled elasid koos Eestis. Kostja ei ole väitnud, et poolte ühine elu oleks toimunud Venemaal.
15.Lisaks, isegi kui pidada kohalduva õiguse määramisel oluliseks hageja elukohta enne abielu sõlmimist või abiellumise ajal, on kostja ise väitnud, et hagejal oli Eesti elamisluba töötamiseks ning Rootsi, kus pooled tutvusid, lähetas hageja Eesti tööandja. Eestit saab seega pidada hageja üheks elukohaks juba enne poolte abiellumist. Ka poolte käitumine viitab, et nad nägid oma abielu kõige rohkem seotuna just Eestiga, otsustades siin abielluda ja valides varasuhte Eesti õiguse järgi.
16.Vastavalt TsMS § 173 lg 5 ei märgi kohus vaheotsuses menetluskulude jaotust. Menetluskulud määrab kindlaks maakohus edasise menetluse käigus. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.