Aktsiaseltsi SEB Liising hagi EstFin Pellet (likvideerimisel) ja IM vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.11.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
EstFin Pellet OÜ (likvideerimisel) ja IM apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
36 732,11 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktsiaselts SEB Liising (registrikood 10281767), lepinguline esindaja Martin Velling
OÜ
Kostja I: EstFin Pellet OÜ (likvideerimisel) (registrikood 11192054), seaduslik esindaja likvideerija IM, lepinguline esindaja vandeadvokaat Yulia Klyukach Kostja II: IM (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Yulia Klyukach Kohtuistungi toimumise aeg
09.05.2016, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 16.11.2015 otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha menetluskulude jaotuse osas uus otsus, millega jätta maakohtu menetluskulud 20 % ulatuses Aktsiaseltsi SEB Liising kanda ja 80 % ulatuses solidaarselt EstFin Pellet OÜ (likvideerimisel) ja IM kanda.
2.Muus osas jätta Harju Maakohtu 16.11.2015 otsus muutmata.
4.2 Välja mõista solidaarselt EstFin Pellet OÜ-lt (likvideerimisel) ja IM-lt põhinõue 18 894,99 (kaheksateist tuhat kaheksasada üheksakümmend neli eurot ja 99 senti) eurot ja viivised 17 837,12 (seitseteist tuhat kaheksasada kolmkümmend seitse eurot ja 12 senti) eurot Aktsiaseltsi SEB Liising kasuks. 4.3 Jätta maakohtu menetluskulud 20 % ulatuses Aktsiaseltsi SEB Liising kanda ja 80 % ulatuses solidaarselt EstFin Pellet OÜ (likvideerimisel) ja IM kanda. 4.4 Ringkonnakohtu menetluskulud jätta 5 % ulatuses Aktsiaseltsi SEB Liising kanda ja 95 % ulatuses solidaarselt EstFin Pellet OÜ (likvideerimisel) ja IM kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts SEB Liising (hageja) esitas 22.04.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse, millega palus EstFin Pellet OÜ-lt (likvideerimisel) (kostja I) ja IM-lt (kostja II) solidaarselt välja mõista 45 522,39 eurot. Hageja vähendas 01.10.2015 kohtuistungil oma nõuet ning palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhinõude summas 21 714,99 eurot ja viivised summas 20 657,12 eurot, s.o kokku 42 372,11 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ PTE Kinnisvara 16.01.2008 liisingulepingu nr L08100488, mille eesmärgiks oli anda OÜ PTE Kinnisvara kasutusse sõiduk Jaguar Daimler Super Eight, netohinnaga 91 534,48 eurot (käibemaksuta). Liisinguleping sõlmiti tähtajaga 24.01.2013. OÜ PTE Kinnisvara kohustus tasuma liisingumakseid ja intressi vastavalt liisingulepingu lisaks olevale maksegraafikule. 29.07.2011 sõlmisid hageja, OÜ PTE Kinnisvara ja kostja I liisingulepingu ülevõtmise lepingu, mille kohaselt võttis kostja I liisingulepingust tulenevad kõik õigused ja kohustused üle. Samal kuupäeval sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja II tagama solidaarselt kostjaga I liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja II vastutuse piirmääraks lepiti kokku 55 000 eurot. Alates 09.01.2012 jätsid kostjad tasumata liisingumaksete arved. 04.07.2012 saatis hageja kostjale I teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta, andes kostjale I aega kuni 16.07.2012 võlgnevuse tasumiseks. Samal kuupäeval saatis hageja ka kostjale II nõude käendusest tulenevate kohustuste täitmiseks
tähtajaga 16.07.2012. 17.07.2012 seisuga ei olnud kostjad enda võlgnevusi tasunud ning liisinguleping loeti ülesöelduks.
3.Vastavalt VÕS § 367 lg 1 ning liisingulepingule on kostjad kohustatud hüvitama hagejale liisingulepingu lõppemise päevani tasumisele kuuluvad summad ning hüvitama kõik liisinguesemega tekkinud kahjud. Hageja nõue koosneb tasumata liisingumaksetest summas 10 059,98 eurot; 23.04.2012 kindlustuse arvest nr A12103842 summas 408,71 eurot; 19.07.2012 leppetrahvi arvest nr A12185939 summas 320 eurot; 14.09.2012 värvkatte poleerimise ja keemilise sisepesu arvest nr A12240138 summas 168, 98 eurot ja 25.02.2013 liisingueseme parkimistasu (150 päeva eest) arvest nr A13054881 summas 298,80 eurot. Samuti palus hageja välja mõista liisingulepingu ülesütlemisest tingitud täiendavad lepingujärgsed kulutused summas 12 033,66 eurot. Hageja nõuab viivist alates 01.01.2014 kuni 22.04.2015, s.o 477 päeva eest lepingujärgse viivisemääraga 0,3% päevas põhisumma ulatuses 22 232,26 eurot. Hageja on viivise arvestamise aluseks toodud summadest arvestanud maha intressid.
4.Liisingulepingu ülesütlemisest tingitud kulutuste arvestamisel lähtus hageja Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-40-14, eelkõige punktis 33 toodud valemist. 10.07.2012 oli liisingueseme turuväärtuse kohta koostatud Inchcape Motors Estonia OÜ poolt hindamisakt, mille kohaselt oli liisingueseme tagastamisaegne turuväärtus 20 000 eurot (s.o ilma käibemaksuta 16 666,67 eurot). Vastavalt liisingulepingu maksegraafikule oli kokku lepitud liisingueseme jääkväärtuses 25% käibemaksuta netohinnast. Liisingueseme käibemaksuta netohind oli 91 534, 48 eurot, millest 25% moodustab 22 883,62 eurot. Hagejale jäid hüvitamata rendimaksed alates 2012.a augustikuust kuni 2013.a jaanuarini 5816,71 eurot (koos käibemaksuga 6863,72 eurot). Liisingulepingu ülesütlemisest tingitud täiendavate lepingujärgsete kulutuste kujunemine on järgmine: 16 666,67- 22 883,62 = - 6216,95 eurot; - 6216,95 – 5816,71 = 12 033,66 eurot.
5.01.10.2015 kohtuistungil vähendas hageja oma nõudeid ning märkis, et liisingumaksete eest on tasumata kokku 9124,29 eurot. Kindlustusarvest nr A1210384 on tasutud 340,65 eurot ning tasumata on 68,06 eurot. Hageja vähendas oma nõuet parkimistasu võrra 298,80 eurot ja samuti vähendas viivist. Pärast nõude vähendamist nõuab hageja põhinõude summas 21 714,99 eurot ja viiviste summas 20 657,12 eurot väljamõistmist. Kostjate vastuväited
6.Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata. Käendusleping on tulenevalt TsÜS § 86 lg 1 tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega. Käenduslepingu sõlmimisel palus kostja II arvestada tema sooviga, et ta käendab liisingulepingust tulenevaid kohustusi niikaua, kui PTE Kinnisvara OÜ tegevus kestab (äriühing ei ole pankrotis). Kostja II sõlmis käenduslepingu, tuginedes liisinguandja kinnitustele ja lubadustele, samas kui liisinguandja kasutas ära kostja II kogenematust. Liisinguandja ei küsinud käendaja nõusolekut käendada kostja I kohustusi peale seda, kui OÜ PTE Kinnisvara tegevus oli lõpetatud. Tegemist on äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja tasakaalust väljas olevate vastastikuste kohustustega. Käendaja näol on tegemist tarbijast käendajaga, kelle puhul tuleb eeldada kogenematust võrreldes majanduskutsetegevuses tegutseva liisinguandjaga. Niipea kui OÜ PTE Kinnisvara läks pankrotti, palus kostja II käenduslepingu lõpetada, kuid tulemuseta. Sellise käitumisega on hageja ära kasutanud kostja II sundolukorda.
7.Kostjad tellisid liisingueseme turuväärtuse kohta ekspertiisi eksperdilt RPlt ning eksperdiarvamuse kohaselt oli sõiduki turuväärtus 2012.a juulis 26 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige hagiavalduses toodud liisingulepingu ülesütlemisest tingitud täiendavate lepingujärgsete kulutuste valem. Jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel nõuab hageja sõiduki poleerimise, keemilise sisepesu, parkimistasu ning kindlustuse arve tasumist. Samuti on põhjendamatu leppetrahvinõue, kuna see ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Kostjad vaidlesid vastu ka viivisenõudele. Viivisenõue ei saa tekkida enne, kui ei ole põhinõuet esitatud. Kostjad pakkusid hagejale kohtuvälist kompromissi, samuti saatsid päringud võlgnevuse summa kohta ja mitu meeldetuletust, kuid hageja neile ei reageerinud. Viivise nõue tuleb jätta antud osas rahuldamata või oluliselt vähendada (viivisenõudeks võiks olla maksimum 300 eurot).
8.Kostjad palusid VÕS § 140 lg 1 alusel kahjuhüvitist vähendada vähemalt 60% võrra. Kostjatel puudus kontroll sõiduki müügiprotsessi üle. Tegemist on tühise käenduslepinguga ning kostja I võttis üle pankrotistunud äriühingu kohustused, kuigi oleks võinud sellest loobuda. Kostjad esitasid aegumise vastuväite ning leidsid, et 09.01.2012-09.07.2012 esitatud liisingumaksete arvete osas on nõuded aegunud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
9.Harju Maakohus rahuldas 16.11.2015 otsusega hagiavalduse osaliselt ning mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja põhinõude summas 18 894,99 eurot ja viivised summas 17 837,12 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud summas 800 eurot.
10.VÕS § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Puudub vaidlus, et 16.01.2008 sõlmisid hageja ja OÜ PTE Kinnisvara liisingulepingu nr L08100488, mille eesmärgiks oli anda OÜ PTE Kinnisvara kasutusse sõiduk Jaguar Daimler Super Eight, netohinnaga 91 534,48 eurot (käibemaksuta). Liisinguleping sõlmiti tähtajaga 24.01.2013. OÜ PTE Kinnisvara kohustus tasuma liisingumakseid ja intressi vastavalt liisingulepingu lisaks olevale maksgraafikule. Liisingulepingule kohaldati liisingulepingu üldtingimusi. 29.07.2011 sõlmisid hageja, OÜ PTE Kinnisvara ja kostja I liisingulepingu ülevõtmise lepingu, mille kohaselt võttis kostja I liisingulepingust tulenevad kõik õigused ja kohustused üle. 04.07.2012 saatis hageja kostjale I teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta, andes kostjale I aega kuni 16.07.2012 võlgnevuse tasumiseks.
11.Puudub vaidlus, et 29.07.2011 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja II tagama solidaarselt kostjaga I liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja II vastutuse piirmääraks lepiti kokku 55 000 eurot. 04.07.2012 saatis hageja kostjale II nõude käendusest tulenevate kohustuste täitmiseks tähtajaga 16.07.2012.
12.Maakohus asus seisukohale, et käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega ega tühine ning kostja II vastutab käenduslepingu alusel kostjaga I solidaarselt. Asjasse puutumatu on kostja II väide, et käendusleping on tühine, kuna tal ei olnud tahet liisingulepingust tulenevaid kostja I kohustusi tagada ning tema käendus pidi lõppema esialgse liisinguvõtja, s.o OÜ PTE Kinnisvara pankrotiga. Kostja II on allkirjastanud käenduslepingu, millega kostja II tagab liisingulepingust tulenevaid kostja I kohustusi. Nimetatud käenduslepingust ega muust poolte vahel sõlmitud kokkuleppest ei tulene, et kostja II vastutus lõppeb kui
esialgne liisinguvõtja läheb pankrotti. Kõik sellised kokkulepped oleks tulnud poolte vahel allkirjastada. Äriregistrist nähtuvalt oli kostja II käenduslepingu allkirjastamise ajal kostja I juhatuse liige ja osanik. Seega pidi kostja II käenduslepingu sõlmimisel teadvustama, milliseid kohustusi ta käenduslepingu sõlmimisel isikliku käendusega tagab. Seetõttu on asjakohatu kostja II väide, et ta sõlmis liisingulepingu kogenematusest. Samuti puudub alus väita, et tehing oleks kostja II jaoks sõlmitud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning poolte vastastikuste kohustuste väärtus oli tasakaalust väljas. Kostja II ei ole esile toonud ühtki selgitust või tõendit, mis annaks alust seda arvata.
13.Kohus leidis, et kostjate aegumise vastuväide ei ole põhjendatud. TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 154 lg 1 kohaselt korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Puudub vaidlus, et kostjatel tekkis liisingumaksete võlg alates 09.01.2012 arve nr A12015426 tasumisest. Tulenevalt TsÜS § 154 lg-st 1 algas 2012.a arvete tasumise osas aegumistähtaeg 01.01.2013 ja oleks lõppenud 31.12.2015. Hagi on esitatud 22.04.2015, mistõttu ei ole hageja liisingumaksete võla nõue aegunud. Kohus märkis, et ka muus osas ei ole hageja nõue aegunud, kuna hagi esitati enne kolme aasta möödumist lepingu ülesütlemisest.
14.Kuna kostjad jäid liisingumaksete tasumisega 2012.a jaanuarist kuni 2012.a juulini esitatud arvetega viivitusse, oli hageja õigustatud lepingu ennetähtaegselt lõpetama. Vastavalt VÕS § 195 lg 2, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Hageja ütles liisingulepingu ennetähtaegselt üles 17.07.2012. Kuni lepingute ennetähtaegse ülesütlemise ajani oli kostja I kohustuseks tasuda liisingulepingu alusel maksegraafiku järgi makseid täies ulatuses. Hagi ning kohtuistungil hageja poolt antud hagi täpsustuste kohaselt jäi kostjal I tasumata arveid kokku summas 9124,29 eurot. Kostjad ei ole tõendanud, et nad oleks nimetatud võlgnevuse tasunud. Seega on hageja nõue liisingumaksete võlgnevuse osas summas 9124,29 eurot põhjendatud ja tõendatud.
15.Maakohus leidis, et hageja leppetrahvi nõue tuleb lähtudes VÕS § 159 lg 2 jätta rahuldamata. Käesoleval juhul võiks leppetrahvi esitamise mõistlik aeg olla 3 kuud liisingulepingu ülesütlemisest arvates. Võttes arvesse, et hageja ütles lepingu üles 17.07.2012 ning kostja I sai leppetrahvinõudest teada 05.03.2013, on hageja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna ta ei ole seda teinud mõistliku aja jooksul.
16.Hageja on esitanud kostjale I 23.04.2012 arve nr A12103842 kindlustusmakse tasumiseks summas 408,71 eurot. Kohtuistungil täpsustas hageja, et nimetatud arvest on tasutud 340,65 eurot, mistõttu on hageja nõue 68,06 eurot. Kostjad ei ole tõendanud, et oleksid liisingueseme nõuetekohaselt liisingulepingu kehtivuse ajal kindlustanud või tasunud hagejale arve nr A12103842 terves ulatuses. Kohus leidis, et hageja nõue kindlustusmakse tasumiseks summas 68,06 eurot on põhjendatud ja tõendatud. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Maakohus leidis, et põhjendatud on ka hageja nõue 14.09.2012 värvkatte poleerimise ja keemilise sisepesu arve nr A12240138 summas 168,98 eurot hüvitamiseks. Riigikohus on otsuse 3-2-1-112-06 p-s 10 märkinud, et ka sõiduauto puhastusteenuse kulud on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes.
Kuna sõiduauto puhastamist enne selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi üheks osaks, on ka puhastusteenuse mõistlikud kulud käsitatavad võõrandamiskuludena. Värvkatte poleerimise ja keemilise sisepesu kulu saab käsitleda lisakuluna VÕS § 367 lg 4 mõttes.
17.Puudub vaidlus, et liisingulepingu ütles hageja üles alates 17.07.2012. Liisinguese tagastati hagejale 18.07.2012. Pooltel on vaidlus liisingueseme tagastamisaegse turuväärtuse üle. Hageja leiab, et liisingueseme turuväärtus oli 20 000 eurot käibemaksuga vastavalt Inchcape 10.07.2012 hindamisaktile. Kostjate hinnangul oli liisingueseme turuväärtus 26 000 eurot käibemaksuga vastavalt riiklikult tunnustatud ekspert RP arvamusele nr 315/2015. Kohus nõustus hageja väitega, et arvestada tuleb sellega, et eksperdil puudus üksikasjalik liisingueseme hooldus- ja remondiajalugu ning informatsioon liisingueseme tagastamise aegse tehnilise seisukorra kohta. Kohus märkis, et eksperdi arvamusest nähtub siiski põhjendatud analüüs, miks ekspert on vastavale arvamusele jõudnud. Hageja poolt esitatud Inchcape’i hindamisaktis puuduvad selgitused, millest lähtuvalt on hinnatud auto turuväärtuseks 20 000 eurot. Märkimisväärne on, et Inchcape’i 10.07.2012 hindamisakti järgne liisingueseme väärtus oli 20 000 eurot, kuid kaks kuud hiljem, s.o 20.09.2012, Autolink OÜ poolt avaldatud müügikuulutuse pakkumishind oli 33 000 eurot. Kohus möönis, et esmane pakkumishind ei võrdu turuväärtusega, kuid ilmestab seda, et tegelikkuses pidi liisingueseme turuväärtus olema kõrgem kui 20 000 eurot. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et tegemist oli eksklusiivse sõidukiga, millele Eesti turul ostja leidmine võib olla keeruline. Üldjuhul kasutatud autode väärtus langeb ajaga. Asjaolu, et liisinguese müüdi 2014 märtsis pärast 26 990 euro suuruse pakkumishinna avaldamist, kinnitab seda, et liisingueseme turuväärtus oli 2012.a kõrgem kui 20 000 eurot. Liisingueseme tegelik müügihind ei ole kohtule teada. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et liisingueseme tagastamisaegseks turuväärtuseks tuleb lugeda Inchcape’i ja ekspert RP hinnangute keskmine ehk 23 000 eurot käibemaksuga.
18.Riigikohus on 11.06.2014 otsuse 3-2-1-40-14 p-s 33 märkinud, et VÕS § 367 lg-te 2 ja 3 alusel hüvitatavate liisingulepingu ülesütlemisest tingitud täiendavate lepingujärgsete kulutuste kujunemiseks tuleb sõiduki jääkväärtusest esmalt lahutada lepingujärgne (hagejale kuuluv) jääkmaksumus ja seejärel lahutada saadud summa kostja tasumata liisingumaksetest (kostjale kuuluvast jääkmaksumusest). Kohus tuvastas eelnevalt, et sõiduki turuväärtus (jääkväärtus) selle tagastamise hetkel oli 23 000 eurot käibemaksuga, s.o 19 166,67 eurot käibemaksuta. Lepingujärgne hagejale kuuluv jääkmaksumus oli vastavalt liisingulepingu maksegraafikule 25% käibemaksuta netohinnast, ehk 25% 91 534,48 eurost, s.o 22 883,62 eurot. Kostja tasumata liisingumaksed olid vastavalt maksegraafikule alates 2012 augustist kuni 24.01.2013 (lepingu ülesütlemise ajast kuni lepingu tähtaja möödumiseni) 5816,71 eurot (intressideta). Seega lähtuvalt Riigikohtu 3-21-40-14 lahendis toodud valemist on hageja nõue kostja vastu VÕS § 367 lg-te 2 ja 3 alusel 9533,66 eurot, s.o 19166,67-22883,62= -3716,95 ja 5816,71-(-3716,95). Liites sellele juba varem käesolevas otsuses tunnustatud nõuded (9124,29 eurot + 68,06 eurot + 168,98 eurot), on hageja nõude suuruseks 18 894,99 eurot, millises ulatuses tuleb hagi põhinõude osas rahuldada ning selle eest vastutab käenduslepingu alusel kostja II solidaarselt kostjaga I. Puudub põhjendatud alus vähendada hageja nõuet 60% võrra, nagu kostjad taotlenud on.
19.Hagi ning kohtuistungil antud nõude täpsustuste kohaselt nõuab hageja viivist summas 20 657,12 eurot. Hageja on arvestanud viivist 0,3% päevas alates 01.01.2014 kuni 22.04.2015 põhinõudelt 21 714,99 eurolt. Hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt, kuna kohus rahuldas hageja põhinõude osaliselt, s.o 18 894,99 euro ulatuses.
Liisingumaksetes sisalduvalt intressilt ei saa viivist arvestada, mistõttu arvestas kohus viivisenõude arvutamisel põhinõudest maha intressid kogusummas 1057,87 eurot. Seega põhinõue, millelt viivist saab arvestada on 17 837,12 eurot. Hageja nõuab viivist alates 01.01.2014 kuni 22.04.2015, s.o 477 päeva eest lepingujärgse viivisemääraga 0,3% päevas. Seega on viivis 25 524,92 eurot. Hageja on viivisearvestusel vähendanud viivist intressideta põhinõudeni, seega vähendas kohus viivisenõuet 17 837,12 euroni. Kohus märkis, et tulenevalt liisingulepingust oli hagejal õigus nõuda viivist ning kostjad pidi sellega kohustuste viivitamise korral arvestama. Puudub alus viivisenõuet vähendada suuremas ulatuses.
20.Juhindudes TsMS § 163 lg 1 jättis kohus hageja menetluskulud 80% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja ülejäänud ulatuses poolte enda kanda. Toimikust nähtuvalt tasus hageja hagiavalduse esitamisel riigilõivu 1000 eurot. Võttes arvesse, et kohus jättis hageja menetluskulud 80% ulatuses solidaarselt kostjate kanda, mõistis kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 800 eurot. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
21.Kostjad esitasid 15.12.2015 Harju Maakohtu 16.11.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega paluvad maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
22.Ebaõige on kohtu seisukoht, et liisingueseme tagastamisaegseks turuväärtuseks tuleb lugeda Inchcape ja ekspert RP hinnangute keskmine, ehk 23 000 eurot. Ekspert asus seisukohale, et antud sõiduki hariliku väärtuse määramisel pole võimalik rakendada tavapäraseid, kasutatud sõidukite järelturule omaseid, statistilisi arvutusmeetodeid. Tulenevalt eksperdiarvamusest oli sõiduki harilik turuväärtus 2012.a juulis 26 000 eurot. Sellest tulenevalt on ebaõige ka liisingulepingu ülesütlemisest tingitud täiendavate lepingujärgsete kulutuste arvestamise valem.
23.Kostjad on endiselt seisukohal, et hagiavalduse nõuded on osaliselt TsÜS § 143, § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 tulenevalt aegunud. Liisingumaksete arved on dateeritud 09.01.2012, 09.02.2012, 09.03.2012, 09.04.2012, 09.05.2012 ja 23.04.2012, kuid hagiavaldus esitati 22.04.2015, millest tulenevalt paluvad kostjad nende nõuete osas kohaldada aegumist.
24.Kostjatele jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel nõuab hageja kostjatelt sõiduki poleerimise ja keemilise sisepesu, parkimistasu ning kindlustuse arve tasumist. Hagejale tagastatud sõiduk oli puhas nii seest kui ka väljast. Kostjatel puudus mistahes kontroll sõiduki müügiprotsessi üle ning antud summade väljamõistmine kostjatelt ei ole põhjendatud.
25.Kostjad ei nõustu kohtu käsitlusega, et käendusleping on kehtiv. Käendusleping on vastuolus heade kommetega ja tulenevalt TsÜS § 86 tühine. Kostja II sõlmis käenduslepingu, tuginedes liisinguandja esindaja kinnitustele ja lubadustele, samas kui liisinguandja kasutas ära kostja II kogenematust. Liisinguandja ei küsinud käendaja nõusolekut käendada kostja I kohustusi peale seda, kui OÜ PTE Kinnisvara läks pankrotti. Tegemist on äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja tasakaalust väljas olevate vastastikuste kohustustega. Käenduslepingut sõlmides tugines käendaja liisinguandja esindaja kinnitustele ja lubadustele, et käendusleping tagab vaid kohustust niikaua, kui OÜ PTE Kinnisvara tegevus kestab, ja sellega käendaja riskid maandatakse.
26.25.05.2015 esitasid kostjad omapoolsed vastuväited viivisele ning jäävad nende juurde. Esimese astme kohus ei ole antud taotluse osas seisukoha võtnud. Tulenevalt võlaõigusseaduse loogikast ei saa viivisenõue tekkida enne, kui ei ole põhinõuet esitatud. Kostjad pakkusid hagejale kohtuvälist kompromissi, samuti saatsid päringud võlgnevuse summa kohta ja mitu meeldetuletust. Antud kirjadele hageja ei reageerinud, vaid ootas peaaegu 2 aastat ning esitas hagi kohtusse. Hageja nõue viivise väljamõistmiseks tuleks jätta antud osas rahuldamata või oluliselt vähendada (viivisenõudeks võiks olla maksimum 300 eurot). Kohus leidis, et puudub alus vähendada hageja nõuet 60% võrra, nagu kostjad taotlenud on, kuid ei ole oma seisukohta üldse põhjendanud.
27.Kostjad ei nõustu ka menetluskulude jaotusega. Kohus rahuldas hagi osaliselt, kuid millegipärast jättis hageja menetluskulud 80% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja ülejäänud ulatuses poolte enda kanda (mitte hageja kanda). Vastus apellatsioonkaebusele
28.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
29.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas (TsMS § 657 lg 1 p 2). Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
30.Kuigi apellandid on palunud maakohtu otsuse tühistada täielikult, nähtub apellatsioonkaebuse sisust, et apellandid vaidlustavad otsust osas, milles hagi rahuldati. Kuna osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ei ole otsust vaidlustatud, siis selles osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei kontrolli (TsMS § 651 lg 1). Kolleegium on seisukohal, et osas, milles hagi rahuldati, on maakohus õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, on otsust piisavalt põhjendanud ja hinnanud õigesti tõendeid, mistõttu ei anna kostjate apellatsioonkaebuses esitatud väited alust selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks.
31.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus on õigesti leidnud, et hagi ei ole osaliselt aegunud. Põhjendatult on maakohus asunud ka seisukohale, et käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega. Samuti ei ole käenduslepingus kokku lepitud selles, et kostja II vastutab liisingulepingust tulenevate kohustuste eest üksnes niikaua, kui PTE Kinnisvara OÜ tegutseb. Kolleegium nõustub nendes osades maakohtu põhjendustega ning ei korda neid (TsMS § 654 lg 6).
32.Kostjad leiavad, et sõiduki poleerimise ja keemilise sisepesu, parkimistasu ning kindlustuse kulude nõudmiseks puudub õiguslik alus. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja vähendas maakohtu 01.10.2015 istungil oma nõuet parkimistasu võrra ning parkimise kulusid ei ole maakohus kostjatelt välja mõistnud. Põhjendamatu on kostjate väide, et hagejal ei ole õigust nõuda kindlustusmaksete hüvitamist. Tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste punktist 9.1 kohustus liisinguvõtja liisingueseme kindlustama. Üldtingimuste punkt 9.7.3 sätestab, et kui liisinguvõtja ei sõlmi uut kindlustuslepingut, on liisinguandjal õigus kindlustada liisinguese 12 kuuks. Kostjad ei ole tõendanud, et kostja I oleks liisingueseme kindlustanud, mistõttu oli hagejal õigus see ise kindlustada ning nõuda kindlustusmakse hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul on hageja õigustatud nõudma ka poleerimise ja sisepesu kulude hüvitamist. 18.07.2012 sõiduki üleandmise-vastuvõtmise
akti kohaselt vajab sõiduk keemilist pesu/poleerimist (I kd lk 86). Aktile on allakirjutanud ka kostja I. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 märkinud, et sõiduauto puhastusteenuse kulud on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Kuna on tõendatud, et sõiduk vajas keemilist pesu ja poleerimist, siis on hageja nõue selles osas põhjendatud.
33.Kolleegiumi arvates ei ole maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et sõiduki tagastamisaegne turuväärtus on 23 000 eurot. Maakohus leidis õigesti, et RP-l (kes hindas sõiduki turuväärtuseks 26 000 eurot) ei olnud arvamuse andmisel sõiduki üksikasjalikku hooldus- ja remondiajalugu, samuti informatsiooni sõiduki tehnilise seisukorra kohta sõiduki tagastamise ajal. Lisaks on 18.07.2012 sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktis märgitud, et sõiduki vasak esitiib ja parem esiuks on kriimustatud, esiklaasis kivitäke ning vasak tagauks mõlkis (akti on allkirjastanud ka kostja I). Neid puudusi ei ole RP arvamuses arvestatud. Kuna RP arvamuses ei ole ülalnimetatud asjaolusid arvesse võetud, siis ei saa nõustuda kostjate seisukohaga, et sõiduki turuväärtus selle tagastamise ajal oli 26 000 eurot. Ringkonnakohtul puudub alus asuda sõiduki turuväärtuse hindamisel maakohtust erinevale seisukohale.
34.Kostjad leiavad, et hageja ei saa nõuda viivist enne põhinõude esitamist, mistõttu tuleks viivisenõue jätta osaliselt rahuldamata või seda vähendada. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja nõudis hagiavalduses viivist alates 01.01.2014. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja teavitanud kostjaid nõudest 05.03.2013 ning selle on kostjad ka kätte saanud (I kd lk 65-66, 69-70). Kuna hageja on teatanud nõudest enne 01.01.2014, siis tal on õigus arvestada viivist alates 01.01.2014. Samuti puudavad alused viivise vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 järgi.
35.Lisaks palusid hagejad vähendada nõuet 60 % võrra, kuna kostjatel puudus kontroll müügiprotsessi üle. Ringkonnakohus leiab, et ka see taotlus on põhjendamatu. Asjaolu, et kostjatel puudus kontroll müügiprotsessi üle, ei oma asja lahendamisel tähendust, kuna liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (VÕS § 367 lg 3). Seda on arvesse võetud. Samuti ei esine käesoleval juhul VÕS § 139 ja § 140 sätestatud asjaolusid, mis annaksid aluse kahjuhüvitise vähendamiseks.
36.Ülaltoodust tulenevalt tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata osas, milles hagi rahuldati. Menetluskulude jaotus
37.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Jättes menetluskulud 80 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda, on maakohus põhjendamatult jätnud menetluskulud ülejäänud ulatuses poolte enda kanda. Kuna hagi jäi osaliselt rahuldamata, siis tuleb menetluskulud maakohtus jätta 20 % ulatuses hageja kanda ja 80 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda (TsMS § 163 lg 1).
38.Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta 5 % ulatuses hageja kanda ning 95 % ulatuses solidaarselt kostjate kanda.
39.Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg 2 määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.