2-16-4197/8 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas - lahend.ee

6.Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Hageja nõue ja selle põhjendused A. S. esitas kohtusse hagi A. S. vastu üürilepingust tuleneva võlgnevuse summas 235 eurot ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 10.09.2015. aastal xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-x asuva eluruumi üürilepingu. 16.11.2015. a soovis hageja üürilepingu lõpetada ja palus kostjal korter vabastada hiljemalt 30.12.2015. a. Kostja vabastas korteri alles 09.01.2016. a. Üürilepingu kohaselt pidi kostja tasuma hagejale kui üürileandjale kõigi kommunaalteenuste ja elektri eest, üüri ei ole hageja nõudnud. Hageja taotleb kostjalt jaanuarikuu kommunaalteenuste eest 211,26 euro ja elektri eest 28,46 euro väljamõistmist ning võlgnetavalt summalt viivise väljamõistmist 0,07 % päevas. Kostja vastuväited Kostja on esitanud hagile vastuse (tl.16-17), mille kohaselt pole kostja kunagi keeldunud tasumast 9 päeva eest, mille jooksul ta korterit jaanuarikuus kasutas, kuid hageja ei ole sellega nõustunud. Kostja kinnitab, et hageja soovis korteri vabastamist 30.12.2015. a. Selle peale esitas kostja hagejale kirjaliku teatise, milles palus väljakolimise tähtaega pikendada kuni 10.01.2016. a. Hageja nõustus tähtaja pikendamisega, kuid väidab nüüd vastupidist. Kostja vaidleb vastu viivise nõudele, leides, et hageja eraisikuna ei saa viivist nõuda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, võttes aluseks, et hagihinnast tulenevalt on tegemist TsMS § 405 sätete järgi lihtmenetluses menetletava asjaga. Lihtmenetluses menetletavas asjas võib kohus tulenevalt TsMS § 405 lg 1 p 7, 9 ja 10 loobuda kirjalikust eelmenetlusest või kohtuistungist, teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata ning tunnistada asjas tehtud lahendi viivitamata täidetavaks ka muul juhul, kui on seaduses nimetatud või ilma seaduses ettenähtud tagatiseta.

Kohus on taganud menetlusosalistele võimaluse esitada menetluses tõendeid ja taotlusi (tl 1112, 33). Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega hagile, asjas esitatud hageja täiendava seisukohaga ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tl 4 on poolte vahel 10.09.2015. a sõlmitud leping, mille kohaselt andis hageja talle omandiõiguse alusel kuuluva eluruumi asukohaga xxxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxx kasutusse ning kostja kohustus maksma iga kuu 10. kuupäevaks kõigi eluruumi kommunaalteenuste ja elektri eest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üürileandja andma teisel isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Seega on kokkulepe tasu maksmise kohta üürilepingu oluline tunnus. 10.09.2015. a lepingus pole pooled üürisummas kokku leppinud ja hagiavalduse kohaselt hageja kostjalt üüriraha ei nõudnud. Ka kostja pole vastupidist väitnud. Järelikult pole pooltel vaidlust selle üle, et kostja kasutas korterit tasuta. Kuna pooled ei ole eluruumi üürimisel leppinud kokku tasus eluruumi kasutamise eest, ei ole tegemist üürisuhtega. Tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutajale) üle eseme tasuta kasutamiseks (VÕS § 389). 10.09.2015. a lepinguga kohustus hageja andma korteri kostja kasutusse ilma vastutasu saamata. Ka kommunaalkulude ja elektri eest tasumise kohustus ei muuda lepingut tasuliseks, sest tegemist ei olnud hagejale suunatud vastukohustuse täitmisega. VÕS § 393 lg 1 järgi peab kasutaja kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama. Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu VÕS § 393 lg 3 järgi üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Seega võib kasutusse andja tähtajatu tasuta kasutamise lepingu kooskõlas VÕS §-ga 195 igal ajal pärast lepingu sõlmimist üles öelda. Tähtajatu tasuta kasutamise lepingu korraliseks ülesütlemiseks ei ole vaja põhjust (RKTKo 32-1-70-12, p 10). Järelikult võis hageja 10.09.2015. a sõlmitud lepingu igal ajal põhjust nimetamata üles öelda. VÕS § 195 lg 1 järgi toimub lepingu ülesütlemine ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Hagiavalduse kohaselt soovis hageja, et kostja vabastaks korteri 30.12.2015. a, seda asjaolu on ka kostja oma vastuses hagiavaldusele kinnitanud. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Eeltoodust tulenevalt saab lugeda tõendatuks, et hageja ülesütlemisavaldus on kostjale kätte toimetatud. Kuivõrd hageja nõudis kasutusse antud eseme tagastamist 30.12.2015. a, tuleb lugeda, et leping on nimetatud kuupäevast üles öeldud. Pooltel puudub vaidlus ka asjaolus, et kostja vabastas korteri alles 9.01.2016. a. Kuigi kostja on vastuses hagile maininud, et soovis lepingu pikendamist kuni 10.01.2016. a, puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks lepingu pikendamisega nõustunud. Järelikult oli kostjal kohustus lepingu ese lepingu ülesütlemisel, st 30.12.2015. a, hagejale tagastada ning alates 31.12.2015. a viibis ta hageja korteris ebaseaduslikult.

Kuna kostja kasutas korterit ka jaanuarikuus, nõuab hageja kostjalt jaanuarikuu kommunaalteenuste ja elektri eest tasumist. Kostja kohustus kommunaalteenuste ja elektri eest tasuda tulenes pooltevahelisest lepingust. Kuivõrd lepinguline suhe poolte vahel lõppes lepingu ülesütlemisega 30.12.2015. a, ei saa hagejal olla lepingust tulenevat nõuet kostja vastu jaanuarikuu kommunaalteenuste ja elektriarve tasumiseks. Küll aga on hagejal õigus nõuda kostjalt alusetu rikastumise sätete kohaselt rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit kasutamisega rikkunud isik (rikkuja) õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Teisele isikule kuuluva asja kasutamise korral omandab rikkuja vastava asja kasutamise võimaluse, mille harilikuks väärtuseks on tavaliselt sellise asja sellisel viisil kasutamise eest makstav tasu (vt VÕS § 1037 kommentaar p 3.1.2.). Asjaõigusseaduse § 68 lg 1 järgi tähendab omand isiku täielikku õiguslikku võimu asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Hageja nõusolekuta hageja korterit kasutades rikkus kostja hageja õigust korterit vallata. Kostja kasutas korterit õigusliku aluseta 10 päeva jooksul (31.12.2015-09.01.2016). Kostjal tuleb rikkumise eest hüvitada hagejale korteri kasutamise harilik väärtus. Kohus leiab, et antud juhul saab korteri kasutamise hariliku väärtuse määrata jaanuarikuu kohta esitatud kommunaalteenuste ja elektrienergia arvete alusel. Kohtule esitatud tõendite kohaselt oli xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-x korteri kommunaalteenuste arve 2016.a. jaanuarikuus 211,26 eurot ja elektrienergia arve 28,46 eurot. Seega kümnele päevale, kui korterit kasutas kostja vastav osa kommunaalteenuste arvest on 68,15 eurot (211,26:31=6,815*10=68,15) ja elektrienergia kasutamise eest 9,18 eurot. (28,46:31=0,918*10=9,18) Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 77,33 eurot. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja vastavalt VÕS § 113 lg 1 nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär (käesoleval ajal 0,05 %), millele lisandub 8 protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd hageja ja kostja ei olnud eraldi kokku leppinud viivise tasumise kohustuses ega määras, kuulub kohaldamisele seadusjärgne viivisemäär – 8,05 % aastas ehk 0,022 % päevas (8,05 :365). Hageja poolt märgitud viivise määr – 0,07 % päevas kohaldub A. S. ja KÜ Kodumaja 8 vahelises õigussuhtes. Vastavalt pooltevahelisele lepingule pidi kostja tasuma hagejale kommunaalteenuste ja elektri eest iga kuu 10.kuupäevaks. Kuigi lepinguline suhe tuleb lugeda lõppenuks, ei saanud kostja jaanuarikuu teenuste eest tasuda enne, kui oli teada teenuste maksumus. Hageja selgituste kohaselt (tl.27) saabus arve 9.02.2016 ning kui ta informeeris sellest telefoni teel kostjat, keeldus kostja tasumisest, väites, et ta ei elanud korteris. Seega tuleb lugeda kostja rahalise kohustuse täitmisega viivituses olevaks alates 11.veebruarist 2016.a. ning kuni kohtuotsuse tegemiseni 27.mail 2016.a. on viivitatud päevi 107. Viivis võlgnevuselt, summas 77,33 eurot ajavahemiku eest 11.02.-27.05.2016 moodustab seega 1,82 eurot (77,33 x 0,022% x 107). Menetluskulude jaotus ja sissenõudmine

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et käesolevas asjas on põhjendatud jätta menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. TsMS § 138 lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukuludeks on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et asja menetlev kohus määrab menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kuivõrd hageja pole menetluses osalenud lepingulise esindaja kaudu, koosnevad hageja menetluskulud eelduslikult vaid hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust summas 75 eurot (tl 8). Ka kostjat ei esindanud menetluses lepinguline esindaja, seega pole kostjal eeldatavalt menetluskulusid tekkinud. Menetluskulude jaotuse kohaselt tuleb käesolevas asjas jätta menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja on esitanud nõude kostjalt 239,72 euro väljamõistmiseks, milline nõue on rahuldatud 33 % ulatuses. Seega tuleb ka menetluskulusttasutud riigilõivust 33 % jätta kostja kanda ja 67 % hageja kanda ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 24,75 eurot. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Seega käesolevas asjas menetluskulude kindlaksmääramise otsustust vaidlustada ei saa. /allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik