Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2-15-4155 samuti tõendanud, et tal oleks olnud huvi sõiduki omandamiseks. Kostja selgituste kohaselt sõiduk ei olnud töökorras, vaid vajas kapitaalremonti: jahutussüsteem ei toiminud, turbo vajas remonti, mootor vajas kapitaalremonti, sidur ja käigukast vajasid vahetamist, põhja alt kere roostetas ja summuti vajas vahetamist. Kostja on pärast 2012 märtsi kulutanud sõidukile 3 858.33 eurot. Vahetult enne omandiõiguse üleminekut 2 703 eurot. Sõiduki väärtus oli omandi ülemineku ajal 219.07 eurot, so vanametalli väärtus. Hagejal puudusid vahendid liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ja kostja andis hagejale korduvalt selle jaoks laenu. Kostja selgituste kohaselt on ta hagejale andnud laenu summas 27 170.09 eurot. Kostja põhjenduste kohaselt ütles ta laenulepingu üles ja nõudis laenu tagastamist hiljemalt 30.10.2015. Hageja ei ole kostjale laenu tagasi maksnud. Kostja on teinud aga sõidukile kulutusi summas 3 858.33 eurot, mille tulemusena hageja on kulutuste ulatuses alusetult rikastunud. Antud nõue muutus sissenõutavaks 27.06.2016. Kostja leiab, et esinevad alused tasaarvestuseks ja kostja soovib tasaarvestada hageja nõudega kostja poolt sõidukile tehtud kulutuste summa 3 858.33 eurot ja hagejal antud laenusumma 27 170.09 eurot. Eeltoodust tulenevalt palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja jätta menetlusulud täies ulatuses hageja kanda, mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud ja mõista hagejalt TsMS § 177 lg 4 alusel menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni kostja kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. III Menetluse eelnev käik Harju Maakohus jättis 02.12.2016 otsusega hagi rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 02.05.2017 otsusega maakohtu 02.12.2016 otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Harju Maakohus jättis 14.05.2018 otsusega hagi rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18.12.2018 otsusega maakohtu 14.05.2018 otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks uues koosseisus. III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 kohaselt kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (edaspidi TsÜS, 23.03.2014 - 30.06.2015 kehtinud redaktsioon) § 35 sätestab, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast

2-15-4155 tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. TsÜS (23.03.2014 - 30.06.2015 kehtinud redaktsioon) § 37 lg 1 teine lause sätestab, et juhtorgani liige ei vastuta, kui ta tegutses vastavalt juriidilise isiku üldkoosoleku või muu pädeva organi õiguspärasele otsusele. Äriseadustik § 187 lg 1 (edaspidi ÄS, 01.01.2015 – 28.03.2015 kehtinud redaktsioon) alusel juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 187 lg 2 (01.01.2015 – 28.03.2015 kehtinud redaktsioon) kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Harju Maakohtu menetluses on hageja OÜ PAALI hagi kostja K. H. (uue perekonnanimega R.) vastu kahju 9 000 euro hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt oli kostja hageja juhatuse liikmeks 01.07.2007 kuni 09.04.2012. Hageja ja Swedbank Liising AS vahel oli sõlmitud liisinguleping sõiduki VW Caravelle Long, esmane registreerimine 2006. a, registreerimisnumber xxx liisimiseks. 13.03.2012 sõlmis kostja hageja juhatuse liikmena Swedbank Liising AS-iga müügilepingu, millega kostja omandas hageja poolt liisitud sõiduki, tasudes selle eest 990.10 eurot. Hageja selgituste kohaselt koostas kostja hageja teise juhatuse liikme ja ainuosaniku A. H. teadmata, tema ID-kaarti ja paroole kasutades, koostanud ja esitanud Swedbank Liising AS-ile teate selle kohta, et hageja loobub sõiduki VW Caravelle Long väljaostu õigusest kostja kasuks. Ainuosanik ei ole teinud aga enda sõnul otsust sõiduki võõrandamiseks. Hageja hinnangul isegi kui ainuosanik tegi otsuse ja loobus sõiduki väljaostuõigusest oleks kostja pidanud aru saama, et tal ei ole õigust vara enda nimele ümber kirjutada, kuivõrd kostja rikkus sellega juhatuse liikme ja ettevõttevahelist käsundussuhet ja tekitas selle tagajärjel ettevõttele kahju ettevõtte varaks olnud sõiduki väärtuse ulatuses. Tulenevalt asjaolust, et hageja ei saanud väljaostuõigusest loobumisega seoses vastu sooritust, kahjustas viidatud tehing hageja huve. Kostja on oma tegevusega tekitanud hagejale kahju 9 000 euro ulatuses, kuna hageja jäi ilma varast tehingu tegemise hetkel väärtusega 9 000 eurot. Hageja hinnangul ei ole kostja tõendanud, et sõiduk oli remontivajav, hageja hinnangul võis kostja sõidukit lõhkuda, millest tulenevalt võis sõiduki väärtus langeda peale sõiduki väljaostmist ja omandamist. Hageja vaidleb kostja tasaarvestusavaldustele vastu, kuna poolte vahel ei ole laenulepingut. Hageja selgituste kohaselt oli hageja pangaarvele pandud raha saadud kutsikate müügist ja täiendavate teenuste osutamise eest ning viidatud raha ei olnud kostja oma vaid tegemist oli ühise rahaga. Hageja selgitab täiendavalt, et laenu andmine pole eluliselt usutav, kuna laen oleks kajastunud 17.11.2012 abieluvara jagamise lepingus. Samuti ei ole usutav, et kostja sai talu ja A. H. üksnes võlgades äriühingu. Lisaks toob hageja välja, et raamatupidamisdokumentides sisalduv fraas „laen” on hageja hinnangul raamatupidaja poolt sisestatud ja selle taga ei ole reaalselt laenulepingut. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista K. R.’ilt välja OÜ Paali kasuks kahjuhüvitis summas 9 000 eurot ja hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja väitel ei ole hageja tõendanud, et kostja kasutas A. H. ID-kaarti ja et puudus A. H. nõusolek sõiduki väljaostuõigusest loobumise kohta. Poolte vahel oli suuline kokkulepe selle kohta, et kostja omandab sõiduki. A. H. loobus kirjalikult sõiduki väljaostu õigusest kostja kasuks. Tegemist on osaniku otsusega. Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist ning samuti ei ole hageja tõendanud, et tal oleks olnud huvi sõiduki omandamiseks. Kostja selgituste kohaselt sõiduk ei olnud töökorras, vaid vajas kapitaalremonti: jahutussüsteem ei toiminud, turbo vajas remonti, mootor vajas kapitaalremonti, sidur ja käigukast vajasid vahetamist, sõiduki kere roostetas põhja alt ja

2-15-4155 summuti vajas vahetamist. Kostja on pärast 2012. a märtsi kulutanud sõidukile 3 858.33 eurot. Vahetult enne omandiõiguse üleminekut 2 703 eurot. Sõiduki väärtus oli omandi ülemineku ajal 219.07 eurot, so vanametalli väärtus. Kostja selgituste kohaselt puudusid hagejal vahendid liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ja kostja andis hagejale korduvalt selle jaoks laenu. Kostja on hagejale andnud laenu summas 27 170.09 eurot. Kostja selgituste kohaselt ütles ta laenulepingu üles ja nõudis laenu tagastamist hiljemalt 30.10.2015. Hageja ei ole kostjale laenu tagasi maksnud. Kostja on teinud sõidukile kulutusi summas 3 858.33 eurot, mille tulemusena hageja on kulutuste ulatuses alusetult rikastunud. Antud nõue muutus sissenõutavaks 27.06.2016. Kostja leiab, et esinevad alused tasaarvestuseks ja kostja soovib tasaarvestada hageja nõudega kostja poolt sõidukile tehtud kulutuste summa 3 858.33 eurot ja hagejal antud laenusumma 27 170.09 eurot. Eeltoodust tulenevalt palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja jätta menetlusulud täies ulatuses hageja kanda, mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud ja mõista hagejalt TsMS § 177 lg 4 alusel menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni kostja kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb kostja K. R.’i vastu esitatud nõude osas rahuldada. Kohustuse rikkumine Kohus analüüsib esmalt, kas kostja K. R., kes oli hageja juhatuse liikmeks on oma kohustusi rikkunud ja rikkumise tuvastamise korral analüüsib kohus seda, milles rikkumine seisnes ja kas sellega on tekitatud hagejale kahju. Kohus lähtub asja uuesti hindamisel Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2018 otsuses maakohtule antud suunistest. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et kostja oli hageja juhatuse liikmeks kuni 09.04.2012. Samuti puudub vaidlus, et hageja ja Swedbank Liising AS-i vahel oli sõlmitud liisinguleping sõiduki VW Caravelle Long (registreerimisnumber xxx) liisimiseks. 12.03.2012 on Ants H. hageja ainuosanikuna ja teise juhatuse liikmena teinud avalduse sõiduki väljaostuõigusest loobumise kohta kostja kasuks. 13.03.2012 on Swedbank Liising AS ning kostja sõlminud müügilepingu, millega kostja ostis vaidlusaluse sõiduki 990.10 euro eest. Eeltoodu on varasemas menetluses maakohtu poolt (14.05.2018 kohtuotsuses) tuvastatud ning Ringkonnakohtu 18.12.2018 otsuse kohaselt ei ole maakohus tõendite hindamisel eksinud, kui leidis, et tõendamata on hageja väide, et A. H. ei allkirjastanud 12.03.2012 sõiduki väljaostuõigusest loobumise avaldust. Maakohus on oma järeldust põhjalikult argumenteerinud ning ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja ei korranud neid, millest tulenevalt omakorda ei korda ka maakohus neid (TsMS § 654 lg 6). Kostja on vastuväidetes hagile tuginenud asjaolule, et äriühingu ainuosanik on loobunud 12.03.2012 kostja kasuks sõiduki väljaostuõigusest. Varasemas menetluses asuski maakohus (14.05.2018 kohtuotsuses) seisukohale, et kuna kostja tegi tehingu ainuosaniku nõusolekul, siis ei ole kostja juhatuse liikme kohustusi rikkunud. Ringkonnakohus aga 18.12.2018 kohtuotsuses selle järeldusega ei nõustunud. Ringkonnakohtu kolleegium märkis, et erialakirjanduses on selgitatud, et kõrgemalseisva organi otsus peab olema nii materiaalselt kui formaalselt kehtiv, sh selles sisalduv nõustumus või korraldus ei tohi olla suunatud osaühingule kahju tekitamisele. Asjaolu, kas kõrgemalseisva organi otsus (nõustumus või korraldus) on õiguspärane või mitte, peab hindama juhatus ise, rakendades selleks korraliku ettevõtja hoolsust. Kui kõrgemalseisva organi otsus on ebaseaduslik, siis ei vabane juhatuse liige oma kohustuse täitmisest ega ka vastutusest selle rikkumise eest. Kui osaühingu osanikud annavad juhatuse liikmele korralduse

2-15-4155 või nõusoleku osaühingu jaoks kahjuliku tehingu tegemiseks, siis ka nimetatud korralduse täitmisest peaks juhatuse liige keelduma. Seega peab juhatuse liige hindama kõrgemalseisva organi otsuse puhul nii selle kehtivuse formaalsete kui ka materiaalsete eelduste täidetust vähemalt korraliku ettevõtja hoolsusega, samuti kontrollima, kas korraldust täites võib tekkida kahju osaühingule. Kõrgemalseisva organi otsus ei ole seega automaatselt käsitatav asjaoluna, mis vabastaks juhatuse liikme vastutusest osaühingu ees ega sunniks juhatuse liiget täiendavalt rakendama oma kohustuste täitmisel korraliku ettevõtja hoolsust (K. Saare jt, Ühinguõigus I. Kapitaliühingud, 2015, lk 169-170). Eeltoodust tulenevalt hindab kohus järgnevalt, kas ainuosaniku nõustumus, ehk 12.03.2012 A. H. kui hageja ainuosanikuna ja teise juhatuse liikmena tehtud avaldus, sõiduki väljaostuõigusest loobumise kohta kostja kasuks, oli oma sisult õiguspärane; kas sõiduki väljaostuõigusest loobumine kostja kasuks ja kostja poolt väljaostuõiguse kasutamine oli äriühingu huvides; kas sellega tekitati äriühingule kahju ning kas kostja hindas juhatuse liikmena eeltoodud küsimusi rakendades selleks korraliku ettevõtja hoolsust. Kohus märgib, et kuivõrd hagiavaldus esitati 17.03.2015 siis asja lahendamisel lähtub kohus sellel ajal kehtinud seaduse redaktsioonist. Kohus selgitab, et äriühingu juhtorgani liikme põhilised kohustused tulenevad seadusest, äriühingu põhikirjast, kõrgemate organite otsustest, juhtorgani liikme ja äriühingu vahel sõlmitud kirjalikest kokkulepetest ja majandustegevuse eripärast. Juhtorgani liikme üldised kohustused on hoolsus- ja lojaalsuskohustus. Antud põhimõte tuleneb ka kehtivast seadusandlusest. Nii peavad äriühingu juhtorgani liikmed TsÜS § 35 kohaselt täitma oma seadusest või põhikirjast tulenevad kohustused juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. VÕS § 620 lg 1 sätestab juhtorgani liikmele kohustuse tegutseda äriühingule lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega, ka ÄS §-dest 187 lg 1, 315 lg 1, 327 lg 1 tuleneb juhtorgani liikme kohustus täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Samasisulise regulatsiooni puhul võib kohaldada erinevaid seadusi samaaegselt. Äriseadustik (ÄS, 01.01.2015 – 28.03.2015 kehtinud redaktsioon) § 187 lg 1 kohaselt juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 187 lg 2 kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Võlaõigusseadus (VÕS, 01.10.2014 - 30.06.2015 kehtinud redaktsioon) § 620 lg 1 kohaselt, käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS, 23.03.2014 - 30.06.2015 kehtinud redaktsioon) § 35 sätestab, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Riigikohus on kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10 punktis 11 selgitanud, et „Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35 tulenev üldine kohustus täita oma ülesandeid juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega (nn hoolsuskohustus) ja olla juriidilisele isikule lojaalne (nn lojaalsuskohustus) (vt ka nt Riigikohtu

2-15-4155 korraliku ettevõtja hoolsusega. Lisaks peavad juhatuse liikmed TsÜS § 32 järgi omavahelistes suhetes ning suhetes osanikega ja teiste juhtorganite liikmetega järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Samuti laieneb juhatuse liikmetele TsÜS §-st 138 ja VÕS §st 6 tulenev üldine hea usu põhimõtte järgimise kohustus. Hoolsust ja lojaalsust nõuab juhatuse liikmetelt ka VÕS § 620.“ Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-113-16 tehtud lahendis selgitanud hoolsuskohustuse sisu järgmiselt: „Äriühingu juhatuse liikme kohustused võivad tuleneda seadusest, ühingu põhikirjast, üldkoosoleku otsustest ja muudest poolte sõlmitud kokkulepetest. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (vt RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 14). (p 15)“ Riigikohus on kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15 punktis 13 asunud seisukohale, et: „Sellise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause, mille järgi oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud juhatuse liige vastutab tekitatud kahju hüvitamise eest. Vastutusest vabanemise alus on sätestatud sama lõike teises lauses ja selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega./.../ Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 14 ja aktsiaseltsi kohta analoogselt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 13; 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11).“ Riigikohus on samas lahendis selgitanud, et ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); • osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); • juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Kohus tutvunud tsiviilasjas esitatud tõenditega ja poolte vastuväidetega on seisukohal, et kostja on oma tegevusega kasutanud ära enda huvides tal olnud erilist usaldusseisundit ning kuritarvitas talle kui juhatuse liikmele antud volitusi jättes järgimata korraliku ettevõtja hoolsusstandardit. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et kostja taotles 12.03.2012 Swedbank Liising AS-ilt ennetähtaegselt liisingulepingu lõpetamist ja sõlmis seejärel 13.03.2012 müügilepingu TOL 0161795L, millega võõrandas iseendale kaubiku üksnes 990.10 euro eest. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks veendunud müügilepingu sõlmimise hetkel, mis on kaubiku turuväärtus ning ega sellega ei tekitata äriühingule ehk hagejale varalist kahju. Kohtu hinnangul müügilepingu sõlmimise hetkel pidi kostjal tekkima põhjendatud kahtlus, et turuväärtus võib olla oluliselt suurem kui 990.10 eurot ning arvestama asjaoluga, et kaubik pidi liisingulepingu lõppemise järel minema OÜ Paali omandisse, kuivõrd tegemist on äriühingu varaga. Kostja pidi seega ette nägema, et müügilepingu sõlmimisega võib tekkida hagejale otsene varaline kahju. Viidatud tegevusega on kostja juhatuse liikmena rikkunud nii enda hoolsuskohustust, kui ka lojaalsuskohustust. Kohus selgitab, et hoolsuskohustus on isiku või organisatsiooni vastutus või õiguslik kohustus vältida tegevuse või tegevusetusega (mida võib mõistlikult ette nähta) kahju.

2-15-4155 Hoolsuskohustus jaguneb komponentideks: hoolsus, informeeritus ja riskide hindamine (RKTKo 3-2-1-41-03, 3-2-1-45-03). Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kostja eelviidatud hoolsuskohustuse komponente järginud, kuna ta ei ole hinnanud ega tõendanud, milline oli kaubiku turuväärtus endale võõrandamise hetkel ning kas viidatud tehing võis kaasa tuua äriühingule kahju tekkimise. Kohus selgitab täiendavalt, et lojaalsuskohustusega kaasneb küsimus usaldusest, kuna juhtorgani liikmel on lai esindusõigus äriühingu nimel tegutsemiseks, varaliste kohustuste võtmiseks ning õiguste teostamiseks, mis on äriühingu jätkusuutlikkuse seisukohast väga oluline. Äriühingu juhatusse liikmele on antud väga lai esindusõigus äriühingu nimel tegutsemiseks, varaliste kohustuste võtmiseks ja õiguste teostamiseks. Selleks, et juhatuse liige ei kuritarvitaks oma positsiooni on oluline, et ta käituks lojaalselt äriühingu suhtes. Lojaalsus on seotud eelkõige usaldusega. Lojaalsuskohustused jagunevad üldisemalt neljaks: konkurentsikeeld; konfidentsiaalsuskohustus; huvide konflikti vältimise kohustus; laenukeeld. Kohus on seisukohal, et kostja käitumine on ka kvalifitseeritav lojaalsuskohustuse rikkumisena äriühingu suhtes. Kohus leiab tulenevalt asjaolust, et hetkel, kui kostja kaubiku enda nimele vormistas, oli tegemist ca 6 aasta vanuse sõidukiga. 6 aastat vana sõiduki puhul tuleb eeldada, et tegemist oli sõidukorras ja hooldatud sõidukiga, kuivõrd tegu oli liisingulepingu tagatiseks oleva esemega ja liisingulepingu kohaselt kohustub liisinguvõtja seda kindlustama ning kasutama heaperemehelikult ning läbima ka korralised hooldused. Kohtu hinnangul oli tegemist äriühingu varaga ning vastupidist ei ole tõendatud. Kohus on seisukohal, et kostja väide, et pooltel oli suuline kokkulepe, et kostja omandab hageja sõiduki on tõendamata. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et kostja on tasunud viimased liisingmaksed võib olla käsitletav asjaoluna, mille saaks omandamisel maha arvestada sõiduki üldisest väärtusest, kuid liisingumaksete suurus ei kinnita aga sõiduki liisinglepingu täitmise järgset turuväärtus. Kohus selgitab, et selleks, et äriühingu vara selliselt välja osta, oleks kostja pidanud maksma turuhinna müügilepingu sõlmimise hetkel. Kohus selgitab täiendavalt, et käesolevas tsiviilasjas on äriühingu nõue kostja vastu, mitte endiste abikaasade vahelised nõude ehk tegemist ei ole ühisvara jagamisega. Kohus leiab, et äriühingu osa kuulus mõlemale abikaasale, kuid see ei anna alust äriühingu üksikuid varalisi esemeid omastada. Kohtule esitatud tõendite kohaselt oli sõiduk kapitalirendis. 02.11.2016 kohtuistungil on tunnistaja Reet Põldsaar selgitanud, et buss oli kapitalirendis (II köide, tl 44 pöördel). Raamatupidamise toimkonna juhendi nr 9 (RTJ 9) p 6 määratleb, et kapitalirent on rent, mille puhul kõik olulised vara omandiõigusega seotud riskid ja hüved kanduvad üle rentnikule. Kohus nõustub, et kapitalirendi puhul omandiõigus võib, kuid ei pruugi lõppkokkuvõttes liisinguvõtjale üle minna. Käesoleval juhul ei ole aga tõendatud, et hageja sooviks ei oleks olnud vara soetamine peale liisinguperioodi lõppu, seega kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et tulenevalt kapitalirendi iseloomust ei ole tõendatud, et hageja oleks kandnud varalist kahju või varast ilma jäänud. Kostja vastuväidete kohaselt oli müügilepingu sõlmimise hetkel tegemist väärtusetu varaga ning sõiduki turuväärtuseks oli vaid vanametalli väärtus. Kohus viidatud seisukohaga ei nõustu. Hageja on hagiavalduse esitamisel kaubiku turuhinna määramisel aluseks sarnaste kaubikute müügihinnad hagi esitamise aja seisuga (2015, I köide, tl 39) ning arvestas sellest maha summa, mida hageja oleks ise pidanud veel kandma kaubiku omandamiseks (990.10 eurot). Hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitisena 9 000 euro tasumist, mis on hageja hinnangul väiksem tegelikust tekitatud kahjust. Kohus on seisukohal, et müügiportaali väljavõte saab muude tõendite

2-15-4155 puudumisel olla aluseks tsiviilkohtumenetluses.

turuhinna

määramisel,

tegemist

on

tavapärase

praktikaga

Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt 18.05.2021 Eesti Transpordiameti kodulehel Transpordiameti e-teenindus (mnt.ee) (III köide, tl 102-104) tehtud taustakontrolli kohaselt läbis kostja antud sõidukiga Eestis veel kahel korral tehnoülevaatuse enne kui selle 01.04.2017 Soome registrisse üle viis, vastavalt 2013 novembris ja 2015 septembris. 21.11.2013 ülevaatuse ajal fikseeriti sõiduki odomeetri näiduks 277 306 km, 09.01.2020 Soomes tehtud tehnoülevaatuse ajal oli see näit 368 554 km, seega on kostja vahemikul 21.11.2013-09.01.2020 läbinud selle sõidukiga 91 248 km. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt 2020 aasta lõpus oli antud kaubik Soome Vabariigis kostja aktiivses kasutuses ja kandis registreerimismärki XXX, mida tõendab täiendatud hagile lisatud väljavõte Soome transpordi- ja sideameti transpordivahendite registrist (III köide, tl 127-132 pöördel). Kaubik on registreeritud kostjale kuuluva Soomes asutatud Oy X nimele ja kostja on sõiduki ainsaks kasutajaks märgitud. Seega on kohus seisukohal, et ei saa vastata tõele kostja poolt esitatud väide, et kaubik oli juba saades sisuliselt vanaraud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et müügi hetkel oli tegemist sisuliselt väärtusetu sõidukiga, mille väärtuseks oli vaid vanaraua hind. Sõiduki hind ei saanud omandi kostjale ülemineku hetkel olla (sõiduki tühimass 1905 kg (II köide, tl 139 tehniline pass) x 115eur/tonn (II köide, tl 140 Kuusakoski hinnakiri)) 219.07 eurot. Kostja on küll selgitanud, et vaidlusalune sõiduk vajas kapitaalremonti ning on esitanud tõendid (II köide, tl 18-29), millest nähtuvad nii enne, kui ka pärast võõrandamist teostatud remonttööd, kuid kohtu hinnangul esitatud remonttööde vajadus ei tõenda kostja poolseid väiteid sõiduki turuväärtuse osas ning käesoleval juhul ei oma tähtsust peale võõrandamist teostatud tööd, kuivõrd sellel ajal oli sõiduki peamiseks valdajaks kostja. Käesolevaks hetkeks on sõiduk maanteeameti registrist kustutatud (II köide, tl 141 väljatrükk maanteeameti registrist). Sõiduki turuhinda ei olnud võimalik täpsemalt määratleda ka Møller Auto Mustamäe esindusse tehtud päringuga (II köide, tl 142-143 Møller Auto Mustamäe vastus). Juhatuse liige võib lojaalsuskohustust (TsÜS § 35) rikkuda mh siis, kui ta teeb juhatuse liikmena tehingu endaga seotud äriühinguga turuhinnast erinevatel tingimustel. (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-16-4197/76 p 38). Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-17-10474/80 tehtud lahendi punktis 25 leidnud, et: „Selleks, et juhatuse liikmele lojaalsuskohustuse rikkumist ette heita, peaks juhatuse liige olema tehingu tegemisel mingil viisil eelistanud isiklikke (või endaga seotud kolmanda isiku) huve osaühingu huvidele.“ Eeltoodust tulenevalt leiab kohus hinnanud tõendeid, et kostja, kasutades hageja asemel sõiduki väljaostuõigust on rikkunud talle kui juhatuse liikmele lasuvat hoolsus ja lojaalsuskohustust ning kostja ei tegutsenud vähemalt korraliku ettevõtja hoolsusega, millest tulenevalt on äriühingule tekkinud kahju ning kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kahju tekkimine ja selle suurus Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on oma kohustusi juhatuse liikmena rikkunud, siis hindab kohus järgnevalt tekkinud kahju ja selle suurust. Äriühingu vara väärtuse vähenemine juhatuse liikme tehtud ebasoodsa tehingu tagajärjel on iseenesest selline kahju, mis on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav ja ÄS § 187 lg 2 kaitsealas (Riigikohtu 30. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 13).

2-15-4155 VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega oli hagejal kohustus tõendada, kas ja kuidas on kahju summas 9000 eurot tekkinud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-138-15 märkinud, et varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Hageja on hagiavalduse esitamisel kaubiku turuhinna määramisel aluseks sarnaste kaubikute müügihinnad hagi esitamise aja seisuga (2015, I köide, tl 39) ning arvestas sellest maha summa, mida hageja oleks ise pidanud veel kandma kaubiku omandamiseks (990.10 eurot). Hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitisena 9 000 euro tasumist, mis on hageja hinnangul väiksem tegelikust tekitatud kahjust. Kohus on varasemalt käesolevas otsuses leidnud, et müügiportaali väljavõte saab muude tõendite puudumisel olla aluseks turuhinna määramisel, tegemist on tavapärase praktikaga tsiviilkohtumenetluses. Samuti leiab kohus, et hageja esitatud müügipakkumises toodud vaidlusaluse sõiduki turuväärtus on asjakohane, kuna igal konkreetsel hetkel sõltub võrdlusmaterjali leidmine konkreetsel hetkel turul olevatest pakkumistest. Ka ei ole lahendi tegemise aja seisuga vaidlusaluse sõiduki maksumus oluliselt langenud, kuna müügipakkumiste kohaselt jäävad Volkswagen Caravelle väljalaskeaastaga 2005. a – 2007. a müügipakkumiste hinnad vahemikku

–

eurot (https://www.auto24.ee/kasutatud/nimekiri.php?bn=2&a=100&aj=&ssid=59500547&b=8&bw= 858&f1=2005&f2=2008&ae=8&af=50&otsi=otsi). Kohus leiab, et vastaval väljavõttel on küll ainult üks sõiduk, mille tehnilised andmed ja vanus sarnanevad vaidlusalusele sõidukile, kuid selle märgitud müügihind jääb alla 9 000 euro. Sealjuures on hageja ise tunnistanud läbivalt oma seisukohtades, et on nõus kahjusummast maha arvestama viimased liisingumaksed summas 990.10 eurot. Eeltoodut arvesse võttes on kohus seisukohal, et algsest kahjunõudest tuleb maha arvestada liisingumaksed summas 990.10 eurot. Kohtu järeldusel on menetluses esitatud tõenditega leidnud tõendamist, et hagejale on tekkinud kostja poolse rikkumise tagajärjena kaubiku turuväärtuse näol võõrandamise hetkel (VÕS § 127 lg 1, § 128) kokku summas 8 009.90 eurot (arvutuskäik 9 000 – 990.10). Kahju ja põhjuslik seos Järgnevalt analüüsib kohus, kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-16-14655/24 punktis 12.1. selgitanud: „VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non-põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu

2-15-4155 mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4216, p 19).“ Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-16-14655/24 punktis 12.2. selgitanud: „põhjuslik seos ei pea avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille isik oma kohustuste rikkumisega loob (Riigikohtu 10. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-03, p 27; vt ka 7. oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-15, p 12).“ /.../. Sama kohtuotsuse punktis 12.3. on Riigikohus selgitanud, /.../ „Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kui kahju põhjustab küll võlgniku käitumine, kuid samasugune kahju oleks tekkinud hiljem ka muust asjaolust tulenevalt, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada (vt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 19).“ Kohtu hinnangul seisneb kostja rikkumise ja hagejale kahju tekkimise põhjuslik seos selles, et kostja ei täitnud äriühingu juhatuse liikmena enda kohustusi piisava hoolsusega ega vähemalt korraliku ettevõtja hoolsusega. Kui kostja oleks olnud piisavalt hoolas ja võtnud tarvitusele abinõusid, et vältida selles äriühingule kahju tekkimist, ei oleks selle tagajärjel kaubik võõrandatud, siis ei oleks ta sellega kahjustanud hagejale (äriühingule) kuuluvat vara väärtuses, mille suurust kohus on eelnevalt hinnanud. Hagi rahuldamine Eeltoodut arvesse võttes, on kohus jõudnud järeldusele, et hagejale tekkinud kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja ei ole tulenevalt ÄS §-dest 187 lg 1, ÄS §dest 187 lg 2 ja TsÜS § 35 äriühingu juhatuse liikmena hoidunud tegevusest, mille toime on kahjulik äriühingu varale. Samuti ei ole kostja tõendanud, et rikkumine oleks olnud vabandatav, mistõttu puudub alus jätta kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Kohtu järeldusel tuleb eeltoodust tulenevalt hageja kahju hüvitamise nõue K. R.’ilt OÜ PAALI kasuks juhatuse liikme kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks kokku summas 8 009.90 eurot rahuldada, kohus jätab rahuldamata kahju summas 990.10 eurot, mis ei ole tõendatud. Tasaarvestusavaldus Kostja on menetluses esitanud kaks tasaarvestusavaldust. Esimeses (20.10.2015) tasaarvestusavalduses tugineb kostja laenu andmisele hagejale kokku summas 27 170.09 eurot ning teises (27.06.2016) tasaarvestusavalduses palub kostja arvestada hageja poolt säästetud kulutustega summas 3858.33 eurot juhul, kui kohus peaks leidma, et kostja on seoses vaidlusaluse sõiduki omandamisega alusetult rikastunud (VÕS § 1027 ja § 1042 lg 1). Kohus on selgitanud, et kui kostja tugineb sellele, et poolte vahel sõlmiti laenulepingud, peab ta ka oma väiteid tõendama. Seejuures tuleb kostjal ka konkreetselt välja tuua, millistel kuupäevadel ja millistes summades väidetavad laenulepingud sõlmiti. Kohus leiab, et kostja ei ole seda teinud.

2-15-4155 Kostja selgituste kohaselt ühelt poolt füüsilise isikuna (laenuandja) ja teiselt poolt juhatuse liikmena sõlmis ta A. H. heakskiidul (mille kohta on hageja praegune juhatuse liige A. H. omakäeliselt kirjutanud, et „Tubli“ (I köide, tl 164)) hagejaga laenulepingu, kuna hagejal puudusid rahalised vahendid oma kohustuste täitmiseks. Kostja on oma 20.10.2015 menetlusdokumendis selgitanud, et kuna hageja OÜ Paali raamatupidamise algdokumendid ei ole kostja valduses, siis puudub kostjal ka võimalus esitada ka kõiki vastavaid hageja OÜ Paali raamatupidamise algdokumente. Kohtu hinnangul ei saa käsitleda sõna „Tubli“ laenulepingute sõlmimise kinnitamise faktina ning tavapärase praktika kohaselt sõlmitakse laenulepingud kahes eksemplaris, millest tulenevalt on kohtu hinnangul alusetu vastuväide, et OÜ Paali raamatupidamise algdokumendid ei ole kostja valduses. Kostja on kohtule 20.10.2015 esitanud tõendina OÜ Paali raamatupidamise konto nr 2035 (muud lühiajalised laenud) väljatrüki (I köide, tl 165-166), millest nähtuvalt on kostja väidetavalt alates 27.03.2007 andnud laenu erinevates summades OÜ-le Paali ning laenusaldo on pidevalt kasvanud ning laenukohustuse vähenemine on eranditult toiminud kostja poolt laenust loobumise tulemusel. Kostja selgituste kohaselt viimane kostjapoolne laenust loobumine OÜ Paali vastu toimus 31.12.2011 summas 32 000 eurot ning laenujääk ehk kohustus kostja ees jäi 27 170 eurot. Lisaks nimetatud kontole peeti arvestust kostja ja OÜ Paali omavaheliste arvelduste osas ka kontol aruandvad isikud, osad kulud kanti otse kassast. Kostjal leiab, et seega on tõendatud hageja raamatupidamiskonto väljavõttega üksnes osaliselt laenu andmist hagejale ja hageja võlgnevust kostja ees. Lisaks on kostja esitanud kohtule tõenditena konto väljavõtted, et pangaülekannetega laenu andmisi hagejale tõendad (I köide, tl 154-163) ja arvelduskontodelt tehtud väljamaksete koondarvestuse. Kostja hinnangul on ta arveluduskonto väljavõtetega tõendatud kostja poolt hagejale rahalised ülekanded kogusummas 19 395.25 eurot ning lisaks sularahas tasumised kogusummas 29 908 eurot, mille kohta on hageja praegune juhatuse liige A. H. omakäeliselt kirjutanud, et „Tubli“ vastuseks kostja selgitustele, et millistes summades on kostja panustanud hageja OÜ Paali kohustustesse täitmisesse ning, et ilma kostja rahalise panuseta ei oleks osutunud täita hagejal oma kohustusi võlausaldajate ees. Kohtu järeldusel ei ole kostja ole tõendanud, et tal oli isiklikult olemas raha summas 27 000 eurot ning asjaolu, miks seda äriühingusse pidi andma, kui see oli kostja lahusvara. Kohus on menetlusosalistele kostjale selgitanud, et oma seisukohti ja välja toodud asjaolusid tuleb tõendada ning, kui selle osas tõendeid ei ole, siis hindab kohus asjaolusid erinevalt poole seisukohast. Kohus juhtis poolte tähelepanu sellele ka taas 23.11.2021 toimunud kohtuistunguil. Kohtu hinnangul kostja ei ole olenemata kohtu korduvatest suunistest tõendanud hagejale laenu andmist ning selle kohta puuduvad ka kirjalikud lepingud ja osaniku otsused, mistõttu ei ole kostja tasaarvestusavaldused esitatud kehtivalt. Ettevõtte sisese tööjaotuse kohaselt vastutas kostja rahaasjade ja raamatupidamise korralduse eest. Kohus leiab, et see selgitab, miks kostja võis kanda või panna teenitud raha järjepidevalt ettevõtte arvele, mis poolte seisukohal ettevõtte tavapärane majandustegevus arvestades äriühingu tegevusala. Puudub vaidlus selles, et kostja ja A. H. on mõlemad loomaarstid, kes lisaks loomade ravile tootsid hageja kuludega ka tõukoerte kutsikaid ning müüsid neid. Hageja on selgitanud, et kutsikate ja loomade ravi eest maksti tavaliselt sularahas, seega seda tuli aeg ajalt ettevõtte arvele panna, et arveid maksta. Asjaolu, et A. H. hindas kostja poolt ettevõtte rahaasjade korraldamist märkides „Tubli“ (I köide, tl 164) ei ole kohtu hinnangul seostatav väidetava laenuga. Kohus leiab, et kostja teises tasaarvestuseavalduses viidatud remondikulud kandis kostja peale seda, kui ta vormistas sõiduki enda nimele, ehk viis sõiduki hageja valduses omavoliliselt ära, mistõttu ei ole need asjakohased vastuväited. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja tasaarvestusavaldused ei ole kehtivalt esitatud ning nende aluseks olevad asjaolud tõendatud, mistõttu ei arvesta kohus neid kehtiva vastuväitena ega alusena nõude vähendamiseks.

2-15-4155

Menetluskulude jaotus Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). Kohus leiab, et kuna kohus rahuldas hagi, siis tuleb tulenevalt TsMS § 162 lg 1 jätta menetluskulud kostja kanda TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus leiab, et kuna tegemist on mahuka ja pikaajalise menetlusega, siis on menetlusökonoomika põhimõtetest lähtuvalt mõistlik menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrata alles pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist. Eeltoodust tulenevalt kuulub kohaldamisele TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2, mis sätestavad, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik Osaliselt tühistatud TRK lahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.