Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue

ei pruugi müüja saada müüdava asja eest reaalselt raha, tuleb igasugust tasaarvestust käsitleda kui igapäevasest majandustegevusest väljuvat tehingut. Tegu võiks olla mõistliku tehinguga, kui tegemist oleks kuulsate ja laialt tuntud kunstnike töödega, kuid antud juhul oli kostjale teada, et viiest maalist nelja puhul ei olnud müügilepingus nimetatud autorit. Kuna tehing väljus igapäevase majandustegevuse raamest, oleks kostja pidanud täiendavalt kontrollima osanike otsust või nõusolekut kinnistute võõrandamiseks kooskõlas ÄS §-ga 180 ja § 168 lõikega 2. Tehingu väljumine igapäevase majandustegevuse raamidest pidi olema selge ka seetõttu, et üks väikeettevõte võõrandas korraga kõik oma kinnistud. Lisaks oli kostjale näha registriandmetest, et TEI SM OÜ (pankrotis) tegevusalaks ei olnud kinnisvara ost ja müük, vaid silmkoe- ja heegelrõivaste tootmine. Kostja rikkus TõS § 18 lõiget 1, kuna ei selgitanud välja tehingu olulisi asjaolusid.

kinnitatud põhikirja allkirjastanud. Kui kostja oleks tuginenud asjaolule, et TEI SM OÜ (pankrotis) uus põhikiri on allkirjastatud NO poolt, oleks notar märkinud vastava asjaolu akti ning NOle oleks tehingu tõestamisel saanud teatavaks, et notar tugineb esindusõiguse tuvastamisel tema allkirjadele. Selle asjaolu arutamisel tehingu osapooltega TõS § 18 lõike 2 kohaselt oleks kostja saanud teada, et tegelikkuses ei ole NO viidatud uut põhikirja kinnitanud.

Semga OÜ tegevuses hageja selliseid tunnuseid ei näe. NotS § 14 lõikest 2 ei tulene, et enne notari vastu nõude esitamist peaks kannatanu pöörduma nõudega kohtu poole, ootama ära kohtuotsuse ja läbima täitemenetluse. Semga OÜ ei ole toime pannud õigusvastast tegu. Semga OÜ oli tehingus kinnistute ostja, kellele kuulunud maalidega sooviti kinnistute müügihind tasaarvestada. Semga OÜ ei saanud kontrollida ega mõjutada NO volituste kehtivust ega igapäevasest majandustegevusest väljuva tehingu tegemiseks vajaliku osanike otsuse olemasolu. Õigusvastase teo puudumine välistaks hageja poolt nõude esitamise Semga OÜ vastu. Lisaks puudub Semga OÜ-l vara. Äriregistrist nähtuvalt registreeriti Semga OÜ 24.04.2013 ning kustutati 05.05.2017. Semga OÜ võõrandas 29.10.2013 mõlemad omandatud kinnistud Tina KVB OÜ-le. Hagejale teadaolevalt puudusid Semga OÜ-l rahalised vahendid pangakontodel. Nõude esitamine varatu äriühingu vastu on lootusetu.

punkti 4.3 kohaselt võis esindada ühingut iga juhatuse liige. Põhikirjale olid alla kirjutanud mõlemad juhatuse liikmed. Kostjale ei olnud tehingu tõestamise ajal teada osanike otsuseid, mis oleksid piiranud juhatuse esindusõigust tõestatud tehingu tegemisel.

punktis 2.1.19, et lepingus toodud kinnitused vastavad tõele. Kostja ei saanud eeldada, et tegemist on maalidega, mida keegi ei ole näinud.

Pooled kinnitasid, et nad ei soovi täiendavate dokumentide muretsemist ega tehinguga seotud asjaolude täiendavat kontrollimist notari poolt. Järelikult selgitas kostja välja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud ja tegi kõik mõistlikult võimaliku, et välistada eksimused ja kahtlused. Tehingu tõestamine ei eeldanud, et notar oleks pidanud saama enda valdusesse allkirjastatud 04.06.2013 müügilepingute originaaldokumendid või et NO oleks pidanud eraldi kinnitama maalide valduse saamist. Kostjale piisas tasaarvestusolukorra tekkimise tuvastamiseks poolte avaldatud kinnitustest ning ta ei pidanud kahtlustama, et pooled esitavad talle teadvalt valeandmeid.

õigust osaühingut esindada ning et ta ei olnud väidetavalt allkirjastanud äriregistrist nähtuvaid dokumente. Kostja sai tugineda äriregistrile esitatud põhikirjal olevatele andmetele, kuivõrd vaidlusalune tehing ei eeldanud TEI SM OÜ (pankrotis) osanike nõusolekut.

suhtes ei ole võimalik nõudeid maksma panna ja nõuete rahuldamine oleks lootusetu kooskõlas Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades artikli 50 lõikega 1. Esimese astme kohtu otsus

millise nõudega on tegemist ja kuidas on see loovutatud. Seetõttu tuleb kostja taotlus hagi läbivaamata jätmiseks jätta rahuldamata.

kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Kohus leiab, et RVastS-st tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid ei saa loovutada, sest neid nõudeid ei saa täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamist RVastS ette ei näe ning kuigi VÕS § 166 lõikes 1 ei ole RVastS-i alusel kahju hüvitamise nõudeid eraldi märgitud, ei tulene sellest õigust neid nõudeid loovutada, sest VÕS reguleerib eraõiguslikest suhetest tulenevaid kahju nõudeid. Notari vastu kahju nõude esitamisel tuleb hinnata, kas RVasts-st ja NotS-st tulenevad eeldused on täidetud. RVastS § 13 lõike 1 kohaselt arvestatakse kahju hüvitise suuruse määramisel mh kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Sama sätte lõige 3 näeb ette, et avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Ühtlasi tuleneb sama sätte lõikest 4, et tagajärgede kõrvaldamist nõudev kannatanu on kohustatud kandma tagajärgede kõrvaldamise kulud ulatuses, mis vastab tema osale tagajärgede tekitamisel. Kui tagajärjed jäävad kõrvaldamata seetõttu, et kannatanul ei ole võimalik oma osale vastavaid kulusid kanda, võib ta nõuda rahalist hüvitist avaliku võimu kandja osale vastavas ulatuses. Seega on avalik-õigusliku kahju hüvitise nõude põhjendatuse ja hüvitise suuruse hindamisel oluline hinnata, kas või millises ulatuses rikkus avaliku võimu kandja kannatanu subjektiivseid õigusi ning kannatanu ise peab kandma tagajärgede kõrvaldamise kulusid ulatuses, mis vastab tema osale kahju tekitamisel. Kirjeldatud regulatsioon ei võimalda kahju hüvitise nõuete loovutamist, sest RVastS § 13 lõige 4 ei võimalda kulude hüvitamisest tulenevaid tagajärgi laiendada isikule, kes ei ole kannatanu. Lisaks tuleneb NotS § 14 lõikest 2, et kui kahju tekitamise eest vastutab ka tehinguosaline või kolmas isik, vastutab notar ametikohustuste süülisest rikkumisest tekkinud kahju eest ulatuses, mis jääb hüvitamata selle kahju tekitanud muude isikute poolt. Kohus osundab, et hageja on käesolevas menetluses esitanud käsitluse selle kohta, miks ta ise ei pidanud nõuete esitamist perspektiivikaks isikute vastu, kes osalesid 03.10.2013 tehingu sõlmimisel. Samas ei ole need hageja väited asjakohased, sest TEI SM OÜ (pankrotis) pankrotihaldur ei ole hagejale loovutanud nõudeid tehingu teise poole ehk OÜ Semga vastu ega TEI SM OÜ (pankrotis) juhatuse liikme NO vastu. Kuna neid nõudeid ei loovutatud, ei oleks hagejal nagunii olnud õigust esitada nimetatud isikute vastu nõudeid. RVastS ja NotS eelviidatud sätete mõttega ei ole kohtu hinnangul kooskõlas olukord, kus nõude loovutamise tõttu ei ole kahju nõude põhjendatuse ja suuruse hindamisel enam sisuliselt võimalik kohaldada RVastS § 13 lõiget 4 ja NotS § 14 lõiget 2. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et hageja nõue kostja vastu kahju 306 000 euro hüvitamise nõudes tuleb jätta rahuldamata, sest TEI SM OÜ (pankrotis) pankrotihalduril puudus õigus loovutada hagejale avalik-õiguslikku kahju nõuet notari vastu.

Asjas kogutud tõendite pinnalt ei loe kohus ka usutavaks hageja väiteid, et äriühingu juhatuse liikmete kohta tehtud äriregistri kanne oli pikka aega ebaõige ning NO juhatuse liikme volituste pikenemise kohta ei olnud osanikud vastu võtnud ühtegi otsust.

liige tähtajatult, kui põhikirjas ei ole tähtaega ette nähtud. Juhatuse liikme ametiaja pikendamist ei või otsustada varem kui üks aasta enne ametiaja kavandatavat möödumist ja pikemaks ajaks, kui on seaduses või põhikirjas ettenähtud ametiaja ülemmäär. Äriregistrisse kantud juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsus tuleb esitada viivitamata äriregistri pidajale. Lisaks tuleneb ÄS § 506 lõikest 51, et enne 01.01.2011 valitud juhatuse liikme ametiajale kohaldatakse ÄS § 184 lõike 2 sätteid valimise ajal kehtinud redaktsioonis.

lepingu sõlmimisega lõpetavad nad kõigi nende vahel varem sõlmitud lepingu eset puudutavate kokkulepete kehtivuse niivõrd, kuivõrd need on vastuolus antud lepinguga.

põhistanud ja tõendanud, et esinesid muud TõS §-s 4 toodud asjaolud, mille tõttu oleks notar pidanud keelduma tõestamistoimingu tegemisest.

kandmisel kavandatud põhitegevusala, samuti teatab tegevusalade muutumisest. Äriühing, kes peab äriregistrisse esitama majandusaasta aruande, näitab lõppenud aruandeaasta tegevusalad ja uude aruandeaastasse kavandatud tegevusalad oma majandusaasta aruandes ega teata eraldi nende muutumisest. Eeltoodud sättest ei saa kohtu hinnangul teha järeldust, et kui äriühing teeb tehingu, mis ei ole otseselt kooskõlas äriregistrile avaldatud põhitegevusalaga, on sellise tehingu tegemine keelatud ja peaks äratama notaris kahtlusi. TEI SM OÜ majandusaasta aruannete kohaselt oli äriühingu põhiliseks tegevusalaks muude pealisrõivaste tootmine, sh rätsepa töö. Äriregistri kande kohaselt oli lisategevusalaks muude silmkoe- ja heegelrõivaste tootmine, nt pulloverid, kampsunid jms tooted. Vaatamata sellele ei nõustu kohus hagejaga, et kinnisvara võõrandamisele suunatud tehingu tegemine pidi ainuüksi selle tehingu liigist lähtudes äratama notaris kahtlusi või oleks olnud ebaseaduslik.

õigusaktist ei tulenenud maalide ostu-müügi tehingule ja maalide valduse üleandmisele hageja väidetud vorminõudeid.

tõendatuks hageja väiteid, et maale kas üldse olemas ei olnud või nende väärtus oli äärmiselt väike. Juhul, kui Semga OÜ ei andnud maalide valdust tegelikult TEI SM OÜle üle, on tegemist lepingulise kohustuse täitmata jätmisega, millest automaatselt ei saa järeldada tehingu vastuolu heade kommetega. Juhul, kui NO ei ole juhatuse liikmena maalide valdust üle andnud pankrotihaldurile, võib tegemist olla juhatuse liikme kohustuse rikkumisega, mis samuti ei tähenda automaatselt, et vaidlusalune tehing ise oli vastuolus heade kommetega.

tehingute tõttu jäi TEI SM OÜ oma varast ilma ega saanud lepingus märgitud maale, on tema varad vähenenud. Samuti leidis hageja, et temal ja TEI SM OÜ-l puudus alus esitada õigusvastase teo toimepaneku tõttu nõudeid Semga OÜ vastu. Lisaks oli antud äriühing varatu. NO tegevuses võis esineda õigusvastase teo tunnuseid, kuid tema vastu nõude esitamine ei õnnestunud, sest seda ei otsustanud TEI SM OÜ osanike koosolek. Lisaks puudub NOl Eestis kinnisvara ning ta on asunud elama Venemaale. Hageja leidis, et NotS § 14 lõike 2 kohaselt ei pea enne notari vastu nõude esitamist pöörduma nõudega kohtusse teiste isikute vastu, ootama ära kohtuotsuse ja läbima täitemenetluse.

Seega on hageja tõendanud, et kahe TEI SM OÜ-le (pankrotis) kuulunud kinnistu turuväärtuseks oli 09.12.2013 seisuga 306 000 eurot. 100.TEI SM OÜ (pankrotis) pankrotihalduri jaotusettepanekust (t I kd, lk 202-204) nähtub, et haldur saatis NO-le maalide üleandmise nõude, kuid viimane teatas, et tema valduses maale ei ole. Jaotusettepanekust ei nähtu, et haldur oleks esitanud vaidlusalusest tehingust tulenevaid nõudeid tehingu teise poole või NO vastu. Kohus ei nõustu siinkohal hagejaga, et kannatanul oleks puudunud õigus esitada nõuet Semga OÜ vastu. Kui hageja väited tehingu tühisuse kohta oleksid olnud põhistatud, oleks TEI SM OÜ saanud esitada Semga OÜ vastu tühise tehingu alusel saadu tagastamise või üleantu väärtuse hüvitamise nõude. Kui tehing oli kehtiv, kuid selle alusel ei antud üle lubatud maale, oleks TEI SM OÜ saanud Semga OÜ vastu esitada tehingu täitmise nõude või kahju hüvitamise nõude. 101.Äriregistri väljavõttest OÜ Semga kohta (t II kd, lk 15-16) nähtub, et äriühing kustutati registrist 05.05.2017. Kinnisvara antud äriühingul enne äriregistrist kustutamist puudus (t II kd, lk 17). Kohus osundab, et kuna TEI SM OÜ teine juhatuse liige sai väidetavalt tehingust teada hiljemalt 2013.a novembris (mida tõendab pöördumine notari poole 18.11.2013; t I kd, lk 71-73), oleks tal olnud võimalik esitada nõue Semga OÜ vastu enne äriühingu registrist kustutamist. Samuti oleks vastava nõude esitamise võimalus olnud pankrotihalduril. Kuivõrd TEI SM OÜ ei esitanud nõuet Semga OÜ vastu, on asjakohatud hageja väited, et käesoleval ajal seda enam teha ei saa. 102.Samuti ei nähtu hageja tõenditest, et TEI SM OÜ või pankrotihaldur oleks esitanud NO vastu mistahes nõude tulenevalt vaidlusalusest tehingust. Kogutud tõenditest nähtub, et 19.12.2013 saatis KS e-kirja NO-le ja viimase tütrele (t II kd, lk 18-19). E-kirjas nimetas KS end TEI SM OÜ juhatuse liikmeks ja ta teatas NO-le ja viimase esindajale NO-le osanike koosoleku toimumisest 30.12.2013. Samas e-kirjas on märgitud, et juhatuse liige NO on rikkunud juhatuse liikme kohustusi ja teinud TEI SM OÜ-le kahjulikke tehinguid. Kokku kutsutava koosoleku päevakorras pidi olema juhatuse liikmega NOga õigusvaidluse pidamise otsustamine ja selles vaidluses esindaja määramine. KS allkirjastas koosoleku kokkukutsumise teate juhatuse liikmena (t II kd, lk 20-22). Osanikuks saanud NO esindas koosolekul esindaja (volikiri t II kd, lk 24). Kas või kuidas osanike koosolekul hääletati või mida otsustati, kohtule esitatud tõenditest ei nähtu. 103.Kohus leiab, et isegi juhul, kui osanike häälteenamusega ei otsustatud nõude esitamist NO vastu, oleks pankrotihalduril olnud nõudeõigus äriühingu maksejõuetuse põhjustanud juhatuse liikme vastu sõltumata osanike antud häältest. Pankrotihaldur nõuet ei esitanud. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et pankrotihalduril oleks olnud nõude esitamata jätmiseks objektiivsed takistused. Hageja esitas kohtule küll väljavõtte rahvastikuregistrist (t II kd, lk 25-26), mille kohaselt on NO registreeritud elukoht alates 27.02.2014 Venemaal, kuid ainuüksi elukoht ei saanud olla õiguslikuks takistuseks nõude esitamisel. Kohus nõustub kostjaga, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel on sõlmitud leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mis oleks võimaldanud Venemaal elavale isikule kätte toimetada menetlusdokumente ja saada muud õigusabi, samuti nõuda kohtulahendite täitmist. 104.Hageja esitas kohtule andmed postisaadetise edastamise ebaõnnestumise kohta NO-le 2017.a juulis (t II kd, lk 27-28), kuid tõenditest ei nähtu, kes ja mida üritas isikule saata.

Hageja poolt postisaadetiste saatmine ei ole asjakohane, sest hagejal puudus nõudeõigus NO vastu. 105.Hageja esitatud tõendite kohaselt ei olnud NO-l Eestis kinnisvara (t II kd, lk 29-30). Ajavahemikul 14.09.2012 kuni 20.02.2017 kuulus NO-le osalus OÜ-s Ardilla (t II kd, lk 31-32). Hageja esitas kohtule antud äriühingu 2013.a majandusaasta aruande (t II kd, lk 33-38), mille kohaselt oli antud perioodil ettevõtte müügitulu 710 eurot ja kasum 261 eurot. Sama äriühingu 2014.a majandusaasta aruandest (t II kd, lk 39-44) nähtub, et viidatud perioodil oli ettevõtte müügitulu ja kasum 500 eurot. 2015.a majandusaasta aruande kohaselt (t II kd, lk 45-50) nimetatud majandusaastal tegevust ei toimunud. Kohtu hinnangul ei ole hageja siiski tõendanud, et NO-l oleks puudunud mistahes sissetulek või et tal oleks puudunud kinnisvara Venemaal. 106.TEI SM OÜ (pankrotis) pankrotimenetluse lõpparuanne (t II kd, lk 51-54) kajastab nõude loovutamist hagejale, kuid aruandest ei nähtu, et pankrotihaldur oleks kaalunud või esitanud mistahes vaidlusalustest tehingutest tulenenud tsiviilõiguslikke nõudeid NO ja OÜ Semga vastu. Samas nähtub aruandest, et pankrotihaldur oli esitanud Põhja Ringkonnaprokuratuurile kuriteokaebuse, mille alusel alustati kriminaalmenetlust NO suhtes tulenevalt sellest, et ta oli oma tegevusega omastanud suures ulatuses vara ja põhjustanud äriühingu maksejõuetuse. Haldur leidis, et äriühingu maksejõuetuse põhjustas NO sõlmitud tehing äriühingu varaga. Haldur hindas sellist tegevust juhatuse liikme raskeks juhtimisveaks ja leidis, et tema teos esinevad kuriteo tunnused. Seega võib lõpparuandest järeldada, et halduri hinnangul rikkus NO juhatuse liikme kohustusi ja oli nende eest vastutav. Vaatamata sellele ei esitanud haldur tema vastu nõuet ega esitanud ka tsiviilhagi kriminaalmenetluses. Takistused nõuete esitamiseks OÜ Semga või NO vastu kohtu hinnangul halduril puudusid. Kuna haldur ega TEI SM OÜ ei esitanud nõudeid Semga OÜ ega NO vastu, ei oma kohtu hinnangul tähtsust, kas või millises ulatuses oleks hageja arvates need nõuded käesoleval ajal hüvitatud saanud. Oluline on, et väidetav kannatanu ei võtnud midagi ette kahju tõrjumiseks või vähendamiseks ega selleks, et kahju hüvitaksid isikud, kes olid tehinguga seotud ja võisid saada hageja väidete õigsuse korral tehingust tulu. Nõuete esitamata jätmine Semga OÜ ja NO vastu välistab kohtu hinnangul kahju hüvitamise nõude põhjendatuse notari vastu NotS § 14 lõike 2 alusel. 107.TsMS § 162 lõige 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud asjas tegi kohus otsuse hageja kahjuks, mistõttu tuleb kulud jätta hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtulahendi jõustumist. Apellatsioonkaebus 108.06.12.2017 apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni punkti 2 osas ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. 109.Maakohtu otsus on üllatuslik ja rikutud on hageja õigust vastaspoole seisukohtadele vastu vaielda. Kostja esitas 02.10.2017 menetlusdokumendis esmakordselt seisukoha, et tema hinnangul on hageja nõue avalik-õiguslik ega ole seetõttu loovutatav. Kohus ei andnud hagejale võimalust sellele vastata. Seega on vale otsuses märgitu, et hageja taotlusele sisulisi vastuväiteid ei esitanud.

110.Otsus on vastuoluline ega rajane tõenditele. Kohus on ühelt poolt ise rõhutanud, et juhatuse liikme volitusi saab pikenenuks lugeda osanike otsuse alusel, samas ei ole kohus nimetanud ühtegi osanike otsust, mis võiks olla antud juhul tõendiks. Ühtegi osanike otsust, mille pinnalt saaks järeldada juhatuse liikmete volituste pikenemist, ei ole menetluses ka esitatud. Kohus rajas oma seisukohad elulisele usutavusele ja märkis, et vorminõuetele vastaval otsusel ei ole tähendust. 111.Lisaks asus kohus seisukohale, et notaril puudus alus kahelda NO volituste lõppemises, kuna äriühing on ise hiljem pidanud NOt juhatuse liikmeks ning kohus ja MTA on NO juhatuse liikmena nimetanud. Kehtivas õiguses puudub norm, mis võimaldaks lugeda juhatuse liikmete volitused pikenenuks, kui kolmas isik nimetab vastavat isikut juhatuse liikmena. Seega ei kehtinud TEI SM OÜ (pankrotis) juhatuse liikmete volitused 03.10.2013 tehingu tegemise ajal ning kostjal ei olnud seetõttu ka võimalik eeldada, et juhatuse liikme volitused kehtivad. 112.Hageja ei nõustu, et ta oleks pidanud tõendama, et TEI SM OÜ (pankrotis) juhatus või pankrotihaldur on esitanud nõudeid NO või Semga OÜ vastu. Kohus on ebaõigesti lugenud, et hageja on põhistanud, miks ta ise ei pidanud nõuete esitamist kolmandate isikute vastu perspektiivikaks. Hageja on esitanud ka argumendid, miks osaühing ei pidanud nõuete esitamist perspektiivikaks. Kohus ei ole arvestanud VÕS § 164 lõiget 2, millest tulenevalt on hagejale koos nõude omandamisega TEI SM OÜ-lt (pankrotis) üle läinud ka kõik nõude maksmapanekut võimaldavad senise võlgniku õigused ja vastuväited. Kui TEI SM OÜ-d (pankrotis) tegelikkuses juhtinud KS ja pankrotihaldur leidsid, et nõuete esitamine isikute vastu, kes osalesid 03.10.2013 tehingu sõlmimisel, ei ole perspektiivikas, saab hageja kui nõude omandaja nendele seisukohtadele tugineda. Seega on asjakohatu kohtu seisukoht, et haldur ei ole hagejale loovutanud nõudeid NO ja Semga OÜ vastu ning sel põhjusel on välistatud ka hageja õigus nende isikute vastu nõudeid esitada. 113.Otsus on vastuoluline – ühelt poolt leiab kohus, et hageja on põhistanud üksnes seda, miks ta ise ei pidanud nõuete esitamist teiste isikute vastu perspektiivikaks, kuid teiselt poolt on kohus jätnud rahuldamata ka hageja taotluse KSi tunnistajana ülekuulamiseks, kes oleks saanud selgitada, milliste andmete ja asjaolude pinnalt jõudis ta järeldusele, et nõuete maksmapanek TEI SM OÜ (pankrotis) nimel Semga OÜ ja NO vastu ei oleks olnud perspektiivikad. Kohus ei ole otsuses ega 03.10.2017 määruses põhjendanud, miks tunnistaja ütlused tähendust ei omaks. Kohus ei arutanud pooltega küsimust, et halduri lõpparuanne ei ole piisav tõend tõendamaks, et haldur on lugenud võimalike nõuete esitamist eelnevalt viidatud isikute vastu perspektiivituks. Kohtu poolt selgituskohustuse täitmise korral oleks hageja saanud taotleda halduri ülekuulamist. 114.Kohus on põhjendamatult tuginenud asjaolule, et tõenditest ei nähtu, kas või kuidas osanike koosolekul hääletati. Hageja on põhistanud ja tõendanud, et KS üritas leida võimalusi ühingu nimel nõude esitamiseks NO vastu, kuid see ei õnnestunud, kuna ühtegi osanike otsust ega koosoleku protokolli ühingu omavaheliste erimeelsuste tõttu ei koostatud ega allkirjastatud. Protokolli puudumine on negatiivne asjaolu, mida hageja ei saa tõendada. Otsuse punktist 167 nähtub, et kohus ei mõistnud esitatud tõendi eesmärki ja olemust. Hageja soovis tõendada, et NOle ei olnud võimalik Venemaal dokumente kätte toimetada, kuna tema avaldatud aadress on vale. Kohus ei arutanud pooltega vajadust tõendada, et NO-l puudus igasugune sissetulek või et tal oleks puudunud Venemaal kinnisvara. Selliseid negatiivseid asjaolusid ei saanud hageja ka tõendada. Juhul, kui kostja on leiab, et reaalselt oleks olnud nõude esitamine mõne teise isiku vastu

realiseeritav, peab seda asjaolu tõendama kostja. Kohus on otsuses ka väitnud, et haldur ei ole esitanud NO kriminaalmenetluses tsiviilhagi. Jääb arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes on kohus sellise asjaolu tuvastanud, kuna kriminaalmenetlus veel käib. 115.Otsuse punktis 108 on kohus sisuliselt osundanud, et aktsepteeritav ei ole nõude loovutamise tõttu tekkiv olukord, kus RVastS § 13 lõige 3 ja NotS § 14 lõige 2 ei ole enam kohaldatavad. Hageja ei ole kordagi väitnud ja tuginenud asjaoludele, et tema ise saaks nõudeid NO ja Semga OÜ vastu esitada, vaid et seda ei saanud teha TEI SM OÜ (pankrotis) või haldur. 116.Seoses hageja taotluse KSi tunnistajana ülekuulamiseks rahuldamata jätmisega 03.10.2017 määrusega esitab hageja vastuväite kohtu tegevusele. Pärast viidatud määrust ei olnud hagejal võimalust kohtule ühtki menetlusdokumenti esitada. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et NotS § 14 lõikes 2 ei ole silmas peetud seda, et hageja peaks kasutama esmalt ära kõik võimalused oma nõuete maksmapanekuks teiste isikute vastu, riskides, et vastavad menetlused võivad kesta aastaid. Piisab sellest, kui hageja põhistab, et nõude esitamine teiste isikute vastu ei olnud perspektiivikas või kannatanu jaoks reaalselt võimalik. Hageja on põhistanud, et nõuet teiste isikute vastu pidasid perspektiivituks nii KS kui ka haldur. Seega oli oluline KS tunnistajana üle kuulata. 117.Hageja ei nõustu kohtuga, et notari vastu esitatav kahjunõue on avalik-õiguslik ja et seda ei saa seetõttu loovutada, kuna notar vastutab RVastS-s sätestatud alustel ja ulatuses. Notar on küll avalik-õigusliku ameti kandja, kuid kuna ta peab ametit eraõigusliku füüsilise isikuna, on tal vastutus isiklik. NotS § 14 näol on tegemist erandiga RVastS sätetest. Notari ametikohustuse rikkumise koosseisu kuuluvad selle elementidena kohustuse rikkumine, põhjuslik seos, õigusvastasus ja süü, mistõttu on tegemist olemuslikult tsiviilõigusliku deliktilise vastutusega. Ka NotS § 14 lõike 1 viimane lause, mille kohaselt vaadatakse kahju hüvitamise nõue läbi hagimenetluses maakohtus, kinnitab, et tegu on eraõigusliku nõudega. 118.Hageja ei nõustu, et ta ei tõendanud väiteid notari poolt ametikohustuste rikkumise kohta, ei põhistanud ega tõendanud notaril süü olemasolu ega NotS § 14 lõikest 2 tulenevate eelduste täidetust. Hageja jääb kõigi oma varasemate seisukohtade juurde. Kuna vaidlust ei ole, et kostja tegi 03.10.2013 tehingu tõestamise päeval äriregistri andmete detailpäringu, millest nägi, et TEI SM OÜ (pankrotis) juhatuse liikmete osas ei ole muudatusi toimunud 1996. aastast, pidi ta kehtivat ning antud juhul varasemat ÄS § 184 lõike 2 redaktsiooni kohaldades teadma, et juhatuse liikme volitused ei saa olla tähtajatud ning et volitused on lõppenud ja täidetud on ÄS § 34 lõike 2 eeldus. Seega pidanuks notar täiendavalt volituste pikenemist kontrollima. Selliseks kontrolliks ei saa lugeda tehinguosalise enda kinnitust. Notar ei ole ÄS § 34 lõike 2 mõttes kolmandaks isikuks, kuna talle tulenes täiendav kontrollikohustus TõS § 18 lõikest 1. Kostja ei tõendanud, et ta üldse 2010. ja 2011.a põhikirju enne tehingu tõestamist kontrollis. Juhul, kui kostja ka oleks nimetatud majandusaasta aruandeid kontrollinud, ei asenda allkirjad majandusaasta aruannetel vormikohast osanike otsust juhatuse liikmete volituste pikendamiseks. 119.Hageja ei nõustu, et äriregistri kande väidetavast ebaõigsusest tulenevat riski kandis äriühing. Asjaolu, et osanikud ei pikenda nõuetekohaselt juhatuse liikmete volitusi, ei saa võtta kostjalt kohustust juhatuse liikmete volituste kehtivust kontrollida. Lisaks on kohus arusaamatult asunud seisukohale, et kui hageja pidas NO volitusi lõppenuks, pidid

ka teise juhatuse liikme KS volitused olema lõppenud. Ühe juhatuse liikme volituste pikenemisega ei saa pikeneda teise juhatuse liikme volitused. Nõutav on vastav osanike otsus. 120.Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et hageja ei põhistanud ja tõendanud, et esines muid TõS §-s 4 toodud asjaolusid, mille tõttu oleks notar pidanud keelduma tõestamistoimingu tegemisest. Kohus on ebaõigesti järeldanud, justkui oleks hageja tuginenud üksnes asjaolule, et kostja pidi tehingu tõestamisest keelduma, kuna selle suhtes pidi olema tekkinud kahtlusi. Hageja on menetluses läbivalt põhistanud ja tõendanud, et notar oleks pidanud tehingu tõestamisest keelduma ka, kuna tehingu eesmärgid olid vastuolus seadusega, heade kommetega, ilmselt lubamatud ja ebaausad. Hageja ei nõustu TõS § 18 laiendatud tõlgendusega, justkui kaoks notaril igasugune tehinguks oluliste asjaolude väljaselgitamise ja selgituskohustus, kui tehinguosalised ise avaldavad ja kinnitavad, et nad ei soovi täiendavate asjaolude väljaselgitamist ning asjaolude selgitamist. Kostja jättis välja selgitamata tehingu tegemiseks olulised asjaolud. Hageja ei nõustu, et notar ei pidanud tuvastama tasaarvestusolukorra tekkimist. Kohus on ebaõigesti arvanud, et tasaarvestusolukorra tuvastamine tähendaks notari poolt selle tagamist, et pool täidaks oma lepingulised kohustused. Vahetult enne tehingu tõestamist olid notarile teada asjaolud, mis kinnitasid, et tasaarvestusolukorda ei ole tekkinud (maalide võõrandamisleping oli allkirjastamata). Väär on otsuse punktides 146147 toodud kohtu käsitlus, kuna allkirjastamata maalide müügilepingu projekti punktis 4.1 sisaldus poolte kokkulepe, et leping jõustub selle allkirjastamisel poolte poolt. Üksnes maalide valduse saamisega võinuks eeldada vallasasjade müügilepingu sõlmitust, kuid notariaalaktis NO maalide valduse saamist ei kinnitanud. Arvestades seega VÕS § 197 lõikes 1 sätestatut, ei olnud notariaalakti tõestamise hetkeks tasaarvestusolukorda õiguslikult tekkinud. Notar tõestas seega ilmselgelt seadusevastase tehingu. Õige ei ole, et TsÜS § 78 lõike 4 järgi muutus maalide müügileping kinnistute müügilepingu notariaalse tõestamisega kehtivaks. Kinnistute müügilepingust ei nähtu, et samaaegselt oleks tõestatud ka maalide müügileping. 121.Hageja ei põhistanud tehingu igapäevasest majandustegevusest väljumist üksnes asjaoluga, et tehing ei vasta äriühingu põhitegevusalale, vaid tõi välja ka muid asjaolusid. Seega on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti. 122.Kohus tugines tehingu heade kommete vastasuse analüüsimisel ebaõigesti üksnes TsÜS § 86 lõigetele 2 ja 3. Hagejal ei ole võimalik tõendada negatiivset asjaolu, küll aga on hageja eeltoodud asjaolusid põhistanud. Antud juhul tuleb hinnata tõendeid ja tehinguga seotud asjaolusid kogumis. Seda pidi tegema ka kostja tehingu tõestamisel. Õige on kohtu seisukoht, et heade kommetega vastuolus olev tehing võib nt olla suunatud mõne kuriteo toimepanemisele. Kohus on välja toonud, et NO suhtes on haldur avaldanud kuriteoteate. Jääb arusaamatuks, miks ei ole kohus antud asjaolu arvestanud. Kohus on toonud ka välja, et hagejale ei ole teada maalide väärtus. Samas ei ole kohus hinnanud antud asjaolu heade kommete vastasuse kontekstis. Kui saab eeldada, et maalide tegelik väärtus ei olnud teada, tekib juba iseenesest alus kahelda tehingu kooskõlas heade kommetega. Samuti viitab asjaolu, et maalide tegelik väärtus ei olnud teada, sellele, et tehing võib olla ühe poole jaoks erakordselt ebasoodne. Ka nimetatuga ei ole kohus arvestanud. 123.TsÜS § 89 lõike 1 kohaselt saab tehingu näilikkuse eelduseks olla ka asjaolu, et pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust. Seega ei pidanud hageja põhistama ega tõendama tehinguosaliste soovi varjata mõnda muud tehingut. Hageja seisukohtadest ja

tõenditest nähtub selgelt, et tegelikkuses oli NO eesmärgiks tekitada TEI SM OÜ-le (pankrotis) kahju. Sellist tegevust ei saa lugeda tehinguks. Hageja on menetluses põhjalikult selgitanud, et kostja oleks pidanud tuvastama tasaarvestusolukorra ning selle puudumisel keelduma tehingu tõestamisest. Seega on arusaamatu kohtu seisukoht, et hageja ei ole selgitanud, kuidas oleks pidanud notar tuvastama näiliku tehingu tegemise ja millisel õiguslikul alusel pidi notar keelduma tehingu tegemisest. Kohus ei põhjendanud, miks hageja vastavad seisukohad ei ole asjakohased. 124.Kohus on vääralt leidnud, et hageja ei tõendanud ega põhistanud notari süüd. Hageja on 25.08.2017 menetlusdokumendis leidnud, et kostja oli vähemalt raskelt hooletu, seejuures on hageja viidanud kostja tegudele, milles hooletus väljendub. Kohus on märkinud hageja seisukohti moonutades, et hageja hinnangul tulenes kostja süü ainuüksi asjaolust, et notari suhtes kehtis kõrgendatud hoolsuskohustus. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole hageja 25.08.2017 menetlusdokumendi punktides 39-41 toodud seisukohased arvestatavad. Vastustaja seisukoht 125.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 126.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta ega tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kolleegium jaotab apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud.

avalik-õiguslikust suhtest, mitte eraõigussuhtest, tekkinud nõudega. Samuti on õige, et RVastS ei näe sõnaselgelt ette, et kannatanul oleks õigust loovutada talle avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Samas ei sätesta nimetatud seadus ka sõnaselgelt keeldu loovutamisele. Halduskohtud on maakohtu poolt viidatud praktikas avalik-õiguslike nõuete loovutatavuse eitamisel lähtunud sellest, et nii halduskohtumenetluse seadustikust (HKMS) kui haldusmenetluse seadusest (HMS) tulenevalt ei ole haldusõigussuhtes kohtusse pöördumise aluseks mitte nõude olemasolu, vaid eelkõige subjektiivsete õiguste rikkumine ning oma subjektiivsete õiguste rikkumist ei saa teisele isikule loovutada (Tallinna Ringkonnakohtu lahendid nr 3-04-318 (punkt 8), 3-11-47 (punkt 13)). Riigikohtu tsiviilkolleegium on senises praktikas avalikõigusliku nõude loovutamist siiski pidanud võimalikuks, lähtudes seejuures konkreetse nõude sisust ja eesmärgist (lahend nr 3-2-1-134-12, punktid 16 ja 18). Maakohus lähtus käesolevas asjas nõude loovutatavuse kohta seisukoha kujundamisel üldiselt kõigist RVastS-i alusel tekkivatest avalik-õiguslikest kahju hüvitamise nõuetest, jättes analüüsimata konkreetse nõude sisu ja eesmärgi. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et loovutatud rahalise nõude sisuks on väidetava varalise kahju tekitamine notari poolt sellise tehingu tõestamisega, millega viidi müüjast äriühingu omandist välja kogu kinnisvara selle eest reaalset tasu saamata, mistõttu ei jätkunud müüjal enam vahendeid kõikide kohustuste täitmiseks. Pankrotimenetluse lõpparuandest (t II kd lk 51-54) nähtub, et võimaliku kannatanu pankrotihaldur loovutas hagejale kõik nõuded mistahes alusel Eesti Vabariigi ja kostja vastu, millised tulenevad 03.10.2013 sõlmitud notariaalsest lepingust tingimusel, et nõuete reaalse rahuldamise juhul tasub hageja 10% laekunud rahast (enne arvestatakse maha omandaja otsesed kulud) pankrotipessa, pankrotimenetluse lõppemise korral aga otse võlausaldajatele proportsionaalselt jaotistele. Samuti nähtub samast tõendist, et pankroti väljakuulutamise hetkel 30.09.2014 kuulus võimalikule kannatanule vara 321.75+1050 euro väärtuses ja menetluse kestel laekus pankrotipessa 6206.12 eurot. Eeltoodust tulenevalt toimus loovutus olukorras, kus eeldatav kannatanu oli püsivalt maksejõuetu ega omanud vahendeid kohtumenetluses osalemiseks ega tunnustatud nõuete (kokku 76 539.93 eurot) rahuldamiseks. Seega on eluliselt usutav hageja selgitus, et sellises olukorras (arvestades mh, et suurimaks võlausaldajaks on MTA ning teisteks võlausaldajateks KS ja käesolevas asjas hagejaks olev Ranamber OÜ) ei pidanud pankrotihaldur võimalikuks ega vajalikuks ise nõuet esitada, vaid pidas otstarbekaks eelnevalt nimetatud tingimustel nõue loovutada. Loovutamise tulemusena ei muutunud võimaliku kahjuhüvitise eesmärk – saada rahalisi vahendeid, et kompenseerida 03.10.2013 lepinguesemete puudumist äriühingu vara hulgas, mille arvel oleks võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada. 130.Sõltumata asjaolust, et maakohus eksis nõude loovutatavuse tuvastamisel, ei too nimetatud asjaolu kaasa vaidlustatud otsuse resolutsiooni muutmist, kuna maakohus tuvastas (alternatiivselt) ka kostja vastutuse koosseisuliste elementide puudumise. Kolleegium nõustub põhjendustega, milles maakohus tuvastas kostja poolt oma ametikohustuste seaduses sätestatud ulatuses täitmise ega pea vajalikuks neid TsMS § 654 lõike 6 alusel käesolevas lahendis korrata. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt tõendite ebaõiget hindamist ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Maakohtu otsus on selles osas põhjendatud vastavalt TsMS § 442 lõike 8 nõuetele. Järgnevalt vastab ringkonnakohus eelnevalt käsitlemata apellatsioonkaebuse väidetele. 131.Vastavalt NotS § 14 lõikele 1 vastutab notar oma ametikohustuste süülisest rikkumisest tekkinud kahju eest kui avaliku võimu kandja RVastS-s sätestatud alustel ja ulatuses. RVastS § 8 lõikest 4 tulenevalt kohaldatakse viidatud sätetele lisaks eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-

õiguslike suhete olemusega. Seega peab notaril vastutuse tekkimiseks leidma tõendamist samaaegselt ametikohustus(t)e rikkumine, süü, kannatanul kahju tekkimine ning põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel ning ühe eelduse tõendamatuse korral notaril vastutust ei teki. Nimetatud koosseisu tõendatuse korral tuleb tuvastada võimalike vastutuse piirangute (NotS § 14 lõige 2, RVastS § 13 lõige 1) esinemine ja nende võimalik mõju konkreetsele vastutusele. 132.Hageja heidab notarile ette vaidlusaluse tehingu tõestamisel TõS § 4 rikkumist, leides, et notaril oli seadusest tulenev kohustus keelduda tehingu tõestamisest, kuna müüja esindajal puudus esindusõigus, tehingu eesmärgid olid vastuolus seadusega ja heade kommetega ning olid ilmselt lubamatud ja ebaausad. Hageja leiab, et notar jättis kohaselt tuvastamata müüja esindaja esindusõiguse, rikkudes TõS § 12, ja jättis täitmata TõS §-st 18 tuleneva selgitamiskohustuse, kui ei kontrollinud, kas tehing väljub müüja igapäevasest majandustegevusest ja kas tasaarvestusolukord oli ka tegelikkuses tekkinud. 133.Kolleegium on seisukohal, et maakohus tuvastas asjakohaselt, et notari asendaja ei rikkunud vaidlusaluse tehingu tõestamisel talle TõS-st ja NotS-st tulenevaid ametikohustusi. Kooskõlas TõS § 12 lõikega 1 märkis notari asendaja tehingu sissejuhatavasse ossa ja punktidesse 2.1.18 ja 2.5 mh müüja esindaja esindusõiguse aluse (äriühingu juhatuse liige) ja selgituse, kuidas ta selle tuvastas (päring tõestamise päeval äriregistrile; esindaja kinnitus juhatuse liikme staatuse ja esindusõiguse kehtivuse kohta). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et päringu alusel tutvutud dokumentide (äriühingu äriregistri detailandmed, kehtivad andmed ja kehtiv põhikiri (t I kd lk 113121)) alusel sai notari asendaja NO-l esindusõiguse tuvastada ja tal ei pidanud selles osas tekkima kahtlusi, mida ta oleks pidanud kooskõlas TõS § 12 lõikega 2 märkima notariaalakti. 134.Maakohtu otsuse põhjendused ja tsiviilasja materjalid, sh maakohtus kogutud tõendite kogum, ei anna alust nõustuda apellandiga, nagu oleks vaidlustatud otsus esindusõiguse tuvastamise osas vastuoluline ega rajaneks uuritud tõenditele. TsMS § 232 lõike 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Käesolevas asjas sellised kokkulepped puuduvad. Maakohus on vastavuses selle sättega jälgitavalt põhjendanud, kuidas ta jõudis tõendamist leidnud faktiliste asjaolude kogumi alusel järeldusele, et 03.10.2013 seisuga ei olnud NO ametisuhe juhatuse liikmena äriühinguga lõppenud. Maakohus tuvastas äriühingu võrdsete osade omanike, kes mõlemad olid alates 15.08.1996 kantud äriregistrisse iseseisva esindusõigusega juhatuse liikmetena, tegeliku tahte pikendada iseenda ametisuhet läbi nende endi faktilise käitumise peale 15.08.1999. Küll aga täiendab kolleegium maakohtu põhjendust selles osas viitega perioodil 15.08.1996 kuni 01.01.2011 kehtinud ÄS-i redaktsiooni § 309 lõikele 2, milline reguleeris aktsiaseltsi juhatuse liikme volitusi, sest vastavalt äriregistri andmetele (t I kd lk 9-13) tegutses äriühing esmakandest 15.08.1996 kuni ümberkujundamiseni 07.07.2004 aktsiaseltsina. Samas vaidluse lahendamise seisukohalt see asjaolu oluline ei ole, sest ÄS-i § 184 lõige 2 ja § 309 lõige 2 olid sõnastatud samaselt – juhatuse liige valitakse 3 aastaks, kui põhikirjas ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega. Samuti kuulus aktsiaseltsi aktsiakapital samadele isikutele võrdsetes suurustes. 135.Riigikohus on lahendis nr 2-16-11889 (punktis 25) asunud seisukohale, et poolte eesmärke tahteavalduste andmisel saab välja selgitada VÕS §-s 29 sätestatud

tõlgendamisreegleid kasutades. Nimetatud sätte lõike 5 punktide 3, 4 ja 6 kohaselt saab lepingut tõlgendada mh läbi poolte käitumise nii enne kui pärast lepingu sõlmimist, lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist ning arvestades pooltevahelist praktikat. Seejuures ei nõustu kolleegium apellandiga, nagu ei saaks notar kohtumenetluses tugineda ajaliselt peale notariaalakti tõestamist toimunud sündmustele. Notaril kostjana on kõik TsMS-st tulenevad menetlusosalise õigused, sh õigus esitada tõendeid oma vastuväidete tõendamiseks. Notari üheks vastuväiteks on, et asendaja tuvastas tõestamisel õigesti, et müüja esindaja ametisuhe äriühinguga ei olnud 03.10.2013 seisuga lõppenud. Nimetatud väite tõendamiseks on tal õigus esitada kõiki TsMS-s ettenähtud asjakohaseid tõendeid ja maakohus oli TsMS § 442 lõikest 8 tulenevalt kohustatud neid lahendi tegemisel arvestama. 136.Apellatsioonkaebusest nähtuvalt pöörab hageja käesolevas vaidluses tarbetult palju tähelepanu osanike formaalsete otsuste puudumisele aastate jooksul juhatuse liikmete tagasivalimise kohta. Maakohus on asjakohaselt juhtinud tähelepanu kohtupraktikale, mille kohaselt võib äriühingu juhatuse liikme ametiaja lugeda pikenenuks ka mõlema poole (juhatuse liige ja äriühing) tahteavaldusi ja käitumist hinnates kaudsete tahteavaldustega. Maakohus hindas kogumis järgmisi tõendeid ja nendega tõendamist leidnud elulisi asjaolusid: 1) 2010. ja 2011. majandusaastate aruanded on allkirjastanud mõlemad osanikud juhatuse liikmetena; 2) 2014.a MTA poolt läbiviidud revisjoni käigus nimetas KS NO teiseks juhatuse liikmeks; 3) äriühingu pankrotimenetluses käsitlesid nii KS kui haldur NO pankrotivõlgniku teise juhatuse liikmena; 4) 18.11.2013 pöördumises notari poole nimetas KS NO 03.10.2013 tehingu järgse müüja juhatuse liikmeks. Kolleegium lisab, et viidatud aruannetest nähtub ka, et need kinnitas juhatuse liikmena teine osanik KS (t I kd lk 163, 173). Isegi kui vastab tegelikkusele hageja väide, et NO allkirja skaneeris aruannetele KS, siis ka see asjaolu tõendab KSi teadmist ja tahet selle kohta, et NO ametiaeg juhatuse liikmena kestis, sest vastasel juhul oleks puudunud mistahes mõistlik põhjus teise osaniku allkirja juhatuse liikme allkirjana dokumentidele skaneerida. Kolleegium lisab, et hageja väide NO allkirja skaneerimise kohta ei ole tõendatud, kuna 17.04.2017 menetlusdokumendi lisana 1 esitatud väljavõtte nõudekirjast (t I kd lk 189) tõendina vastuvõtmisest maakohus 22.05.2017 eelistungil keeldus (t I kd lk 207). Vastuväiteid keeldumisele hageja kaebuses ei esita. Eelnev teise osaniku käitumine notariaalakti eelselt ja pärast seda tõendab tema teadmist ja tahet selle kohta, et NO juhatuse liikme volitused kehtisid. NO enda teadmist ja tahet väljendas käitumine ja kinnitused notariaalakti ning eelnevalt maalide müügilepingu sõlmimisel. 137.Ka ei nõustu kolleegium hageja poolt ringkonnakohtu istungil väljendatuga, nagu ei omaks käesoleva asja lahendamisel tähtsust, et formaalsed otsused iseenda juhatuse liikmeteks tagasivalimise kohta said teha vaid samad isikud ise. Samuti ei saa nõustuda hagejaga, nagu ei omaks osanike tegeliku tahte väljaselgitamisel tähtsust, et teise juhatuse liikme KSi ametisuhte jätkumist peale 15.08.1999 hageja kahtluse alla ei pane, kuigi ka tema kohta ei ole kohtule formaalset osanike vastavasisulist otsust esitatud. Nimetatud asjaolud annavad koosmõjus eelnevalt tuvastatud samade isikute tahtega aluse tuvastada, et selles äriühingus oligi tavapärane osanikevaheline käitumine selline, et formaalseid otsuseid ei vormistatud, vaid faktiliselt aktsepteeriti teineteist kui võrdset partnerit nii osaniku kui juhatuse liikmena. Kogumis leidis maakohus õigesti, et müüja esindaja esindusõigus oli notariaalakti tõestamise ajal kehtiv ja äriregistri vastav kanne oli õige. Seega ei ole asjakohane kaebaja käsitlus, et notar pidi teadma äriregistri kande ebaõigsusest. Kuna eeltoodust tulenevalt see asjaolu vaidluse lahendamisel tähtsust ei oma, kolleegium pikemalt seda teemat käesolevas lahendis ei käsitle.

138.Kolleegium on seisukohal, et maakohus tuvastas asjakohaselt, et notari asendaja ei rikkunud vaidlusaluse tehingu tõestamisel talle TõS §-st 18 tulenevat selgitamiskohustust. Maakohtu põhjendused ei anna alust nõustuda kaebajaga, nagu oleks kohus otsuse punktis 140 leidnud, et notaril kaob igasugune tehinguks oluliste asjaolude väljaselgitamise kohustus, kui tehinguosalised ise avaldavad ja kinnitavad, et ei soovi täiendavate asjaolude väljaselgitamist. Küll aga peab kolleegium vajalikuks muuta selle punkti põhjendusi, kuna ei nõustu selle üheksandas lauses („Kui pooled on tehingu ...“) väljendatud maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei saa notaril olla kohustust kanda lepingusse selgitusi ja kahtlusi olukorras, kus osalejad on selgelt avaldanud, et ei soovi täiendavat selgitamist. Kolleegium jätab selle lause põhjendustest välja, asendades selle järgmise käsitlusega: Kolleegium on seisukohal, et kui osalejate tahte ja õiguslikult korrektse tehingu tegemiseks asjaolude TõS § 18 lõike 1 kohasel väljaselgitamisel ilmnevad notari jaoks asjaolud, mis tekitavad temas kahtlusi tehingu kehtivuses, kuid osalejad nõuavad siiski tõestamist, tuleb notaril kooskõlas TõS § 18 lõikega 2 kanda enda selgitus ja selle kohta esitatud osalejate põhjendused akti. Kui aga ilmnevad asjaolud, mis kinnitavad tehingu vastuolu seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või et tehing on ilmselt lubamatu ja ebaaus, tuleb notaril TõS § 4 alusel tõestamistoimingu tegemisest keelduda. 139.Põhjenduste kirjeldatud osaline muutmine ei too kaasa maakohtu otsuse resolutsiooni muutmist. Käesolevas asjas on notari 19.11.2013 vastusega pöördumisele (koos lisadega t I kd lk 74-81) tõendatud, millised andmed olid osalejate poolt notarile algselt esitatud ja et notari asendaja selgitas enne tõestamist täpsustavalt välja mh, et tasumine toimub vastastikuste nõuete tasaarvestuse teel ja et ostjal on müüja vastu sissenõutavaks muutunud rahaline nõue. Vastuse lisadega (leping, akt, arve) on tõendatud, et notar veendus enne tehingut mh selles, et ostjal oli sissenõutavaks muutunud nõue müüja vastu tulenevalt 04.06.2013 vallasasjade müügilepingust. Kuna samad isikud, kes olid sõlminud varasema müügilepingu olid ka 03.10.2013 tehingu osalised ning kinnitasid notariaalses tehingus (punktis 2.3) mh varasema tehingu toimumist, siis ei pidanud notari asendajal tekkima põhjendatud kahtlusi ostjal müüja vastu sissenõutavaks muutunud rahalise nõude tegelikust puudumisest. Seda ei pidanud tekkima ka asjaolust, et NO ei kinnitanud notariaalses aktis vallasasjade müügilepingu objektiks olnud maalide valduse saamist. Sellist kinnitust ei pidanud notar ka nõudma, sest pooled kinnitasid varasema tehingu toimumist ja seda, et arve on esitatud selle lepingu alusel ja et arve on tasumata. Varasema tehingu tegeliku täitmise kontrollifunktsioon ei saa sellises olukorras lasuda notaril. Asjaolu, et varasema tehingu objektiks oli maalid, ei ole kolleegiumi arvates iseenesest erakordne asjaolu, mis paneks notarile täiendava kontrollikohustuse, sh maalide väärtuse hindamise kohustuse. 140.Lisaks soovib kolleegium selgitada, et käesolevas asjas esitatud tõenditest tulenevalt ei ole alust väita, et maalide müügitehingut tegelikkuses ei toimunudki. Nimelt nähtub MTA kontrolliaktist (t I kd lk 193-201), et NO selgitas MTA-le seoses 04.06.2013 tehinguga mh, et: ostis maalid edasimüümiseks Venemaa erakollektsionääridele; et tegemist oli ebaõnnestunud investeeringuga ja et maalid on müümata ning ta otsib uusi turustamise kanaleid. Maalide müüja Semga OÜ nimel lepingu sõlminud juhatuse liige AT esitas MTA-le 4 maali fotod ja selgitas mh, et tal oli 2013.a kevadel tuttava NO-ga juttu maalide müügist; et maalid oli Semga OÜ-le realiseerimiseks andnud Lex Business Solutions OÜ; et NO oli huvitatud ostmisest ja ütles, et teeb seda OÜ Tei SM kaudu; et maalid müüdi komplektina, kuhu kuulusid Hollandi, Eesti ja Soome autorite õlimaalid; et kokkulepitud 10 päeva jooksul NO maalide eest ei tasunud ega andnud ka maale tagasi, vaid pakkus müügiks krunte. Mh nende seletuste põhjal tuvastas MTA, et maalide

eest tehtud väljamakse ei olnud seotud ettevõtlusega ja maksustas selle tulumaksuga suuruses 52 101.27 eurot, milline võlgnevus oli aluseks MTA-l võlausaldaja staatusele pankrotimenetluses. 141.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et vaidlusaluse müügitehingu sõlmimiseks ei olnud müüja osanike vastavasisuline otsus kohustuslik. Riigikohus on 16.02.2018 lahendis nr 2-16-4197 (punktis 37) selgitanud, et äriseadustikust ega muudest seadustest ei tulene kohustust küsida nõukogu puudumisel osaühingu nimel tehtavaks tehinguks nõusolekut osanikelt, kui osaühingu põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et müüja põhikirjaga ei olnud ette nähtud teisiti. 142.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et vaidlusaluse müügitehingu tõestamisest keeldumiseks ei saanud anda notarile alust asjaolu, et tehing toimus väljaspool majandusaastaaruandes märgitud põhi- ja lisategevusalasid. Tegemist oli müüjale kuulunud kinnisasjade võõrandamistehinguga, mis on tsiviilkäibes lubatud ja tavalised. Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning kitsendused sätestab seadus. Notaril puudub õigus keelduda omaniku tehingu tõestamisest, kui omaniku tegelik tahe on oma omandit võõrandada, ta on aru saanud tehingu tagajärgedest ning tegemist on tsiviilkäibes lubatud tehinguga. 143.Tulenevalt asjaolust, et tõendamist ei leidnud hageja väited notari asendaja poolt oma ametikohustuste rikkumisest vaidlusaluse tehingu tõestamisel, mille tulemusena on välistatud notaril kahju hüvitamise kohustuse tekkimine, ei oma asja lahendamisel tähtsust maakohtu käsitlus notari vastutust piiravatest asjaoludest, süüst ja kahju suurusest. Kolleegium muudab selles osas maakohtu põhjendusi, jättes neist välja punktid 155-170. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ei käsitle kolleegium käesolevas lahendis vastavas osas ka apellandi vastuväiteid. 144.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kui ei arutanud pooltega läbi küsimust, et pankroti lõpparuanne ei ole piisavaks tõendiks tõendamaks, et haldur luges võimalike nõuete esitamist NO või Semga OÜ vastu perspektiivituks ning et seetõttu ei saanud hageja taotleda halduri tunnistajana ülekuulamist. Riigikohus on korduvalt selgitanud (nt lahendi nr 2-16-8344 punktis 12), et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust ja kohtu selgitamiskohustuse ulatus sõltub nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid; juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, ei ole kohtul kohustust selgitada poolele mh seda, kas tema esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kuna käesolevas asjas oli menetluse algusest peale selge nõude õiguslik kvalifikatsioon ja hagejat esindas menetluse algusest peale vandeadvokaat, oli praeguses hagimenetluses hageja kohustuseks tagada, et ta esitab piisavad tõendid nõude rahuldamiseks. Riigikohus lisas eelnevalt viidatud lahendis, et isegi kui maakohus oleks sellises olukorras selgitamiskohustust rikkunud ning hagejal oleks jäänud seetõttu menetluses midagi tegemata, saanuks ta esitada lisatõendeid apellatsioonkaebuses apellatsioonitähtaja jooksul. Käesolevas asjas apellant täiendavate tõendite kogumise taotlust apellatsioonimenetluses ei esitanud. Samal põhjendusel ei analüüsi ringkonnakohus kaebuse väiteid maakohtu poolt KS kui tunnistaja ütluste kogumisest keeldumise väidetava ebaõigsuse kohta. 145.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Kuna maakohus hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist

suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Hüvitamsiele kuuluvate menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus peale asja lahendava otsuse jõustumist.

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/

Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.