Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue XXXXesitas 29.12.2015 Harju Maakohtusse hagi XXXXOÜ vastu võla, intressi ja viivise saamiseks. 03.05.2016 menetlusdokumendis täpsustas hageja intressi ja viivisenõuet. Hagi kohaselt allkirjastasid hageja ja kostja 03.12 - 04.12.2015 kompromisslepingu. Lepinguga tunnistas kostja võlga hageja ees summas $ 1 145 000 ning kohustus selle tasuma. Kostja võttis endale kohustuse tasuda hagejale: 1) $ 75 000 hiljemalt 14.12.2015; 2) $ 75 000 hiljemalt 15.12.2015; 3) ülaltoodud maksetele järgnevalt igakuiselt $ 150 000 kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Kompromisslepinguga kujundasid pooled oma senise õigussuhte VÕS § 578 lg 1 korras ümber. Tegemist on vaieldamatu õigussuhtega – konstitutiivse võlakohustusega. Vastavalt lepingu punktidele 9 ja 13 leppisid pooled kokku, et kui kostja on lepingus kokku lepitud maksete teostamisega viivituses enam kui 7 päeva, loetakse seda oluliseks lepingurikkumiseks ja hagejal tekib õigus sisse nõuda kogu võla põhiosa, intress ja viivised. Kuna osamaksed detsembri eest tuli tasuda 14.12.2015 ja 15.12.2015, tekkis lepingu punktide 9 ja 13 sätestatud olukord vastavalt 22.12.2015 ja 23.12.2015. Hageja teavitas 17.12.2016 kostjat, et kavatseb sellise rikkumise korral sisse nõuda kogu võlgnevuse. Hageja põhinõude suurus on vastavalt lepingu punktidele 1 ja 13 kokku $ 1 145 000. Vastavalt lepingu punktile 8 kohustus kostja tasuma hagejale sissenõutavaks muutunud summadelt intressi 2% kuus, arvestatuna alates 24.09.2015. Esimene intressimakse tuli teha 14.12.2015. Kostja kohustusi ei täitnud. Hagejal on seega õigus nõuda intressi summas $ 1 145 000 x 24 x 223 / 365 / 100 = $ 167 891,51. Lepingu punkti 7 kohaselt kohustus kostja kohustuste täitmisega viivitamise korral maksma viivist 0,02% päevas kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni. Kuna esimene osamakse summas $ 75 000 pidi laekuma hiljemalt 14.12.2015, muutus kohustus sissenõutavaks alates 15.12.2015 ning hagi esitamise seisuga on viivis 14 päeva eest ehk kokku $ 75 000 x 0,02% x 14 = $ 210. Teine osamakse $ 75 000 pidi laekuma hiljemalt 15.12.2015. Seega muutus kohustus sissenõutavaks alates 16.12.2015 ning hagi esitamise seisuga on viivis 13 päeva eest ehk kokku $ 75 000 x 0,02% x 13 = $ 195. Põhisumma tervikuna ehk $ 1 145 000 muutus sissenõutavaks alates 23.12.2015 ning hagi esitamise seisuga on viivis 6 päeva eest ehk $ 1 145 000 x 0,02% x 6 = $ 1374. Kokku oli viivis hagi esitamise seisuga $ 1779. Hageja 03.05.2016 esitatud menetlusdokumendi kohaselt on 29.12.2015 kuni 03.05.2016 kogunenud viivis 127 päeva eest ehk $ 1 145 000 x 0,02 / 100 x 127 = $ 29 083.

Hageja taotleb kostjalt ka TsMS § 367 alusel viivise väljamõistmist 0,02% päevas, arvestanuna põhinõudelt summas $ 1 145 000.

Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et hagi on nii sisuliselt kui ka õiguslikult põhjendamata ja tõendamata. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi dokumenti, mis tõendaks lepinguliste suhete tekkimist enne kompromissilepingu sõlmimist. Kompromissilepingu punkti 1 kohaselt sõlmisid hageja ja kostja vastastikuse kirjavahetuse ja muu elektroonilise suhtluse teel müügilepingu, millega hageja müüs kostjale telefonid iPhone spetsifikatsioonidega 6 ja 6s hinnaga 1 600 000 USA dollarit ja maksetähtajaga 3-5 päeva, millest on maksmata 1 145 000 USA dollarit. Kostja leiab, et hageja ei ole kokkuleppe alusdokumente esitanud. Seega ei ole võlgnevuse tekkimine tõendanud. Kostja selgitab, et hageja poolt esitatud kompromissileping oli sõlmitud õiguskaitsevahendina hageja esindajate initsiatiivil. Kompromissilepingu osapooleks on hageja oma seadusliku esindaja ja osaniku Yosef Shloimy Greenwaldi isikus, kes ei ole kokkulepet digitaalselt allkirjastanud. Kostja on seisukohal, et tema ja hageja vahel on teatud lepingulised suhted olemas, aga nendel ei ole midagi ühist hagi esemega. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooltel ei ole vaidlust järgnevas: • poolte vahel on olemas teatud lepingulised suhted (I kd lk 91); • hageja ja kostja on 03.12.2015 sõlminud kompromisslepingu, mis on poolte poolt allkirjastatud 03.12.2015 ja 04.12.2015 (I kd lk 8-13); • kompromisslepingu on allkirjastanud hageja seadusliku esindaja nimel lepinguline esindaja ja hageja on õigusvõimeline isik (I kd lk 152-163; II kd lk 98 ja 98 pöördel). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on hageja ees kompromisslepingust tulenev kohustus võlgnevuse tasumiseks. Kohus nõustub hagejaga, et poolte vahel 03.12.2015 sõlmitud kompromisslepinguga on kostja andnud võlatunnistuse. Hageja on seisukohal, et kostja on andnud konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistuse. Riigikohus on 17.03.2009 lahendi nr 3-2-1-15-09 punktis 12 selgitanud, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada. 24.04.2006 lahendi nr 3-2-1-21-06 punktis 13 on kolleegium märkinud, et konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s.t

kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistusest tulenevale nõudele ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. Küll on võlgnikul võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud. Sama otsuse punktis 15 on riigikohus selgitanud, et mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne, s.t VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Kompromisslepingu punkti 3 teises lauses (I kd lk 9) on pooled kokku leppinud, et kostja soovib kompromisslepingu allkirjastamisega anda punktis 1 nimetatud müügilepingu osas konstitutiivset võlatunnistust hageja kasuks. Vaatamata kompromisslepingu punktis 3 kokkulepitule leiab kohus, et viidatud lepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus. Kohus leiab, et vaidlusaluse võlatunnistuse andmise eesmärgiks ei olnud uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse (müügilepingust tuleneva võlgnevuse) kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale. Poolte vahel on vastastikuse kirjavahetuse ja muu elektroonilise suhtluse teel sõlmitud müügileping telefonide müümiseks. Müügilepingus ei leppinud pooled kokku müügisummalt intressi või viivise tasumise kohustust. 03.12.2015 lepinguga leppisid pooled kokku müügilepingust tulenevalt võlgnevusele intressi ja viivise arvestamise määrades (kompromisslepingu punktid 7 ja 8). Seetõttu vastab poolte vahel kokkulepitu laenulepingu tunnustele (VÕS § 396 lg 2). Lisaks leppisid pooled kompromisslepingus kokku võlgnevuse tasumises maksegraafiku alusel. Deklaratiivse võlatunnistuse korral tuleb maksegraafikut käsitleda eraldi kui tingimuslikku kompromisslepingut (VÕS § 578), maksetähtaja pikendamise kohta juhuks, kui kohustus on sissenõutav. Kompromissi puhul eeldatakse, et kompromisslepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromisslepingu alusel uued õigused (VÕS § 578 lg 2). Vt Riigikohtu 06.09.2006 lahendi nr 3-2-1-69-06 punkt 14. Kohus leiab, et kuivõrd deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine, siis tuli võlgnikul (kostjal) tõendada, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja ainukeseks vastuväiteks võlatunnistuse aluseks olevatele dokumentidele oli see, et alusdokumentide alusel oli müügileping sõlmitud hageja ja Poola firma XXXX vahel. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et leping oleks sõlmitud hageja ja XXXX vahel. Ainuüksi

asjaolu, et kostja on hagejal palunud esitatud arved teha ka Poola äriühingule ei muuda esialgse müügilepingu pooli. Samuti on kostja kompromisslepingu punktis 1 tunnistanud, et poolte vahel on esialgselt sõlmitud müügileping. Lepingust ei nähtu, et müügileping oleks sõlmitud hageja ja XXXX vahel. Isegi juhul, kui esialgne müügileping lugeda sõlmituks hageja ja XXXX vahel, siis on kostja kui kolmas isik andnud hagejale võlatunnistuse. Kolmandal isikul on õigus võtta võlausaldaja eest kohustus võlgniku eest võlgnevuse tasumiseks (VÕS § 78 lg 1). Seega on kostjal hageja ees kohustus võlgnevus tasuda ka juhul, kui esialgne müügileping oleks sõlmitud hageja ja XXXX vahel. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja tõendanud, et 03.12.2015 kompromisslepingus tema poolt tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Vastupidiselt on hageja esitanud hulga tõendeid ( I kd lk 120-150; lk 198, tõlge lk 199; II kd lk 14-16, tõlge 17-18; lk 19-23, tõlge lk 25-29; lk 5865, tõlge 66-69) tõendamaks, et kostja kohustus on olemas. Põhikohustus Kompromisslepinguga kinnitas kostja punktis 1, et $ 1 145 000 osas on tegemist täies ulatuses sissenõutava kostja kohustusega (I kd lk 8) ja punktis 2, et ta tunnistab põhisumma võlgnevust ning kohustub selle likvideerima kompromisslepingus kokkulepitud korras (I kd lk 8). Punktiga 5 ja 6 võttis kostja kompromisslepingust endast tuleneva maksekohustuse graafiku alusel (I kd lk 9-10). Osundatust tulenevalt tuleb kostjal hagejale tasuda kompromisslepingu punktis 1 märgitud põhikohustus 1 145 000 USD-i. Intress Kokkuleppe punkti 8 (I kd lk 10) kohaselt on kostjal kohustus tasuda põhisummalt igakuiselt intressi alates sissenõutavuse kuupäevast (24.09.2015) määras 2% kuus. Esmase makse intressi katteks kohustus kostja teostama koos 14.12.2015 tehtava ülekandega lisaks kokkuleppejärgsele põhisumma maksele 150 000 USD-i. Hageja esitas 03.05.2016 menetlusdokumendis intressiarvestuse 03.05.2016 seisuga, mis on 167 891,51 USD-i. Kostja intressi määrale ja arvestusele vastuväiteid ei esitanud. Kohus leiab, et hageja intressiarvestus ei ole õige. Riigikohus on 29.01.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Hagiavalduse kohaselt muutus põhisumma tervikuna sissenõutavaks alates 23.12.2015. Osundatud Riigikohtu lahendist tulenevalt sai hageja esitada seega intressinõude maksimaalselt kuni 22.12.2015, mitte kuni 03.05.2016. Kohtu hinnangul tuleb tulenevalt kokkuleppe punktist 8 maksta intressi: 1) 1 145 000 USD-ilt 24.09.2015 kuni 14.12.2015 kokku 61 735,89 USD-i (1 145 000 * 24 * 82/365/100); 2)

1 070 000 USD-ilt 15.12.2015 kokku 703,58 USD-i (1 070 000 * 24 * 1/365/100); 3) 995 000 USD-ilt 16.12.2015 kuni 22.12.2015 kokku 4579,72 USD-i (995 000 * 24 * 7/365/100). Seega tuleb kooskõlas VÕS § 94 lg 1 ja kokkuleppe punktiga 8 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress kokku 67 019,19 USD-i. Viivis Hageja nõuab viivist kooskõlas kokkuleppe punktiga 7 (I kd lk 10) 0,02% päevas põhivõlgnevuselt tähtajaks tasumata summalt, kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni. Hageja esitas 03.05.2016 menetlusdokumendis viivisearvestuse 03.05.2016 seisuga, mis on 29 083 USDi. Hageja taotleb viivist alates hagi esitamisest. Kostja viivise määrale ja arvestusele vastuväiteid ei esitanud. Kohtu hinnangul on hageja viivisearvestus õige ning kooskõlas VÕS § 113 ja kokkuleppe punktiga 7 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 29 083 USD-i. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Seega tuleb kostjalt välja mõista ka TsMS § 367 järgi viivis 0,02% päevas põhivõlgnevuselt 1 145 000 USDilt põhikohustuse täieliku täitmiseni, kuid mitte enam kui 977 108,49 USD-i (1 145 000-29 083). Osundatust tulenevalt on kogu hageja viivisenõue põhjendatud ja tuleb rahuldada. Nõude vääringust Esialgses hagiavalduses on hageja väljendanud oma nõude USA dollarites. Hilisemas menetlusdokumendis (03.05.2016) on hageja viivist ja intressi arvestanud nii dollarites kui ka eurodes. Kohus leiab, et praeguses asjas võib lugeda, et hageja on esitanud oma nõude USA dollarites ning seetõttu mõistab kohus võlgnevuse, intressi ja viivised kostjalt välja USA dollarites. Analoogsele järeldusele on Riigikohus 09.04.2015 lahendi nr 3-2-1-2-14 punktis 15. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses; lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Antud juhul leiab kohus, et menetluskulude kindlaksmääramine takistab käesolevas asjas otsuse tegemist. Hageja esitas kohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, kuid selle lisad on võõrkeelsed. Kohtule ei ole esitatud nende tõlkeid eesti keelde. TsMS § 32 kohaselt on kohtu töökeel eesti keel. Ka kostja on oma vastuväites välja toonud, et hageja poolt esitatud ajakulu dokumendid on inglise keeles ja see raskendab kostjal esitada oma vastuväited. Kostja vastuväitele vaatamata ei ole hageja esindaja vajalikke tõlkeid esitanud. Kuna eelmärgitu takistab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist kohtuotsuses, määrab maakohus käesolevas tsiviilasjas menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist kooskõlas TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 2. Selleks tuleb hagejal esitada maakohtule kõik menetluskulusid puudutavate dokumentide tõlked eesti keelde. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.