2-12-3767/113 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.NC (hageja) esitas 25.01.2012 maakohtule hagi AKTSIASELTSI L (kostja) vastu kutsehaigusest tuleneva tervisekahju hüvitise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt diagnoositi 24.03.2000 hagejal kutsehaigus vibratsioontõbi. Tervistkahjustav tööala, mis põhjustas hagejale kutsehaiguse, oli vormija-betoneerija (1978-1990) ja elektrikeevitaja (1990-1998), kellena hageja töötas kostja ja tema õiguseellase juures. VEK-i otsusega tuvastati hagejal püsiv töövõimetus 40%, millest 30% on kutsehaigus ja 10% üldhaigestumine. Alates 26.05.2000 on hagejale makstud töövõimetuspensioni ning alates 01.11.2001 kuni 01.01.2012 on kostja tasunud hagejale hüvitist kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse eest. Hageja ei nõustu kostja makstud hüvitise suurusega, sest hüvitist ei ole indekseeritud. Hageja töötas kostja juures faktiliselt kogu perioodi vormija-betoneerijana tingimustes, kus esinesid samaaegselt vibratsioon, müra, füüsiline koormus. Hageja hinnangul rikkus kostja töökoodeksis (TööK) ja töökaitseseaduse (TKS) § 5 lõikes 2 sätestatut, kuna ei ole selgitanud töötajale tööohtusid ega korraldanud korrapäraselt arstlikku läbivaatust. Vibratsiooni mõõdeti vaid ühe vibrolaua suhtes, kui teised vibrolauad olid välja lülitatud. Tsehhis oli aga neli vibrolauda, mis töötasid üheaegselt. Kostja rikkus Eesti Vabariigi 20.10.1993 määrust nr 324 „Ettevõttes töökaitsealase koolituse korraldamine“, mis nägi ette juhendamise kohustuse. Kehtestatud oli nõuded 22.01.1973 määruses nr 34 (ENSV ÜVT 1973.7.59) „Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustik“. Hageja pidi betooni vormis siluma labidaga, mis puutus kokku vibreeriva vormiga. Tööpäevad olid 12 tundi pikad, vaheaeg oli pool tundi. Hageja töötas kogu tööpäeva vibratsiooni ja müra keskkonnas. Isegi, kui kostja täitis töökaitse ja –ohutuse nõudeid, ei välista see kostja vastutust kutsehaiguse tekkimise eest (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-139-00, 3-2-1-45-99). Tööandja peab tagama töötajale töötingimused, mis välistavad kutsehaiguse tekke. Hüvitise arvestamisel võttis hageja aluseks Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määruse nr 172 "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord" (ajutine kord). Keskmise palga arvutamiseks on hageja aluseks võtnud perioodi 1998. a september – 1999. a august. Keskmise palga arvestuse hulka tuleb võtta ka puhkusetasu. Hagejale makstavast hüvitisest ei tule maha arvestada makstavat pensioni, sest hageja töövõimetus ei ole üle 40%. Hageja nõue oli järgmine:  perioodi 01.01.2009 – 01.04.2009 eest 513,17 eurot  perioodi 01.04.2009 – 01.04.2010 eest 2191,30 eurot  perioodi 01.04.2010 – 01.08.2010 eest 734,32 eurot  perioodi 01.08.2010 – 01.04.2011 eest 1853,56 eurot  perioodi 01.04.2011 – 01.04.2012 eest 2090,08 eurot  perioodi 01.04.2012 – 01.04.2013 eest 2440,94 eurot  perioodi 01.04.2013 – 01.04.2014 eest 3179,40 eurot  perioodi 01.04.2014 – 01.04.2015 eest 3363,72 eurot  alates 01.04.2015 igakuiselt 297,71 eurot ning alates 01.04.2016 igakuiselt korrigeerituna iga aasta 1. aprilli seisuga avaldatud pensionikasvu indeksiga.

2.Kostja vaidles hagile vastu. Hagi aluseks olevad olulised asjaolud on ebaselged ja vastuolulised. Hageja ei ole tõendanud varalise kahju olemasolu. Hageja kahju ei seisne töövõime kaotuses kutsehaiguse tõttu, vaid varaline kahju saab seisneda sissetuleku kaotamises või vähenemises kutsehaiguse tõttu tööandja süül. Kostja leidis, et hageja kaotas sissetuleku muul põhjusel. Hageja töö vormija-betoneerijana ei olnud erialane, vaid lihttöö. Hageja pole tõendanud, et ta on otsinud tööd ja ta ei saa kutsehaiguse tõttu töötada. Hagejal on võimalik teha lihttööd ja teenida töötasu. Hageja ei jäänud tööst ilma kutsehaiguse tõttu, sest kutsehaigus tuvastati hiljem, pärast töösuhte lõppemist. Hageja ei ole tõendanud sissetuleku kaotust perioodil 01.09.2009 kuni 01.04.2011. Hageja on kostja poolt pakutud hüvitise perioodil 06.09.2000 kuni 01.03.2012 vastu võtnud. Seega saab võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 4 alusel lugeda täitmise täielikuks. Hageja on varjanud kutsehaigust diagnoosinud arstide eest oma töötamist P tehase osaühingus lukksepp-keevitajana 2000. a ja 2012. a. Kostja osavastutuse määr kuuluks vähendamisele 50%. Arvestada tuleb hageja võimalikku süüd, sest ta pole järginud taastusravi soovitusi. Tõendamata on kostja teo õigusvastasuse tuvastamiseks olulised eeldused ja asjaolud. Kutsehaiguse epikriisid sisaldavad vastuolulist teavet hageja kutsehaiguse väljakujunemise aja kohta. Arvestamata on jäetud kostja eelnevad töökohad, kus on samuti olnud otsene kokkupuude vibratsiooniga. Lisaks heidetakse kostjale ette TKS sätete rikkumist, mis kehtis ajavahemikul 01.07.1992 kuni 26.07.1999. Nimetatud perioodil töötas hageja elektrikeevitajana. Kostja ei nõustu, et on rikkunud ENSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määrusega nr 34 kehtestatud „Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustiku“ nõudeid. Kostja töökeskkond vastas kehtinud eeskirjadele. Kutsehaigus võib tekkida töötajal ka normaalsete töötingimuste puhul. Kostja täitis töötajate informeerimise ja instrueerimise kohustuse tööohutuse kohta. Kostja juures toimus see ametiühingute kaudu, kes esindasid töötajaid. Hageja väidab, et kostja ei korraldanud regulaarset arstlikku läbivaatust. Samas ei saa see asjaolu olla põhjuslikus seoses kostja õigusvastase tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel, sest arstlik komisjon teostas hageja arstliku läbivaatuse 1998. a ja leidis, et hageja on praktiliselt terve ja võib töötada vormijana. Puudub põhjuslik seos hagejal tekkinud kahju ning kostja väidetava õigusvastase käitumise vahel. Isegi kui eeldada kahjuhüvitamise nõude eelduste olemasolu, siis kostja on tööohutuse nõudeid täitnud. Nõude arvutamise aluseks võetud 12-kuuline periood on ebaõige. Lisaks sellele tuleb maha arvestada hüvitisest väljamakstav pension ja indekseerimisele kuulub hüvitis, mitte keskmine töötasu. Teadmata on kutsehaiguse ohutegurid, väljakujunemise aeg ning millistel kutsealadel kutsehaigust põhjustanud ohutegurid esinesid. Seega pole põhjendatud 12kuulise perioodi arvutamine kostja juures töötamise lõpetamisest. Keskmise palga arvutamisel tuleb aluseks võtta 12-kuuline periood enne haigust põhjustanud vormija töö lõpetamisest, e 01.10.1998 kuni 11.10.1999 ja keskmine indekseeritud palk on vastavalt 434,05 eurot. Ajavahemikus 01.03.2012 kuni 01.04.2015 on hageja nõue kostja vastu arvestuslikult 649,90 eurot ja alates 01.04.2015 igakuine hüvitis 14,06 eurot. Mais 2015. a sai hageja sissetulekuna 511,20 eurot, mistõttu tal kahju puudub. Menetluse käik

oli hageja arvates kostja rikkunud ENSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määrusega nr 34 kehtestatud „Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustiku“ p 9, 10, 24 ja 25. Määruse p 9 kohaselt ei tohi summaarne tööaeg töötamisel vahetus kokkupuutes käsitööriistadega, mis tekitavad vibratsiooni sanitaarnormide piirides ületada 2/3 vahetusest. Seejuures ei tohi vibratsiooni ühekordse katkestamatu mõju kestus, kaasa arvatud sellesse operatsiooni kuuluvad mikropausid, käsimasinate puhul ületada 15-20 minutit. Määruse p 10 kohaselt on soovitatav vibratsiooniohtlike töötjate töörežiimi puhul kehtestada lõunavaheajaks vähemalt 40 minutit ja kaks reglementeeritud vaheaega 1-2 tunni möödumisel vahetuse algusest 20 minutit ja 2 tunni möödumisel lõunavaheajast 30 minutit. Määruse p 24 kohaselt on ettevõtte juhtkonna kohustuseks vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi kinnitamine. Määruse p 25 kohaselt peavad töötajad, kes teevad tööd vibreerivate masinate, seadmete ja tööriistadega vähemalt korra aastas läbima arstliku läbivaatuse. Hageja heitis kostjale ette TKS §-de 5 lg 2 p-de 1-4, 14 lg 2, 16 lg 5 ja Eesti Vabariigi Valitsuse 20.10.1993 määrusega nr 324 vastu võetud „Ettevõttes töökaitsealase koolituse korraldamise juhendi“ p-de 23, 25, 26, 33, 34 rikkumisi. TKS § 5 lg 2 p-de 1-4 kohaselt on tööandja kohustatud: 1) tagama töö korraldamisel ohutud ja tervislikud töötingimused vastavalt töökaitsealastele õigusaktidele, nende puudumisel aga võtma tarvitusele meetmed ohutuse tagamiseks; tagama töökaitsealaste õigusaktide kättesaadavuse; 2) selgitama töötajale tema töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid; korraldama töökaitsealaste teadmiste kontrolli ja vajaduse korral täiendõpet; 3) andma töötajale ettenähtud kaitserõivad, -jalatsid ja muud kaitsevahendid enne töötaja tööle asumist; 4) mitte rakendama töötajat töödel, mille tegemiseks ta pole välja õpetatud. TKS § 14 lg 2 kohaselt raske, tervistkahjustava või ohtliku töö tegijad, samuti töötajad, kes oma tervisliku seisundi tõttu võivad tööl teisi ohustada, peavad enne tööleasumist ja edaspidi käima korrapäraselt arstlikul läbivaatusel. Läbivaatuse korra ja nimetatud tööde ning kutsealade loetelu kehtestab Eesti Vabariigi Tervishoiuministeerium kooskõlastatult Eesti Vabariigi Tööministeeriumiga. TKS § 16 lg 5 kohaselt erilistes temperatuuritingimustes tehtavate, suure füüsilise või psüühilise koormusega, vibratsiooniohtlike või muude eritingimustega tööde korral tuleb anda töötajaile tööaja hulka arvatavad vaheajad soojendamiseks, puhkamiseks ja profülaktilisteks protseduurideks. Tööandja on kohustatud sisustama selleks vajalikud ruumid või kohad. Hageja hinnangul ei taganud kostja töö korraldamisel ohutuid ja tervislikke töötingimusi. Töö toimus pika vahetuse kestel vibratsiooniohtlikus keskkonnas ühe vaheajaga. Hagejale ei selgitatud võimalikke ohtusid ega kahjulikke mõjusid, ei korraldatud töökaitsealaste teadmiste kontrolli ega vajadusel täiendõpet. Hagejale antud kaitseriietust ei testitud ning pole teada, kas need sobisid kasutamiseks. Kõik eeltoodud hageja etteheited olid seotud hageja töötamisega vormijana. Samas nähtus hageja tööraamatust, et alates 01.11.1991 kuni 16.09.1998 vormistati hageja kostja juurde tööle elektrikeevitajana. Kui varasemalt oli epikriisides märgitud tervistkahjustavaks tööks betoonpaneelide vormija (vormija-betoneerija, staaž 13. a), siis 2008. a epikriisi kohaselt oli tervistkahjustavaks tööalaks ka 1990-1998. a töötamine elektrikeevitajana (I kd, tl 149-150, 151-152). Maakohus nõustus kostja väitega, et arstlikes dokumentides oli töötingimusi hinnatud hageja ütluste kohaselt. Samas leidis kohus, et hageja vande all antud seletusega oli tõendatud, et kuigi hageja oli tööle vormistatud elektrikeevitajana, siis sisuliselt tegi ta vormija-betoneerija tööd (IV kd, tl 50). Kohtu hinnangul ei saa töökeskkonna ja –tingimuste hindamisel lähtuda üksnes tööraamatu kandest, vaid arvestada tuleb reaalset olukorda. Seega tuli kutsehaiguse tekkimise perioodiks lugeda 01.11.1978 kuni töölepingu lõppemiseni 11.10.1999 (I kd, tl 68).

Maakohtu hinnangul sai lugeda tõendatuks, et kostja sissetuleku vähenemine (negatiivne varaline diferents) oli tingitud kutsehaigusest (III kd, tl 216), kuna tuvastati, et hageja ei kaotanud kostja juures tööd seoses töövõime kaotusega, vaid töösuhte lõpetamisega 11.10.1999 tähtaja möödumisel (I kd, tl 68). Kohtu hinnangul ei olnud hagejal võimalik jätkata töötamist oma senisel erialal (kaevur, vormija-betoneerija) kutsehaiguse tõttu. Tulenevalt ekspertiisiaktist nr 13E-AOK0001 oli hagejale vastunäidustatud füüsilist pingutust nõudvad erinevate ohuteguritega tööalad, eelkõige müra ja vibratsiooniga seotud. Samuti ei olnud soovitatavad sundasend ja –liigutused, ülekoormus kaela, õlavöötme, õlgade, õlavarte, küünarvarte, labakäte, nimme-ristluu piirkondade, stereotüüpsed liigutused, ebasoodus mikrokliima toime (II kd, tl 113, p 19). Arvestades hageja pikaajalist töötamist vormijabetoneerijana, tingis kutsehaigus kutseala vahetamise vajaduse. Hageja sissetuleku vähenemise sai siduda kutsehaigusest tingitud töövõime kaotusega. Tööprotsessi kirjeldanud tunnistajate NS, LS ja hageja (III kd, tl 13-15; IV kd, tl 50-51 ja pöördel) ütluste põhjal sisustas maakohus vormija-betoneerija tööfunktsioone järgmisena (I kd, 189): valmistab raudbetoonelemente; valmistab ette metallvormi või aluslaua koos puidust raketisega; puhastab metallvormid või aluslauad, määrib kõik tööpinnad pihusti abil vormimäärdeõliga; paigaldab metallvormidesse või aluslauaraketistesse armatuurvardaid või teisi detaile; jaotab betoonisegu ühtlaselt metallvormi või raketisse ja tihendab vibronuiaga; silub värsket betoonpinda terashõõrutiga ja katab vajadusel kohe tooted kattekilega, et vältida niiskuse ja soojuse eraldumist; võtab toote raketisest välja; sildkraanaga tõstetakse toode lattu. Puudus vaidlus, et töökeskkonnas esines vibratsiooni ja müra ning töö eeldas füüsilist koormust. Seega esines põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejale kutsehaigusega tekkinud kahju vahel seoses töötingimustega. Põhjuslik seos ei saa aga esineda juhul, kui kostjale heidetakse ette üksnes seaduses sätestatud formaalse nõude rikkumist, nt korrapärase arstliku läbivaatuse korraldamine. Kostja märkis, et arvestades sündmuse toimumise aega, puudusid andmed ja dokumendid, tõendamaks arstliku läbivaatuse korraldamist. Hageja suhtes toimus 01.10.1998 arstlik läbivaatus (profülaktiline läbivaatusleht), mille kohaselt oli 15.10.1998 tehtud otsus, et hageja on terve ja võib töötada (I kd, tl 197-198). Hageja ei tõendanud, kuidas eeltoodud nõude täitmata jätmine põhjustas hagejale kutsehaiguse. Hageja ei tõendanud kostja poolt kaitserõivaste, -jalatsite ja muude kaitsevahendite nõuete rikkumist ega põhjuslikku seost ettenähtud kaitserõivaste, -jalatsite ja muude kaitsevahendite nõuete rikkumise ja tekkinud kutsehaiguse vahel. Kohtu hinnangul ei saa ainuüksi formaalsete nõuete rikkumine põhjustada kutsehaiguse tekkimist. Kohtu hinnangul oli tõendatud, et kostja ja tema õiguseellane olid rakendanud kõik vajalikud meetmed töötaja tervise kaitseks ning töötingimused vastasid õigusaktides sätestatud nõuetele. Kutsehaigus võib tekkida töötajal ka normaalsete töötingimuste puhul. Lisaks sellele nähtus hageja tööraamatust (I kd, tl 93-105; tõlge I kd, tl 125-126), et hageja töötas 29.05.1972 - 01.08.1972; 20.11.1972 - 14.04.1973; 04.08.1973 - 06.11.1973 ja 17.01.1976 15.04.1976 kaevurina, 22.04.1976 - 18.10.1978 madruse ja lukksepana. Kõikides eelnevates töökohtades esinesid samad ohutegurid, millised olid hagejale diagnoositud kutsehaiguse füüsilised tegurid: vibratsioon, müra, füüsiline koormus. Kostja (kostja õiguseelneja) tööohutusnõuete täitmine oli tõendatud: XXX vibraohtlikel ametitel töötajate töörežiim (I kd, tl 157-158), vibratsiooni mõjukestus vahetuses (I kd, tl 159160), vibraohtlike tööde tegemise kestvus (I kd, tl 161), Tallinna linna sanitaarepidemioloogia jaama protokollid nr 31 ja 33 töökoha vibratsiooni parameetrite mõõtmise

kohta (I kd, tl 162-172), tööstuse projekteerimise ja tehnoloogiainstituudi aprill-mai 1990. a protokoll nr 2 (I kd, tl 173-175), 27.05.1998 kinnitatud meelespea-instruktsioon nr 69 vibraohtlike ametite töötajatele (vormijad) ja töötajatele, kes kasutavad vibraohtlikke seadmeid ja töötajatele, kes töötavad kõrgendatud müra- ja tolmulisuse tsoonides (I kd, tl 176179), 30.11.1999 kinnitatud vibratsiooniaja mõõtmise tulemused (I kd, tl 180), 10.02.1997 kinnitatud töökaitsejuhend nr 59 elektromehaanilise käsivibraatori käsitlemise kohta (I kd, tl 181-183), 21.05.1999 kinnitatud töökaitsejuhend nr 6 raudbetoontoodete vormijale (I kd, tl 184-188), 08.07.1996 kinnitatud ohutu töötamise juhend nr 14 elektrikeevitajale (I kd, tl 190194), tervistkahjustavates tingimustes töötajate perioodilise läbivaatuse 26.11.1998 akt (I kd, tl 195-196). Eeltoodud tõenditega oli tuvastatud, et 1981. a toimus Tallinna linna sanitaar-epidemioloogia jaama poolt vibrolaudade kontroll (protokollid nr 31 ja 33). Protokollide kohaselt töökoha võnkumise kiiruse tase vastas GOST 12.1.012-78 nõuetele. Vibrolaudade kontroll toimus ka 1990. a, millega tuvastati, et vibrolaudade võnkumised olid madalamad ettenähtud normidest. Samuti oli tõendatud, et 1984. a oli kostja õiguseelneja juures vastu võetud vibraohtlikel ametitel töötajate töörežiim, mis oli täitmiseks ka hagejale. 12.04.1996 on teostatud vibraohtlike tööde tegemise kestvuse mõõtmine ning summaarne tööaeg ei ületa 75% tööajast, mis vastab Vabariigi Valitsuse määruse 08.03.1994 nr 82 nõuetele. 06.01.1998 ja 1990. a on mõõdetud vibratsiooni mõjukestust ning tööaeg, mis on seotud vibratsiooniga, ei ületa 2/3 töövahetusest, mis vastab sanitaarnormidele ja GOST 17770-72 nõuetele. Kohtu hinnangul ei saa kahelda kostja poolt esitatud mõõtmistulemuste usaldusväärsuses. Mõõtmised viidi läbi vastavate asutuste poolt, kes kinnitasid mõõtmistulemuste vastavust kehtivatele normidele. Kohtu hinnangul ei saa ka tunnistaja NS poolt töötingimustele antud subjektiivsed hinnangud ümber lükata dokumenteeritud mõõtmistulemusi. Kohtu hinnangul oli hageja vande all antud seletus, et korraga võis töötada neli vibrolauda, vastuolus tegeliku tööprotsessiga (IV kd, tl 50 pöördel). Tunnistaja LS ütluste kohaselt tuli betooni ühe vankriga ning korraga ei olnud vormide täitmine ja nelja vibrolaua üheaegne töötamine võimalik, kuigi võis esineda töötamise kattumist. Tunnistaja LS ütluste kohaselt vibreeris laud betooni tihendamiseks kuskil kümmekond minutit ja kui oli vaja, tuli labidaga betooni vormi peal tasandada ja ääri puhastada. Siis oli otsene kontakt vibratsiooniga. Seda võis teha hageja üksi või teine abiline. Samuti ei ole tõendatud hageja väited võimalike ületundide kohta. Tunnistaja LS ütluste kohaselt tema ajal ületunde ei esinenud. Tunnistaja NS ütluste kohaselt tehti ületunde (III kd, tl 13). Hageja ja NS töötasid koos lühikest aega ning kohtu hinnangul ei saa tunnistaja NS ütlustest teha järeldust hageja tööaja pikkuse kohta. Kohus ei tuvastanud, et hageja pidi regulaarselt tööandja nõudel ületunde tegema. Määruse nr 34 p 10 andis soovituse vaheaegadeks. 1984. a kehtestati töörežiim, mis oli kinnitatud ametiühingu esindaja poolt. Nimetatud töörežiim vastas seadusega kehtestatud nõuetele (I kd, tl 157-158). Töörežiimiga oli kehtestatud töövahetuse kestused, pausid, lõunavaheaeg ning ületunnid vibraohtlikel seadmetel ei olnud lubatud. Tunnistaja LS ütlustega sai lugeda tõendatuks, et olid ohutustehnika kaardid, toimus instrueerimine ja seda kontrolliti. Tunnistaja NS ei eitanud tööandjapoolset instrueerimist, kuid täpsemalt ta ei mäleta. Kohtu hinnangul oli tõendatud, et kostja täitis seaduses sätestatud tööohutuse nõudeid: välja olid töötatud vajalikud töökaitse eeskirjad ja juhendid, töötajaid instrueeriti ning töörežiim ja töökeskkonnas esinev müra ja vibratsioon olid kooskõlas kehtivate normidega.

6.Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks menetlemiseks maakohtule. Maakohus jättis tööprotsessi hindamise juures käsitlemata, kas on kinni peetud töö- ja puhkeaja normidest. Hageja ja tunnistaja NS ütlustest nähtus, et tööpäeva kestel oli vaid üks poole tunnine vaheaeg. Puudus võimalus puhkamiseks ja taastumiseks nii nagu sätestas ENSV MN 22.01.1973. a määrus nr 34. Tööajarežiim ei vastanud määruse nõuetele ja ühtlasi rikuti TööK § 147 ja TKS § 5 lg 2 sätteid, sest jäeti tagamata tervislikud töötingimused. Tegemist oli kostjapoolse kohustuse rikkumisega, mille tulemusena viibis hageja vibratsiooni keskkonnas rohkem aega, kui tööaja norm ette nägi. Tõendite hindamisel jättis maakohus tähelepanuta asjaolu, et esineb ilmne vastuolu kostja esitatud tervisetõendi ja ekspertiisiakti ning Kutsehaiguste Kliiniku 24.03.2000 otsuse vahel. Viimatinimetatud tõendid välistavad tervisetõendi. On ilmne, et tervisetõend on formaalne ja tegelikkust mittekajastav. Kui kutsehaiguse tekkimiseks peavad toimima töökeskkonna ohutegurid vähemalt viie aasta jooksul, siis 1998. aastaks oli see toime olnud kümme aastat. Maakohus, viidates küll mitmetele töökaitsealastele dokumentidele, leidis, et kostja täitis tööohutusnõudeid, kuid kohtuotsusest ei nähtu, kuidas ja millal need töötajatele, s.h. hagejale teatavaks tehti. Kostja esitatud töökaitsealased dokumendid on koostatud 1999. a, millest nähtub, et enne seda puudusid töökaitse juhendid ja töötajad ei saanudki teadlikud olla töökaitsenõuetest ja töökeskonnast tulenevatest ohtudest. Pelgalt töökaitsealaste dokumentide olemasolu ei tõenda tööandja poolt oma kohustuste täitmist. Need dokumendid tuleb töötajatele teatatavaks ja arusaadavaks teha. Kostja esitas tõendid, mille kohaselt kontrolliti vibrolaudade vibratsiooni 1981. a ja 1990.a. Mõõtmistulemustest ei nähtu, kas mõõdeti vibrolaua tööd ilma sellel asuva tooteta või koos sellega. Keha kaal on jõud, millega keha mõjub pinnale, millele toetub või vahendile, millega see keha on üles riputatud. Mida suurem on keha kaal, seda suurem on ka selle vibratsioonist avalduv mõju. Seetõttu ei saa lähtuda kostja poolt esitatud mõõtmistulemustest, sest ei ole arusaadav, millises tööfaasis vibrolaudu mõõdeti. Aktidest ei nähtu, kas mõõdeti üld- või kohtvibratsiooni. Hageja puutus kokku ka kohtvibratsiooniga. Ei nähtu, et selle vibratsiooni tugevust ja mõju oleks mõõdetud. Selliseid mõõtmisi tuli teostada regulaarselt vähemalt üks kord aastas. Pole teada, milline oli vibrolaudadest tekkiv üldvibratsioon muul ajal. Peale teist mõõtmist töötas hageja veel üheksa aastat. Asjaolu, et vibratsiooni tase oli normidega kooskõlas 1981.a. ja 1990.a. ei tähenda, et nii oleks olnud ka teistel aastatel ja kogu selle aja kui hageja vormijana töötas. Kohtuotsusest ei nähtu, kuidas tõendavad kahel aastal teostatud mõõtmised üldvibratsiooni puudumist teistel aastatel. Kostja koostas kõik tööohutusealased dokumendid peale 1993. a (määruse nr 324 kehtivuse ajal). Kostja esitatud tõendid kinnitasid, et enne 1999. a puudus vastav töökaitsejuhend ja töötaja polnud teadlik kehtestatud nõuetest. Kohtuotsuses toodud järeldused ei ole kooskõlas faktiliste asjaoludega, millised tuvastati tunnistajate ja hageja ütlustega, mis puudutasid üld- ja kohtvibratsiooniga kokku puutumist.

8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus asus seisukohale, et kuigi kostja tegevuse (sh tegevusetuse) ja hagejale kutsehaigusega tekitatud kahju vahel esines põhjuslik seos, ei vastuta kostja tekkinud kahju eest, kuna kostja tõendas, et ta ei olnud tööohutuse nõuete rikkumises süüdi ja tööohutuse nõuded olid kostja juures täidetud. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisanud tsiviilkoodeksi järgi ainuüksi sellest, et töötaja sai tööandja juures töötamise ajal kutsehaiguse, vaid lisaks pidi tööandja olema rikkunud oma kohustusi ohutu ja tervisliku töökeskkonna tagamisel. Esmajoones oli tööandja käitumise õigusvastaseks lugemiseks vajalik, et ta oleks rikkunud töökaitse norme (Riigikohtu 16.06.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 20; Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 22). Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (Riigikohtu 07.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10). Seega jagas maakohus õigesti tõendamiskoormuse, kohustades kostjat tõendama, et tema on tööohutuse nõuded täitnud. Maakohus möönis, et kutsehaigusega seoses tekkis hagejal kahju, kuna oli vähenenud tema töövõime, kuid konkreetset kostjapoolset rikkumist tuvastamata ei saa kostja süüdi olla hageja töövõime vähenemises kutsehaiguse tagajärjel. Hageja viitas erinevatele kostja rikkumistele tööohutuse tagamisel, kuid tõendamist ei leidnud ühtegi konkreetset tööohutuse nõude rikkumist. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud hageja poolt esile toodud võimalikke kostjapoolseid rikkumisi. Asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates, asub kolleegium

maakohtuga samale seisukohale, et asjas ei leidnud tõendamist kostja õigusvastast käitumist, sh seda, et kostja töökorraldus oli vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ega seda, et kostja eiras tööohutuse nõudeid. Ringkonnakohtu arvates on kostja esitatud tõendid piisavad selle kohta, et töötajale oli tagatud töökaitsenormidele vastav töökeskkond ja töötingimused ning kostja poolt olid tööohutusnormid järgitud. Kuigi apellant tugineb kaebuses suuresti samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks siiski järgmist. Hageja paljasõnalise väite, et töökaitsealaseid dokumente töötajatele ei tutvustatud, lükkavad ümber tunnistajate NS ja LS ütlused, mille kohaselt käis tööohutuse insener iga 3-4 kuu tagant töölistega vestlemas (III kd, tl 13-15; IV kd, tl 51). Nimetatu kinnitab ka kostja väidet, et töötajate informeerimine ja instrueerimine toimus töötajaid esindavate ametiühingute kaudu. Ainuüksi kirjaliku eeskirja puudumine ei tähenda, et töötajaid ei juhendatud. Tunnistajate ütlused veenavad, et töötajatele tutvustati töökeskkonna ja töökaitsealaseid eeskirju regulaarselt ja kostjale ei saa ette heita tegevusetust hageja tööalasel instrueerimisel. Tunnistajate NS ja LS ütluste kohaselt väljastati töölistele ka ettenähtud kaitseriided ja vahendid ja apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide on alusetu. Hageja heidab ette, et maakohus ei pööranud otsuses tähelepanu kostja rikkumisele töö- ja puhkeajanormide kinnipidamisel. Maakohus on otsuse punktides 14 ja 15 andnud hinnangu nimetatud nõuete täitmisele. Esitatud tõenditega on tuvastatud, et vibraohtlike tööde tegemise kestvust mõõdeti ja summaarne tööaeg oli normikohane. Tööajarežiimist nähtub, kuidas oli korraldatud töötajate tööaeg ning puhkepausid (I kd, tl 158). Seega ei ole tõendatud, et töötajatel puudusid kehtivas seadusandluses ettenähtud puhkepausid või et vibratsiooni mõjukestus töövahetusel ületas sel ajal kehtestatud norme. Hageja rahulolematus kostjapoolse mõõtmise sageduse ja mõõtmistulemuste osas ei tähenda, et mõõtmisi ei teostatud vastavalt kehtinud nõuetele. Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda mõõtmisi läbiviinud spetsialistide töö tulemustes. Kuivõrd hageja töökeskkonnas toimiv vibratsioon oli mõõtmiste ajal lubatust oluliselt madalam, siis puudub põhjendatud alus pidada nõuetele mittevastavaks ka mõõtmiste vahepealse aja vibratsiooni. Maakohtu otsuse ps 14 loetletud tõenditega tuvastas maakohus, et kostja lükkas ümber hagejapoolsed väited omaaegsetele tööohutuse normide rikkumisele kostja poolt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et töökeskkonnas esinev müra ja vibratsioon olid kooskõlas sellel ajal kehtinud normidega. Apellatsioonkaebuses asub hageja ka seisukohale, et kostja esitatud tervistõend (I kd, tl 197) on ilmselges vastuolus 11.10.2013 ekspertiisiakti ja Kutsehaiguste Kliiniku 24.03.2000 otsusega. Kolleegium on seisukohal, et maakohus arvestas õigesti kõigi hageja tervist puudutavate tõenditega ja nimetatud dokumentaalsete tõendite kogumiga leidis veenvalt tõendamist hagejal kutsehaiguse diagnoosimine pädevate asjatundjate poolt, mistõttu on apellandi seisukoht tõendite ebausaldusväärsuse kohta väär. Hageja ei saa kostjale panna vastutust töötervishoiuarsti väidetava ebapädevuse osas, kuna haiguse diagnoosimine ja kvalifitseerimine kutsehaigusena nõuab eriteadmisi. Vastuseks hageja etteheitele, miks väidetavat vastuolu tõendites ei kõrvaldatud, märgib ringkonnakohus, et hageja ei ole menetluses varem esile toonud asjaolu, et nimetatud tervisetõend on vaid formaalne dokument ega kajasta tegelikkust. Tervisetõendist nähtuvalt külastas hageja nelja erinevat arsti, kelle arvamuste põhjal tunnistati ta praktiliselt terveks ja töövõimeliseks. Ka hageja ise ei esitanud

9.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Seoses maakohtu otsuse muutmata jätmisega ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad hageja maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulud apellatsiooniastmes koosnevad lepingulise esindaja kuludest 12 tunni eest summas 1200 eurot, millele lisandub käibemaks 240 eurot, kokku 1440 eurot. Õigusabi hõlmab maakohtu otsuse analüüsi 1 tunni ulatuses, apellatsioonkaebuse analüüsi 1 tunni ulatuses ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamist 10 tunni ulatuses. Kostja kinnitas, et on käibemaksukohuslane ja kõik kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Hageja hinnangul on kostja menetluskulud põhjendatud osaliselt, pidades mõistlikuks vastuse koostamise ajakuluks 4 tundi ja kogu põhjendatud ajakulu 6 tundi. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulu nimekirjas märgitud menetlustoimingud on vajalikud, kuid arvestades asja sisu, apellatsioonkaebuse ja kostja vastuse sisu ja mahtu, on ringkonnakohus seisukohal, et kostja lepingulise esindaja taotluses toodud ajakulu on vajalik ja põhjendatud osaliselt. Menetluskulu nimekirjas märgitud ulatuses saab põhjendatud ja vajalikuks esindaja kuluks lugeda kohtuotsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsi (kokku 2 tundi). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole täies ulatuses põhjendatud ja vajalik apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu, sest selles menetlusetapis on asjaolud selged ja peamiselt oli apellatsioonkaebuses korratud varasemaid seisukohti. Arvestades, et kostja esindaja oli eelnevalt otsust ja kaebust analüüsinud 2 tunni ulatuses, peab kolleegium vastuse koostamise põhjendatuks ajakuluks 6 tundi. Kostja esindaja tunnihind on 100 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist mõistliku õigusteenuse eest makstava tasuga.