2-16-1292/18 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

10.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele, v.a alaealine laps. Edasikaebamise kord Käesolevas lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja poolte seisukohad J.K. esitas 26.01.2016 Tartu Maakohtule hagi Ülle Parm vastu, nõudes varalise kahju hüvitist 455 eurot ja mittevaralise kahju hüvitist kohtu äranägemisel, kuid mitte vähem kui 500 eurot, jättes menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt ründas 01.11.2015 Ülle Parmu aiast välja pääsenud koer oma koduaias mänginud 6-aastast J.K., hammustades teda käsivarrest. Kiirabi toimetas lapse traumapunkti, kus õmmeldi lapse käele tekitatud haav ja tehti teetanuse süst. Hagejal on tekkinud mittevaraline kahju. Rünnaku järgsed arstide juures käimised olid lapse jaoks ebameeldivad: haava sidumine, niitide eemaldamine, vaktsineerimise eesmärgil korduvad süstimised on põhjustanud lapsele valu ja läbielamisi. Arvestades lapsele osaks saanud valu, kannatuste ja elukvaliteedi languse ulatust, kostja suhtumist hagejasse pärast kahju tekitamist ning senist kohtupraktikat, on hageja mittevaralise kahju hüvitise nõue 500 eurot põhjendatud ja õiguspärane. Samuti tekkis hagejal varaline kahju 455 eurot. Hageja kandis rünnaku toimumise ajal uusi riideid (kombinesoon väärtusega 80 eurot ja särk 20 eurot), mis muutusid kasutuskõlbmatuks. Laps ei saanud käia lasteaias kolm nädalat, kuid koha säilitamise eest maksti lasteaiatasu 40 eurot. Samuti tuli tasuda Tartu Ujumisklubi ühe kuu õppemaksust pool ehk 35 eurot. Kuna lapse vanematel ei olnud tööst tingitud põhjustel võimalik lapsega tööpäeviti kodus viibida (sh hageja isa viibis 03.11-12.11.2015 välislähetuses), siis maksti lapsehoidjale tasu 3 nädala eest kokku 240 eurot. Hageja seaduslikul esindajal puudub juriidiline haridus, mistõttu ta konsulteeris kostjale kirjaliku nõude esitamiseks juristiga ja tasus talle 40 eurot.

Hageja nõuab kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. M.K. on pöördunud korduvalt Ü. Parmu poole palvega hüvitada lapsele tekitatud kahju, kuid kostja ei ole hagejale tekitatud kahju hüvitanud ega näidanud üles valmidust temal lasuva kohustuse täitmiseks. Kostja tunnistas hageja nõuet osaliselt. Kostja leidis, et mittevaralise kahju hüvitis ei tohiks ületada 400 eurot. Kostja ei ole kunagi eitanud, et koera rünne oli lapsele hirmutav. Hammustus ja sellele järgnenud meditsiinilised protseduurid, sh marutaudi vastu vaktsineerimine tekitasid lapsele füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Samas ei saa väita, et lapse tervisekahjustus oleks olnud raske. Meditsiiniprotseduurid olid lühiajalise kestusega ning tehti hagejale ambulatoorselt. Õmbluse eemaldamisel pidi haav olema praktiliselt paranenud. Haavast ei saanud jääda laiaulatuslikke või lapse välimust oluliselt rikkuvaid arme. Lühiajaline lasteaiakaaslastest ja ujumisklubist eemalejäämine ei toonud kaasa märkimist väärivat elukvaliteedi langust. Tõele ei vasta väide, et kostja ei ole kordagi lapse seisukorra vastu huvi tundnud. Asjaolu, et kostja temale esitatud nõudeid vaidlusteta ei rahuldanud, ei väljenda kuidagi kostja suhtumist hagejasse kui kannatada saanud lapsesse ega saa mõjutada mittevaralise kahju hüvitamise ulatust. Kostja on nõus hüvitama hagejale varalise kahju 100 eurot, ülejäänud ulatuses varalise kahju tekkimine on kostja hinnangul tõendamata. Lõhutud ja väidetavalt kasutamiskõlbmatuks muutunud kombinesooni ja särgi väärtus on tõendamata. Samuti on tõendamata, et tegemist oleks olnud uute riietega. Kvaliteetse ja hästi hoitud laste kombinesooni hind kasutatuna ei ületa 20 eurot. Hagiavaldusele lisatud fotodelt ei nähtu, et särk oleks purunenud ja puhtakspestuna kasutuskõlbmatu. Väide, et hageja pidi arsti korraldusel 3 nädala vältel viibima kodusel ravil ega saanud seetõttu käia lasteaias ega ujumistrennis ning vajas lapsehoidjat, ei ole tõendatud. Hageja on hagiavalduses kinnitanud, et õmblus eemaldati 10.11.2011. Seega ei ole arusaadav, miks hageja pidanuks veel 11 päeva pärast niitide eemaldamist kodusel ravil viibima ja milles see ravi seisnes. Vanemal oli võimalik kuni 14 päeva haige või vigastatud lapse hooldamiseks kodus olla ja selle aja eest haigekassalt hüvitist saada. Kui vanem jättis selle võimaluse kasutamata, otsustas palgata tasulise lapsehoidja ja soovib, et kostja lapsehoidjale makstud tasu hüvitaks, siis peab ta tõendama, et tal oli selliseks valikuks mõjuv põhjus. Hageja on esitanud asjakohased tõendid vaid ühe vanema kohta, J.K. ema osas andmed puuduvad. Hageja poolt kohtule esitatu alusel ei ole võimalik lapsehoidmise teenuse eest tasutud summa mõistlikkust hinnata, sest 26.11.2016 koostatud kviitungist ei nähtu, kui suure tundide arvu ulatuses teenust osutati ja millist tasumäära kohaldati. Lapsehoidja perekonnanimest võib järeldada, et teenuse osutajaks oli hageja sugulane, millist asjaolu tuleb samuti tasu mõistlikkuse hindamisel arvestada. Kuna hagejaga samal aadressil elab tema emapoolne vanaema, kes on kodune pensionär, siis on küsitav, kas tasulist lapsehoiuteenust üldse kasutati. Kostja leiab, et juuratudengilt tasu eest õigusteenuse ostmine ei ole VÕS §-s 128 tähenduses mõistlik kulu, sest õigusteaduskonna üliõpilane ei oma juristi kvalifikatsiooni ja pole õigustatud tasulist õigusteenust osutama.

Kostjale teadaolevalt ei sõltu lasteaia kohamaks sellest, kui suure arvu päevi laps faktiliselt lasteaias viibib ega puudumise põhjustest, vaid tagab lasteaiakoha olemasolu. Hüvitisenõue oleks põhjendatud, kui hagejal oleks olnud mingi reaalne võimalus kohamaksu säästa, kuid ta ei saanud seda teha kostjast olenevatel põhjustel. Kostja arvates ei olnud hageja osavõtt ujumisklubi tööst pärast haavalt õmbluse eemaldamist, s.o 2/3 kuu jooksul takistatud ja kuutasu ulatuses hüvitise nõudmine on põhjendamatu. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus, et 01.11.2015 kostja vaktsineerimata koer hammustas hagejat paremast küünarvarrest, mis põhjustas hagejale tervisekahjustuse. Antud asjaolud on lisaks tõendatud kohtuvälise menetleja 13.11.2015 teatisega väärteomenetluse alustamise kohta (tl 15), SA Tartu Ülikooli Kliinikum tõendiga (tl 10) ja J.K. vaktsineerimispassi väljavõttega (tl 11-12). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et lapsel tekkinud tervisekahju ja koera rünnaku vahel esineb põhjuslik seos. Esitatud asjaoludest lähtuvalt on hageja nõude alus VÕS § 1056 lg 1 ja VÕS § 1060. VÕS § 1056 lg 1 järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1060 alusel loomapidaja vastutab looma poolt tekitatud kahju eest. Kuivõrd koera saab pidada suurema ohu allikaks seetõttu, et ta võib rünnata inimest ja teda hammustada, siis praegusel juhul on hageja saanud kehavigastusi kostja koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel. Vastav seisukoht on senises kohtupraktikas leidnud korduvalt kinnitust (nt Riigikohtu 22. oktoobri 2008 otsus nr 3-2-1-85-08, p 11). Pooled vaidlevad, millises ulatuses on kostja kohustatud hagejale kahju hüvitama. Hageja palub välja mõista mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel, kuid mitte vähem kui 500 eurot. Kostja on nõus hüvitama mittevaralist kahju 400 eurot. Tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5). Hagejal tervisekahjustuse tekkimine on tõendatud, seega on hagejal õigus nõuda VÕS § 134 lg 2 alusel mittevaralise kahju hüvitist. Hageja viibis pisut üle ühe nädala eemal lasteaiast ja kolm nädalat – ujumistreeningutest. Hagejale tehti viis marutaudivastast vaktsineerimist. Lasteaiast puudumine on tõendatud hageja esitatud lasteaia tõendiga (tl 110), ujumistrennist puudumine - Tartu Ujumisklubi treeneri J.S. e-kirjaga (tl 109), vaktsineerimiste tegemine on tõendatud hageja vaktsineerimispassi koopiaga (tl 11-12) Hageja seadusliku esindaja K.K. esitatud avaldusest nähtuvalt „esimestel nädalatel kurtis laps valu paremas käes ja käe funktsionaalsus oli häiritud. Kui asi läks hullemaks,

andsime lapsele valuvaigistit. Joonas pidi käima arsti juures sidumas, niite välja võtmas ja viis korda vaktsineerimas. Kõik need toimingud olid lapse jaoks väga ebameeldivad.“ (tl 114). Kohtul ei ole alust väidetus kahelda. Kostja ei ole käesoleva ajani hagejale tekkinud kahjusid hüvitama asunud, kuigi tunnistab kahju tekitamist ja enda süüd selles. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 6 otsustab hüvitise suuruse kohus. Kohus leiab, et arvestades lapsele osaks saanud valu, kannatuste ja elukvaliteedi languse ulatust õnnetuse toimumise ajal ning hiljem arstil käimisel, haavaõmbluse niitide eemaldamisel ja viis korda toimunud marutaudivastaste vaktsineerimissüstide saamisel, kostja poolt käesoleva ajani hüvitise mingiski osas maksmata jätmist ning teisest küljest kostja majanduslikku olukorda ja senist kohtupraktikat, on hageja mittevaralise kahju hüvitise nõue põhjendatud 400 euro ulatuses. Suurema hüvitise väljamõistmine ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Lapsele tehti haava fikseerimiseks üks õmblus. Meditsiiniprotseduurid olid lühiajalise kestusega ning tehti hagejale ambulatoorselt. Ca 1 cm pikkusest ühe õmblusega fikseeritud haavast ei saanud jääda laiaulatuslikke või lapse välimust oluliselt rikkuvaid arme. Kuuepäevane lasteaiakaaslastest ja kolmenädalane ujumisklubist eemalejäämine ei toonud kaasa pikemaajalist elukvaliteedi langust. VÕS § 140 lg 1 järgi kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kohus on samas tsiviilasjas andnud kostjale riigi õigusabi seoses tema majandusliku seisundiga. Seetõttu arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel ka asjaoluga, et kostja näol on tegemist majanduslikult vähekindlustatud töötu pensionäriga. Hageja nõuab varalise kahju hüvitamist 455 euro ulatuses, kostja leiab, et hageja nõue on osaliselt tõendamata. VÕS § 130 lg 1 kohaselt Isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olnud asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg-st 3 tulenevalt hõlmab otsene varaline kahju tekitamisega seotud mõistlikke kulusid. Koer lõhkus rünnaku ajal lapse riided – lapse kombinesooni väärtusega 80 eurot ja särgi väärtusega 20 eurot (kokku väärtus 100 eurot) ning need muutusid kasutuskõlbmatuks. Kostja leiab, et kasutatud kombinesooni hind ei ületa 20 eurot ning särk jäi terveks. VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt tuleb asja hävimisel maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele, ainult siis, kui tegemist oli uue asjaga. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Kohus leiab, et arvestades lapsel õmblemist vajava lahtise haava tekkimist, tuleneb nimetatud asjaolust loogiliselt, et naha peal olnud rõivad olid samuti katki. Hageja on esitanud kombinesooni ja särgi rikkumise tõendamiseks nendest fotod (tl 13, 14) ja väärtuse tõendamiseks väljatrüki Polarn o Pyret kodulehelt, kus sarnase kombinesooni hind on 99 eurot (tl 85) ja pluusi hind 24.99 eurot (tl 96). Hageja väitel olid kostjal seljas

uued rõivad, kuna pere valmistus koos välja minema. Kohus leiab, et kostja vastuväide, et hageja kandis vanu rõivaid ja nende väärtus oli oluliselt madalam, on paljasõnaline. Seetõttu kohus leiab, et nõue 100 euro ulatuses lõhutud riiete eest on põhjendatud. Hageja nõue ujumistreeningute kuutasu osaliseks hüvitamiseks 35 euro ulatuses on samuti põhjendatud. Hageja on tõendanud kahju tekkimist Tartu Ujumisklubi treeneri ekirja (tl 21) ja maksekorraldusega 35 euro tasumise kohta (tl 22). Koha säilitamise soovi korral, kuid treeningutel mitteosalemisel tuli maksta poole kuu õppemaks. Hageja on nõudnud kohatasu hüvitamist mitte terve kuu eest, vaid üksnes osaliselt ehk poole kuu õppemaksu ulatuses. Hageja taotleb hoidjatasu kolme nädala eest 240 eurot, esitades tõendi, mille kohaselt on M.K. tasutud lapsehoidmise teenuse eest novembris 240 eurot (tl 23). Last hoidis lapse vanaema. Kuna lasteaia poolt väljastatud tõendi kohaselt puudus hageja lasteaiast kuus (töö)päeva, siis on hoidjatasu hüvitamine põhjendatud üksnes kuue päeva ulatuses ja tuleb ülejäänud osas jätta rahuldamata. Võttes aluseks tööpäevade arvu kolme nädala kohta (3x5) ja makstud summat (240 eurot), on hüvitamisele kuuluv kahju kuue päeva eest 96 eurot, mis kohtu hinnangul ei ole põhjendamatult suur. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et lapse vanem oleks pidanud jääma hoolduslehele, kui laps ei saa tervise tõttu lasteaeda minna. Lapse vanemal on õigus kasutada ravikindlustusega kaasnevat võimalust, kuid ei ole vastavat kohustust. Lapse eest hoolitsemist tema haiguse ajal võib korraldada ka muul viisil, sh lapsehoidja palkamisega. Ülejäänud varalise kahju nõuded jätab kohus rahuldamata. Lasteaia kohatasu ei kuulu hüvitamisele. Hageja on esitanud tõendi (tl 110), mille kohaselt hageja käis Tartu munitsipaallasteaias Ploomike. Tartu Linnavalitsuse 30. juuni 2015 määrusega nr 10 kinnitatud „Tartu koolieelsetesse munitsipaallasteasutustesse laste vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra“ § 19 lg 2 kohaselt Kohatasu arvestus algab alates e-keskkonnas ARNO märgitud koha kasutamise alguspäevast ning kestab kuni koha kasutamise lõpupäevani ja lg 3 järgi Kohatasu arvestus ei peatu lapse haiguse tõttu või muul põhjusel lasteasutusest puudumise ajaks, samuti lasteasutuse ajutise sulgemise ajal. Seega on kohatasu maksmine seotud lasteaiakoha säilimisega ega sõltu puudumisest kostja tegevuse tõttu. Kohus nõustub kostja väitega, et juuratudengilt (?) tasu eest õigusteenuse ostmine ei ole VÕS §-s 128 tähenduses mõistlik kulu. Tasu maksmine õigusabi teenuse saamise eest enne hagikohtusse esitamist ei ole tõendatud. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et allkirjastamata „Kahju hüvitamise nõue“ (tl 16-17) on koostatud juristi poolt. Väidetav üliõpilane ei oma juristi kvalifikatsiooni ja pole seega õigustatud tasulist õigusteenust osutama. Kohtule jääb arusaamatuks hageja viide VÕS § 1131 lg-le 1, mis käsitleb majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku poolt sissenõudmiskulude hüvitamist. Kohus rahuldab hageja nõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 400 eurot ja varalise kahju hüvitise 231 eurot, kokku 631 eurot. Kostjal on kohustus tasuda hagejale tekitatud kahju hüvitamise kohustuse täitmise viivitamisel tekkivat viivist seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 lg 1) alates hagi esitamisest kohtusse 26.01.2016 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Kostja esitas vastuses hagiavaldusele taotluse tunnistajate ärakuulamiseks, täpsustamata tunnistajate isikuid ja asjaolusid, mida kostja soovib tunnistajate ütlustega tõendada (tl 59). Kohus leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohus andis pooltele võimaluse olla ära kuulatud, kuid kostja selleks soovi ei avaldanud. Hagihind TsMS § 132 lg 1 ja lg 3 järgi eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot, ning hagihinna tähenduses loetakse mittevaraliseks nõudeks ka tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kui taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. TsMS § 132 lg 2 alusel võib kohus määrata mittevaralise nõude puhul hagihinna erinevalt TsMS § 132 lg-s 1 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid, muu hulgas asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut. Hageja on hagiavalduses esile toonud, et põhjendatud ja õiguspäraseks tuleb lugeda mittevaralise kahju hüvitamise nõuet 500 euro ulatuses. Hagihind on kohtu määramisel TsMS § 124 lg 1, § 132 lg 1, 2 ja 3 alusel 955 eurot. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hageja varalise kahju nõude 51% ulatuses ja mittevaralise kahju nõude 80% ulatuses. Seega on tegemist hagi osalise rahuldamisega. Kohus jätab hageja menetluskulud 66% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud riigi kanda. Hageja on taotlenud enda menetluskulude kindlaksmääramist summas 934.50 eurot koos käibemaksuga. Hageja lepingulise esindaja ajakulu on olnud kokku 6 tundi 45 minutit, tunnihind on 115 eurot, lisandub käibemaks. Hageja on kinnitanud, et kulu on kantud seoses tsiviilasja nr 2-16-1292 menetlusega ning hageja ei ole käibemaksukohuslane. Kohus andis kostjale tähtaja seisukoha hageja menetluskulude osas seisukoha esitamiseks, kuid kostja seisukohta ei esitanud. Kohus leiab, et hageja menetluskulude nõue kuulub rahuldamisele osaluselt. Hageja kulu päringu tegemiseks kinnistusregistrile (3 eurot) ei ole põhjendatud, kinnistusregistri väljatrükki ei ole esitatud kohtule tõendina ning see ei oma antud juhul õiguslikku tähendust, sest koera ründe puhul vastutab koera omanik/valdaja, mitte kinnisasja omanik. Õigusabi osutamise tunnimäära maksumus 115 eurot (käibemaksuta) on kooskõlas kohtupraktikaga. Tegemist on lihtmenetluses menetletava nõudega, kus tõendamist ei ole vajanud kahjujuhtumi toimumine ja sündmuste osalised. Vaidlus poolte vahel käib selle üle, kui suur on hagejale tekkinud varaline kahju ja kui suur on mõistlik mittevaralise kahju hüvitis. Kohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja mõistlik ajakulu antud menetluses on 5 tundi, st 3 tundi hagiavalduse koostamiseks ja esitamiseks ja 2 tundi kostja vastusele vastuväidete koostamiseks ja esitamiseks, kokku 5 tundi hinnaga 115 eurot/tund, kokku (5x115x1,2) 690 eurot. Arvestades, et kostjal tuleb hüvitada hagejale hageja menetluskuludest 66%, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 455.40 eurot.