Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

XXXXXX

ja Peugeot Boxer registreerimismärgiga XXXXXXX avalikul enampakkumisel ning jagada müügist saadav tulu N.P. ja L.T. vahel võrdsetes osades.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

-

-

-

-

jagada kostja lahusvaraks oleva maja renoveerimisele, ümberehitamisele ja lahusvara huvides kasutatud ühisvaraks olevad rahalised panused summas 47 848,90 eurot kohustusega hüvitada hagejale pool ühisvaraks olevast rahalisest panusest, s.o 23 924,45 eurot; jagada kostja lahusvaraks oleva maja renoveerimisele, ümberehitamisele ja lahusvara huvides kuulutatud poolte poolt ehitustööde teostamisel tehtud panus 15 000 eurot kohustusega hüvitada hagejale 7500 eurot, arvestades tema panust maja ümberehitamisel; jätta kaubik Ford Transit 350L SCAB (reg nr XXXXXXX) väärtusega 4500 eurot hageja ainuomandisse kohustusega hüvitada kostjale pool sõiduki väärtusest, s.o 2250 eurot; sõiduauto Volkswagen Transporter (reg nr XXXXXX) väärtusega 1500 eurot jätta hageja ainuomandisse kohustusega hüvitada kostjale pool sõiduki väärtusest, s.o 750 eurot; kaubik Volkswagen LT28 (reg nr XXXXXXX) väärtusega 1200 eurot jätta kostja ainuomandisse kohustusega hüvitada hagejale pool sõiduki väärtusest, s.o 600 eurot; kaubik Iveco Turbodaily 49.10V (reg nr XXXXXXX) väärtusega 2500 eurot jätta kostja ainuomandisse kohustusega hüvitada hagejale pool sõiduki väärtusest, s.o 1250 eurot; kaubik Peugeot Boxer (reg nr XXXXXXX), väärtusega 600 eurot jätta kostja ainuomandisse kohustusega hüvitada hagejale pool sõiduki väärtusest, s.o 300 eurot; peale tasaarvestuse tegemist moodustab kostja kohustus hageja ees kokku 31 824,45 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 5. juulil 2002 Venemaal abielu. Abielu lahutati 19. juuni 2020 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-20-8326. Pooled ei ole jõudnud kokkuleppele ühisvara jagamises. A.T. kinkis 8. märtsil 2012 kostjale kinnistu asukohaga XXXXXXXXXXXXX. Kostja on alates 16. märtsist 2012 kinnistu omanik. Tegemist on kostja lahusvaraga. Kinnistul asuv maja oli halvas seisundis ja pooled alustasid maja renoveerimisega. Hageja tellis 2015. aastal projekti, 17. oktoobrist 2016 valmis rekonstrueerimise ja laiendamise ehitusprojekt nr XXXXXX. Alates 2014. aastast soetati maja renoveerimiseks vajalikke materjale. Perioodil juuni 2014 – märts 2020 osteti materjale kokku 38 637,36 euro eest. Lisaks telliti teenuseid (ehitusprojekt, elektritööd, betoonitööd, soojusvõrgu ehitustööd, tehnika rent), perioodil juuni 2016 - märts 2020 kokku 9211,54 euro eest. Kokku on kostja lahusvara renoveerimisele ühisvara arvelt kulutatud 47 848,90 eurot. Hageja nõudis kostjalt hüvitist sellest poolt, st 23 924,45 eurot tuginedes perekonnaseaduse (PKS) § 34 lg-le 1 ja § 37 lg-le 3. Lisaks panustas hageja maja renoveerimisele ka ehitustööde ja abitööde tegemisega. Perioodil juuni 2014 – juuni 2020 on poolte ühiseks panuseks maja ümberehitamisel 3000 tundi, s.o 500 tundi aastas hinnaga 5 eurot üks töötund. Seega on hageja panus kokku 7500 eurot (250 × 6 × 5), mis tuleb kostjal hagejale PKS § 34 lg 1 alusel hüvitada. Kui panust ei ole kohtu hinnangul võimalik tõendada, siis palus hageja kohtul hinnata tema tööpanust siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg-te 1 ja 2 alusel.

esitatud ehitusprojekt on põhiprojekti staadiumis, eelarvet elamu ehitamiseks ei ole tehtud. Puuduvad tõendid tehtud tööde mahu osas. Pooled soetasid abielu ajal elamu XXXXXXXX. Elamu omanik on hageja ja vähemalt need ehitusmaterjalid, mis on ostetud Venemaalt on kasutatud Venemaal asuva elamu remondiks. Eramu on tänaseks müüdud ja hageja sai eramu müügist 13 000 eurot, millest pool tuleb kostjale hüvitada. Pooled on enne lahutamist sõlminud abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ja tegid avalduse abieluvararegistrile. Lepinguga läks korteriomand asukohaga X hageja ainuomandisse. Tehingu tegemise ajal olid poolte suhted lõppenud ja tehingu eesmärgiks oli tagada kostjale eluase. Kooselu lõppes 1. mail 2020 ja korteri jagamisel ei esitanud kostja nõuet hüvitada pool korteri maksumusest. Kostja lähtus sellest, et tehinguga lõpetatakse pooltevahelised võimalikud ühisvaraga seonduvad vaidlused. Hageja nõuet hinnates on vajalik ka nimetatud asjaolusid arvestada. Kahe ühisvarasse kuulunud kinnisasja müügist sai hageja raha, et omandada korteriomand asukohaga XXXXXXXX.

MAAKOHTU LAHEND

vaidle, et XXXXXXXXXXXXX kinnistu on kostja omand. Seega kuulub kinnistu kostja lahusvarasse. Pooled on soovinud sõiduauto Volkswagen Transporter, kaubiku Volkswagen LT28, sõiduauto Citroen Jumper ja kaubiku Peugeot Boxer jagamist. Puudub vaidlus, et tegemist on ühisvaraga. Hageja soovib Volkswagen Transporteri jagamist selliselt, et see jääks hagejale. Kostja nõustub sõiduki jätmisega hagejale ega vaidle vastu selle turuväärtusele 1500 eurot. Seega tuleb sõiduk Volkswagen Transporter jätta hageja ainuomandisse ning hagejal tuleb kostjale tasuda hüvitis omandiõiguse kaotamise eest 750 eurot. Kumbki pool ei soovi endale sõidukeid Volkswagen LT28, Peugeot Boxer ja Citroen Jumper. Maakohus leidis, et viidatud sõidukid tuleb müüa avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Hageja soovib saada hüvitist abielu ajal kostja lahusvarale (XXXXXX kinnistu) tehtud kulutuste eest. Samuti soovib ta hüvitist abikaasa lahusvarale panustatud töö eest. PKS § 34 lg 1 sätestab, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama ning hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Kostja leiab, et PKS § 34 lg 1 kohaldamise eelduseks on, et üks abikaasadest on õigustatud ühisvara valitsemiseks ja kasutab ühisvara enda huvideks ning seega säte praegusel juhul ei kohaldu. Maakohus lähtudes Riigikohtu seisukohast tsiviilasjades nr 3-2-1-164-14 ja 2-14-18828 leidis, et on põhjendatud kohaldada PKS § 34 lg-t 1. PKS § 34 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes. Hageja väidete järgi on pooled panustanud maja renoveerimisel materjalidesse 38 637,36 eurot ja tellitud töödesse 9211,54 eurot (dtl 12). Hageja on selle tõendamiseks esitanud arved (dtl 203-442, dtl 721-904). Lisaks on hageja esitanud tabeli (dtl 706-711), millest nähtub, kuidas on omavahel seotud kohtule esitatud arved ning majas tehtud tööd. Kohtule on esitatud ka pildid, mis on tehtud maja renoveerimise käigus ning mis ilmestavad maja seisukorra paranemist (dtl 29jj). Tunnistaja V.E. ja N.S. ütlustest selgus, et maja on renoveeritud tööliste abiga ning sellega ei ole tegelenud pooled üksi. Seega on tõendatud, et maja renoveerimisel tehtud tööde eest tuli tasuda ka kolmandatele isikutele. Kohtule esitatud piltidelt nähtub, et plokkidest püstitati seinad (dtl 175), paigaldati katus (dtl 184), põrandasoojustus (dtl 187) ja aknad (dtl 197). Tunnistaja J.T. sõnul oli maja algselt halvas seisus ning seal ei olnud võimalik elada (dtl 986). See tähendab, et majas tehti parendusi, mis muutsid oluliselt selle väärtust. Kostja ei ole menetluse käigus väitnud, et majas parendusi poleks tehtud ning samuti on leidnud kinnitust asjaolu, et mõlemad pooled panustasid maja renoveerimisse rahaliselt (dtl 1043, 1047). Maakohus hinnates esitatud tõendeid leidis, et maja renoveerimiseks tehtud tööde väidetav maksumus 9211,54 eurot ei ole täies ulatuses tõendatud. Kohtule esitatud tabeli kohaselt puuduvad OÜ Viktaan ja Elbrus Service OÜ teostatud tööde kohta dokumendid (dtl 706). Nimetatud tööde maksumus on tabeli järgi 2827 eurot. Need kulud ei ole leidnud kinnitust ka tunnistajate ütlustega. Eeltoodust tulenevalt luges maakohus tõendatuks, et maja renoveerimisel on tehtud töid 6284,54 euro eest. Kostja on seadnud kahtluse alla hageja väidetud materjalikulu (38 633,30 eurot) arvestuse, samuti selle, kas materjale kasutati talle kuuluva maja renoveerimisel. Menetluse kestel ei ole kinnitust leidnud, et hageja esitatud tabelis (dtl 706-711) kajastatud materjalid oleks kasutust leidnud mõnel teisel ehitusobjektil. Samas on tunnistaja J.T. oma ütlustega kinnitanud, et samaaegselt XXXXXX maja renoveerimisega ei tehtud perekonnas muid remonditöid (dtl 986). Tabelis kajastatud materjalid on kooskõlas piltidega, millelt nähtuvad majas tehtud parendustööd, st materjale kasutati seinte püstitamiseks, küttesüsteemi renoveerimiseks, katuse ja vahelagede ehitamiseks ning põrandasoojustuse paigaldamiseks. Tabelis esitatud materjalide maksumuse tõendamiseks on hageja esitanud kuludokumendid. Maakohus leidis, et kulud

materjalidele on tõendamata 626,38 euro ulatuses, s.o akende osas, mille kohta ei ole esitatud arvet. Maakohus luges tõendatuks, et maja renoveerimisel kasutatud ehitusmaterjalide maksumus on 38 006,92 eurot. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et pooled on XXXXXX maja renoveerimisse rahaliselt panustanud ühisvara arvelt 44 291,46 eurot. Seeläbi on kasvanud ka renoveeritud elamu väärtus ning kostja lahusvara. Elamu seisukord on aastatel 2014 kuni 2020 oluliselt muutunud ning pooled on elamu renoveerimise tulemusel muutnud selle elamiskõlblikuks. Ühisvara jagamisel lasub ühisvara väärtuse tõendamise koormus mõlemal poolel selliselt, et kui pool esitab tõendi jagatava ühisvara väärtuse kohta, siis peab teine pool juhul, kui ta ei nõustu esitatud tõendiga ühisvara väärtuse kohta, esitama omapoolse tõendi ühisvara väärtuse kohta. Kostja ei ole menetluse käigus vastavaid tõendeid esitanud. Seega kui lähtuda sellest, et maakohus on eelnevalt tuvastanud, et pooled on kostja lahusvarasse panustanud ühisvara arvelt 44 291,46 eurot, on selliselt kasvanud ka kostja lahusvara väärtus. Seega tuleb kostjal hüvitada hagejale pool panustatud ühisvara väärtusest, s.o 22 145,73 eurot. Hageja väidab, et tema ja kostja ühine panus kinnistu renoveerimisel ehitustööde ja abitööde tegemise näol on kuue aasta jooksul kokku 3000 töötundi ehk 500 tundi aastas hinnaga 5 eurot töötuni eest. Hageja väitel on poolte ühiseks panuseks kostja lahusvaraks oleva maja ümberehitamisele 15 000 eurot. Hageja palub sellest talle hüvitada 7500 eurot. Hageja viitas, et ta korraldas ehitustööde teostamist, st otsis töölisi ning tegeles hinnapäringute tegemisega (dtl 711). Seda on kinnitanud oma ütlustega ka tunnistaja J.T. (dtl 987). Seega ei saa väita, et hageja maja renoveerimisse ei panustanud. Maakohus leidis, et asjas on tõendatud hageja töine panus maja renoveerimisse. Maakohus nõustus kostjaga selles, et hageja panus ei ole eluliselt usutav. Maakohus nentis, et maja renoveerimisega seonduv asjaajamine võib olla ajamahukas, kuid tegeleda sellega 6 aastat igapäevaselt ligikaudu 1 tund, ei ole eluliselt usutav. Samuti ei ole kohtule selge, mille alusel on hageja võtnud töö tunnitasuks 5 eurot. Hageja ei ole suutnud tõendada enda panust XXXXXX maja renoveerimisel, mille ta on osutanud enda tööga. Maakohus pidas vajalikuks määrata hageja tööpanuse kohtu siseveendumuse kohaselt (TsMS § 233 lg-d 1 ja 2). Hageja panustas oma tööga maja renoveerimisse peaasjalikult asjaajamisega seonduvalt. Maakohus pidas mõistlikuks ajakuluks 1 tund nädalas, s.o 52 tundi aastas ning 312 tundi 6 aasta jooksul. 1 tunniga on võimalik käia ehituspoes ja tegeleda kirjavahetusega või otsida parimaid pakkumisi ehitusmaterjalidele. Silmas peab ka pidama, et maja renoveerimise alguses võis ajakulu olla suurem ning maja valmimise käigus võis ajakulu vastavalt väheneda. Maakohus pidi võimalikuks lähtuda kõne all olevate aastate töötasu tunni alammäärast, mis oli 2014. aastal 2,13 eurot; 2015. aastal 2,34 eurot; 2016. aastal 2,54 eurot; 2017. aastal 2,78 eurot; 2018. aastal 2,97 eurot; 2019. aastal 3,21 eurot; 2020. aastal 3,48 eurot. Seega luges maakohus hageja tööpanuseks XXXXXX maja renoveerimiseks 2014. aastal 55,38 eurot; 2015. aastal 121,68 eurot; 2016. aastal 132,08 eurot; 2017. aastal 144,56 eurot; 2018. aastal 154,44 eurot; 2019. aastal 166,92 ning 2020. aastal 90,48 eurot – kokku 865,54 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada poolte ühisvara oma lahusvara huvides kasutamise eest 22 145,73 eurot ning hageja tööpanuse eest kostja lahusvarale 865,54 eurot, kokku 23 011,27 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi ja vastuhagi osaliselt.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

müüa Volkswagen Transporter avalikul enampakkumisel ja jagada müügist saadav tulu poolte vahel võrdsetes osades. Lisaks palub hageja maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ühisvara lahusvara huvides kasutamise ja hageja tööpanuse hüvitamise osas ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja ühisvara lahusvara huvides kasutamise eest 3453,38 eurot ja hüvitis hageja tööpanuse eest 6634,46 eurot. Lisaks palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda ning teha uus otsus, millega jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei ole põhjendanud Volkswagen Transporteri jätmist hageja ainuomandisse ja hagejalt kostja kasuks hüvitise väljamõistmise osas. Pooled olid oma lõppseisukohtades nõus nimetatud sõiduki müügiga avalikul enampakkumusel ning müügist saadud tulu poolte vahel võrdsetes osades jagamisega. Seega saavutasid pooled kokkuleppe ühisvara jagamise viisi osas. Asjaolu, et pooled ei ole selles osas kompromissi sõlminud ei tähenda, et kohus võis jätta poolte arvamused ühisvara jagamise viisi kohta tähelepanuta. Hageja ei nõustu maakohtu põhjendustega, et OÜ Viktaan ja Elbrus Service OÜ tehtud tööde osas dokumendid puuduvad. Pooled ei vaidle, et tabelis nimetatud töid abielu ajal tehti ning nende eest maksti ühisvara arvelt. Üksnes tasumist tõendavate dokumentide puudumine ei ole aluseks järeldamaks, et töid ei tehtud ja nende eest tasumist ei toimunud. Olukorras, kus maakohus tuvastas, et ühisvara arvelt remonditöid tehti, pidi maakohus lugema tõendatuks, et tehtud olid ka OÜ Viktaan ja Elbrus Service OÜ tööd ning nende eest on tasutud ühisvara arvelt. Kui tegemist on ühisvara arvelt tööde tasumisega, puudub pooltel kohustus tõendada nimetatud tööde eest tasu tasumist. Hageja ei nõustu maakohtuga, et kulud materjalidele on tõendamata 626,38 euro ulatuses, s.o akende osas. Pooled materjalide soetamise üle ei vaielnud ning nende eest on tasutud ühisvara arvelt. Maakohus kinnitas, et kajastatud materjalid on kooskõlas piltidega. Asjaolu, et materjalide tasumist tõendavaid dokumente ei ole esitatud, ei anna alust järeldada, et materjalide eest ei tasutud. Olukorras, kus tegemist on ühisvara arvelt materjalide eest tasumisega, puudub pooltel kohustus tõendada nimetatud materjalide eest tasu tasumist. Hageja ei nõustu maakohtuga, et hageja panus maja renoveerimisse oli 1 tund nädalas. Arvestades, et tegemist oli maja renoveerimisega, ei ole eluliselt usutav ega loogiline kohtu määratud ajakulu. Tegemist ei olnud liht- või abitööga ning õige ei ole lähtuda palga alammäärast. Tasu 5 eurot/tunnis on hageja tehtud tööpanust arvestades põhjendatud ja vastab tegelikkusele. Statistikaameti andmetel olid ehitussektori keskmised palgad 2015-2020 vahemikus 6,46-8,07 eurot. Seega tuleb kostjal hüvitada hagejale kogu hagiavalduses nõutud tööpanus, st 7500 eurot. Maakohus jättis menetluskulude jaotamisel kohaldamata TsMS § 164 lg 2, mille järgi võib kohus jagada kulud erinevalt TsMS § 164 lg-st 1. Hageja oli sunnitud tegema ühisvara kindlaksmääramiseks jagamiseks suuremaid pingutusi, mistõttu ei ole õiglane jätta kulusid TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

väljamõistmiseks täies ulatuses rahuldamata, müüa Volkswagen LT28 ja Peugeot Boxer avalikul enampakkumisel ning jagada müügist saadav tulu poolte vahel võrdsetes osades. Kostja palub jätta kostja ainuomandisse 6. juuni 2017 võlakirjast tulenevad kohustused ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 4000 eurot 6. juuni 2017 võlakirjast tuleneva nõude kostja ainuomandisse jätmise eest. Maakohtu otsusest ei ole jälgitav, milliste konkreetsete õigusnormide alusel asus maakohus seisukohale, et kostja peab maja renoveerimiskulud hagejale hüvitama. Maakohus ei andnud õiguslikku hinnangut poolte suhtele seoses maja renoveerimisega. Maakohtu otsusest jääb ebaselgeks, kas kohus kvalifitseerib hageja nõude käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi. Isegi kui maakohus soovis tugineda Riigikohtu 25. veebruari 2015 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14 seisukohtadele, ei saa jätta tähelepanuta, et Riigikohus on nimetatud otsuse p-s 13 rõhutanud, et PKS§ 34 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes. Seega ei ole maja renoveerimiskulude väljamõistmine sellisel kujul võimalik. Samuti pole nõude kvalifitseerimata jätmise tõttu võimalik hinnata nõude aegumist. Maakohus tõlgendas valesti PKS § 34 lg-t 1. Sätte peamine eesmärk on tagada, et üks abikaasa ei kasutaks ühisvara enda lahusvara huvides. Samas eeldatakse, et ühisvara valitsetakse ja käsutatakse abikaasade poolt ühiselt (PKS §-d 28 ja 29). PKS § 23 lg 1 ja § 34 lg 1 koostoimes sätestavad, et PKS § 34 lg 1 kohaldub juhul, kui ühisvara või osa sellest valitsemisõigus on ühel abikaasal. Poolte vahel on sõlmitud abieluvaraleping (dtl 522-526), mis lõpetas varaühisuse korteriomandi asukohaga XXXXXXXX suhtes. Seega tegemist ei ole lepinguga, mis annaks tagasiulutavalt (2014 kuni 2020) kostjale õiguse ühisvara valitseda PKS § 28 lg 2 mõistes. PKS § 34 lg 1 kohaldamise eelduseks on aga, et kostja oleks üksi olnud õigustatud valitsema ühisvara, millega renoveeriti maja ja ta tegi seda teise abikaasa nõusolekuta. Hageja ja kostja on vande all ütlustega kinnitanud, et kostja teenitud raha hoiti korteris „karbis“, mida mh kasutati ehitusmaterjalide ostmiseks. Kostja omandas seega maja renoveerimiseks materjalid tema valitsemises/valduses oleva raha arvel. Isegi kui tõlgendada PKS § 34 lg-t 1 kitsamalt, siis ei ole hageja kordagi väitnud, et ehitusmaterjalide ost toimus kostja korraldusel või poolte kokkuleppel. Maakohus ei ole hageja tööpanuse nõude lahendamisel andnud hinnangut poolte õigussuhetele. PKS § 34 lg 1 kohaldamise eelduseks on ühisvara kasutamine lahusvara kasuks. Tööpanus ei vasta TsÜS §-s 66 tähenduses vara tunnustele. Maakohus ei ole arvesse võtnud, et abieluvaralepingu sõlmimisel oli kostja eesmärgiks lõpetada kõik ühisvara jagamisega seotud vaidlused ja hageja oli sellest teadlik. Seega on 13. mai 2020 abieluvaralepingu sõlmimisega lõppenud hageja nõuded seoses ühisvara jagamisega (mh maja renoveerimisega seotud nõuded). Maakohus ei ole kostja väitele hinnangut andnud. Kostja esitas toimikusse 6. juunil 2017 võlakirja (dtl 947, tõlge dtl 948). Võlakirjast tulenevalt võttis kostja pere huvides laenu 8000 eurot. Laenu võtmise eesmärgiks oli hageja poolt maja Jaanilinnas ostmine. Hageja kinnitas 31. jaanuari 2023 istungil, et kostja teenitud või laenuks saadud raha laekus pere eelarvesse. Kostja selgitas samal istungil, et hageja küsis temalt ligikaudu 7000 eurot, et tasuda õele hüvitist Jaanilinnas asuva maja osa eest. Puudub vaidlus, et raha kasutati pere huvides ja seetõttu tuleb see jagada PKS § 38 alusel. Kostja palus kohtukõnedes arvestades sellega, et võlakirjast tulenev kohustus kuulub ühisvara hulka ja hageja peab seega kostjale hüvitama 4000 eurot. Maakohus jättis kostja väite põhjendamatult kõrvale. Kohtuotsus tuleb sõiduki Citroen Jumper osas tühistada, sest sõidukit ei ole olemas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Sõiduki Citroen Jumper jagamist ühisvarana nõudis vastuhagis kostja. Ringkonnakohtu menetluses avaldas kostja, et kuivõrd nimetatud sõidukit ei eksisteeri (seda ei ole registris) ei saa seda sõidukit ühisvarana jagada. Arvestades kostja seisukohta tuleb maakohtu otsust sõiduki Citroen Jumper osas muuta ja jätta kostja vastuhagi sõiduki Citroen Jumper jagamise osas ühisvarana rahuldamata.

alternatiivse tasaarvestusavalduse. Kostja esitas nimetatud nõude ja taotluse esmakordselt maakohtule 3. veebruaril 2023 kohtukõne teesides (IV kd lk 68), mil märkis, et hageja esitatud ühisvara loetelu ei ole täielik. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus ei ole nimetatud kostja nõude ja taotluse osas seisukohta võtnud, millega on rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Samas tuleb märkida, et kui kostja soovis ühisvara koosseisus jagada ka abikaasade ühist kohustust, pidi kostja esitama selle nõude vastuhagina. TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi tuleb hagiavalduses mh märkida hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi TsMS § 5 lg 1 järgi ka menetletakse. Kuigi kostja on esitanud menetluses ise vastuhagi, ei ole ta vastuhagis 6. juuni 2017 võlakirjast tuleneva laenukohustuse ühisvarana jagamist taotlenud. Seega tuleb kostja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.