Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Kostja 29.02.2016 täpsustatud vastuse kohaselt elasid hageja ja kostja alates 2003 aastast vabaabielus. Alates 2014 aprilli lõpust katkesid poolte vahel isiklikud suhted ja kostja asus koos poolte ühiste lastega elama hagejast eraldi. Enne seda, hageja, 2014 aprilli alguses tegi kostjale ülesandeks võtta hageja pangakontolt viimase pangakaarti ja PIN-koodi kasutades 1500 eurot ning anda see T I Narva-Jõesuus asuva baari ehituseks. Kostja täitis hageja käsundi ning andis 14.04.2014, 15.04.2014 ja 16.04.2014 hageja kontolt väljavõetud raha T I, kusjuures väljavõetud rahast 70 eurot kulutas kostja toidu ostmiseks perele. Kostja täpsustatud vastuväidete kohaselt otsustas hageja 2009 veebruaris soetada sõiduauto Opel Corsa maksumusega 140 000 krooni, s. o 8 947,63 eurot. Pooled leppisid kokku sõiduki müügihinnast hagejal puuduvas osas, 93 000, s.o 5943,78 eurot, laenuna kostjalt. Kostja kandis 5 943,78 eurot hageja eest 09.02.2009.a otse sõiduki müüja arveldusarvele. Jaanuaris 2014 pöördus kostja Poliinform OÜ poole sõiduki remontimiseks ja sõiduki turuväärtuse hindamiseks. Kostja tellitud hindamisakti kohaselt oli sõiduki turuhind 29.01.2014.a 1500 eurot, mille eest sõiduk kostja poolt võõrandati kolmandale isikule.; Alates 2014. aastast halvenesid pooltevahelised isiklikud suhted. Kostjalt laenuna auto ostmiseks saadud raha osaliseks hüvitamiseks nõustus hageja vormistama sõiduki kostja nimele, andes selleks kostjale oma ID-kaardi ja PIN-koodi, millega kostja sooritas 11.02.2014 omanikukande muudatuse registris kostja nimele. Kostja leiab, et hageja nõue tema vastu on kokku 3070 eurot (sularaha 1 570 eurot ja sõiduk maksumusega 1500 eurot). Kostja tasaarvestab hageja nõude kostja vastu kostja nõudega hageja vastu summas 5 943,78 eurot (sõiduki osamakse).

MAAKOHTU PÕHJENDUSED

2.Hageja nõuab kostjalt 5070 eurot alusetult saadu hüvitamist (kostja hindas 15.03.2016 toimunud kohtuistungi sõiduauto lõplikuks turuväärtuseks 3500 eurot). Hageja väitel on kostja hageja nõusoleku ja heakskiiduta omastanud kostja pangaarvelt 1570 eurot ning hagejale kuulunud sõiduauto. Kostja lõplik positsioon on, et hageja nõue tuleb tasaarvestada kostja nõudega hageja vastu. Hageja on tasaarvestusnõude vaidlustanud. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: - kostja võttis hageja pangakaarti ja PIN-koodi kasutades hageja pangaarvelt välja 14.04.2014, 15.04.2014 ja 16.04.2014 kokku 1570 eurot sularaha, raha ei ole tagastatud; -kostja muutis 11.02.2014 hagejale kuulunud ID-kaarti ja PIN-koodi kasutades hageja nimele riiklikus autoregistris registreeritud sõiduauto Opel Corsa, registrinumber XXX, omanikukande ümber enda nimele ja võõrandas seejärel sõiduki; -kostjale kuuluvalt pangaarvelt selgitusega „A M XXX ettemaks Opel Corsa AUT teatis nr 090207-1“on kostja 09.02.2009 teinud ettemaksu OÜ Autolink summas 93000 krooni, s.o 5 943,78 eurot; -hagejale kuuluvalt pangaarvelt selgitusega „teatis nr 090207-1, osamaks, Opel Corsa AUT“, on hageja 10.02.20009 teinud makse OÜ Autolink summas 52 000 krooni, s.o 3323,41 eurot.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja käsutas hageja kui õigustatud isiku raha ja vallasasja viimase nõusolekul ja heakskiidul või mitte. Samuti on poolte vahel vaidlus selle üle, kas kostja tegi osalise sissemakse hageja poolt omandatava sõiduki eest kostjale antava laenuna või kasutati selleks üksnes hagejale kuuluvaid rahalisi vahendeid. Hageja on keeldunud kostja nõude rahuldamisest põhjusel, et poolte vahel puudub laenuleping, sest kostja kasutas ülekandeks omalt pangakontolt hagejalt saadud raha. Tasaarvestuse vastuväide 3.Põhjusel, et tasaarvestamise küsimuse lahendamisest sõltub hagi rahuldamine, lahendab kohus esmalt tasaarvestusega seonduva. Kostja 15.02.2016 kohtule esitatud menetlusdokumendis esitas avalduse, mille kohaselt juhul, kui kostjal puudub hageja vastu laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud nõue, ütleb kostja hagejaga sõlmitud laenulepingu korraliselt üles, teatades sellest kaks kuud ette. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja leiab, et kostja nõue on aegunud (tl 134). VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega tasaarvestuse eelduseks on, et poolte vahel on vastastikused samaliigilised (nt rahalised nõuded); nõue, millega tasaarvestatakse on sissenõutav; nõue, mida tasaarvestatakse on täidetav, s.t teisel poolel on õigus täita nõudele vastav kohustus. Juhul, kui kõik eeldused on täidetud, saab huvitatud pool teha teisele poolele tasaarvestuse avalduse, mille tulemusena lõpevad poolte nõuded kattuvas osas ajast, mil neid võis tasaarvestada (VÕS § 197 lg 2, VÕS § 198). Tasaarvestuse teostamiseks ei ole vaja teise poole nõusolekut. Tasaarvestuse vastuväite võib esitada ka kohtumenetluses, sellekohast vastuhagi esitamata. Piisab kohtumenetluse ajal kostja avaldusest hagejale. Tasaarvestuse saab lugeda tehtuks sel juhul alates hetkest, mil hageja on tasaarvestuse avalduse teada saanud. Hageja kinnitas menetlusdokumendi kättesaamist 19.02.2016. Kohus leiab, et praeguses vaidluses on kostja ühepoolse tahteavaldusega tasaarvestuse teinud. Nimetatu nähtub toimiku materjalidest, kuna kostja vastavasisulisest tahteavaldusest on hageja teadlik (tl 49,53). Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Seega on kostja nõue sissenõutav alates 20.04.2016 ja aegub 20.04.2019. Kostja nõue pole seega ka aegunud. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool esitab vastuväited. Hageja väidab, et tasaarvestus ei kehti. Hageja vastuväide kostja tasaarvestuse nõudele tuleneb sellest, et hageja on temale osaks langenud pärandi arvelt saadud sularahast osaliselt paigutanud kostja pangakontole ja selle eest

on kostja teinud ülekande auto müügihinna osaliseks tasumiseks. Kohtu hinnangul on kostja vande all antud ütlustega tõendamist leidnud, et hageja soovis 2009 omandada sõiduautot. Sobivat autot pakkus müügiks Autolink OÜ müügihinnaga oli ligikaudu 145 000 krooni. Auto hinnast hagejal puuduolevas osas finantseeris kostja hagejale tähtajatult antud laenuna, tehes makse hageja eest Autolink OÜ arvele (tl 31, 143). Antud asjaolusid ei lükka ümber tunnistaja S M ütlused vennale (hageja) üleantud sularaha võimaliku päritolu kohta (tl 137). Vaidlust ei ole, et rahaülekanne toimus kostja pangakontolt Autolink OÜ arvelduskontole summas 93 000 krooni, s.o 5 943,78 eurot ning hageja isiklikult pangakontolt 52 000 krooni, s.o 3323,41 eurot. Ülekannete selgitusest on nähtav, et need on tehtud auto müügihinna eest tasumiseks. Hageja ei osanud kohtule selgitada, miks ostuhinna tasumiseks pidi hageja kasutama oma kontole lisaks kostja kontot, kuigi tehingu tegemiseks oli hagejal väidetavalt endal piisavalt vahendeid. Kostja väitel tehti rahaülekanne tema poolt suulises vormis sõlmitud laenulepingu alusel ning kostja mingeid vastuväiteid ei esitanud, kinnitades oma tegudega, et sai aru ja oli nõus kostjalt raha saamisega laenulepingu alusel. Hageja tahe laenulepingut sõlmida väljendus raha kasutusse võtmises. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudse tahteavaldusega. Vastavalt TsÜS § 68 lg-le 3 on kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Arvestades ülekannete selgitusi ei ole kohtu arvates põhjendatud asuda seisukohale, et hageja soovis lisaks isiklikult arvelt tehtud kulutusele anda märkimisväärse rahasumma kostja käsutusse seoses isiklike suhetega. Kohus leiab, et kostja vande all antu seletused, rahaülekanne selgitusega „A M XXX ettemaks Opel Corsa AUT teatis nr 090207-1“ ja hageja poolt raha kasutusse võtmine tõendavad, et pooled sõlmisid vastastikuste kaudsete tahteavalduste väljendamisega suulise laenulepingu. Kui hagejal oli arusaamine, et ta ei olnud kohustatud laenulepingu alusel saadud raha tagastama, oli tal võimalus ostuhind kogu ulatuses ise tasuda või jätta auto ostmata. Vaidlust ei ole selles, et hageja on jätnud laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitmata. Seetõttu võib kostja kui võlausaldaja hageja kui võlgniku kohustuse täitmata jätmisel VÕS § 101 lg 1 p 3 ja 115 järgi muuhulgas kahju hüvitamist, s. o enda asetamist olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud VÕS § 127 lg 1 mõttes. Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude tasaarvestamine VÕS § 200 lg 1 p 1 järgi keelatud ei ole. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja on hageja nõude tasaarvestanud, võlasuhe on lõppenud VÕS § 186 p 2 alusel ja lõppenud võlasuhtest ei ole võimalik nõuete esitada. Seega tuleb jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Kuna hagiavaldus jäetakse rahuldamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 177 lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva seaduse paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

/digiallkirjastatud/ Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 18.11.2016 kohtuotsusega.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.