Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Määruse tegemise aeg ja koht
5. mai 2016.a, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-31821
Tsiviilasi
I.M.K. hagi A.K. vastu 28 000 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2016.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
I.M.K. määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja (hageja): XXXXXXXXXX), esindaja K.M.
I.M.K.
(isikukood:
Vastustaja (kostja): A.K.
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2016.a määrus muutmata ja I.M.K. määruskaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohus rahuldas 20.11.2014.a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-31821 I.M.K. (hageja) hagi A.K. (kostja) vastu 28 000 euro väljamõistmiseks ning jättis menetluskulud kostja kanda. Kohtuotsus jõustus 07.04.2015.a. Hageja esitas 29.12.2015.a avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Hagiavalduselt on hageja tasunud riigilõivu 850 eurot ja hagi tagamise taotluselt 50 eurot, kokku 900 eurot.
Kuna alates 01.01.2015.a muutusid tsiviilkohtumenetluse seadustiku menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise sätted ja vastavalt TsMS §-le 6 tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi, siis on hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks taotluse esitamine kehtivate normide järgi õiguspärane.
2.Kostja asus 04.01.2016.a vastuses seisukohale, et hageja taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks on esitatud pärast otsuses määratud tähtaega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 20.01.2016.a määrusega jäeti I.M.K. menetluskulude kindlaksmääramise avaldus menetlusse võtmata. Maakohus selgitas, et Tartu Maakohus tegi tsiviilasjas nr 2-13-31821 lõpplahendi 20.11.2014.a, millega rahuldas hagi ja jättis menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. 20.11.2014.a kehtinud TsMS § 174 lg 1 nägi ette, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 1741 lg 1 nägi ette, et asja menetluse lõpetamise korral kompromissi või hagist loobumise tõttu või kostja õigeksvõtul põhineva otsuse tegemise korral määrab kohus menetluse lõpetamise määruses või õigeksvõtul põhinevas otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Maakohus lähtus otsuse tegemisel sel ajal kehtinud TsMS-is sätestatust ning määras, et menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Maakohtu 20.11.2014.a otsust ei vaidlustatud ja see jõustus 07.04.2015.a. Maakohus on seisukohal, et hageja viide 01.01.2015.a jõustunud TsMS menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist puudutavatele sätetele ei ole asjakohane. Maakohus selgitas, et alates 01.01.2015.a jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise sätted oleksid asjakohased, kui maakohtu 20.11.2014.a otsus oleks edasi kaevatud ja seetõttu oleks menetlus 01.01.2015.a seisuga pooleli. Ehkki 20.11.2014.a tehtud otsus jõustus alles 07.04.2015.a, ei saa lugeda menetlust 01.01.2015.a seisuga pooleliolevaks. Uue tähtaja määramine (arvestades alates 01.01.2015.a kehtima hakanud uusi TsMS-i menetluskulude kindlaksmääramist puudutavaid sätteid) või otsuses märgitud tähtaja arvestamata jätmine ei ole põhjendatud, kuna 20.11.2014.a otsus jõustus vaidlustamata. Maakohus asus seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramise taotluse esitamise viimane tähtaeg oli 07.05.2015.a. Hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 29.12.2015.a, s.o ligi 7,5 kuud pärast menetluskulude kindlaksmääramise taotluse esitamise viimast tähtaega. Seega ei ole hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitatud tähtaegselt ja see tuleb jätta menetlusse võtmata ning tagastada hagejale. Maakohus selgitas täiendavalt, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamiseks ettenähtud 30-päevane tähtaeg on iseenesest menetlustähtajana ennistatav tähtaeg (TsMS § 67 lg 1). TsMS § 67 lg 2 kohaselt võib tähtaja ennistamist taotleda 14 päeva jooksul, alates päevast, millal TsMS § 67 lg 1 nimetatud takistus ära langes, aga mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, alates möödalastud tähtaja lõppemisest. Nimetatud kuue kuu pikkune tähtaeg ei ole ennistatav tähtaeg. Maakohus märkis, et kostja ei ole kohtule tähtaja ennistamise taotlust esitanud. Hageja vastustest ei nähtu ka ühtegi mõjuvat põhjust, miks hageja seaduses sätestatud tähtaega järgida ei saanud. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise viimasest tähtajast on möödas enam kui kuus kuud. Seega ei saa hageja ka tähtaja ennistamise taotluse esitamisel eeldada selle taotluse rahuldamist.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA SEISUKOHAD
4.I.M.K. esitas määruskaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 20.01.2016.a määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldada. Määruskaebuse kohaselt: 1) on menetlus pooleliolev seni kuni lahend pole jõustunud ja TsMS § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. 01.01.2015.a jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda; 2) ei ole tsiviilasjades, milles maa- või ringkonnakohtu lõpplahend on tehtud enne 01.01.2015.a, võimalik järgida TsMS § 176 kehtivas redaktsioonis menetluskulude dokumentide esitamiseks ja kättetoimetamiseks ettenähtud korda; 3) tuleb rakendusprobleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015.a, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel kuludokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.A.K. määruskaebusega ei nõustunud, palus jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 20.01.2016.a määrus muutmata. Vastuses toodud seisukohtade kohaselt: 1) ei esitanud kaebaja taotlust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks kohtu poolt märgitud tähtajal, vaid esitas taotluse alles 29.12.2015.a ehk ligemale 7,5 kuud nõutud tähtajast hiljem. Kaebaja ei ole põhistanud, et tal oli hilinemiseks mõjuv põhjus. Kaebaja ei ole taotlustes põhistanud (3 taotlust), mis takistas tal taotlust esitada kohtu poolt nõutud tähtajal või uue seaduse jõustumisest tingituna mõistlikul tähtajal, või Riigikohtu lahendi ilmumisest alates mõistlikul tähtajal; 2) kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista, või ei pikenda enda määratud tähtaega, või ei menetle menetlusosalise esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet TsMS § 331 lõikes 1 sätestatud juhul (mõjuv põhjus). See kehtib sõltumata sellest, kas menetlusosalist sellise tagajärje eest enne hoiatati (TsMS 66); 3) oleks kaebaja hinnangul pidanud maakohus jälgima kõikide enne 01.01.2015.a tehtud kohtuasjade jõustumist ja saatma jõustumata asjades omal algatusel meeldetuletuse menetlusosalistele. Kui menetlusosaline ei saada taotlust mõistliku aja jooksul, siis määrama kulud ikkagi lähtuvalt toimikus olevatest materjalidest. Antud käsitluse puhul tekiks küsimus kohtu erapooletusest ja sõltumatusest; 4) ei ole kaebaja viide Riigikohtu otsusele 11.02.2015.a tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 asjakohane. TsMS § 693 lg 2 sätestab, et Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi
tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus ei ole tsiviilasja nr 2-13-31821 käsitlenud ega menetluskulude kohta hinnangut andnud. Järelikult ei ole antud Riigikohtu lahend madalama astme kohtutele kohustuslik. Vastavalt põhiseadusele on kohus otsuste tegemisel sõltumatu; 5) oli kaebajal võimalik esitada taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks mõistliku aja jooksul Riigikohtu lahendi avalikuks tegemise päevast arvates. Kaebaja jättis selle tähelepanuta ja esitas avalduse Riigikohtu lahendi teatavakstegemisest 10,5 kuud hiljem ning uue seaduse jõustumisest ligemale 1 aasta hiljem. Kaebaja ei ole esitanud taotlust mõistliku aja jooksul ja vastavalt TsMS § 66-le puudub kaebajal õigus antud menetlustoimingu teostamiseks; 6) ei ole 7,5 kuud maakohtu poolt märgitud tähtajast hiljem või 11,5 kuud hiljem arvates uue korra kehtima hakkamisest mõistlik aeg taotluste esitamiseks. Mõistlik aeg on vähemalt pool aastat ületatud. Asjaolust, et kaebaja jättis avalduse tähtaegselt esitamata, saab järeldada tema kaudset tahet, et kohus ei hakkaks tegelema menetluskulude rahalise kindlaksmääramisega.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 20.01.2016.a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. I.M.K. määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega ning ei korda TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel kõiki maakohtu põhjendusi.
7.Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele järgmist.
7.1.Asja materjalidest nähtub, et Tartu Maakohus tegi tsiviilasjas nr 2-13-31821 lõpplahendi 20.11.2014.a, millega rahuldas hageja hagi ja jättis menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Maakohtu 20.11.2014.a otsust ei vaidlustatud ja see jõustus 07.04.2015.a. Hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 29.12.2015.a. Kohtuinfosüsteemi (KIS) kohaselt on hageja maakohtu otsuse kätte saanud 20.11.2014.a. Maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni kohaselt võis TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuna hageja oli maakohtu otsuse kätte saanud 20.11.2014.a, siis saabus hageja jaoks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 20.12.2014.a, mille möödudes kaotas hageja õiguse maakohtu otsust vaidlustada. Lähtudes maakohtu juhisest menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks tuli hagejal esitada 30 päeva jooksul peale lahendi jõustumist avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
7.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et otsuse tegemisel pidi maakohus lähtuma otsuse tegemise ajal 20.11.2014.a kehtinud õigusnormidest. Asjaolu, et peale lõpplahendi tegemist, kuid enne lõpplahendi jõustumist, muutus menetluskulude kindlaksmääramise kord, ei tähenda, et vaidlustamata lõpplahendis märgitud menetluskulude kindlaksmääramise kord oleks seetõttu muutunud. Ringkonnakohus selgitab, et kui maakohtu 20.11.2014.a lõpplahend oleks vaidlustatud, oleks maakohus pidanud järgima Riigikohtu 11.02.2015.a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 p-s 22 toodud juhist menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Käesoleval juhul jõustus maakohtu lahend vaidlustamata. Tsiviilasja menetlemine lõppes 20.11.2014.a lahendi tegemisega ja aastal 2015 tsiviilasja menetlust ei toimunud. Menetlusosalisel tuli järgida maakohtu lõpplahendi resolutsioonis ette kirjutatud korda menetluskulude kindlaksmääramise osas ja esitada avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks hiljemalt 30 päeva jooksul alates lõpplahendi jõustumisest, s.o 07.04.2015.a. Avalduse esitamise viimane tähtaeg oli 07.05.2015.a, kaebaja avaldust ei esitanud.
7.3.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et menetlus on seni pooleliolev, kuni lahend pole jõustunud. Tsiviilasja menetlemine lõppes maakohtus 20.11.2014.a otsuse teatavaks tegemisel. Kuni otsuse jõustumiseni oli menetlusosalisel õigus esitada apellatsioonkaebus maakohtu otsusele 30 päeva jooksul alates maakohtu otsuse kättesaamisest. Kaebetähtaja olemasolu ei tähenda, et menetlus on pooleli kuni lahendi jõustumiseni. Ekslik on kaebaja viide Riigikohtu 11.02.2015.a lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14. Viidatud lahendis jätkus tsiviilasja menetlus ka peale 01.01.2015.a teistes kohtuastmetes ning sellest tulenevalt tekkis maakohtul Riigikohtu seisukoha järgi kohustus menetluskulude kindlaksmääramisel anda menetlusosalistele täiendav tähtaeg menetluskulude nimekirja esitamiseks. Käesoleval juhul lõppes tsiviilasja menetlus 20.11.2014.a ning kohaldamisele ei kuulu 01.01.2015.a kehtima hakanud menetluskulude kindlaksmääramise kord, sh maakohtu kohustus anda menetlusosalistele täiendav tähtaeg menetluskulude nimekirjade esitamiseks ja tsiviilasja materjalide alusel menetluskulu kindlaksmääramine.
7.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtaeg on menetlustähtajana ennistatav tähtaeg. TsMS § 67 lg 2 kohaselt võib tähtaja ennistamist taotleda 14 päeva jooksul, alates päevast, millal TsMS § 67 lg 1 nimetatud takistus ära langes, aga mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, alates möödalastud tähtaja lõppemisest. Nimetatud kuue kuu pikkune tähtaeg ei ole ennistatav tähtaeg. Puudub vaidlus, et maakohtu 20.11.2014.a otsus jõustus vaidlustamata 07.04.2015.a ja kaebaja esitas avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks 29.12.2015.a, s.o rohkem kui 8 kuud hiljem. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kaebaja on sellest tulenevalt kaotanud võimaluse taotleda tähtaja ennistamist.
8.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 20.01.2016.a määrus muutmata. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 kohaselt I.M.K. kanda.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.