Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
03.05.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-3295
Tsiviilasi
Halinga valla (Halinga Vallvalitsuse kaudu) hagi RL ja RL vastu kulutuste hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.10.2015 otsus
Tsiviilasja hind Kostja I osas 1286,05 eurot apellatsioonimenetluses Kostja II osas 1286,05 eurot valla Kaebuse esitaja ja kaebuse Halinga apellatsioonkaebus liik
(Halinga
Vallavalitsuse
kaudu)
Menetlusosalised ja nende Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Halinga vald (Halinga Vallavalitsuse kaudu) (registrikood 75001767, esindajad asukoht Uus 53, Pärnu-Jaagupi 87201, Pärnu maakond), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar Kostja I (apellatsioonimenetluses vastustaja I): RL (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX) Kostja II (apellatsioonimenetluses vastustaja (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXX)
II):
RL
Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Liis Tedder Kohtuistungi toimumise aeg
12.04.2016
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 05.10.2015 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Halinga valla (Halinga Vallavalitsuse kaudu) kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Halinga valla (Halinga Vallavalitsuse kaudu, hageja) esitas 03.03.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse RL (kostja I) ja RL (kostja II) vastu kulutuste hüvitamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt viibib Halinga valla elanik HL Pärnu-Jaagupi Hoolduskodus. Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti 10.12.2013 otsusele nr 1047482 on pensionär HL 100% ulatuses püsivalt töövõimetu ja iseseisvalt oma eluga toime ei tule. HL seadusjärgsed ülalpidajad on tema pojad kostjad I ja II.
3.19.07.2013 ja 22.07.2013 esitasid kostjad hagejale avalduse, milles palusid toetada HL hooldusravi eest tasumist Halinga valla poolt täies ulatuses, kuna nendel endal ei ole võimalik seda teha. Pojad ei asunud oma isa hooldama ega kandnud tema hoolduskodus viibimisega seotud kulusid, kuigi neile esitati selle eest arveid 31.08.2013 ja 30.09.2013. Kuna HL ei saanud ka ise kulutusi täies ulatuses kanda, andis hageja 22.10.2013 korralduse nr 425, millega otsustas vältimatu sotsiaalabi korras suunata HL ööpäevasele hooldusele, sõlmida lepingu SA-ga Pärnu-Jaagupi Hoolduskodu ja tasuda hooldusteenuse maksumuse puudujääva osa lepingu alusel.
4.22.10.2013 sõlmisid SA Pärnu-Jaagupi Hoolduskodu, Halinga vald ja HL hoolduskodus hooldamise lepingu nr 24, mille kohaselt kohustus HL tasuma SA-le igakuiselt 90% oma pensionist ja 100% puudega isiku sotsiaaltoetusest, vald aga tasuma hoolduskodu poolt esitatud arve alusel kliendi kohamaksumuse ja kliendi tasutava summa vahe. 20.10.2014 esitas valla esindaja kostjatele rahalise nõude summas 2119,54 eurot, mis koosnes valla poolt kostjate isa HL ülalpidamiskohustuse täitmiseks hoolduskodule makstud summadest alates augustist 2013 kuni september 2014. 30.10.2014 saatsid kostjad vallale ühise vastuse, millega sisuliselt keelduti tehtud kulutusi hüvitamast. Keeldumise põhjuseks toodi välja perekonnaseaduse (PKS) §-s 103 sätestatud eelduste olemasolu, rõhutades eelkõige olukorda, kus ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel. Seisuga 01.01.2015 on kostjate võlgnevus hageja ees 2572,09 eurot ajavahemiku august 2013 kuni detsember 2014 eest.
5.Oma 19.07.2013 ja 22.07.2013 avaldustes palusid kostjad toetada hooldusravi eest tasumist valla poolt, kuid see ei tähenda, et vald on neid isikuid nende seaduses ette nähtud ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastanud. Hagejal on kostjalt kulutuste hüvitamise nõue käsundita asjaajamise sätetele tuginedes. Hüvitamisele kuuluvad need asjaajamisel tehtud kulutused, mida ülalpidamiskohuslane säästis seetõttu, et kohalik
2(8)
omavalitsus kandis need tema eest. Täidetud on ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimus, sest kostjatel on seadusest tulenev kohustus oma töövõimetut isa ülal pidada.
6.Hageja arvates ei kuulu antud juhul kohaldamisele PKS § 108, kuna hageja ei ole õigustatud isik PKS § 97 mõttes, hagejal puudub PKS-st tulenev kohustus HL ülalpidamiseks. Hageja aitas kostjate huvides korraldada HL hooldusteenuse saamist. PKS-s kohaldamisest tekkivate vaidluste osapool ei ole hageja, sest kohalik omavalitsus ei ole PKS-i järgi ei õigustatud ega kohustatud isik. Kui kostjad väidavad, et neid kui kohustatud isikuid tuleb vabastada isa kui õigustatud isiku ülalpidamiskohustusest, siis peavad nad esitama hagi oma isa vastu.
7.Lähtudes eeltoodust palus hageja kostjalt I välja mõista hüvitis summas 1286,05 eurot ja kostjalt II välja mõista hüvitis summas 1286,05 eurot ja jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostja vastuväited hagile
8.Kostjad hagi ei tunnistanud, vaidlesid sellele vastu ja palusid jätta menetluskulud hageja kanda.
9.Käesoleval juhul esinevad PKS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning PKS § 102 lg-st 1 tulenevad alused kostjate vabastamiseks oma isa ülalpidamiskohustuse täitmisest. Kostjad selgitavad, et HL-l on kogu neile teadaoleva aja vältel olnud väga tõsiseid probleeme alkoholiga. HL alkoholiprobleemide tõttu kostjatel normaalset lapsepõlve ei olnud. Kogu HL poolt teenitud sissetulek ning ka aeg läks alkoholi tarbimisele. Pere ülalpidamisse HL ei panustanud ning lapsepõlves vastutas kostjate ülalpidamise eest täielikult nende ema KL.
10.Ka ei ole kostjad võimelised isa üleval pidama oma majanduslikust seisust tingituna. Esimese astme kohtu otsus
11.Harju Maakohtu 05.10.2015 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.Maakohus tõi välja, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-67-15 p-s 13 asunud seisukohale, et tasulise sotsiaalteenuse korral võib olla tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab abivajava isiku ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustust, mistõttu võib kohalikul omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Maakohus leidis, et käesoleval juhul on tegemist Riigikohtu lahendis viidatud olukorraga, kuna hageja on HL suhtes kandnud tasulise sotsiaalteenuse osutamise kulusid, mis tähendab, et hagejal on käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue HL kui abivajava isiku ülalpidamiskohustuslaste, s.o kostjate vastu. Käsundita asjaajamise sätete kohaldamist ei välista ka kostjate esitatud vastuväide, et kostjad on hagejale teada andnud, et neil endil ei ole võimalust ega tahtmist isa ülalpidamist toetada.
13.Eeltoodud lahendi p-s 15 on Riigikohus selgitanud, et juhul, kui kohalikul omavalitsusel on abivajava isiku ülalpidamiskohustuslaste suhtes käsundita asjaajamisest tulenev nõue, on ülalpidamiskohustuslasel õigus esitada PKS §-st 102 tulenev vastuväide, s.o taotleda enda osalist või täielikku vabastamist ülalpidamiskohustuse täitmisest seoses asjaoluga, et isikul ei ole ülalpidamiskohustust tulenevalt oma majanduslikust seisundist võimalik täita.
14.Kohtul tuleb kontrollida, kas antud juhul esineb PKS §-st 102 tulenev alus kostjate ülalpidamiskohustusest vabastamiseks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-21-15 p-s 12 asunud seisukohale, et PKS § 102 kohaldamise puhul tuleb kohtul arvesse võtta kõiki isiku ülalpeetavaid. Hageja palub kummalki kostjalt välja mõista 1286,05 eurot.
3(8)
Hageja nõutav võlgnevus on tekkinud 17 kuu lõikes (august 2013 kuni detsember 2014), mis tähendab, et iga kuu ulatuses on mõlema kostja suhtes esitatud nõue 75,65 euro suuruses summas. Kohus leidis, et isegi olukorras, kus kostjal I on kaks last, kellest üks on raske puudega, ei ole kostja I jaoks ebamõistlikult koormav toetada oma isa hooldusasutuses viibimist igas kuus 75,65 euroga olukorras, kus kostja I keskmine igakuine sissetulek on 1427 eurot. Seega ei esine kostja I suhtes PKS § 102 lg-s 1 sätestatud ülalpidamiskohustusest vabastamise alust.
15.Kostja II osas märkis maakohus, et olukorras, kus kostja II igakuine sissetulek on 570,56 eurot ning tema ülalpidamisel on kaks alaealist last, ei ole kostjal II võimalik tasuda igakuiselt täiendavalt 75,65 eurot oma isa hooldusasutuse kuludest. Seega esineb PKS § 102 lg-s 2 sätestatud alus kostja II täielikuks ülalpidamiskohustusest vabastamiseks. Seoses hageja väidetega, et kostjad ei ole oma sissetulekute kohta esitanud tegelikke ega ammendavaid andmeid, selgitab kohus, et kohus saab lähtuda üksnes nendest tõenditest, mis kohtumenetluses on esitatud. Juhul, kui hagejal oli täiendavaid andmeid kostjate sissetulekute kohta, oli hagejal võimalus ka nende esitamiseks, kuid hageja seda teinud ei ole.
16.Maakohus ei nõustunud, et kostjatel ei ole võimalik käesolevas menetluses PKS §-le 103 tuginevat vastuväidet esitada. Maakohus leidis, et olukorras, kus Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-67-15 jaatanud võimalust esitada analoogses situatsioonis PKS §-le 102 tuginev vastuväide, on kohtu hinnangul kostjatel õigus tugineda ka PKS §-le 103, mis käsitleb sarnaselt PKS §-ga 102 ülalpidamiskohustuse piiramise või sellest täielikult vabastamise aluseid.
17.Maakohus on tunnistajana üle kuulanud KL, kes on kostjate ema ja HL endine abikaasa. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Tunnistaja on küll kostjate ema, kuid kohtu hinnangul saabki perekonna siseringis toimunud asjaolude kohta anda ütlusi üksnes isik, kes selles siseringis viibis. Kohtu hinnangul ei ilmne ka muudest asjas esitatud tõenditest, et tunnistaja oleks kostjate kodus ja pereelus toimunud sündmuste ja HL isiku osas andnud ebausaldusväärseid ütlusi. Hageja on pannud tunnistaja ütlused kahtluse alla seoses asjaoluga, et tunnistaja kinnitusel HL vallandati töökohalt seoses varguse ja alkoholitarbimisega, kuid HL tööraamatust nähtuvalt lahkus isik töölt korduvalt omal soovil. Kohus leidis, et olukorras, kus isikul on probleeme alkoholiga, ei ole praktikas ebatavaline, et isikul võimaldatakse töölt lahkuda omal soovil. Seega ei ole kohtu hinnangul tegemist tunnistaja poolt teiste tõenditega vastuollu minevate ütluste andmisega.
18.Nähtuvalt tunnistaja ütlustest hakkas HL tarbima alkoholi pärast teise poja sündi ning HL-l kulus palju raha alkoholile. Poegade kasvatamise ja ülalpidamise eest hoolitses tunnistaja. Samal ajal tarbis HL koos sõpradega alkoholi ning purjus sõbrad viibisid pidevalt ka pere ühises majapidamises ja reostasid seda. Alkoholitarbimisest tulenevalt oli HL-l probleeme ka tööl ning ajal, kui pojad olid vastavalt 16 ja 14 aastat vanad, tegi HL kodus olles elektrijuhtmetega enesetapukatse, kuna tunnistaja keeldus HL-le alkoholi juurde toomast. HL võttis perega koos elamise ajal alkoholi ostmiseks raha ära nii tunnistajalt, kui ka poegadelt, kellele ema oli kooli jaoks raha kaasa pannud. Enda raha kulutas HL joomisele, raha lasteni ega pereni ei jõudnud.
19.Kohus on tulenevalt tunnistaja antud ütlustest seisukohal, et HL oma poegade ees ülalpidamiskohustust ei täitnud. HL on praktiliselt kogu kostjate elu vältel suurema osa oma sissetulekust kulutanud alkoholile ning lisaks ülalpidamise puudumisele on HL alkoholitarbimine toonud kostjatele lapsepõlves kaasa ka praktiliselt talumatud elamistingimused. Seoses hageja väidetega, et tunnistaja ise on kinnitanud, et teatud perioodidel andis HL osaliselt ka perekonnale raha ning panustas ühisesse majapidamisse, on kohus seisukohal, et ka juhul kui HL teatud hetkedel osa oma
4(8)
sissetulekust perekonna hüvanguks panustas, ei ole see siiski piisav, et lugeda HL poolt ülalpidamiskohustus täidetuks olukorras, kus HL samaaegselt oma poegadelt nende kooliraha ära võttis. Ka asjaolu, et tööraamatust nähtuvalt töötas HL suurema osa ajast, ei tõenda, et HL kostjate ülalpidamiskohustust täitis, kuna nähtuvalt tunnistaja ütlustest kulus praktiliselt kogu sissetulek alkoholi soetamisele. Kohtu hinnangul ei ole jämeda rikkumisega tegemist mitte üksnes siis, kui isik ei ole oma ülalpeetavaid üldse kunagi materiaalselt toetanud, vaid ka siis, kui isiku positiivne panus – nii vaimses kui rahalises mõttes – on kogu ülalpeetavate lapsepõlve vältel olnud tervikuna praktiliselt olematu.
20.Tulenevalt eeltoodust leidis maakohus, et mõlema kostja puhul esineb PKS § 103 lg 1 p-st 2 tulenev alus nende täielikuks vabastamiseks HL ülalpidamiskohustusest, kuna HL ise on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust kostjate suhtes. Kostja II osas esineb samuti PKS § 102 lg-st 1 tulenev alus ülalpidamiskohustusest vabastamiseks.
21.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kohus leidis, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 177 lg 2 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
22.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt I hageja kasuks välja hüvitis 1286,05 eurot ja kostjalt II hageja kasuks välja hüvitis 1286,05 eurot ning jätta menetluskulud kostjate kanda.
23.Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja II tuleb oma isa ülalpidamiskohustusest vabastada. Tulenevalt PKS § 102 lg-st 1 pidi kohus tuvastama, milline on kostja II varaline seisund, kohustused, sh väljaminekud, arvestades mh kahe alaealise lapse ema varalise seisundi ja sissetulekutega. Kuna hageja nõue oli esitatud ajavahemiku august 2013 kuni detsember 2014 eest, pidi kohus tuvastama kostja II varalist seisundit ka sellel perioodil. Sellest tulenevalt ei saanud kohus tugineda kostja II töötasule ajavahemikul 10.10.2014-10.03.2015. Lisaks ei ole kohus järginud TsMS § 230 lg-s 4 sätestatut. Kohus leidis ebaõigesti, et kostja II varalist seisundit ja sissetulekuid peab tõendama hageja, rikkudes sellega TsMS § 230 lg-t 1. Kostja II ei ole tõendanud, et pangakontol nähtav töötasu on tema ainus sissetulek. Arvestades kostja II tööandja (M OÜ) edukust, on kostja II kui eduka firma müügijuhi sissetulek 570 eurot kuus väheusutav. Kohus ei teinud kostjale II ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2). Seega ei ole kohus usutavalt tuvastanud, et kostja II majanduslik seisund võimaldas tal vabaneda oma isa ülalpidamiskohustusest. Kohtuotsusest ei nähtu ka seda, miks tuleks kostja II ülalpidamiskohustusest täielikult vabastada.
24.Maakohtul puudus õigus kontrollida ja tuvastada käsundita asjaajamise õigussuhtest tuleneva vaidluse raames, kas esinevad PKS § 103 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud alused kostjate ülalpidamiskohustusest vabastamiseks. Teise isiku ülalpidamiskohustus tuleneb seadusest. Kohustusest vabastamist või lõpetamist ei ole võimalik taotleda vastuväitena ja seda võlaõiguslikus vaidluses kohaliku omavalitsusega, kuna ülalpidamiskohustus kostjatel kehtib HL, mitte hageja suhtes. PKS § 103 pealkirjast „Ülalpidamisnõude piiramine“ nähtub, et nimetatud sätte kohaldamiseks peab olema kohtule esitatud ülalpidamisnõue, ja lg-st 3 saab järeldada, et nõude esitajaks on abivajav isik, antud juhul HL. Seadusest sätestatud kohustust saab lõpetada vaid kohtulahendiga. Kostjad peavad ülalpidamiskohustuse vabastamiseks pöörduma hagiga HL vastu, kuna hagejal puudub pädevus kostjaid isa ülalpidamiskohustusest vabastada. Hagejal puudub võimalus käesolevas vaidluses esitada neid tõendeid,
5(8)
milliseid esitatakse ülalpidamisasjas, sest hageja võimalused neid koguda on äärmiselt piiratud.
25.Kostjad olid teadlikud, et HL eest hageja poolt tasutud summad nõutakse nendelt välja. Halinga Vallavalitsuse 22.10.2013 korraldus nr 425 on kostjatele teatavaks tehtud ning ei ole vaidlustatud.
26.Kui ringkonnakohus leiab, et sarnastes vaidlustes on kostjatel võimalik esitada ka PKS §-st 103 tulenevad vastuväited, siis on kohus ebaõigesti leidnud, et kostjaid tuleb isa ülalpidamiskohustusest täielikult vabastada. Kohtuotsuse mitmes punktis on äratuntav kohtu mõte, et HL oli halb isa. Kohus pidi aga tuvastama üksnes seda, kas HL on rikkunud laste ülalpidamiskohustust ja kui on, siis kas tegemist on ülalpidamiskohustuse jämeda rikkumisega, mille tõttu puudub ka lastel ülalpidamiskohustus isa suhtes. Kohus ei tuvastanud ei tunnistaja KL ütluste ega muude tõenditega, et HL ei toetanud oma peret ja lapsi üldse. Väheusutav on KL selgitus, et tema üksi oma lasteaia töötaja palgaga (isegi kui arvestaks juurde lisatöö) oli võimeline pidama ülal lapsi, maja, loomi ja seda selliselt, et lapsed said lisaks põhiharidusele omandamisele käia muusikakoolis. Arvestades asjaolu, et HL on kogu aeg töötanud ja oli hästi tasustatud, on samuti väheusutav, et pereni ei jõudnud tema palgaraha üldse. 1993 aastal asus HL tööle XXX ja kui tal oleksid tõsised probleemid alkoholiga, ei oleks teda kooliasutusse tööle võetud. Kui HL oligi osa teenitud rahast maha joonud, siis ei saanud see oluliselt mõjutada pere elu. Kui varaline olukord oleks nii tõsine, nagu tunnistaja kirjeldas, oleks laste ema pöördunud kohtusse elatise nõudega. Laste ja ema üleelamised ei olnud seotud rahaliste probleemidega, kuna asjas puuduvad tõendid selle kohta, et lapsed on tihti või pidevalt jäänud nälga või neile ei võimaldatud huviringe või muud nende heaolu ja arengut võimaldavaid tegevusi.
27.Kohus on hinnanud ebaõigesti tunnistaja ütlusi ka selle kohta, et teatud perioodidel andis HL osaliselt ka perekonnale raha ning panustas ühisesse majapidamisse. Kohus luges seda aga ebapiisavaks, et lugeda HL poolt ülalpidamiskohustus täidetuks olukorras, kus ta samaaegselt oma poegadelt nende kooliraha ära võttis (ühel korral muusikakooli raha). See ei ole kaalukas argument ülalpidamiskohustuse jämeda rikkumise tõendamisel vähemalt 18. aastat täidetud ülalpidamiskohustuse vastu. KL otsustas abikaasast lahku minna alles siis, kui pojad oli juba täiskasvanud.
28.Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks kaalunud PKS § 103 lg-s 1 sätestatud võimalust ülalpidamiskohustust ajaliselt piirata või vähendada, kuna ei ole üheselt tõendatud, et HL on rikkunud oma laste ülalpidamiskohustust jämedalt.
29.Hageja hinnangul on KL ütlused asjakohatuks tõendiks. Hagejal puudus võimalus tõenditega tunnistaja ütlusi ümber lükata, kuna hageja tõendamise võimalused olid piiratud. Kohus ei suhtunud tunnistaja KL ütlustesse kriitiliselt ja on rajanud oma otsuse pelgalt tema ütlustel, kusjuures on teinud neid selekteerides kohtule sobivalt, rikkudes sellega TsMS § 232 lg 1 nõudeid.
30.Kohus jättis menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata, millega rikkus TsMS § 174 lg-t 2. Vaidluse lahendamine kahes eraldi menetluses (sisuline lahendamine ja menetluskulude määramine) ei ole kooskõlas TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse ülesandega lahendada tsiviilasi mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Vastustajate seisukoht
31.Kostjad palusid jätta maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6(8)
32.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
33.Maakohus jättis mõlema kostja suhtes hagi rahuldamata PKS § 103 lg 1 p-st 3 tuleneva kostjate vastuväite tõttu. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu. Maakohus tuvastas, et HL, kelle ülalpidamiskulutuste katteks hageja kostjatelt raha nõuab, on oma ülalpidamiskohustust kostjate suhtes jämedalt rikkunud. Kohus tuvastas nimetatud asjaolu tunnistaja KL ütluste alusel. Ringkonnakohtu arvates ei anna tunnistaja ütlused alust teistsuguseks järelduseks, nagu hageja leiab. Hageja peab tunnistaja ütlusi väheusutavateks, kuid ei ole neid omapoolsete tõenditega ümber lükanud. Hageja ei pidanud seda vajalikuks, kuna leiab, et PKS § 103 ei ole käesolevas vaidluses üldse kohaldatav. Hageja arvates peavad kostjad seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamiseks pöörduma hagiga HL vastu kohtusse. Ringkonnakohus selgitas menetlusosalistele, et peab PKS §-le 103 tuginemist ka käesolevas vaidluses võimalikuks ning kuna tegemist on ülalpidamiskohustusest tuleneva vaidlusega, kus kohtul on suurem roll asjaolude väljaselgitamisel, andis sellest tulenevalt pooltele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Hageja soovis esitada taotluse tunnistate ülekuulamiseks, kelle ütlustega soovis tõendada, et HL täitis oma laste ülalpidamiskohustust piisavas määras. Ringkonnakohus andis hagejale selleks tähtaja, mille jooksul hageja teatas ringkonnakohtule, et jääb oma apellatsioonkaebuses väidetu juurde, et PKS § 103 käesolevas vaidluses ei kohaldu, mistõttu puudub vajadus tõendada HL poolt oma laste ülalpidamiskohustuse täitmist.
34.Ringkonnakohus leiab, et kostjatel on ka käesolevas menetluses õigus tugineda PKS §le 103 ja taotleda enda vabastamist oma isa ülalpidamiskohustuse täitmisest. PKS § 103 lg-st 1 ei tulene, et ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamine peab olema toimunud eelnevalt eraldi menetluses. Ringkonnakohus ei jaga hageja arvamust, et nõue ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamiseks peab olema esitatud HL vastu. Antud juhul ei ole HL esitanud elatise nõuet kostjate vastu, vaid hageja nõuab kostjatelt raha, tuginedes nende ülapidamiskohustusele, mille tema on täitnud. Kostjad leiavad, et neilt ei ole õiglane isa ülalpidamist nõuda, kuna isa pole neid lapsepõlves ülal pidanud. Tegemist on kostjate vastuväitega hageja nõudele, mida kohus peab lahendama. Hageja väide, et tema tõendamise võimalused kostjate vastuväite ümberlükkamisel on piiratud, on paljasõnaline. Hageja ei ole näidanud, miks tal ei ole võimalik tunnistaja KL ütlusi ümberlükkavaid tõendeid esitada, sealhulgas taotleda näiteks HL ülekuulamist.
35.Kuna kohus vabastas täielikult kostjad HL ülalpidamiskohustuse täitmisest PKS § 103 lg 1 p 2 alusel ja juba seetõttu jääb hagi kostjate vastu rahuldamata, puudub ringkonnakohtu vajadus analüüsida kostjate teist PKS § 102 lg-l 1 põhinevat vastuväidet.
36.Maakohus ei rikkunud TsMS § 174 lg-t 2, jättes menetluskulude rahalise suuruse otsuses kindlaks määramata. Menetlusseadustik annab maakohtule õiguse otsustada, kas määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks otsuses vastavalt TsMS § 177 lg-le 1 või pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.
7(8)
Menetluskulude jaotus
37.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
38.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
39.Kuna maakohus ei ole määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 1, määrab maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.