Perekonnaõigus › Abielulahutus

Hagi aluseks olevad asjaolud ja menetluse käik S. B. (hageja) esitas 05.09.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse E. B.i (kostja) vastu abielu lahutamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ning kostja abielu 27.11.2008 Tallinna Perekonnaseisuametis. Hageja ja kostja elasid koos, kuid poolte vahelised abielulised suhted lõppesid rohkem kui 2 aastat tagasi. Pooled ei ole koos elanud üle kahe aasta ja ei soovi seda teha ka edaspidi. Hageja elab 7 aastat Hispaanias koos poolte alaealise lapsega. Hageja ei soovi jätkata abielu ning leiab, et pooltel on esinenud iseloomude sobimatus. Hageja selgitab, et soovib abielu lahutada ning on proovinud 3 korda, viimati 2021. aastal, E. B.iga arutada lahutamise võimalusi notari juures või perekonnaseisuametis. Kostja aga on kategooriliselt abielu lahutamise vastu ning on teatanud hagejale, et ta ei anna lahutust mitte kunagi, ja see, et pooled koos ei ela üle 2 aasta, ei muuda nende abielu olematuks. Hageja palub lahutada hageja S. B. ja kostja E. B.i vahel 27.11.2008 sõlmitud abielu ja jätta kummagi poole kohtukulud nende endi kanda. 06.09.2023 määrusega võttis kohus hagi menetlusse. 06.09.2023 märkis kohus kohtumaterjalid kostjale avalikus e-toimikus kättetoimetatavaks ja edastas kostjale e-posti aadressidele xxx ja xxx. Kostja kohtumaterjalide kättesaamist ei kinnitanud. 27.09.2023 helistas kohus kostjale. Kostja selgitas, et ta ei ole menetlusdokumente kätte saanud, kuna viimati kontrollis enda e-posti kuu aega tagasi. Kohus palus kostjal vaadata koheselt enda e-posti ja menetlusdokumentide kättesaamist koheselt kinnitada. Kostja lubas enda e-posti vaadata ning menetlusdokumentide kättesaamist kinnitada. Täiendavalt küsis kohus kostjalt, kas e-posti aadressid xxx ja xxx kuuluvad temale ning kas postiaadress xxx linn on tema elukohaks. Kostja kinnitas, et xxx ja xxx on tema e-posti aadressid ning xxx on tema elukoha aadress. 28.09.2023 ja 29.09.2023 edastas kohus uuesti kohtumaterjalid kostjale tema poolt kohtule avaldatud e-posti aadressidele. Kohus hoiatas, et kohtudokumendi kättesaamise kinnituse mitteedastamisel loeb kohus kostjale tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3141 lg-st 2 tulenevalt antud dokumendid kättetoimetatuks kolme tööpäeva möödumisel. Kostja kohtumaterjalide kättesaamist ei kinnitanud. Kohus luges kostjale kohtumaterjalid kätte toimetatuks 05.10.2023, millest tulenevalt oli kostjal võimalik kirjalikult hagile vastata kuni 20.10.2023. Kostja kohtule kirjalikku vastust esitanud ei ole. Kohus määras kohtuistungi toimumise ajaks 23.10.2023. Kostja kohtuistungile ei ilmunud. Kohus selgitas kohtuistungil, et kohus edastas kohtuistungi kutse 11.10.2023 E. B.ile tema poolt 27.09.2023 kohtumenetluses avaldatud elektronpostiaadressidele. Kohus luges kohtuistungi kutse E. B.ile kättetoimetatuks 17.10.2023 tuginedes TsMS § 3141 lõikele 2. Kohus oli seisukohal, et kostja on kohtukutse kätte saanud ega ole teatanud kohtule mõjuvast põhjusest, miks ta kohtuistungil osaleda ei saa. Samuti ei ole kostja kohtule teatanud, et ta soovib asja lahendamist tema osavõtul. TsMS § 414 lg-st 1 tuleneb, et kui pooled või üks pool kohtuistungilt puudub, võib kohus lahendada asja sisuliselt, kui hagi aluseks olevad asjaolud on kohtu arvates sellise otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud. Kohus võib selliselt lahendada ka abieluasja. Kohus määras kohtuistungil asja lahendada sisuliselt, ilma kostja osavõtuta. Hageja nõustus kohtuistungil eeltooduga. Hageja jäi hagi juurde ja soovis abielu lahutada. Hageja kostjaga leppida ei soovinud.

Kohtuotsuse põhjendused

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu määrustes: 2) nõukogu määrus (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) (ELT L 178, 02.07.2019, lk 1–115). TsMS § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Hageja elab Hispaanias ja kostja elab Eestis. Kohus selgitab, et lahutuseasjades reguleerib rahvusvahelist kohtualluvust Euroopa Nõukogu (EL) määrus nr 2019/1111. Eeltoodud määruse artikkel 3 punkti a alapunktist iii kohaselt on abielulahutuse asjad selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle territooriumil on vastaspoole harilik viibimiskoht. TsMS § 102 lg 3 kohaselt esitatakse Eesti kohtus lahendatavas abieluasjas hagi abikaasade ühise elukoha järgi, selle puudumisel kostja elukoha järgi. Kui kostja elukoht ei ole Eestis, esitatakse hagi poolte ühise alaealise lapse elukoha järgi, ühise alaealise lapse puudumisel hageja elukoha järgi. Kuna kostja elab Eesti Vabariigi territooriumil (antud juhul Maardus), on käesolevat hagi pädev lahendama ka Eesti kohus. Hageja oli kohtuistungil sellega nõus, et käesolevat hagi lahendab Harju Maakohus. Järgnevalt peab kohus kindlaks tegema, millise riigi õigus kuulub käesolevas tsiviilasjas kohaldamisele. Üldreeglina kohaldatakse rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 60 lõigete 1–2 ja § 57 järgi lahutamisele (arvestades REÕS §-is 6 sisalduvat tagasisaate ja edasiviite ehk renvoi reegleid) selle riigi õigust, mis oli abikaasade ühine elukoha riik lahutusmenetluse alustamise ajal. Kui abikaasadel oli lahutus menetluse alustamise ajal elukoht eri riikides, kuid neil oli ühine kodakondsus, kohaldatakse lahutamisele selle riigi õigust, mille kodanikud nad lahutusmenetluse alustamise ajal olid. Kui nende elukohad olid lahutusmenetluse alustamise ajal eri riikides ja neil oli ka eri kodakondsus, kohaldatakse lahutamisele selle riigi õigust, kus neil oli viimane ühine elukoht, kui üks neist lahutusmenetluse algatamise ajal selles riigis veel elas. Kui ükski eelnevatest reeglitest ei võimalda lahutamisele kohalduvat õigust kindlaks määrata, kohaldatakse selle riigi õigust, millega abikaasad olid lahutusmenetluse alustamise ajal muul viisil kõige tugevamalt seotud. Kui abielu lahutamine ei ole eespool kirjeldatud viisil määratud õiguse alusel lubatud või on lubatud ainult väga rangetel tingimustel (nt kui lahutamiseks peavad pooled pikemat aega lahus elama, üks pooltest peab olema sooritanud teise poole suhtes kuriteo, teda petnud vms), kohaldatakse selle asemel Eesti õigust, kui ühel abikaasal on lahutus menetluse alustamise ajal elukoht Eestis või Eesti kodakondsus või kui tal oli abielu sõlmimise ajal elukoht Eestis või Eesti kodakondsus.

Euroopa Liidu määrused on riigi sisese õiguse (sh REÕS) suhtes prioriteetsed ning seda vaatamata sellele, et REÕS sõnaselgelt enamikule Euroopa Liidu määrustest sellist prioriteeti ei anna. Eelnev tähendab, et REÕS-is sisalduvatest lahutamisele kohalduva õiguse määramise reeglitest ei saa lähtuda, kui Rooma III määruse kohaldamise tingimused on täidetud. Kohus selgitab, et Rooma III määrust (nr 1259/2010) kohaldatakse Eestis ainult kohtumenetluste suhtes, mis on algatatud ja nimetatud määruse artiklis 5 osutatud kokkulepe suhtes, mis on sõlmitud alates 11.02.2018. Seega kohaldatakse Rooma III määrust Eestis alates 11.02.2018. Käesolevas tsiviilasjas esitati hagi abielu lahutamiseks 05.09.2023. Sarnaselt teiste Euroopa Liidu rahvusvahelise eraõiguse määrustega, mis tegelevad kohalduva õiguse kindlaksmääramisega, on ka Rooma III määrusel universaalne isikuline kohaldamisala. See tähendab, et Rooma III määrust tuleb kohaldada sellest sõltumata, millises riigis elavad või millise riigi kodanikud on abikaasad, kelle lahutamise või lahuselu vaidluses tuleb kohalduv õigus kindlaks määrata. Näiteks peaks Eesti kohus Rooma III määrust kohaldama juhul, kui Eesti kohtus käib lahutamisvaidlus, milles pooltel on Euroopa Liidu välise riigi, näiteks Ameerika Ühendriikide kodakondsus (Torga. M. Rooma III määrus- uus reeglistik lahutusele kohalduva õiguse määramiseks. Juridica 2016/2, lk 137). Seega kohaldub käesoleval juhul Rooma III määrus. Kohus selgitab, et Rooma III määruse artikkel 5 reguleerib kohaldatava õiguse valikut abikaasade poolt. Antud artikli lõige 1 sätestab, et abikaasad võivad abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse määramises kokku leppida, tingimusel et selleks on üks järgmistest õigustest: a) selle riigi õigus, kus on kokkuleppe sõlmimise ajal abikaasade peamine elukoht, või b) selle riigi õigus, kus oli abikaasade viimane peamine elukoht, kui üks neist kokkuleppe sõlmimise ajal endiselt seal elab, või c) selle riigi õigus, mille kodanik üks abikaasadest on kokkuleppe sõlmimise ajal, või d) kohtu asukohariigi õigus. Artikkel 5 lõige 2 sätestab, et ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, võib kohaldatava õiguse määramise kokkuleppe sõlmida ja seda muuta igal ajal, kuid hiljemalt kohtu poole pöördumise ajaks. Artikkel 5 lõige 3 sätestab, et abikaasad võivad määrata kohaldatava õiguse ka kohtus menetluse käigus, kui see on kohtu asukohariigi õigusega ette nähtud. Sellisel juhul kannab kohus selliselt määratud kohaldatava õiguse protokolli kooskõlas asukohariigi õigusega. Kuna pooled kohaldatavas õiguses kokku leppinud ei ole, näeb artikkel 8 ette, et kui artiklist 5 tulenev valikuvõimalus jäetakse kasutamata, kohaldatakse abielulahutuse osas selle riigi õigust: a) kus on kohtusse pöördumise ajal abikaasade peamine elukoht; või selle puudumise korral, b) kus oli abikaasade viimane peamine elukoht, tingimusel et sellest ei ole kohtusse pöördumise ajal möödunud rohkem kui aasta, kui üks abikaasadest kohtusse pöördumise ajal endiselt selles riigis elab; või selle puudumise korral, c) mille kodanikud mõlemad abikaasad on kohtusse pöördumise ajal; või selle puudumise korral, d) kus kohtusse pöördutakse.

Kohus leiab, et eeltoodud määruse punkt a kohaldamisele ei kuulu, kuna kohtusse pöördumise ajal puudus pooltel ühine peamine elukoht. Hageja on viimased 7 aastat elanud Hispaanias ja Eestis käies on ajutiselt peatunud kostja elukohas Maardus. Pooled koos Hispaanias elanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu kohaldamisele ka määruse punkt b. Kuna pooled on Eesti Vabariigi kodanikud, kuulub määruse punkti c kohaselt kohaldamisele Eesti õigus. Kohtuistungil oli hageja sellega nõus, et kohus kohaldab käesoleva tsiviilasja lahendamisel Eesti õigust. Seega kohaldab kohus antud hagi lahendamisel Eesti õigust. PKS § 65 lg 1 kohaselt võib abielu lahutada kohtuotsusega ühe abikaasa hagi alusel teise abikaasa vastu. PKS § 67 lg 1 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu enam ei taasta. Hageja selgitas kohtuistungil, et poolte abielusuhted on lõppenud ja hageja soovib abielu lahutada. Arvestades, et poolte abielulised suhted on lõppenud ja hageja ei soovi abielusuhteid taastada ega leppida, tuleb abielu lahutada. Kuna abielu on oma olemuselt väga isiklik leping, ei saa sundida ühte lepingu poolt seda lepingut tahtevastaselt täitma. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele. Menetluskulude jaotamine TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus leiab, et poolte kantud menetluskulud jäävad tulenevalt TsMS § 164 lg-st 1 nende endi kanda. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/

Anu Vismann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.