Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Kaupo Paal ja Margit Vutt
Kohtuasi
P.E. avaldus lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja saada lapse ainuhooldusõigus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. märtsi 2026. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
P.E. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja P.E Puudutatud isik I.E., riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Natalja Santaševa Puudutatud isik A.E. Eestkosteasutus Tallinna Tervishoiuameti kaudu)
Asja läbivaatamine
linn
(Tallinna
Sotsiaal-
Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS MÄÄRAB
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. märtsi 2026. a määrus tsiviilasjas nr 2-24-4163 osas, milles ringkonnakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse välisriiki reisimisel lapse viibimiskoha määramise osas ajal, mil laps viibib Tallinna Ringkonnakohtu
augusti 2025. a määrusega tsiviilasjas nr 2-23-3867 kehtestatud suhtluskorra alusel isaga, ning andis välisriiki reisimisel lapse viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse isale ajal, kui laps viibib isa juures Tallinna Ringkonnakohtu
8.augusti 2025. a määrusega tsiviilasjas nr 2-23-3867 kehtestatud suhtluskorra alusel kauem kui kolm päeva või vanemate kokkuleppe järgi kauem kui seitse päeva. Samuti tühistada ringkonnakohtu määrus osas, milles ringkonnakohus kohustas ema andma isale üle lapse reisidokumendid.
2.Rahuldada P.E. määruskaebus osaliselt.
3.Kohtumääruse tervikresolutsioon on järgmine:
3.1.Rahuldada P.E. avaldus osaliselt.
ja
2-24-4163
3.2.Lõpetada P.E. ja A.E. ühine hooldusõigus I.E. suhtes välisriiki reisimisel viibimiskoha määramise osas ajal, kui laps viibib kehtiva suhtluskorra alusel ema juures. Anda lõpetatud osas ainuhooldusõigus P.E-le.
3.3.Ülejäänud osas säilib P.E. ja A.E. ühine hooldusõigus I.E. suhtes.
3.4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud kõikides kohtuastmetes menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud lapse esindaja tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.P.E.(ema) esitas 4. detsembril 2023 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada enda ja A.E. (isa) ühise hooldusõiguse I.E. (laps) suhtes ja anda lapse ainuhooldusõigus emale. Alternatiivselt palus ema lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha määramise, hariduse, tervise ning isikut tõendavate dokumentide taotlemise, saamise ja hoidmise küsimustes ning anda lõpetatud osas ainuhooldusõigus emale. Samuti palus ema keelata isal lapse väljaviimise Eestist. Avalduse kohaselt elavad vanemad alates 28. veebruarist 2023 lahus. Laps elab koos emaga Eestis. Isa elab alates 2023. a juunist Venemaal. Varem elas isa pool ajast Eestis ja pool Venemaal. Vanemate suhted on pingelised, mistõttu on ühise hooldusõiguse teostamine võimatu. Ühise hooldusõiguse teostamist raskendab ka asjaolu, et isa on raskesti kättesaadav ning agressiivse ja solvava käitumisviisiga. Mitmel korral ei ole isa andnud emale nõusolekut lapsega reisimiseks. Samuti taotles isa lapsele ema teadmata Vene kodakondsuse ning lasi lapsele kehtestada Venemaalt lahkumise keelu. Esineb oht, et isa viib lapse Venemaale ja ei too teda enam tagasi. Lapse kasvatamisega on juba alates lapse sünnist tegelenud üksnes ema. Isa ei ole suuteline last kasvatama: tal ei ole stabiilset elukohta ega piisavat sissetulekut. Isa on seadnud lapse elu ja tervise ohtu ning olnud ema suhtes vägivaldne. Ema pöördus Peterburi Primorski rajooni kohtu poole abielu lahutamiseks, lapse elukoha määramiseks ja elatise väljamõistmiseks. 13. novembril 2023 tehtud otsusega määras kohus, et lapse elukoht on ema juures.
2.Isa vaidles ema avaldusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Lapsel on sünnijärgselt nii Eesti kui ka Vene kodakondsus, sest laps sündis Eestis, kuid tema mõlemad vanemad on Vene kodanikud. Vanematel ei ole erimeelsusi lapse hooldusõiguse teostamise üle. Isa on nõus sellega, et laps elab emaga Eestis. Isa soovib vaid aeg-ajalt lapsega Venemaale reisida, et külastada oma sugulasi, mida ema takistab. Isa ei ole palunud kehtestada lapsele Venemaalt lahkumise keeldu. Isal ei ole midagi selle vastu, kui ema käib lapsega reisimas, kuid reisid tuleb enne teise vanemaga kooskõlastada ja tagada reisil olles lapse turvalisus ning kontakti säilimine teise vanemaga. Ema on rikkunud isa õigust lapsega suhelda. Isa on suuteline last kasvatama ja on seda ka teinud.
3.Lapse esindaja ei toetanud avalduse rahuldamist. Vanemate suhted on pingelised, kuid neil ei ole erimeelsusi hooldusõiguse teostamise üle.
4.Tallinna linn toetas ema avalduse rahuldamist lapsega reisimise küsimuses ning lapse isikut tõendavate dokumentide taotlemise, saamise ja hoidmise küsimuses. Muudes hooldusõiguslikes küsimustes vanematel erimeelsusi ei ole.
5.Harju Maakohus jättis 8. augusti 2025. a määrusega rahuldamata ema nõude lõpetada vanemate ühine hooldusõigus. Samuti ei rahuldanud maakohus ema nõuet keelata isal lapse väljaviimine Eestist. Maakohus andis emale otsustusõiguse lapsega välisriiki reisimise osas.
2(7)
2-24-4163 Maakohus tuvastas, et vanematel on erimeelsused üksnes lapsega välisriiki reisimise üle. Arvestades, et tegemist on üksikküsimusega, ei ole põhjendatud selles osas hooldusõigust lõpetada, vaid kohaldada tuleb perekonnaseaduse (PKS) § 119 ja anda emale lapsega välisriiki reisimise osas otsustusõigus. Ema nõue keelata isal lapse väljaviimine Eestist tuli jätta rahuldamata, sest kehtiv pass on ema käes ja isal ei ole ühise hooldusõiguse korral õigust viia last ilma ema nõusolekuta Venemaale.
6.Ema esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse osaliselt tühistada ja teha uus määrus, millega ema avaldus rahuldada ning lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha määramise, varahooldusõiguse ning isikut tõendavate dokumentide taotlemise, saamise ja hoidmise küsimustes ning anda lõpetatud osas ainuhooldusõigus emale. Samuti palus ema keelata isal lapse väljaviimise Eestist. Ema avaldus tuleb vaidlustatud osas rahuldada, sest vanemate suhted on konfliktsed ja lapse suhtes ühise hooldusõiguse teostamine seepärast võimatu. Tegelikult ei ole isa nõusolek lapse elukoha määramise küsimuses enam vajalik, sest Peterburi Primorski rajooni kohus tegi otsuse, millega määras lapse elukoha ema juurde. Lapse isikut tõendavate dokumentide taotlemise, saamise ja hoidmise õigus tuleb anda emale, sest isa võib viia lapse ema nõusolekuta Venemaale ja keelata tal Eestisse naasta. Isa esitas ema teadmata Politsei- ja Piirivalveametile avalduse ema käes oleva lapse passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue tegemiseks.
7.Isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada osas, milles maakohus andis emale otsustusõiguse lapsega välisriiki reisimise osas. Isa ei ole keelanud lapsel emaga välisriiki reisida, kuid ema takistab isa kohtumisi lapsega. Emale välisriiki reisimise üle otsustusõiguse andmine piirab veelgi isa võimalusi lapsega suhelda. Ema ei anna isale nõusolekut lapsega välisriiki reisimiseks.
8.Isa vaidles ema määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lapse esindaja ei toetanud ema määruskaebust. Tallinna linn toetas ema kaebust osas, milles ema vaidlustas ühise hooldusõiguse lõpetamata jätmise lapse isikut tõendavate dokumentide taotlemise, saamise ja hoidmise õiguse osas.
9.Ema vaidles isa määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lapse esindaja ja Tallinna linn ei toetanud isa määruskaebust.
10.Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. märtsi 2026. a määrusega nii ema kui ka isa määruskaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse osas, milles maakohus andis emale otsustusõiguse lapsega välisriiki reisimiseks ja jättis ema avalduse rahuldamata osas, milles ema palus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetada lapse viibimiskoha määramise osas, mis puudutab välisriiki reisimist. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue määruse, millega lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse välisriiki reisimisel lapse viibimiskoha määramise osas ja andis selles osas ainuhooldusõiguse emale ajal, mil laps ei viibi suhtluskorra järgi isa juures, ja isale ajal, kui laps viibib isa juures tsiviilasjas nr 2-23-3867 tehtud ringkonnakohtu 8. augusti 2025. a määrusega kehtestatud suhtluskorra alusel kauem kui kolm päeva või vanemate kokkuleppe järgi kauem kui seitse päeva. Samuti kohustas ringkonnakohus ema andma isale üle lapse reisidokumendid, kui isa soovib reisida lapsega välisriiki. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus määruskaebused rahuldamata.
3(7)
2-24-4163 Ringkonnakohus tõdes esmalt, et vaatamata Peterburi Primorski rajooni kohtu jõustunud otsusele, millega kohus määras lapse elukoha ema juurde, ei esine alust menetluse osaliseks lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Nimelt ei ole ema pöördunud Eesti kohtu poole Peterburi Primorski rajooni kohtu otsuse tunnustamiseks ja isegi kui ema pöörduks Eesti kohtu poole kõnealuse otsuse tunnustamiseks, ei saaks Eesti kohus seda tunnustada, sest Vene kohtul ei olnud pädevust teha lapse hooldusõiguse küsimuses lahendit. Maakohus tuvastas korrektselt, et mõlemad vanemad on keeldunud andmast teisele luba lapsega välisriiki reisimiseks. Samas on mõlema vanemaga reisimine lapse huvides ja ei ole tõendatud, et lapsega koos reisile minnes jätaks isa lapse emale tagastamata. Seega tuli kohtul rakendada lapse õiguste tagamiseks meetmeid. Samas ei ole kohane kasutada selleks PKS §-s 119 kirjeldatud otsustusõiguse andmist, sest vanemad ei vaidle üksikküsimuse (nt konkreetse reisi) üle. Vanemate ühine hooldusõigus tuleb lõpetada lapse viibimiskoha määramisel välisriiki reisimist puudutavas osas. Selles osas tuleb emale anda ainuhooldusõigus ajal, kui laps ei viibi suhtluskorra järgi isa juures. Vanemate vaidluse lahendamiseks ja võrdsuse tagamiseks tuleb isale anda viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus osas, mis puudutab lapse viibimiskohta välisriiki reisimise ajal, mil laps viibib isa juures tsiviilasjas nr 2-23-3867 ringkonnakohtu 8. augusti 2025. a määrusega kehtestatud suhtluskorra alusel kauem kui kolm päeva või vanemate kokkuleppe järgi kauem kui seitse päeva. Sellist soovi avaldas isa 6. veebruaril 2026 ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendis. Ülejäänud osas tuleb kaebused jätta rahuldamata, sest asja materjalidest nähtuvalt ei ole vanematel teistes hooldusõiguse küsimustes erimeelsusi ja ema ei põhistanud ega tõendanud oma kartust, et isa jätab lapsega Venemaale reisides lapse tagastamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Ema esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada määruse tervikuna või osas, milles ringkonnakohus maakohtu määruse tühistas ja tegi uue määruse. Kaebuse kohaselt eksis ringkonnakohus materiaalõiguse kohaldamisel, kui leidis, et otsustusõiguse andmise kaudu ei ole võimalik igakordse reisimise küsimust lahendada. Samuti rikkus ringkonnakohus ema hinnangul menetlusõiguse norme, kui sekkus põhjendamatult maakohtu diskretsiooni ja andis isale ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas, mis puudutab lapsega välisriiki reisimist ajal, kui laps on suhtluskorra määruse järgi pikemat aega isaga. Nimelt ei ole isa vastavat avaldust maakohtule esitanud. Lisaks rikkus ringkonnakohus kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise ning lahendi põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus kohtles pooli ebavõrdselt. Ringkonnakohtu tarvitusele võetud abinõud on puudulikud. Nimelt sidus ringkonnakohus hooldusõiguse konkreetse suhtluskorra määrusega, mida on võimalik muuta ja mille muutmiseks on vanemad kohtule ka avaldused esitanud. Samuti on laps vaidlustatud määruse järgi kuuel päeval kuus reisimise mõttes hooldusõigusliku vanemata. Määruses on täpsustamata, kuidas tuleb emal lapse dokumendid isale üle anda ja kuidas tuleb üleandmist tõendada. Samuti ei kohustanud ringkonnakohus isa lapse dokumente emale üle andma ja jättis reguleerimata, missugused tagajärjed järgnevad isa kohustuse rikkumisele.
13.Isa vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Ema kirjeldatud eksimusi ringkonnakohtu lahendis ei esine. Vaidlustatud lahend vastab lapse huvidele ning on selge ja täidetav. 4(7)
2-24-4163
14.Lapse esindaja ei pea ühise hooldusõiguse lõpetamist vajalikuks ja leiab, et vanemate erimeelsus reisimise küsimuses on otstarbekas lahendada otsustusõiguse andmise kaudu, nagu tegi maakohus.
15.Tallinna linn toetab määruskaebust osaliselt ja leiab, et kuna vanemate suhted on keerulised ja konstruktiivne koostöö puudub, on põhjendatud lõpetada vanemate ühine hooldusõigus osaliselt ema taotletud valdkondades, sh lapse isikut tõendavate dokumentide taotlemise, saamise ja hoidmise küsimustes. Samuti toob Tallinna linn välja, et lapse tagastamine Venemaalt Eestisse võib osutuda äärmiselt raskendatuks või isegi võimatuks juhul, kui isa viib lapse Venemaale.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.Ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles ringkonnakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse välisriiki reisimisel lapse viibimiskoha määramise osas ajal, kui laps viibib määrusega kehtestatud suhtluskorra alusel isaga, ning andis selles osas ainuhooldusõiguse isale ajal, kui laps viibib isa juures määrusega kehtestatud suhtluskorra alusel kauem kui kolm päeva või vanemate kokkuleppe järgi kauem kui seitse päeva. Samuti tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada osas, milles ringkonnakohus kohustas ema andma isale üle lapse reisidokumendid. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
17.Riigikohtule esitatud kaebuses heidab ema ringkonnakohtule ette seda, et ringkonnakohus sekkus maakohtu diskretsiooni, kui tühistas maakohtu määruse osas, milles maakohus andis emale otsustusõiguse lapsega välisriiki reisimiseks. Veel tugineb ema kaebuses sellele, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis tähelepanuta ema määruskaebuse osas, milles ema vaidlustas ühise hooldusõiguse lõpetamata jätmise lapse dokumentide taotlemise, saamise ja hoidmise küsimustes, andis vaatamata sellekohase avalduse puudumisele isale ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas välisriiki reisimisel ajal, kui laps viibib isa juures pikemat aega, ning kohustas ema andma isale üle lapse reisidokumendid.
18.Ringkonnakohus ei eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, kui tühistas maakohtu määruse osas, milles maakohus andis emale otsustusõiguse lapsega välisriiki reisimiseks, ja põhjendas seda asjaoluga, et otsustusõiguse andmine PKS § 119 alusel on võimalik eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle. Otsustusõiguse andmine on kohane eelkõige juhul, kui vanemad vaidlevad ühe konkreetse reisi üle. Kui vanem soovib saada õiguse iga kord otsustada lapse hooldusõigust puudutava küsimuse üle, siis on tegemist selles valdkonnas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise ja vanemale ainuhooldusõiguse andmisega, mitte temale otsustusõiguse andmisega (vt ka RKTKm 05.01.2022, 2-21-233/69, p 15; 19.05.2021, 2-20-1708/82, p 16). Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et võimaldamaks emal iga kord üksi otsustada lapsega välisriiki reisimise üle, tuleb selleks anda emale selles küsimuses ainuhooldusõigus, mitte pelgalt otsustusõigus.
19.Ringkonna- ja maakohtu lahendites ei esine eksimusi ka osas, milles kohtud leidsid, et vanemate erimeelsuste puudumise tõttu ei ole põhjendatud ühist hooldusõigust lõpetada lapse dokumentide taotlemise, saamise ja hoidmise küsimustes. Ema ei väida määruskaebuses, et maa- ja ringkonnakohus tuvastasid vääralt, et vanematel ei ole lapse hooldusõigust puudutavates muudes küsimustes erimeelsusi. Riigikohus on varem selgitanud, et vanemate õiguste piiramine on õigustatud üksnes ulatuses, milles see on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning vanemate ühine hooldusõigus tuleks säilitada võimalikult suures ulatuses, mistõttu on kohtu sekkumine põhjendatud üksnes konkreetses vaidlusaluses küsimuses (vt nt RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708/82, p 19; 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 30). Kuivõrd kohtud tuvastasid, et vanemad vaidlevad üksnes lapse viibimiskoha määramise üle, 5(7)
2-24-4163 mis puudutab lapsega välisriiki reisimist, ei olnud põhjendatud ühise hooldusõiguse ulatuslikum lõpetamine.
20.Seevastu on õige määruskaebuse esitaja väide, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui andis ainuhooldusõiguse osaliselt isale olukorras, kus isa ei olnud vastavat avaldust õigel ajal esitanud.
20.1.Kohus saab nii otsustusõiguse saamise kui ka ühise hooldusõiguse lõpetamise asja menetleda üksnes siis, kui üks vanematest esitab vastava avalduse (PKS § 119, § 137 lg 1, TsMS § 476 lg 2), st tegemist ei ole kohtumenetlusega, mis võiks toimuda kohtu omal algatusel. Avalduse alusel toimuvas kohtumenetluses määrab menetluse eseme avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. See tähendab, et kohus ei saa jätta ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule selle kohta avaldust esitanud (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 29; 16.01.2019, 2-18-3298/40, p 15.1). Küll aga võib kohus, tuginedes hagita menetluses kohalduvale uurimispõhimõttele (TsMS § 5 lg 3 esimene lause ja § 477 lg 5) ning tõlgendades vanema avaldust ja vaidluse asjaolusid, anda vanemale otsustusõiguse küsimuses, mille üle vanem on soovinud saada ainuhooldusõigust ja vastupidi (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708/82, p 19).
20.2.Vanem, kes soovib ise varem avalduse esitanud vanema asemel saada ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lapse suhtes ainuhooldusõigust, peab esitama vastuavalduse. Sarnaselt vastuhagile tuleb ka vastuavaldus TsMS § 373 lg-te 1 ja 2 järgi koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 esitada üldjuhul kuni eelmenetluse lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni. Hiljem esitatud vastuavaldust on maakohtul võimalik koos avaldusega menetleda, kui selle õigel ajal esitamata jätmiseks oli mõjuv põhjus. Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses ei ole vastuhagi esitamine enam võimalik. Vastuavalduselt tuleb sarnaselt avaldusele tasuda riigilõiv, kohtul tuleb teha otsustus vastuavalduse menetlusse võtmise kohta ja anda teistele menetlusosalistele võimalus avaldada selle kohta arvamust (TsMS § 139 lg 2 ja § 373 lg 3).
20.3.Praeguses asjas esitas maakohtule avalduse lapse suhtes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks ema. Isa vastavat avaldust maakohtule ei esitanud. Maakohus selgitas isale tsiviilasjas nr 2-23-3867, et ilma teise vanema nõusolekuta lapsega välismaale reisimiseks on vaja esitada sellekohane taotlus kohtule (dtl 296). Isa väljendas alles
6.veebruaril 2026 ringkonnakohtu kompromissiettepanekule vastates soovi saada lapse ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas välisriiki reisimisel (dtl 556). Kuid isa ei teinud seda vastuavaldusele seaduses ettenähtud vormis. Isegi kui isa 6. veebruaril 2026 ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumenti on võimalik käsitada vastuavaldusena, esitas isa selle hilinenult ja valele kohtuastmele.
21.Arvestades, et praegu ei ole Eesti kohtu lahendit asjas, milles menetleti isa nõuet ainuhooldusõiguse saamiseks (vt ka TsMS § 371 lg 1 p 4), on isal võimalik maakohtule esitada avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks osas, milles ühist hooldusõigust ei ole ema avalduse alusel lõpetatud. Seejuures tuleb avaldust läbi vaataval kohtul asja lahendamisel silmas pidada ka praeguses asjas tehtud otsustusi, vältimaks vastuoluliste lahendite teket. Osas, milles vanemate ühine hooldusõigus lõpetati, on isal võimalik esitada PKS § 138 lg 1 alusel avaldus hooldusõiguse üleandmiseks või PKS § 138 lg 1 kolmanda lause ja § 1231 lg 1 alusel ühise hooldusõiguse taastamiseks, kui praeguse kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud.
6(7)
2-24-4163
22.Kuivõrd Riigikohus tühistab ringkonnakohtu määruse osas, milles ringkonnakohus andis isale osaliselt lapse ainuhooldusõiguse ja kohustas ema isale üle andma lapse reisidokumendid, ei ole vaja võtta seisukohta nende määruskaebuse väidete suhtes, milles ema kirjeldab rakendatud lahenduse puuduseid.
23.Viimaks selgitab Riigikohus, et üldjuhul on otstarbekas menetleda suhtluskorra kindlaksmääramise ning ühise hooldusõiguse lõpetamise või otsustusõiguse saamise nõuet koos ühes menetluses. Selliselt saab vältida vastuolusid erinevates menetlustes tehtud lahendite vahel. Nende eraldi menetlemine on põhjendatud üksnes erandlikel asjaoludel, mida praeguses asjas ei esinenud.
24.Menetluskulud Riigikohtus jäävad TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 3 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.