Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja MM kanda.
2.Välja mõista MM-lt apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks 800 eurot (õigusabikulu) RR kasuks.
RIIGILÕIVU VÄLJAMÕISTMINE
Välja mõista MM-lt apellatsioonimenetluse riigilõiv 1200 eurot riigituludesse. MM on kohustatud riigilõivu tasuma 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.RR esitas Harju Maakohtule 28.06.2014 hagi MM vastu põhivõla 80 039,97 euro ja viivise väljamõistmiseks. Täpsustatud viivisevõla arvestuse järgi palus hageja kostjalt välja mõista viivise perioodi 03.04.2014 – 13.10.2015 eest 5543,57 eurot ja edasiulatuvalt viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 14.10.2015 kuni võla tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21.11.2006 suulise tähtajatu laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 1 268 000 krooni (81 039,97 eurot). 14.11.2013 sõlmisid pooled kokkuleppe, millega kostja tunnistas hagejalt laenu saamist ja asjaolu, et laen on kokkuleppe sõlmimise päeva seisuga hagejale tasumata. Kokkuleppes leppisid pooled kokku laenu osa 35 000 euro tagastamise tähtaegades ja selle 500 euro suuruste osamaksetena tagastamises iga kuu 1. kuupäevaks. Kokkuleppe p 2 kohaselt loetakse laenusaaja viivitamisel ükskõik millise osamakse tasumisega kogu laen sissenõutavaks muutunuks alates viivitamise päevale järgnevast päevast.
3.Kostja täitis kokkulepet detsembrist 2013 kuni märtsini 2014, makstes hagejale kokku 800 eurot. Kostja jättis aprillis 2014 laenu tagastamise osamakse maksmata, mistõttu muutus kokkuleppe kohaselt 03.04.2014 sissenõutavaks kostja kohustus tagastada hagejale kogu 21.11.2006 saadud laen.
4.Kostja tasus aprillis 2014 hagejale 200 eurot, mille hageja luges tasutuks põhikohustuse katteks. Hageja nõue 21.11.2006 laenulepingu alusel on kokku 80 039,97 eurot (81 039,97 eurot – 1000 eurot).
5.Kostjal tuleb tasuda laenu tagastamise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 03.04.2015 kuni kohustuse täitmiseni. Pärast hagiavalduse esitamist tasutud 4300 eurot arvestas hageja sissenõutavaks muutunud viivise katteks. Kostjalt tuleb välja mõista 13.10.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisevõlg 5543,57 eurot. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Samas kostja võttis hagi õigeks 32 200 euro suuruse võla osas.
7.Kostja ja tema endise abikaasa vahelise 14.11.2013 abieluvaralepinguga jäeti vaidlusalune kohustus ühisvara hulka, mistõttu vastutavad nad laenu tagasimaksmise eest solidaarselt.
8.14.11.2013 laenuleping on deklaratiivne võlatunnistus, millega kostja võttis kohustuse tasuda 35 000 eurot. Selle eesmärk oli võimaldada hagejal nõuda sisse pool abikaasade ühisvara hulka kuuluvast laenukohustusest otse kostjalt. 35 000 eurot kattub kostja
kohustuse suurusega solidaarvõlgnikuna. Seega on hageja nõue 88 342,51 euro tasumiseks põhjendamatu.
9.Kostja on tasunud hagejale laenulepingu täitmiseks 2800 eurot.
Esimese astme kohtu otsus
10.Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitamiseks 2372,76 eurot, millest 200 eurot on riigilõiv, 352,76 eurot kohtuväline kulu ja 1820 eurot esindaja tasu. Kostjal tuleb lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses. Samuti mõistis kohus kostjalt riigituludesse välja 900 eurot riigilõivu katteks.
11.Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 21.11.2006 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 81 039,97 eurot. Kostja kinnitas laenu kättesaamist. Pooled sõlmisid 14.11.2013 kokkuleppe, mis on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Pooled vaidlevad selle üle, kui suures summas tunnistas kostja kohustust hageja ees 14.11.2013 kokkuleppega.
12.Tõlgendamisreeglite kohaselt tuleb 14.11.2013 kokkulepet käsitleda ja tõlgendada kui tervikut. Kostja tunnistas selle kokkuleppega hageja ees võlgnevust 21.11.2006 laenulepingu alusel summas 81 039,97 eurot ja kohustus laenu kogusummast tagastama 35 000 euro suuruse osa kokkuleppes märgitud tingimustel. Juhul, kui kostja rikub 35 000 euro suuruse laenuosa tagastamise kokkulepet, muutub kogu laenulepingujärgne võlgnevus sissenõutavaks. Asjaolu, et kostja tunnistas 14.11.2013 kokkuleppega kohustust summas 81 039,97 eurot ja et kokkuleppe eesmärgiks oli reguleerida vaid 21.11.2006 laenulepingujärgsest summast 35 000 euro suuruse osa tagastamist, kinnitab kostja 06.08.2014 vastus hageja 17.04.2014 võlanõudele. Kokkuleppe sõlmimisega ei loobunud hageja ülejäänud võla tagastamise nõudest. Kostja tunnistas 14.11.2013 kokkuleppega hageja ees kohustust tasuda kogu 21.11.2006 laenulepingujärgne summa, kui ta viivitab kas või ühe 14.12.2013 kokkuleppejärgse osamakse tagastamisega. Kuna tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, siis peab võlgnik tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja ei ole seda tõendanud.
13.Kostja poolt hagejale pensionäri toetusena makstud summasid ei saa lugeda tasutuks 14.11.2013 kokkuleppe katteks. Selleks ei saa lugeda ka kostja endisele abikaasale lapse ülalpidamiseks makstud elatist ega talle tehtud muid makseid.
14.See, kas 21.11.2006 laenulepinguga võetud kohus kuulub kostja ja tema endise abikaasa ühisvarasse, ei oma tähtsust. Kostja ühisvara koosseis ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Isegi kui 21.11.2006 laenulepingujärgne kohustus kuulub kostja ja tema endise abikaasa ühisvara hulka, vastutab kostja hageja ees solidaarselt endise abikaasaga ja hagejal on õigus nõuda kohustuse täielikku täitmist ühelt solidaarvõlgnikult.
15.Kostja tagastas 14.11.2013 kokkuleppe alusel hagejale perioodil detsember 2012 - märts 2014 800 eurot. Ta rikkus 14.11.2013 kokkulepet aprillis 2014, jättes järjekordse osamakse tasumata ja hageja luges kostja kohustuse tagastada 21.11.2006 laen kogu summas sissenõutavaks alates 03.04.2014. Pärast seda tasus kostja hagejale veel 200 eurot. Tasutud 1000 eurot luges hageja tasutuks põhikohustuse katteks. Kostja põhivõla suurus on 80 039,97 eurot, mis tuleb hageja kasuks välja mõista.
16.13.10.2015 viivisearvestuse alusel tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 03.04.2014 – 13.10.2015 eest 5543,57 eurot (viivisevõlast on maha arvestatud kostja poolt kohtumenetluse ajal tasutud 4300 eurot) ja alates 14.10.2015 VÕS § 113 lg-le 1 sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
17.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
18.Maakohus jättis arvestamata kostja selgitused, et ta ei ole kunagi pidanud kogu laenu tagastama. See viis ebaõige lahendi tegemiseni. 14.11.2013 kokkuleppega ei võtnud kostja endale kohustust tagastada kogu võlasumma. Kohus ei arvestanud, et 14.11.2013 kokkuleppes märgitud „kogu laenusumma“ all võis olla silmas peetud ja peetigi 35 000 eurot. Maakohus tõlgendas 14.11.2013 kokkuleppe teksti ebaõigesti.
19.Pooled leppisid kokku 35 000 euro tagastamises. Kostja mõistis kokkuleppe sõlmimisel dokumenti nii, et tema lepib kokku ainult laenuosa tagastamises, sest teine osa laenust oli kostja abikaasa kohustus, kuna laen oli võetud abielu kestel perekonna huvides. Tingimus, mille kohaselt peaks kostja tagastama maksega viivitamise korral kaks korda suurema summa, kui pooled kokku leppisid, on ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega.
20.Maakohus piiras kostja võimalusi oma väidete tõendamiseks, kuna ei määranud pooltele kooskõlas TsMS § 330 lg-ga 1 pärast kirjalikku menetlusse üleminemist taotluste esitamise tähtaega. Maakohus andis küll tähtaja kuni 13.10.2015 lõplike avalduste ja seisukohtade esitamiseks, kuid märkis, et uued taotlused, avaldused või täiendavad seisukohad, mis võivad põhjustada asja lahendamise venimise, on kohtul õigus jätta tähelepanuta. Kostja esitas 13.10.2015 kohtule selgitused, taotlused ja tõendid, kuid kohus jättis need ebaõigesti arvesse võtmata ja jättis samas kostja seisukohtadega tõendamatuse tõttu arvestamata. Seejuures jättis kohus arvesse võtmata ka varem esitatud asjaolusid selgitavad väited.
21.Kostja viitas oma 13.10.2015 menetlusdokumendis, et kokkulepe võib olla tühine TsÜS § 86 lg 3 alusel ja palus kostja vande all üle kuulata, et teha kindlaks, kuidas ta sai tehingust aru, kuidas ja kellega tegelikult arutelu ja kokkuleppe sõlmimine käis ning milles kokkulepe seisnes.
22.TsMS § 331 lg 1 mõtte kohaselt ei ole hilinenult esitatud tõendi vastuvõtmine muutunud olukorras takistatud, vaid pigem lubatud ja seda eriti siis, kui otsus võidakse teha tõendi esitamist taotleva poole kahjuks tõendamatuse tõttu (3-2-1-137-07). Maakohus ei teinud kohtuistungil selgeks, et kui pooled nõustuvad kirjaliku menetlusega, siis ei saa rohkem ühtegi dokumenti esitada vaid ainult viidata juba toimikus olemasolevatele (3-2-1-40-14). Kostja oli seega viidud kohtu 06.10.2015 kirjast eksitusse. Vastus apellatsioonkaebusele
23.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht
24.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
25.Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus ei rikkunud apellatsioonkaebuses viidatud menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Kohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
26.Maakohus ei pidanud lähtuma otsuse tegemisel üksnes kostja väidetest, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab. Kuna pooltel oli vaidlus selle üle, kui suure rahalise kohustuse kostja hageja ees 14.11.2013 kokkuleppega võttis, pidi kohus VÕS § 29 alusel lepingut tõlgendama. Ringkonnakohtu hinnangul tõlgendas maakohus lepingut õigesti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusetega, et kostja tunnistas vaidlusaluses kokkuleppes 21.11.2006 suulisest laenulepingust tulenevat 81 039,97 euro suurust laenukohustust hageja ees ja kokkuleppe eesmärgiks oli reguleerida vaid 35 000 euro suuruse laenuosa tagastamist kokkuleppes sätestatud tingimustel. Kostja võttis kokkuleppega endale kohustuse tasuda kogu 21.11.2006 laenulepingujärgne summa (s.o 81 039,97 eurot), kui ta viivitab kas või ühe 14.12.2013 kokkuleppe järgse osamakse tasumisega.
27.Selline tõlgendus on kooskõlas ka poolte käitumisega pärast kokkuleppe sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3). Hageja saatis kostjale 17.04.2014 võlanõude, milles ta märkis, et kostja ei ole täitnud lepingust tulenevate osamaksete tasumise kohustust, kogu laen muutus kokkuleppe p 2 alusel sissenõutavaks alates 02.04.2014 ja 17.04.2014 seisuga on kostjal täitmata rahaline kohustus põhisummas 80 239,97 eurot, mille hageja palus kostjal tasuda 10 päeva jooksul (I kd lk 19,20). Kostja kinnitas 06.08.2014 vastuses, et avaldus on talle selge ega vaja täiendavat põhjendust, kostja ei soovi hoiduda kõrvale lepingust tulenevate kohustuste täitmisest, kuid tal on ajutised materiaalsed raskused, mis on raskendanud võla tasumist (I kd lk 136, 137). Seega nähtub kostja vastusest selgelt, et ta tunnistas kogu 21.11.2006 suulisest laenulepingust tuleneva laenusumma tasumise kohustust. Lepingu tekst ja poolte käitumine ei võimalda teha kostja soovitud järeldust, nagu oleks pooled kokku leppinud üksnes 35 000 euro tagastamises.
28.Kogu laenusumma tagastamise nõudmine ühelt solidaarvõlgnikult ei ole ebamõistlik ega vastuolus hea usu põhimõttega, nagu kostja leiab. Samuti ei ole 14.11.2013 kokkulepe tühine TsÜS § 86 alusel, sest see ei ole vastuolus heade kommetega. Hagejalt saadud laenu tunnistamine ja kohustuse võtmine selle tagastamiseks ei tähenda seda, et vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, nagu kostja leiab. Kostja väidetav haigus kokkuleppe sõlmimise ajal ei ole iseenesest kokkuleppe tühisuse aluseks TsÜS § 86 lg 3 järgi, nagu kostja leiab.
29.Asja materjaliga ei ole kooskõlas kostja väide, nagu oleks maakohus piiranud seadusevastaselt tema võimalusi tõendite esitamiseks ja viinud kostja eksitusse. Maakohus määras 05.03.2015 määrusega eel/kohtuistungi aja 15.04.2015 kell 14.00 ja kohustas pooli esitama lõplikud taotlused ja seni esitamata tõendid hiljemalt 07.04.2015. Kohus märkis, et hilisemalt esitatud tõenditega tegeletakse üksnes siis, kui nende vastuvõtmine ei venita menetlust (I kd lk 169). Seega selgitas maakohus piisava põhjalikkusega, milliseks tähtajaks tuleb kõik avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited esitada ning millised tagajärjed on nende õigeaegse esitamata jätmise korral. Kostja esitas oma seisukohad, taotlused ja tõendid kohtu määratud tähtajaks 07.04.2015 (I kd lk 177). Kohus võttis kostja esitatud tõendid vastu ja lahendas taotluse kolmanda isiku kaasamiseks. Poolte nõusolekul lõppes 15.04.2015 istungimenetlus ja asja läbivaatamist jätkati kirjalikus menetluses (I kd lk 194).
30.Kohus andis pooltele 06.10.2015 kirjas tähtaja lõplike avalduste ja seisukohtade esitamiseks hiljemalt 13.10.2015. Kohus märkis, et pooled ei saa enam esitada uusi asjaolusid ega tõendeid, vaid üksnes õiguslikke seisukohti ja kui pooled esitavad uusi taotlusi, avaldusi või täiendavaid seisukohti, mis võivad põhjustada asja lahendamise venimise, on kohtul õigus jätta need tähelepanuta (II kd lk 139).
31.Kostjal oli TsMS § 330 lg 1 järgi õigus ja võimalus esitada taotlus enda vande all ülekuulamiseks ja arstitõendite vastuvõtmiseks istungimenetluses enne eelmenetluse lõppemist, s.o kohtu määratud tähtajaks 07.04.2015 või hiljemalt 15.04.2015 eel/kohtuistungil. Kuna kostja seda ei teinud, oli maakohtul õigus jätta kostja 13.10.2015 menetlusdokumendis esitatud väited ja taotlus ning sellele lisatud tõendid TsMS § 331 lg 1 alusel menetlemata. Kostja uute väidete, taotluse ja tõendite menetlemine oleks põhjustanud uue istungimenetluse läbiviimise, seega ka menetluse lahendamise viibimise. Kostja ei põhistanud, et tal oli hilinemiseks mõjuv põhjus. Kohus ei viinud kostjat 06.10.2015 kirjaga eksitusse. Kostja leiab ebaõigesti, et pärast istungimenetluse lõppemist tuli talle jätkuva kirjaliku menetluse tõttu anda uus tähtaeg avalduste, taotluste, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Menetluskulud
32.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
33.Hageja palus kostjalt välja mõista apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks 800 eurot (käibemaksuta) esindaja 10 töötunni eest (apellatsioonkaebuse analüüs ja nõupidamine kliendiga 3 tundi, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 5 tundi, kohtuistungiks ettevalmistamine 1 tund ja kohtuistungil osalemine 1 tund). Esindaja töötunni hind on 80 eurot.
34.Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja esindaja toimingud on vajalikud ja põhjendatud ning nende tegemisele kulunud aeg on mõistlik. Samuti on esindaja tunnihind 80 eurot (käibemaksuta) mõistliku suurusega. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 175 lg 1 alusel välja mõista põhjendatud ja vajalike õigusabikulude hüvitamiseks apellatsioonimenetluses 800 eurot.
35.Tallinn Ringkonnakohus rahuldas 05.01.2016 määrusega kostja menetlusabi taotluse ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1200 euro tasumisest. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kostjalt TsMS § 190 lg 4 alusel välja mõista riigilõiv 1200 eurot riigituludesse. TsMS § 179 lg 5 järgi peab kostja täitma riigilõivu tasumise kohustuse lahendi jõustumisest 15 päeva jooksul. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tal tasuda viivist menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.