Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
22. märts 2019.a, Tallinna kohtumaja
Hagihind
2-17-4652 R Re hagi M M, M Ru ja M A vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks ning alternatiivselt M Ru vastu hüvitise 114 188 euro väljamõistmiseks 114 188 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: R R (isikukood xxxx, elukoht xxx); Hageja lepinguline esindaja: Juliana Poljanskaja (e-post [email protected]); Kostja I: M M (isikukood xxxx, elukoht xxx); Kostja II: M R (isikukood xxxx, elukoht xxx); Kostja III: M A (isikukood xxxx, elukoht xxx, e-post xxx); Kostjate I-III lepinguline esindaja: Irina Bušujeva (e-post [email protected]).
Kohtuistungi toimumise aeg
23.01.2019.a, edasi kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada R Re hagi M M, M Ru ja M A vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks.
2.Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks M M ja M R vahel 23.04.2015.a sõlmitud xxx asuva kinnistu (registriosa nr xxxx) kinkeleping.
3.Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks M R ja M A vahel 25.11.2015.a sõlmitud xxx asuva kinnistu (registriosa nr xxxx) müügileping.
4.Tuvastada, et M A ́l ja M M ́l on kohustus anda nõusolek M M sissekandmiseks kinnistusraamatu registriossa nr xxxx (kinnistu asukohaga xxx linn) kinnistu omanikuna. Asendada vastavad tahteavaldused kohtuotsusega.
5.Tuvastada M A ́l ja M M ́l kohustus esitada kinnistusosakonnale kinnistamisavaldus kande tegemiseks, millega kustutada kinnistusraamatu registriosast nr xxxx (kinnistu asukohaga xxx) omanikuna M A ning kanda omanikuna sisse M M. Asendada vastavad tahteavaldused kohtuotsusega.
6.Harju Maakohtu 12.04.2017.a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu jätta kehtima otsuse täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus
7.Jätta R Re menetluskulud 1/3 osas M M, 1/3 osas M R ja 1/3 osas M A kanda, kostjate menetluskulud jätta kostjate endi kanda.
8.Menetluskulude suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, Ab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.Harju Maakohtu 30.10.2015.a otsusega tsiviilasjas nr 2-14-53628 rahuldati R R hagi ja mõisteti M M ́lt hageja kasuks välja võlgnevus summas 80 039,97 eurot, viivis kuni 13.10.2015.a summas 5 543,57 eurot, sellele lisanduv jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, menetluskulud summas 2 372,76 eurot ning menetluskuludele lisanduv jooksev viivis. Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2016.a otsusega tsiviilasjas 2-14-53628 mõisteti kostjalt I hageja kasuks menetluskulud summas 800 eurot. Maakohtu ja ringkonnakohtu otsused jõustusid 26.10.2016.a. Kõnealuste kohtuotsuste kohaselt on hagejal sissenõutavaks muutunud nõue kostja I vastu vähemalt summas 88 756,30 eurot.
2.01.11.2016.a pöördus hageja kohtuotsuste täitmiseks kohtutäituri poole. Tallinna kohtutäitur Mati Kadak alustas hageja täitmisavalduste alusel kostja I suhtes täitemenetlused nr 008/2016/2489 ja nr 008/2016/2499. Kohtutäituri tõendist nähtub, et hageja täitmisavalduste alusel on kohtutäituri menetlustes kostja I vastu nõudeid kokku summas 105 253,02 eurot koos kohtutäituri tasuga ning hageja nõuete rahuldamine ei ole õnnestunud kostja I suhtes toimuvates täitemenetlustes, kuna kostjal I puudub piisav sissetulek ning vara, millele saaks sissenõuet pöörata. Hageja hinnangul piisav alus arvata, et hageja nõudeid kostja vastu ei õnnestu ilmselt täita ka tulevikus.
3.23.04.2015 sõlmis kostja I oma õega M Ruga kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega andis kostjale II, ehk oma lähikondsele PankrS § 117 lg 1 p 4 tähenduses, tasuta üle oma ainsa kinnisvara asukohaga xxx (registriosa nr xxxx). Nimetatud kinketehing oli tehtud ajal, mil hageja nõue kostja I vastu võlgnevuse väljamõistmiseks oli maakohtu menetluses (st tsiviilasja nr 2-1453628 menetluse käigus) ning vahetult pärast asjas toimunud kohtuistungit (kohtuistung toimus 15.04.2015). Kõnealune kinnistu oli kostja I põhiline vara, mille arvelt oleks hageja nõue suure tõenäosusega saanud täitemenetluses rahuldatud. Kinketehingu tulemusena muutis kostja I ennast varatuks ning tsiviilasjas nr 2-14-53628 hageja kasuks tehtud maakohtu otsuse täitmine sisuliselt võimatuks. Antud tehinguga kahjustati hageja, kui kostja I võlausaldaja huve teadlikult
eesmärgiga muuta kostjat I varatuks, et vältida võlgnevuse tasumist hagejale. Lisaks kinnistu ümbervormistamisele kostja II nimele vormistati kostja II nimele ka kostjale I kuuluvate kahe äriühingu osad. Kinnistu kinketehingu tulemusel ei saanud kostja I kostjalt II sellist vastusooritust, mille arvel oleks saanud täita hageja nõuet või millele saaks sissenõuet pöörata Hageja hinnangul esinevad kostja I ja kostja II sõlmitud kinkelepingu osas tagasivõitmise alused, kuna kinkeleping oli tehtud vähem kui kaks aastat enne käesoleva hagi esitamist ning kinketehinguga kahjustati teadlikult hageja huve.
4.25.11.2015.a võõrandas kostja II kõnealuse kinnistu edasi M Ale. Kostja II ja kostja III vahel sõlmitud müügilepingu kohaselt oli kinnistu ostuhinnaks 9 000 eurot, mis müügilepingu kohaselt oli väidetavalt tasutud kostja III poolt kostjale II enne lepingu sõlmimist. Kostja III näol on seega kostja II õigusjärglane kinnistu omandamise osas. Kinnitusraamatu väljavõttest nähtub, et nii kinkimisel kui ka selle edasivõõrandamisel oli kinnistu koormatud hüpoteegiga Aktsiaselts Hansapank kasuks summas 135 812 eurot (ekv 2 125 000 krooni). Kostja I poolt tsiviilasjas nr 2-15-19450 esitatud hagis avaldas kostja I kõnealuse kinnistu turuväärtuseks 250 000 eurot. Eeltoodud asjaolusid arvestades on hageja seisukohal, et kõnealuse kinnistu turuväärtus oli selle edasivõõrandamisel kostjale III, arvestades seejuures ka seda kinnistut koormavat hüpoteeki, hinnanguliselt 114 188 eurot (250 000 – 135 812).
5.Hageja hinnangul omandas kostja III kinnistu sisuliselt tasuta, kuna müügilepingu järgi maksis ta väidetavalt vähemalt 114 188 euro väärtusega kinnistu eest üksnes 9 000 eurot, ehk 7,8% selle reaalsest väärtusest. Tehing on selgelt sõlmitud tingimustel, mis ei vasta tavapärastele turutingimustele. Müügilepingu järgi oli kostja III väidetavalt juba enne lepingu sõlmimist tasunud kogu ostuhinna kostjale II sularahas, mis võib viidata tehingu osapoolte soovile raskendada ostuhinna tegeliku tasumise kontrollimist. Arvestades, et kostja III on kostja I hea tuttav, keda kostja I usaldas ning kaasas kinnistu „kantimise protsessi“, pidi kostja III olema tavapärasest rohkem teadlik kostja I varalisest seisust, viimasel esinevatest probleemidest, sh tema vastu käivast kohtumenetlusest hageja nõude osas, kinnistu kinkimisest kostjale II ning kostja I soovist „varjata“ kinnistu ning luua olukord, mis raskendaks selle tagasivõitmist ja sellele sissenõude pööramist. Hageja on seisukohal, et kostjale III oli teada, et mõlema tehingu tegemise tegelikuks põhjuseks ja eesmärgiks oli kostja I soov viia kinnistu võlausaldajate kättesaadavusest võimalikult kaugele, vältida sellele sissenõude pööramist ja raskendada selle tagasivõitmist täitemenetluses. Lisaks on hageja hinnangul kinnistu võõrandamisel kostjale III tegemist sisuliselt tasuta omandamisega PankrS § 116 lg 2 p 2 mõttes. Lisaks on hageja seisukohal, et ka müügilepingust märgitud ostuhinda (9 000 eurot) ei ole kostja III kostjale II tegelikult tasunud. Selle järelduse tegemiseks Avad alust kostjate tsiviilasjas nr 2-15-19450 vande all antud vastuolulised ütlused ostuhinna tasumise asjaolude kohta. Seega on hageja seisukohal, et TMS §-st 194 ja PankrS § 116 lg 2 p-st 2 tulenevalt on käesoleval juhul õigustatud tagasivõitmise nõude esitamine kostja III suhtes, kuna kostja III, olles kostja II eriõigusjärglane, omandas kinnistu sisuliselt tasuta ning selle omandamise ajal oli teadlik, et nii kinnistu kinketehingu kui ka järgneva müügitehingu eesmärgiks oli kostja I vara varjamine. Seega oli kostja III teadlik mõlema tehingu kahjulikust mõjust hageja huvidele.
6.Kostja II ja kostja III vahelise kinnistu müügitehingu kehtetuks tunnistamisel peab ennistuma tehingute tegemise eelne olukord ning kostjal III tuleb TMS § 195 lg 1 järgi anda vaidlusaluse kinnistu omand üle kostjale I selle müümiseks hageja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri poolt ja müügist saadud raha arvel hageja nõuete rahuldamiseks. Kuna kinnistu omandi tagasikandmiseks kostjale I on nõutavad nii kostja I kui kostja II tahteavaldused ja sellekohane kanne kinnistusraamatus, palub hageja tuvastada kostja I ja kostja III nõusolekud (tahteavaldused) vaidlusaluse kinnistu registriosast kostja III omanikukanne kustutamiseks ja
kostja I omanikuna sissekandmiseks. Ühtlasi palub hageja asendada kostja I ja kostja III tahteavaldused kohtuotsusega.
7.Juhul, kui kohus leiab, et xxxx asuva kinnistu omandi tagastamine kostjale I ei ole võimalik ning jätab rahuldamata kostja II ja kostja III vahelise müügilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude ning sellest tulenevalt ka kostja I ja kostja III nõusolekute tuvastamise nõude, siis esitab hageja käesolevaga alternatiivse nõude kostja II vastu kinnistu väärtuse hüvitamiseks. Kõneluse kinnistu omandi kostjale I tagastamise võimatusel, palub hageja mõista kostjalt II kinnistu väärtusele vastav hüvitis summas 114 188 eurot ning kohustada kostjat II andma hüvitise summa üle hageja kasuks täitemenetlust läbiviivale kohtutäiturile Mati Kadakule.
8.Hageja palub tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks M M ja M R vahel 23.04.2015 sõlmitud xxx asuva kinnistu (registriosa nr xxxx) kinkeleping; tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks M R ja M A vahel 25.11.2015 sõlmitud xxx asuva kinnistu (registriosa nr xxxx) müügileping; kohustada M A ́t ja M M ́t andma tahteavaldused, millega M A ja M M lepivad kokku, et kinnisasja, mille registriosa nr on xxxx omandiõigus läheb M Al ́lt M M ́le üle; kohustada M A ́t ja M Mt andma tahteavaldused Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr xxxx teise jao omanikukande, mille kohaselt on omanikuks M A, kustutamiseks ja omanikuna M M (isikukood xxxx) sissekandmiseks; asendada M A ja M M tahteavaldused asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks kohtuotsusega, alternatiivselt mõista M R ́lt välja xxx kinnistu väärtusele vastav hüvitis summas 114 188 eurot, kohustades teda hüvitise summa üle andma kohtutäiturile Mati Kadakule, jätta menetluskulud kostjate kanda. Kostjate vastuväited ja põhjendused
9.Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad jätta selle täies ulatuses rahuldamata. Kostjate hinnangul esitas hageja ebaõigesti asja tegelikud asjaolud. Kinnistu aadressil xxx võõrandamisega kustutati võlgnevus, mitte ei võõrandatud seda kahju tekitamise eesmärgil. M M oli hageja tütre A D abikaasa ajavahemikul 03.10.1996.a. - 14.11.2013.a. Ühisvaraks olnud kinnistu aadressil xxx ostmiseks võtsid abikaasad ühise laenu kostjalt M Alt. Kuna pooltel ei olnud rahalisi vahendeid, et laenu kostjale M Ale tagastada, sh peale lahutust hageja tütar ei soovinud laenu tagastamisest osa võtta, pidi kostja M M tagastama laenu ise, oma lahusvara arvel.
10.Kostja M A andis laenu kokku 2 765 877 eesti krooni (176 771,75 eurot). Laen oli antud tingimusel, et pooled pidid tagastama laenu M Ale kolme kuu jooksul peale viimaselt vastava nõude saamist. 01.05.2015.a. sai M M M Alt laenu tagastamise nõude, milles laenuandja palus tagastada raha hiljemalt 01.08.2015.a. Selle laenu tagastamiseks oligi lõpuks kinnistu vormistatud M A nimele.
11.Kinnistul aadressil xxx, mis jäi kostjale M Mle peale abielu lahutamist ja ühisvara jagamist, lasus ja lasub Swedbank kasuks seatud hüpoteek. Hüpoteek tagab AS-lt Hansapank võetud laenu tagastamist. M Ml ei olnud rahalisi võimalusi laenu tagastada ja M Ri (õde) ajutiselt aitas M Mt ja tasus tema asemel AS-lt Hansapank võetud laenu.
12.M Rile tasutud summade tagastamise tagamiseks ja õigluse tagamiseks kinnistu vormistati M Ri nimele. Kuid pärast laenuandja M Alt laenu tagastamise nõude saamist, pidi M M lahendama ka selle probleemi. Raha puudumise tõttu ei saanud M M tagastada laenu rahas. Pikaajaliste läbirääkimiste käigus leppisid M R, M A ja M M kokku selles, et laen M A ees kustutakse sellega, et omandiõigus kinnistule aadressil xxx läheb üle laenuandjale M Ale. 25.11.2015.a M R võõrandas kinnistu M Ale, sõlmiti kinnistu müügileping ja asjaõigusleping. Kinnistu M Ale võõrandamisega loeti M M ja tema endise abikaasa ühiskohustus M A ees täidetuks täielikult. Seega asjakohatud on hageja väited, et kinnistu võõrandati kahju tekitamise eesmärgil.
13.Seisuga 19.04.2017.a on kinnistu turuväärtus 149 000 eurot. Seisuga 15.05.2017.a on laenu jääk, mida tagab kinnistul lasuv hüpoteek 139 394,37 eurot. Seega väär on hagiavalduses toodu, nagu kinnistu väärtuseks on 114 188 eurot. Asjakohatud on samuti kõik sellise väärtusega tehtud hageja järeldused ja nõuded.
14.Nagu nähtub M Aga sõlmitud notariaalsest kinnistu ostu-müügilepingust, tasus M A 9 000 eurot M Rile ostetud kinnistu eest. Seega M A soetas kinnistu turuväärtusega, mis vastab tavapärastele turutingimustele. M M rohkem aadressil xxx ei ela. Seega väär on hageja väide nagu M M elukorralduses ei olnud midagi muutunud. Kinnistu omanik M A käsutab oma vara omal äranägemisel. M A on heauskne omandaja, kes omandas kinnistu turuväärtusega ja ei esine mingit põhjust ega alust tunnistada M Aga sõlmitud tehingut kehtetuks. M A ei teadnud ja ei võinud teada midagi sellest, et M Ml oli kohtumenetlus endise abikaasa emaga (hagejaga). Vastupidist hageja ei ole tõendanud. Samuti M M ei kahjustanud teadlikult sissenõudja (hageja) huve. Seega ei ole alust tunnistada M Aga sõlmitud tehingut kehtetuks.
15.Hageja palub alternatiivselt, kui tagasivõtmine ei ole võimalik, mõista M Rilt välja kinnistu väärtusele vastav hüvitis summas 114 188 eurot. Kuid toodud summa ei vasta kinnistu väärtusele ja hageja nõue on ka selles osas põhjendamatu. M A tellis riiklikult tunnustatud eksperdilt kinnistu hindamisakti, millest koosmõjus laenujäägi summaga nähtub, et kinnistu väärtus on võrdne nulliga. Võrreldes 2015 ja 2016 aastatega, kinnistu väärtus oli veel madalam ja laenujääk suurem, seega M A ilmselgelt sai kinnistu kas turuväärtuse või isegi sellest suurema summa eest. Kuna hagi on alusetu ja põhjendamatu paluvad kostjad tühistada hagi tagamise 12.04.2017 kohtumääruse, jätta hagi rahuldamata täies ulatuses ja menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused
16.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste esindajad ja tutvunud toimiku kõigi materjalidega, jõudis järeldusele, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
17.Asjas ei ole vaidlust selles, et Harju Maakohtu 30.10.2015.a otsusega tsiviilasjas nr 2-14-53628 rahuldati R R hagi ja mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja võlgnevus summas 80 039,97 eurot, viivis kuni 13.10.2015 summas 5 543,57 eurot, sellele lisanduv jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, menetluskulud summas 2 372,76 eurot ning menetluskuludele lisanduv jooksev viivis. Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2016 otsusega tsiviilasjas 2-14-53628 mõisteti kostjalt I hageja kasuks menetluskulud summas 800 eurot. Maakohtu ja ringkonnakohtu otsused jõustusid 26.10.2016.a (I kd tl 9-20). Nimetatud lahendite ja hageja täitmisavalduse alusel alustati kostja I suhtes täitemenetlust 02.11.2016.a, kuid hagi esitamise seisuga ei ole täitemenetluses täitedokumendis märgitud summat olnud võimalik sisse nõuda kostjal I vara puudumise tõttu (I kd tl 21). Vaidlust ei ole ka selles, et 23.04.2015.a sõlmis kostja I kostjaga II kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega andis kostjale II tasuta üle oma ainsa kinnisvara asukohaga xxx (registriosa nr xxxx; I kd tl 24-30). 25.11.2015.a sõlmisid kostja II ja kostja III müügilepingu, millega kostja II müüs kostjale III kinnistu asukohaga xxx (registriosa nr xxxx) hinnaga 9 000 eurot, mis müügilepingu
punkti 3.1 kohaselt oli kostjale II tasutud enne lepingu sõlmimist (I kd tl 35-41). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
18.Hagiavalduse kohaselt soovib hageja 23.04.2015.a ja 25.11.2015.a tehingute kehtetuks tunnistamist ning selle alusel tehtud registrikannete tagasipööramist, kuivõrd tehingutega kahjustati hageja kui sissenõudja huvisid. Kostjad esitatud haginõuet õigeks ei võta ja vaidlevad sellele vastu.
19.Esmalt analüüsib kohus, kas on täidetud vara tagasivõitmise üldised eeldused. TMS § 187 lg 1 esimese lause kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks TMS-s sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). TMS § 187 lg 2 kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Hagejal on kostja I suhtes olemas täitedokumendid ning täitedokumendist tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Kohtutäitur algatas 02.11.2016.a kostja I suhtes täitemenetlused täiteasjas nr 008/2016/2498 ja 008/2016/2499. Kohtutäituri tõendist nähtub, et sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni, kuna kostjal I puudub selline vara, mille arvelt nõuet rahuldada (I kd tl 21). Kostjad sellele seisukohale vastuväiteid esitanud ei ole. Seega on TMS § 187 lg-s 2 sätestatud tagasivõitmise nõude esitamise eeldused täidetud. Käesoleval juhul esitas hageja 23.03.2017.a hagi seoses kostja I ja kostja II vahelise kinkelepinguga, mis sõlmiti 23.04.2015, ning kostja II ja kostja III vahelise ostu-müügilepinguga, mis sõlmiti 25.11.2015, seega on hagi esitatud TMS § 188 lg-s 1 sätestatud 3-aastase perioodi vältel.
20.Järgmisena tuleb lahendada küsimus, kas hagejal esineb kostja III suhtes tagasivõitmise nõude esitamise õigus. TMS § 194 järgi võib tagasivõitmise hagi esitada ka võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglase suhtes pankrotiseaduse §-s 116 kehtestatud korras. PankrS § 116 lg 2 kohaselt võib võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu esitada tagasivõitmise nõude, kui eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud või eriõigusjärglane omandas saadu tasuta. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud eriõigusjärglane oli omandamise ajal võlgniku lähikondne, siis eeldatakse, et võlgniku tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud olid talle teada. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et kostja III on kostja II eriõigusjärglane.
21.Hageja palub lugeda kostja III kostja I lähikondseks PankrS § 117 lg 3 mõttes, kuivõrd kostjate I ja III tsiviilasjas 2-15-19450 antud ütluste kohaselt, olid kostjad omavahel tuttavad 2001. aastast, kostja III aitas kostjat I tsiviilasjas 2-15-19450 väites, et tal on märkimisväärne nõue kostja I ja tema endise abikaasa vastu, samas kui kostja I endine abikaasa kinnitas tsiviilasjas 215-19450, et kostja III nõue on fabritseeritud ning kostja III nõue kohtumenetluses tuvastamiste ei leidnud. Kinnistu kostja III omandisse vormistamine toimus kiireloomuliselt, müügilepingust selgub, et kostja III ei tutvunud isegi lepingutega, mille alusel kinnistule oli seatud hüpoteek, samuti jäi kinnistu valdus jätkuvalt kostjale I. Samuti viitavad asjaolud sellele, et kinnistu omandas kostja III tegelikult tasuta.
22.PankrS §117 lg 3 järgi võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. PankrS § 117 lg 1 p-des 1–5 nimetamata isikute füüsilisest isikust võlgniku lähikondseks tunnistamine on erandjuhtum ja selleks peavad esinema tõsised ja argumenteeritud põhjused. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-53-03 p-s 23 ja asjas nr 3-2-143-07 p-s 11 pidanud lähikondsuse hindamise aluseks võlgnikuga ühist olulist majanduslikku
huvi. Lähikondsetena tuleb käsitada isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. Riigikohtu arvates peab ühine majanduslik huvi olema lähikondsuse hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Nimetatud seisukoha on Riigikohus kujundanud juriidilisest isikust võlgniku lähikondsuse hindamiseks, kuid sama põhimõte sobib kohaldada ka füüsilisest isikust võlgniku puhul.
23.Kohus nõustub hagejaga selles, et kostjaid I ja III saab lugeda lähikondseteks PankrS § 117 lg 3 mõttes. Kostja I esitas detsembris 2015.a kohtule hagi oma endise abikaasa vastu abielu ajal võetud kohustuse jagamiseks ja temalt 119 267 euro saamiseks (tsiviilasi nr 2-15-19450). Hagi esitamise aluseks oli asjaolu, et kostja III on andnud kostjale I ja tema endisele abikaasale laenu kokku summas 176 771,75 eurot (so 2 765 877 eesti krooni, I kd tl 43-46). Tsiviilasja nr 2-1519450 kohtuistungil on kostjad I ja III avaldanud, et nad on olnud tuttavad aastast 2001, kostjad kinnitasid, et neil oli pikaaegne laenusuhe ning kostja III andis kostjale I ja tema endisele abikaasale suurtes summades ja sularahas laenu (I kd tl 51-54). Samas jättis kohus tsiviilasjas nr 2-15-19450 kostja I hagi oma endise abikaasa vastu rahuldamata, kuivõrd leidis, et kostja III poolt laenuandmine sularahas suurtes summades kokku 2 765 877 krooni ei leidnud tõendamist, ei olnud eluliselt usutav ega kooskõlas menetluses kogutud teiste tõenditega. Kohus tuvastas, et tegelikkuses kostja III kostjale I ega tema abikaasale laenu ei andnud (II kd tl 13-16).
24.Tsiviilasja nr 2-15-19450 asjaoludest ning selle raames antud ütlustest saab kohus käesolevas asjas teha järelduse, et kostjad I ja III on tegutsenud ühiselt ning omavahel kooskõlastatult kostja I huvides eesmärgiga kahjustada tema endist abikaasat või teisi võlausaldajaid. Kostjad ei ole esitanud adekvaatseid põhjendusi, miks oli kinnisasja müük vajalik just sel hetkel, mil see müüdi kostjale III. Esiteks toimus see ajal, mil kohus oli teinud hageja kasuks ja kostja I kahjuks kohtulahendi (tsiviilasi nr 2-14-53628), milline ongi täitedokumendiks täiteasjas, milles tagasivõitmist taotletakse (I kd tl 9-14). Kinnistu võõrandamine kostjalt II kostjale III toimus lühikese ajavahemiku jooksul pärast seda, kui kostja I sai teada 28.09.2015.a hagi tagamata jätmise määrusest tsiviilasjas nr 2-14-53628 (I kd tl 47-50). Selles olukorras (kus oli teada, et hagejal on kostja I suhtes kohtulahend ja hageja kavatseb esitada kohtusse ka tagasivõitmise hagi kostjate I ja II vastu) oli kostjatel I ja II kasulik kinnistu kiiresti edasi võõrandada. Kohtu hinnangul on seega tuvastatud kostjate I ja III omavaheline seotus ja ühine ning kooskõlastatud tegutsemine ehk lähikondsus PankrS § 117 lg 3 mõttes. Seega saab tulenevalt PankrS § 116 lg 3 lugeda tuvastatuks, et kostjale III kui kostja I lähikondsele olid tehingu, s.o kinnistu võõrandamise tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud teada. Kuigi kostja III on menetluses kinnitanud, et on kostja I suhtes kõrvaline isik ning talle ei olnud teada midagi tagasivõitmise aluseksolevatest asjaoludest, ei ole see kohtule eelpooltoodust nähtuvalt eluliselt usutav.
25.Samuti on kohus seisukohal, et kostja III omandas kinnistu tegelikkuses tasuta. Kohus määras asjas kinnisasja väärtuse välja selgitamiseks kohtuliku kinnisasja väärtuse ekspertiisi. Ekspert on andnud hinnangu, et vaidlusaluse kinnistu turuväärtus arvestades kinnistut koormavat hüpoteeki Swedbank AS kasuks ja hüpoteegiga tagatava kohustuse rahalist suurust summas 133 319,29 eurot on 23 300 eurot (II kd tl 55-71). Pooled eksperdi arvamusele vastu vaielnud ei ole. Laenulepingust tulenevaid kohustusi täidab väidetavalt edasi kostja II, kostjale III laenulepingust tulenevaid kohutusi üle antud ei ole. 25.11.2015.a müügilepingu kohaselt omandas kostja III vaidlusaluse kinnistu hinnaga 9 000 eurot. Kostjad on kohtule selgitanud, et kõnealune müügitehing oli vajalik selleks, et kostja III nõudis tagasi kostja I ja tema endisele abikaasale antud laenu. Madala müügihinna põhjuseks oli väidetavalt laenulepingutest tulenev kostja I võlgnevus kostja III ees. Oma väidete kinnituseks esitasid kostjad kohtule ka kostjate I ja III
vahelise laenulepingu, kostja III laenu tagasi nõudmise kirja , samuti kostja II tunnistajana antud ütluste väljatrüki tsiviilasjas nr 2-15-19450 (I kd tl 190-191, 193 pöördel-194).
26.Kohus leiab, et kostjate väited väidetava laenutehingu suhtes on otsitud ja paljasõnalised. Jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-19450 on tuvastatud, et tegelikkuses kostja III kostjale I ega tema abikaasale laenu ei andnud (II kd tl 13-16). Kohus on seisukohal, et kostja I ja kostja III vahelise laenulepingu näol on tegemist näiliku tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 mõttes. Nimelt tuleneb TsÜS § 89 lg-st 1, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-80-05 p-s 22 leidnud, et näiliku tehinguga on tegemist juhul, kui pooled tegelikult üldse oma tehingu mingeid õiguslikke tagajärgi ei soovinud, vaid poolte tahe on suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on kostja I ja kostja III sõlminud laenulepingu õigusnäivuse tekitamise eesmärgil, kuna nende tegelik tahe on suunatud mulje tekitamisele, et kostjal III esineb kostjal I suhtes nõudeõigus. Tulenevalt TsÜS § 89 lg-st 2 on näilik tehing tühine, mistõttu kohus leiab eeltoodu alusel, et kostja I ja kostja III vahel sõlmitud laenuleping on tühine.
27.Samuti ei ole kohtule käesoleval juhul eluliselt usutav, et kostja III üldse kostjale II väidetava ostuhinna üle on andnud. Väidetavalt on tasu kinnistu eest antud üle sularahas. Kostja II on tsiviilasjas nr 2-15-19450 andnud tunnistajana ütlusi, et tasu kinnistu eest andis talle üle kostja I. Samas on kostjad I ja III andnud samas tsiviilasjas ütlusi selle kohta, et raha andis kostja III otse kostjale II, seega on kostjate ütlused vastuolulised ega ole usaldusväärsed. Ühtegi kirjalikku tõendit raha üleandmise või kättesaamise kohta esitatud ei ole. Seega saab kohus teha järelduse, et kostja III omandas kinnistu sisuliselt tasuta ning järelikult on nõude esitamine kostja II õigusjärglase vastu ka sel alusel põhjendatud. Asjaolude ja asjas esitatud tõendite alusel asub kohus seisukohale, et kostjate II ja III tegelik tahe oli suunatud kinnisasja tasuta võõrandamisele, kuigi nad jätsid mulje müügitehingu tegemisest. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine.
28.23.04.2015.a kinketehingu kehtetuks tunnistamisel on nõude aluseks TMS § 189 lg 1, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Kohus selgitab, et TMS § 189 puhul on tegemist erinormiga TMS § 188 suhtes ning selle sätte eesmärgiks on kinkelepinguga võõrandatud vara tagasivõitmise lihtsustamine ning seega sissenõudja huvide kaitse võlgniku kahjulike tehingute eest, mistõttu TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja eraldi tuvastada, kas võõrandamislepinguga kahjustati teadlikult hageja huve. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, s.t et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga (vt RKTsKo nr 3-2-1-41-13, p 12). Seega jätab kohus käesoleval juhul tähelepanuta kõik asjasse mittepuutuvad poolte väited selle kohta, et kinkelepingu eesmärk oli tagatise andmine kostjale II, et kes väidetavalt tasus ajutiselt kinnistul lasuva hüpoteegi aluseks olevat kostja I laenukohustust. Kohus leiab, et kostjate I ja II vastuväited kinkelepingu õiguspärasuse kohta ei ole asjakohased ega A alust kinkelepingu tagasipööramata jätmiseks. Kinketehing kostja I ja kostja II vahel tehti 23.04.2015.a, hageja esitas hagi kohtule 23.03.2017.a. Seega on võõrandamisleping sõlmitud vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist, mistõttu ei saa olla vaidlust ka hagi tähtaegsuse osas. Kuivõrd hagi esitamise ja tehingu tegemise vahe alla on käesoleval juhul alla 2 aasta, on täidetud kinkelepingu kehtetuks tunnistamise eeldus. Lisaks märgib kohus ka seda, et kostjad I ja II on lähikondsed PankrS § 117 lg 1 p 4 mõttes, kuivõrd kostjad I ja II on õde ja vend.
29.Kinke iseloomuga tehingu tagasivõitmine on välistatud olukorras, kus tegemist oli toetuse või tavapärase kingitusega, mis vastas võlgniku majanduslikule olukorrale (TMS § 189 lg 3). Kohus
leiab, et kinkelepingu eset ning selle väärtust arvestades, samuti arvestades siinjuures ka kostja I majanduslikku seisundit, ei ole võimalik asuda seisukohale, et xxx kinnistu tasuta kostjale II võõrandamise puhul oleks tegemist tavapärase kingitusega. Kinnistu tasuta võõrandamine ei vastanud ka kostja I majanduslikule olukorrale, kuivõrd kostja I on ise menetluses avaldanud, et tal ei olnud väidetavalt vahendeid, et kinnistul lasuva hüpoteegi aluseks olevast laenulepingust tulenevaid kohustusi täita. Hageja on esile toonud, et lisaks andis kostja I kostjale II üle ka oma tegutsevate äriühingute osakute omandi ning kõik tehingud toimusid ühel päeval kostjalt II vastusooritust saamata (I kd tl 31-34). Kohus leiab, et olukorras, kus kostja I andis kostjale II üle sisuliselt kogu oma vara, siis tegelikkuses oli nende tehingute tegelik tahe kostja I varatuks muutmine, et hageja ei pööraks kostja II varale sissenõuet. Seega ei välista ka TMS § 189 lg-s 3 sätestatu käesoleval juhul tehingu tagasivõitmist.
30.Kostjad on märkinud, et kinkelepinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. Riigikohus on märkinud, et tehinguga kahjustatakse sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine täielikult või osaliselt võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (vt RKTsKo nr 3-2-1-120-10, p 12). Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele (vt nt RKTsKo nr 3-2-1-62-12, p 10; nr 3-2-1-149-13, p 40). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-111-16 p-is 20 märkinud, et tehingu tagasivõitmise puhul on „ ... oluline see, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses. See sõltub aga eelkõige sellest, kas ja milliseid kohustusi on tehinguga loodud.“ Käesoleval juhul tuleb seega hinnata, milline oleks olnud kostja I majanduslik olukord, kui ta ei oleks kinkelepingut sõlminud. Juhul, kui kostja I ei oleks oma ainukest kinnisvara kostjale II kinkinud, oleks selle vara omanikuks kostja I. Sellisel juhul saanuks kohtutäitur selle vara realiseerimise tulemi arvelt hageja nõude kasvõi osaliselt täita. Kohtutäituri teatel aga puudub kostjal I vara, millele oleks võimalik hageja nõude sundtäitmiseks sissenõuet pöörata. Nimetatud vara arvelt oleks olnud võimalik hageja nõuet märkimisväärses ulatuses rahuldada. Seega ei ole kahtlust, et kostja I muutis ennast kinkelepinguga sisuliselt varatuks ja sellega omakorda hageja nõude rahuldamise kostja I vara arvel sisuliselt võimatuks. Eeltoodu põhjal on ilmne, et vara kinkimine kostjale II kahjustas hageja kui sissenõudja huve.
31.Kohus on seisukohal, et lähtuvalt eeltoodust tuleb TMS § 188 lg 1, § 189 lg 1 ja § 194 alusel tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 23.04.2015.a sõlmitud kinkeleping ning kostja II ja kostja III vahel 25.11.2015.a sõlmitud ostumüügileping seoses kinnistu asukohaga xxx, võõrandamisega.
32.TMS § 195 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. TsÜS § 68 lg 5 järgi kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 sätestab, et kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Seega on kostjad II ja III kohustatud andma tehingute alusel saadud omandiõiguse kostjale I ja andma nõusolekud kinnistusraamatusse vajalike omanikukannete tegemiseks.
33.Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kuivõrd kohus rahuldas hagi hageja eelisnõude alusel, ei asu kohus kaaluma hageja alternatiivseid väiteid..
34.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
35.TsMS § 442 lg 5 p1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg 2 ja § 125 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 114 188 eurot. Menetluskulude jaotamine
36.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kAb pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Seega käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta võrdsetes osades kostjate kanda st iga kostja kanda jäävad menetluskulud suuruses 1/3. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
37.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
38.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning kohtul on alust eeldada, et käesolev lahend vaidlustatakse ringkonnakohtus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.