Avaldaja (võlausaldaja): MN (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Jana Reitsakas Puudutatud isik (võlgnik): AE (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Martin Tälli
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 22.02.2016 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta MN kanda.
4.Välja mõista MN-lt AE kasuks määruskaebemenetlusega menetluskulude hüvitis 432 eurot.
seoses
kantud
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest. Asjaolud
1.27.01.2016 esitas MN (avaldaja) Harju Maakohtule avalduse AE (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt on nõude aluseks asjaolu, et 123 Grupp OÜ-l olid sõlmitud liisingulepingud Citadele Leasing&Factoring OÜ-ga, SIA UniCredit Leasing Eesti filiaaliga ja DNB Pank AS-ga. Käenduslepingute alusel võttis võlausaldaja kohustuse tagada solidaarselt 123 Grupp OÜ-ga liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmine. 123 Grupp OÜ kohustusi ei täitnud, nõue esitati käendaja vastu.
Võlausaldaja ja Money Mill OÜ (juhatuse liige on võlgnik) sõlmisid 15.10.2013 osaühingu osa müügilepingu (tlk 69-76), mille alusel müüdi 123 Grupp OÜ osasid. Lepingu p-ga 2.2.5 võttis võlgnik kohustuse vormistada enda nimele ümber kõik käendused, mis olid seotud 123 Grupp OÜ tegevusest tulenevate liisingulepingutega. Müügilepingu sõlmimise ajaks oli võlgnik 123 Grupp OÜ juhatuse liige ning teadis kõikidest liisingulepingutest ja käenduslepingutest. Võlgnik jättis käenduslepingud ümber vormistamata. Võlausaldaja on tasunud käenduslepingute alusel makseid Citadele Leasing&Factoring OÜ-le, SIA UniCredit Leasing Eesti filiaalile ja DNB Pank AS-le kokku 75 037,23 eurot, liisingulepinguid tuleb täita veel summas 14 513,76 eurot. Tegelikult oleks pidanud kõik summad tasuma võlgnik võlausaldaja asemel vastavalt lepingu p-le 2.2.5. Võlgnik on muutunud maksejõuetuks vara hävitamise, peitmise või raiskamise tagajärjel. Võlgnikule ja tema abikaasale kuulus ajal, mil ta võlausaldaja saadetud nõudeavaldusele vastas mittenõustumisega (20.10.2015), 653/1860 kaasomandist XXXX X, Tallinnas (registriosa nr XXXXXXXX). 06.11.2015 sõlmisid võlgnik, tema abikaasa ja nende poeg A-HE kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, mille tagajärjel omandas A-HE kinnistu ja võlgnikule enam ühtegi kinnisasja ei kuulu. Võlgnik koos abikaasaga elavad majas edasi. Tehingu eesmärk oli muuta võlgnik varatuks. Puudutatud isiku vastuväited
2.Võlgnik vaidles avaldusele vastu põhjusel, et võlgnikul puuduvad mistahes kohustused võlausaldaja ees. Nõue on täies ulatuses ebaselge ning nõude olemasolu ja/või puudumine kuulub lahendamisele väljaspool pankrotimenetlust. Vastuväite kohaselt ei ole võlgnik rikkunud 15.10.2013 sõlmitud osaühingu osa müügilepingut. Lepingu p 2.2.5 mõtteks oli selle sõnastusest tulenevalt kokkulepe põhimõttes, mille kohaselt tulnuks võlgnikul sõlmida pärast osaühingu osa müügitehingu jõustumist konkreetselt tuvastamata ulatuses käenduslepinguid ja/või võtta üle konkreetselt tuvastamata isikult konkreetselt tuvastamata ulatuses käenduslepingutest tulenevaid kohustusi. Seega on lepingu p 2.2.5 eesmärgiks ja sisuks müüjate M ja EN ja ostja Money Mill OÜ vaheline kokkulepe, mis kohustab füüsilist isikut (võlgnik) sõlmima tarbijakäenduslepingu(d) tuvastamata liisingulepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks tuvastamata summa ulatuses ja /või võtma selliseid tuvastamata kohustusi kohustuse ülevõtmise teel. Puudub ka käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. Tarbijakäendusleping on tühine VÕS § 143 lg 2 alusel. Selleks, et lugeda lepingu p 2.2.5 siduvaks ja kohaldatavaks võlgniku suhtes, peaks sellest olema üheselt võimalik tuvastada võlgniku siduv tahe võtta endale kohustus tarbijakäenduslepingu(te) sõlmimiseks ja/või kellegi poolt sõlmitud käenduslepingutest tulenevate kohustuste ülevõtmiseks. Lepingu p 2.2.5 ei sisalda võlgniku siduvat tahteavaldust: 1) pole võimalik tuvastada, milliste lepingute käendamiseks ja /või käenduste ülevõtmiseks kokku lepiti; 2) puudub rahalise vastutuse maksimumsumma; 3) ei nähtu liisinguandjate nõusolek (VÕS § 175 lg 1, 2). Pärast lepingu täitmist tekkisid pooltel olulised erimeelsused, mis tipnesid võlgniku sooviga lepingu ese müüjatele tagasi võõrandada; faktiliselt on toimunud ühingu äritegevuse tagasikandmine müüjale. Müüjad jätsid valdavas osas täitmata lepingu p 5.2 (ostjale ei antud üle ühingut puudutavat dokumentatsiooni, sh vaidluslauseid liisingulepinguid). Esimese astme kohtu määrus
3.22.02.2016 määrusega lõpetas maakohus avalduse menetluse, jättis menetluskulud avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt välja menetluskulu 720 eurot puudutatud isiku kasuks. PankrS § 31 lg 2 kohaselt jätab kohus pankroti välja kuulutamata olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest, kui esineb PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata 2(5)
jätmise alus. PankrS § 15 lg 3 p 1 tulenevalt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Asja menetlus tuleb lõpetada, sest võlgniku pankroti välja kuulutamiseks ja ajutise halduri nimetamiseks puudub seaduslik alus. Pankrotimenetluse aluseks olev nõue peab olema selge. Võlausaldaja nõue tuleneb notariaalse lepingu p-st 2.2.5, mille sõnastus on alljärgnev: ostja esindaja avaldab ja kinnitab, et tema kui ühingu juhatuse liige kohustub enda nimele ümber vormistama kõik käendused, mis on seotud ühingu tegevusest tulenevate liisinglepingutega hiljemalt 15.02.2013. Sellist nõuet ei ole võimalik pidada selgeks ning see, kas võlgnikul tekkis 15.10.2013 osaühingu osa müügilepingu viidatud punktis märgitust kohustus või mitte, tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
4.Võlgnik taotlus võlausaldajalt menetluskulude katteks 720 euro väljamõistmiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Määruskaebus
5.Avaldaja palub maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega nimetada võlgnikule ajutine haldur ning saata tsiviilasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et võlausaldaja nõue ei ole selge. Võlausaldaja nõue on lihtne ja selge ning täielikult tõendatud. Võlausaldaja on oma avalduses välja toonud ja tõendatud järgmised asjaolud: 1) Võlausaldaja oli 123 Grupp OÜ liisingulepingute käendaja; 2) Võlgnik oli 15.10.2013 lepinguga võtnud endale kohustuse ümber vormistada kõik 123 Grupp OÜ liisingulepingute käendused enda nimele; 3) Võlgnik kohustust ei täitnud ning liisinguandjad esitasid nõuded võlausaldaja vastu; 4) Võlausaldaja on täitnud käenduslepingutest tulenevaid nõudeid. Juhul, kui võlgnik oleks täitnud võetud kohustuse ja vormistanud käenduslepingud ümber enda nimele, siis ei oleks võlausaldaja pidanud käenduslepingutest tulenevaid nõudeid täitma ja võlausaldajal ei oleks tekkinud kahju. Võlausaldaja kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud: kohustuse rikkumine, kahju tekkimine ja põhjuslik seoses kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Maakohtu määrus on üllatav, arvestades pankrotiavalduses esitatud asjaolusid, lisatud tõendeid ja istungil võlgniku poolt avaldatud seisukohti. Võlgnik kinnitas, et lepingus sätestatud käenduste ümbervormistamise kohustuse üle arutleti notaris. See, et võlgnik nõustus lepingut allkirjastama tõendab, et ta soovis kohustuse võtmist. Samuti kinnitas võlgnik kohtuistungil, et ta teadis, et ettevõttel 123 Grupp OÜ on sõlmitud liisingulepingud. Võlgnik kinnitas ka seda, et tema osales 123 Grupp OÜ majandustegevuses juba 2,5 kuud enne notariaalset müügilepingut ja oli juhatuse liige kuu aega enne müügilepingut. Võlgnikule tehti juba augustis 2013 ligipääs ettevõtte pangakontodele ja kõikidele ettevõtte dokumentidele, sealhulgas ka liisingulepingutele. Võlgnik kinnitas kohtuistungil ka seda, et ta käis enne müügilepingut koos 123 Grupp OÜ teise osanikuga liisinguandjate juures. Seega oli võlgnik teadlik, millised liisingulepingud ettevõttel on ning sellest, et tal tuleb need ettevõtte ostmisel ümber vormistada enda nimele. Võlgnik möönis ka seda kohtuistungil, et ostes ettevõtte, millel on kehtivad liisingulepingud, on igati loogiline, et liisingulepinguid ei jää käendama müüja. Kohus ei ole põhjendatud, mille alusel ta leiab, et nõue ei ole selge. Võlgniku vastuväiteid avaldusele ei saa lugeda põhjendatuks. Notariaalses müügilepingus puudus nimekiri liisingulepingutest, kuna võlgnik oli liisingulepingutest teadlik ning kohustus enda nimele ümber vormistama kõik käendused, mis on seotud ühingu tegevusest tulenevate liisinglepingutega. Kohustus käenduslepingud ümber vormistama enda nimele ei ole tarbijakäendusleping. Võlgnik ei ole tarbija, kuna ta oli äriühingu ainuke juhatuse liige. Ka ei saa võlgnik olla kohustusest 3(5)
taganenud. Taganemise eelduseks on oluline rikkumine ja täiendava tähtaja andmine. Võlausaldaja lepingut rikkunud ei ole. Kohustus käenduslepingud ümber vormistada sisaldus notariaalses lepingus, võlgniku väidetav taganemine oli aga poolik lause e-mailis. Mõistlik isik ei oleks pidanud aru saama, et võlgnik soovib taganeda kohustusest. Maakohus ei ole arvestanud PankrS § 10 lg 2 p-i 3. Kohus on jätnud arvestamata ja analüüsimata, et võlausaldaja põhjendas pankrotiavaldust sellega, et võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara, mille tagajärjel on ta muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse.
6.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 659 ja § 654 lg 6 ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata maakohtu põhjendusi, nõustudes nendega. Vastuseks määruskaebuse väidetele vastab ringkonnakohus järgmist. Määruskaebuse esitaja väitel on võlausaldaja nõue selge ja lihtne ja maakohtu vastupidine seisukoht on üllatav arvestades esitatud tõendeid ja võlgniku vastuväiteid. Ringkonnakohus leiab, et väide ei ole põhjendatud. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti järeldanud, et vaidlusaluse lepingu p-st 2.2.5 tulenevat nõuet sellises sõnastuses ei ole võimalik pidada selgeks PankrS § 15 lg 3 p 1 mõttes. Määruskaebuse esitaja käsitlus nõude selgusest põhineb üksnes kahel asjaolul: 1) võlgnik on kohustunud ümber vormistama kõik käendused, mis on seotud ühingu tegevusest tulenevate liisinglepingutega; 2) võlgnik ei ole liisinglepinguid ümber vormistanud. Kuna võlgnik on esitanud nõudele konkreetsed vastuväited, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik ainuüksi nende kahe asjaolu alusel pankrotiavaldust rahuldada. Vaidlusaluse lepingu p-st 2.2.5 ei ole võimalik selgelt järeldada, milliseid käenduslepinguid ja millistel tingimustel tuleb ümber vormistada. Ümbervormistatavaid käenduslepinguid lepingule lisatud ei ole ja neile ei ole ka konkreetselt viidatud. Samuti ei ole lepingule lisatud käendatavaid liisingulepinguid ega neile konkreetselt viidatud. Määruskaebuse esitaja väide, et võlgnik oli enne lepingu sõlmimist asjaoludest ja muu hulgas liisingu- ja käenduslepingutest teadlik, ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, sest võlgniku vastuväite tõttu ei saa selle väite õigsust tuvastada käesolevas pankrotiavalduse menetluses, vaid eraldi võimalikus hagimenetluses. Põhjendatud ei ole ka määruskaebuse esitaja väide, et võlgnik kinnitas kohtuistungil, et ta oli teadlik sellest, millised käendus- ja liisingulepingud tuleb üle võtta. Maakohtu 19.02.2016 kohtuistungi protokoll väidetut ei kinnita. Ringkonnakohus leiab, et ka ülejäänud määruskaebuse esitaja väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, kuna need väited on valdavalt nõuet sisuliselt põhjendavad ja tõendavad väited (nt “võlgnik pidi teadma liisingu- ja käenduslepingutest, kuna ta oli juba 2,5 kuud tegelenud äriühingu majandustegevusega”, samuti “võlgnikul ei olnud alust taganeda lepingust” jne), mida ei saa võlgniku vastuväite korral hinnata pankrotiavalduse menetlemisel ajutise halduri nimetamiseks.
8.Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel avaldaja kanda. Võlgnik esitas vastuses määruskaebusele oma apellatsiooniastme menetluskulude nimekirja, taotledes võlausaldajalt õigusabi kulude katteks 432 euro väljamõistmist. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutati võlgnikule õigusabi 3 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot 4(5)
(käibemaksuta). Võlgnik ei ole käibemaksukohuslane ega saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Võlgniku esindaja õigusabi toiminguteks on kohtumääruse analüüs, määruskaebuse analüüs, nõupidamine kliendiga ja vastuse koostamine määruskaebusele – kokku 3 tundi. Võlausaldaja võlgniku menetluskulude suurusele vastuväidet ei esitanud. Kohus, hinnanud võlgniku esindaja toiminguid asja materjalide põhjal, leiab, et esindaja toimingud on vajalikud ning nende toimingute ajakulu arvestades asja keerukust ja mahtu ning esitatud menetlusdokumenti põhjendatud. Esindaja tunnitasu suurus ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eeltoodust lähtudes tuleb võlgniku taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks rahuldada ning mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitiseks 432 (3 x 120 x 1,2) eurot.
/digitaalselt allkirjastatud/ Krista Kirspuu
/digitaalselt allkirjastatud/ Ele Liiv
/digitaalselt allkirjastatud/ Indrek Soots
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.