G. H’i hagi Altenberg-Reval Aktsiaseltsi vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.11.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Altenberg-Reval Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
358 074,46 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: G. H. ( elukoht XXX), lepinguline esindaja advokaat Artur Sanglepp Kostja: Altenberg-Reval Aktsiaselts (registrikood 10205654, asukoht Rataskaevu 2, Tallinn), lepinguline esindaja Erki Casar
Kohtuistungi toimumise aeg
04.04.2016, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 20.11.2015 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Altenberg-Reval Aktsiaseltsi kanda.
4.Välja mõista Altenberg-Reval Aktsiaseltsilt ringkonnakohtu menetluskulud 717,60 eurot (seitsesada seitseteist eurot ja kuuskümmend senti) G. H’i kasuks.
5.Altenberg-Reval Aktsiaseltsil tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda G. H’ile viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
6.Jätta Altenberg-Reval Aktsiaseltsi taotlus Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2016 istungi protokolli parandamiseks rahuldamata. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.G. H. (hageja) esitas 06.05.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse Altenberg-Reval Aktsiaseltsi (kostja) vastu põhivõla 294 765 eurot, intressi 28 493,67 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 11 087,21 eurot ja viivise protsendina põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla täieliku tasumiseni väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt on hageja välisinvestor, kes investeeris kinnisvaraarendusprojekti, mille sisuks oli Tallinnas, aadressil XXX paikneva kinnistu arendamine. Projekti juhtis kohalikul tasandil kostja juhataja M. A. Osaühing Harbinger Properties kaudu. Hageja investeeris Osaühingu Harbinger Properties tegevusse XXX kinnistu arendamisel 294 765 eurot, mida ei ole tänaseni tagasi saanud. 29.08.2011 saatis M. A. hagejale kirja, milles märkis, et kostja on otsustanud investeeringu Osaühingult Harbinger Properties üle võtta ja jääda vastutavaks Osaühingusse Harbinger Properties tehtud investeeringute eest. Investeeringu ülevõtmise tarbeks andis kostja 17.06.2011 hageja kasuks välja võlakirja hageja poolt tehtud investeeringu väärtuses, st nominaalväärtusega 294 765 eurot. Võlakirja tingimuste kohaselt oli selle tähtajaks 15.11.2014 ning nominaalväärtuselt kuulus arvestamisele intress 2,9 protsenti aastas, mis kuulus maksmisele lunastustähtpäeva saabumisel, st 15.11.2014. Võlakirja tingimuste kohaselt pidi kostja 15.11.2014 tasuma nii võlakirja nominaalväärtuse, st 294 765 eurot, kui ka kogu perioodi eest arvestatava intressi. Võlakirjas kinnitas M. A., et kohustuse ülevõtmine on toimunud vastavalt Osaühingu Harbinger Properties ja kostja vahelisele kokkuleppele. Võlakirja tingimuste kohaselt garanteeris kostja võlakirja. Kostja ei ole hageja ees võlakirjast tulenevaid kohustusi täitnud. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja teinud investeeringut vahetult kostjale ega ka Osaühingusse Harbinger Properties ning seega ei ole hagi esitatud õige isiku vastu. Hageja kohustuseks on esitada tõend, mis kinnitab investeeringu tegemist, sest kostja ei ole XXX LLP omanik ega juhatuse liige. Samuti on hageja kohustuseks esitada investeerimisleping, sest kostjale ei ole teada, millistel tingimustel sõlmisid investeerimislepingu hageja ja isik, kellele investeerimiseks mõeldud raha eraldati. Hageja peab esitama asjakohase tõendi, mis kinnitab et XXX LLP ei ole tagastanud/hüvitanud investeeringut, millise tasumist hageja antud hagis nõuab.
Lisaks märkis kostja, et tegemist oli investeeringuga, mitte laenuga ning investeeringuga kaasneb risk. Täiendavalt on kostja seisukohal, et 17.06.2011 väljastatud dokument on kõigest pakkumus, mille osas hageja pole aktsepti väljendanud ning muu hulgas on võlakirjas märgitud selle kehtivusajaks kuni 15.11.2014. Lisaks oli kostja seisukohal, et ta ei saanud kohustust täita ka põhjusel, et kostjale ei ole teada hageja andmed, mis on vajalikud rahalise kohustuse täitmiseks. Lähtudes eeltoodust ei saa olla põhjendatud hageja viivise nõue, kui leitakse et põhinõue on põhjendatud. Hageja tegevus ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, sest hageja, kes ei esitanud õigeaegselt aktsepti, nõuab 4 aastat pärast pakkumuse tegemist kohustuse täitmist. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud. Seoses võlakirjas antud garantiiga märkis kostja, et VÕS § 155 lg 4 p 2 kohaselt garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb, kui möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 20.11.2015 otsusega hagiavalduse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 294 765 eurot, intressid summas 28 493,67 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised summas 11 087,21 eurot, kokku 334 345,88 eurot. Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 07.05.2015 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 6227,20 eurot (sh käibemaks) ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
5.Kohus asus seisukohale, et 17.06.2011 kostja poolt väljastatud dokument on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena ning selle kehtivuse eelduseks pole hageja nõustumus. Kohus märkis selgitavalt, et kostja poolt 17.06.2015 esitatud menetlusdokumendi lisast „XXX LLP investeerimismemorandum“ ilmneb, et hageja kandis koos teiste investoritega raha Eestisse investeerimise eesmärgil asutatud äriühingule XXX LLP, kes kandis investoritelt kogutud raha edasi Osaühingule Harbinger Properties. M. A’i poolt 29.08.2011 allkirjastatud kirjast ja kostja poolt välja antud võlakirjast nähtuvalt on kostja otsustanud, et investorid saavad oma raha tagasi mitte Osaühingult Harbinger Properties, aga otse kostjalt. Seega kinnitatakse 17.06.2011 võlatunnistusega olemasolevat võlga.
6.Kohus leidis et võlatunnistusest tulenev raha tasumise kohustus on jätkuvalt kehtiv ega nõustunud kostja väitega, mille kohaselt on võlatunnistus kehtivuse kaotanud, sest võlatunnistuses on märgitud selle kehtivusajaks kuni 15.11.2014. Võlatunnistuses märgitud kuupäeva 15.11.2014 tuleb mõista võlgnevuse tasumise tähtajana. Eeltoodut kinnitab muu hulgas asjaolu, et võlakirjas on sätestatud, et „Emiteeritud võlakirja nominaalväärtuse ja kogu perioodi eest arvestatava intressi tasumine toimub täielikult 15. novembril 2014.“ Seega tuleneb võlakirjast, et põhisumma ja intress tuli tasuda hiljemalt 15.11.2014 ning need muutusid pärast seda kuupäeva sissenõutavaks. Võlatunnistus oleks sisutühi, kui see oleks kaotanud pärast 15.11.2014 kehtivuse. Kõnealusest võlatunnistusest ilmneb, et kostja tahe oli tagada investoritele raha tagastamine. Seda kinnitab muu hulgas võlatunnistuse punkt, mille kohaselt kostja garanteerib võlakirja.
7.Hageja nõue ei ole aegunud. TsÜS § 146 lg 1 ning TsÜS § 147 lg 1 ja 2 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja nõue muutus tulenevalt TsÜS § 136 lg 8 sissenõutavaks 18.11.2014. Seega ei olnud hagi esitamise hetkeks (06.05.2015) möödunud kolme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest.
8.Kostja pole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et hageja on keeldunud vajalike andmete esitamisest või millest nähtuks, et kostja oleks hageja poole pöördunud nende andmete saamiseks. Seega on paljasõnaline ja tõendamata kostja väide, et hageja on vastuvõtuviivituses (VÕS 119), sest tal puuduvad ülekande teostamiseks andmed. Kohus ei nõustunud ka kostja seisukohaga, et hageja tegevus läheb vastuollu hea usu põhimõttega, sest nõue on esitatud ootamatult pärast 4 aastat kestnud teadmatust. Kostja pidi teadma, et pärast 15.11.2014 muutub nõue sissenõutavaks ja hageja võib esitada vastava nõude.
9.Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud dokumentaalselt investeeringu tegemist, mille tagastamist hagis nõutakse ning hageja ei ole teinud investeeringut vahetult kostjale ega ka Osaühingule Harbinger Properties. Lisaks leidis kostja, et hageja kohustuseks on esitada investeerimisleping, milles on toodud tingimused, millest hageja investeeringut tehes lähtus, sest kostjale ei ole teada, millistel tingimustel sõlmisid investeerimislepingu hageja ja isik, kellele investeerimiseks mõeldud raha eraldati. Kohus leidis, et võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (Riigikohtu 12.03.2015 lahend nr 3-2-1-149-14 p 12). Võlatunnistusele toetumisel ei pea hageja esitama investeeringu tegemise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Muu hulgas pole võlatunnistuses ühtki viidet investeerimislepingule, mis annaks põhjust tugineda investeerimislepingu tingimustele. Kohus asus seisukohale, et antud olukorras ei esine ka asjaolusid, mis asetaks tõendamiskoormise ümber hagejale, sest kostja pole esitanud veenvaid põhjendusi ega tõendeid võla võimaliku puudumise kohta (Riigikohtu 10.12.2014 lahend nr 3-2-1-124-14, p 26). Antud juhul pole kahtluse all 17.06.2011 võlatunnistuse ehtsus. Ühtlasi on kostja 29.08.2011 kirjas selgelt väljendanud, et võtab üle hageja poolt tehtud investeeringu. 17.06.2011 võlatunnistuses on kostja andnud lisaks garantii ning VÕS § 155 lg 11 kohaselt võlausaldaja nõustumust garantiiga eeldatakse. VÕS § 155 lg 3 järgi võib garantii andja võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. Sealjuures pole garantii lõppenud, sest tähtaeg 15.11.2014 ei toonud kaasa kohustuse lõppemist. Kohus leidis, et kostja ei ole põhistanud võlatunnistuse aluseks oleva investeeringu puudumist ning et hageja on esitanud nõutavad selgitused ning tõendid, mistõttu ei ole investeeringu tegemise tõendamiskoormus hagejale üle läinud. Kohus märkis selgitavalt, et eluliselt pole usutav, et kostja väljastab võlatunnistuse olukorras, kus ta pole teadlik investeeringu tegelikust tegemisest.
10.Selgitavalt märkis kohus, et kostja poolt 17.06.2015 esitatud menetlusdokumendi lisast „XXX LLP investeerimismemorandum“ ilmneb, et hageja kandis koos teiste investoritega raha Eestisse investeerimise eesmärgil asutatud äriühingule XXX LLP, kes kandis investoritelt kogutud raha edasi Osaühingule Harbinger Properties. Seega sai kostja kontrolli all olev äriühing Osaühing Harbinger Properties investoritelt, sh hagejalt raha XXX LLP kaudu. Asjaolu, et Osaühing Harbinger Properties on kostja kontrolli all, nähtub äriregistri väljavõtetest, millelt nähtub, et mõlemat äriühingut juhib M. A.. M. A’i poolt 29.08.2011 allkirjastatud kirjast ja kostja poolt välja antud võlakirjast nähtuvalt on kostja otsustanud, et investorid saavad oma raha tagasi mitte Osaühingult Harbinger Properties, vaid otse kostjalt.
11.Kohus leidis, et kui kostja väidab, et investeering võib olla tagastatud hagejale, siis peab ta oma väidet põhjendama ja tõendama. Käesoleval juhul pole kostja esitanud ühtki selgitust ega tõendit, mis viitaks sellele, et investeering on hagejale tagastatud. Seoses kostja poolt
väidetud investeeringu riskiga märkis kohus, et 17.06.2011 võlakirjas sellist riski ei ole märgitud ning hageja nõue tugineb võlatunnistusele. Seega pole kostja vastav väide asjakohane.
12.Hageja nõue muutus sissenõutavaks 18.11.2014 (VÕS § 82 lg 7). Kostja pole võlgnevust tasunud käesoleva hetkeni. Võlatunnistuse kohaselt on kostja kohustatud tasuma hagejale põhivõlgnevusena 294 765 eurot ning intressi (2,9% aastas) 28 493,67 eurot. Kuivõrd kostja on viivitanud pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist kohustuse täitmisega, siis on VÕS § 113 lg 1 kohaselt hagejal õigus nõuda viivised. Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise hetkeks, so 06.05.2015 sissenõutavaks muutunud viiviseid summas 11 087,21 eurot. Kostja pole esitanud vastuväiteid põhisumma suuruse ega intresside ja viiviste arvestuse kohta. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus eelmärgitud summad kostjalt hageja kasuks välja.
13.Lähtudes TsMS § 162 lg 1 jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduste kohaselt on hageja menetluskulude suuruseks 6227,20 eurot (sh käibemaks). Kohus leidis, et hageja lepingulise esindaja toimingud ja muud avalduses näidatud menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud ning hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb kogu ulatuses rahuldada. Kuna hageja on palunud kostjalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses, rahuldas kohus TsMS § 177 lg 4 alusel ka vastava taotluse. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
14.Kostja esitas 27.12.2015 Harju Maakohtu 20.11.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata või saadetakse asi uuesti läbivaatamiseks maakohtule. Samuti palub kostja muuta menetluskulude jaotust ning jätta menetluskulud hageja kanda või jaotada proportsionaalselt vastavalt uuele lahendile.
15.Kostja on seisukohal, et maakohus on jätnud alusetult tähelepanuta kostja vastuväited ning jätnud põhjendamatult asja materjalide juurde võtmata kostja poolt esitatud kirjalikud tõendid selle kohta, et Osaühing Harbinger Properties ega ka kostja ei ole äriühingult, kellele hageja väidetavalt raha kandis, rahalisi vahendeid saanud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks puudub hagejal kohustus tõendada väidetava võlatunnistuse aluseks olevaid asjaolusid, st eelkõige peamist asjaolu, et hageja on midagi investeerinud. Investeering ei ole laen. Hageja ei ole väitnud et tegemist on laenuga või, et tegemist on investeeringuga, millele oli tagatud selle tagastamise kohustus. Kostja on esitanud tõendid, mis tõendavad, et hageja oli teadlik, et investeering on seotud riskiga, mh riskiga kaotada kogu investeering. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud hageja taotlus, mille kohaselt peab hageja esiteks tõendama nõudes märgitud investeeringu tegemist ning esitama tingimused, millised lepiti kokku ja milliste alusel see investeering tehti.
16.Maakohus ei ole asjakohaselt põhjendanud, miks on jäetud tähelepanuta tema väide, et vastustaja kaotas oma nõudeõiguse, sest ta ei reageerinud väidetava võlakirjas märgitud kehtivustähtaja jooksul.
17.Kolmandal isikul on õigus võtta üle kohustus enda tingimustel. Kui kostja on võtnud üle põhivõlgniku kohustuse, siis võttis ta selle üle samadel tingimustel, mistõttu on oluline tuvastada, millistel tingimustel vastustaja investeeringu tegi.
18.Hageja ei ole kordagi enne kohtusse minekut võtnud kostjaga ühendust, mistõttu isegi juhul, kui leitakse, et põhinõue on põhjendatud, on viivise nõue alusetu ja/või vastuolus hea usu põhimõttega ning intresside nõue alusetu. Intressinõue eeldab kokkulepet, hageja ei ole kuni kehtivusaja lõpuni esitanud ühtegi nõusolekut. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
21.17.06.2011 väljastas kostja hageja kasuks võlakirja nominaalväärtusega 294 765 eurot, aastase intressiga 2,9 % nominaalväärtusest ja kehtivusperioodiga 15.07.2011 kuni 15.11.2014. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (p 15) selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud.
22.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, kuna poolte vahel ei olnud eelnevalt mingeid suhteid. Seega puudus kostjal kohustus, mida kinnitada. Võlakirja näol ei saanud olla tegemist ka kohustusega ühinemisega või ülevõtmisega. Kostja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kostja ei tea, millistel tingimustel pidi XXX LLP raha hagejale tagastama, ehk millised olid investeerimise tingimused. Kui kostja ei teadnud, millised olid XXX LLP kohustused hageja ees, siis ei saanud olla tegemist XXX LLP kohustusega ühinemisega või selle ülevõtmisega. Võlakirjas on märge, et selle eesmärgiks on katta ja asendada investeering Osaühingus Harbinger Properties. Maakohus tuvastas, et hageja kandis investeerimise eesmärgil raha XXX LLP-le, kes kandis selle edasi Osaühingule Harbinger Properties. Kuna kohtule ei ole esitatud andmeid, et Osaühingul Harbinger Properties oli kohustusi hageja ees, siis puudub alus asuda seisukohale, et tegemist oli Osaühingu Harbinger Properties kohustusega ühinemisega või tema kohustuse ülevõtmisega.
23.Kuigi võlakirjas on märgitud, et kostja garanteerib võlakirja, ei ole selle lubaduse näol tegemist garantiiga VÕS § 155 tähenduses. Garantii puhul on tegemist teise isiku (põhivõlgniku) kohustuse täitmise lubadusega. Kuna kostja garanteerib iseenda poolt välja antud võlakirja, siis ei ole see garantii.
24.Ringkonnakohus leiab, et esitatud asjaolude põhjal on võlakirja näol tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. VÕS § 30 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15 (p 13) selgitanud, et konstitutiivseks võlatunnistuseks võib olla ka selline leping, mille pooled sõlmivad mingi ühise (kas majandusliku või muu) eesmärgi saavutamiseks olukorras, kus nendevahelises suhtes algset kohustust ei ole, kuid nad soovivad sellele asjaolule vaatamata tekitada ühele
võlatunnistuse poolele varalise kohustuse. Käesolevas asjas puudusid poolte vahel eelnevad kohustused, sellest hoolimata on kostja soovinud võtta rahalise kohustuse hageja ees. Ringkonnakohtu istungil antud kostja lepingulise esindaja selgitusest nähtub, et kostja andis võlakirja seetõttu, et vältida muljet nagu oleks kinnisvaraarenduses investoreid petetud. Ka see viitab abstraktse ja iseseisva kohustuse loomise tahtele.
25.Ebaõige on kostja seisukoht, et hagejal tulnuks maakohtus tõendada, et ta on raha investeerinud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (p 13) leidnud, et konstitutiivsele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Sellest tulenevalt ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks vaja tuvastada, kas ja kui suure summa on hageja äriühingusse XXX LLP investeerinud.
26.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles osas, et võlatunnistuses märgitud võlatunnistuse kehtivusaega 15.11.2014 tuleb mõista võlgnevuse tasumise tähtajana. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et hagi ei ole aegunud. Maakohus on ka õigesti leidnud, et hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole väitnud, et ta küsis hagejalt andmeid, kuhu (millisele arveldusarvele) rahaline kohustus täita, kuid kostja andmeid ei esitanud. Seetõttu ei saa hageja öelda, et tal ei olnud võimalik kohustust täita. Ebaõige on kostja seisukoht, et võlakirja näol oli tegemist üksnes pakkumusega. Sellisel viisil ei saa võlakirja tõlgendada.
27.VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vastavalt VÕS § 113 lg 1, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kuna vaidlust puudub, et kostja ei ole võlakirjast tulenevat kohustust täitnud, on maakohus lõppjärelduses õigesti hagi rahuldanud.
28.Kostja on apellatsioonkaebuses heitnud maakohtule ette, et maakohus jättis põhjendamatult vastu võtmata tema poolt esitatud tõendid. Kolleegium märgib, et kostja ei ole esitanud vastuväidet maakohtu 23.09.2015 istungil tehtud määrustele, millega maakohus keeldus tõendite vastuvõtmisest. Seetõttu ei saa kostja kohtu väidetavale veale apellatsioonkaebuses tugineda (TsMS § 333 lg 3).
29.Kostja esitas taotluse ringkonnakohtu 04.04.2016 istungi protokolli parandamiseks. Kostja palub protokolli sisse viia järgnevad kostja esindaja esitatud laused: „Maakohus ei teavitanud pooli selgelt, millal lõppes eelmenetlus ning maakohus jättis eelmenetluse raames välja selgitamata asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, st millistel tingimustel vastustaja investeeris ja kas ta üldse investeeris. VÕS § 76 lg 3 kohaselt peab võlausaldajale olema teada isik, kellele kohustus tuleb täita, mistõttu isegi kui vastustajal oli õigus nõuda täitmist, siis ei saa ta hetkel nõuda viivist, sest vastustaja ei ole esitanud andmeid, mis on vajalikud kohustuse täitmiseks.“ Hageja vaidles protokolli parandamise taotlusele vastu. Kolleegium leiab, et protokolli parandamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Protokoll vastab TsMS § 50 lg 1 nõuetele. Protokoll ei ole stenogramm. Menetluskulude jaotus
30.Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Samuti ei ole põhjust muuta maakohtu otsust menetluskulude
rahalise kindlaksmääramise osas. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu määratud menetluskulude rahalisele suurusele vastuväiteid esitanud.
31.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). Hageja palus kostjalt välja mõista apellatsioonimenetluse kulud 764,40 eurot (käibemaksuga) ning viivise menetluskuludelt. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema esindaja teinud apellatsiooniastmes menetlustoiminguid 4,9h ulatuses, tunnihinnaga 130 eurot (lisandub käibemaks). Hageja esindaja on teinud järgmisi menetlustoiminguid: vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 3,1h, ettevalmistus kohtuistungiks 1h, menetluskulude nimekirja koostamine 0,3h ja osalemine kohtuistungil 0,5h. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane.
32.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium märgib, et menetluskulude nimekirja koostamise kulu ei kuulu hüvitamisele. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 (p 12) selgitanud, et menetluskulude nimekirja koostamise kulu ei ole põhjendatud kulu. Ülejäänud osas on hageja esindaja poolt apellatsiooniastmes toimingutele kulutatud aeg (s.o 4,6h) põhjendatud, samuti ei ületa esindaja tunnihind turuhinda. Eeltoodule tuginedes tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud 717,60 eurot (käibemaksuga) ning TsMS § 177 lg 4 alusel viivis menetluskuludelt.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.