Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-22-915 19. juuni 2026 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Julia Laffranque, Heiki Loot OÜ INF Maavarad kaebus Tartu Vallavalitsuse korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks ja vaideotsuse tühistamiseks ning Tartu valla kohustamiseks Kaebaja OÜ INF Maavarad, esindaja vandeadvokaat Tõnis Juurmann Vastustaja Tartu vald, esindajad Eve Kallas ja Isabella Kelder Kaasatud haldusorgan Keskkonnaamet, esindaja Evelyn Jallai Tartu Ringkonnakohtu 18. aprilli 2024. a otsus Tartu valla kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Rahuldada kaebetähtaja ennistamise taotlus ja ennistada kohustamisnõude esitamise tähtaeg.
2.Võtta vastu kaebusest osaline loobumine Tartu Vallavalitsuse 24. märtsi 2022. a vaideotsuse tühistamise nõudes.
3.Rahuldada kassatsioonkaebus.
4.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. aprilli 2024. a otsus tervikuna. Tühistada Tartu Halduskohtu 12. mai 2023. a otsus Tartu Vallavalitsuse 24. märtsi 2022. a vaideotsuse tühistamise nõude osas ja lõpetada vastavas osas menetlus. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsuse resolutsioon jõusse, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi, lähtudes käesoleva otsuse põhjendustest.
5.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ INF Maavarad (endise ärinimega EMG Karjäärid OÜ, EMG Arendus OÜ õigusjärglane) esitas Keskkonnaametile taotluse geoloogilise uuringu loa saamiseks Kikivere II uuringuruumis, et uurida seal ehitus- ja täiteliiva lasumistingimusi. Keskkonnaamet saatis uuringuloa taotluse kirjaliku arvamuse saamiseks Tartu vallale.
2.Tartu Vallavalitsus andis 22. detsembri 2021. a korraldusega nr 1257 arvamuse, milles ei nõustunud geoloogilisele uuringule loa andmisega. Geoloogilise uuringu peamiseks eesmärgiks on leida kvaliteetset maavara ning hiljem taotleda uuringuruumi teenindusalal kaevandamisluba. Uuringuala asub suures osas Tartu maakonnaplaneeringu 2030+ rohelise võrgustiku toimimise
3-22-915 tagamise alal, kus tuleb karjääride rajamisel hinnata kaasnevat mõju rohelise võrgustiku toimimisele ja negatiivse mõju ilmnemise korral kavandada leevendusmeetmeid. Uuringuala jääb
3.septembri 2008. a otsusega nr 102 kehtestatud Tartu valla üldplaneeringu (ÜP) kohaselt suures osas rohevõrgustiku alale, kus tuleb uute maardlate, karjääride rajamist ja kaevandamislubade väljastamist igal juhul vältida. ÜP-s ei ole ala reserveeritud mäetööstusmaaks. Piirkonnas ei ole geoloogiliste uuringute tegemine ja hilisem kaevandamine vajalik, kuna seal on juba piisavalt karjääre ja ammendamata varusid. Lähedal asuva Kobratu XI uuringuruumi geoloogilise uuringu loa menetluse raames hindas Keskkonnaamet samaväärse maavara varustuskindlust ümberkaudses piirkonnas. Piirkonna varustuskindlus on ehitusliiva osas ligikaudu 43 aastat ja täiteliiva osas 27 aastat, mistõttu oleks lähiaastatel täiendav maavara kaevandamine riigi huvidega vastuolus. Kuna piirkonnas on varustuskindlus pikaks ajaks tagatud ja karjääre on palju, ei suudeta varu kaevandamisloas määratud tähtaja jooksul realiseerida ning kaevandustegevus venib oluliselt pikemale ajale, kui algul kavandatud. Kohalikud elanikud on avaldanud seisukohti, et ei soovi oma vahetusse naabrusesse kaevandamistegevust enne, kui ülejäänud karjäärid on oma tegevuse lõpetanud. Valla hinnangul ei ole mõistlik lasta uuringuloa taotlejal kulutada raha uuringute tegemiseks, kui on selge, et kaevandamist sellele ei järgne.
3.OÜ INF Maavarad esitas korralduse peale vaide, mille Tartu Vallavalitsus jättis 24. märtsi 2022. a vaideotsusega nr 269 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt ei too geoloogiline uuring iseenesest küll kaasa negatiivseid mõjusid piirkonna keskkonnaseisundile, kuid on eelduseks edaspidisel kaevandamisel. Kui asjaoludest tulenevalt on tõenäoline, et kaevandamine tulevikus oleks võimatu, on tegemist asjakohase kaalutlusega, mida uuringuloa menetluses arvesse võtta. Kaevandamise väljavaadete arvestamine juba uuringuloa menetluses on kooskõlas haldusmenetluse tõhususe ja aususe nõudega. Kõnealusel juhul tegutseb piirkonnas juba hulgaliselt karjääre, mistõttu on selge, et kaebaja ei jõuaks kaevandamisloa kehtivuse ajal karjääri varusid ammendada ega maa-ala korrastada. Uue kaevanduse avamise vastu on vallale saadetud kirjades arvamust avaldanud nii Kobratu Küla Seltsing kui ka Kikivere küla elanikud.
4.OÜ INF Maavarad esitas 22. aprillil 2022 kaebuse Tartu Vallavalitsuse korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks ja vaideotsuse tühistamiseks ning Tartu valla kohustamiseks uuringuloa taotlusele arvamuse andmist uuesti otsustama. Kaebaja väitel on korraldus antud kaalutlusvigadega, kuna uuringuloa andmisest keeldumisel on tuginetud ebaõigetele ja sobimatutele kaalutlustele ning jäetud arvestamata oluliste asjaoludega. Geoloogilise uuringu kooskõlastamisest ei saa keelduda põhjustel, mis on seotud kaevandamisega. Kohalikul omavalitsusel (KOV) ei ole õigust keelduda uuringuloa andmisest, tuginedes varustuskindlusega seotud argumendile, kuna selle hindamine on Keskkonnaameti pädevuses. Geoloogilise uuringu tulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Kuigi ÜP kohaselt ei ole uuringuruumi ala reserveeritud mäetööstusmaaks, ei ole välistatud ÜP muutmine. Kaebaja ei pea vastutama selle eest, et kolmas isik ei ole täitnud omale keskkonnaloast tulenevaid kohustusi. Vastustaja viide, et kohalikud elanikud on avaldanud geoloogilisele uuringule vastuseisu, jääb üldsõnaliseks. Korraldus on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, sest vastustaja on andnud nõusoleku geoloogilise uuringu tegemiseks ca 1,5 km kaugusel asuvas Kobratu VIII uuringuruumis.
5.Tartu Halduskohus jättis 12. mai 2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
5.1.Vastustaja peamiseks kaalutluseks oli suunata valla ja kohaliku kogukonna huvides vallas toimuvat kaevandamist nii, et see toimuks säästlikult. Säästliku kaevandamise all mõistab vastustaja seda, et esmalt ammendatakse juba antud kaevandamisload (avatud karjäärid) ning uuritud või uurimisel olevad maardlad. Tegemist on asjakohase, lubatava ja kaaluka argumendiga. 2(10)
3-22-915
5.2.Kogukonna huvi, et kaevandamine toimuks säästlikult, väljendavad Kobratu Küla Seltsingu avaldus ja kahe füüsilise isiku avaldused, milles palutakse geoloogilise uuringu loa taotlusele nõusolekut mitte anda. Mõlemas avalduses viidatakse sellele, et piirkonnas on rohkesti tegutsevaid karjääre. Seejuures on mitmes neis tegevus soikunud või kaevandamine lõppenud, kuid karjäär on jäänud korrastamata. Kohalikel elanikel puudub igasugune kindlustunne, et karjäärid üldse millalgi korrastatud saaksid, ning nad ei pea sellises olukorras mõeldavaks sealsesse piirkonda järjekordse karjääri rajamist, pealegi veel keset Kikivere küla.
5.3.Kohalikul omavalitsusel on õigus ja kohustus kujundada ja suunata kohalikku arengut. Vastustajal on õigus suunata kaevandamise valdkonna arengut vallas juba uuringute staadiumis, kui uuringut soovitakse teha tulevase kaevandamise eesmärgil. Iseenesest on õige, et uuringute tegemisel ja teabe saamisel on iseseisev väärtus. Kuid tuleb arvestada ka sellega, kes ja millisel eesmärgil uuringuid teeb ning kas teabe saamine on seejuures põhieesmärk või üksnes kõrvalsaadus. Kaebaja on äriühing ning soovib uuringut teha tulevase kaevandamise eesmärgil. Kui uuringu tulemus on kaebajale soodne, siis väga suure tõenäosusega järgneb sellele kaevandamisloa taotluse esitamine.
5.4.Tuginemine sellele, et piirkonnas on kaevandusi ja uuritavaid alasid juba praegu väga palju, ei tähenda üksnes tuginemist varustuskindlusele. Vallale ja kohalikule kogukonnale avaldab mõju ka see, kui tihedalt paiknevad olemasolevad või potentsiaalsed kaevandused, millise kestusega on kaevandamisload, kuidas on kaevandajad üldiselt oma kohustusi täitnud, kui korrektselt on kaevandamine lõpetatud. Vastustaja on lähtunud valla huvist ja kohaliku kogukonna soovist mitte elada ja tegutseda väga pika või määramata aja jooksul kaevanduspiirkonnas. Kaebaja huvi leida uuringute tegemise teel kohti, kus kaevandamine on hõlpsam ja kulud väiksemad, ei ole ülekaalukas huvi, mis maavarade säästva kasutamise ning vastustaja ja kohaliku kogukonna huvid üles kaalub.
5.5.Vastustaja ei ole kasutanud vastuolu üldplaneeringuga korralduse põhiargumendina ega kohelnud kaebajat ebavõrdselt. Vastustaja halduspraktika uuringulubade kooskõlastamisest keeldumisel on olnud järjekindel.
6.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada.
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 18. aprilli 2024. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas kaebuse. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
7.1.Vastustaja keeldus uuringuloa andmisest põhiliselt kaalutlustel, mis seostuvad kaevandamisega. Geoloogiline uuring ja kaevandamine on erinevad tegevused, mille majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnamõjud on erineva intensiivsusega. Seega ei saa uuringuloa andmist tõrjuda kaevandamist ja selle mõjusid puudutavate vastuväidetega.
7.2.Halduskohtu otsus on vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-37-15 selgitanud, et geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest keeldumise aluseks ei saa olla kaevandamist käsitlevad kaalutlused. Viidatud lahendis on märgitud, et kaevandamisloa andmise vähene tõenäosus võib olla üks kaalutlusargument, kuid see ei ole ainumäärav uuringuloa andmisega mittenõustumiseks. Kohtupraktikas on leitud ka seda, et uuringuloa andmisest keeldumine kaevandamisega seotud põhjendustel võiks põhimõtteliselt kõne alla tulla, kuid seda üksnes siis, kui juba uuringuloa menetluses on ilmselge, et kaevandamisloa andmine konkreetses uuringuruumis on välistatud (Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2022. a otsus haldusasjas nr 3-20-2094, p 17). Sellist
3(10)
3-22-915 olukorda praegusel juhul ei esine. Vastustaja selgituste kohaselt ei ole kaevandamine täiesti välistatud, vaid vastustaja soovib kaevandamist konkreetses asukohas edasi lükata.
7.3.Vastustaja poolt uuringuloa andmisest keeldumise üheks peamiseks sihiks oli teavitada uuringuloa taotlejat võimalikult varakult kaevandamise perspektiivitusest, et ta saaks vältida edasisi põhjendamatuid kulusid. Haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõttega oleks kooskõlas ka see, et KOV otsustab uuringuloa kooskõlastada, kuid märgib seejuures ära oma seisukoha, et kaevandamine ei osutu tõenäoliselt võimalikuks. Uuringuloa saamine ei tekita iseenesest taotlejale õiguspärast ootust kaevandamisloa saamiseks.
7.4.Vastustaja ei ole arvestanud, et uuringutulemustel on iseseisev väärtus isegi siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Uuringutulemuste väärtus ei sõltu sellest, kes ja millisel eesmärgil uuringuid teeb ning kas teabe saamine on geoloogilise uuringu põhieesmärk või üksnes n-ö kõrvalsaadus.
7.5.Maavarade varustuskindlusele tuginemine oli lubamatu, kuna see seondub kaevandamisega. Uute karjääride avamise või vanade taasavamise otstarbekuse hindamine on Keskkonnaameti pädevuses.
7.6.Kohaliku kogukonna seisukohtadest ei nähtu vastuseis mitte geoloogilise uuringule Kikivere II uuringuruumis, vaid võimalikule tulevasele kaevandamisele.
7.7.Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud üldised märkused väidetavate negatiivsete keskkonnamõjude kohta on põhjendamata ja sisult asjakohatud, kuna pole selge, kuidas need seostuksid taotletava uuringu tegemisega. Samuti ei ole vastustaja selgitanud, kas ja kuidas takistab kavandatav uuring reaalselt maakonnaplaneeringu ja valla üldplaneeringuga seatud eesmärkide saavutamist. Planeeringud ei nõua, et uuringute tegemiseks peaks uuringuala olema reserveeritud mäetööstusmaaks.
7.8.Vastustaja halduspraktika ei ole uuringulubade kooskõlastamisel olnud järjekindel, kuna vastustaja on 23. märtsi 2023. a korraldusega nr 362 nõustunud geoloogilise uuringu loa väljastamisega Tartu vallas Kobratu külas kinnistul haritaval maal.
7.9.Kohtunik E. Vene kirjutas ringkonnakohtu otsusele eriarvamuse, milles jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et olukorras, kus kaevandamisloa väljastamisega nõustumine on ettenähtavas tulevikus välistatud, ei ole uurimisloaga nõustumine samuti mõistlik. See aitab mitte üksnes ära hoida uuringuloast huvitatud isiku finantskulu ja uurimistegevusega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi keskkonnale, vaid ka säästa avalikku ressurssi, sest puudub vajadus hakata hiljem läbi viima haldusmenetlust kaevandamisloa väljastamiseks nõusoleku andmise küsimuses, mis ei saa juba ettenähtavalt lõppeda taotluse rahuldamisega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Vastustaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus tervikuna ning jätta jõusse halduskohtu otsus järgmistel põhjustel.
8.1.Kui uuringuloa taotluse kooskõlastamise otsustamisel on selge, et maavara kaevandamine tulevikus ei ole võimalik, siis oleks menetluse jätkamine vastuolus haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõttega. Ehkki uuringutulemustel on iseseisev väärtus näiteks riigi või kohaliku omavalitsuse jaoks, ei ole nendel väärtust äriühingu jaoks, kui nende alusel ei ole võimalik saada kaevandamisluba. Kui on ebatõenäoline, et kaevandamine osutub tulevikus võimalikuks, siis puudub äriühingul uuringute tegemiseks igasugune vajadus ja uuringuloa kooskõlastamisest keeldumise 4(10)
3-22-915 korral pole muid asjaolusid vaja kaaluda. Asjas nr 3-3-1-37-15 tehtud Riigikohtu otsuse p-s 14 väljendatud seisukohast ei tulene, et haldusorganil peaks lisaks tulevase kaevandamise võimatusele olema veel ka teisi argumente, millele tuginedes oleks lubatav uuringuloa kooskõlastamisest keelduda.
8.2.Korralduses viidatud ÜP tingimus, mille kohaselt tuleb uute maardlate ja karjääride rajamist ja kaevandamislubade väljastamist rohelise võrgustiku aladele igal juhul vältida, kehtib üksnes rohevõrgustiku konfliktialadel. Rohevõrgustiku konfliktialadena käsitatakse piirkondi, kus maakasutuslik iseloom takistab või võib tulevikus takistada rohelise võrgustiku pidevuse säilimist ja üldist toimimist. Arvestades kavandatava tegevuse iseloomu, asukohta ning maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu põhimõtteid, on põhjendatud käsitada Kikivere II uuringuruumi kui ÜP rohevõrgustiku konfliktialale jäävat ala.
9.Kaebaja palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata järgmistel põhjustel.
9.1.Kaevandamisloa andmise vähene tõenäosus võib olla üks kaalutlusargument teiste kaalutlusargumentide hulgas, kuid see ei saa olla ainumäärav uuringuloa andmisega mittenõustumiseks. Uuringuloa taotluse kooskõlastamisest ei saa keelduda, viidates kaevandamisega kaasnevatele mõjudele. Maapõueseadusest (MaaPS) ei tulene alust uuringulubade taotluste erinevaks menetlemiseks, lähtudes asjaolust, kas uuringu eesmärk on taotleda hiljem uuringuruumi teenindusalal kaevandamisluba või mitte. Vastustaja on jätnud ringkonnakohtu tuvastatud mitmed rikkumised ja puudused kaalutlusõiguse teostamisel käsitlemata ja ümber lükkamata.
9.2.Kaebaja märgib, et arvestades Riigikohtu halduskolleegiumi määruse nr 3-22-2296/13 põhjendusi, võib ka kõnealuse kaebuse puhul olla probleemiks kaebetähtaja ületamine. Juhul kui kohus leiab, et kohustamisnõue ei ole tähtaegne, palub kaebaja kaebetähtaja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 71 lg 1 alusel ennistada. Halduskohtule kaebuse esitamisega viivitamine oli tingitud korralduses sisaldunud eksitavast vaidlustamisviitest ja vastustaja poolt vaidemenetluse läbiviimisest. Ka kohtud on pidanud kaebust seni tähtaegseks.
10.Keskkonnaamet esitas kassatsioonkaebusele vastuse, milles leiab, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Uuringuloa ja kaevandamisloa taotluse menetlused on kaks eraldi haldusmenetlust, millel on erinevad eesmärgid. Uuringuloa menetlust ei saa pidada ebaefektiivseks või eesmärgipäratuks vaid seetõttu, et KOV-i hinnangul ei ole äriühingu jaoks uuringutulemustel väärtust, kui nende alusel ei ole võimalik saada kaevandamisluba. Ükski uuringutulemus ei anna õigustatud ootust kaevandamisloa saamiseks. Olukorras, kus veel ei hinnata kaevandamise mõjusid, peab olema ilmselge, et kaevandamisloa andmine on konkreetses asukohas välistatud, et selle argumendi alusel keelduda uuringuloale nõusoleku andmisest. Näiteks võiks see kõne alla tulla olukorras, kus uuringuala asub looduskaitsealal ja kaitse-eeskirja kohaselt on kaitsealal loodusvarade kasutamine, sh ka kaevandamine, keelatud. Käesolevas asjas ei ole vastustaja toonud välja asjaolusid, millest järelduks, et kaevandamisloa andmine on ilmselgelt välistatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Vastustaja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tervikuna tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu (HKMS § 230 lg 1). Halduskohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta jõusse, kuid arvestades, et kaebaja loobus liitkaebuse ühest nõudest, tuleb muuta halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 230 lg 5 p-d 4 ja 6).
5(10)
3-22-915
12.Kolleegium lahendab esmalt kaebaja taotlused (I), hindab seejärel geoloogilise uuringu loa andmisega mittenõustumise õiguspärasust (II) ning viimaks lahendab kassatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud (III). I
13.HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kaebetähtaega võib kontrollida ka pärast eelmenetluse lõppu, kui menetluse käigus ilmnevad asjaolud, mis seavad kaebuse tähtaegsuse kahtluse alla (vrd RKHKo 3-3-1-73-16, p 44). Kaebaja juhtis vastuses kassatsioonkaebusele tähelepanu, et kohustamisnõue ei pruugi olla tähtaegne, ning esitas kaebetähtaja ennistamise taotluse.
14.Kolleegium on selgitanud, et kohaliku omavalitsuse poolt geoloogilise uuringu loa taotluse kohta arvamuse esitamine MaaPS § 27 lg 7 alusel on menetlustoiming, mille peale ei näe õigusaktid ette vaide esitamise õigust (RKHKm 3-22-2296/13). Seega tulnuks kaebajal HKMS § 46 lg 2 kohaselt esitada nõue Tartu valla kohustamiseks uuringuloa taotlusele arvamuse esitamist uuesti otsustama otse halduskohtule 30 päeva jooksul pärast korralduse nr 1257 teatavakstegemist ehk hiljemalt
21.jaanuaril 2022. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule alles 22. aprillil 2022, kuna enne seda vaidlustas ta menetlustoimingut vaidemenetluse käigus vastavalt korralduses märgitud vaidlustamisviitele. Järelikult oli kohustamisnõue esitatud kohtule hilinenult.
15.HKMS § 71 lg 1 kohaselt ennistab kohus kaebetähtaja, kui menetlusosaline lasi menetlustähtaja mööda mõjuval põhjusel. Kolleegium nõustub kaebajaga, et käesolevas asjas esineb mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks. Sarnaselt Riigikohtu 18. jaanuari 2024. a määruses asjas nr 3-22-2296/13 kirjeldatud olukorraga viibis ka siin asjas kaebuse esitamine korralduse eksitava vaidlustamisviite ja vaidemenetluse läbiviimise tõttu. Vaidemenetlus viidi läbi enne eelviidatud Riigikohtu määruse tegemist. Ka kaks eelnevat kohtuastet ei tuvastanud käesolevas asjas kaebetähtaja ületamist. Seetõttu on usutav, et vastustaja tegevus viis kaebaja vaidlustamise korra osas eksimusse sõltumata sellest, et kaebajat esindas vaidemenetluses ja kohtumenetluses professionaalne esindaja. Kaebaja esitas kaebetähtaja ennistamise taotluse Riigikohtule õigeaegselt, kuna juhtis kaebetähtaja probleemile tähelepanu esimesena ning tegi seda kassatsioonimenetluses kirjalike seisukohtade esitamise tähtaja jooksul oma esimeses kohtule esitatud avalduses. Kolleegium ennistab kaebaja kohustamisnõude kaebetähtaja.
16.Kaebaja on vastuses kassatsioonkaebusele märkinud, et juhul, kui Riigikohus kaebetähtaja ennistab, soovib kaebaja loobuda taotlusest 24. märtsi 2022. a vaideotsuse nr 269 tühistamiseks. Tulenevalt HKMS § 49 lg-st 4 kohaldatakse liitkaebusest mõne nõude väljajätmisele kaebusest loobumise sätteid. HKMS § 153 lg 1 kohaselt on kaebajal õigus kaebusest loobuda kuni kaebuse kohta tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kolleegium võtab nõudest loobumise vastu HKMS § 155 lg 4 esimese lause alusel ning lõpetab vastavas osas asja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 3 kohaselt. II
17.Geoloogilise uuringu loa annab Keskkonnaamet (MaaPS § 26). Keskkonnaamet saadab uuringuloa taotluse arvamuse saamiseks taotletava uuringuruumi asukoha kohaliku omavalitsuse üksusele, kes esitab oma arvamuse kirjalikult kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates (MaaPS § 27 lg 7). Uuringuloale nõusoleku andmisest keeldumine on menetlustoiming (RKHKm 3-3-1-38-10, p 14). Uuringuloa taotluse kohta arvamuse esitamisel on kohalikul omavalitsusel lai kaalumisruum. Kolleegium on selgitanud, et kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muu 6(10)
3-22-915 hulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (RKHKo 3-3-1-37-15, p 20).
18.Vastustaja keeldus uuringuloale nõusoleku andmisest peamiselt seetõttu, et valla ja kohalike elanike huvidega oleks vastuolus veel ühe karjääri lisandumine piirkonda. Kikivere II uuringuruumi läheduses tegutseb juba mitu karjääri, milles ei suudeta varusid kaevandamisloa kehtivuse tähtaja jooksul ammendada ning ala korrastada. Valla ja elanike huvi on, et enne uute karjääride lisamist ammendataks olemasolevates karjäärides olevad varud, et kohalikud elanikud ei peaks elama keset tööstusmaastikku. Kuna kaebaja on äriühing, kelle eesmärk on kaevandamisega tulu teenida, aga Kikivere II uuringuruumis ei ole kaevandamine lähiajal võimalik, on ausa ja tõhusa haldusmenetluse põhimõttega kooskõlas uuringuloale nõusoleku andmisest keelduda. Täiendava argumendina on vastustaja viidanud ka maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu sätetele ning vastuolule riigi huvidega.
19.Eelnevast tulenevalt on käesolevas asjas keskne küsimus, kas kohalikul omavalitsusel on õigus keelduda uuringuloale nõusoleku andmisest, kui ta leiab, et hilisem kaevandamine ei ole võimalik. Ringkonnakohus asus seisukohale, et halduskohtu otsus, millega jäeti korraldus jõusse, on vastuolus Riigikohtu otsusega asjas nr 3-3-1-37-15, milles selgitati, et geoloogilise uuringu loa kooskõlastamise aluseks ei saa olla kaevandamist käsitlevad kaalutlused. Kolleegium peab selguse huvides vajalikuks täpsustada viidatud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohta.
20.Otsuse nr 3-3-1-37-15 p-s 14 selgitas kolleegium, et „kui asjaoludest tulenevalt on ebatõenäoline, et uuringute eesmärgiks seatud kaevandamine tulevikus võimalikuks osutub, on see üks kaalutlus, mida uuringuloa kooskõlastamisel arvestada. Kui kohalik omavalitsus otsustab uuringuloa siiski kooskõlastada, saab ta oma seisukohta, et kaevandamine ei osutu tõenäoliselt võimalikuks, kooskõlastamisel väljendada“. Sellega kinnitas Riigikohus, et hilisema kaevandamise perspektiiv on kaalutlus, millele kohalik omavalitsus võib geoloogilise uuringu loa taotlusele arvamuse esitamisel tugineda. Viidatud lahendist ei tulene seejuures, et lisaks hilisemale kaevandamise võimatusele peab kohalikul omavalitsusel olema uuringuloa andmisega mittenõustumiseks veel argumente. Kolleegium on seisukohal, et kui juba uuringuloa menetluses on kohalikule omavalitsusele ilmne, et hilisem kaevandamine ei ole võimalik, võimaldab uuringuloa andmisega mittenõustumine vältida edaspidi eesmärgipäratu haldusmenetluse läbiviimist ja seeläbi taotlejale üleliigsete kulutuste ja ebameeldivuste tekitamist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2 mõistes (vrd RKHKo 3-22-871/22, p 17).
21.Seejuures peab uuringuloa taotlusele arvamuse esitamisel kui menetlustoimingu tegemisel arvestama haldusmenetluse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsusega (HMS § 3 lg 2). Proportsionaalseks ei saa pidada uuringuloa andmisega mittenõustumist viitega kaevandamise perspektiivitusele, kui kaevandamise võimalus on küll vähene, kuid siiski olemas. Juhul, kui kohalik omavalitsus tugineb uuringuloa andmisega mittenõustumisel üksnes kaevandamise võimatusele, peab kaevandamise võimatus olema ilmne. Kaevandamisloa andmise perspektiivi oskab kõige paremini hinnata loa andja ehk Keskkonnaamet, kelle pädevuses on kontrollida kaevandamisloa andmisest keeldumise aluste esinemist (MaaPS § 55 lg 2). Kohalikul omavalitsusel on siiski võimalik hinnata kaevandamise perspektiivi tulenevalt sellest, kas ta peab võimalikuks ise kaevandamisloa andmisega nõustumist (MaaPS § 49 lg 6 ja § 55 lg 2 p 11). Kaevandamisloa andmisega mittenõustumine ja sellest tingitud kaevandamise võimatus võib olla ilmne näiteks olukorras, kus kaevandamine konkreetses piirkonnas on keelatud planeeringuga või vastuolus omavalitsusüksuse ja kogukonna huvidega sõltumata kaevandamisel kasutatavast tehnoloogiast, leevendusmeetmetest ja keskkonnamõju täpsest ulatusest.
7(10)
3-22-915
22.Olukorras, kus kaevandamise võimatus ei ole ilmne, oleks uuringuloa andmisega mittenõustumine üksnes kaevandamise perspektiiviga seotud põhjendustel ebaproportsionaalne. Ettevõtjal on õigus ise otsustada võetava äririski suuruse üle ja teha kaevandamise ettevalmistamiseks investeeringuid ka siis, kui kaevandamine on vähetõenäoline, kuid mitte võimatu. Sellises olukorras tuleks kohalikul omavalitsusel uuringuloa andmisega nõustuda, märkides seejuures, et tema hinnangul on hilisem kaevandamine ebatõenäoline. Kohaliku omavalitsuse põhjendamine kannab ka informatiivset eesmärki, kuna taotlejal on võimalik teha teadlikum otsus, kas uuringu tegemisest loobuda või seda siiski teha ja planeerida oma tegevust selliselt, et see arvestaks kohalike huvidega. Kaevandamisloa saamist võib pidada ebatõenäoliseks näiteks olukorras, kus kaevandamine toob kaasa negatiivse keskkonnamõju, mille täpne ulatus sõltub kaevandamise mahust, tehnoloogiast ja leevendusmeetmetest, mille kohta uuringuloa menetluse etapis veel info puudub, mistõttu ei ole võimalik hinnata, kas see takistab planeeringus seatud eesmärkide saavutamist või on vastuolus omavalitsusüksuse ja kogukonna huvidega. Kolleegium rõhutab, et taotlejal ei teki õigust kaevandamiseks ka juhul, kui kohalik omavalitsus ei ole geoloogilise uuringu loa taotlusele arvamuse esitamisel kaevandamise vähesele perspektiivile tähelepanu juhtinud (RKHKo 3-3-1-37-15, p 16).
23.Käesoleval juhul põhjendas vastustaja kaevandamise võimatust sellega, et kaevandamine oleks vastuolus valla ja selle elanike huviga, et enne uute karjääride avamist ammendataks piirkonnas juba tegutsevate karjääride varud. Kolleegium on varem selgitanud, et asjakohaseks argumendiks kaevandamisloa andmisega mittenõustumise korral on see, et veel ühe kaevanduse lisandumisel võib piirkond muutuda ühekülgseks mäetööstuspiirkonnaks (RKHKo 3-21-2602/43, p 23). Sarnaselt võib ka käesolevas asjas lugeda huvi mitte suurendada piirkonnas tegutsevate karjääride arvu lubatavaks kaalutluseks. Vastustaja argument ei ole kolleegiumi hinnangul jäänud ka üldsõnaliseks. Halduskohus tuvastas, et Kikivere II uuringuruumist ca 1 km kaugusel asub juba viis tegutsevat karjääri. Kohalikke elanikke ühendav Kobratu Küla Seltsing ja kaks füüsilist isikut on esitanud Kikivere II geoloogilise uuringu loa menetluses vastustajale avaldused, milles kurdavad, et kaevanduste kontsentreerumine ühte piirkonda toob kaasa loodusliku mitmekesisuse ja ilusate maastikuvaadete hävimise ja kohaliku kinnisvara väärtuse vähenemise. Kuna Keskkonnaameti poolt samal aastal koostatud analüüs Kobratu IX uuringuruumi geoloogilise uuringu loa menetluses kinnitas, et täiteliiva ja ehitusliiva osas on varustuskindlus piirkonnas tagatud vastavalt 27 ja 43 aastaks, järeldas vastustaja, et kõnealuste maavarade pakkumine ületab nõudlust ning neid ei ole võimalik ega otstarbekas lähiajal realiseerida. Seetõttu puudub kindlus, et piirkonna karjäärid lähiajal korrastatud saaksid. Kolleegiumi hinnangul on tegemist põhjendatud ja kaaluka argumendiga. Uute kaevanduste avamise piiramisel ei oma seejuures tähendust ka kaevandamisel kasutatav tehnoloogia, keskkonnamõju täpne ulatus või muud sellised asjaolud, mille väljaselgitamine saaks toimuda alles kaevandamisloa menetluses.
24.Kaevandamise võimatusele tuginev uuringuloa andmisega mittenõustumine on võimalik siiski ainult juhul, kui taotlejal ei ole huvi geoloogilise uuringu läbiviimise vastu mõnel muul kui vahetult kaevandamisega seotud eesmärgil. Kui taotleja eesmärk on geoloogilise uuringu tegemine mõnel muul, nt teaduslikul eesmärgil või kinnisasja väärtuse hindamiseks olukorras, kus taotleja omandiõigus ulatub uuritavale maavarale (MaaPS § 11), ei ole hilisema kaevandamise perspektiiviga arvestamine põhjendatud. Käesolevas asjas on kaebaja äriühing, kelle põhitegevusala on kruusa ja liiva kaevandamine ning kes on uuringuloa taotluses märkinud uuringu lähteülesandeks maavara lasumistingimuste uurimise, et taotleda uuringuruumi teenindusalal kaevandamisluba. Kaebaja ei ole ka uuringuruumi teenindusalale jääva kinnistu omanik. Kaebaja ei ole haldus- ega kohtumenetluse käigus toonud välja, et tal oleks huvi geoloogilise uuringu tegemise vastu ka juhul, kui on ilmne, et talle lähiajal kaevandamisluba ei väljastata. Kuigi geoloogilise uuringu tulemusel saadav teave võib omada iseseisvat väärtust avalikkuse jaoks, võimaldades kasutada teavet uute planeeringute ja arengukavade koostamisel (vt RKHKo 3-3-1-37-15, p 13), on see kaebaja enda jaoks üksnes vahend
8(10)
3-22-915 põhieesmärgi saavutamiseks. Seetõttu oli geoloogilise uuringu loale nõusoleku andmisest keeldumine kaevandamise võimatusele tuginedes lubatav.
25.Lisaargumendina on vastustaja viidanud korralduses ka maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu tingimustele, mis käsitlevad uute karjääride ning maardlate kasutuselevõttu. Vastustaja ei ole korralduses selgitanud, kas ja miks on geoloogilise uuringu läbiviimine või kaevandamine viidatud planeeringu tingimustega vastuolus. Kuigi menetlustoimingu motiveerimisele ei kohaldu HMS §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamise nõuded, tuleb haldusmenetluse üldpõhimõtteid arvestades põhjendada uuringuloale nõusoleku andmisest keeldumist ulatuses, mis võimaldaks isikutel oma õigusi kaitsta (vrd RKHKo 3-3-1-62-08, p 10).
26.Korralduses viidatud ÜP tingimuse kohaselt tuleb uute ulatuslike elamualade ja tootmisalade, maardlate, karjääride, freesturbaalade või prügilate rajamist ja kaevandamislubade väljastamist rohelise võrgustiku aladele igal juhul vältida (ÜP seletuskirja lk 17). Viidatud tingimus kehtib ÜP kohaselt rohevõrgustiku konfliktialadel. Rohevõrgustiku konfliktialasid määratleb ÜP kui piirkondi, kus maakasutuslik iseloom takistab või võib tulevikus takistada rohelise võrgustiku pidevuse säilimist ja üldist toimimist. Sellisteks probleemseteks kohtadeks on ÜP kohaselt eelkõige suure liikluskoormusega teed, kasutuses olevad karjäärid ja maardlad, asustus- ja tööstuspiirkonnad ning nende võimalikud laienemisalad. Rohevõrgustiku konfliktiala mõiste on võetud ÜP-sse üle
22.juunil 2006. a kehtestatud Tartumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneeringust „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ (TP), kus neid on määratletud nii ruumiliselt kaardil kui ka nimeliselt seletuskirjas. Lisaks sätestab TP, et uute ulatuslike maardlate, karjääride, freesturbaalade ja olulise ruumilise mõjuga objektide rajamist rohevõrgustiku alale tuleb vältida. Igal juhul tuleb asukoha valikul läbi viia keskkonnamõju hindamine ja kavandada rajatise tegutsemisaegne kompensatsiooniala (TP seletuskirja lk 22).
27.Uus-Lulli katastriüksus, kus asub Kikivere II uuringuruum, ei ole TP kaardil ega seletuskirjas konfliktialana märgitud. Kolleegiumi hinnangul jätavad TP ja sellest tulenevalt ka ÜP tingimused hindamisruumi, kas kaevandamist rohevõrgustiku alal lubada või mitte, tulenevalt sellest, kui ulatuslikult see toimub ja kuidas see mõjutab rohevõrgustiku toimimist. Praegusel juhul puudub aga kohalikul omavalitsusel piisav teave, mille põhjal saaks veenduda, et tulevane kaevandamine rohevõrgustiku toimimist takistaks. Seda eriti olukorras, kus Uus-Lulli katastriüksus, kus asub Kikivere II uuringuruum, jääb enamikus osas rohevõrgustiku alalt välja ning taotlejal oleks võimalik planeerida oma tegevust nii, et kaevandamine toimuks väljaspool rohevõrgustiku ala.
28.Vastustaja on põhjendanud uuringuloa andmisega mittenõustumist ka sellega, et ÜP-s ei ole uuringuala reserveeritud mäetööstusmaaks. ÜP kohaselt tähistab mäetööstusmaa kaevandatavaid alasid, karjääride ja turbatootmise alla jäävaid alasid (ÜP seletuskiri lk 37). Kolleegium nõustub kaebajaga, et ÜP ei nõua, et juba geoloogilise uuringu läbiviimiseks peaks ala olema reserveeritud mäetööstusmaaks. Lisaks ei välista uuringualal mäetööstusmaa juhtotstarbe puudumine ÜP seletuskirja kohaselt selgelt ja ühemõtteliselt ka kaevandamist. ÜP seletuskiri näeb ette mäetööstusmaa arendamistingimused, mille kohaselt registreeritud maardlates (kantud maakasutuskaardile) mäetööstusmaa arendamise puhul tuleb koostada keskkonnamõju hindamine. Samas näeb ÜP ette, et uute mäetööstusmaade arendamise puhul peab eelistama väljaspool rohevõrgustikku paiknevaid alasid (ÜP seletuskiri lk 38). Eelnevast võib järeldada, et uusi kaevandusi võib põhimõtteliselt avada ka väljaspool ÜP maakasutuskaardil mäetööstusalana määratletud alasid. Seejuures on vastustaja varasemas praktikas ka ise nõustunud ÜP-s väljaspoole mäetööstusmaad asuvale Kikivere liivakarjäärile kaevandamisloa andmisega.
9(10)
3-22-915
29.Vastustaja on märkinud, et Kikivere II uuringuruum asub suures osas Tartu maakonnaplaneeringu 2030+ rohelise võrgustiku toimimise tagamise alal, kus tuleb karjääride rajamisel hinnata kaasnevat mõju rohelise võrgustiku toimimisele ja negatiivse mõju ilmnemise korral kavandada leevendusmeetmeid. Kohtumenetluse käigus on vastustaja täiendavalt märkinud, et uuringuruum asub ka väärtuslike maastike alal ja väärtusliku põllumajandusmaa-alal, kus tuleb maa üldjuhul säilitada põllumajanduslikuks tegevuseks. Kolleegium on seisukohal, et reeglina ei pruugi maakonnaplaneeringu üldistusaste olla selline, et ilma täpsemate selgitusteta saaks väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Uuringuloa andmisega mittenõustumiseks ei piisa üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt RKHKo 3-3-1-35-12, p 17; 3-3-2-37-15, p 17). Praegusel juhul ei ole vastustaja selgitanud, kuidas mõjutaks kaevandamine maakonnaplaneeringu tasandil määratletud rohevõrgustiku toimimist või miks ei ole tegemist lubatava erandiga väärtuslike põllumaade põllumajanduslikuks tegevuseks säilitamise põhimõttest. Kolleegiumi hinnangul on viidatud maakonnaplaneeringu tingimused sedavõrd suure üldistusmääraga, et ilma kaevandamise ulatust ja kaasnevaid keskkonnamõjusid teadmata ei ole võimalik veenduda, kas kaevandamine takistaks rohevõrgustiku eesmärkide saavutamist.
30.Seoses kaebaja väidetega varustuskindlusele tuginemise lubamatuse, ebavõrdse kohtlemise ja oluliste asjaoludega arvestamise kohta nõustub kolleegium halduskohtuga ega pea vajalikuks neid korrata.
31.Kokkuvõttes oli vastustaja peamine kaalutlus ehk hilisema kaevandamise võimatus lubatav ja kaalukas argument uuringuloa andmisega mittenõustumisel. Kolleegiumi hinnangul saab ainuüksi sellele kaalutlusele tuginedes uuringuloa andmisega nõustumata jätmist lugeda õiguspäraseks. Lisaks tugines vastustaja korralduse andmisel ka vastuolule planeeringutega, mida kolleegium ei pidanud asjakohaseks. Samas oli vastuolu planeeringutega esitatud üksnes toetava argumendina, mis ei moodustanud korraldusest olulist osa. Eelnevast tulenevalt saab geoloogilise uuringu loa taotlusele esitatud arvamust lugeda õiguspäraseks (vrd RKHKo 3-15-2221/33, p 12). Kuna esitatud arvamus on õiguspärane, puudub alus vastustaja kohustamiseks arvamuse andmist uuesti otsustama (riigivastutuse seaduse § 6 lg 1). III
32.Arvestades eeltoodut, tuleb vastustaja kassatsioonkaebus rahuldada ja Tartu Ringkonnakohtu
18.aprilli 2024. a otsus tervikuna tühistada. Kuna kaebaja loobus vaideotsuse tühistamise nõudest tuleb Tartu Halduskohtu 12. mai 2023. a otsus tühistada osas, milles halduskohus vaatas läbi Tartu Vallavalitsuse 24. märtsi 2022. a vaideotsuse tühistamise nõude (HKMS § 155 lg 3 esimene lause ja lg 4 esimene lause). Ülejäänud osas jätab kolleegium jõusse halduskohtu otsuse resolutsiooni, kuid muudab halduskohtu otsuse põhjendusi, lähtudes käesoleva otsuse põhjendustest (HKMS § 230 lg 5 p-d 4 ja 6).
33.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kuivõrd kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad tema võimalikud kulud samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 neljas lause). (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.