Võlaõigus › Töövõtulepingud

Tööde alguses, vahemikus 26.-28.02.2013, avaldasid kostja ning sisearhitekt hagejale soovi algse tööplaaniga võrreldes mitmete muudatuste tegemiseks. 07.03.2013 esitas hageja lisatööde pakkumise otse kostjale, järgides sellega pooltevahelist kokkulepet, et kõik muudatus- ja lisatööd lepivad pooled kokku omavahel ja vastavas töövõtusuhtes toimub ka tööde eest arveldamine. Kostja nõusolekul alustas hageja 11.03.2013 pakkumise esemeks olnud muudatus- ja lisatööde teostamist. Seega, kuivõrd kostja aktsepteeris hageja pakkumist, oli poolte vahel muudatus- ja lisatööde teostamise osas erikokkulepe, mida saab käsitleda sõlmitud töövõtulepinguna. Ehitustööd lõpetas hageja objektil 04.04.2013. Kostja viibis sel ajal välismaal ning naasis Eestisse aprilli teise nädala lõpul. Nii hageja kui OÜ PERTON EHITUS üritasid kostjaga korduvalt kontakti saada, soovides vormistada ehitustööde üleandmise. Viimaks õnnestus OÜl PERTON EHITUS kostjaga ühendust saada ning lepiti kokku, et ehitustööde üleandmine vormistatakse 23.04.2013 toimuval kohtumisel. Kohtumise käigus esitas hageja esindaja kostjale töövõtulepingu esemeks olnud tööde osas arve nr 13010, millele kostja vastuväiteid ei esitanud. 29.04.2013 pöördus kostja hageja poole sooviga, et viimane esitaks lisatööde osas selgema lahtikirjutuse ja näitaks põhjalikumalt, millised muudatus- ja lisatööd hageja teostas. Ühtlasi soovis kostja võimaluse korral hinnaalandust. Hageja esitas 02.05.2013 detailsema lahti kirjutuse ning oli valmis tegema kostjale 130-eurose hinnaalanduse. Mingeid vastuväiteid kostja ei esitanud. 29.04.2013 allkirjastasid OÜ PERTON EHITUS ja kostja korteri üleandmise-vastuvõtmise akti, milles kostja kinnitas, et välja arvatud p-des 1-3 märgitud vaegtööd, ei ole tal korteri ehituse osas pretensioone. Viidatud tööde osas leppisid pooled kokku, et need teostakse OÜ PERTON EHITUS kulul ning hageja juhtimisel. Hageja teostas töövõtjana töövõtulepingu esemeks olevad muudatus- ja lisatööd ning esitas kostjale tööde teostamise eest arve nr 13015, mille tasumise tähtaeg oli 16.05.2013. Arvelt nähtuva tasunõude suurus 4390,80 eurot lepiti poolte vahel 13.05.2013 kohtumisel kompromissi korras eraldi kokku ning kostja tunnistas vastu vaidlemata nii tasu maksmise kohustuse olemasolu kui selle suurust. Kostja ei ole arvet tasunud. Kui kohus peaks leidma, et pooled ei sõlminud tööde teostamiseks töövõtulepingut, palus hageja kirjeldatud muudatus- ja lisatööde teostamist käsitada käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 lg 1 mõttes. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole nõudeõiguslik isik. Kostja ja OÜ PERTON EHITUS vahel sõlmiti 01.11.2012 notariaalne korteriomandi müügileping, milles sisaldus ka töövõtuleping. Poolte vahel puudus kokkulepe selles, et hageja hakkab edaspidi töid teostama. Sellise ettepaneku OÜ PERTON EHITUS tegi, kuid kostja keeldus sellest resoluutselt viitega sõlmitud müügilepingu p-le 2.8. Ka siseviimistlusplaani õigeaegsuse korral oleks OÜ PERTON EHITUS pidanud ehitama kostja korterit vähemalt kuni 31.05.2013. OÜ-l PERTON EHITUS oli voli kasutada alltöövõtjaid, agente, täiendavat tööjõudu, kuid lepinguline suhe oli ikkagi OÜ PERTON EHITUS ja kostja vahel. Kostja vaidles vastu väitele, et kostja volitas kõigis küsimustes otsustama sisekujundajat I. Haaki. Vastupidi – 2013.aasta alguses siseviimistluse projekti valmimisel lepiti kokku, et kui OÜ-l PERTON EHITUS tekib küsimusi seoses siseviimistlusprojekti või selle lugemisega, siis

need küsimused tuleb esitada siseviimistlejale. Siseviimistlejale ei ole kostja kunagi andnud mistahes muid õigusi otsustada. 28.04.20134 toimus koosolek, kus kostja rõhutas, et hageja teostatud töid ei ole ta tellinud, mistõttu neid tema vastu ei võta. Üleandmise –vastuvõtmise esemeks oli müügilepingu lisa 2 OÜ PERTON EHITUS poolt teostatud tööd, mitte aga muude isikute poolt teostatu. Kostja ei ole kunagi astunud mistahes suhtesse hagejaga, ei ole kunagi maksnud tasu ega teinud hagejaga muid kokkuleppeid. OÜ PERTON EHITUS poolt teostatud ehituse käigus ilmnes arvukalt ehitusvigu. Olulised ehitusvead nimetas kostja 20.12.2013 e-kirjas ning nõudis nende kõrvaldamist. Kostja kandis kulusid seoses asjaoluga, et algsel korteri ehitamisel ei paigaldatud aurutõket seinte vahele ning OÜ PERTON EHITUS kinnitas korduvalt ning kindlalt vastupidist. Sellest tulenevalt oli kostja sunnitud tegema kulutusi õigusabile 800 eurot ulatuses, tellima hoone termopildi maksumusega 160 eurot ja ehitusekspertiisi maksumusega 1400 eurot. Arvestades puudusi, hindas kostja, et 10 aasta asemel peab ta teostama kapitaalremondi 5 aasta pärast. Pool kulust, s.o 2013,07 eurot, peab hüvitama mittekohase töö tõttu OÜ PERTON EHITUS. Korteris tekkis korduvalt lühis. Kostjal oli tellitud pistikute/lülitite paigaldus, mida ei saanud aga pidevate lühiste tõttu teostada. Seetõttu tegelesid kaks elektrikut kaks tööpäeva lühise põhjuse otsimisega. Põhjus oli ehituse ajal juhtmesse lastud ehituskruvi. OÜ PERTON EHITUS esindaja parandas tehtud vea. Pakkumuse kohaselt pidi tellitud töödele kuluma 1 päev. Ühe päeva hinnaks vastavalt pakkumisele on 144 eurot ühe töömehe kohta, lisandub käibemaks. Kui kohus rahuldab hageja nõude mis tahes ulatuses, siis palus kostja arvestada hageja rahuldatud nõudest maha kostja vastunõuded 4718,675 eurot, mis tulenevad järgnevast: hoone termopildi tellimine, teostamine - 1609 eurot; õigusteenused seoses ehitusvigadega - 800 eurot; elektrikute täiendav tööpäev lühise tuvastamiseks - 345,60 eurot; vannitoa seinte, lagede, põranda viimistlus (arvestusega, et hooletult tehtud töö tõttu vajab vannituba kapitaalremonti 10 aasta asemel 5 aasta pärast, kogusummas 4026,15) - 2013,07 eurot, kokku 4718,675 eurot. Kõik need nõuded on sissenõutavaks muutunud – need on kostja poolt kantud kulud või tekkinud kahju. Seega on hageja nõuded kostja vastu lõppenud kattuvas ulatuses tagasiulatuvalt. Alternatiivselt, kui kohus ei arvesta tasaarvestuse nõuet, on kostjal hageja vastu sissenõutavaks muutnud nõuded 4718,68 eurot ning selle summa osas on kostjal kinnipidamisõigus – s.t võlgnikul on võlausaldaja vastu sissenõutavaks muutunud nõue; selline nõue ei ole tagatud, nõuete vahel on piisav seos eelkõige, kuna nõuded tulenevad samast õigussuhtest, s.o OÜ PERTON EHITUS poolt kostjale teenuste osutamise kohustusest ning sellest tekitatud kahju hüvitamiseks; kinnipidamisõigus ei ole seadusega välistatud. Kostja vaidles vastu alternatiivsele nõudele. VÕS § 1023 ei ole kohaldatav, sest hageja on enda sõnutsi kogemustega ja professionaalne ehitusettevõtja, s.t ta pidi teadma, et käsundita asjaajamise eelduseks on heakskiit ning tema kohustuseks oli teha selgeks kostja tegelik huvi. Hageja teadis, et kostjal on notariaalne töövõtuleping OÜ-ga PERTON EHITUS. Seega ei saanud ta eeldada kostja huvi temaga suuliselt sõlmitud õigussuhtesse astumiseks, s.t tegemist ei ole ka käsundita asjaajamisega. Maakohtu põhjendused

Maakohus jättis 11.09.2015 otsusega hagi rahuldamata ja kostja menetluskulud 2647,81 eurot hageja kanda. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et OÜ PERTON EHITUS ja PJ vahel sõlmiti 01.11.2012 notariaalne müügileping Tallinnas, XXX asuva korteriomandi suhtes. Müügilepingus sisaldus töövõtuleping. Lepingu p-s 2.8 lepiti kokku, et müüja kohustub omal kulul teostama lepingu eseme oluliseks osaks olevas korteris ehitustööd selliselt, et lepingu ese vastaks lepingu lisas nr 2 toodule, hiljemalt 30.03.2013. Lepingu p-s 2.10. leppisid lepingupooled kokku, et ostja kohustub esitama müüjale hiljemalt 30.11.2012 ruumiplaneeringu ja seadmete joonised, mille alusel saab alustada ehitustöid lepingu lisas nr 2 toodud mahus. Juhul kui ostja viivitab nimetatud kohustuse täitmisega, pikeneb eelnimetatud viivitatud päevade võrra ka ehitustööde lõpptähtaeg. Eeldusel, et müüja on tähtaegselt täitnud lepingu p-s 2.8 nimetatud kohustused, kohustub ostja hiljemalt 31.05.2013 tegema lepingu eseme reaalosa ehitustööd, mis võimaldavad müüjal taotleda kasutusluba. Lepingu p 2.17. kohaselt müüja garanteerib lepingu esemes, teostatud ehitustööde, kasutatud materjalide ning paigaldatud seadmete vastavuse Eesti Vabariigis tunnustatud kvaliteedinormidele. Müüja annab ostjale 24 kuulise garantii lepingu eseme reaalosades enne lepingu eseme valduse ostjale üleandmist teostatud ehitustöödele, arvates lepingu eseme otsese valduse ostjale üleandmist. Garantiiajal ilmnenud vead kohustub müüja likvideerima omal kulul, kui tegemist ei ole normaalsest kulumisest, lepingu eseme üleandmise järel tehtud ehitus- või viimistlustöödest või väärast ekspluatatsioonist tuleneva puuduse või veaga. Müügilepingu lisas 2 leppisid lepingupooled kokku, et kõik lisatööd lepitakse kokku enne tööde alustamist eraldi. Vastuolus lepingus kokkulepituga esitas kostja sisearhitektuurse projekti OÜ-le PERTON EHITUS jaanuaris 2013, seega vähemalt kuulise hilinemisega. Lepingu kohaselt võis OÜ PERTON EHITUS pikendada ehitustööde lõpptähtaega nii mitme päeva võrra, kui hilines projekti esitamine. Hageja ja OÜ PERTON EHITUS leppisid 04.02.2013 kokku, et hageja teostab OÜ PERTON EHITUS alltöövõtjana lepingus kokkulepitud tööd ning lisaks sellele eraldi kokkuleppel kostjaga võimalikud muudatus- ja lisatööd, mille teostamise vajadus võib protsessi käigus ilmneda või mida kostja soovib täiendavalt algselt kokkulepitud ehitustöödele. Hageja soovis tõendada nimetatud suulise kokkuleppe sõlmimist hageja seadusliku esindaja MS vande all antud seletustega ja tunnistaja MT ütlustega. MS selgitas, et Ehitusvärk OÜ-l oli OÜ-GA PERTON EHITUS omavaheline kokkulepe, mille kohaselt pidi Ehitusvärk OÜ teostama alltöövõttu ja teostama kõikvõimalikud tellija soovitud lisatööd kokkuleppel tellijaga. Kostja vande all antud seletuste kohaselt mingeid suuliseid kokkuleppeid hagejaga tema ei sõlminud. Valge karbi staadiumisse minemiseks tuli temale teha hinnapakkumine, et see oleks mõistlik ja annaks kindluse hinna osas. Seda hinnapakkumist ei tulnud, see tuli siis, kui kõik tööd olid lõpetatud. Tunnistaja MT märkis, et PJ ei teavitatud, et võimalikud lisatööd tuleb tal kokku leppida Ehitusvärk OÜ-ga ja need ka Ehitusvärk OÜ-ga arveldada, kuna tavaliselt on sellises olukorras tellija motiveeritud alltöövõtjaga kokku leppima, sest see on tellijale soodsam. Seega on poolte vande all antud seletustega ja tunnistaja MT ütlustega tõendatud, et 04.02.2013 tekkis lepinguline suhe PERTON EHITUS OÜ ja Ehitusvärk OÜ vahel. Poolte vande all antud seletused on vasturääkivad ja ei tõenda, et kostja ja hageja vahel sõlmiti suuline töövõtuleping. Viimast ei tõenda ka tunnistaja MT ütlused, kes vastas eitavalt, et teavitati PJ võimalike lisatööde arveldamisest hagejaga.

Kohus leidis, et PERTON EHITUS OÜ ja Ehitusvärk OÜ vahel sõlmitud leping või mistahes kokkulepped ei oma kostja suhtes õiguslikku tähendust. Lepinguline suhe jäi endiselt OÜ PERTON EHITUS ja PJ vahele. Hageja esitas kostjale siseviimistluse teostamiseks hinnapakkumise, kostja esitas pakkumise kohta täiendavaid küsimusi 03.05.2013 e-kirjas. Poolte vahel oli vaidlus, kas hinnapakkumisest ja pakkumise kohta esitatud küsimustest tekkis poolte vahel lepinguline suhe. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks hageja pakkumist kunagi aktsepteerinud, seega puudub töövõtulepingust tulenev suhe hageja ja kostja vahel. Notariaalse töövõtulepingu lisas 2 leppisid lepingupooled kokku, et kõik lisatööd lepitakse kokku enne töödega alustamist eraldi. Lepingus peeti silmas lepingupoolte kokkulepet ja mistahes kolmandate isikute pakkumised, mida ei ole aktsepteeritud, ei saa muutuda kostjat kohustavaks õigusdokumendiks. VÕS § 637 alusel on töövõtjal õigus tehtud tööde eest tasu saada. Kuna töövõtulepingu poolteks on OÜ PERTON EHITUS ja PJ, siis tasu hageja poolt teostatud tööde osas on õigus nõuda OÜl PERTON EHITUS. Kohus leidis, et poolte vahel puuduvad ebaselged ja vaieldavad õigussuhted. Ehitusvärk OÜ oli OÜ PERTON EHITUS alltöövõtja, kes teostas alltöövõttu, ka töövõtulepingu esemeks olnud muudatus- ja lisatöid, mille tasu suhtes on võimalik lepingupoolte, s.o OÜ PERTON EHITUS ja PJ vahel sõlmida kompromissleping. Kuna hageja ei ole töövõtulepingu pool, puudub hagejal õiguslik alus nimetatud töövõtulepingu esemeks olevate muudatus- ja lisatööde eest tasu nõuda. Kohus leidis, et praegusel juhul ei esine VÕS § 1018 nimetatud ühtegi kohustuslikku eeldust. Puudub soodustatu heakskiit, pole kostja eeldatavat ega tegelikku tahet. Kostja tahteks oli, et lepingu pooleks oleks notariaalse töövõtulepingu pool, kelle alltöövõtjaks võis olla hageja. Hageja teadis, et kostjal oli notariaalne töövõtuleping OÜ-ga PERTON EHITUS, seega ei saanud ta eeldada, et kostja astub temaga suuliselt sõlmitud õigussuhtesse. Eeltoodust tulenevalt ei teostanud hageja vaidlusaluseid ehitustöid käsundita asjaajamise korras. Seoses kostja tasaarvestuse ja kohustuse täitmisest keeldumise vastuväitega leidis kohus, et kuna kostjal on nõue OÜ PERTON EHITUS, mitte hageja vastu, ei ole kostja nõue tasaarveldatav hageja nõudega. Samuti on kostja vastunõude olemasolu OÜ PERTON EHITUS vastu ja nõude suurus tõendamata. TsMS § 162 kohaselt jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, hinnates kostja menetluskulusid, et määruskaebuse koostas, allkirjastas ja esitas kohtule kostja, kaebus pole vormistatud advokaadibüroo blanketile, seega tuleb välistada kaebuse koostamise eest kostja menetluskulud 3,36 töötunni ulatuses. Kuna kohtutäituriga kirjavahetus ei seondu praeguse kohtumenetlusega, välistas kohus hageja poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude hulgast kulu kohtutäituriga kirjavahetuse pidamise eest 36 minutit. Et 03.11.2014 kirjes nõuab kostja samade dokumentide kogumise eest teistkordselt kulu hüvitamist, vähendas kohus 08.04. kostja vastuse koostamisele ja dokumentide kogumisele kuluvat ajakulu 5 tunnile. Kokku vähendas kohus kostja nõuet 2 tundi 57 minuti võrra, mis rahaliselt võrdub koos käibemaksuga 1048,19 eurot. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 2647,81 eurot (3696 – 1048,19). Apellatsioonkaebus

Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks, menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kostjale teatati juba enne ehitustöödega alustamist, et kõik täiendavad tööd tuleb kostjal eraldi kokku leppida hagejaga ning vastavas suhtes toimub ka tööde eest tasumine. Nii kinnitas MT erinevalt maakohtu väidetust vastusena küsimusele, kas kostjale teatati, et ehitusprotsessi on kaasatud hageja, kes teostab alltöövõttu ja eraldi kokkuleppel tellijaga võimalikud lisatööd, et sellest teavitati ehitustööde alustamisel. MT märkis, et kostja sellele, et võimalikud lisatööd tuleb tal kokku leppida hagejaga ja need ka hagejaga arveldada, vastuväiteid ei esitanud. Kostja teavitamine on tõendatud ka MS seletustega, kes kinnitas oma seletustes, et juba enne ehitustöödega alustamist lepiti objektil peetud koosolekutel kostjaga kokku, et kui kostjal peaks tekkima vajadus või soov täiendavate tööde järele, mis ei ole kokkulepitud varem, lepib kostja sellised tööd kokku hagejaga. Kostja ise möönis kohtumenetluse käigus, et talle teatati, et täiendavate tööde osas tuleb tal eraldi kokku leppida hagejaga. Järelikult ei saa vastava asjaolu osas olla mingit vaidlust. Olukorras, kus maakohus asus erinevalt mõlemast poolest seisukohale, et kostjat hageja rollist ja vajadusest leppida hagejaga eraldi kokku täiendavate tööde tegemises, ei teavitatud, rikkus maakohus TsMS § 436 lg 4 lauset 2. MS seletuste ja MT ütlustega on veenvalt tõendatud, et kostjat mitte üksnes ei teavitatud vajadusest leppida täiendavate tööde tegemine ja nende eest tasumine kokku otse hagejaga, vaid hageja ning kostja sõlmisid sellekohase kokkuleppe ning seda juba enne ehitustöödega alustamist. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et kostja kui tellija soovitud erilahendused ning korteri lõppviimistlusse kuuluvad tööd ei sisaldunud OÜ PERTON EHITUS ja kostja vahel sõlmitud notariaalse lepingu mahus. Hageja oli ehitusprotsessis alltöövõtjaks üksnes karbi staadiumisse kuuluvate tööde osas. Tellija erisoovidest tulenevate täiendavate tööde teostamine tuli kostjal hagejaga eraldi kokku leppida, nagu MT ütlustest ja MS seletustest veenvalt ka nähtub. Hagi esemeks olev töövõtja tasunõue tuleneb asjaolust, et hageja teostas OÜ PERTON EHITUS ja kostja vahel sõlmitud notariaalse lepingu mahust väljuvaid töid. Kostja soovis tööde käigus muuta ehituskonstruktsioone ning samuti lõppviimistluse faasi kuuluvate ehitustööde tegemist. Ehitustööd, mille eest hageja nõuab kostjalt tasu, väljusid notariaalse lepingu mahust ning selliste tööde osas oli hageja ning kostja vahel eraldi kokkulepe. Seda, et hageja tasunõude aluseks olevad ehitustööd olid kostja soovidest lähtuvad täiendavad tööd, kinnitab juba ainuüksi asjaolu, et hageja esitas 07.03.2013 vastavalt kostja soovile selliste tööde kohta oma nimel (ja blanketil) eraldi pakkumise. Samuti tunnistab kostja ise, et hagi aluseks olevad tööd väljusid notariaalse lepingu mahust. Nii märkis kostja 08.04.2014 menetlusdokumendi p-s 4.4 (I kd, tl 174), et tal on õigus nõuda tööde käigus paigaldatud asjade äravedamist. Kuigi kostja väide on ebaõige, näitab see väide siiski ilmekalt, et ka kostja enda kinnitusel ei kuulunud hagi aluseks olevad ehitustööd notariaalse lepingu mahtu. Nimelt ei ole tellijal mingisugust lepingulist õigust nõuda töövõtjalt töövõtulepingu alusel paigaldatud asjade äravedu. Seega möönab kostja vastava (küll ebaõige) väite esitamisega, et hagi aluseks olevate tööde tegemise ja nende raames asjade paigaldamise aluseks ei olnud notariaalne töövõtuleping. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja esitas 07.03.2013 kostjale hagi aluseks olevate ehitustööde osas eraldi pakkumise MS selgitas, et pärast pakkumise esitamist (kuid enne vaidlusaluste ehitustöödega alustamist) arutasid pooled omavahel pakkumises kajastatud tööde ja seadmete üle ning kostja ei teatanud arutelude käigus kordagi, et ta soovi pakkumises

märgitud tööde tegemist või, et hageja pakutud hinnad pole talle vastuvõetavad. Seda, et kostja käis ehitustööde ajal korduvalt füüsiliselt kohal, tunnistab ka kostja ise. Kostja nõustumust vaidlusaluste tööde tegemiseks kinnitab juba ainuüksi asjaolu, et kostja andis seadmete osas ise hagejale vajalikud lahendused ette. Seega on ebaõige maakohtu seisukoht, et töövõtulepingu sõlmimine pole tõendatud. Seega - sõltumata sellest, kas kostja andis hageja pakkumisele aktsepti otsese tahteavaldusega või konkludentselt – sõlmisid pooled 2013.a märtsis hageja pakkumisel kajastatud tööde osas (ja pakkumisel märgitud hindadega) igal juhul töövõtulepingu. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta hageja alternatiivse väite, et juhul, kui asuda vastuolus asjas esitatud tõenditega siiski seisukohale, et 2013.a märtsis pooled töövõtulepingut ei sõlminud, saab 13.05.2013 kokkulepet käsitleda töövõtulepingu sõlmimisena. Nii fikseeriti kokkuleppes täiendavad tööd, mille hageja teostas, tööde maksumus ja tasumise kord (tasumine vastavalt hageja esitatud arvele). Maakohtu otsusest ei selgu, miks ei omanud tähendust MT ütlused ja MS seletused, millest nähtub selgelt, et 13.05.2013 kohtumise käigus saavutasid pooled tööde ja hinna osas kokkuleppe, kostja võttis tööd vastu ning nõustus, et hageja esitab talle tööde eest eraldi arve. Mingeid vastuväiteid, et hagejal pole kostjalt tööde eest õigust tasu nõuda, kostja kohtumisel ei esitanud. Maakohus jättis tähelepanuta hageja viited kostjale 13.05.2013 kohtumise järel saadetud arvele nr 13015 ja tööde aktile, millel on selge viide sõlmitud kokkuleppele: nii on arvel märgitud selgitusena „Volta tn 22-9 korteri ehituse lisatööd vastavalt kokkuleppele 13.05.2013“ ja akt kannab pealkirja „Lisatööd ja –seadmed (kokkulepe 13.05.2013)“. Hageja selgitas maakohtus, et juhul, kui asuda (ebaõigele) seisukohale, et enne 13.05.2013 kohtumist oli veel vaieldav, kas ja milliste täiendavate tööde eest ja millises summas on hagejal õigus kostjalt tasu nõuda, lahendati 13.05.2013 kohtumisel sõlmitud kokkuleppega kõik võimalikud erimeelsused. Seetõttu võivad kokkuleppel osaliselt olla ka VÕS § 578 lg-le 1 vastava kompromissilepingu tunnused. MS ja MT ütluste kohaselt tuli hageja kohtumisel kostjale vastu, alandas osaliselt oma tasunõuet 4390,80 euroni ning kostja nõustus nii alandatud hinna kui sellega, et peab tööde eest tasuma otse hagejale. Seega ei saa kokkuleppe sõlmimise järel enam mingit vaidlust olla selles, et kostjal on lepinguline kohustus tasuda hagi aluseks olevate täiendavate tööde eest just nimelt hagejale. Hageja juhib tähelepanu mh asjaolule, et kostja väited menetluses olid vastuolulised: nii tunnistas kostja, et ta kasutab hageja tehtud töid ja paigaldatud seadmeid, kuid tasunud ta nende eest ei ole; ühelt poolt väitis kostja, et hagi aluseks olevad tööd kuuluvad notariaalse töövõtulepingu esemesse, teisalt aga, et nende tööde tegemiseks puudus lepinguline alus ja tal on seetõttu õigus nõuda tööde käigus paigaldatud seadmete äravedu; kostja väitis, et ei ole tellinud hageja paigaldatud seadmeid, samas „unustab“ ära, et andis ise hagejale vastavad lahendused ette (nt aknalauad ja segistid); kostja kinnitas, et tal ei ole mis tahes rahalisi nõudeid hageja vastu, kuid samas esitab kostja vastuses haginõuetele arusaamatu tasaarvestuse vastuväite. Hageja leiab jätkuvalt, et täidetud on kõik käsundita asjaajamise kohustuslikud eeldused, kuivõrd: kui kostja ei sõlminud hagejaga töövõtulepingut, teostas hageja tööd ilma, et kostja oleks talle andnud õiguse töid teha või kohustanud teda töid tegema (VÕS § 1018 lg 1); hageja vaieldamatult teadis, et teostab tööd kostja huvides ja kasuks (VÕS § 1018 lg 2); hageja teostas tööd (sh paigaldas seadmed) kostja poolt etteantud lahendustest lähtuvalt; kostja sai tööde kohta eraldi pakkumise, arutas pakkumise saamise järel hagejaga töödesse puutuvat; kostja oli nõus,

et hageja alustab töödega ning käis ka tööde tegemise ajal korduvalt objektil, arutades veelkord töödesse puutuvat ning esitamata kordagi töödele ega hindadele vastuväiteid; kostja võttis tööd vastu ja kasutab neid tänaseks ca 2,5 aastat – seega vastas tööde tegemine kostja huvile ja tegelikule tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Kostja kiitis tööde teostamise heaks nii 2013. a märtsis kui veel eraldi 2013. a mais, seega on tegelikkuses täidetud nii VÕS § 1018 lg 1 p-s 1 kui p-s 2 sätestatud eeldused. Hageja esitas enne töödega alustamist kostjale pakkumise, kostja sai pakkumise kätte, oli nõus tööde tegemise ja pakutud hindadega ning käis korduvalt füüsiliselt objektil ka tööde tegemise ajal – seega on vaieldamatult täidetud ka VÕS § 1020 lg-s 1 sätestatud soodustatu teavitamise nõue. Kostja ei ole nõude suurust vaidlustanud, seega on hagejal VÕS § 1023 alusel igal juhul õigus nõuda 4390,80 euro tasumist. Kuivõrd maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata põhinõude, jäi ebaõigesti rahuldamata ka vastavalt põhinõudelt arvestatav viivis. Hageja jääb ka kahju hüvitamise nõude juurde ning nõuab kostjalt kahju hüvitamist 402,50 eurot ja seda nii juhul, kui tunnustada poolte vahel töövõtulepingu olemasolu kui ka juhul, kui asuda seisukohale, et poolte vahel lepingulised suhted siiski puudusid. Kahjunõude suurusele kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Kuna kostjal puuduvad hageja vastu sissenõutavad rahalised nõuded, ei ole täidetud VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud tasaarvestuse eeldused. Samuti ei ole kostja oma väidetavaid vastunõudeid mingil viisil tõendanud. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Nagu maakohus õigesti tuvastas, nägi müügileping ette ka tööettevõtu kokkulepet, mis nägi lisaks müügihinnas sisalduvas mahus korteris ehitustööde toestamist ka võimalike muudatusja lisatööde tegemise vastavalt ostja soovidele, millised kuulusid ostja poolt eraldi tasustamisele. Lepingus ettenähtud tööde teostamiseks sõlmis müüja alltöövõtulepingu hagejaga. VÕS § 635 lg. 3 järgi eeldatakse et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult. Tavapärane on ka see, et tellija suhtleb vahetult alltöövõtjaga tööde mahu ja tasu suuruses kokkuleppimisel, kui töövõtja ise töid ei teosta, vaid sõlmib nende tegemiseks alltöövõtulepingu. Kuna müügileping nägi ette muudatus- ja lisatööde tegemist, siis kujutab müüja ja hageja vahel sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt muudatus- ja lisatööde teostamise osas teostab töid hageja, kes omandab nende eest tasu saamise õiguse, endast müügilepingus sisalduva töövõtulepingujärgsete õigust ja kohustuste ülevõtmise ehk lepingupoole asendamise kokkulepet. VÕS § 179 lg. 1 järgi võib lepingupool teise lepingupoole nõusolekul oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle anda kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja müüja, s.o. peatöövõtja poolt, lepingu üleandmiseks nõusoleku andis, siis järeldub, et lepingu ülevõtmist ei ole toimunud.

Ringkonnakohus märgib, et vaikimine ja otse alltöövõtjaga lisatööde mahu ja makstava tasu suuruses läbirääkimine ei kujuta endast kaudset tahteavaldust, milles väljenduks tahteavaldus töövõtulepingu poole asendamiseks. Samas on müüja ja hageja kui alltöövõtja vaheline kokkulepe selle kohta, et muudatus- ja lisatööde osas esitab tellijale arve hageja, käsitatav nõude loovutamise kokkuleppena. VÕS § 164 lg. 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. VÕS § 165 kohaselt võib loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletud. Ringkonnakohtu hinnangul on loovutatud nõue – muudatus- ja lisatööde eest maksmisele kuuluv tasu - piisavalt määratletud. See, et müüja teatas kostjale sellest, et muudatus- ja lisatööde eest tuleb tal tasuda otse hagejale, on kohtu osundatud tõenditega kinnitust leidnud. VÕS § 171 lg. 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Sama paragrahvi lõike 3 järgi võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Seega on õige maakohtu järeldus, et poolte vahel ei ole sõlmitud töövõtulepingut, kuid ebaõiged järeldused, mille kohaselt hagejal puudub tasunõude kostja vastu, samuti see, et kostjal puudub õigus esitada hageja tasunõudele tasaarvestusavaldust. Ringkonnakohtul ei ole võimalik endal uut otsust teha, sest kostja on esitanud tasaarvestusavalduse, mille põhjendatuse suhtes ei ole maakohus sisulist hinnangut andnud, viidates vaid, et seda saab ta esitada müüja vastu, ning et tema tasaarvestusavaldus ei ole põhjendatud. Maakohus peab kostjale selgitama vajadust tasaarvestava nõude olemasolu ja õiguslikku alust täpsustada ja tõendada. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Selle peab maakohus otsustama asja uuel läbivaatamisel ja sõltuvalt tehtavast lahendist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.