Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
08.04.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-3144
Tsiviilasi
Vialine Group OÜ hagi OÜ Kummimatid vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
7 800.64 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.10.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Kummimatid apellatsioonkaebus
Kohtumenetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja OÜ Kummimatid (registrikood 11550761), lepinguline esindaja Killu Kool Vastustaja/hageja Vialine Group OÜ (registrikood 11357389), lepingulised esindajad v/adv-d Jako Laanemägi ja Hannes Toodu
RESOLUTSIOON
1.Jätta tähelepanuta OÜ Vialine Group poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendav dokumentaalne tõend (30.11.2015 avaldus).
2.Jätta muutmata Harju Maakohtu 16.10.2015 otsuse resolutsioon, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.
3.Jätta rahuldamata OÜ Kummimatid apellatsioonkaebus.
Apellatsioonimenetluse kulud jätta OÜ Kummimatid kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi
saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.02.03.2015 esitas Vialine Group OÜ Harju Maakohtule hagi OÜ Kummimatid vastu põhivõlgnevuse 8 280.65 euro ja viivise 2 709.97 euro nõudes. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. 08.07.2015 vähendas hageja põhinõuet ja suurendas viivisenõuet. Hageja palus välja mõista põhivõlgnevus 08.07.2015 seisuga 7 445.51 eurot (hagiavalduse esitamise aja seisuga oli põhivõlgnevuseks 8 280.65 eurot, millest kostja tasus 08.03.2015 835.14 eurot) ja viivisevõlgnevuse 4 584.37 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Renosegu ja OÜ Kummimatid 01.03.2012 äriruumi üürilepingu. OÜ Renosegu müüs kinnistu Vialine Group OÜ-le. Kinnistu müügitehinguga võttis hageja endiselt üürileandjalt üle 01.03.2012 üürilepingust tulenevad õigused. Endise üürileandja ja üürniku OÜ Kummimatid vahel oli kokkulepe, et üürnik kasutab suuremat osa üüripinnast, kui on kokku lepitud üürilepingu punktis 1.1, mille eest tasutakse täiendavat üüri. Vastavalt täiendavale kokkuleppele kohustus kostja maksma üüriobjekti kasutamise eest üüri summas 2 432.67 eurot, millele lisandub käibemaks (koos käibemaksuga 2 919.20 eurot). Sellises summas esitas endine üürileandja üürnikule arveid, mida viimane aktsepteeris (nt 07.04.2014 arve nr M00027). Pärast kinnistu omandamist hakkas hageja uue üürileandjana esitama üürnikule üüriarveid samadel alustel.
3.Hageja esitas esimese arve 04.08.2014 ning kostja jäi koheselt tasumisega viivitusse. Kostja ei ole hagejale tasunud õigeaegselt ühtegi arvet ning 3 viimast arvet on tasumata täies ulatuses. Asjaolu, et kostjal on võlgnevus hageja ees, on kostja tunnistanud (22.01.2015 ja 27.01.2015 kirjad). Kostja on pahatahtlikult küll asunud väitma, et temale esitatud arved on mingil viisil ebaõiged, kuid vaidlust ei ole selles, et kostja on arveid aktsepteerinud. Seega on kostja oma kohustusi rikkunud. Hagiavalduse esitamise aja seisuga on tasumata kolm arvet: 1) arve nr A-011214 summas 3465.20 eurot; 2) arve nr A-030115 summas 3779.60 eurot; 3) arve nr A-040115 summas 1035.85 eurot. Põhivõlgnevuse suurus hagiavalduse esitamise seisuga 8280.65 eurot.
4.Kostja on tasunud esimesed hageja poolt talle esitatud arved, kuid kõik maksmised on toimunud hilinemisega. Kuna kostja ei ole tasunud viivist, on hagejal õigus nõuda viivise tasumist. Üürilepingu punktis 5.2 on sätestatud, et kõigi lepingust tulenevate rahaliste kohustuste mittetähtaegse tasumise korral on üürileandjal õigus nõuda viivist 0,2% päevas tasumisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest. Hageja nõuab viivist aja eest, mil kostja viivitas või jätkuvalt viivitab arvete tasumisega. Viivist on arvestatud iga arve puhul alates arve maksetähtajale järgnevast päevast. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et hageja on lisaks 01.03.2012 lepingule võtnud üle võtnud ka muud OÜ Kummimatid ja OÜ Renosegu vahel sõlmitud kokkulepped. Kostja on seisukohal, et
eelmise üürileandja arvete alusel ei ole hagejal õigust esitada kostjale arveid, mis on vastuolus lepingu punktidega 1.1 ja 3.1. Kuna 05.11.2014 kuni 16.11.2014 katkestas Loo Elekter üüriobjektil elektri varustamise ja kostjal oli tootmiseks elektrit vaja, oli kostja sunnitud tasuma 17.11.2014, 12.12.2014 ja 16.01.2015 ka ebaõigeid arveid.
6.Kostja ei nõustu hageja väidetega, mille kohaselt on hageja kostjale 06.11.2014 edastanud võlateate. Kostja kinnitab, et võlateate on hageja andnud kostja esindajale AN-le isiklikult kätte 19.01.2015. Koos 06.11.2014 võlateatega andis hageja kostjale üle ka 27.11.2014 rendilepingu lõpetamise teate ja 12.12.2014 rendilepingu erakorraliselt lõpetamise teate. Kostja ei nõustu, et hageja saatis kostjale ajavahemikul 01.07.2014 kuni 19.01.2015 posti teel mistahes teateid. Vale on ka väide, et hageja nõudis 12.01.2014 üüripinna vabastamist, kuna 12.12.2014 teatisega oli üürileping üles öeldud. Samuti on ebaõige väide, et kostja tasus seetõttu ka 16.01.2015 kuupäeval arve, kuna oli saanud kätte hageja 12.12.2014 teate. Kostja selgitab, et kuna üüriobjektil katkestati 07.01.2015 järjekordselt üüripinna varustamine elektriga, oli kostja jälle sunnitud tasuma ebaõigeid arveid, et tagada üüriobjektil elekter.
7.Kostja vaidlustas hageja väite, mille kohaselt ei ole kostja tasunud hagejale tagatisraha. Kostja on seisukohal, et ta ei pidanudki hagejale tagatisraha tasuma – kostjal oli tagatisraha tasumise kohustus OÜ Renosegu ees ja OÜ Renosegu on tasunud hagejale tagatisraha. Nimetatud asjaolu on kinnitanud OÜ Renosegu juhatuse liige HE 12.03.2015 esitatud teates, millele on lisatud maksekorraldused tagatisraha ülekandmiste kohta.
8.Kostja ei nõustu, et tal oli hagi esitamise seisuga tasumata arved nr A-011214 summas 3465.20 eurot, nr A-030115 summas 3779.60 eurot ja nr A-040115 summas 1035.85 eurot. Hagiavalduse esitamise aja seisuga oli kostjal hageja ees võlgnevus summas 835.14 eurot. Nimetatud summa tasus kostja 08.03.2015, kuna hageja esitas 06.03.2015 võlateate ja järjekordse lepingu erakorralise ülesütlemise teate.
9.Kostja ei nõustunud hageja viivisenõudega, sest võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Kuna hageja poolt kostjale esitatud arved ei vasta lepingu punktides 1.1 ja 3.1 kokkulepitule, mida on ka hageja 26.01.2015 teates omaks võtnud, oli ka kostja poolt kohustuse täitmisest keeldumine õigustatud.
10.Hageja on esitanud kostjale korduvalt arveid hilinemisega, mistõttu on hagiavalduse lisa nr 18 esitatud viivise arvestus ebaõige. Lepingu punktis 3.4 on pooled kokku leppinud, et arve esitatakse hiljemalt arvestuskuule järgneva kuu 7. kuupäevaks. Lepingu punktis 3.5 on pooled kokku leppinud, et üürnik tasub arved hiljemalt arvestuskuule järgneva kuu
14.kuupäevaks. Kuigi kostja on seisukohal, et hageja poolt esitatud ebaõigete arvete osas puudub hagejal alus viivist arvestada, pöörab kostja tähelepanu, et hageja on esitanud arveid üks päev enne arve tasumise tähtpäeva või tasumise tähtpäeval. Viimase arve puhul on hageja lühendanud lepingus kokkulepitud arve tasumise tähtaega. Kõik arved on kostjale esitatud elektrooniliselt. Esimese astme kohtu otsus
11.Maakohus võttis vastu hagist loobumine põhinõude 834.14 eurot osas ja lõpetas selles osas kohtuasja menetluse. 08.07.2015 hageja vähendas põhinõuet ja suurendas viivisenõuet ning palus välja mõista põhivõlgnevuse 08.07.2015 seisuga 7 445.51 eurot (hagiavalduse esitamise aja seisuga oli see 8 280.65 eurot, kostja tasus 08.03.2015 835.14 eurot) ja viivise võlgnevuse 4 584.37 eurot. Ülejäänud nõude osas rahuldas kohus hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja võlgnevus 7 293.35 eurot ja viivis 4 584.37 eurot.
12.Pooled ei vaidle selle üle, et OÜ Renosegu ja OÜ Kummimatid sõlmisid 01.03.2012 äriruumi üürilepingu ja lepingu punkti 1.1 kohaselt anti üürnikule kasutamiseks tootmispinnana Lõuna 49 Loo Jõelähtme vald Harjumaa asuv tootmishoone üldpinnaga 1054,70 m2 ja hoonet ümbritsev tootmismaa 10308 m2. OÜ Renosegu müüs kinnistu Vialine Group OÜ-le. Kinnistu müügitehinguga võttis hageja endiselt üürileandjalt üle 01.03.2012 sõlmitud äriruumi üürilepingust tulenevad õigused. Hageja on alates üüriobjekti omanikuks saamisest väljastanud igakuiselt arveid kuni 12.01.2015.
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja eellane ja kostja olid sõlminud üüripinna ja üürisumma suurendamise kokkuleppe ja kas hageja oli kohustatud lepingu alusel tasutud tagatisraha tasaarvestama jooksvalt võlgnevusega. Kohus märkis, et poolte vahel on ka teine vaidlus tsiviilasjas nr 2-15-1676 lepingu lõppemise aja tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks. Hageja on nõudnud üüri kuni 12.01.2015 ning ükski pooltest ei väida, et leping oleks lõppenud enne seda ning kostja ei ole esitanud avaldust oma kahjunõude tasaarvestamiseks üüri- ja viivisenõudega.
14.Üürinõude põhjendatus sõltub sellest, kas lepingupoolte vahel eksisteeris hageja väidetud kokkulepe üüripinna ja üürisumma suurendamiseks.
15.Hageja on esile toonud, et üürnik aktsepteeris endise üürileandja poolt esitatud arveid suurendatud määras (nt 07.04.2014 arve nr M00027). Hageja väidetud kokkuleppe kohta kuulas kohus kohtuistungil üle tunnistaja HE, kes oli vana üürileandja juhatuse liikmeks. Tunnistaja avaldas, et rentnik soovis pinda laiendada, sest nende majandustegevus laienes, rentnik sai pinda juurde, so netopind oli kokku ca 882, esialgu oli 400 ja pärast oli kokku
882.Rendisumma oli arvestatud renditava hoone netopinnalt, õuepinda ei arvestatud. /---/ Õuepind ka mingi hetk suurenes, tuli juurde pea hektar maad. Kui õuepinda juurde tuli, siis alguses midagi ei vormistanudki, kuna lubati see 3 kuu jooksul ära osta. Selleni ei jõudnudki, seepärast tegime arvele rea juurde. Jah, Kummimatid maksis suurendatud määral arveid. Tunnistaja kinnitas, et arve nr M00027 vastas üürilepingu poolte kokkuleppele ja samas kinnitas ka, et M00029 summas 1869 eurot oli vähendatud seetõttu, et üürileandja ja üürnik tegid tasaarvestuse, millega üürisummast lahutati tasu üürniku poolt üürileandjale osutatud teenuste või kaupade eest. Kohus põhjendas, et tunnistaja selgitused kokkuleppe sõlmimise ja tasaarvestuse tegemise kohta olid kohtu jaoks veenvad.
16.Seadusele ei vasta kostja seisukoht, et lepingu muutmine oli lubatud üksnes kirjalikus vormis. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lõike 3 kohaselt, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Käesoleval juhul on leidnud tõendamist, et vana üürileandja ja kostja sõlmisid üüripinna ja üüri suurendamise kokkuleppe ja asusid seda praktikas ellu rakendama, seega olid mõlemad pooled väljendanud oma käitumisega, et nad olid nõus lepingu muutmisega suulises vormis. VÕS § 291 lõike 1 kohaselt läheb üürileping üürileandja vahetumisel uuele üürileandjale üle koos enne üleminekut sõlmitud muudatustega.
17.Eelnevast tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja esitas kostjale arveid kooskõlas pooltevahelise üürilepinguga. Järgnevalt hindab kohus, kas kostja on üüriarveid nõuetekohaselt tasunud ja kas hagejal on VÕS § 108 lõike 1 alusel õigus esitada üüri täitmisnõue.
18.Pooled ei vaidle, et kostja on tasunud 5 838.40 eurot 17.11.2014 (selgitusega 010841, 010914), 3 577.63 eurot 12.12.2014 (selgitusega 011014), 4 125 eurot 16.01.2015, 835.14
eurot 08.03.2015. Eelnimetatud laekumistega saab lugeda makstuks arved nr 10814, 10914, 11014, 11014 elekter, 21114, 21114elekter ja osaliselt arve nr 11214 (08.03.2015 tasutud 835.14 eurot, jääk 1 678.26 eurot). Maksmata on arve nr 11214 1 678.26 euro ulatuses (tähtaeg 15.12.2014), arve nr 11214 elekter 800 eurot (tähtaeg 15.12.2014), arve nr 30115 summas 2 919.20 eurot (tähtaeg 15.01.2015), arve nr 30115 elekter 860.04 eurot (tähtaeg 15.01.2015) ja arve nr 40115 summas 1035.85 eurot (tähtaeg 23.01.2015), seega kokku on maksmata 7 293.35 eurot. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et põhivõla jääk oleks suurem kui 7293.35 eurot. Hageja ei ole menetluse käigus esile toonud, kas ja milliseid kostja tasumisi arvestas hageja jooksva viivise katteks, seega luges kohus kostja laekumised tasutuks põhivõlgnevuse eest.
19.Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et lepinguline tagatisraha oleks tulnud võlgnevusest jooksvalt maha arvestada. VÕS § 308 lõike 3 järgi võib üürnik nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud nõudest üürniku vastu. Üürnikul ei ole õigust tagatisraha jooksvalt üürinõudega tasaarvestada ning see oleks ka vastuolus tagatisraha eesmärgiga. Antud juhul on kostja küll väljendanud seisukohta, et lepinguline tagatisraha oleks tulnud võlgnevusest jooksvalt maha arvestada, kuid samas ei ole ta teinud avaldust tasaarvestuse tegemiseks VÕS § 308 lõike 3 alusel seoses lepingu lõppemisega (seejuures on ilmne, et kostja ei soovinudki sellist alust esitada, sest ta on olnud läbivalt seisukohal, et leping on kehtiv). Seega ei võtnud kohus seisukohta tagatisraha kohta. Kohus rahuldas hageja põhinõude osaliselt 7 293.35 euro ulatuses.
20.08.07.2015 on hageja vähendanud põhinõuet ja suurendanud viivisenõuet. Hageja palus välja mõista põhivõlgnevus 08.07.2015 seisuga 7 445.51 eurot (hagiavalduse esitamise aja seisuga oli see 8 280.65, kostja tasus 08.03.2015 835.14 eurot) ja viivisevõlgnevuse 4 584.37 eurot.
21.Lepingu punkti 5.2 kohaselt oli viivise määraks lepingus 0,2% päevas. Hageja on menetlusökonoomiliselt esitanud viivise arvestuse lähtudes kostja tabelist ning arvestusega, et maksetähtaeg saabus 7 päeva pärast arve esitamist. Lähtudes hageja tabelist ja kohtu eelviidatud seisukohtadest, on viivis seisuga 08.07.2015 kokku 4 349.48 eurot. Viivis summalt 7293.35 eurot alates 09.07.2015 kuni 16.10.2015 on 1429.49 eurot. Kokku on viivise suuruseks seega 5 778.97 eurot, millest hageja on palunud välja mõista 4 584.37 eurot. Kohus mõistis hageja nõutud summa 4 584.37 eurot kostjalt välja. Kohus märkis, et põhjendamatu on kostja vastuväide viivisele, et kostjal oleks olnud õigus keelduda arvete tasumisest kuni õiges suuruses arvete esitamiseni. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et hageja esitas arved õigesti. Seega ei olnud kostjal VÕS § 111 lõikest 1 tulenevat õigust viivitada kohustuse täitmisega.
22.TsMS § 163 lõike 1 ja § 168 lõike 4 alusel jättis kohus menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldatud (sh menetluse lõpetamine) osaga: (4584.37+7293.35+(8280.657445.51))/(4584.37+8280.65)= 0,99%. Hageja kanda jääb 1% menetluskuludest ja kostja kanda jääb 99% menetluskuludest. TsMS § 174 lõike 2 alusel määras kohus kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 174 lõige 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus
23.25.11.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osaliselt väljamõistetud põhinõude ja viivise osas ning menetluskulude jaotamise osas. Kostja palub ringkonnakohtul teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse
2 682.95 eurot ja viivise 1 694.13 eurot ning jaotada menetluskulud selliselt, et hageja kanda jäävad 62% menetluskuludest ja kostja kanda 37% menetluskuludest. Alternatiivselt palus kostja saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Samuti palus kostja jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
24.Kostja leiab, et otsuses on valesti kohaldanud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning jäetud täielikult kohaldamata õigusnormid ning nimetatud rikkumine on antud asjas kaasa toonud ebaõige lahendi tegemise.
25.Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja oleks saanud esitada avalduse kahjunõude tasaarvestamiseks üüri- ja viivisenõudega. Kostja leiab, et kohus saab antud juhul analüüsida vaid seda, kas hagejal on tekkinud VÕS § 308 lõike 3 alusel kohustus tagatisraha tagastada.
26.Kostja on korduvalt väljendanud seisukohta, et võlgnevus tuleb tasaarveldada tagatisraha arvelt. 22.01.2015 ja 27.01.2015 esitatud vastuväidetes (hagiavalduse lisad 14 ja 16) on kostja nõudnud võlgnevuse tasaarveldamist tagatisraha osas, seega on esitatud nõue tsiviilseadustiku üldosaseaduse (TsÜS) § 69 mõttes ühepoolse tahteavalduse tegemine. Kohus on jätnud tähelepanuta, et tagatisrahaga seotud seisukohad ja nõuded on esitatud peale rendilepingu lõppemist. Lepingu punkti 3.8 järgi tagas tagatisraha ja lepingu kehtivuse ajal üürileandja nõuete täitmist, mis on erinev VÕS § 308 lõikes 3 sätestatud tähtajast. Tuginedes eeltoodule, on apellant jätkuvalt seisukohal, et apellant sai alates 12.01.2015 võlgnevuselt jooksvalt maha arvestada tagatisraha. Seega oleks kohus pidanud kohtuotsusega mõistma välja vaid summa, mida pool on kohustatud maksma pärast nõuete tasaarvestamist.
27.Lisaks kostja viitas, et maakohus on ebaõigesti lugenud arve nr A021114 summaks 3 719.20 eurot 4 125.58 euro asemel. Vastustaja seisukoht
28.Hageja palub jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
29.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et OÜ Vialine Group 21.12.2015 vastusele lisatud 30.11.2015 kuupäeva kandev dokumentaalne tõend tuleb jätta tähelepanuta. Kuna tõend on esitatud elektrooniliselt, siis selle tagastamist ei toimu (RKTKo 3-2-1-68-14, punkt 19). Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 652 lõigetest 3 ja 4 lähtuvalt saab apellatsioonimenetluses esitada uusi tõendeid vaid erandlikel asjaoludel ning sel juhul tuleb nimetada ka tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Hageja ei ole taotlenud eelnimetatud tõendi vastuvõtmist uue tõendina. Kolleegiumi hinnangul ei ole see tõend ka asjakohane ega vajalik asja õigemaks lahendamiseks (TsMS § 652 lõige 4). Avaldus on küll koostatud pärast käesolevas tsiviilasjas maakohtu otsuse tegemist, kuid käesoleva asja lahendust see ei mõjuta.
30.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi tagatisraha tagastamise osas (vt punktid 33-36, TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme (va VÕS § 308), on otsust asjakohases ulatuses põhjendanud, samuti hinnanud õigesti tõendeid, mistõttu ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Osas, milles ringkonnakohus nõustub
maakohtu põhjendustega, neid käesolevas lahendis ei korda (TsMS § 654 lõige 6). OÜ Kummimatid apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
31.Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 hindab ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas. Maakohus on osaliselt lõpetanud menetluse hagist loobumise põhinõude 834.14 euro osas. Ülejäänud osas hagi rahuldati osaliselt – võlgnevuse 7 293.35 euro ja viivise 4 584.37 euro osas. Apellatsioonimenetluses on kostja peamiseks väiteks, et maakohus oleks pidanud kohtuotsusega mõistma välja vaid summa, mida kostja on kohustatud maksma pärast nõuete tasaarvestamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja sellekohane väide õige ega kooskõlas üürilepingu sõlmimisel tasutud tagatisraha eesmärgiga.
32.Üürilepingu punkti 3.8 järgi pidi tagatisraha 5 062.56 eurot (4 218.80 eurot + käibemaks) tagama lepingu kehtivuse ajal ja kahe kuu jooksul pärast lepingu lõppemist lepingust tulenevate üürileandja nõuete täitmist. Apellant on põhjendanud, et alates 12.01.2015 sai ta võlgnevuselt jooksvalt maha arvestada tagatise. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Maakohus on õigesti leidnud, et üürnikul ei ole õigust tagatisraha jooksvalt tasaarvestada. Samas viitas maakohus VÕS § 308 lõikes 3 ette nähtud tagatise tagastamise korrale. Õige on apellandi väide, et käesoleval juhul ei kohaldu pooltevahelistele suhetele VÕS § 308 lõige 3. Selles osas kolleegium maakohtu põhjendustega ei nõustu. Maakohtu põhjendustest tuleb jätta välja viited VÕS § 308 lõikele 3. VÕS § 308 kohaldub üksnes eluruumi üürilepingutele, mis aga ei välista seda, et tagatisraha tasumises lepitakse kokku ka äriruumi üürilepingu puhul, nagu on tehtud käesoleval juhul.
33.Apellant on omistanud lepingu punktile 3.8 ebaõige tähenduse. Kolleegium on seisukohal, et asjaolu, et lepingu punkti 3.8 kohaselt tagab tagatisraha ka lepingu kehtivuse ajal tekkinud nõuete täitmist, ei tähenda seda, et tasaarvestus saab toimuda jooksvalt lepingu kehtivuse ajal. Seda seisukohta ei muuda asjaolu, et äriruumi üürilepingu puhul VÕS § 308 (sh lõikes 3 nimetatud tagatisraha tagastamise kord) ei kohaldu. Riigikohus on selgitanud, et üürilepingu sõlmimisel üürileandjale makstud tagatisraha eesmärgiks on tagada üürileandja üürilepingust tulenevaid nõudeid üürniku vastu. Seega ei tähenda tagatisraha maksmine seda, et üürnikul oleks õigus tagatisraha võrra vähem üüri maksta (RKTKo 3-2-1-29-10, punkt 15). Eeltoodust saab järeldada, et üürnikul on võimalik nõuda tagatisraha tagastamist alles siis, kui on lõppenud periood, mida tagatisraha tagab, vastasel korral ei ole tagatisraha eesmärk täidetud. Antud juhul, arvestades lepingu punktis 3.8 sätestatud tagatise ulatust, sai tagatisraha tagastamise nõue tekkida kahe kuu möödudes pärast lepingu lõppemist. Seega ei saanud kostja lepingu kehtivuse ajal tekkinud võlgnevuselt jooksvalt tagatisraha maha arvestada.
34.Kostja on viidanud sellele, et ta esitas tasaarvestuse avaldusi ka menetluse kestel (sh nt 06.04.2015 vastuses). Riigikohus on leidnud, et iseenesest võib kostja esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (RKTKo 3-2-1-93-15, punkt 13). Samas on käesoleva vaidluse esemeks üürinõue, mis on tekkinud ajal, mil leping kehtis. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ei ole ka esitanud tasaarvestuse avaldust seoses lepingu lõppemisega. Kostja on väitnud, et ta tasaarvestas hageja nõude tagatisrahaga juba 22.01.2015 ja 27.01.2015 vastuväidetes (kd I lk 28, 37). Isegi kui 22.01.2015 ja 27.01.2015 vastuväidetes esitatud seisukohti lugeda vastavasisulisteks tahteavaldusteks, on õige hageja seisukoht, et vastuväidete esitamise ajal puudus tasaarvestamise alus, sest tagatisraha tagastamise eeldused ei olnud täidetud. Nagu eelpool märgitud, sai tagatisraha tagastamise nõudmise õigus kostjal tekkida alles kahe kuu möödudes lepingu lõppemisest. 22.01.2015 ja 27.01.2015 vastuväidete esitamise ajaks ei olnud nimetatud kuupäev saabunud ja kostja ka vaidles vastu lepingu ülesütlemisele hageja poolt. Järelikult ei olnud kostjal sel ajal hageja vastu VÕS § 197 lõike 1 vastu nõuet, mida ta oleks saanud hageja nõudega
tasaarvestada. VÕS § 198 näeb mh ette, et tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine. Seega on tühine ka tasaarvestuse avaldus, milles sisalduv tasaarvestatav nõue võib tekkida alles tulevikus.
35.Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et käesolevas asjas on võimalik hageja nõuet rahuldada vaid tagatisraha ületavas osas.
36.Kolleegium märgib, et iseenesest on õige kostja viide sellele, et maakohtu otsuse põhjendustes on viivise arvestuse tabelis arve nr A021114 summaks märgitud 3 719.20 eurot 4 125.58 euro asemel. Samas on maakohus põhinõude arvestamisel õigesti lähtunud sellest, et kostja on tasunud 4 125 eurot, nagu nähtub tema pangakonto väljavõttelt (kd I lk 59). Viivise arvestuse tabelis 3 719.20 euro asendamine 4 125.58 euroga tähendaks kostjalt hageja kasuks väljamõistetava viivise suurendamist, millega ringkonnakohus väljuks kaebuse piiridest. Ka ei ole hageja väitnud, et maakohus oleks nõude arvestuses eksinud. Seega jätab kolleegium maakohtu otsuses esitatud nõude arvestuse muutmata.
37.Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium OÜ Kummimatid apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata jätmise tõttu tuleb jätta muutmata ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus. Vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta OÜ Kummimatid kanda. Kuna maakohus ei ole otsuses määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis ei määra ka ringkonnakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ning menetluskulude kindlaksmääramine toimub TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras pärast lõpplahendi jõustumist käesolevas tsiviilasjas (TsMS § 174 lõige 4).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.