2-15-3144/30 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõue Hageja XXXXOÜ palub mõista OÜ-lt XXXX hageja kasuks välja põhivõlgnevus 8280,65 eurot ja viivis 2709,97 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. OÜ XXXXja OÜ XXXX sõlmisid 01.03.2012 äriruumi üürilepingu. Lepingu punkti 1.1 kohaselt anti üürnikule kasutamiseks tootmispinnana XXXXasuv tootmishoone üldpinnaga 1054,70 m2 ja hoonet ümbritsev tootmismaa 10308 m2. OÜ XXXXmüüs kinnistu XXXXOÜ-le. Kinnistu müügitehinguga võttis hageja endiselt üürileandjalt üle 01.03.2012 sõlmitud äriruumi üürilepingust tulenevad õigused. Endise üürileandja OÜ XXXXja üürnik OÜ XXXX vahel oli kokkulepe, et üürnik kasutab suuremat osa üüripinnast kui on kokku lepitud üürilepingu punktis 1.1, mille eest tasutakse täiendavat üüri. Seega üürilepingus oli punktis 3.1. kokku lepitud, et üüriobjekti kasutamise eest tasutakse üüri 2109,40 eurot kuus (lisandub käibemaks), kuid vastavalt üürileandja ja üürniku vahelisele täiendavale kokkuleppele kohustus kostja maksma üüriobjekti kasutamise eest üüri summas 2432,67 eurot, millele lisandub käibemaks (koos käibemaksuga 2919,20 eurot). Sellises summas esitas endine üürileandja üürnikule arveid, mida üürnik ka aktsepteeris (näitena 07.04.2014 arve nr M00027). Pärast kinnistu omandamist hakkas hageja kui uus üürileandja kostjale kui üürnikule esitama üüriarveid samadel alustel. Esimese arve esitas hageja 04.08.2014, arvet kostja tähtaegselt ei tasunud. Kostja ei esitanud arvele ka vastuväiteid. Ka järgnevad kaks arvet, esitatud vastavalt 01.09.2014 ja 01.10.2014 jättis kostja tähtaegselt tasumata. 06.11.2015 saatis hageja kostjale posti teel võlateatise, milles juhtis tähelepanu, et kostjal on võlgnevus summas 14 015,76 eurot. Samuti viitas hageja, et kostja on üürilepingut oluliselt rikkunud. Hageja palus võlgnevuse likvideerida ning kõrvaldada lepingutingimuste rikkumine. 01.11.2014 edastas hageja kostjale järgneva arve nr A-021114, millel oli lisaks üüritasule kajastatud ka tasu elektri eest, mille kohta varasemalt oli esitatud eraldi arve. Vastavalt üürilepingu punktile

2-15-3144 kahe kuu üüri ulatuses ning vaieldamatult oli maksete tasumisega viivitatud üle kümne kalendripäeva rohkem kui kahel korral. Kostja 27.11.2014 teatisele ei reageerinud. 12.12.2014 edastas hageja kostjale äriruumi üürilepingu ülesütlemise teatise uuesti ning vastavalt üürilepingu punktile 7.4 andis hageja teada üürilepingu lõpetamisest 30-päeva pärast ehk alates 12.01.2015. Samal päeval, so 12.12.2014, tasus kostja 01.10.2014 väljastatud arve nr A-011014 summas 3577,63 eurot. 12.12.2014 esitas hageja kostjale ka üüriteenuse arve novembrikuu eest summas 3465,20 eurot ning 06.01.2014 detsembrikuu eest summas 3779,60 eurot. Mitte kumbagi arvet kostja ei tasunud. 12.01.2015 nõudis hageja kostjalt üüripinna vabastamist, sest 12.12.2014 teatisega oli üürileping üles öeldud. Kostja ei nõustunud üürilepingu ülesütlemisega ja väitis, et ei ole 12.12.2014 teatist kätte saanud. 16.01.2015 tasus kostja talle 01.11.2014 esitatud arve summas 4125 eurot. Endiselt oli tasumata arve nr A-011214 ning A-030115. Kuna kostjal oli jätkuvalt võlgnevus ning hageja enda hinnangul oli üürilepingu õiguspäraselt üles öelnud, siis soovis hageja, et kostja üüripinna vabastaks. Kuna kostja seda vabatahtlikult ei teinud, saabus hageja 19.01.2015 üüriobjektile ja kohustas kostjat üüripinna vabastama. Kuna kostja, kellel oli jätkuvalt suur võlgnevus hageja ees (põhivõlg 7244,80 eurot, arved A-011214 ja A-03115), soovis temale kuuluvat vara üüripinnalt eemaldada, oli hageja sunnitud teostama pandiõigust üüripinnal asuvatele kostjale kuuluvatele esemetele VÕS § 305 lg 1 ja § 307 lg 1 alusel ning sulges kostja juurdepääsu üüripinnale. 19.01.2015 väitis kostja, et ei ole kätte saanud 06.11.2014, 27.11.2014 ega 12.12.2014 teatiseid võlgnevuse nõudmise ja üürilepingu erakorralise ülesütlemise kohta. Hageja arvates olid kostja väited paljasõnalised, sest kostja oli kindlasti teatised kätte saanud, tasudes peale kättesaamist ka mõningaid arveid. Hageja andis viidatud teatised kostjale 19.01.2014 uuesti. 20.01.2015 saatis hageja kostjale viimase arve nr A-040115, summas 1035,85 eurot. Arvel oli kajastatud üüritasu perioodi eest 01.01.2014 kuni üürilepingu ülesütlemiseni 12.01.2015. Kostja arvet tasunud ei ole. 22.01.2015 esitas kostja vastuväite üürileandja tegevusele, milles ei tunnistanud teatiste varasemat kättetoimetamist, samas aktsepteeris kostja hageja 27.11.2014 teatist ja leidis, et üürileping tuleb lugeda lõpetatuks poolte tahtel alates 19.04.2015 (22.01.2015 vastuväite p.2). Oma kirjas kostja esitas erinevaid vastuväiteid ka üüriarvete sisule, kuid vaidlust ei ole selles, et kostja oli arveid aktsepteerinud juba endise üürileandja poolt ning oli arveid ka (hilinenult) arvel märgitud ulatuses tasunud. Kostja tunnistas korduvalt oma 22.01.2015 vastuväites võlgnevuse olemasolu, kuid vaidles vastu võlgnevuse suurusele. Samuti leidis kostja, et võlgnevuselt tuleks maha arvestada tagatisraha. Hageja hinnangul ei ole kostja tagatisraha kunagi tasunud. 26.01.2015 esitas hageja vastuse kostja 22.01.2015 vastuväitele. Kuna kostja oma vastuväites oli leidnud, et arvetel on kajastatud ebaõiges suuruses üüritasu, siis oli hageja valmis esitatud arveid korrigeerima selliselt, et üüritasu vastaks üürilepingu punktile 3.1. Hageja ei nõustunud mingil juhul kostja vastuväidetega ja on seisukohal, et arved on kostjale esitatud õiges suuruses ja vastavalt kokkuleppele – seda kinnitab ka kostja poolt arvete aktsepteerimine ning tasumine. Hageja aga oli valmis kostjale vastu tulema ja arved korrigeerima. Enammakstud summad oleks hageja sel juhul lugenud viiviste katteks. 26.01.2015 nõudis hageja, et kostja tasuks maksmata võla summas 7864,98 eurot. Kuna kostja aga ei nõustunud võlgnevuse olemasolu tunnistama ning jätkuvalt võlgnevust likvideerima ei asunud, lähtub hageja käesolevas hagis kostjale reaalselt esitatud arvetest ja 26.01.2015 esitatud võlgnevuse arvestust aluseks ei võta. 3 (10)

2-15-3144 27.01.2015 esitas kostja hagejale veelkord omapoolse vastuväite, milles eitas kokkuleppe olemasolu ja vaidles vastu ka viivise arvestamisele. Kuigi kostja käsitlus võlgnevuse ulatusest on hageja hinnangul täiesti ebaõige, juhib hageja tähelepanu, et 27.01.2015 vastuses on kostja siiski selgesõnaliselt ka tunnistanud võlgnevust hagejale summas 5897,70 eurot. Hageja esitas esimese arve kotjale 04.08.2014 ning kostja jäi koheselt viivitusse arvete tasumisega. Kostja ei ole hagejale tasunud õigeaegselt ühtegi arvet ning käesolevaks hetkeks on 3 viimast arvet tasumata täies ulatuses. Asjaolu, et kostjal on võlgnevus hageja ees, on kostja ise ka tunnistanud (22.01.2015 ja 27.01.2015 kirjad). Kostja on pahatahtlikult küll asunud väitma, et temale esitatud arved on mingil viisil ebaõiged, kuid vaidlust ei ole selles, et kostja on arveid aktsepteerinud, kõik tasutud arved on tasutud hilinemisega ja kolm arvet on täies ulatuses tasumata. Seega on kostja oma kohustusi rikkunud. Hagiavalduse esitamise aja seisuga on kostja poolt hagejale tasumata kolm arvet: arve nr A-011214 summas 3465,20 eurot, arve nr A-030115 summas 3779,60 eurot, arve nr A-040115 summas 1035,85 eurot. Põhivõlgnevuse suurus hagiavalduse esitamise seisuga on seega 8280,65 eurot. Hageja nõuab võlgnevuse tasumist. Kostja on tasunud esimesed hageja poolt talle esitatud arved, kuid kõik maksmised on toimunud hilinemisega. Kuna kostja ei ole tasunud viivist, on hagejal õigus nõuda viivise tasumist. Äriruumi üürilepingu punktis 5.2. on sätestatud, et kõigi lepingust tulenevate rahaliste kohustuste mittetähtaegse tasumise korral on üürileandjal õigus nõuda viivist 0,2 % päevas tasumisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest. Hageja nõuab viivist aja eest, mil kostja viivitas või jätkuvalt viivitab arvete tasumisega. Viivist on arvestatud iga arve puhul alates arve maksetähtajale järgnevast päevast. 08.07.2015 on hageja vähendanud põhinõuet ja suurendanud viivisenõuet. Hageja palus välja mõista põhivõlgnevus 08.07.2015. a seisuga 7 445,51 eurot (hagiavalduse esitamise aja seisuga oli see 8 280,65, kostja tasus 08.03.2015. a 835,14 eurot) ja viivisevõlgnevuse 4 584,37 eurot. Kostja seisukohad Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustu hageja väitega, mille kohaselt on OÜ XXXX, lisaks 01.03.2012 sõlmitud lepingule, üle võtnud ka muid OÜ XXXX ja OÜ XXXXvahel sõlmitud kokkuleppeid. Kostja on seisukohal, et eelmise rendileandja arvete alusel ei ole hagejal õigust esitada kostjale arveid, mis on vastuolus lepingu punktidega 1.1 ja 3.1. Kuna 05.11.2014 kuni 16.11.2014 katkestas Loo Elekter üüriobjektil elektri varustamise ja kostjal oli tootmiseks elektrit vaja, siis oli kostja sunnitud tasuma 17.11.2014; 12.12.2014 ja 16.01.2015 ka ebaõigeid arveid. Kostja ei nõustu hageja väidetega, mille kohaselt on hageja kostjale 06.11.2014 edastanud võlateate. Kostja kinnitab et võlateate on hageja andnud kostja esindajale XXXXisiklikult kätte 19.01.2015. Nimetatud kuupäeval võttis hageja üle rendiobjekti ja jättis enda valdusesse kostja vara, seadmed, tooted ja toorme ning sundis kostjat rendipinnalt lahkuma. Koos 06.11.2014 võlateatega andis hageja kostjale üle lisaks 06.11.2014 teatele ka 27.11.2014 rendilepingu lõpetamise teate ja 12.12.2014 rendilepingu erakorraliselt lõpetamise teate. Kostja ei nõustu, et hageja saatis kostjale ajavahemikul 01.07.2014 kuni 19.01.2015 posti teel mistahes teateid. Vale on kostja meelest ka väide, et hageja nõudis 12.01.2014 üüripinna vabastamist, kuna 12.12.2014 teatisega oli üürileping üles öeldud. Samuti on ebaõige väide, et kostja tasus seetõttu ka 16.01.2015 4 (10)

2-15-3144 kuupäeval arve, kuna oli saanud kätte hageja 12.12.2014 teate. Kostja selgitab, et kuna üüriobjektil katkestati 07.01.2015 järjekordselt üüripinna varustamine elektriga, siis oli kostja jälle sunnitud tasuma ebaõigeid arveid, et tagada üüriobjektil elekter. Kostja keeldus ebaõigete arvete alusel kohustust täitmast. Kostja ja hageja vahelised vaidlused toimusid telefonitsi. Hageja 26.01.2015 oma teates võttis omaks ebaõigete arvete esitamise. Kostja on 27.01.2015 hagejale saadetud vastuväites selgelt väljendanud oma seisukohta. Kostja on hagejale selgitanud järgmist: „Kuna 26.01.15 seisuga on OÜ-l XXXX parandatud arvete alusel ilma viivisteta kohustus summas 5 897,70 eurot. Üürileandjal on õigus kasutada tagatisraha ka üürisuhte ajal, mistõttu on üürniku võlgnevus osaliselt tagatisrahaga kaetud. Samuti ei ole arve saatmisega viivituse tõttu saabunud veel arve A-030115 tasumise tähtpäev ja arve nr A-040115 tasumise tähtpäev ei ole veel saabunud, (ühepoolselt arve tasumise tähtpäeva vähendamise ei ole lubatud) siis puudub 26.01.2015 seisuga üürnikul üürileandja ees sissenõutavaks muutunud kohustus“. Kuna kostjal puudus 26.01.2015 hageja ees sissenõutavaks muutunud nõue ja hageja esitatud viiviste osas tehtud tasaarveldusega ei nõustunud, siis jääb kostjale jätkuvalt arusaamatuks, millist võlgnevust oleks kostja pidanud 26.01.2015 kuupäeval likvideerima. Kostja vaidlustab hageja väite, mille kohaselt, ei ole kostja tasunud hagejale tagatisraha. Kostja on seisukohal, et ta ei pidanudki hagejale tagatisraha tasuma - kostjal oli tagatisraha tasumise kohustus OÜ XXXX ees ja OÜ XXXX on tasunud hagejale tagatisraha. Nimetatud asjaolu on kinnitanud OÜ XXXX juhatuse liige XXXX12.03.2015 esitatud teates, millele on lisatud maksekorraldused tagatisraha ülekandmiste kohta. Hageja on 03.03.2015 nõude kirjaga andnud kostjale võlgnevuse tasumiseks tähtaja 08.03.2015 kuupäeva ja kostja on nimetatud kuupäevaks tasunud võlgnevuse. Kostja ei nõustu, et kostjal oli hagi esitamise seisuga tasumata arved nr A-011214 summas 3465,20 eurot, nr A-030115 summas 3779,60 eurot, nr A-040115 summas 1035,85 eurot. Hagiavalduse esitamise aja seisuga oli kostjal hageja ees võlgnevus summas 835.14 eurot. Nimetatud summa on kostja tasunud 08.03.15 kuupäeval, kuna hageja esitas 06.03.2015 kuupäeval kostjale võlateate ja järjekordse lepingu erakorralise ülesütlemise teate. Kostja ei nõustu hageja viivisenõudega, sest võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Kuna hageja poolt kostjale esitatud arved ei vasta lepingu punktides 1.1 ja 3.1 kokkulepitule, mida on ka hageja 26.01.2015 esitatud teates omaks võtnud, siis oli ka kostja poolt kohustuse täitmisest keeldumine õigustatud. Hageja on esitanud kostjale korduvalt arveid hilinemisega, mistõttu on hagiavalduse lisa nr 18 esitatud viiviste arvestus ebaõige. Kuna lepingu punktis 3.4 on pooled kokku leppinud, et arve esitatakse hiljemalt arvestuskuule järgneva kuu 07. kuupäevaks. Lepingu punktis 3.5 on pooled kokku leppinud, et üürnik tasub arved hiljemalt arvestuskuule järgneva kuu 14. kuupäevaks. Kuigi kostja on seisukohal, et hageja poolt esitatud ebaõigete arvete osas, puudub hagejal alus viiviseid arvestada, pöörab kostja tähelepanu sellele, et hageja on esitanud arveid üks päev enne arve tasumise tähtpäeva või tasumise tähtpäeval. Viimase arve puhul on hageja lühendanud lepingus kokkulepitud arve tasumise tähtaega. Kõik arved on kostjale esitatud elektrooniliselt. Kohtu põhjendused 5 (10)

2-15-3144 08.07.2015 on hageja vähendanud põhinõuet ja suurendanud viivisenõuet. Hageja palus välja mõista põhivõlgnevus 08.07.2015. a seisuga 7 445,51 eurot (hagiavalduse esitamise aja seisuga oli see 8 280,65, kostja tasus 08.03.2015. a 835,14 eurot) ja viivisevõlgnevuse 4 584,37 eurot. Kohus võtab vastu loobumise põhinõude 834,14 osas ja lõpetab vastavalt TsMS § 429 lg 1 menetluse. Samas märgib kohus, et kuna hageja on loobunud nõudest seoses selle rahuldamisega, tuleb loobumisega seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 4 alusel jätta kostja kanda. Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub põhinõude osas rahuldamisele osaliselt ja viivisenõude osas täielikult. Poolte seisukohtadest nähtuvalt ja TsMS § 230 lg 4 alusel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle. OÜ XXXX ja OÜ XXXX sõlmisid 01.03.2012 äriruumi üürilepingu. Lepingu punkti 1.1 kohaselt anti üürnikule kasutamiseks tootmispinnana XXXX asuv tootmishoone üldpinnaga 1054,70 m2 ja hoonet ümbritsev tootmismaa 10308 m2. OÜ XXXX müüs kinnistu XXXXOÜ-le. Kinnistu müügitehinguga võttis hageja endiselt üürileandjalt üle 01.03.2012 sõlmitud äriruumi üürilepingust tulenevad õigused. Hageja on alates üüriobjekti omanikuks saamisest väljastanud igakuiselt arveid kuni kuupäevani 12.01.2015. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja eellane ja kostja olid sõlminud üüripinna ja üürisumma suurendamise kokkuleppe ja kas hageja oli kohustatud lepingu alusel tasutud tagatisraha tasaarvestama jooksvalt võlgnevusega. Vaidluse tausta avamiseks märgib kohus, et poolte vahel on ka teine vaidlus tsiviilasjas nr 2-15-1676 lepingu lõppemise aja tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks, kuid käesolevas kohtuasjas ei ole kohtu ülesandeks võtta seisukoht lepingu lõppemise aja kohta ega kahjunõude kohta. Hageja on nõudnud üüri kuni 12.01.2015 ning ükski pooltest ei väida, et leping oleks lõppenud enne seda ning kostja ei ole esitanud avaldust oma kahjunõude tasaarvestamiseks üürija viivisenõudega. Üürinõude põhjendatus sõltub sellest, kas lepingupoolte vahel eksisteeris hageja väidetud kokkulepe üüripinna ja üürisumma suurendamiseks. Hageja väitel endise üürileandja OÜ XXXX ja üürnik OÜ XXXX vahel oli kokkulepe, et üürnik kasutab suuremat osa üüripinnast kui on kokku lepitud üürilepingu punktis 1.1, mille eest tasutakse täiendavat üüri. Kui üürilepingus oli punktis 3.1. kokku lepitud, et üüriobjekti kasutamise eest tasutakse üüri 2109,40 eurot kuus (lisandub käibemaks), siis hageja väitel vastavalt üürileandja ja üürniku vahelisele täiendavale kokkuleppele kohustus kostja maksma üüriobjekti kasutamise eest üüri summas 2432,67 eurot, millele lisandub käibemaks (koos käibemaksuga 2919,20 eurot). Hageja on esile toonud, et suurendatud määras esitas endine üürileandja üürnikule arveid, mida üürnik ka aktsepteeris (näitena 07.04.2014 arve nr M00027). Kostja omalt poolt on esile toonud, et arvega nr M00029 ja vana üürileandja teatisega (06.04.15 vastuse lisa nr 4) on tõendatud, et kostja väide vana üürileandja ja hageja vahel sõlmitud suulise kokkuleppe kohta, et kostja võib esitada suuremas summas arveid, kui seda on lepingu punktis 3.1 kokku lepitud on, ebaõige. Hageja väidetud kokkuleppe kohta kuulas kohus kohtuistungil üle tunnistaja XXXX, kes oli vana üürileandja juhatuse liikmeks. Tunnistaja avaldas, et Rentnik soovis pinda laiendada, sest nende majandustegevus laienes, rentnik sai pinda juurde, so netopind oli kokku ca 882, esialgu oli 400 ja pärast oli kokku 882. Rendisumma oli arvestatud renditava hoone netopinnalt, õuepinda ei arvestatud. /---/ Õuepind ka mingi hetk suurenes, tuli juurde pea hektar maad. Kui õuepinda juurde tuli, siis alguses midagi ei vormistanudki, kuna lubati see 3 kuu jooksul ära osta. Selleni ei jõudnudki, seepärast tegime arvele rea juurde. Jah, XXXX maksis suurendatud määral arveid. Tunnistaja kinnitas, et arve nr M00027 6 (10)

2-15-3144 vastas üürilepingu poolte kokkuleppele ja samas kinnitas ka, et M00029 summas 1869 eurot oli vähendatud seetõttu, et üürileandja ja üürnik tegid tasaarvestuse, millega üürisummast lahutati tasu üürniku poolt üürileandjale osutatud teenuste või kaupade eest. Kohus osutab, et tunnistaja esines kohtuistungil usaldusväärselt ja erapooletult ning suutis kõikides küsimustes anda adekvaatseid ja usutavaid selgitusi. Tunnistaja selgitused kokkuleppe sõlmimise ja tasaarvestuse tegemise kohta olid kohtu jaoks veenvad ja välistasid kahtluse. See, et tasaarvestuse toimumine üksnes arve vähendamisega ei pruukinud vastata täiel määral raamatupidamise heale praktikale, võib olla kahetsusväärne, kuid ei viita kohtu arvates sellele, et pooltel puudus tahe tasaarvestuse tegemiseks ja enda üürilepingu muutmise kokkuleppega seotuks pidamiseks. Vastuseks kostja seisukohale, et lepingu muutmine oli lubatud üksnes kirjalikus vormis, osundab kohus, et selline seisukoht ei vasta seadusele. VÕS § 13 lg 3 kohaselt kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Käesoleval juhul on leidnud tõendamist, et vana üürileandja ja kostja sõlmisid üüripinna ja üüri suurendamise kokkuleppe ja asusid seda praktikas ellu rakendama, seega olid mõlemad pooled väljendanud oma käitumisega, et nad olid nõus lepingu muutmisega suulises vormis. VÕS § 291 lg 1 kohaselt läheb üürileping üürileandja vahetumisel uuele üürileandjale üle koos enne üleminekut sõlmitud muudatustega. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja esitas kostjale arveid kooskõlas pooltevahelise üürilepinguga. Järgnevalt hindab kohus, kas kostja on üüriarveid nõuetekohaselt täitnud ja kas hagejal on VÕS § 108 lg 1 alusel õigus esitada üüri täitmisnõue. Poolte seisukohtadest nähtub, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja tasumised olid järgmised: 5838,4 eur 3577,63 eur 4125 eur 835,14 eur

Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et põhivõla jääk oleks suurem kui 7293,35 eurot. Hageja ei ole menetluse käigus esile toonud kas ja milliseid kostja tasumisi arvestas hageja jooksva viivise katteks. Kostja on võlgnevuse arvestusele järjepidevalt vastu vaielnud ning seega pidi hageja aru saama, et kui ta ei arvesta kõiki laekumisi põhivõla katteks, tuleb tal esile tuua, mis asjaoludel oli tal õigus seda teha ning vastavad asjaolud tõendada. Et hageja vastavaid asjaolusid esile ei toonud ega tõendanud, loeb kohus kostja laekumised tasutuks põhivõlgnevuse eest. Kohus ei saa nõustuda kostja seisukohaga, et lepinguline tagatisraha oleks tulnud võlgnevusest jooksvalt maha arvestada. VÕS § 308 lg 3 järgi võib üürnik nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud oma nõudest üürniku vastu. Üürnikul ei ole õigust tagatisraha jooksvalt üürinõudega tasaarvestada ning see oleks ka vastuolus tagatisraha eesmärgiga. Antud juhul on kostja küll väljendanud seisukohta, et lepinguline tagatisraha oleks tulnud võlgnevusest jooksvalt maha arvestada, kuid samas ei ole ta teinud avaldust tasaarvestuse tegemiseks VÕS § 308 lg 3 alusel seoses lepingu lõppemisega (seejuures on ilmne, et kostja ei soovinudki sellist alust esitada, sest ta on olnud läbivalt seisukohal, et leping on tänaseni kehtiv). Seega ei võta kohus käesolevas lahendis seisukohta tagatisraha kohta. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hageja põhivõla nõude osaliselt ja mõistab kostjalt välja põhivõla 7293,35 eurot. Viivisenõue 08.07.2015 on hageja vähendanud põhinõuet ja suurendanud viivisenõuet. Hageja palus välja mõista põhivõlgnevus 08.07.2015. a seisuga 7 445,51 eurot (hagiavalduse esitamise aja seisuga oli see 8 280,65, kostja tasus 08.03.2015. a 835,14 eurot) ja viivisevõlgnevuse 4 584,37 eurot. Hageja ei ole ei hagiavalduses ega 08.07.2015 täpsustuses nõudnud viivist edasiulatuvalt protsendina põhinõudest. Kostja väitel on ta talle esitatud arved kätte saanud järgmiselt: Arve nr