Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
05.04.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-1641
Tsiviilasi
Deutsche Lufthansa Aktiengesellschafti hagi KRTS vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.11.2015 otsus
Tsiviilasja hind 9469,03 eurot apellatsioonimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse Deutsche Lufthansa Aktiengesellschafti apellatsioonkaebus liik (apellatsioonimenetluses apellant): Deutsche Menetlusosalised ja nende Hageja Lufthansa Aktiengesellschaft (registrikood HR B 2168, esindajad asukoht Von Gablenz Straβe 2-6, 50679 Köln, Saksamaa Liiduvabariik), lepingulised esindajad vandeadvokaadi abi Karli Kütt ja vandeadvokaat Kristina Schotter Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): KRTS (isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX XXX X X XXX, XXXXX XXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Carri Ginter ja vandeadvokaadi abi Kadri Härginen Kohtuistungi toimumise aeg
15.03.2016
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 03.11.2015 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Deutsche Lufthansa Aktiengesellschafti kanda.
3.Välja mõista Deutsche Lufthansa Aktiengesellschaftilt TS 1703,66 (üks tuhat seitsesada kolm) eurot ja 66 senti ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks
Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 1(10)
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
5.Deutsche Lufthansa Aktiengesellschaft (hageja) esitas 02.02.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse KRTS (kostja) vastu kahju hüvitamiseks.
6.Hagiavalduse kohaselt ostis kostja hageja frantsiisivõtjana tegutseva reisibüroo kaudu lennupileti Bulgaariasse. Bulgaaria Vabariigi piirivalve keeldus kostjat riiki lubamast, kuna kostjal puudusid riiki sisenemiseks vajalikud dokumendid (oli vaid elamisluba). 09.05.2013 tehti kostja suhtes riiki sisenemisest keeldumise otsuse.
7.24.06.2013 tegi Bulgaaria Siseministeerium trahviotsuse nr 204, millega kohustas hagejat tasuma 6000 leevi (3067,75 eurot) selle eest, et hageja ei olnud enne reisiteenuse osutamist kontrollinud kostja reisidokumenti, lubades kostjal reisida Bulgaariasse üksnes elamisloaga. Trahv määrati lähtuvalt Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse artiklist 51. Hageja tasus trahvi 24.06.2013.
8.30.07.2013 esitas hageja kostjale arve summas 3117,75 eurot, mis sisaldas Bulgaaria riigile tasutud trahvisummat (3067,75 eurot) ning käsitlustasu (50 eurot). Käsitlustasu 50 eurot on selline kulu, mis tekkis hagejal seetõttu, et ta pidi tegelema rahatrahvi põhjuste väljaselgitamise, rahvusvaheliste pangaülekannete ning rahatrahvi kostjale edasiarveldamisega. See on hinnanguline summa kompenseerimaks hageja kulusid tööjõule, pangatasudele ja muule seoses trahvi õiguspärasuse kindlakstegemise ja edasiarveldamisega.
9.Hageja nõudis kostjalt poolte vahelise reisijaveolepingu tüüptingimuste punktide 13.1.1, 13.1.2, 13.3 ja 13.4 alusel 3117,75 euro suuruse kahju hüvitamist ning leidis, et tüüptingimustega analoogiline kohustus tuleneb kostjale võlaõigusseaduse (VÕS) §dest 841 ja 842.
10.Tüüptingimused on lepingu osaks, sest nendele viidati piletil ja kostjal oli võimalik tingimustega enne reisi tutvuda. Tüüptingimuste p 13.3 sätestab järgmist: „Kui teid ei lubata siseneda riiki, vastutate teie igasuguse trahvi või maksu tasumise eest, kui selline trahv või maks määratakse meile asjaomase valitsusasutuse poolt, ning veokulude hüvitamise eest, mis tekkisid seoses teie transportimisega tagasi lähteriiki. Meil on õigus pidada kinni nimetatud rahasumma teie soetatud, kuid kasutamata lennupiletite maksumusest või tasaarvestada see muu rahasummaga, mis on meie valduses. Veotasu riigini, kuhu teid ei lubata või kust teid välja saadetakse, ei tagastata.“
2(10)
11.Kostja rikkus lepingulisi kohustusi, sest tal ei olnud Bulgaariasse sisenemiseks olemas vajalikku reisidokumenti. Kostjal oli kaasas ainult elamisloa tähendusega ID-kaart. Kostjal oleks pidanud kaasas olema tema kodakondsuse riigi (Saksamaa Liitvabariik) väljastatud ID-kaart. Kuna kostjal ei olnud nõuetekohaseid dokumente, siis määrati hagejale trahv. Rahatrahv määrati hagejale kui vedajale seetõttu, et vedajalt on võimalik hõlpsamini ja väiksemate kuludega trahv sisse nõuda.
12.Kostjal on kohustus hüvitada hagejale kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), mis tekkis seetõttu, et kostjat riiki ei lubatud ning selle tulemusel määrati rahatrahv. Hagejale tekkinud kahju on talle määratud rahatrahv 3067,75 eurot ja hageja menetluskulu 50 eurot, mille suurust eraldi tõendada ei ole võimalik. Kostjale pidi sellise trahvi maksmine olema ettenähtav. Kostjale edastati otsus, millega teda riiki ei lubatud ning kostja otsust ei vaidlustanud, seega oli kostja trahviotsusega nõustunud. Hageja sai ainult aktsepteerida Bulgaaria ametivõimude otsust ning hageja ei saanud kostja eest vaidlustada riiki mittelubamist. Trahviotsus saadeti kostjale vastavalt hageja tavapärasele praktikale koos arvega. Hagejal vedajana oli kohustus kontrollida vaid seda, kas kostja reisidokument on kehtiv. Kahju oli kostjale ettenähtav, sest lepingutingimused sätestasid selgelt, et kui reisija mistahes põhjustel siht- või transiitriigi piirilt tagasi saadetakse, kaasneb sellega vedajale rahatrahv. Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
13.Hageja palus kostjalt täiendavalt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel välja mõista õigusabikulud summas 5307,50 eurot. Kahjuna võib nõuda kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist. Kui kostja ei oleks oma kohustust rikkunud ja oleks hagejale nõutud trahvi hüvitanud, ei oleks hagejal kõnealust kahju tekkinud. Advokaadi kaasamine kohtueelsesse menetlusse oli mõistlik ning see aitas kaasa vaidluse konkretiseerimisele enne kohtuvaidlust.
14.Hageja palus kostjalt välja mõista 8425,25 eurot (sh rahatrahv 3067,75 eurot, menetluskulu 50 eurot, õigusabikulud 6369 eurot), viivise 365,55 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 8425,25 eurolt alates 02.02.2015 kuni 8425,25 euro tasumiseni. Kostja vastuväited hagile
15.Kostja hagi ei tunnistanud, vaidles sellele vastu ja palus jätta menetluskulud hageja kanda.
16.Tüüptingimused ei ole saanud lepingu osaks. Samuti on tüüptingimuste p-d 13.3 ja 13.4 tühised. Kostja ei nõustunud, et sarnaselt hageja tüüptingimustega on tal kahju hüvitamise kohustus VÕS § 842 lg 2 alusel.
17.Kostjal oli Bulgaariasse sisenemiseks kehtiv reisidokument (ID-kaart), mida Bulgaaria võimud pidasid ekslikult elamisloaks. Ilmselt tekitas sellise mulje Bulgaaria ametivõimudele ID-kaardi pöördel olev märkuste lahter, kuhu on kantud teade selle kohta, et kostja elab Eestis tähtajalise elamisõiguse alusel.
18.Hageja talle määratud trahviotsust ei vaidlustanud. Kostja sai hageja vastu esitatud trahvist teada alles pärast seda, kui trahv oli makstud ning hageja esitas kostjale selle eest arve ilma trahviotsuse, selgituse ja tasumist tõendava maksekorralduseta.
19.Hagejale määratud trahvi ja kostja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos, sest kostja tegevus ei viinud trahvi määramiseni. Kostjal puudus vajadus vaidlustada riiki sisenemisest keeldumise otsust ja kostja ei teadnud, et keeldumise otsusele järgneb trahvi määramine hagejale. Olukorras, kus kostjal oli kehtiv ID-kaart, ei saa hageja esitada kostjale kahju hüvitamise nõuet. Puudub põhjuslik seos. Hagejale ei põhjustanud kahju mitte kostja tegevus, vaid Bulgaaria ametivõimude eksimus.
3(10)
20.Ebaõige on hageja väide, et trahv määratakse vedajale üksnes otstarbekuse kaalutlusel. Hageja ei ole trahvi tasunud kostja nimel ja sellekohased väited on alusetud. Hagejale määrati trahv selle eest, et ta ei kontrollinud ise piisavalt kostja dokumente. Trahviotsuse õiguslikuks aluseks on Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse § 20 lg 1 ja § 19 lg 1 p 1.
21.Kostja esitas kohtule näidise Eesti kehtivast elamisloa kaardist, mis erineb oluliselt kostjale väljastatud ID-kaardist. PRADO andmebaasist tuleneb, et perioodil, mil väljastati kostja ID-kaart, olid Eestis väljastatud elamisload teistsugused.
22.Hageja esitatud Saksamaa kohtupraktika on asjakohatu, sest Eestis on olemas analoogiline tüüptingimusi puudutav kohtupraktika.
23.Lisanduvat 50 eurot ei ole hagejal võimalik kahjuhüvitisena nõuda, sest selline kahju ei ole tõendatud ning ei olnud kostjale ettenähtav VÕS § 127 lg 3 alusel.
24.Hageja ei saa lepinguvälise kahjuna nõuda õigusabikulude hüvitamist, sest poolte vahel oli sõlmitud leping. Kostja tegevus ei olnud õigusvastane ja kostjal puudus süü. Hageja seisukohad kostja vastuse osas
25.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse § 20 lg 1 ei pane vedajale kohustust enne lendu kontrollida, kas reisijatel on kõikidesse võimalikesse sihtriikidesse sisenemiseks vajalikud dokumendid olemas, vaid sätestab vedaja kohustuse kontrollida, kas reisija reisidokument on kehtiv ja vajadusel viisa olemasolu. Tähtsust ei oma, kas kostjal olid faktiliselt kaasas riiki sisenemiseks vajalikud dokumendid ning kas need vastasid kõigile sihtriigi õigusaktides sätestatud nõuetele. Rahatrahvi määramise aluseks oli ainult Bulgaaria võimude seisukoht.
26.Hageja ei nõustunud, et kostjal olid olemas Bulgaariasse sisenemiseks vajalikud dokumendid. Euroopa Liidu kodanikel on Bulgaaria Vabariiki sisenemiseks vajalik esitada kehtiv kodakondsusjärgse riigi isikutunnistus või pass, sest Bulgaaria Vabariik ei ole Schengeni lepingu osapool. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (direktiiv 2004/38/EÜ), artikkel 5 lg 1 lubab liikmesriikidel rakendada täiendavaid nõudeid piirikontrollile. Bulgaaria välismaalaste seaduse § 4 lg 1 järgi on Euroopa Liidu kodanikel õigus siseneda Bulgaaria Vabariigi territooriumile kehtiva ID-kaardi või passiga. Nimetatud õigusnormi täpsustavad Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse § 19 lg 1 p 1 ja § 2 lg 1, mille sisust lähtuvalt peab iga isik, kes ei ole Bulgaaria kodanik, esitama Bulgaaria Vabariiki sisenemiseks välisriigi standardreisidokumendi või muu seda asendava dokumendi ja vajadusel viisa.
27.Kostja on ekslikult leidnud, et tal oli õigus siseneda Bulgaariasse üksnes Eesti Vabariigi poolt väljastatud isikutunnistuse alusel. Reisidokumendi tähendust omab üksnes Eesti Vabariigi kodanikele väljastatav ID-kaart ning Eesti Vabariigi poolt Euroopa Liidu kodanikele väljastatav ID-kaart omab elamisloa õiguslikku tähendust. Vastavalt isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 19 p-le 2 on isikutunnistus riigisisene dokument, mis antakse Eestis püsivalt elavale Euroopa Liidu kodanikule, kellel on kehtiv elamisõigus. Riigisisene dokument on aga üksnes riigisiseselt (Eesti siseselt) isiku tõendamiseks ettenähtud dokument, mis ei ole ette nähtud riigipiiri ületamiseks (ITDS § 3 lg 2).
28.Hageja esitas kohtule väljavõtte andmebaasist PRADO ning väitis, et kostjale väljastatud dokument liigitus kategooriasse H ehk elamisõigust tõendavaks dokumendiks, mitte kategooriasse B (ID-kaardid). Kostja dokument on ID-kaardiga
4(10)
äravahetamiseni sarnane, erinev oli ainult teisel küljel olev märge tähtajalise elamisõiguse kohta.
29.Saksamaa kohtupraktikas on kujunenud korduvalt tunnustatud praktika, et reisija kohustus kanda kaasas kõiki siht- ja transiitriikidesse sisenemiseks vajalikke dokumente tuleneb Saksa tsiviilseadustiku §-st 241 lg 2 ning tähtsust ei oma, kas selline säte on lisatud poolte vahel sõlmitud lepingusse. Kohtud on leidnud, et reisijal on kohustus viia ennast enne lendu kurssi ning ise hankida vajalikud reisidokumendid ja viisa. Saksamaa kohtud on hinnanud hageja tüüptingimusi ja on leidnud, et sihtriiki sisenemisest keeldumise riski, nagu sellest tulenevate kulude riski, kannab reisija ise, sest ta kannaks seda riski ka siis, kui ta oleks reisimiseks valinud teistsuguse sõiduvahendi.
30.Hagejal kui vedajal on kohustus kontrollida reisidokumendi kehtivust ITDS § 16 alusel. Hageja pidi kontrollima ainult reisijate dokumentide kehtivust ehk seda, et dokumendid ei oleks ilmselgelt kehtetud.
Esimese astme kohtu otsus
31.Harju Maakohtu 03.11.2015 otsusega jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 4248 eurot. Maakohus määras, et menetluskuludelt (4248 eurolt) kuulub tasumisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
32.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja rikkus reisijaveo lepingut, kui tal ei võimaldatud 09.05.2013 Bulgaariasse siseneda ning selle üle, kas hageja tüüptingimused, milliste alusel nõudis hageja kostjalt trahvi väljamõistmist, olid lepingu osaks ning kas need võisid olla kostjat ebamõistlikult kahjustavad.
33.Maakohus leidis, et tüüptingimusi tuleb pidada lepingu osaks (VÕS § 37 lg 1). Tüüptingimuste p-d 13.1.1, 13.1.2, 13.2 ja 13.4 ei ole kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused. Tüüptingimuste p 13.3 on aga tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. Tüüptingimuse p-st 13.3 ei tulene selgelt otsese põhjusliku seose olemasolu reisija käitumise ja vedajal tekkiva kahju vahel. Tüüptingimuste p 13.3 paneb kohtu hinnangul reisijale oluliselt suurema vastutuse, kui see tuleneb VÕS § 842 lg-st 2.
34.Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus reisijaveolepingut ehk et kostjal ei olnud olemas Bulgaariasse sisenemiseks nõuetekohast reisidokumenti. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevuse ning hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel oli olemas põhjuslik seos. Kirjeldatud kahju tekkimine ei olnud kohtu hinnangul kostjale ettenähtav ning hageja ei juhtinud kostja tähelepanu kahju tekkimise võimalusele (VÕS § 127 lg-d 2, 3). Kostjale kui tavatarbijale ei saanud ilma hageja või Bulgaaria ametivõimude täiendavate selgitusteta olla teada, et tema riiki sisenemise keelamisele järgneb märkimisväärses ulatuses trahvi määramine hagejale. Samuti ei nähtu asjas kogutud tõenditest, et hageja ise oleks ette võtnud samme kahju vältimiseks (oleks vaidlustanud trahvi). Maakohus leidis, et ITDS-s puudub mõiste „elamisloa tähendusega ID-kaart“, mida on püüdnud väita hageja. Seadus eristab selgelt isikutunnistused ning elamisloa kaardid ja viimaseid ei väljastata Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikele. ITDS reguleerib selgelt, et vaid elamisloa kaart on siseriiklik dokument, mida ei saa kasutada reisidokumendina (ITDS § 19, § 341 lg 1).
35.Hagejal lasus Bulgaaria välismaalaste seaduses art 20 lg 1 p 1 kohaselt iseseisev kohustus kontrollida enne teenuse osutamist reisija reisidokumentide kehtivust ja vajadusel viisa olemasolu. Seadusest ei tulenenud, et hageja pidi kontrollima vaid
5(10)
seda, kas kostja dokumendid on ilmselgelt kehtetud. Hagejal lasus seaduse järgi kohustus tagada, et ta toimetab Bulgaariasse vaid sellised reisijad, kellel on olemas sihtriigi nõuetele vastavad dokumendid. Seega juhul, kui kostjal oleks vastav dokument puudunud, oleks hageja pidanud selle tuvastama ning hagejal oli enda tüüptingimuste kohaselt võimalik mitte lubada reisijat lennukisse.
36.Kostjal oli õigus siseneda Bulgaariasse kehtiva ID-kaardiga (EL kodanike ning nende perekonnaliikmete Bulgaariasse sisenemise ning sealt väljumise seaduse § 4 lg 1). Hageja väited selle kohta, et kuivõrd Bulgaaria ei ole Schengeni viisaruumi liige, pidi kostjal riiki sisenemiseks olema oma kodakondsusriigi ID-kaart, ei ole tõendatud. Bulgaaria EL kodanike ning nende perekonnaliikmete Bulgaariasse sisenemise seaduses sellist nõuet ei tulenenud. Samuti tuleneb Bulgaaria piirivalve 09.05.2013 riiki sisenemise keeldumise otsusest, et kostjal ei keelatud Bulgaariasse sisenemine mitte seetõttu, et tal oli kaasas Eesti väljastatud ID-kaart, kuid oleks pidanud olema Saksamaa Liitvabariigi poolt väljastatud ID-kaart. Otsusest nähtub selgelt, et kostja dokumenti peeti elamisloaks.
37.Maakohus leidis, et PRADO andmebaasist nähtub, et kostjale 2011. aastal väljastatud ID-kaart kuulub kategooriasse B ning tegemist oli dokumendiga, mis väljastati Eesti kodanikele ning Eestis elavatele ja seal kehtivat elamisluba omavatele Euroopa Liidu kodanikele. Elamisluba väljastatakse teistsuguses vormis ning see kuulub kategooriasse H. Kostjale väljastatud ID-kaart ühtib selle ID-kaardi näidisega, mis nähtub kostja esitatud PRADO andmebaasi väljavõttest. Järelikult oli kostjal olemas kehtiv ID-kaart, mida kostjal oli õigus kasutada reisidokumendina. Hageja väited selle kohta, et kostjal oli vaid elamisluba, ei ole tõendatud. Maakohus luges tõendatuks kostja väited, et Bulgaaria võimud keelasid tal ekslikult riiki siseneda, sest pidasid kostja ID-kaarti elamisloaks.
38.Bulgaaria Vabariigi Siseministeeriumi 24.06.2013 karistusotsusest nr 204 ei tulene, et hageja oleks trahvi maksnud kostja eest või kostja asemel. Trahviotsuse kohaselt on hagejat karistatud hageja enda kohustuse rikkumise eest ehk selle eest, et hageja ei kontrollinud enne reisija lennukisse lubamist viimase reisidokumente.
39.Hageja nõude põhjendatust ei toeta hageja esitatud Saksa kohtulahendid, sest lahendites on tegemist erinevate asjaoludega võrreldes käesoleva vaidlusega. Ühestki kohtule esitatud lahendist ei tulene, et vedaja oleks nõudnud reisijalt ebaõigesti määratud trahvi tasumist olukorras, kus reisijal oli olemas kehtiv ja nõuetekohane reisidokument.
40.Kuna hageja nõue kahju hüvitamiseks seoses makstud trahviga jäi rahuldamata, jättis maakohus rahuldamata ka menetluskulu nõude 50 eurot. Ka ei ole hageja tõendanud, millisest lepingu sättest tulenevalt on tal õigus vastavat nõuet kostja vastu esitada. Hageja väited kulu kujunemise kohta on jäänud paljasõnalisteks.
41.Maakohus leidis, et hageja õigusabikulude nõue summas 5307,50 eurot tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei saa nõuda õigusabikulude hüvitamist deliktilisel alusel. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab VÕS 53. peatükis sätestatud alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Hageja ei ole välja toonud, milline muu eesmärk oli kostja poolt rikutud kohustusel. Samuti ei ole hageja välja toonud kahju õigusvastase hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid, sest hageja ei ole viidanud, milles seisnes kostja õigusvastane ja lepingust sõltumatu tegu, mis tõi põhjuslikus seoses kaasa hagejal õigusabikulude tekkimise.
42.Kuna kohus jättis rahuldamata hageja mõlemad põhinõuded kostja vastu, tuleb jätta rahuldamata ka hageja sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõuded.
6(10)
43.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Maakohus leidis, et kostja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt ja mõista hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja 4248 eurot. Maakohus märkis, et vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejalt välja mõista viivis menetluskuludelt (4248 eurolt) alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Apellatsioonkaebus
44.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
45.Maakohus on tuvastanud ebaõigesti tüüptingimuste p 13.3 tühisuse, kuna jättis VÕS § 42 lg 1 esimeses lauses sätestatud eeldused kontrollimata. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kuna hageja tüüptingimus sätestab seaduses sätestatust rangema vastutuse, siis sellega on täidetud seaduse olulisest põhimõttest kõrvalekaldumise eeldus. Tüüptingimuste p 13.3 ei sätesta rangemat vastutust, vaid reguleerib täiendavalt ja täpsemalt küsimusi, mida seadusandja on vaid üldistatud normide tasemel sätestanud. Samuti oleks kohus pidanud tõlgendama tüüptingimust kogumis teiste vastava alaosa tingimustega ning lähtuma VÕS § 39 tõlgendamisreeglitest.
46.Maakohus on kohaldanud ebaõigesti Bulgaaria Vabariigi Euroopa Liidu kodanike ning nende perekonnaliikmete Bulgaariasse sisenemise ja sealt väljumise seaduse § 4 lg-t 1. Eeltoodud õigusnormi täpsustavad Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse § 19 lg 1 p 1 ja § 2 lg 1, mille sisust lähtuvalt peab iga isik, kes ei ole Bulgaaria kodanik, esitama Bulgaaria Vabariiki sisenemiseks välisriigi standardreisidokumendi või muu seda asendava dokumendi ja vajadusel viisa. Maakohus leidis ekslikult, et kostjal oli õigus siseneda Bulgaaria Vabariiki üksnes Eesti Vabariigi väljastatud isikutunnistuse alusel, esitamata piiri ületamisel kodakondsusjärgse riigi isikutunnistust või reisidokumenti.
47.Maakohus on kohaldanud ebaõigesti ITDS §-i 19 ja jätnud kohaldamata § 7. Kohus oleks pidanud eeltoodud sätete alusel leidma, et kostja ID-kaart oli siseriiklik dokument (elamisluba), millega puudus kostjal õigus Bulgaariasse reisida. Eesti Vabariigi väljastatud isikutunnistus võimaldab riigipiiri ületada üksnes juhul, kui selleks annab selgesõnalise aluse seadus või välisleping. Bulgaaria Vabariik ei ole aga Schengeni lepingu osapool, mistõttu ei rakendu käesoleval juhul eelnimetatud ITDS §s 3 lg 2 sätestatud välistav tingimus. Kostjal kui Saksa Liitvabariigi kodanikul oleks Bulgaaria Vabariiki sisenemiseks olnud vajalik esitada kehtiv reisidokument või kodakondsusjärgse riigi ehk Saksamaa Liitvabariigi isikutunnistus.
48.Maakohus on jätnud kohaldamata ITDS §-i 16. Hageja on täitnud nimetatud sättest tulenevad kohustused. Vedajal ei saa lasuda põhjalikumat reisidokumentide kontrollimise kohustust, kui selles sättes sätestatud. Reisidokumentide olemasolu ja sihtriigi nõuetele vastavuse eest vastutab üksnes reisija. Vastav kohustus tuleneb otseselt ka VÕS-i reisijaveolepingu regulatsioonist ning VÕS §-st 2 lg 2. Välisriikide õiguspraktikas (sh Saksa õiguspraktikas) on aktsepteeritud, et sihtriiki sisenemisest keeldumise riski, nagu ka sellest tulenevate kulude riski, kannab reisija ning reisija kohustuseks on astuda õiguslikku vaidlusesse sihtriigiga, kes keeldub reisijat riiki lubamast.
49.Maakohus ei ole hinnanud kõiki hageja poolt esitatud tõendeid ning ei ole hindamata jätmist põhjendanud. Samuti on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti. Kohus on rajanud oma järelduse välisriigi õigusele (Bulgaaria Vabariigi Euroopa Liidu kodanike ning nende perekonnaliikmete Bulgaariasse sisenemise ja sealt väljumise seaduse § 4 lg 1), mille tõlgendamise kohta kostja tõendeid esitanud ei ole. Maakohus on
7(10)
ebaõigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et Bulgaaria Vabariik ei oleks tunnistanud Eestis kostjale väljastatud ID-kaarti reisidokumendina. Samuti on kohus lugenud „tõendatuks“, et Bulgaaria piirivalve eksis, samas ei rajane antud kohtu järeldus mitte ühelgi asjas esitatud tõendil. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja ei ole selgitanud, miks ta lubas lennukisse „ilmselgelt sobimatu“ dokumendiga reisija.
50.Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta hageja poolt esitatud Saksa kohtupraktika. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks ta Saksa kohtupraktikaga ei arvestanud. Hageja palub ringkonnakohtul seetõttu arvestada asja lahendamisel ka 10.08.2015 esitatud Saksa kohtupraktikaga. Vastustaja seisukoht
51.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
52.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
53.Ringkonnakohtu arvates on maakohus kohaldanud VÕS § 42 lg-t 1 õigesti kui tuvastas hageja tüüptingimuste p 13.3 tühisuse. Reisija vastutust reisijaveolepingu puhul reguleerib VÕS § 842 lg 2. Nimetatud sätte alusel peab reisija hüvitama vedajale kahju, mida vedaja kannab seetõttu, et reisijal ei ole dokumente, mis tal peavad olema ning mille olemasolu eest pidi hoolitsema reisija. Seega seob VÕS tarbija vastutuse üksnes tema enda käitumisega (tegevuse või tegevusetusega). VÕS ei sisalda sätteid, mis kohustaksid tarbijat vastutama kahju eest, mille on vedajale põhjustanud kolmas isik. Samuti puuduvad seaduses sätted, mille alusel oleks vedajal õigus tarbijalt sellist kahju nõuda. Seega näeb seadus reisijaveolepingu olulise põhimõttena ette, et reisija vastutab vedaja ees üksnes sellise kahju eest, mille ta on vedajale põhjustanud ise. Tüüptingimuste p 13.3 sätestab aga järgmist: „Kui vastuvõtja riik keeldub teid lubamast riiki siseneda, kohustute teie tasuma igasuguse trahvi või maksu, mis määratakse meile asjaomase valitsusasutuse poolt, ning kohustute tasuma teie nimetatud riigist välja transportimise veokulude eest“. Eelnevast nähtub, et tüüptingimus ei seo reisija vastutust sarnaselt VÕS-ga üksnes reisija enda eksimusest tekkinud kahjuga (ebaõige dokumendi kasutamine või dokumendi esitamata jätmine). Vaidlusalusest tüüptingimustest tuleneb, et tarbija on kohustatud hagejale hüvitama ka kahju, mille põhjustas kolmas isik. VÕS ei näe ette võimalust laiendada tarbija vastutust olukordadele, kus kahju vedajale põhjustab kolmas isik, mida tarbija mõjutada ega kontrollida ei saa. Järelikult reguleerib tüüptingimuste p 13.3 tarbija vastutust seaduses sätestatust oluliselt erinevalt, mille näol on tegemist olulise kõrvalekaldega seaduses sätestatud põhimõttest. Seega on kohus õigesti leidnud, et hageja tüüptingimuste p 13.3 kaldub oluliselt kõrvale seaduses sätestatud põhimõttest.
54.Maakohus on tüüptingimuste tühisuse analüüsimisel tuvastanud lepingu sõlmimise viisi, arvestanud lepingu olemust, sh võrrelnud tüüptingimuste regulatsiooni reisijaveolepingu regulatsiooniga (VÕS § 842 lg 2). Lisaks on kohus lepinguliste kohustuste rikkumise hindamisel analüüsinud reisiveolepingust tulenevaid poolte
8(10)
õigusi ja kohustusi. Seega ei ole põhjendatud hageja etteheited, nagu ei oleks kohus kontrollinud VÕS § 42 lg 1 esimeses lauses sätestatud eeldusi.
55.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et maakohus oleks pidanud Eesti Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) §-de 19 ja 7 alusel leidma, et kostja ID-kaart oli siseriiklik dokument (elamisluba), millega puudus kostjal õigus Bulgaariasse reisida.
56.Hageja tüüptingimuste p 13.1.1 näeb ette reisija kohustuse kanda kaasas sihtriigis sätestatud nõuetele vastavaid dokumente. Seega ei saa kostja reisidokumendi nõuetelevastavust hinnata Eesti seaduse alusel, vaid seda tuleb teha Bulgaaria seaduste alusel.
57.Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse (BVMS) § 19 lg 1 p 1 kohaselt peab iga isik, kes ei ole Bulgaaria kodanik, esitama välisriigi standardreisidokumendi või muu seda asendava dokumendi ja vajadusel viisa. Euroopa Liidu kodanike ning nende perekonnaliikmete Bulgaariasse sisenemise ja sealt väljumise seaduse (ELBS) § 4 lg 1 kohaselt on EL kodanikel õigus siseneda Bulgaaria Vabariigi territooriumile kehtiva ID-kaardi või passiga. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et ELBS on BVMS suhtes eriseadus, kuivõrd reguleerib konkreetse isikute grupi (EL kodanike) õigusi ja kohustusi Bulgaariasse sisenemisel, kelleks kostja antud juhul oli.
58.Seega on maakohus õigesti tuginenud ELBS § 4 lg-le 1, mis lubab EL kodanikel Bulgaariasse siseneda ID-kaardi alusel. ELBS-ist ei tulene, nagu oleks BVMS § 19 lg-s 1 silmas peetud kitsalt kodakondsusjärgset ID-kaarti. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti tuvastanud, et vastustajal kaasas olnud ID-kaart oli nõuetekohane ning ta ei ole rikkunud reisijaveolepingu tüüptingimuste p 13.1.1.
59.Seega tuleneb Bulgaaria seadusest, et EL kodanikel on õigus riiki siseneda kehtiva IDkaardiga. Seadus ei kitsenda sisenemise õigust lähtuvalt sellest, kas tegemist on kodakondsusjärgse riigi väljaantud ID-kaardiga või mitte. Tegemist peab olema vaid kehtiva ID-kaardiga. Kostja esitas Bulgaaria ametnikele kehtiva ID-kaardi. Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, et kostja ei ole oma kohustusi hageja ees rikkunud, mistõttu ei saanud kostja tegevusest hagejale kahju tekkida. Seega puudub hagejale kahju tekkimise ning kostja tegevuse vahel põhjuslik seos.
60.Põhjendamatu on hageja väide, et vedajal ei saa lasuda põhjalikumat reisidokumentide kontrollimise kohustust, kui on sätestatud ITDS §-s 16 ning hageja on nimetatud sättest tulenevad kohustused täitnud. Bulgaaria Vabariigi karistusotsusest nähtub, et hagejale määrati trahv BVMS §-st 20 lg 1 p 1 rikkumise eest, mis seisnes selles, et hageja polnud enne reisiteenuse osutamist kontrollinud kostja reisidokumenti ja sõidutas kostja Bulgaaria Vabariiki ilma kehtiva reisidokumendita Olukorras, kus hageja on enda arvates oma dokumentide kontrollimise kohustuse täitnud, kuid teda on vaatamata sellele trahvitud, pidanuks hageja trahviotsuse vaidlustama.
61.Maakohus ei ole otsuses leidnud, et vedajal on kohustus tagada reisija pääs sihtriiki. Maakohus tuvastas, et hagejal oli kohustus kostja reisidokumendi kehtivuse kontrollimiseks ning selle nõuetele mittevastavuse korral jätta ta lennukile lubamata.
62.Alusetud on hageja etteheited maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumise kohta. Maakohus on võtnud otsuse koostamisel arvesse kõiki kogutud asjakohaseid tõendeid ega ole nende hindamisel ületanud diskretsiooni piire. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
9(10)
63.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
64.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
65.TsMS § 174 lg 1 alusel määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kostja esitas kohtuistungil menetluskulude nimekirja ja 16.03.2016 täiendava nimekirja mille kohaselt on kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kulutused õigusabile summas 3030 eurot ilma käibemaksuta. Kulutused õigusabile koosnevad järgmisest toimingutest: apellatsioonkaebuse läbitöötamine ja vastuse koostamine 18,3 tundi, hageja esindajale kohtule esitatud vastuse edastamine ja kliendi informeerimine 0,2 tundi, hageja 07.03.2016 menetlusdokumendi analüüs 0,4 tundi, ettevalmistus kohtuistungiks 3 tundi ja kliendi esindus ringkonnakohtu istungil 3 h. Kostjale on osutatud õigusabi kokku 24,9 tundi, millest 20,4 tundi tunnihinnaga 108,09 eurot, 1,5 tundi tunnihinnaga 150 eurot ja 3 tundi tunnihinnaga 200 eurot, mis teeb keskmiseks tunnihinnaks 121,69 eurot. Kostja on kinnitanud, et kõik eelnimetatud kulud on kantud seoses apellatsioonimenetlusega. Kostja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Kostja taotleb, et kohus märgiks otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
66.Vastuses märgib hageja, et kostja näidatud ajakulu on liiga suur ja õigusabi tasu tuleks jätta välja mõistmata nende õigusteenuste eest, mille kohta pole arvet esitatud.
67.Ringkonnakohtu hinnangul on õigusteenusele osutatud ajakulu 24,9 tundi ülepaisutatud. Arvestades, et kostja on toimiku materjaliga tutvunud juba maakohtus, kus ta esitas samad seisukohad õigusliku põhjenduse ja tõendite hindamise kohta, peab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbitöötamise ja vastuse koostamise, kliendiga suhtlemise ja istungiks ettevalmistamise põhjendatud ajakuluks kokku 12,5 tundi ja istungil osalemiseks 1,5 tundi, kokku 14 tundi. Kahe esindaja osalemist kohtuistungil ringkonnakohus vajalikuks ei pea. Esindaja keskmine tunnitasu 121,69 eurot ilma käibemaksuta on kohtupraktikas aktsepteeritud suurusega. TsMS § 176 lg 6 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Käeoleval juhul ei kohustanud ringkonnakohus kostjat esitama kohtule täiendavaid arveid, kuna ringkonnakohtul puudus kahtlus nimekirjas märgitud õigusabi osutamises. Seetõttu pole põhjendatud hageja seisukoht, et kulud, mille kohta pole kohtule arvet esitatud, tuleb jätta välja mõistmata. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus, et kostja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu on 1703,66 eurot (14x121,69). Vastavalt taotlusele hüvitatakse kindlaksmääratud menetluskulu kostjale ilma käibemaksuta.
68.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.