Otsuse tegemise aeg ja koht 03. november 2015.a Tallinn Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number
2-15-1641
Tsiviilasi
XXXhagi XXXvastu kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
hagi hind 9 469,03 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: XXX(registrikood XXX (XXX), XXX); Hageja lepinguline esindaja: advokaat Karli Kütt (Advokaadibüroo Borenius, Pärnu mnt 15, Tallinn 10141; telefon: 6651888; e-post: [email protected]); Kostja: XXX(isikukood XXX, XXX); Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Carri Ginter, advokaat Kadri Härginen (Advokaadibüroo SORAINEN, Pärnu mnt 15, 10141 Tallinn, e-post: [email protected]; [email protected]). Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XXXhagi kostja XXXvastu 8425,25 euro nõudes, sissenõutavaks muutunud viivise 365,55 euro nõudes ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõudes rahuldamata. Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud hageja XXXkanda.
2.Mõista hagejalt XXX(registrikood XXX) kostja XXX(isikukood XXX) kasuks menetluskuludena välja 4248 (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa) eurot.
Mõista hagejalt XXX(registrikood XXX) kostja XXX(isikukood XXX) kasuks välja viivis menetluskulude summalt 4248 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada
kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Hageja palus kostjalt hagiavalduses välja mõista põhinõudena 8425,25 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 02.02.2015.a seisuga 365,55 eurot, alates 02.02.2015.a VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 8425,25 eurolt kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ning alates kohtuotsuse tegemisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni 8425,25 euro tasumiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt ostis kostja hageja frantsiisivõtjana tegutseva reisibüroo XXX kaudu lennupileti number XXX Tallinn - Frankfurt – Sofia (lennud XXX ja XXX), millega hageja kohustus kostja kui reisija toimetama 09.05.2013.a Tallinnast Sofiasse. Kui kostja soovis Sofias lennujaama transiittsoonist väljuda, keeldus Bulgaaria Vabariigi piirivalve teda sihtriiki lubamast, asudes seisukohale, et kostjal puudusid riiki sisenemiseks vajalikud dokumendid. Kostjale väljastati Bulgaaria Vabariigi piirivalve poolt vastava keelduva otsuse koopia. Lähtuvalt Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse artiklist 51 määrati hagejale kui kostja sihtriiki vedajale 24.06.2013.a rahatrahv summas 6000 BGN ehk 3067,75 eurot.
3.Juhindudes hageja ja kostja vahel sõlmitud reisijaveolepingust, esitas hageja 30.07.2013.a kostjale arve rahatrahvi hüvitamiseks, kusjuures trahvile lisandus täiendav menetluskulu 50 eurot. Kahjuhüvitise tasumise tähtpäev oli 29.08.2013.a, kuid kostja võlga ei tasunud. Kostja ei tunnistanud nõuet ka poolte täiendavas kirjavahetuses. Hageja kaasas advokaadi ja esitas kostjale nõudekirja, mis õnnestus kostjale kätte toimetada alles 07.07.2014.a tema töökoha kaudu, kuna kostja ei võtnud 03.06.2014 saadetud tähitud kirja vastu. Järgmise nõudekirja saatis hageja kostjale 22.10.2014.a. Nõudekirjad jäid tulemusteta.
4.Hageja nõudis kostjalt pooltevahelise reisijaveolepingu tüüptingimuste punktide 13.1.1, 13.1.2, 13.3 ja 13.4 alusel kostjalt 3 117,75 euro suuruse kahju hüvitamist. Kuivõrd pooled ei ole reisijaveolepingus lepingule kohalduvat õigust kokku leppinud, kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, kus on reisija harilik viibimiskoht, tingimusel et kas lähte- või sihtkoht on kõnealuses riigis. Hageja viitas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 593/2008 (Rooma I määrus) artikli 5 lõikele 2. Kuna kostja elukoht ja töökoht on Eestis ning ta omab Eesti ID-kaarti, tuleb Rooma I määruse artikli 19 alusel lugeda kostja harilikuks viibimiskohaks Eesti. Rooma I määruse artikli 5 lg 2 alusel kuulub poolevahelisele õigussuhtele kohaldamisele Eesti Vabariigi õigus.
5.Hageja viitas VÕS § 824 lõigetele 1 ja 2. Hageja leidis, et tema lepinguline põhikohustus oli kostja vedamine sihtkohta ning kostjal põhikohustus oli maksta veotasu. Kohus leidis, et seaduses sisalduv regulatsioon on väga üldine ja praktikas kasutavad vedajad reisijateveol tüüptingimusi. Hageja viitas samuti VÕS §-le 841 ning § 842 lõikele 2.
6.Dokumentide puudumisega tuleb võrdsustada ka nende mittevastavus veo lepingujärgseks läbiviimiseks ja igasugune sihtriigi vastavate ametkondade otsus reisija riiki mittelubamise kohta, kuivõrd mõlemad olukorrad toovad kaasa sama tagajärje, mis tekiks siis, kui reisijal ei ole dokumente, mis tal peavad olema (VÕS § 842 lg 2). Vastasel juhul ei ole reisija teinud
omapoolselt kõike, et vedaja saaks oma kohustust täita (VÕS § 841).
7.Sihtriiki sisenemiseks vajalike tolliprotseduuride läbimine on reisija kohustus ning reisijaveoleping ei pane vedajale kohustust kindlustada reisija sihtriiki pääsemine. Hageja viitas VÕS §-le 828 lõikele 1. Hagejal ei olnud kohustust tagada kostjale pääsu Bulgaariasse ning ta ei vastuta reisijaveolepingust tulenevalt kahju eest, mis tekkis seetõttu, et kostjat riiki ei lubatud. Samas jääb reisijaveolepingu kaitsealasse igasugune kahju, mis tekib teisel lepingupoolel seoses lepingust tulenevate kohustustega. Kõige üldisemalt peab reisija käituma vedamise kestel selliselt, et ta ei rikuks nõuetekohase veo tingimusi ning järgima vedaja või muu pädeva isiku korraldusi (VÕS § 840 lg 1).
8.Hageja ja kostja vahel sõlmitud reisijaveolepingut ei reguleeri üksnes reisidokument, vaid poolte õigused ja kohustused tulenevad ka lepingu osaks olevatest tüüptingimustest. Eelkõige tuleneb tüüptingimustest poolte vastutus, mis ei puuduta liiklusvahendile tüüpilist ohtu ja selle realiseerumist. Hageja leidis, et tema tüüptingimused on lepingu osaks ja need kehtivad. Tüüptingimustele on viidatud selgelt kostjale väljastatud reisidokumendil (piletil), seega on hageja tüüptingimustele kui lepinguosale selgelt lepingu sõlmimise ajal viidanud ning kostjal oli võimalus oma kohustustega tutvuda enne reisi. Samuti oli kostjal võimalus viia ennast kurssi Bulgaaria Vabariigi immigratsiooninõuetega.
9.Hageja esitas kohtule näidisena reisijatele väljastatava pardakaardi, millel on ebaolulised reisijat puudutavad andmed kinni kaetud. Pardakaardil on selge viide reisijaveolepingu osaks olevatele tüüptingimustele, sest piletil on ingliskeelne märge „Carriage on Lufthansa German Airlines is subject to its conditions of carriage, tarif and other conditions“, eesti keeles: „Lufthansa German Airlines liinidel toimuva reisijaveo suhtes kehtivad vedaja veotingimused, tariifid ja muud tingimused“. Kõikide tingimustega on reisijatel võimalik igal ajal tutvuda hageja kodulehel www.lufthansa.com. Tingimused avanevad otselingina kodulehe esilehelt rubriigist „Terms & Conditions“ ehk „Mõisted ja tingimused“.
10.Tüüptingimuste vaidlusaluste punktide eestikeelne tõlge on järgmine. Punkt 13.1.1 – „Te olete kohustatud omandama kõik vajalikud reisidokumendid ja viisad ning täitma kõigi selliste riikide seadusi, määrusi, korraldusi, nõudmisi ja reisinõudeid, kust ja kuhu te lendate või mille kaudu te edasi reisite“. Punkt 13.1.2 – „Me ei vastuta mingisuguste tagajärgede eest, mis tekivad reisijale seoses sellega, et ta ei ole omandanud vajalikke dokumente ja viisasid või seetõttu, et ta ei järgi nimetatud seadustest, määrustest või korraldustest tulenevaid nõudmisi või muid nõudeid, reegleid ja juhiseid“. Punkt 13.2 –„Enne reisi algust on iga isik, keda veetakse õhusõidukil vastavalt väljastatud piletile, kohustatud esitama kõik lähtekohariigist väljumiseks ja sihtkohariiki sisenemiseks vajalikud dokumendid, sealhulgas ka tervisealased ja muud dokumendid, mida nõuavad asjaomaste riikide seadused, määrused, korraldused või nõudmised, ja lubama meil teha ja säilitada nendest koopiaid. Meil on õigus keelduda isiku vedamisest, kui isik ei ole täitnud nimetatud nõudeid või juhul, kui isiku reisidokumendid ei tundu olevat reisiks vastavad.“
11.Punkt 13.3 – „Kui teid ei lubata siseneda riiki, vastutate teie igasuguse trahvi või maksu tasumise eest, kui selline trahv või maks määratakse meile asjaomase valitsusasutuse poolt, ning veokulude hüvitamise eest, mis tekkisid seoses teie transportimisega tagasi lähteriiki. Meil on õigus pidada kinni nimetatud rahasumma teie soetatud, kuid kasutamata lennupiletite maksumusest või tasaarvestada see muu rahasummaga, mis on meie valduses. Veotasu riigini, kuhu teid ei lubata või kust teid välja saadetakse, ei tagastata.“ Punkt 13.4 – „Kui me oleme kohustatud tasuma rahatrahvi, tegema makse või mistahes muud kulutuse seetõttu, et te ei ole järginud asjaomaste riikide seadustest, määrustest, korraldustest või muudest nõudmistest tulenevaid reisidokumentidele kehtestatud nõudeid või seetõttu, et te ei ole esitanud nõutud reisidokumente, olete kohustatud hüvitama meile eeltoodud asjaoludest tulenenud kahju, kui me
seda nõuame. Meil on õigus pidada kinni nimetatud rahasumma teie soetatud, kuid kasutamata lennupiletite maksumusest või tasaarvestada see muu rahasummaga, mis on meie valduses. Rahatrahvi või muu makse suurus võib erineda riigiti ning ületada tasutud lennupileti maksumuse. Soovitame teie enda huvides jälgida sellise riigi immigratsioonitingimusi, kuhu te kavatsete reisida.“
12.Vastavalt tüüptingimuste punktile 13.1.1 oli kostja kohustus hankida sihtriiki sisenemiseks vajalikud dokumendid ja viisad, sealhulgas võtta sellised dokumendid reisile kaasa ja esitada need sihtriigi piirivalvele. Samamoodi kohustas punkt 13.1.1. kostjat täitma kõiki sihtriigi õigusaktidest tulenevad nõudmisi ja kompetentsete ametiasutuste töötajate poolt antud korraldusi. Punkt 13.1.2 sätestas, et hageja vedajana ei vastuta kahju ja teiste tagajärgede eest, mis tekivad juhul, kui kostja reisijana ei täida punktis 13.1.1 loetletud nõudeid või korraldusi.
13.Seega tulenes reisijaveolepingu tüüptingimuste punktidest 13.1.1 ja 13.1.2 kostjale kaks kohustust: tagada riiki sisenemiseks vajalike dokumentide olemasolu ja nende kasutamine ning lahendada kõik sihtriigi ametivõimudega seotud küsimused ja vaidlused ise. Hageja oli oma reisijaveolepingust tuleneva kohustuse täitnud kostja toimetamisega Sofia lennujaama transiitsooni, kostja edasine käitumine ei olnud hageja kontrolli all ning hageja ei saa ega pea kostja edasiste tegevuste eest vastutama. Hagejal ei olnud kohustust kostja kui reisija eest ja nimel asuda sihtriigi ametivõimudega läbirääkimistesse kostja riiki lubamise asjaolude või rahatrahvi tühistamise üle. Selline kohustus oli kostjal, mistõttu on ebaõige kostja seisukoht, et hagejal oli kohustus saavutada rahatrahvi tühistamine.
14.Tüüptingimuste punkt 13.2 andis hagejale õiguse, kuid mitte kohustust kontrollida kostja reisidokumentide olemasolu enne reisi algust. Hageja on jätnud endale õiguse reisijat mitte vedada juhul, kui hageja hinnangul ei tundu reisija esitatud reisidokumendid olevat reisiks vastavad. Ebaõige on kostja seisukoht, et hageja kui vedaja vastutas kostja riiki mittelubamise eest ning pidi seetõttu kandma Bulgaaria Vabariiki sisenemisest keeldumise eest määratud rahatrahvi. Hageja vedajana ei olnud kohustatud seirama kõikide pakutavate sihtkohtade immigratsioonitingimusi, vaid selline kohustus on reisijal.
15.Hageja vedajana kontrollis Tallinna lennujaamas kostja reisidokumentide kehtivust ega keeldunud kostjat vedamast. Hageja ei rikkunud siht- või transiitriigile info edastamise kohustust. Samuti ei ole Bulgaaria Vabariigi ametivõimud hagejale rahatrahvi määranud Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse artikli 51a alusel, mis sätestab rahatrahvi reisijate info edastamise kohustuse rikkumise eest. Järelikult ei olnud hagejal vastutust immigratsioonitrahvi tasumise eest, kuivõrd rahatrahv määrati kostjast tuleneva asjaolu tulemusel.
16.Kuigi riikide immigratsioonitrahvide vahetu adressaat ja maksja on rahvusvahelises praktikas vedaja, tehakse makse ikkagi reisija eest ja nimel. Vedaja veolepingust tulenev kohustus on transportida reisija sihtkohta, mitte jälgida kõikidele reisijatele kohalduvaid immigratsiooninõudeid ja muid reisitingimusi. Rahatrahv määratakse vedajale seetõttu, et vedaja kui reisijaga lepingulises suhtes oleva isiku kaudu on vastavat rahatrahvi võimalik hõlpsamalt ja väiksemate kuludega sisse nõuda.
17.Hagejale määratud rahatrahvi kostjalt sissenõudmise aluseks on see, et kostjat sihtriiki ei lubatud ja hagejale määrati seetõttu trahv. Seega ei oma hageja ja kostja vahelises õigussuhtes tähendust asjaolu, kas isikul olid faktiliselt kaasas riiki sisenemiseks vajalikud dokumendid ning kas need vastasid kõigile sihtriigi õigusaktides sätestatud nõuetele. Juhul, kui sihtriigi piirivalve otsus on keelduv, kaasneb sellega rahatrahv. Isikul on võimalik võtta tarvitusele vajalikke õiguslikke meetmeid riiki sisenemise ja rahatrahvi vaidlustamiseks ning nõuda vedajale makstud summa kahjuhüvitisena tagasi selle määranud riigilt. Antud reisija kohustus tuleneb-st VÕS § 841. Immigratsioonitrahvi ärahoidmine on VÕS § 841 eesmärgiks.
18.Vastavalt tüüptingimuste punktile 13.3 on kostja kohustatud hüvitama hagejale kahju, mis tekib hagejal seetõttu, et kostjat ei lubatud sihtriiki. Punkt 13.4 sätestab laiemalt kostja kohustuse hüvitada hagejale igasugune kahju, mis tekib seetõttu, et kostja reisijana ei täida neid nõudeid, mida talle seavad sihtriigi õigusaktid. Hageja ja kostja vahelises õigussuhtes ja trahvi hüvitamise kohustuse hindamisel ei oma mingit tähendust asjaolu, et reisija arvab, et ta omab kehtivaid ja vajalikke reisidokumente siht- või transiitriiki sisenemiseks.
19.Tüüptingimuste punktides 13.3 ja 13.4 sätestatud kahjuhüvitise alused ja punktides 13.1.1, 13.1.2 ja 13.2 sätestatud nõuded on lennukompaniide tingimustes tüüpilised sätted. Sisult identseid sätteid sisaldavad Rahvusvahelise Lennutranspordi Ühenduse (XXX) üldiste veotingimuste (IATA General Conditions of Carriage (Passenger and Baggage) punktis 2.1.1.
20.Hageja ei nõustunud kostja väitega, et tüüptingimuste punktid 13.1 – 13.4 on ebamõistlikud VÕS 42 lg 1 mõistes ja tühised. Tingimus peab olema kahjulik selle kasutaja vastaspoolele, kusjuures kahjulikkuse hindamisel tuleb arvestada seaduses toodud standardeid. Kahjulikud on üksnes sellised tüüptingimused, mis toovad kaasa seadusest erineva ebasoodsa tagajärje. Hageja tüüptingimused ei kahjusta kostjat ebamõistlikult.
21.Punktid 13.1.1 ja 13.1.2 ei ole reisijat ebamõistlikult kahjustavad, sest reisijaveolepingu olemusest lähtuvalt ei kuulu tolliprotseduurid reisijaveolepingu reguleerimisvaldkonda. Reisijavedu hõlmab VÕS § 828 lg 1 järgi ajavahemikku alates ajahetkest, kui pärast vastava kontrolli läbimist astub reisija konkreetseks veoks ette nähtud ooteruumi, kuhu saab vaid kehtiva piletiga, kuni ajahetkeni, mil reisija jõuab sihtriigi nimetatud alale. Lennureiside puhul ei hõlma reisijavedu ajavahemikku, mil isik on lennujaama transiittsoonis. Vedajal ei saa olla vastutust selle eest, kas isik omab tolliprotseduuride läbimiseks vajalikke reisidokumente. Reisidokumente saab taotleda reisija üksnes isiklikult.
22.Punkt 13.2 ei ole reisijat ebamõistlikult kahjustav vastavalt VÕS §-st 42 lg 2 tulenevale reeglile, sest tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Punktis 13.2 toodud kohustuse sisu on vastavuses Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse artikliga 20a ja Euroopa Liidu puhul üldiselt Nõukogu 29.04.2004 direktiivi 2004/82/EÜ artikliga 3 (1).
23.Punktid 13.3 ja 13.4 ei tugine küll imperatiivsetele õigusnormidele, kuid ei kahjusta reisijat ebamõistlikult seetõttu, et ei too reisijale kaasa seadusest erinevat ebasoodsat tagajärge. Hageja viitas VÕS § 842 lõikele 2. Dokumentide puudumisega võrdsustatakse nende mittevastavus veo lepingujärgseks läbiviimiseks ja igasugune sihtriigi vastavate ametkondade otsus reisija riiki mittelubamise kohta. Kuivõrd tüüptingimuste punktidega 13.3 ja 13.4 ei kalduta kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ehk VÕS §-st 841 ja § 842 lõikest 2, ei kahjusta need kostjat ebamõistlikult. Tüüptingimuste punktides 13.3 ja 13.4 nimetatud kahju saab tekkida üksnes reisija tegevuse tulemusel.
24.Hageja leidis, et tema nõue on lepingulise kahju hüvitamise nõue. Kostja on lepingut rikkunud. Poolte vahel sõlmitud reisijaveolepingust tulenevalt oli kostjal kohustus varustada end sihtriiki pääsemiseks vajalike reisidokumentidega ning hüvitada hagejale kahju, mis tekib hagejal seetõttu, et kostjat riiki ei lubatud ning selle tulemusel määrati rahatrahv. Kostjat ei lubatud 09.05.2013.a temal kaasas olnud dokumentidega Bulgaaria Vabariiki, sest Bulgaaria Vabariigi piirivalve asus seisukohale, et kostja ei omanud riiki sisenemiseks vajalikke reisidokumente. Seega on kostja rikkunud poolte vahel sõlmitud reisijaveolepingu tüüptingimust
13.1.1.Samuti ei ole kostja täitnud sõlmitud reisijaveolepingust sõlmitud kõrvalkohustust seega viisil, mis oleks taganud veolepingu täitmise hagejale immigratsioonitrahvi määramata.
25.Kostja on lepingut VÕS § 115 lg 1 mõttes rikkunud sõltumata sellest, kas rikkumine pandi toime teo või tegevusetusega. Bulgaaria Vabariigi piirivalve otsuse alusel on kostja lepingurikkumine on toime pandud teoga, sest kostjal puudusid riiki sisenemiseks vajalikud reisidokumendid. Tähtsust ei oma see, miks kostja tegevuse tulemusel hagejale rahatrahv määrati, vaid see, et trahv määrati ning kostjat riiki ei lubatud.
26.Kostjal oli kohustus hüvitada hagejale kahju, mis tekib hagejal seetõttu, et kostjat riiki ei lubatud ning selle tulemusel määrati rahatrahv. Hageja viitas VÕS § 103 lõikele 1 ja § 108 lõikele 1. Kostja rikkumine ei olnud vabandatav. Hageja andis kohtueelses menetluses kostjale korduvalt täiendavalt aega kohustuse täitmiseks. Hageja selgitas kostjale võimalust asuda ise läbirääkimistesse Bulgaaria võimudega. Kostjal oli aega trahviotsuse tühistamise taotlemiseks. Samuti oli tal piisavalt aega hagejale trahvi hüvitamiseks.
27.Hagejale teadaolevalt ei esitanud kostja 09.05.2013.a Sofia piirivalvele vastuväidet trahvi määramise kohta, aktsepteeris Bulgaaria Vabariigi piirivalve otsust tema riiki mitte lubamise kohta ning kasutas võimalust sõita Sofia lennujaama transiittsoonist tagasi Saksamaale. Seega oli kostja Bulgaaria Vabariigi piirivalve trahviotsusega nõustunud. See kehtib sõltumata sellest, et trahviotsus adresseeriti hiljem hagejale.
28.Hagejale on tekkinud kahju VÕS § 127 lg 1 ja § 128 järgi. Hagejale tekkis otsene varaline kahju summas 3 117,75 eurot, kuna ta tasus kostja tegevuse tulemusena Bulgaaria Vabariigi piirivalvele rahatrahvi summas BGN 6000, millele lisandus täiendav menetluskulu 50 eurot. Hageja tasus rahatrahvi 27.07.2013.a ja tasumist tõendab pangakonto väljavõte. Kahju oli hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Tüüptingimuste punktidest 13.1.1 ja 13.1.2 ei tulenenud hagejale muid tagajärgi kui immigratsioonitrahvi määramine. Lisaks tuleneb VÕS §-st 841 reisija kohustus hüvitada tema poolt vedajale tekkinud kahju.
29.Kahju oli kostjale ettenähtav, sest lepingutingimused sätestasid selgelt, et kui reisija mistahes põhjustel siht- või transiitriigi piirilt tagasi saadetakse, kaasneb sellega vedajale rahatrahv. Seega pidi kostjale olema trahvi määramine ja selle vedajale hüvitamise kohustus ettenähtav, kui ta piirilt tagasi saadetakse ja ta sihtriiki lubamisest keeldumise otsuse vaidlustamiseks midagi ette ei võta. Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kahju tekkis kostja käitumise tõttu ja hageja ei pea tõendama, et kahju tekkis kõikvõimalikel muudel põhjustel. Puuduvad alused kahjuhüvitise vähendamiseks.
30.Hageja viitas ka alternatiivsele kahju hüvitamise alusele. Kuivõrd kahju hüvitamise eeldused on täidetud, on hagejal õigus kasutada VÕS §-s 101 lg 1 loetletud õiguskaitsevahendeid, milleks muuhulgas on ka õigus nõuda kahju hüvitamist (VÕS § 101 lg 1 p 3). Kui kohtu hinnangul ei ole tüüptingimused lepingu osaks, reguleerib poolte vahel sõlmitud lepingut võlaõigusseaduse reisijaveolepingu jagu. VÕS § 841 ja VÕS § 842 lg 2 annavad õigusliku aluse vedaja ja tema lepingupoole (reisija) vahel tekkinud seadusjärgseks võlasuhteks, millest tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist saab samuti nõuda VÕS § 115 lg 1 alusel. Hageja leidis, et tüüptingimused kattuvad seaduse regulatsiooniga ning tulenevalt VÕS § 842 lõikest 2 peab reisija hüvitama vedajale kahju, mis tuleneb reisijal dokumentide puudumisest.
31.Täiendavalt palus hageja kostjalt välja mõista kohtueelselt kantud õigusabikulud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel, samuti VÕS § 127 lg 1, § 128 lõigete 1 kuni 3 alusel. Kahjuna võib nõuda kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist. Hagejal on tekkinud otsene varaline kahju summas 6 369 eurot, mida tõendavad hagiavaldusele lisatud advokaadibüroo arved ja nende spetsifikatsioonid ning laekumiste kinnitus. Kuivõrd hageja on registreeritud Eestis käibemaksukohustuslaseks ning on saanud Advokaadibüroo Borenius OÜ arvetelt sisendkäibemaksu maha arvata, nõudis hageja kostjalt õigusabikulude väljamõistmist ilma käibemaksuta. Seetõttu nõudis hageja kostjalt kohtueelses menetluses kantud kulude hüvitamist
summas 5 307,5 eurot.
32.Lisaks põhinõudele palus hageja kostjalt välja mõista viivise seaduses sätestatud määra alusel. Hageja palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist. Viivisenõue muutus sissenõutavaks VÕS § 113 lg 2 järgi hageja esitatud arvel märgitud maksekuupäevale järgnevast päevast alates. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks VÕS § 113 lg 2 järgi alates ajahetkest, mil hageja esitas raha sissenõudmiseks hagi. Hageja põhinõue kokku oli 8 425,25 eurot.
33.Täiendavalt selgitas hageja, et menetluskulu 50 eurot on selline kulu, mis tekkis hagejal seetõttu, et ta pidi tegelema kostja tegevuse tulemusel määratud rahatrahvi põhjuste väljaselgitamise, rahvusvaheliste pangaülekannete ning rahatrahvi kostjale edasiarveldamisega. Menetluskulu 50 eurot on hinnanguline summa kompenseerimaks hageja kulusid tööjõule, pangatasudele ja muule seoses trahvi õiguspärasuse kindlakstegemise ning edasiarveldamisega. Hageja ei pidanud menetluskulu täiendavat tõendamist otstarbekaks ja leidis, et kostja tegevuse tulemusel tekkinud menetluskulu hageja kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane.
34.Kostja vastuväidetega hageja ei nõustunud. Reisijaveolepingu tüüptingimuste punktid 13.3 ja 13.4 on kehtivad ning nende rakendamine ei kahjusta kostjat ebamõistlikult. Kostja on nõustunud, et tüüptingimused on lepingu osaks ja kostja ei ole väitnud, et tingimuste punktid 13.1 ja 13.2 on tühised. Võlaõigusseaduse sätete eesmärk on tagada, et vedaja saaks oma veolepingust tulenevaid kohustusi täita tõrgeteta, kannatamata kahju, mille põhjustajaks on reisija. Dokumentide puudumisega tuleb võrdsustada nende mittevastavus veo lepingujärgseks läbiviimiseks. VÕS § 842 lg 2 kaitsealas on kahju, mis tekib vedajale seetõttu, et reisijat sihtriiki ei lubata.
35.Tüüptingimuste punktides 13.3 ja 13.4 nimetatud kahju saab tekkida üksnes reisijast tuleneva asjaolu tulemusel ning sellise kahju tekkimist ei saa vedaja mõjutada. Kõik reisija reisidokumente puudutav on täielikult reisija enda, mitte vedaja vastutusalas. Seetõttu ei ole reisijat ebamõistlikult kahjustav lepingusäte, millega vedaja sätestab lepingulise kahju hüvitamise aluse reisijast tuleneva asjaolu tulemusena tekkinud kahju hüvitamiseks. Ebakohane ja asjakohatu on kostja väide, mille järgi ei olnud tal kontrolli trahvi määramise asjaolude üle.
36.Ainult kostja kui reisija ja sihtriigi vahel saab tekkida selline õigussuhe, mille tulemusel otsustatakse isiku riiki lubamine. Üksnes kostjal on võimalik mõjutada vastuvõtva riigi otsust tema riiki sisenemise kohta. Positiivse otsuse saamiseks oleks kostjal tulnud esitada vajalikud reisidokumendid, selgitada reisidokumentide sobivust riiki sisenemise nõuete täitmiseks ning vajadusel vaidlustada sihtriigi pädevate ametiasutuste ebaõiget lõppotsustust. Vedaja kolmanda isikuna ei saa astuda sihtriigi ja reisija vahelisse õigussuhtesse ning vaidlustada reisija eest tema sihtriiki mittelubamist. Vedaja saab üksnes aktsepteerida sihtriigi pädevate ametiasutuste otsust, mille kujunemisel on määrav roll reisijal ja tema käitumisel. Kui reisija nõustus otsusega ega vaidlustanud seda kohaeal, sai vedaja eeldada otsuse õiguspärasust. Tüüptingimuste punktide
13.1.1.ja 13.1.2. järgi oli kostjal kohustus järgida sihtriigi seadusi ning korraldusi ja nõudmisi.
37.Kostja on oma allkirjaga kinnitanud 09.05.2013.a riiki sisenemisest keeldumise otsuse kättesaamist, mistõttu pidi ta teadma otsuse vaidlustamise võimalustest. See on selgelt ja ühemõtteliselt otsuses märgitud: „Märkused: Puudutatud isik võib käesoleva sisenemiskeelu otsuse edasi kaevata lähtudes siseriiklikust korrast tulenevatele nõuetele. Puudutatud isik on saanud käesolevast dokumendist koopia.“ Selgitusele järgnes kostja allkiri. Seega on ebaõiged kostja väited, et tüüptingimused välistavad reisija õigeaegse ja efektiivse õiguste kaitse.
38.09.05.2013 kostjale väljastatud keeldumisotsust hagejale samal päeval ei esitatud. Hagejal ei
olnud võimalust kostja eest 09.05.2013 keeldumisotsust vaidlustada ei õiguslikult ega sisuliselt, samuti puudus hagejal taoline kohustus. Kui kostja otsust ei vaidlustanud, olid sellest tulenevad tagajärjed kostja enda põhjustatud. Ebaõige on kostja väide, et ta tegi kõik endast sõltuva kahju välistamiseks. Rahatrahvi ei oleks hageja suhtes rakendatud, kui kostja oleks selgitanud, et tema reisidokumendid vastavad Bulgaaria Vabariigi immigratsiooninõuetele või kui ta oleks vaidlustanud riiki mittelubamise otsuse. Olukorras, kui kostja riigi sisenemisest keeldumise otsust ei vaidlustanud, polnud hagejal alust hiljem määratud rahatrahvi mitte tasuda ning Bulgaaria ametivõimude otsuse õigsuses kahelda. Asjakohased ei ole kostja väited, et rahatrahvi määramine ei olnud tema kontrolli all ja seetõttu olid tüüptingimused teda kahjustavad.
39.Rahvusvahelises praktikas on aktsepteeritud, et trahv makstakse reisija eest ja nimel, sõltumata sellest, et trahvi vahetu adressaat ja maksja on vedaja. Paljasõnaline on kostja väide, et talle ei olnud tüüptingimuste punktides 13.3 ja 13.4 sätestatud kahjuhüvitise alused teada, kuigi need on rahvusvaheliselt kasutatavad lepingutingimused. Kostja nõustus tüüptingimustega enne reisijaveolepingu sõlmimist ja tal oli mõistlik võimalus nendega tutvuda ning oma käitumine nendega vastavusse viia. Ebausutav on kostja väide, et ta ei teadnud ega saanudki teada, et riiki sisenemisest keeldumisele järgneb rahatrahvi määramine.
40.Ebaõige on kostja väide, et tal ei olnud võimalik Bulgaaria ametivõimude otsust riiki mittelubamise kohta mõjutada. Riiki sisenemisel asub sihtriigiga õigussuhtesse just reisija. Hageja vedajana ei ole sellise haldussuhte osapool. Bulgaaria tolli 09.05.2013.a riiki sisenemises keeldumise otsus on olemusel haldusakt.
41.Tüüptingimuste punktide 13.1.1 ja 13.1.2 järgi oli kostjal kohustus lahendada kõik sihtriigi ametivõimudega seotud küsimused ja vaidlused ise. Kostja käitumine peale sihtriigi lennujaama transiittsooni toimetamist ei olnud hageja kontrolli all ning hagejal puudusid võimalused seda mõjutada. Ebaõige on kostja seisukoht, et hagejal oli kohustus saavutada rahatrahvi tühistamine ning kostjal puudus lepinguline kohustus vaidlustada riiki mittelubamise otsust.
42.Kostjale oli allkirja vastu väljastatud vastav otsus, kus on selgelt ja kostjale arusaadavas keeles (inglise keeles) märgitud otsuse vaidlustamisviide. Usutav oleks olnud, kui kostja, teades, et ta omab riiki sisenemiseks kõik vajalikke dokumente, oleks esitanud vastavasisulisi vastuväiteid otse piirivalveametnikule Sofia lennujaama piiripunktis 09.05.2013. Hagejale teadaolevalt kostja seda ei teinud.
43.Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse § 20 lg 1 ei pane vedajale kohustust enne lendu kontrollida, kas reisijatel on kõikidesse võimalikesse sihtriikidesse sisenemiseks vajalikud dokumendid olemas, vaid sätestab vedaja kohustuse kontrollida, kas reisija reisidokument on kehtiv ja vajadusel viisa olemasolu (kostjal puudus vajadus viisa järele ja selle puudumist talle 09.05.2013 keelduvas otsuses ka ette ei heidetud). Rahatrahvi määramise aluseks on üksnes sihtriigi asjaomaste ametiasutuste seisukoht ja otsus, et isikul ei ole riiki sisenemiseks vajalikke dokumente või ei vasta need dokumendid õigusaktides sätestatud nõuetele. Juhul, kui sihtriigi piirivalve otsus on keelduv, kaasneb sellega ka rahatrahv. Rahatrahv määratakse keelduva otsuse iga transpordiviisi kasutamisel ning seetõttu, et riiki siseneda sooviv isik ei ole ametivõimudele suutnud esitada korrektseid dokumente. Reisija reisidokumentidesse puutuv on täielikult reisija enda vastutusalas.
44.Asjakohatu on kostja väide, et temal kui reisijal ei ole lepingulist kohustust olla kursis vedajale määratavate trahvide õiguslike alustega sihtkohariigis. Kostjal oli kohustus olla kursis nõuetega, mis kehtisid sihtkohariigis nõutavatele reisidokumentidele, mistõttu tal oli kohustus olla teadlik tagajärgedest, mis kaasnevad riiki mittelubamisega. Kostja reisijana ei pidanud teadma täpseid õigusnorme, kuid ta pidi olema kursis võimalusega immigratsioonitrahvide määramiseks, sest see oli selgelt märgitud tüüptingimuste punktis 13.3. Tüüptingimustes on
selgelt viidatud hagejale trahvi määramise võimalusele.
45.Tähtsust ei oma, kas hageja teavitas kostjat immigratsioonitrahvi määramisest enne arve väljastamist. Asjasse ei puutu, kas kostjal oli võimalik immigratsioonitrahvi määramise otsust vaidlustada või mitte. Immigratsioonitrahvi ei oleks määratud, kui kostja oleks vaidlustanud talle väljastatud haldusakti Bulgaaria Vabariiki mittelubamise kohta. Immigratsioonitrahvi määramise eeldusteks on reisija riiki mittelubamine ning seni, kuni haldusakt kehtis, ei olnud alust immigratsioonitrahvi määramata jätmiseks. Hageja uuris trahvi vaidlustamise võimalusi, kuid Bulgaaria Vabariigi seisukoht oli, et seda ei saa vaidlustada, kui kostja riiki sisenemise keeldu ei ole vaidlustatud. Puudub loogika, miks peaks vedaja kanda jääma trahv, mille on vedajale tekitanud reisija. Piiri-ja tolliprotseduurid ei ole lepingu osaks.
46.04.06.2015.a seisukohtades leidis hageja, et tähtsust ei oma, kas kostjal olid faktiliselt kaasas riiki sisenemiseks vajalikud dokumendid ning kas need vastasid kõigile sihtriigi õigusaktides sätestatud nõuetele. Rahatrahvi määramise aluseks oli ainult Bulgaaria võimude seisukoht. Vaidlust ei ole, et kostjat sihtriiki ei lubatud, ta sai riiki lubamisest keelduva otsuse kätte ega vaidlustanud seda ning hagejale määrati selle tulemusel rahatrahv.
47.Hageja ei nõustunud samas sisuliselt, et kostjal olid Bulgaariasse sisenemiseks vajalikud dokumendid. Euroopa Liidu kodanikel on Bulgaaria Vabariiki sisenemiseks vajalik esitada kehtiv kodakondsusjärgse riigi isikutunnistus või pass, sest Bulgaaria Vabariik ei ole Schengeni lepingu osapool. Kostja on ekslikult leidnud, et tal oli õigus siseneda Bulgaariasse üksnes Eesti Vabariigi väljastatud isikutunnistuse alusel. Bulgaaria välismaalaste seaduse § 4 lg 1 järgi on Euroopa Liidu kodanikel õigus siseneda Bulgaaria Vabariigi territooriumile kehtiva ID-kaardi (bulgaaria keeles лична карта) või passiga. Nimetatud õigusnormi täpsustavad Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse § 19 lg 1 p 1 ja § 2 lg 1, mille sisust lähtuvalt peab iga isik, kes ei ole Bulgaaria kodanik, esitama Bulgaaria Vabariiki sisenemiseks välisriigi standardreisidokumendi või muu seda asendava dokumendi ja vajadusel viisa.
48.Vastavalt Euroopa Liidu Nõukogu ehtsate isikut tõendavate ja reisidokumentide avalikule veebiregistrile „PRADO“ mõistetakse termini лична карта all isikut tõendavat dokumenti (IDkaart), mis väljastatakse kodakondsusriigi poolt oma kodanikele. Järgmiseks tuleb hinnata, kas Eesti kodanikuks mitteolevale Euroopa Liidu kodanikele Eestis väljastatud isikut tõendav dokument on standardreisidokumendist ID-kaart. Vastavalt Euroopa Liidu kodaniku seaduse (ELKS) §-le 2 lg 2 on Euroopa Liidu kodaniku Eestis elamise seaduslikuks aluseks elamisõigus. Kostja elas alaliselt Eestis. Lähtuvalt ELKS §-st 14 lg 1 on Eestis elamisõiguse alusel viibiv Euroopa Liidu kodanik kohustatud taotlema endale isikutunnistuse isikut tõendavate dokumentide seaduses (ITDS) sätestatud korras, kusjuures selline isikutunnistus tõendab Euroopa Liidu kodaniku tähtajalist elamisõigust Eestis (ELKS § 14 lg 2).
49.Vastavalt ITDS §-le 19 p 2 on isikutunnistus riigisisene dokument, mis antakse Eestis püsivalt elavale Euroopa Liidu kodanikule, kellel on kehtiv elamisõigus. Riigisisene dokument on aga üksnes riigisiseselt (Eesti siseselt) isiku tõendamiseks ettenähtud dokument, mis ei ole ette nähtud riigipiiri ületamiseks (ITDS § 3 lg 2). Kuna Bulgaaria Vabariik ei ole Schengeni lepingu osapool, ei rakendu ITDS § 3 lg 2 välistav tingimus. Reisidokument on riigipiiri ületamiseks ette nähtud dokument (ITDS § 3 lg 1 p 1) ning ITDS § 7 lg 2 näeb selgelt ette, et Eestist lahkuval Euroopa Liidu kodanikul peab olema kehtiv kodakondsusjärgse riigi reisidokument või isikutunnistus.
50.Samamoodi liigitab PRADO andmebaas Euroopa Liidu kodanikule väljastatava isikutunnistuse elamisõigust tõendavate dokumentide hulka. Kostjal kaasas olnud dokument liigitus kategooriasse H (elamisõigust tõendavad dokumendid), mitte kategooriasse B (IDkaardid). Viimaseid väljastatakse üksnes Eesti Vabariigi kodanikele. Seega ei olnud kostjal
kaasas olnud Eesti Vabariigi isikutunnistus välisriigi standardreisidokumendist ID-kaart, mille esitamisel on Euroopa Liidu kodanikul õigus siseneda Bulgaaria Vabariiki. Tegemist oli elamisõigust tõendava dokumendiga, mis oli mõeldud üksnes riigisiseseks kasutamiseks Eesti Vabariigis. Kostja oleks saanud Bulgaariasse siseneda oma kodakondsusjärgse riigi ID-kaardiga.
51.Samasugust seisukohta toetab Politsei- ja Piirivalveamet Internetileheküljel https://www.politsei.ee/et/teenused/isikut-toendavad-dokumendid/index.dot ning Euroopa Komisjoni siseturu peadirektoraat Internetileheküljel http://europa.eu/youreurope/advice/docs/faq_en.pdf (küsimus nr 2). Mõlemad asutused on seisukohal, et Euroopa Liidu kodanikule väljastatud välisriigi ID-kaart on sisuliselt elamisõigust tõendav dokument, mis ei asenda kodakondsusjärgse liikmesriigi ID-kaarti Euroopa Liidu piires reisimisel. Analoogiline käitumisjuhis Eesti Vabariiki sisenemiseks tuleneb ITDS §-st 7 lõikest 3, mille järgi peab Eestisse saabuval ja siin ajutiselt viibival Euroopa Liidu kodanikul olema kehtiv kodakondsusjärgse riigi reisidokument või isikutunnistus. Eeltoodu tuleneb kostja viidatud direktiivi 2004/38/EÜ artiklist 5 lg 1.
52.Direktiivi 2004/38/EÜ artikkel 5 lg 1 lubab liikmesriikidel rakendada täiendavaid nõudeid piirikontrollile. Kuivõrd Bulgaaria Vabariik ei ole Schengeni lepingu osapool, tuleb riiki sisenemiseks läbida piirikontroll. Seega ei olnud kostjal õigust siseneda Bulgaaria Vabariiki Eesti Vabariigis väljastatud elamisõigust tõendava dokumendi alusel.
53.10.08.2015.a seisukohtades märkis hageja, et ebaõige on kostja väide, et talle saadeti 30.07.2013.a ainult arve ja mitte trahviotsust, mille ta sai alles koos nõudekirjaga 04.07.2014.a Hageja tavapärane praktika on saata kogu immigratsioonitrahvi dokumentatsioon immigratsioonitrahvi puudutava arvega ning samamoodi käitus hageja ka antud juhul. Hageja esitas kohtule kirjavahetuse, millest nähtub, et hageja püüdis kindlaks teha, miks kostjat riigi ei lubatud.
54.Arve viitab selgelt immigratsioonitrahvile, mistõttu ei ole asjakohased kostja väiteid, et ta ei teadnud immigratsioonitrahvi määramisest enne 04.07.2014.a nõudekirja. Täiendavalt nähtub 21.03.2014 e-kirjast kostjale, et kirjale olid lisatud Bulgaaria Vabariigi trahviotsused („Attachments: Penalty fines from Bulgarian Authorities.pdf“ – „Manused: Trahviotsus Bulgaaria ametivõimudelt.pdf“). Kostja teadis trahvist, kuid ei vaidlustanud seda ega soovinudki vaidlustada.
55.Immigratsioonitrahvi arvel kajastatud menetluskulu summas 50 eurot on hinnanguline summa kompenseerimaks hageja kulusid tööjõule, pangatasudele ja muule seoses trahvi õiguspärasuse kindlakstegemise ja edasiarveldamisega. Hageja tegi kulutusi seoses immigratsioonitrahvi sissenõudmisega juba enne advokaadibüroo poole pöördumist ja antud summa ei sisaldu hagi nõudes kohtueelsete menetluskulude hüvitamiseks.
56.Kostja ostis vaidlusaluse lennureisi jaoks pileti hageja frantsiisivõtjana tegutseva reisibüroo XXX kaudu. Õhuveolepingute sõlmimise protseduur on üldjuhul reguleeritud tüüptingimustega müügiesindaja, vedaja ja reisija vahel, kusjuures üldjuhul on tegemist Rahvusvahelise Lennutranspordi Ühenduse (IATA) tingimustega. Hageja tüüptingimustele oli selgelt viidatud juba lepingu sõlmimise ajal ning kostjal oli võimalus oma kohustustega tutvuda enne reisi. Kui kostja väidab, et temale väljastatud piletil või piletiga kaasnevates dokumentides vastav viide puudus, peab kostja seda tõendama, kuivõrd hageja ei oma koopiaid reisibüroo poolt väljastatud piletitest. Kuivõrd reisijaveoleping sõlmiti frantsiisivõtja vahendusel, ei oma hageja kostja reisidokumente ning ei saa neid kohtule esitada.
57.Kuivõrd kostja ostis pileti Interneti vahendusel, siis pidi ta selle ostma reisibüroo XXX Internetipoe (http://www.lcc-chemnitz.de) kaudu, kus tal tuli klikkida lahtril, mis tähistab
nõustumist hageja tüüptingimustega. Kostjale esitati selgesõnaline viide reisijaveolepingu tüüptingimustele vahetult enne reisi Tallinna lennujaamas. Vastavalt kostja kohta koostatud lennule registreerimise aruandelehele registreeris kostja end lennule Tallinna lennujaama registreerimislauas. Aruandelehe esimesel lehel asub tabeliosa „Checkin Data“, mis viitab lennule registreerimise andmetele. Lennule registreerimise asukohaks („CKI Location“) on märgitud „CCI“, mis tähendab, et reisija on end lennule registreerinud tavapärase registreerimise käigus. Real „Tel CKI“, mis viitab kõikidele teistele mobiilsetele registreerimisvõimalustele peale tavapärase registreerimise lennujaama registreerimislauas, on märge „N“, mis viitab, et sellist võimalust ei kasutatud. Seega on kostja registreerinud end lennule Tallinna lennujaama registreerimislauas ning alternatiivseid registreerimisvõimalusi (mobiilne registreerimine, Internetis registreerimine vm) kostja ei kasutanud.
58.Kostjale väljastati hageja standardne pardakaart, mille tagakülje vasakpoolses lahtris on selgesõnaliselt märgitud kostjale arusaadavas saksa keeles, et „lendamine XXXtoimub vastavalt veo-, hinna- ja muudele tingimustele“. Hageja on selgesõnaliselt viidanud reisijaveolepingu tüüptingimustele juba enne reisi ja kostjal oli võimalus nendega tutvuda. Ühtlasi leidis hageja, et veolepingud on selline õigusvaldkond, mille puhul võis lepingu sõlmimise viisist tulenevalt nende olemasolu eeldada. Selline järeldus tuleneb reisijaveolepingu olemusest. Kostja on sage lennureisija, kes oli enne vaidlusalust lennureisi lennanud hagejaga vähemalt 72 korda.
59.Hageja leidis, et tüüptingimuste lepingu osaks olemine ei ole vaidluse lahendamisel määrav, sest tüüptingimustega samaväärne regulatsioon tuleneb võlaõigusseaduse reisijaveolepingu jaost. Muuhulgas kuulub VÕS § 842 lg 2 alusel vedajale hüvitamisele kahju, mida vedaja kannab seetõttu, et reisijal ei ole dokumente, mis tal peavad olema. Dokumentide puudumisega tuleb võrdsustada nende mittevastavus veo lepingujärgseks läbiviimiseks. Vastasel juhul ei ole reisija teinud omapoolselt kõike, et vedaja saaks oma kohustust täita (VÕS § 841).
60.Hageja leidis, et reisidokumentide olemasolu ja sihtriigi nõuetele vastavuse eest vastutab reisija. Rahvusvaheliselt on tunnustatud, et siht- ja transiitriikidesse sisenemiseks vajalike dokumentide eest vastutab üksnes reisija. Saksamaa kohtupraktikas on kujunenud korduvalt tunnustatud praktika, et reisija kohustus kanda kaasas kõiki siht- ja transiitriikidesse sisenemiseks vajalikke dokumente tuleneb Saksa tsiviilseadustiku §-st 241 lg 2 ning tähtsust ei oma, kas selline säte on lisatud poolte vahel sõlmitud lepingusse. Hageja viitas Saksa esimese astme kohtu 20.02.2008 lahendile nr 917 C 192/07 ning seal viidatud kohtupraktikale (LG Hamburg, RRa 2007, 227; AG Hamburg, 4 C 141/06, Urteil vom 30.05.2006; AG Hannover, RRa 2002, 233; AG Stuttgart, RRa 2002, 233). Kohtud on leidnud, et reisijal on kohustus viia ennast enne lendu kurssi ning ise hankida vajalikud reisidokumendid ja viisa.
61.Saksamaa kohtud on hinnanud hageja tüüptingimusi ja on leidnud, et sihtriiki sisenemisest keeldumise riski, nagu sellest tulenevate kulude riski, kannab reisija ise, sest ta kannaks seda riski ka siis, kui ta oleks reisimiseks valinud teistsuguse sõiduvahendi. Vedaja dokumentide kontrollimise eesmärk on välistada ilmselgelt dokumentideta reisijad, aegunud dokumentidega reisijad ja muud selgelt kehtetute dokumentidega reisijad. Vedajal on kohustus kontrollida ainult dokumendi kehtivust, mis ITDS § 16 järgi on kontroll, et dokument on välja antud ja andmed on dokumenti kantud õiguspäraselt selleks pädeva asutuse poolt, dokumendi kehtivusaeg ei ole lõppenud, dokument on kasutamiskõlblik ja võimaldab tuvastada sellesse tehtud kandeid ja nende õigsust ning kontrollida dokumendi kasutaja isikusamasust ja dokument on terviklik ja ei ole rikutud.
62.Kostja dokumentide kontrollimisel Tallinna lennujaamas ei leidnud hageja esindajad, et dokument oleks kahjustustega, kasutamiskõlbmatu või selgelt kellegi kolmanda isiku dokument. Esitatud dokument oli ID-kaardi tüüpi dokument, millega üldiselt saab Euroopa Liidu piires reisida. Kaugemale hageja kohustused ei ulatunud. Hageja esindajad ei saa ega pea tundma Eesti
ja kõikide teiste riikide isikut tõendavate dokumentide spetsiifikat. Hageja tuvastas vastava kontrolli tulemusel Bulgaaria välismaalaste seaduse artiklis 20a nimetatud andmed ja edastas need Bulgaaria ametivõimudele. Hageja leiab, et sellega on ta järginud vajalikke hoolsusnõudeid dokumentide kontrollimisel. Hageja ei ole võtnud endale reisija ees kohustust mitte lubada reisijat lennukisse, kui hageja leiab, et esitatud reisidokument ei tarvitse võimaldada sihtriiki sisenemist.
63.Saksa õiguspraktikas on korduvalt leidnud tunnustust, et immigratsioonitrahvi määramisel valitakse võlgnikuks vedaja ning seda trahvinõude rahuldamise eesmärgil, kuigi trahv määratakse lennureisijast tulenevatel põhjustel (20.02.2008 lahend nr 917 C 192/07 põhjenduste osa punkt 1) ja 30.05.2006 lahendi nr 4 C 141/06 põhjenduste osa punkt 1)D). Trahvi põhjustab reisija käitumine, trahvi määramine langeb reisija vastutusalasse ja hagejal ei ole kontrollikohustust. Rahvusvaheline tsiviillennundus ei saaks eksisteerida, kui lennuettevõtjad peaksid üle võtma immigratsiooninõuete seiramise kohustuse. Sisuliselt määratakse immigratsioonitrahv vedajale ka juhul, kui piiril selgub, et reisija dokument oli võltsitud. Lennuettevõtjal ei saa olla kohustust tuvastada võltsitud dokumente.
64.Üldjuhul ei tohiks hageja ja kostja vahelises õigussuhtes omada tähendust asjaolu, kas kostjal olid faktiliselt kaasas riiki sisenemiseks vajalikud dokumendid ning kas need vastasid kõigile sihtriigi õigusaktides sätestatud nõuetele. Reisija peab tema tegevuse tõttu vedajale määratud immigratsioonitrahvi hüvitama igal juhul. Kui kohus, arvestades Saksa õiguspraktikaga, peab asja lahendamisel oluliseks, kas kostja riiki mittelubamine oli õiguspärane või mitte, selgitas hageja, et Eesti Vabariik väljastab peaaegu äravahetamiseni sarnaseid isikut tõendavaid dokumente, mille õiguslik tähendus on erinev. Eesti Vabariigi ID-kaarti saavad reisidokumendina kasutada üksnes Eesti kodanikud. Kostja esitatud tõendilt on selgelt näha, et dokument ESTOBO-03001 on reisidokumendina käsitletav üksnes Eesti Vabariigi kodanike puhul.
65.Reisidokumendi tähendust omab üksnes Eesti Vabariigi kodanikele väljastatav ID-kaart ning Eesti Vabariigi poolt Euroopa Liidu kodanikele väljastatav ID-kaart omab elamisloa õiguslikku tähendust. Nimetatud kaks dokumenti on äravahetamiseni sarnased ning neid eristavad üksnes esiküljel olev märge kodakondsuse lahtris ning tagaküljel olev tekst „Tähtajaline elamisõigus kuni ...“. Vaidlust ei ole, et kostjale on väljastatud just elamisloa tähendusega Eesti Vabariigi IDkaart. Kostja väide, et PRADO andmebaasi kohaselt ei saanud kostjale olla väljastatud enam „eelmise põlvkonna dokument“, on ainetu, sest toimikus olevalt kostja ID-kaardilt nähtub selgelt tagakülje tekst „Tähtajaline elamisõigus kuni ...“, mistõttu on see just elamisõigust tõendava dokumendi tähendusega. Kostja väljavõte Eesti Vabariigi kodanikele väljastatavate ID-kaartide kohta on ebaõige dokumendi kohta, sest väljavõttelt on näha, et tagaküljel taolist teksti ei ole. Kostja dokumendil oli tagakülje tekst olemas ehk tegemist oli just elamisõigust tõendava dokumendiga.
66.Kostja väidab, et sõltumata sellest, kas immigratsioonitrahvi määramine oli õiguspärane või mitte, peaks see jääma vedaja kanda. Kui tegemist oli Bulgaaria Vabariigi ametniku eksimusega, peaks selle eest vastutama vedaja ja kui tegemist oli kostja eksimusega, peaks selle eest ikka vastutama vedaja. Selline positsioon ei ole kooskõlas kehtiva õiguse ja rahvusvaheliselt (sh Saksamaal) tunnustatud õiguspraktikaga. Mõistlik reisija uurib ise enne reisi välja, mis dokumente sihtriik nõuab riiki sisenemiseks ja kas tal on need olemas.
67.Hageja viidatud Saksa esimese astme 30.05.2006 lahendi nr 4 C 141/06 põhjendava osa punktis 1)E) leidis kohus, et tüüptingimuste punkt 13.4 ei ole vastuolus Saksa tsiviilseadustiku § 307 lg 1 esimese lausega ebaõiguse ja ebamõistlikult kahjustamise põhimõttest lähtuvalt. Kohus asus seisukohale, et regressiõiguse sätestamine veolepingu tüüptingimustes on õiguspärane. Sama lahendi punktis 1)F) leidis kohus, et tüüptingimuste punkt 13.4 ei ole vastuolus kahju ettenähtavuse printsiibiga, kuivõrd tüüptingimused on koostatud kõigi
lennuettevõtjate lendude tarbeks ning sõltuvalt sihtriigist varieeruvad immigratsioonitrahvi määrad. Hageja leidis, et tema põhinõude aluseks olevad tüüptingimused 13.3 ja 13.4 ei ole tühised.
68.Kuna reisijaveolepingu sõlmimisel ei tarvitse kohtueelse menetluse tõttu potentsiaalselt tekkiv kahju olla mõistlikult eeldatav, peab hageja võimalikuks nõude maksmapanekut deliktiõiguse alusel. Juhul, kui kohus leiab, et vastav nõue tuleks kvalifitseerida lepinguga olemuslikult seotud nõudena, ei välista hageja nõude rahulamist lepingulise nõudena. Vaidlust ei saa olla selle üle, et kohtueelse menetluse käigus tekkinud kahju poleks olnud ettenähtav. Kui kostja poleks oma kohustust rikkunud ja oleks hagejale nõutud trahvi viivitamatult hüvitanud, ei oleks hagejal kõnealust kahju tekkinud. Advokaadi kaasamine kohtueelsesse menetlusse oli mõistlik ning see aitas selgelt kaasa vaidluse konkretiseerimisele enne kohtuvaidlust. Äriühingul Deutsche Lufthansa AG ei ole Eestis omaette õigusosakonda, samuti ei resideeru Eestis äriühingu juriidilist personali, mistõttu ei ole hageja töötajate hulgas Eesti õigust tundvaid spetsialiste ning Eesti õigust tundva advokaadi kaasamine oli vältimatu.
69.Hageja esindajad on suhelnud kostjaga kõigepealt iseseisvalt ning proovinud nõuet maksma panna ilma täiendavaid menetluskulusid tegemata ja advokaate kaasamata. Hr XXX ja hr XXX on äriühingu XXX esindajad – vastavalt Soome ja Baltimaade piirkondlik juht ja jurist.
70.Menetluskuludena palus hageja kostjalt välja mõista 21 310,66 eurot, millest 20 760,66 eurot on lepingulise esindaja kulud ja 550 eurot on tasutud riigilõiv. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise menetluskulude summalt seaduses sätestatud määras. Koos käibemaksuga olid hageja lepingulise esindaja kulud 24 912,80 eurot. Hageja palus lepingulise esindaja kulud välja mõista ilma käibemaksuta.
71.Kostja 07.09.2015.a väidetega hageja ei nõustunud. Kostja esindaja võttis 12.06.2015.a eelistungil omaks, et ta sai hageja arve. Hageja tavapärane praktika on saata koos arvega kogu immigratsioonitrahvi dokumentatsioon. Ebaõige on kostja väide, et ta ei saanud trahvi aluseks olevaid dokumente. Kostja saatis hagejale 10.02.2014.a kirja, milles ta mainis hageja kirjavahetust Bulgaaria võimudega. Samuti on Bulgaaria ametivõimude koostatud 09.05.2013.a aktil kostja allkiri kättesaamise kohta.
72.Hageja selgitas kostjale juba kohtueelselt immigratsioonitrahvi määramise õiguslikku poolt. Hageja ei ole aru saanud ega väitnud, et ta põhjustas ise kulu. Tegemist oli hageja erinevate esinduste vahelise sisemise võlateatega, mille eesmärgiks oli esinduste vaheline kulude jaotamine. Kõik Eestist alustatud reisidega seotud kulud hüvitatakse hageja Soome ja Baltimaade esinduse eelarvest. Hageja sisemine kulude jaotus ei oma tähendust kahjunõude õiguspärasuse küsimuses. Kostja tõlgendus Euroopa Kohtu C-322/14 lahendi osas on ebaõige. Ainetu on väita, et tüüptingimustes kajastatud kohtualluvuse kokkulepe on klikiga nõustumise korral saanud lepingu osaks, aga ülejäänud tüüptingimused mitte.
73.Hageja esitatud Saksa kohtupraktika ei keskendu VÕS § 42 lg 1 tõlgendamisele, vaid käsitleb reisidokumentide olemasolu ja sihtriigi nõuetele vastavuse tagamise kohustust, mille kohta Eestis asjakohane kohtupraktika puudub, mistõttu tuleks võrdlusmaterjalina arvestada esitatud Saksa kohtupraktikaga. Hageja esitatud Saksamaa kohtuotsuste põhjendavatest osadest nähtuvad selgelt kohtu tõlgendamisjuhised asjakohaste õigusnormide rakendamiseks, samuti nähtuvad neist olulised asjaolud.
74.Hagejal kui vedajal on kohustus kontrollida reisidokumendi kehtivust ITDS § 16 alusel ning hageja ei saa asuda sihtriigi asemel reisijaga haldussuhtesse, mille sisuks oleks riiki sisenemise õiguse üle otsustamine. Hageja ei ole võtnud endale reisija ees kohustust tagada reisija pääs sihtriiki ja hageja ei osuta reisijatele immigratsiooniteenuseid.
75.Kahju hüvitamise nõude osas on hageja esitanud arved, millele lisatud spetsifikatsioonidelt on näha osutatud õigusteenused. Õigusabi osutamiseks oli vaja selgeks teha nõude aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud ning alles seejärel sai koostada nõudekirju. Professionaalse õigusabi kasutamine kohtueelses menetluses oli mõistlik ja asjakohane. Kulusid ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma võla korrektselt tasunud. Hageja kohtueelseid õigusabikulusid suurendas vajadus ümber lükata kostja esindajate mahukaid vastuväiteid. Kostja on oma seisukohti muutnud ja esitanud vasturääkivaid väiteid. Hageja andis kostjale veel 21.03.2015 e-kirjas täiendava tähtaja võla vabatahtlikuks tasumiseks. Hageja teavitas kostjat professionaalse õigusabi kasutamisest, kui kostja vabatahtlikult võlga ei tasu. Seejuures ei saa hagejale ette heita, et ta ei valinud õigusabituru soodsaimat pakkumist.
76.Kostja on esitanud kohut eksitavaid väiteid ja on keskendunud liialt Euroopa Liidu direktiividele. Hageja on nõudnud kostjalt kahju hüvitise väljamõistmist ilma käibemaksuta. Hageja on registreeritud Eestis käibemaksukohustuslasena ja on saanud kohtueelses menetluses kantud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. Kostja vastuväited viivisenõudele ei ole asjakohased.
77.Hageja pidi kontrollima ainult reisijate dokumentide kehtivust ehk seda, et dokumendid ei oleks ilmselgelt kehtetud. Vedaja ei saanud omada riigi haldusorganile kuuluvaid võimuvolitusi otsustamaks reisi lähtepunktis sihtriigi asemel ja eest, kas reisija lubada sihtriiki või mitte. Riiki sisenemiseks loa andmine on haldussuhe sihtriigi ja reisija vahel. Seega võib vabalt tekkida olukord, mil reisijal on kaasas kõik sihtriiki sisenemiseks vajalikud dokumendid, kuid sihtriik teda vastu ei võta. Immigratsioonitrahv määratakse vedajale ka juhul, kui piiril selgub, et reisija dokument on võltsitud. Isegi juhul, kui vedaja leiab, et reisija esitatud reisidokumentidega ei ole võimalik siseneda soovitud sihtriiki, ei ole vedajal alust ega kohustust reisijat mitte vedada. Reisija tema tahte vastaselt lennureisist maha jätmisel tuleks lennuettevõtjal tasuda reisijale hüvitist vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele nr 261/2004 (art 4 lg 3).
78.Immigratsioonitrahvi määramisel valitakse võlgnikuks vedaja trahvinõude rahuldamise eesmärgil, kuigi trahv määratakse lennureisijast tulenevatel põhjustel. Tegemist on õigusliku konstruktsiooniga, mille puhul teeb vedaja makse reisija eest ja nimel. Hageja ise ei saanud vaidlustada kostja riiki mittelubamise otsust. Antud otsuse mittevaidlustamisega nõustus kosta sellest tulenevate tagajärgedega.
79.Kostja menetluskuludele vaidles hageja vastu. Arves nr 1046/EE ei nähtu, millist õigusteenust on osutanud kostja lepinguline esindaja XXX. AdvS § 40 lg 3 kohaselt ei tohi advokaadibüroo kaudu või vahendusel õigusteenust osutada isikud, kes ei ole advokatuuri liikmed, kuid arvel on kajastatud sellise isiku õigusteenused. Kohtumenetluse toimiku analüüsimine ei olnud vajalik, sest kõik dokumendid on nähtavad e-toimikust. Arves nr 1700/15EE on kajastatud kahe esindaja valmistumine istungiks, kuid see ei ole põhjendatud. Arve nr 2664/15EE alusel ei saanud menetluskulude taotluse koostamisele kuluda enam kui 3 tundi. Arvestada ei saa arvel kajastatud ja advokatuuri liikmeks mitteoleva esindaja tööd, kes ei olnud kostja lepinguline esindaja. Hageja leidis, et kostja menetluskulud ei ole põhjendatud vähemalt 1648 euro ulatuses.
KOSTJA VASTUVÄITED
80.Kostja võttis omaks, et ta ostis Interneti vahendusel lennupileti nr 3910578377 TallinnFrankfurt-Sofia. Kostja reisis Bulgaariasse 09.05.2013.a, kuid Bulgaaria ametivõimud keeldusid teda riiki sisenema lubamast, märkides põhjuseks, et tal oli kaasas üksnes Eesti elamisluba. Kostjal oli tegelikult kaasas kehtiv Eesti ID-kaart, kuid Bulgaaria ametivõimud tuvastasid selle ekslikult elamisloana. Riiki sisenemise keeldumise otsuselt nähtub, et Bulgaaria ametivõimud
tuvastasid ID-kaardi elamisloana (Type of the document: Residence permit) ning märkisid riiki sisenemisest keeldumise põhjusena selle, et hagejal oli kaasas üksnes elamisluba („details of refusal: holding only Estonian residence permit“). Otsusele oli lisatud koopia dokumendist, millest nähtub, et tegemist oli Eestis kehtiva ID-kaardi, mitte elamisloaga.
81.24.06.2013.a tegi Bulgaaria Siseministeerium trahviotsuse nr 204, millega kohustas hagejat tasuma 6000 leevi selle eest, et hageja ei olnud enne reisiteenuse osutamist kontrollinud kostja reisidokumenti. Hageja tasus trahvi 24.06.2013.a. Hageja kostjat trahviotsuse saamisest ega selle tasumisest ei teavitanud. 30.07.2013.a esitas hageja kostjale arve suuruses 3117,75 eurot, mis sisaldas 3067,75 eurot Bulgaaria riigile tasutud trahvinõude summat ning 50 eurot käsitlustasu. Trahviotsust, kaaskirja ega selgitust arvele nõude kujunemise kohta lisatud ei olnud. Kostja jättis arve tasumata.
82.04.07.2014.a esitas hageja kostjale võla tasumise nõude koos pankrotihoiatusega. 04.08.2014.a keeldus kostja esitatud võlanõuet tasumast, sest kostja ei olnud lepingulist kohustust rikkunud. Kostjal oli reisil kaasas kehtiv ID-kaart. Hageja lisas oma nõudele arve võla tasumiseks, kuid ei tõendanud, et ta oli trahvi tasunud. 22.10.2014.a esitas hageja kostjale teistkordse nõude ja kostja vastas sellele 11.11.2014.a. Samas kirjas leidis kostja, et hageja viidatud tüüptingimus on tühine.
83.Kostja leidis, et Bulgaaria ametivõimud eksisid ID-kaardi tuvastamisega, pidades seda elamisloaks. Hageja talle määratud trahviotsust nõuetekohaselt ei vaidlustanud. Kostja leiab, et alus hagi rahuldamiseks puudub, mistõttu tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata järgmistel põhjustel. Kostja tüüptingimuste p-d 13.3 ja 13.4 on tühised, kuna kahjustavad kostjat kui tarbijat ebamõistlikult. Tüüptingimuse viidatud punktid kohustavad kostjat tasuma hagejale Bulgaaria ametivõimude poolt esitatud trahvi ka siis, kui kostja esitas Bulgaaria ametivõimudele õige reisidokumendi, mida Bulgaaria ametivõimud pidasid ekslikult elamisloaks. Tüüptingimus, mis kohustab kostjat vaatamata tema enda käitumise korrektsusele tasuma hagejale määratud trahvi, on kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Kostja saab reisijana vastutada üksnes enda tegevuse tagajärjel hagejale tekkinud kahju eest.
84.Juhul, kui tüüptingimuste p-d 13.3. ja 13.4 ei oleks tühised, puudub alus hagi rahuldamiseks, sest kostja ei ole tüüptingimuste p 13.1.1 rikkunud. Kostjal oli reisil Bulgaariasse kaasas kehtiv ning nõuetekohane ID-kaart. Puudub põhjuslik seos, sest kostja tegevus ei viinud hagejale kahju tekkimiseni. Hagejale ei põhjustanud kahju mitte kostja tegevus, vaid Bulgaaria ametivõimude eksimus. Kuna kostja ei saanud soovitud päeval riiki sisse, puudus kostjal vajadus või alus Bulgaaria ametivõimude otsuse vaidlustamiseks. Kuna riiki sisenemisest keeldumine ei oma kostja suhtes pikemaajalisi negatiivseid tagajärgi, puudus tal vajadus otsuse vaidlustamiseks.
85.Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et Bulgaaria ametivõimude eksimusele järgneb trahv hagejale, mida kostja oleks pidanud ära hoidma. Kuna trahvid nõuetekohaste reisidokumentideta reisijate veo eest riiki on Bulgaaria seadustega suunatud vedajale, puudus kostjal kohustus selliste trahvide esitamise võimalikkusega kursis olla. Hageja ei teavitanud kostjat trahvi määramisest. Seega puudus kostjal võimalus ja kohustus riiki sisenemisest keeldumise otsust sellel motiivil vaidlustada. Eeltoodud põhjustel puudus põhjuslik seos hagejale tekitatud kahju ja kostja tegevuse vahel.
86.Hageja tüüptingimuste p 13.3. sätestab reeglid olukorraks, kui reisijat keeldutakse riiki lubamast: „Kui vastuvõtja riik keeldub teid lubamast riiki siseneda, kohustute teie tasuma igasuguse trahvi või maksu, mis määratakse meile asjaomase valitsusasutuse poolt, ning kohustute tasuma teie nimetatud riigist välja transportimise veokulude eest. Meil on õigus pidada nimetatud rahasumma kinni teie soetatud, kuid kasutamata lennupiletite maksumusest või tasaarveldada see muu rahasummaga, mis on meie valduses. Veotasu riigini, kuhu teid ei lubata
või kust teid välja saadetakse, ei tagastata“. Reisija vastutust seoses trahvidega reguleerib tüüptingimuste p 13.4: „Kui me oleme kohustatud tasuma rahatrahvi, tegema makse või mistahes muud kulutused seetõttu, et te ei ole järginud asjaomaste riikide seadustest, määrustest, korraldustest või muudest nõudmistest tulenevaid reisidokumentidele kehtestatud nõudeid või seetõttu, et te ei ole esitanud nõutud reisidokumente, olete kohustatud hüvitama meile eeltoodud asjaoludest tulenenud kahju, kui me seda nõuame. Meil on õigus pidada kinni nimetatud rahasumma teie soetatud, kuid kasutamata lennupiletite maksumusest või tasaarveldada see muu rahasummaga, mis on meie valduses. Rahatrahvi või muu makse suurus võib erineda riigiti ning ületada tasutud lennupileti maksumuse. Soovitame teie enda huvides jälgida sellise riigi immigratsioonitingimusi, kuhu te kavatsete reisida.“.
87.Kostja ei nõustunud, et sarnaselt hageja tüüptingimustega on tal kahju hüvitamise kohustus VÕS § 842 lg 2 alusel. Hageja tüüptingimused kostjat ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 1 alusel. Tüüptingimuste p-de 13.3 ja 13.4 eesmärk on tagada, et kui reisija on rikkunud mõnda asjakohast seadust või korda, on reisija vastutav trahvi eest, mis vedajale asjaomase riigi poolt reisija tegevuse tagajärjel määrati. Samas ei ole tüüptingimuse p 13.3 mõte kohustada reisijat vastutama mitte igasuguste trahvide või maksude maksmise eest, vaid üksnes selliste trahvide või maksude eest, mis on otseselt tingitud reisija seaduse või muu korra rikkumisest. Tüüptingimuse p 13.3 mõte ei saa sealjuures olla reisijale vastutuse loomine vedajale määratud trahvi eest olukorras, kus trahvi määramise aluseks on kolmanda isiku poolt ekslikult tuvastatud asjaolud, mille üle reisijal kontrolli ei olnud.
88.Kui reisijad peaksid vastutama trahvide ja maksude eest, mida ei määratud otseselt nende tegevuse tulemusena, olukorras, kus ametivõimud on eksinud, tuleb tüüptingimuste p-e 13.3 ja 13.4 pidada kostjat kui reisijat ebamõistlikult kahjustavaks. Sellisel juhul peaks reisija hüvitama kahju millegi eest, mille põhjustas ekslikult kolmas isik ning mida reisija ise ei teinud ega põhjustanud. Reisija saab olla vastutav üksnes iseenda tegevuse eest. Tüüptingimus, mille puhul hageja tasub esmalt talle määratud trahvi, kuid mille esitamisest ega tasumisest hageja kostjat ei teavita, jätab kostja ilma võimalusest end kohaste õiguslike meetmetega kaitsta. Kostja sai hageja vastu esitatud trahvist teada alles pärast seda, kui trahv oli makstud ning hageja esitas kostjale selle eest arve ilma trahviotsuse, selgituse ja tasumist tõendava maksekorralduseta. Trahviotsus oli pärast selle kättesaamist seitsme päeva jooksul edasikaevatav. Kui hageja oleks kostjat trahviotsusest teavitanud, oleks kostja saanud hagejat teavitada otsuse ebaõigetest faktilistest alustest, mis andnuks võimaluse nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist.
89.Kostja nõustus, et kui vedajale tekkis kahju seetõttu, et reisijal ei olnud kaasas dokumente või need ei vastanud nõuetele, on reisijal kohustus hüvitada VÕS § 842 lg 2 alusel vedajale tekkinud kahju. Sellise olukorraga on kooskõlas tüüptingimuste p-d 13.3 ja 13.4. Olukorras, kus reisijal oli kaasas kehtiv ID-kaart, on kostjale trahvi hüvitamise nõude VÕS § 842 lg 2 alusel esitamine võimatu. Hagejal ei ole võimalik oma nõuet kostja vastu maksma panna VÕS § 842 lg 2 alusel, kuna selle eeldused ei ole täidetud. Hageja kinnitas ise, et tüüptingimuste punktides 13.3 ja 13.4 nimetatud kahju saab tekkida ainult reisija tegevuse tulemusena. Seega on hageja omaks võtnud, et kahju nõue VÕS § 842 lg 2 alusel on võimalik üksnes reisija, mitte kolmanda isiku tegevuse tagajärjel.
90.Kostja leidis, et kui tüüptingimuste p-d 13.3 ja 13.4 võimaldavad hagejal kostjalt nõuda Bulgaaria ametivõimude esitatud trahvi hüvitamist olukorras, kus kostjal oli kaasas ID-kaart ning Bulgaaria ametivõimud pidasid seda ekslikult elamisloaks, on tüüptingimustel seadusest erinev ning kostja jaoks ebasoodsam tagajärg. Kostjal puuduks VÕS § 842 lg 2 alusel kostjale kahju hüvitamise kohustus, kuivõrd tal oli kaasas kehtiv ID-kaart.
91.Hageja hinnangul olid tüüptingimused kehtivad, sest tegemist on lennukompaniide tavapäraste sätetega ning identsed tingimused sisalduvad IATA veotingimustes, kuid kostja
sellega ei nõustunud. Tüüptingimuste õiguspärasus Eestis ei saa tuleneda sellest, kui mitu rahvusvahelist organisatsiooni või ettevõtet nimetatud tüüptingimusi kasutavad. Tüüptingimuste õiguspärasus sõltub lepingust tulenevate tüüptingimuste konkreetsest sõnastusest ning asjaoludest, millistel üks pool tüüptingimustele teise poole vastu tugineda soovib. Hageja tõlgendus tüüptingimustele toob kostjale kaasa ebaõiglase ja seadusest erineva tagajärje.
92.Olukorras, kus kostja on tõendatult esitanud kehtiva ID-kaardi ning kostjal puudub kontroll Bulgaaria ametivõimude tegevuse üle, kahjustavad sellised tüüptingimused kostjat ebamõistlikult, pannes kostjale vastutuse kellegi teise tegevuse eest. Kostja eksimuse puudumisel tüüptingimuste p-de 13.3 ja 13.4 rakendamine on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane.
93.Hageja kahju hüvitamise nõue on alusetu, sest kostja ei ole lepingut rikkunud. Kahju nõude esitamise eeldused ei ole täidetud. Hageja pole tõendanud kostja poolt lepingu rikkumist ja põhjusliku seose olemasolu rikkumise ning kahju vahel. ELi kodanike sisenemist Bulgaariasse reguleerib EL kodanike ning nende perekonnaliikmete Bulgaariasse sisenemise ning sealt väljumise seadus. Nimetatud seaduse § 4 lg 1 sätestab, et Euroopa Liidu kodanik on Bulgaariasse sisenedes või sealt väljudes kohustatud esitama kas kehtiva ID-kaardi või passi.
94.EL kodanike ning nende perekonnaliikmete Bulgaariasse sisenemise ning sealt väljumise seadus on harmoneeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil. Direktiiv 2004/38/EÜ artikkel 5 lg 1 sätestab: „Olenemata siseriiklikest sätetest reisidokumentide kohta, mille alusel on siseriikliku õiguse kohaselt õigus siseneda riiki, kohustuvad liikmesriigid tagama Euroopa Liidu kodanikele õiguse siseneda teise liikmesriiki, kasutades kehtivat passi või isikutunnistust.“ Kostja esitas Bulgaaria ametivõimudele 09.05.2013.a saabudes kehtiva ID-kaardi. Bulgaaria ametivõimud tuvastasid kehtiva ID-kaardi elamisloana. Ilmselt tekitas sellise mulje Bulgaaria ametivõimudele ID-kaardi pöördel olev märkuste lahter, kuhu on kantud teade selle kohta, et kostja elab Eestis tähtajalise elamisõiguse alusel. Hageja kontrollis kostja dokumente ja leidis, et need on korras. Bulgaaria välismaalaste seaduse § 20 lg 1 alusel on vajalike reisidokumentide kontrollimise ja nende sihtkohariigi seadustele tagamise kohustus vedajal. Kostjal ei olnud võimalik mõjutada Bulgaaria ametivõimude eksimust.
95.Riiki sisenemisest keeldumise otsus ei viidanud võimalusele, et sellest võib tuleneda trahv. Kostja ei pidanud teadma, et sellest võib hagejale tuleneda trahv. Kostjal ei olnud lepingulist kohustust olla kursis vedajatele määratavate trahvide õiguslike alustega sihtkohariigis. Bulgaaria Siseministeerium tegi trahviotsuse hagejale ehk selle adressaat on hageja. Trahviotsuse õiguslikuks aluseks on Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse § 20 lg 1 seoses sama seaduse § 19 lg 1 p-ga 1. Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse § 20 lg 1 sätestab: „Vedaja, kes tegeleb välismaalaste maismaa-, õhu-või veetranspordiga Bulgaaria Vabariiki ja/või Bulgaaria Vabariigist välja, peab enne teenuse osutamist kontrollima:
1.Välismaalase reisidokumendi kehtivust ja vajadusel Bulgaaria viisa olemasolu;
2.Õhutransiidi või transiidina Bulgaaria Vabariigi territooriumi läbimise korral vajadusel selle riigi/nende riikide viisa olemasolu, mida isik soovib külastada või transiitreisijana läbida“.
96.Vedajal oli Bulgaaria seaduse alusel kohustus enne lendu kontrollida, kas reisijatel on riiki sisenemiseks vajalikud dokumendid olemas. Kui vedaja ei ole oma kohustust täitnud ning on riiki toonud vajalike dokumentideta isiku, rikub vedaja seaduse § 20 lg-st 1 tulenevat kohustust. Seega oli trahv suunatud hagejale, mistõttu oli tegemist hageja kohustuse rikkumisega. Bulgaaria ametivõimude esitatud trahvi hüvitamist ei saa kostjalt nõuda, sest tegemist oli hageja enda tegevust ning kohustuste täitmist sanktsioneeriva karistusega. Kostja hinnangul oli ebaõige hageja väide, et trahv määratakse vedajale üksnes otstarbekuse kaalutlusel.
97.Kuna rahatrahv määrati üksnes hagejale, polnud kostjal võimalik seda hageja eest vaidlustada. Kostja ei olnud trahvist teadlik. Kui hageja soovinuks kahju ära hoida, pidanuks ta teavitama kostjat ning uurima, kas apelleerimiseks esineb aluseid või mitte. Hageja seda ei teinud. Ühtlasi ei makstud trahvi reisija nimel. Hageja pole seda tõendanud ning Bulgaaria riigile tehtud trahvi maksmise ülekandest seda ei nähtu. Väide, et trahv tehakse reisija nimel üksnes põhjusel, et seda on lihtsam sisse nõuda läbi vedaja, on paljasõnaline ja tõendamata. Bulgaaria välismaalaste seaduse § 20 lg 1 sätestab väärteokoosseisu veoteenuse osutajatele, mida seetõttu ei saa toime panna reisija. Kahju ärahoidmise kohustus oli hagejal endal.
98.Bulgaaria ametivõimude 09.05.2013 otsusest nr 124 nähtub, et riiki sisenemisest keeldumise põhjuseks oli see, et kostjal oli väidetavalt kaasas üksnes Eesti elamisluba. Kuna kostja esitas kehtiva ID-kaardi, mida peeti ekslikult elamusloaks, puudus põhjuslik seos kostja tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Hageja ei ole põhjusliku seose olemasolu tõendanud.
99.Kostja leidis, et hageja ei saa temalt lepinguvälise kahjuna nõuda õigusabikulude hüvitamist, sest poolte vahel oli sõlmitud leping. Kostja tegevus ei olnud õigusvastane ja kostjal puudus süü. Kostja ei vastuta kahju eest seaduse alusel, sest kostjal oli kehtiv ID-kaart.
100.07.09.2015.a seisukohtades rõhutas kostja, et hageja ei ole tõendanud talle 30.07.2013.a koos arvega Bulgaaria trahviotsuse saatmist. Hageja esitatud tõend oli kontsernisisene arve, mis oli suunatud tasumiseks Tallinna kulukeskusele. Hageja ei ole tõendanud, et ta 30.07.2013.a üldse kostjale midagi edastas. Järgnevad hageja esitatud dokumendid kirjeldavad erinevaid lennuga seotud andmeid, kuid ei tõenda seda, et sellised andmed kostjale 30.07.2013 edastati. Kostja kinnitas, et 30.07.2013.a talle trahviotsust ega muid asjakohaseid dokumente ei edastatud. Seda tõendab kohtule esitatud kostja 10.02.2014.a kiri, milles kostja viitas arve saamisele. Samas kirjas palus kostja endale saata hageja kirjavahetuse Bulgaaria võimudega.
101.Kostja vastuse kohaselt puudus vaidlus selle üle, et pooled pidasid enne kohtuvaidluse toimumist läbirääkimisi. Hageja saatis kostjale 31.01.2014.a eksitava e-kirja, milles ta väitis, et Bulgaaria võimud on teinud trahviotsuse kostja suhtes ning hageja on tasunud trahvi ära kostja eest. Samas e-kirjas väitis hageja, et ta osales ise haldusmenetluses üksnes kaudselt ega saanud asutustele kaebusi esitada. Hageja ei selgitanud, et esitab kostja vastu nõude tüüptingimuste alusel. Antud e-kiri samas tõendab, et kostja ei olnud veel 31.01.2014.a teadlik Bulgaaria ametivõimude trahviotsusest, sest vastasel juhul ei oleks hageja saanud selliseid väiteid kostjale esitada. Hageja eksitavad väited olid pahatahtlikud kostja kui tarbija suhtes.
102.Hageja lisana nr 8 esitatud hageja sisemisest kirjavahetusest tulenes, et hageja pidas ise kostja ID-kaarti elamisloaks. Hageja on paljasõnaliselt oletanud, et kui kostja ostis pileti Internetist, pidi reisibüroo nõudma kostjalt tüüptingimustega tutvumist. Hageja väidet peaksid tõendama IATA tüüptingimused. Tegemist on asjakohatu tõendiga. IATA tüüptingimused ei tõenda, et konkreetne reisibüroo neid täitis. Hageja viidatud Euroopa Kohtu lahend C-322/14 käsitles Brüssel I määruse art 23 lg 2 tõlgendamist, milles tüüptingimusi sisuliselt ei analüüsitud. Asjakohatu on ka hageja esitatud Interentilehe väljavõte. Pilet osteti 2013.a, kuid kodulehe väljavõte pärineb kaasajast.
103.Hageja esitatud lennule registreerimise aruanne ei tõenda, et kostjale esitati selgesõnaline viide tüüptingimustele vahetult enne reisi Tallinna lennujaamas. Kostja viitas VÕS § 37 lõikele 1 ja leidis, et selleks ajaks, kui kostja jõudis lennujaama ning ta lennule registreeriti, oli reisijaveoleping pileti ostmise näol juba eelnevalt sõlmitud. Ebaõige on hageja väide, et ta esitas kohtule kostja pardakaardi tagakülje, sest seda kohtule esitatud tõendist ei nähtu. Pardakaardi esikülje kohta esitas hageja näidise, mitte kostja pardakaardi esikülje. Tegu on asjakohatu tõendiga.
104.Hageja esitatud väljavõte kostja varasematest reisidest on asjakohatu. Hageja väidetest nähtub, nagu oleksid tüüptingimused kohaldatavad seetõttu, et kostja oli sage reisija. Sellist eeldust VÕS § 37 lõikest 1 ei tulene. Hageja järeldused kostja teadlikkuse kohta on meelevaldsed. Teenuse tihe tarbimine ei anna alust eeldada, et teenuse tarbija näol oleks tegemist teenuse pakkuja teadmisi omava isikuga.
105.Kostja ei nõustunud, et asja lahendamisel oleks võimalik tugineda Saksa kohtupraktikale ja esitatud lahendid on asjakohatud. Riigikohus on jaatanud võimalust tugineda sarnaste õigussüsteemidega välisriikide kohtupraktikale, kuid seda olukorras, kus vaidlusaluse normi osas Eestis rakenduspraktika puudub. Hageja ei ole viidanud, millise õigusnormi rakenduspraktika puudumise tõttu on käesoleval juhul võimalik kohaldada või lähtuda Saksa kohtupraktikast. Riigikohtu praktika tüüptingimuste tühisuse osas on märkimisväärne. Hageja ja kostja ei ole rahvusvahelise õiguse subjektid ja nende vahel ei ole rahvusvahelist õigussuhet. Poolte vahel on ainult lepinguline õigussuhe. Rahvusvahelise õiguse subjekt on see, kellel on rahvusvaheline õigusvõime.
106.Hageja leidis, et kohtul tuleb Saksa õiguspraktikat arvesse võtta, lähtudes Saksa tsiviilseadustiku §-le 241 lg 2, mis on analoogne VÕS §-ga 2 lg 2. Antud juhul ei ole vaidlus VÕS § 2 lg 2 rakendamise üle, vaid erinormina VÕS § 42 lg 1 kohaldamises. Lisaks ei puudu VÕS § 2 lg 2 rakendamisel Eesti kohtupraktika. Hageja esitatud kohtuotsuste tõlked on piiratud, mis ei võimalda tutvuda otsuse aluseks olnud asjaoludega. Puudub võimalus hinnata, kas otsused tehti asjaoludelt sarnastes oludes või mitte. Kostjale ei ole teada saksa õigusraamistik sarnase õigussuhte reguleerimisel, mistõttu võib Saksa kohtupraktika juba üksnes sellel põhjusel olla erinev.
107.Hageja pidas ebamõistlikuks eeldada, et ta oleks pidevalt kursis 190 riigi dokumendi-ja viisanõuetega. Kostja sellega ei nõustunud. Bulgaaria välismaalaste seaduse § 20 kohustab lennuettevõtjat enne teenuse osutamist kontrollima välismaalase reisidokumendi kehtivust ja vajadusel Bulgaaria viisa olemasolu. Seega on hagejal Bulgaaria seaduse alusel otsene kohustus enne reisija lennukisse lubamist kontrollida mitte ainult dokumendi vormilist kehtivust, vaid reisidokumendi kehtivust. Nimetatud sätte rikkumise tõttu trahvisid Bulgaaria ametivõimud hagejat, mitte kostjat. Trahv määrati otseselt hageja kui lennuettevõtja kohustuse rikkumise tõttu, mistõttu ei ole võimalik trahvinõuet regressnõude alusel kostjalt välja nõuda. Kui hageja leidis, et ta täitis oma kohutust, oleks ta pidanud trahviotsuse vaidlustama.
108.PRADO andmebaasi näol on tegemist informatiivse veebilehega. See ei ole andmebaasiga, mille kasutamine oli Bulgaaria ametivõimudele kohustuslik. Hageja ei ole seda tõendanud. Hageja esitas PRADO andmebaasist väljavõtte 2011.a elamisloa kohta, kuid kostja esitas Bulgaaria ametivõimudele kehtiva dokumendina 2011. aasta ID-kaardi, mis polnud elamisloaga sarnane. Märkus ID-kaardi tagaküljel ei muuda dokumendi liiki, vaid kannab üksnes informatiivset tähendust.
109.Kostja ei nõustunud hageja selgitustega Eesti ID-kaartide ja elamislubade „äravahetamiseni sarnasuse“ üle. Kostja esitas Eestis kehtiva elamisloa näidise (mis on roosa), mistõttu ei saa Eesti valge-hall-sinakat ID-kaarti pidada kuidagi äravahetamiseni sarnaseks Eestis väljastatava elamisloaga. Lisaks on dokumendid omavahel selgelt eristatavad juba üksnes seetõttu, et IDkaardi „päises“ on kirjutatud „isikutunnistus“ ning elamisloa päises „elamisluba“. Arusaamatud on hageja väited, et kostjale oli väljastatud elamisloa tähendusega ID kaart. Kostjale teadaolevalt väljastatakse Eestis elamislube ja ID-kaarte, mitte elamisloa tähendusega ID-kaarte. PRADO andmebaasist tuleneb, et perioodil, mil väljastati kostja ID-kaart, olid Eestis väljastatud elamisload teistsugused.
110.Kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja. Eeldused kahju
hüvitamise nõude esitamiseks ei ole täidetud. Kostja leidis, et hageja õigusabikulude nõue oleks põhjendatud ainult selles ulatuses, milles kohus määraks kindlaks menetluskulud. Kostja leidis, et analoogiana menetluskuludele tuleks hinnata kulude põhjendatust sisuliselt. Enne hagiavalduse esitamist koostas hageja kaks nõudekirja kokku viiel lehel. Nende kirjade koostamisele aga kulus hageja esindajal arvete kohaselt 34,25 tundi, mis on ebamõistlik. Kahe nõudekirja koostamise aeg võiks olla kõige enam 5 tundi, kuid mõistlikult 3 tundi, sest 22.10.2014.a kirjas toodud asjaolud kordasid 04.07.2014.a kirjas toodut.
111.Lisaks tekkis hagejal 22.10.2014 kordusnõude esitamise vajadus sellest, et hageja jättis oma 04.07.2014 nõudes välja toomata ja tõendamata selle, et tal üldse kahju tekkis. Kostja hinnangul on ebamõistlik, kui kostja peaks kandma sama toimingu eest kahekordset kulu. Hageja ei ole 34,25 tunnise õigusabi kulu tekkimist põhjendanud. Hageja on nõudnud kahju hüvitamist ka õigusteenuselt tasutud käibemaksu osas. Kostjale teadaolevalt on hageja näol tegemist välismaa äriühinguga, mistõttu ei kuulu osutatud teenused direktiiv 2006/112/EÜ artiklite 44 ja 196 alusel käibemaksuga maksustamisele. Hageja nõue käibemaksu 1061,5 euro ulatuses tuleb igal juhul jätta rahuldamata. Kostja leidis, et hageja esindajate tunnihinda arvetest ei nähtu ning see ei saaks ületada 120 eurot (ilma käibemaksuta).
112.Kostja on seisukohal, et lisanduvat 50 eurot ei ole hagejal võimalik kahju hüvitisena välja nõuda, sest selline kahju ei ole tõendatud ja pole see kostjale ettenähtav VÕS § 127 lg 3 alusel. Hageja sõnul muutus tema otsese varalise kahju nõue kostja vastu sissenõutavaks 29.08.2013.a. Kostja leidis, et kohustus ei saanud sel ajal sissenõutavaks muutuda, sest kostjale ei olnud esitatud trahviotsust ega hageja maksekorraldust, mis tõendaks, et hagejal on üldse kahju tekkinud. Arve esitamine ei tekita kohustust seda alusetult tasuda. Trahviotsus ja tõend selle tasumise kohta saadeti kostjale alles 22.10.2014. Viivise arvestus on õigustatud alates 01.11.2014, kuna arve tasumise viimane lubatud päev oli 31.10.2014.a.
113.Viivise määr perioodil 01.11.2014-31.12.2014 (võlgnevus 61 päeva) oli 8,15% aastas, mistõttu sai sel perioodil viivist koguneda 42,47 eurot (3 117,75 *8,15% / 365*61 = 42,47 eurot). Perioodil 01.01.2015-02.02.2015 (võlgnevus 32 päeva) oli viivise määraks 8,05% ning viivist sai koguneda 22 eurot (3 117,75*8,05 / 365*32 = 22 eurot). Kokku saaks viivist kostjalt seega nõuda maksimaalselt 64,47 euro ulatuses. Juhul, kui kohus ei pea võimalikuks kostjalt välja nõuda 50-eurost teenustasu, saab väljamõistetav viivis olla nimetatud summalt arvestatud viiviste ulatuses väiksem. Õigusabikulude nõude osas ei ole viivisenõue põhjendatud.
114.Lõplikes seisukohtades jäi kostja varasemate seisukohtade juurde. Hageja tüüptingimused ei ole saanud lepingu osaks, sest hageja ei ole tõendanud, et reisijaveolepingu sõlmimisel oleks neile nõuetekohaselt viidatud ning kostjal oli võimalus nendega tutvuda. Kui kohtu hinnangul olid tüüptingimused lepingu osaks, olid nende punktid 13.3 ja 13.4 tühised. Kostja esitas Bulgaaria võimudele kehtiva ID-kaardi. Kostja käitumine oli korrektne ning tal ei saa olla kohustust tasuda hagejale kolmanda isiku poolt ebaõigesti määratud trahvi. Kostja saab vastutada ainult enda tegevuse eest. Kui reisijad peaksid vastutama trahvide ja maksude eest, mida ei määratud otseselt nende tegevuse tulemusena, tuleb tüüptingimuste p-de 13.3 ja 13.4 pidada kostjat kui reisijat ebamõistlikult kahjustavaks.
115.Tüüptingimused ei too kaasa sama tagajärge, mis VÕS § 842 lg 2. Nimetatud sätte kohaselt peab reisija hüvitama vedajale kahju üksnes siis, kui tal ei olnud kaasas dokumente, mis tal pidid kaasas olema. Kostjal olid vajalikud dokumendid kaasas. Hageja tõlgendus, et VÕS § 842 lg 2 tähenduses tuleks reisidokumentide puudumise all mõista igasugust sihtriigi vastavate ametkondade otsust reisija riiki mittelubamise kohta, on meelevaldne ja ebaõige.
116.PRADO veebisaidi väljavõtted ei tõenda kostja kohustuse rikkumist, sest Bulgaaria õigusaktide kohaselt on kostjal õigus riiki siseneda ID-kaardiga. Olukorras, kus EL kodanike
Bulgaariasse sisenemist ja sealt väljumist reguleerib eraldi seadus, mis näeb EL kodanikele õiguse riiki siseneda ID-kaardi alusel, on Bulgaaria välismaalaste seaduse kohaldamine ebaõige. Hageja väited selle kohta, et PRADO veebisaidi kohaselt on kostja esitatud ID-kaart PRADO andmebaasi kohaselt klassifitseeritav elamisloana, on ebaõige.
117.PRADO veebisaidi näol on tegemist informatiivse allikaga, mis ei ole liikmesriikidele kasutamiseks kohustuslik ega loo õiguslikku tähendust. PRADO veebisait koondab iga uue nö generatsiooni isikut tõendavate dokumentide informatsiooni. Juhul, kui riik võtab kasutusse uuema põlvkonna isikut tõendavad dokumendid, millel on muudetud turvamärke jne, toob PRADO veebisait turvalisuse elemendid informatiivsena esile, et hõlbustada kasutajatel dokumentide ehtsust tuvastada. Seega sisaldab PRADO veebisait iga uue põlvkonna isikut tõendavaid dokumente.
118.Hageja on 04.06.2015.a esitanud väljavõtte PRADO veebisaidil olevast 2002. aasta elamisloast. Tänapäeval ei väljastata Eestis enam hageja poolt viidatud elamislubasid. Elamisload on eraldi dokumendid, mis ei sarnane välimuselt ID-kaardile. PRADO veebisaidi kohaselt klassifitseerub kostjal kaasas olnud ID-kaart isikut tõendavate dokumentide ja mitte elamislubade alla. Tegemist on 2011. aasta põlvkonna ID-kaardiga, mis väljastatakse Eesti kodanikele ning Eestis elavatele ja kehtivat elamisluba omavatele Euroopa Liidu kodanikele. Kostja esitas väljavõtte PRADO veebisaidil olevatest erinevate generatsioonide isikut tõendavatest dokumentidest ja elamislubadest 12.06.2015 toimunud kohtuistungil.
119.Kostjale jäid arusaamatuks hageja väited, nagu saaks kostjale väljastatud ID-kaart olla „elamisloa tähendusega ID-kaart“. Kostjale teadaolevalt väljastatakse Eestis elamislube ja IDkaarte, kuid mitte elamisloa tähendusega ID-kaarte. PRADO andmebaasist tuleneb, et perioodil, mil väljastati kostja ID-kaart, olid Eestis väljastatud elamisload teistsugused.
120.Bulgaaria ametivõimude poolt hagejale määratud trahviotsus puudutas hageja ja ametivõimude vahelist õigussuhet, mistõttu ei olnud kostjal kohustust ega võimalust trahviotsust vaidlustada. Seda kinnitab otsuse vaidlustamisviide. Isegi kui ametivõimude tegevuse vaidlustamine oleks olnud kostja lepinguline kohustus, pole hageja tõendanud, kuidas oleks teistsugune otsus kostja ja Bulgaaria vahelise õigussuhte raames saanud mõjutada hagejale määratud trahviotsust. Hageja etteheited kostjale ametivõimude tegevuse mittevaidlustamise kohta on vastuolulised, kuna hageja on keeldunud hindamast Bulgaaria ametivõimude otsuste õiguspärasust. Kostja tegevuse ja hagejale määratud trahvi vahel saaks põhjuslik seos eksisteerida üksnes juhul, kui Bulgaaria ametivõimude tegevus oleks olnud õiguspärane ehk kui kostja oleks rikkunud õigusakte.
121.Kahju ei olnud kostjale VÕS § 127 lg 3 tähenduses ettenähtav, kuna kostja ei saanud arvestada hagejale trahvi määramise faktiga ega trahvisummaga. Kui oleks tõendatud hageja väide, et reisidokumentide puudumise korral on lennufirmade kohustus maksta trahvi praktikas üldlevinud, oleks selline kahju ettenähtav äärmisel juhul vaid majandus-ja kutsetegevuses tegutsevale isikule. Kostja viitas VÕS §-le 139.
122.Menetluskuludena palus kostja hagejalt välja mõista õigusabikulud summas 6 740, 4 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja kinnitas, et kõik kulud on seotud antud menetlusega. Kulude kandmist tõendavad õigusabi arved. Õigusabi on osutatud 46,3 tunni ulatuses, millest 2 h osutati tunnihinnaga 73 eurot (ilma käibemaksuta), 2,5 h tunnihinnaga 100 eurot (ilma käibemaksuta), 33,8 h tunnihinnaga 140 eurot (ilma käibemaksuta) ning 8 h tunnihinnaga 200 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtute viimases praktikas on loetud põhjendatuks advokaadibüroo SORAINEN advokaatide keskmist tunnihinda, 156,39 (ilma käibemaksuta), 161 eurot ja 170 eurot ning Riigikohus on pidanud põhjendatuks näiteks 153 eurot ja ka 193,20 eurot. Kostjale osutatud õigusabi keskmine tunnihinde maksumus on 145,31 eurot ilma käibemaksuta, mis on keskmisest
madalam ning seega põhjendatud. Menetluskulude taotlus sisaldas ka lepinguliste esindajate transpordikulu kohtuistungile summas 12,4 eurot ilma käibemaksuta. Kostja palus hagejalt välja mõista ka viivise menetluskulude summalt seaduses sätestatud määra alusel.
123.Hageja menetluskulude taotlusele vaidles kostja vastu. Hagiavaldusele koostamiseks ning menetlusse võtmise eelduseks puuduste kõrvaldamiseks kulus hagejal 41,5 h. Arvestades seda, et hageja oli juba kohtumenetluse eel analüüsinud nõude esitamise asjaolusid 34,25 h ulatuses, on osutatud õigusabi hagiavalduse koostamiseks ning puuduste kõrvaldamiseks 41,5 h ulatuses ebaproportsionaalne ning põhjendamatu. Professionaalselt õigusnõustajalt eeldatakse puudusteta nõudekirja ja hagiavalduse esitamist.
124.Hageja poolt esitatud arvetelt nähtub, et kokku on osutatud õigusabi 109,75 h ulatuses, mida tuleb asja mahtu, keerukust ja sisu silmas pidades pidada ebaproportsionaalseks. Tegemist ei olnud sedavõrd keeruka õigusliku vaidlusega, mis nõudnuks sellises ulatuses õigusabi osutamist. Kostjale osutati samas vaidluses õigusabi üle poole väiksemas mahus (46,3 h). Ebamõistlikult suur ja põhjendamatu on hageja õigusabi keskmine tunnihind. Hageja ei ole 28.09.2015 menetluskulude kindlaksmääramise avalduses toonud välja õigusabikulude ajalist mahtu ega tunnihindeid. Kui eeldada, et hageja nõuab hiljem esitatud õigusabi arvetest lähtuvalt õigusabikulude hüvitamist 109,75 h ulatuses, on hagejale osutatud õigusabi keskmiseks tunnihindeks 189,16 eurot, mis on ebamõistlikult suur.
KOHTU PÕHJENDUSED
125.Arvestades hageja nõudeid ja kostja vastuväiteid ning hinnates kogumis kõiki tõendeid, leiab kohus, et hagi ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.
126.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) kostja ostis hagejalt reisibüroo kaudu lennupileti liinile Tallinn - Frankfurt – Sofia, millega hageja kohustus kostja kui reisija toimetama 09.05.2013.a Tallinnast Sofiasse; 2) Bulgaaria Vabariigis keeldus viimase piirivalve kostjat riiki lubamast; 3) kostjale edastati koopia Bulgaaria piirivalve keelduvast otsusest; 4) hagejale kui vedajale määrati Bulgaaria ametivõimude poolt 24.06.2013.a rahatrahv summas 6000 BGN ehk 3067,75 eurot; 5) hageja esitas kostjale 30.07.2013.a tasumiseks arve, mille kohaselt tuli kostjal tasuda hagejale määratud trahv summas 3067,75 eurot ja menetluskulu summas 50 eurot; 6) kostja hageja arvet ei tasunud; 7) pooled pidasid kohtumenetluse eelselt kirjavahetust, kuid kokkuleppele ei jõudnud; 8) kostja on Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kes elab Eesti Vabariigis.
127.Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostja rikkus reisijaveo lepingut, kui teda ei võimaldatud 09.05.2013.a Bulgaariasse siseneda. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja tüüptingimused, milliste alusel nõudis hageja kostjalt trahvi väljamõistmist, olid lepingu osaks ning kas need võisid olla kostjat ebamõistlikult kahjustavad. Lisaks nõudis hageja kostjalt kahjuna menetluskulu 50 euro ja hageja õigusabikulude väljamõistmist. Kohus leiab, et käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb esmalt anda hinnang küsimusele, kas hageja viidatud tüüptingimused olid lepingu osaks ning kas need olid kostjat ebamõistlikult kahjustavad. Seejärel hindab kohus, kas kostja rikkus poolte vahelist lepingut ning kas ta peab sellest tulenevalt hüvitama hagejale tekkinud kahju. Viimaks võtab kohus seisukoha, kas hageja õigusabikuludest tulenev kahju nõue ning viivisenõue olid põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele või mitte. Hageja tüüptingimused
128.Hageja nõudis kostjalt poolte vahelise reisijaveolepingu tüüptingimuste punktide 13.1.1, 13.1.2, 13.3 ja 13.4 alusel 3 117,75 euro suuruse kahju hüvitamist ning leidis, et tüüptingimustega analoogiline kohustus tuleneb kostjale VÕS §-dest 841 ja 842. Hageja tüüptingimused on lennunduses tavapärased ja kostja reisidokumentide mittevastavus nõuetele võrdsustub nende puudumisega. Lepingu kohaselt ei olnud hagejal kui vedajal kohustust tagada kostja sissepääs Bulgaariasse ning reisidokumentide vastavust sai tagada üksnes kostja ise. Tüüptingimused olid lepingu osaks, sest nendele viidati piletil ja kostjal oli võimalik tingimustega tutvuda enne reisi. Kuivõrd kostja ostis pileti Interneti vahendusel, tuli tal klikkida lahtril, mis tähistas tema nõustumist tüüptingimustega. Pardakaardil oli viide tüüptingimustele ja tüüptingimused olid avaldatud hageja kodulehel. Tüüptingimuste järgi oli kostjal kohustus järgida sihtkoha immigratsioonitingimusi. Hageja tüüptingimused on identsed IATA tüüptingimustega ning kostja oli sagedane reisija. Tüüptingimused ei too reisijale kaasa ebamõistlikku tagajärge, sest sama vastutus tuleneb kostjale seadusest.
129.Kostja vaidles hageja nõudele vastu ja leidis, et hageja ei ole tõendanud, et ta viitas enne lepingu sõlmimist oma tüüptingimustele. Lennule registreerimise andmed ja pardakaart seda ei tõenda, sest selleks ajaks oli lepingu juba sõlmitud. Ühtlasi leidis kostja, et tüüptingimuste punktid 13.3 ja 13.4 on tühised ja kostjat ebamõistlikult kahjustavad, sest nad kohustavad kostjat tasuma hagejale määratud trahvi ka siis, kui Bulgaaria ametivõimud eksisid. Tüüptingimusega ei saa kostjale panna kohustust maksta trahvi, kui ta on käitunud korrektselt, sest kostja saab vastutada vaid enda tegevuse tagajärjel hagejale tekkinud kahju eest. Teisalt väitis kostja, et sisuliselt tuleneb tüüptingimuste punktist 13.3 kostjale kohustus tasuda vaid tema tegevusest tulenevad trahvid ja tüüptingimuse mõtteks ei saa olla reisija suhtes vastutuse kohaldamine, kui viimane trahvi määramise eest ei vastuta.
130.Kohus leiab, et hageja esitatud tüüptingimusi tuleb pidada poolte vahelise lepingu osaks. VÕS § 37 lg 1 sätestab, et tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kohtu hinnangul saab tüüptingimuste olemasolu eeldada lennunduse valdkonnas, sest antud valdkonnas on tüüptingimuste olemasolu üldtuntud ning tüüptingimused on enamasti kasutatavad.
131.Kohus leiab, et seega võis kostja tulenevalt poolte vahelise lepingu sõlmimise viisist ja hageja tegevusvaldkonnast eeldada tüüptingimuste olemasolu. Hageja esitas kohtule Internetipoe väljavõtte (toimiku 2. kd, lk 74), millest nähtub, et pileti ostjale ilmus tekst, kus tal tuli märkega kinnitada, et ta on tutvunud hageja lepingutingimustega ning nõustus nendega. Vaidlus puudub, et kostja ostis lennupileti nimelt vastava Interneti poe vahendusel. Hageja on kohtu hinnangul tõendanud, et kostjal oli võimalik enne lepingu sõlmimist saada tingimuste olemasolust teada ja nendega tutvuda.
132.Hageja esitas kohtule ka IATA reisijateveo müügiesindaja tüüptingimused (toimiku 2. kd, lk 70-79), kuid kohus nõustub kostja väidetega, et antud tingimustest ei saa järeldada, kas need olid hageja müügiesindajale kohalduvad ning kas müügiesindaja tingimusi täitis või mitte. Hageja esitas kohtule ühtlasi lennule registreerimise aruande lehe (ilma tõlketa, toimiku 2. kd, lk 75-76) ning kostja pardakaardi tagumise lehe (toimiku 2. kd, lk 77, tõlge lk 78), kuid kohus nõustub ka siinkohal kostja väidetega, et kuivõrd tegemist ei olnud enne lepingu sõlmimist koostatud dokumentidega, ei saa esitatud tõendid tõendada tüüptingimuste kohaldatavust.
133.Hageja esitatud nimekiri kostja lendudest (toimiku 2. kd, lk 79-80) on iseenesest asjakohatu tõend ega tõenda seda, kas või kuidas kostja vaidlusaluse lepingu puhul tüüptingimustega tutvuda sai. Vaatamata eeltoodule on tüüptingimuste kohaldatavus vaidlusaluse lepingu suhtes
tõendatud Interneti poe väljavõttega. Kohus nõustub hageja väitega, et kuna lennupilet oli kostja valduses, ei saanud hageja tõendada, et ka lennupiletil sisaldus viide hageja tüüptingimustele.
134.VÕS § 39 lg 1 sätestab, et tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.
135.Hageja väitis, et tema tüüptingimused ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustavad, sest analoogiline kohustus tuleneb kostjale seadusest. VÕS § 824 lg 1 järgi kohustub reisijaveolepinguga üks isik ehk vedaja teise lepingupoole ees vedama ühe või mitu isikut (reisija) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma tasu (veotasu). VÕS § 841 reguleerib reisija vastutust ja näeb muuhulgas ette, et reisija peab hüvitama tema enda poolt või tema pagasist tulenevalt vedajale tekitatud kahju. Reisija ei või oma kohustuste rikkumise korral tugineda oma pagasi puudusele või omadusele kui vastutusest vabastavale asjaolule. VÕS § 842 lg 2 järgi peab vedaja teine lepingupool peab hüvitama vedajale kahju, mida vedaja kannab seetõttu, et reisijal ei ole dokumente, mis tal peavad olema ning mille olemasolu eest pidi hoolitsema vedaja teine lepingupool. Kohus leiab, et kuivõrd antud juhul oli leping sõlmitud hageja ja kostja vahel, on teiseks pooleks VÕS § 842 lg 2 mõistes kostja kui reisija. Kohus nõustub hageja väidetega, et VÕS § 842 lg 2 mõtte kohaselt peaks reisija vastutama nii siis, kui kahju tekib temal dokumentide puudumisest kui ka siis, kui kahju tekib dokumentide nõuetele mittevastavusest, sest kirjeldatud olukordade tagajärg võib olla sama.
136.Hageja esitatud tüüptingimuste (toimiku 1. kd, lk 101-123, osaline tõlge hageja menetlusdokumendis, toimiku 1. kd, lk 6-7) punkti 13.1.1. järgi oli reisija kohustatud omandama kõik vajalikud reisidokumendid ja viisad ning täitma kõigi selliste riikide seadusi, määrusi, korraldus, nõudmisi ja reisinõudeid, kust ja kuhu ta lendas või mille kaudu ta edasi lendas. Kohus leiab, et iseenesest ei ole antud tüüptingimus kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav, sest üksnes reisija ise saab tagada endale vajalike reisidokumentide olemasolu. Selles osas nõustub kohus hageja käsitlusega, et vedajal ei ole võimalik reisijaveolepingu raames tagada reisijal vajalike dokumentide olemasolu.
137.Tüüptingimuste punkt 13.1.2 nägi ette, et vedaja ei vastuta mingisuguste tagajärgede eest, mis tekivad reisijale seoses sellega, et ta ei ole omandanud vajalikke reisidokumente ja viisasid või seetõttu, et ta ei järgi nimetatud seadustest, määrustest või korraldustest tulenevaid nõudmisi või muid nõudeid, reegleid ja juhiseid. Kohus leiab, et ka antud tüüptingimus ei ole kostjat kui reisijat ebamõistlikult kahjustav, sest vedaja ei saa ega pea vastutama nende tagajärgede eest, milliste saabumist ta mõjutada ei saa. Vedaja ei saa mõjutada seda, kas reisijal on kaasas kõik vajalikud dokumendid ning kas ta täidab reisijatele seadusest tulenevaid nõudeid.
138.Tüüptingimuste punkt 13.2 järgi oli enne reisi algust iga isik, keda veetakse õhusõidukil vastavalt väljastatud piletile, kohustatud esitama kõik lähtekohariigist väljumiseks ja sihtkohariiki sisenemiseks vajalikud dokumendid, sealhulgas ka tervisealased ja muud dokumendid, mida nõuavad asjaomaste riikide seadused, määrused, korraldused või nõudmised ja lubama vedajal neist teha ja säilitada koopiaid. Vedajal oli antud punkti järgi õigus keelduda isiku vedamisest, kui isik ei ole täitnud nimetatud nõudeid või juhul, kui isiku reisidokumendid ei tundu olevat reisiks vastavad. Kohus leiab, et antud säte ei ole reisijat ebamõistlikult
kahjustav. Samas osundab kohus, et vastupidiselt hageja väidetele oli tal tüüptingimuste järgi õigus keelduda kostja kui reisija vedamisest juhul, kui tema hinnangul ei vasta reisija dokumendid nõuetele.
139.Tüüptingimuste punkt 13.3. nägi ette, et kui reisijat ei lubata siseneda riiki, vastutab reisija igasuguse trahvi või maksu tasumise eest, kui selline trahv või maks määratakse vedajale asjaomase valitsusasutuse poolt ning veokulude hüvitamise eest, mis tekivad seoses reisija transportimisega tagasi lähteriiki. Vedajal oli antud punkti järgi õigus pidada kinni nimetatud rahasuma reisija soetatud, kui kasutamata lennupiletite maksumusest või tasaarvestada see muu rahasummaga, mis on vedaja valduses. Veotasu riigini, kuhu reisijat ei lubata või kust teda välja saadetakse, ei tagastata.
140.Tüüptingimuste punkt 13.4 sätestas, et kui vedaja on kohustatud tasuma leppetrahvi, tegema makse või mistahes muu kulutuse seetõttu, et reisija ei ole järginud asjaomaste riikide seadustest, määrustest, korraldustest või muudest nõudmistest tulenevaid reisidokumentidele kehtestatud nõudeid või seetõttu, et reisija ei ole esitanud nõutud reisidokumente, on reisija kohustatud hüvitama vedajale eeltoodud asjaoludest tulenenud kahju, kui vedaja seda nõuab. Vedajal on õigus pidada kinni nimetatud rahasumma reisija soetatud, kuid kasutamata lennupiletite maksumusest või tasaarvestada see muu rahasummaga, mis on vedaja valduses. Rahatrahvi või muu makse suurust võib erineda riigiti ning ületada tasutud lennupileti maksumuse. Tüüptingimuste antud punkt sisaldas reisijale ka soovitust tema enda huvides jälgida selle riigi immigratsioonitingimusi, kuhu ta kavatseb reisida.
141.Kohus leiab, et tüüptingimuste punkt 13.3 on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja tühine VÕS § 42 lg 1 järgi, sest see paneb tarbijale kohustuse hüvitada vedajale rõhutatult igasugune trahv, mis määratakse vedajale asjaomase valitsusasutuse poolt. Tüüptingimuste punktis 13.3 ei ole märgitud, et kostja kui reisija kohustus trahv maksta peab olema seotud sellega, et reisija vastutab trahvi määramise eest ning et trahv peab olema vedajale määratud seoses sellega, et reisija ei ole täitnud sihtriigi õigusakte või reisijal ei ole kaasas sihtriigi seadustes ette nähtud dokumente. Tüüptingimuste punkti 13.3 järgi on reisijal kohustus tasuda vedajale mistahes trahv, mis on mistahes põhjusel mistahes sihtriigi poolt määratud. Tüüptingimuste punkt 13.3 paneb kohtu hinnangul reisijale oluliselt suurema vastutuse, kui see tuleneb seadusest ehk VÕS § 842 lõikest 2. VÕS § 842 lg 2 alusel saab reisija vastutada ainult sellise kahju eest, mis vedajal tekib tulenevalt reisijal dokumentide puudumisest või nende nõuetele mittevastavusest. Seega näeb VÕS § 842 lg 2 vastutuse tekkimise eeldusena ette otsese põhjusliku seose olemasolu reisija käitumise ja vedajal tekkiva kahju vahel. Hageja tüüptingimuse punktis 13.3 seda selgelt ei tulene. Kohus nõustub kostja väidetega, et hageja tüüptingimuste punkt 13.3 võimaldas hagejal nõuda reisijalt mistahes trahvi määramist. Seejuures tuleks reisijal tasuda trahve, mis ei tulene reisija tegevusest.
142.Samas leiab kohus hageja viidatud tüüptingimuse punkt 13.4 ei ole iseenesest kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja on kooskõlas VÕS § 842 lõikest 2 tuleneva põhimõttega. Tüüptingimuste punkti 13.4 järgi võis hageja nõuda kostjalt sellise leppetrahvi tasumist, mis on otseselt olnud tingitud kostja tegevusest ehk sellest, et kostjal ei olnud nõutavat reisidokumenti. Tüüptingimuste antud punktis toodud soovitus reisijale järgida sihtriigi immigratsiooniseadusi ei olnud reisijale siduv ega tekitanud eraldiseisvat nõude esitamise alust.
143.Ühtlasi esitas hageja kohtule IATA üldised veotingimused reisija ja pagasi kohta (toimiku
1.kd, lk 125-139, osaline tõlge lk 140). IATA tingimuste punkt 14.2 nägi ette, et reisija on kohustatud esitama kõik lähtekohariigist väljumiseks ja sihtkohariiki sisenemiseks vajalikud dokumendid, sealhulgas ka tervisealased ja muud dokumendid, mida nõuavad asjaomaste riikide seadused, määrused, korraldused või nõudmised. Vedajal on õigus keelduda reisiha vedamisest, kui isik ei ole täitnud nimetatud nõudeid või juhul, kui isiku reisidokumendid ei tundu olevat
reisiks vastavad. Tüüptingimuste punkt 14.4 nägi ette, et kui vedaja on kohustatud tasuma või hoiustama rahatrahvi või tegema ükskõik millise muu kulutuse seetõttu, et reisija ei ole järginud asjaomaste riikide seadustest, määrustest, korraldustest või muudest nõudmistest tulenevaid reisidokumentidele tulenevaid nõudeid või seetõttu, et reisija ei ole esitanud nõutud reisidokumente, on reisija kohustatud hüvitama vedajale eeltoodud asjaoludest tuleneva kahju, kui vedaja seda nõuab. Vedajal on õigus kinni pidada nimetatud rahasumma reisija soetatud, kui kasutamata lennupiletite maksumusest või tasaarvestada kulutus muu rahasummaga, mis on vedaja valduses.
144.Kohus osundab, et hageja esitatud IATA üldtingimused ei näinud erinevalt hageja tüüptingimuste punktist 13.3 ette, et reisija peaks hüvitama vedajale mistahes alusel määratud trahvid. IATA üldtingimused seovad samuti reisija vastutuse vedaja ees sellega, kas vedajale on trahv määratud tulenevalt reisijal dokumentide puudumisest või muudest sihtriigi seaduste rikkumisest.
145.Seega leiab kohus kokkuvõttes, et hageja ei saa nõude esitamisel kostja vastu tugineda tüüptingimuste punktile 13.3. Küll aga võis hageja tugineda tingimuste punktile 13.4, mis on iseenesest kooskõlas VÕS § 842 lõikega 2. Kohus leiab, et hageja on menetluse käigus ebakohaselt väitnud, et tema nõude esmane alus on leping ning alternatiivne alus on VÕS § 842 lg 2. Kohus leiab, et kuivõrd poolte vahel oli sõlmitud reisijaveoleping, sai hageja esitada kostja vastu vaid lepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid. Hageja lepingust tulenev nõue ei muutu seadusest tuleneval alusel esitatud nõudeks juhul, kui hageja viitab lisaks oma tüüptingimustele võlaõigusseaduse sätetele, mis näevad ette analoogilise õigusliku kohustuse. Järgmiseks asub kohus hindama, kas kostja rikkus hageja ees oma lepingulisi kohustusi. Kostja lepinguliste kohustuste rikkumine
146.Hageja leidis, et kostja rikkus lepingulisi kohustusi, sest tal ei olnud Bulgaariasse sisenemiseks olemas vajalikku reisidokumenti. Kostjal oli kaasas ainult elamisloa tähendusega ID-kaart. Kostjal oleks pidanud kaasas olema tema kodakondsuse riigi väljastatud ID-kaart. Kuna kostjal ei olnud nõuetekohaseid dokumente, määrati hagejale trahv kostja rikkumise tõttu. Rahatrahv määrati hagejale kui vedajale seetõttu, et vedajalt on võimalik hõlpsamini ja väiksemate kuludega trahv sisse nõuda. Kostjale edastati otsus, millega teda riiki ei lubatud ning kostja otsust ei vaidlustanud. Hagejale tekkis seetõttu kahju, millest 3067,75 eurot oli talle määratud trahv ja 50 eurot hageja menetluskulu, mille suurust eraldi tõendada ei ole võimalik. Kostjale pidi sellise trahvi maksmine olema ettenähtav. Hageja sai ainult aktsepteerida Bulgaaria ametivõimude otsust ning hageja ei saanud kostja eest vaidlustada riiki mittelubamist. Trahviotsus saadeti kostjale vastavalt hageja tavapärasele praktikale koos arvega. Hagejal vedajana oli kohustus kontrollida vaid seda, kas kostja reisidokument on kehtiv.
147.Samuti leidis hageja, et Euroopa Liidu kodanikel on Bulgaaria Vabariiki sisenemiseks vajalik esitada kehtiv kodakondsusjärgse riigi isikutunnistus või pass, sest Bulgaaria Vabariik ei ole Schengeni lepingu osapool. Kostja on ekslikult leidnud, et tal oli õigus siseneda Bulgaariasse üksnes Eesti Vabariigi väljastatud isikutunnistuse alusel. Kostjal kaasas olnud dokument kuulus kategooriasse H ehk oli elamisõigust tõenda dokument, mitte ID kaart, mis kuulub kategooriasse B. Kostjal oli elamisõigust tõendav dokument, mis oli mõeldud üksnes riigisiseseks kasutamiseks Eesti Vabariigis. Kostja dokument on ID-kaardiga äravahetamiseni sarnane, erinev oli ainult teisel küljel olev märge tähtajalise elamisõiguse kohta. Samuti osundas hageja, et Saksamaa kohtupraktikas on korduvalt tunnustatud hageja õigust nõuda reisijatelt välja trahvid, mis seonduvad reisijate poolsete dokumentide kohustuste rikkumisega.
148.Kostja vaidles hageja väidetele vastu ja leidis, et tal oli Bulgaariasse sisenemiseks kehtiv reisidokument, mida Bulgaaria võimud pidasid ekslikult elamisloaks. Riiki sisenemisest
keeldumisel viitasid Bulgaaria võimud vaid sellele, et pidasid kostja ID-kaarti ekslikult elamisloaks. Trahviotsuse tegemisest aga hageja kostjat ei teavitanud ning seda ei saadetud kostjale koos 30.07.2013.a arvega. Kostja leidis, et hagejale määratud trahvi ja tema tegevuse vahel puudub põhjuslik seos, sest kostja tegevus ei viinud trahvi määramiseni. Kostjal puudus endal vajadus vaidlustada riiki sisenemisest keeldumise otsust ja kostja ei teadnud, et keeldumise otsusele järgneb trahvi määramine hagejale. Olukorras, kus kostjal oli kehtiv ID kaart, ei saa hageja esitada kostjale kahju hüvitamise nõuet.
149.Kostja viitas, et Euroopa Liidu kodanike sisenemist Bulgaariasse reguleerib EL kodanike ning nende perekonnaliikmete Bulgaariasse sisenemise ning sealt väljumise seadus, mille § 4 lg 1 sätestab, et Euroopa Liidu kodanik on Bulgaariasse sisenedes või sealt väljudes kohustatud esitama kas kehtiva ID-kaardi või passi. Kostja esitas ID-kaardi, mida ekslikult peeti elamisloaks. Hageja esitas kohtule väljavõtte PRADO andmebaasist 2002.a väljastatud ID-kaardi kohta, kuid kostja ID kaart oli välja antud 2011.a. Samuti viitas kostja, et hagejale määrati trahv selle eest, et ta ei kontrollinud ise piisavalt kostja dokumente. Kahju ärahoidmiseks oleks hageja pidanud kostjat trahvi määramisest teavitama ning uurima, kas esineb aluseid trahvi vaidlustamiseks, kuid hageja seda ei teinud. Hageja ei ole trahvi tasunud kostja nimel ja sellekohased väited on alusetud. Hageja esitatud Saksamaa kohtupraktika on asjakohatu, sest Eestis on olemas analoogiline tüüptingimusi puudutav kohtupraktika. Hageja kahju nõuded, sh 50 euro suurune menetluskulu, ei olnud kostjale ettenähtavad.
150.Kohus nõustub kostja vastuväidetega. Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud, et kostja rikkus reisijaveolepingut ehk et kostjal ei olnud olemas Bulgaariasse sisenemiseks nõuetekohast reisidokumenti. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevuse ning hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel oli olemas põhjuslik seos. Kirjeldatud kahju tekkimine ei olnud kohtu hinnangul kostjale ettenähtav ning hageja ei juhtinud kostja tähelepanu kahju tekkimise võimalusele.
151.VÕS § 127 lg 2 sätestab, et kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 127 lg 3 näeb ette, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
152.VÕS § 139 lg 1 näeb ette, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139 lõiget 1 kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi ka siis, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.
153.Isikut tõendavate dokumentide väljastamist Eestis reguleerib isikut tõendavate dokumentide seadus (ITDS), mida muudeti välismaalasi puudutavate dokumentide osas 2011.a. ITDS § 11 lg 1 p 1 järgi loetakse välismaalaseks antud seaduse mõistes Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikku. Isikut tõendavateks dokumentideks on ITDS § 1 lg 2 järgi (alates 01.01.2011.a) kas isikutunnistus või elamisloa kaart. Reisidokumendiks loeb ITDS § 3 lg 1 p 1 Eesti dokumenti. ITDS § 6 lg 1 järgi peab Eestis kehtiva elamisõiguse alusel püsivalt elaval Euroopa Liidu kodanikul olemas olema isikutunnistus. Samas sätestab ITDS § 6 lg 2, et Eestis kehtiva elamisloa või elamisõiguse alusel püsivalt elaval kolmanda riigi kodanikul peab olema elamisloakaart. Eeltoodud sätetest nähtub, et kehtivas isikut tõendavate dokumentide seaduses puudub mõiste „elamisloa tähendusega ID-kaart“, mida on püüdnud väita hageja. Seadus eristab selgelt isikutunnistused ning elamisloa kaardid ja viimaseid ei väljastata Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikele.
154.ITDS § 19 järgi on isikutunnistus Eesti kodaniku ja Eestis püsivalt elava või rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse alusel viibiva Euroopa Liidu kodaniku siseriiklik ning digitaalne dokument. Isikutunnistus antakse välja kas Eesti kodanikule või Eestis püsivalt elavale Euroopa Liidu kodanikule, kellel on kehtiv elamisõigus. Elamisloakaart on ITDS § 341 lg 1 järgi Eestis püsivalt elava või rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse alusel viibiva kolmanda riigi kodaniku siseriiklik ja digitaalne dokument. Seega reguleerib kehtiv seadus selgelt, et vaid elamisloa kaart on siseriiklik dokument, mida ei saa kasutada reisidokumendina. Kohus osundab, et enne 01.01.2011.a kehtinud isikut tõendavate dokumentide seadus elamisloa kaardi mõistet ei sisaldanud.
155.Hageja esitas kohtule Bulgaaria välismaalaste seaduse (toimiku 1. kd, lk 31-86, osaline tõlge eesti keelde, lk 87-89). Antud seaduse artikli 1 lõike 3 kohaselt pidi Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike riiki sisenemist, seal elamist ja sealt lahkumist reguleerima Euroopa Liidu kodanike ja nende perekonnaliikmete Bulgaaria Vabariiki sisenemise, seal elamise ja sealt lahkumise seadus. Kohus ei nõustu seetõttu hageja väidetega, et ainult Bulgaaria välismaalaste seadus reguleeris kostja riiki sisenemise küsimust. Vaidlus puudub selle üle, et kostja oli Euroopa Liidu kodanik.
156.Bulgaaria välismaalaste seaduse artikli 19 lg 1 järgi pidi välismaalasel, kes siseneb Bulgaaria Vabariiki või läbib riiki transiitreisijana, kaasas olema välisriigi standardreisidokument või muu seda asendav dokument ja vajadusel viisa. Sama seaduse artikli 20 lg 1 p 1 nägi ette, et vedaja, kes tegeleb välismaalaste maismaa-, õhu- või veetranspordiga Bulgaaria Vabariiki ja/või Bulgaaria Vabariigist välja, peab enne teenuse osutamist kontrollima välismaalase reisidokumendi kehtivust ja vajadusel Bulgaaria viisa olemasolu. Artikli 20 lg 2 sätestas, et kui välismaalasel on keelatud siseneda Bulgaaria Vabariiki põhjusel, et ta on jätnud täitmata eelviidatud kohustuse, on sellist välismaalast transportiv vedaja kohustatud piirikontrolliasutuse nõudmisel toimetama välismaalase omal kulul tagasi riiki, kus välismaalane transporditi. Sama seaduse artikkel 51 sätestas, et vedajat, kes jätab täitmata artiklis 20 nimetatud kohustused, karistatakse rahatrahvi või rahalise karistusega summas 6000 – 10 000 Bulgaaria leevi iga veetava isiku kohta. Seega lasus hagejal antud õigusakti kohaselt iseseisev kohustus kontrollida enne teenuse osutamist reisija reisidokumentide kehtivust ja vajadusel viisa olemasolu. Seadusest ei tulenenud, et hageja pidi kontrollima vaid seda, kas kostja dokumendid on ilmselgelt kehtetud. Hagejal lasus seaduse järgi kohustus tagada, et ta toimetab Bulgaariasse vaid sellised reisijad, kellel on olemas sihtriigi nõuetele vastavad dokumendid. Seega juhul, kui kostjal oleks vastav dokument puudunud, oleks hageja pidanud selle tuvastama ning hagejal oli enda tüüptingimuste kohaselt võimalik mitte lubada reisijat lennukisse.
157.Kostja esitas kohtule väljavõtte EL kodanike ning nende perekonnaliikmete Bulgaariasse sisenemise ning sealt väljumise seadusest (toimiku 2. kd, lk 13), mille § 4 lg 1 järgi sisenevad Euroopa Liidu kodanikud Bulgaaria Vabariigi territooriumile ning väljuvad sealt kehtiva IDkaardi või passiga. Seega on kostja tõendanud, et tal oli õigus siseneda Bulgaariasse kehtiva IDkaardiga. Hageja väited selle kohta, et kuivõrd Bulgaaria ei ole Schengeni viisaruumi liige, pidi kostjal riiki sisenemiseks olema oma kodakondsusriigi ID-kaart, ei ole tõendatud. Bulgaaria EL kodanike ning nende perekonnaliikmete Bulgaariasse sisenemise seaduses sellist nõuet ei tulenenud.
158.Bulgaaria piirivalve 09.05.2013.a riiki sisenemise keeldumise otsusest (toimiku 1. kd, lk 2125, tõlge eesti keelde, lk 26-29) nähtub, et kostjale ei lubatud siseneda riiki põhjendusel, et tal puudus kehtiv reisidokument. Tema dokumendi tüübiks oli märgitud „elamisluba“, dokumendi numbriks XXX ja dokumendi väljaandmise ajaks 03.06.2011.a. Otsuse kohaselt oli kostjal õigus otsus edasi kaevata. Kostja on otsusele andnud allkirja selle kättesaamise kohta. Otsusele oli lisatud ärakiri kostja dokumendist (toimiku 1. kd, lk 24). Ärakirjast nähtub, et kostja esitas IDkaardi numbriga XXX kehtivusega kuni 01.06.2016.a. ID-kaardi tasumisel küljel oli märge: „EL
kodanik/EU citizen. Tähtajaline elamisõigus kuni 01.08.2016.a. Temporary right of residence until 01.06.2018“. Samuti tuleneb otsusest, et kostjal ei keelatud Bulgaariasse sisenemine mitte seetõttu, et tal oli kaasas Eesti väljastatud ID-kaart, kuid oleks pidanud olema Saksamaa väljastatud ID-kaart. Otsusest nähtub selgelt, et kostja dokumenti peeti elamisloaks.
159.Kostja esitas kohtule näidise Eesti kehtivast elamisloa kaardist (toimiku 2. kd, lk 14), mis erineb oluliselt kostjale väljastatud ID-kaardist. Hageja esitas kohtule väljavõtte andmebaasist PRADO (toimiku 2. kd, lk 24-26) ning väitis, et kostjale väljastatud dokument liigitus kategooriasse H ehk elamisõigust tõendavaks dokumendiks, mitte kategooriasse B (ID kaardid). Kohus leiab, et hageja poolt kohtule esitatud väljavõttest kostja ID-kaardi kohta selliseid järeldusi teha ei saa. Esitatud väljavõtte järgi väljastati alates 01.01.2002.a Eestis elavatele välisriigi kodanikele isikutunnistusi, mis tõesti kuulusid kategooriasse H. Samas puudub vaidlus selle üle, et kostjale väljastati ID kaart 2011.a (toimiku 1. kd, lk 24).
160.Kostja esitas kohtule samuti väljavõtted PRADO andmebaasist (toimiku 2. kd, lk 31-34). Kostja esitatud väljavõtte kohaselt on Eesti dokumendid jaotatud kategooriatesse. Kategooriasse B kuulub ID kaart ning kategooriasse H elamisõigust tõendav dokument. Andmebaasis on pildid Eestis väljastatud ID kaartidest. Kostjale 2011.a väljastatud ID kaart kuulub kategooriasse B ning tegemist oli dokumendiga, mis väljastati Eesti kodanikele ning Eestis elavatele ja seal kehtivat elamisluba omavatele Euroopa Liidu kodanikele. Elamisluba väljastatakse aga teistsuguses vormis ning see kuulub kategooriasse H. Kostjale väljastatud ID kaart ühtib selle ID kaardi näidisega, mis nähtub kostja esitatud PRADO andmebaasi väljavõttest. Järelikult oli kostjal olemas kehtiv ID kaart, mida kostjal oli õigus kasutada reisidokumendina. Hageja väited selle kohta, et kostjal oli vaid elamisluba, ei ole tõendatud.
161.Hageja esitas ise kohtule Politsei- ja Piirivalveameti kodulehe väljavõtte seisuga 04.06.2015.a (toimiku 2. kd, lk 27). Antud väljavõtte kohaselt on Eesti kodaniku isikutunnistus ehk ID kaart kohustuslik isikut tõendav dokument. Euroopa Liidu kodaniku kohustuslik isikut tõendav dokument on samuti isikutunnistus ehk ID kaart. Kodulehel on märge: „Euroopa Liidu kodanikule välja antud Eesti isikutunnistusega võib küll ületada Eesti riigipiiri, kuid Eesti ei saa garanteerida, et teised liikmesriigid seda reisidokumendina tunnustavad (võidakse nõuda kehtivat kodakondsusjärgse liikmesriigi isikutunnistust või reisidokumenti)“. Elamisloakaart on sama tõendi järgi Eestis kehtiva elamisloa või elamisõiguse alusel püsivalt elava välismaalase kohustuslik isikut tõendav dokument. Seega nähtub hageja enda poolt kohtule esitatud tõendist, et kostjale väljastatud ID kaart oli reisidokument kehtivate Eesti õigusaktide alusel, kuigi Eesti riik ei saa garanteerida, kas ta teised riigid seda reisidokumendina tunnustavad. Hageja ei ole tõendanud, et Bulgaaria Vabariik ei oleks tunnistanud Eestis kostjale väljastatud ID kaarti reisidokumendina. Asjas on tõendatud vaid see, et kostja ID kaarti peeti ekslikult elamisloaks.
162.Eeltoodut kokku võttes loeb kohus tõendatuks kostja väited, et Bulgaaria võimud keelasid tal ekslikult riiki siseneda, sest pidasid kostja ID kaarti elamisloaks. Kohus märgib, et eksitus võis olla tingitud isikut tõendavate dokumentide seaduse muudatustest 2011.a, millest tulenevalt hakati eraldiseisva ja ID kaardist erineva dokumendina välja andma elamisloa kaarti. Seda, et Bulgaariasse sisenemiseks oleks pidanud kostjal olema kodakondsusriigi väljastatud reisidokument, ei ole hageja tõendanud ning sellisel alusel ei ole kostjal keelatud riiki siseneda.
163.24.06.2013.a tehti hageja suhtes Bulgaaria Vabariiki Siseministeeriumi poolt karistusotsus nr 204 (toimiku 1. kd, lk 92-93, tõlge eesti keelde lk 94-95). Otsus on koostatud hageja suhtes. Otsuse kohaselt ei olnud hageja vedajana kontrollinud enne reisiteenuse osutamist kostja reisidokumenti ning oli kostja sõidutanud Bulgaaria Vabariiki ilma kehtiva riikliku sõidudokumendita, olles talle väljastanud sõidudokumendid. Otsuse kohaselt rikkus hageja Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse § 20 lg 1 ja § 19 lg 1 p 1, mille tõttu talle määrati trahv sama seaduse § 51 alusel. Otsuses oli märgitud võimalus see edasi kaevata. Otsusele oli
lisatud kutse trahvi vabatahtlikuks tasumiseks. Hageja esitatud konto väljavõttest (toimiku 1. kd, lk 141-2, tõlge eesti keelde, lk 145-146) nähtub, et hageja tasus talle määratud trahvi 24.07.2013.a.
164.Kohus leiab, et antud otsusest ei tulene, et hageja oleks trahvi maksnud kostja eest või kostja asemel. Samuti oli hagejal endal võimalik trahviotsust vaidlustada, kuid kohtule esitatud tõenditest ega hageja väidetest ei nähtu, et hageja oleks seda teinud. Otsuses puudub viide selle kohta, et hageja oleks trahviotsust saanud vaidlustada vaid siis, kui kostja oleks esmalt vaidlustanud enda riiki sisenemisest keeldumise otsuse. Esitatud trahviotsuse kohaselt on hagejat karistatud hageja enda kohustuse rikkumise eest ehk selle eest, et hageja ei kontrollinud enne reisija lennukisse lubamist viimase reisidokumente. Kohus osundab, et hageja väited antud kontrollikohustuse täitmise osas on olnud vastuolulised. Ühelt poolt väitis hageja, et kostja dokument ei saanud olla reisidokument, sest tegu oli elamisloaga. Samas ei tulene sellisest selgitusest, miks hageja hinnangul ilmselgelt sobimatu dokumendiga reisijal võimaldati lennukisse siseneda. Teisalt on hageja väitnud, et tal oli kohustus kontrollida vaid dokumenti kehtivust ning hageja ei pidanud olema kursis Bulgaaria immigratsiooninõuetega. Antud selgitusest ei tulene, millist konkreetset nõuet kostja rikkus, mis oli sedavõrd ebatavaline, et hageja rutiinse kontrolli raames eksimust ei tuvastanud.
165.Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu talle 24.06.2013.a määratud trahvi ning kostja tegevuse vahel. Hageja ei ole tõendanud, et kostjal puudusid Bulgaariasse sisenemiseks vajalikud reisidokumendid. Samuti ei nähtu asjas kogutud tõenditest, et hageja ise oleks ette võtnud samme kahju vältimiseks (oleks vaidlustanud trahvi) või oleks juhtinud kostja tähelepanu sedavõrd suure kahju tekkimise ohule. Kohus leiab, et vaatamata sellele, kui sageli kostja tavapäraselt sageli lendas, ei saanud kostjale kui tavatarbijale ilma hageja või Bulgaaria ametivõimude täiendavate selgitusteta olla teada, et tema riiki sisenemise keelamisele järgneb märkimisväärses ulatuses trahvi määramine hagejale. Sellise trahvi määramisest ei hoiatanud Bulgaaria ametivõimud kostjat ning hageja ise ei juhtinud sellele kostja tähelepanu. Seetõttu ei oleks tekkinud kahju olnud kostjale kohtu hinnangul ettenähtav isegi siis, kui trahvi määramine oleks tulenenud kostja poolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest.
166.Kohus leiab, et hageja nõude põhjendatust ei toeta hageja esitatud Saksa kohtulahendid, sest lahendites tegemist on erinevate asjaoludega võrreldes käesoleva vaidlusega. Hageja esitas kohtule saksakeelsed kohtulahendid koos osaliste tõlgetega (toimiku 2. kd, lk 81-107). Ühestki kohtule esitatud lahendist ei tulene, et vedaja oleks nõudnud reisijalt ebaõigesti määratud trahvi tasumist olukorras, kus reisijal oli olemas kehtiv ja nõuetekohane reisidokument.
167.Kohus ei nõustu VÕS § 139 lg 2 ning § 127 lg 3 alusel hageja väidetega, et vaidluses ei oma tähtsust see, kas või millal hageja kostjat trahvi määramisest teavitas. Kohus leiab, et hageja oleks pidanud teavitama kostjat koheselt trahvi määramise võimalusest ning selgitama viimasele riiki sisenemisest keeldumise otsuse vaidlustamise vajalikkust, kui hageja arvates üksnes selline vaidlustamine oleks kaasa toonud hagejale võimaluse vaidlustada talle määratud trahvi. Teisalt ei nähtu kohtule esitatud trahviotsusest, et selle vaidlustamine hageja poolt oleks olnud võimalik vaid siis, kui eelnevalt oleks olnud vaidlustatud kostja riiki sisenemisest keeldumise otsus.
168.Hageja väide, mille kohaselt ta saatis trahvi otsuse kostjale koos arvega vastavalt oma tavapärasele praktikale, ei ole tõendatud. Hageja esitas kostjale 30.07.2013.a arve (toimiku 1. kd, lk 96) immigratsioonitrahvi eest summas 3 067,75 eurot ja menetluskulu eest summas 50 eurot. Arvele ei olnud lisatud kaaskirja ning arvest endast ei ole võimalik järeldada, et sellele olid lisatud täiendavad dokumendid.
169.Hageja esitas kohtule võõrkeelsed tõendid, mis hageja selgituste kohaselt pidid olema Bulgaaria piirivalve dokumendid kostjale (toimiku 2. kd, lk 51-56, osalised tõlked kl 129-131). Tegelikkuses esitas hageja kohtule tõendid trahvi tasumise kohta ning andmed selle kohta, kui palju oli kostja varem hageja teenuseid kasutanud. Kas või millal hageja need tõendid kostjale esitas, tõenditest endist ei nähtu.
170.13.09.2013.a saatis hageja kostjale saksakeelse e-kirja (toimiku 2. kd, lk 57, tõlge eesti keelde, lk 132). Antud e-kirjas on hageja viidanud, et kostjal keelati sissesõit Bulgaariasse, sest kostjal oli kaasas ainult Eesti elamisloakaart, mis pidi kehtima koos kehtiva reisidokumendi ehk Saksa passi või isikutunnistusega. E-kirjal puudusid lisad. Samuti nähtub antud e-kirjast, et hageja enda arvates ei lubatud kostjat Bulgaariasse nimelt seetõttu, et tal ei olnud ID kaarti (mitte seetõttu, et tal oli Eesti väljastatud ID kaart).
171.23.01.2014.a saatis hageja kostjale teise e-kirja (toimiku 2. kd, lk 58, tõlge eesti keelde, lk 133). Antud kirjas märkis hageja, et juhtum Eesti elamisloaga ei ole hagejale tavapärane juhtum, mistõttu on hageja kontrollinud Bulgaaria sissesõidueeskirju. Samuti väitis hageja, et on püüdnud trahvi uuesti selgitada ja tühistada. Bulgaaria ametivõimud ei olnud kirja kohaselt nõustunud hagejat trahvist vabastama. Hageja palus kostjal jätkuvalt arve tasuda. Kas või milliseid toiminguid tegi hageja trahvi vaidlustamiseks, ei nähtu antud e-kirjast ega teistest kohtule esitatud tõenditest.
172.Kostja vastas sellele 30.01.2014.a e-kirjaga (toimiku 2. kd, lk 59, tõlge eesti keelde, lk 134), milles kostja leidis, et Bulgaaria ametivõimude tegevus oli seadusevastane. Hageja saatis kostjale seepeale 31.01.2014.a e-kirja (toimiku 2. kd, lk 61, tõlge eesti keelde, lk 136). Selles kirjas väitis hageja, et ta on trahvi ära tasunud kostja eest ning hagejal on õigus kostjalt kulutused sisse nõuda. Hageja väitis, et temal kui kaudsel osalejal ei ole võimalik asutustele kaebusi esitada. Antud hageja väited on asjas kogutud tõendite pinnalt osutunud ebaõigeteks, sest trahvi ei määratud hagejale kostja eest ning hagejal oli võimalik trahviotsust vaidlustada.
173.Kostja vastas hagejale kirjaga 2014.a veebruarist (toimiku 2. kd, lk 65, tõlge eesti keelde, lk 138). Kostja ei nõustunud hageja nõudega ning palus endale esitada kirjavahetuse Bulgaaria asutustega. Seega võib kostja kirjast järeldada, et veel 2014.a veebruaris ei olnud hageja kostjale saatnud vaidlusealuse trahvi määramise otsust. Hageja 21.03.2014.a e-kirjast (toimiku 2. kd, lk 66, tõlge eesti keelde, lk 139) nähtub, et hageja oli kompromissina nõus vähendama nõuet 50% võrra ja hoiatas kostjat, et kui viimane sellega ei nõustu, nõuab hageja kostjalt ka õigusabikulusid.
174.Hageja esitas kohtule ka oma töötajate vahelise e-kirjade vahetuse (toimiku 2. kd, lk 67-69, tõlge eesti keelde, lk 140-142). E-kirjades on hageja töötajad arutanud, kas neile esitatud trahvinõue oli põhjendatud ning on jõudnud järeldusele, et kostja oli nõude eest vastutav. Kuidas sellise järelduseni jõuti, e-kirjadest ei nähtu. Samuti ei nähtu e-kirjadest, et kostjat oleks õigeaegselt teavitatud trahvi määramise võimalusest ja vajadusest vaidlustada riiki sisenemise keelamise otsust.
175.04.07.2014.a saatis hageja kostjale advokaadi vahendusel nõudekirja (toimiku 2. kd, lk 108110, tõlge eesti keelde lk 111-113). Kirjas nõudis hageja kostjalt tüüptingimuste punktidele 13.1.1, 13.3, 13.4 ja 13.2 alusel arve tasumist ja viivise maksmist. Kirjale olid lisatud tüüptingimused, Bulgaaria Piirivalve dokumendid riiki sisenemisest keeldumise kohta ja immigratsioonitrahvi dokumendid. Seega võib antud tõendist järeldada, et alles 04.07.2014.a saatis hageja kostjale trahviotsuse, kuid selleks ajaks oli ammu möödunud tähtaeg, mille jooksul oleks kostja saanud vaidlustada tema riiki sisenemise keelamise otsust.
176.22.10.2014.a saatis hageja kostjale teise nõudekirja (toimiku 2. kd, lk 114-117, tõlge eesti keelde, lk 121-123), milles korrati varasemaid väiteid. Koos kirjaga saadeti kostjale panga väljavõte immigratsioonitrahvi tasumise kohta.
177.Kokkuvõttes leiab kohus, et hageja kahju nõue summas 3067,75 eurot, mis tulenes hagejale määratud trahvist, tuleb jätta rahuldamata, sest kostja ei rikkunud oma lepingulisi kohustusi. Samuti ei olnud trahvi määramisel otsest põhjuslikku seost kostja riiki mittelubamisega. Kostjale ei olnud tekkiv kahju ettenähtav ning hageja ei teavitanud kostjat vajadusest vaidlustada riiki sisenemise keelamise otsus, vältimaks trahvi määramist hagejale. Samal põhjusel tuleb jätta rahuldamata hageja menetluskulu nõue kostja vastu summas 50 eurot. Vaatamata kohtu 12.06.2015.a eelistungil antud selgitustele (toimiku 2. kd, lk 35-37) ei ole hageja tõendanud, millisest lepingu sättest tulenevalt on tal õigus vastavat nõuet kostja vastu esitada. Hageja ei ole esitanud kohtule tüüptingimusi või hageja hinnakirju, milliste kohaselt oleks menetluskulu suuruseks 50 eurot. Hageja väited kulu kujunemise kohta on jäänud paljasõnalisteks. Kohus leiab, et kostja kohustus tasuda hagejale menetluskuluna 50 eurot ei oleks isegi kostja lepinguliste kohustuste rikkumise olemasolu korral olnud põhjendatud pelgalt seetõttu, et antud kulu oli märgitud kostjale esitatud arvele. Järgmiseks hindab kohus, kas hageja kahju hüvitamise nõue tulenevalt õigusabikuludest on põhjendatud ja tõendatud. Hageja õigusabikulude kandmisest tulenev kahju nõue
178.Hageja palus kostjalt täiendavalt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel välja mõista õigusabikulud summas 5307,5 eurot. Kulu suurust tõendavad õigusabikulude arved ning hageja palus kostjalt kulu välja mõista ilma käibemaksuta. Hageja leidis, et ta saab kostjalt nõuda õigusabikulude hüvitamist deliktilisel alusel. Kui kostja poleks oma kohustust rikkunud ja oleks hagejale nõutud trahvi viivitamatult hüvitanud, ei oleks hagejal kõnealust kahju tekkinud. Advokaadi kaasamine kohtueelsesse menetlusse oli mõistlik ning see aitas selgelt kaasa vaidluse konkretiseerimisele enne kohtuvaidlust.
179.Kostja vaidles hageja nõudele vastu ja leidis, et kuna poolte vahel oli sõlmitud leping, ei saa temalt nõuda õigusabikulude hüvitamist deliktilisel alusel. Kohtuväliselt kostjale saadetud ekirjad olid eksitava sisuga. Hageja õigusabikulude nõue oleks põhjendatud ainult mõistlikus ulatuses. Kohtuväliselt koostas hageja esindaja kostjale kaks nõudekirja kokku viiel lehel ning nende kirjade koostamisele ei saanud aega kuluda 34,25 tundi. Mõistlik aeg oleks olnud 3 tundi.
180.Kohus nõustub kostja väidetega ja leiab, et hageja õigusabikulude nõue tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub kostja väidetega, et isegi juhul, kui kostja oleks rikkunud oma lepingust tulenevaid kohustusi ning oleks olnud vastutav hagejale trahvi määramisest tuleneva kahju eest, ei oleks hageja saanud kostjalt nõuda õigusabikulude hüvitamist deliktilisel alusel. VÕS § 1044 lg 2 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või VÕS 53. peatükis sätestatud alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab VÕS 53. peatükis sätestatud alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Hageja ei ole välja toonud, milline muu eesmärk oli kostja poolt rikutud kohustusel. Samuti ei ole hageja välja toonud kahju õigusvastase hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid, sest hageja ei ole viidanud, milles seisnes kostja õigusvastane ja lepingust sõltumatu tegu, mis tõi põhjuslikus seoses kaasa hagejal õigusabikulude tekkimise.
181.VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Seega juhul, kui isik
rikub lepingulisi kohustusi, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult otsese varalise kahjuna ka selliseid mõistlikke kulusid, mis seonduvad kahju hüvitamise nõuete esitamisega. Analoogiline õigus tuleneb hagejale iseenesest tema tüüptingimuste punktist 13.4. Samas ei kuulu hageja õigusabikuludest tuleneva kahju hüvitamise nõue kostja suhtes rahuldamisele, sest kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi rikkunud. Hageja kahju hüvitamise nõuded kostja vastu ning nende nõuete esitamiseks kasutatud õigusabi olid alusetud.
182.Kohus nõustub ühtlasi kostja väidetega, et kui kostja oleks oma lepingulisi kohustusi rikkunud ning peaks hüvitama hagejale õigusabikuludest tuleneva kahju, on hageja õigusabikulude nõue üle paisutatud ning enamikku õigusabikuludest ei ole võimalik seostada advokaatide poolt kostjale saadetud kahe nõudekirja koostamisega. Seega ei ole enamiku õigusabikulude näol tegemist VÕS § 128 lõikes 3 toodud mõistliku kuluga, mida saaks kostjalt kui lepingu teiselt poolelt nõuda.
183.Hageja esitas kohtule oma nõude tõendamiseks õigusabi arved (toimiku 1. kd, lk 147-160, tõlked eesti keelde lk 152-196) koos arvetele lisatud spetsifikatsioonidega. Konto väljavõttest (toimiku 1. kd, lk 161) nähtub, et hageja on talle esitatud õigusabi arved tasunud. Arve nr 201332596 järgi osutati hagejale õigusabi kokku 11 tunni ulatuses. Õigusabi osutamise raames tutvuti hageja ja kostja vahelise kirjavahetusega, analüüsiti õhuvedajate kohustusi kontrollida reisijate reisidokumente ning koostati kostjale nõudekiri. Arve nr 20132777 järgi on esindajal kulunud 1 tund nõudekirja eksemplaride komplekteerimiseks ja selle postitamiseks. Arve nr 20133156 järgi on kulunud kokku 1,5 tundi nõudekirja ettevalmistamiseks ning e-kirjade vahetuseks hagejaga.
184.Hageja esitas advokaadi vahendusel kostjale tegelikult kaks nõudekirja – 04.07.2014.a ja 22.10.2014.a, kusjuures viimane nõudekiri kordas olulises osas varasemas nõudes esitatud väiteid. Kohus nõustub kostja väidetega, et mõistlikult oleks hageja esindajal saanud kahe nõudekirja koostamisele kokku kuluda kuni 3 tundi. Aeg, mis on esitatud arvete alusel kulunud 04.07.2014.a nõudekirja koostamiseks, mitmekordseks täiendamiseks, saatmiseks ja komplekteerimiseks on ilmselgelt ebamõistlik.
185.Arve nr 20133433 järgi on kulunud 8,25 tundi kostja vastuväidete analüüsiks, asjakohase seadusandluse analüüsiks, edasiste tegevuste arutamiseks kliendiga ning e-kirjavahetuseks kliendiga. Arve nr 20133777 järgi on esindajal kulunud kokku 4,75 tundi teise nõudekirja koostamiseks ja e-kirjade vahetuseks kliendiga. Arve nr 20133899 on esitatud kolme tunni eest, mis kulus nõudekirja täiendamiseks, telefonikõneks kostja esindajaga ja e-kirjavahetuseks kliendiga. Arve nr 20134283 alusel kulus 5,75 tundi kostja vastuväidete analüüsiks, kohtupraktika analüüsiks ja õiguslike materjalide analüüsiks. Kohus leiab, et ka antud arvetes toodud õigusabikulu ei ole valdavas osas seotud kostjale 22.10.2014.a saadetud nõudekirja koostamisega. Õigusabi, mida osutati hagejale seoses viimasele e-kirjade saatmisega ning õiguslikuks analüüsiks (mille sisu, vajalikkust ja seost nõudekirja koostamisega tuvastada ei ole võimalik), ei saa pidada nõude esitamisega seonduvaks vajalikuks õigusabiks. Seetõttu leiab kohus, et isegi juhul, kui kostja oleks rikkunud lepingulisi kohustusi, ei oleks temalt saanud õigusabikulusid välja mõista hagiavalduses toodud ulatuses. Kuivõrd kostja oma lepingulisi kohustusi ei rikkunud, tuleb õigusabikulude nõue jätta rahuldamata. Kohus leiab, et kuna hageja jättis rahuldamata hageja mõlemad põhinõuded kostja vastu, tuleb jätta rahuldamata ka hageja sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõuded. Menetluskulud
186.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel
vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 174 lg 8 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt. See tähendab, et kohus ei ole menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel seotud poolte väidetega. Riigikohus on samuti rõhutanud, et lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (RK TKm 3-2-198-13, p 13). TsMS § 175 lg 3 järgi hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetusemi vajadusest.
187.Kostja palus menetluskuludena hagejalt välja mõista õigusabikulud summas 6 740, 4 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja kinnitas, et kõik kulud on seotud antud menetlusega. Õigusabi osutati 46,3 tunni ulatuses, millest 2 h osutati tunnihinnaga 73 eurot (ilma käibemaksuta), 2,5 h tunnihinnaga 100 eurot (ilma käibemaksuta), 33,8 h tunnihinnaga 140 eurot (ilma käibemaksuta) ning 8 h tunnihinnaga 200 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtute viimases praktikas on loetud põhjendatuks advokaadibüroo SORAINEN advokaatide keskmist tunnihinda, 156,39 (ilma käibemaksuta), 161 eurot ja 170 eurot ning Riigikohus on pidanud põhjendatuks näiteks 153 eurot ja ka 193,20 eurot. Kostjale osutatud õigusabi keskmine tunnihinde maksumus on 145,31 eurot ilma käibemaksuta, mis on keskmisest madalam ning seega põhjendatud. Menetluskulude taotlus sisaldas ka lepinguliste esindajate transpordikulu kohtuistungile summas 12,4 eurot ilma käibemaksuta. Kostja palus hagejalt välja mõista ka viivise menetluskulude summalt seaduses sätestatud määra alusel.
188.Kohus leiab, et kostja õigusabikulud tuleb hagejalt välja mõista osaliselt. Kohus leiab, et käesoleva asja mahukus ega keerukus ei tinginud kostjale vajadust omada kahte lepingulist esindajat. Kuigi menetlusosalisel on alati õigus otsustada, mitut esindajat ta kaasata soovib, saab teiselt menetlusosaliselt välja mõista vaid need kulud, mis on põhjendatud, vajalikud ja kooskõlas vaidluse mahu ning keerukusega. Seetõttu mõistab kohus hagejalt välja vaid need kostja lepinguliste esindate kulud, mis vastavad ühe lepingulise esindaja tööle. Ühtlasi ei nõustu kohus kostja väitega, et tunnihinna keskmine maksumus 145,31 eurot ilma käibemaksuta on põhjendatud ning kooskõlas asja keerukusega. Kohus kordab, et käesolev vaidlus ei olnud tavapärasega võrreldes keerukam ega mahukam. Kohus loeb käesolevas menetluses mõistlikuks ja põhjendatud kostja lepingulise esindaja tunnitasu suuruseks 120 eurot (ilma käibemaksuta).
189.Kostjale esitatud arve nr 1046/15EE selgituste kohaselt sisaldas arve mõlema kostja esindaja tööd hagiavaldusele vastuse koostamiseks ja sellega seotud toiminguteks kokku 17,3 tunni ulatuses. Kostja vastus hagiavaldusele oli 11-l lehel ning sellele ei olnud lisatud arvukalt tõendeid. Kohus loeb mõistlikuks ajaks, mis võis ühel esindajal kuluda kostja vastuse koostamiseks ning sellega seonduvaks hagiavalduse analüüsiks kokku 12 tundi. Kohus nõustub hagejaga, et põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks ei saa lugeda 2,5 tundi, mida kostja lepinguliseks esindajaks mitteolev Triin Toom kulutas toimikuga tutvumiseks. Kostja ei esitanud kohtule ühtegi taotlust, mis oleks olnud seotud toimikusse lisatud tõendite ja menetlusdokumentidega. Lepinguliseks esindajaks mitteoleva isiku poolt osutatud õigusabi ei saa menetluskuludena hagejalt välja mõista. Seega on kostja mõistlikud ja põhjendatud menetluskulud arve nr 1046/155EE alusel 12 h x 120 eurot = 1440 eurot.
190.Kostjale esitatud arve nr 1700/15EE selgituste kohaselt sisaldas arve kokku 5,5 tunni ulatuses tööd, mis oli seotud hageja täiendavate seisukohtade ja tõendite analüüsimisega. Seejärel on kostja ühel esindajal kulunud istungi ettevalmistamiseks ja sellel osalemiseks 2,1
tundi ning teisel esindajal 3 tundi. Kohus leiab, et hageja 07.05.2015.a ja 04.06.2015.a täiendavate seisukohtade ning tõenditega tutvumiseks ja analüüsimiseks kulunud aeg 5,5 tundi on põhjendatud. Samas ei nõustu kohus, et hagejalt tuleks välja mõista kulud, mis seondusid kahe esindaja osalemisega eelistungil ning eelistungiks valmistumise ajaga. Kohtu eelistung kestis 50 minutit. Mõistlik aeg selle ettevalmistamiseks koos istungil osalemise kuluga ühe esindaja poolt on kohtu hinnangul kokku 2 tundi. Seega on arve nr 1700/15EE alusel kostja põhjendatud ja mõistlikud õigusabikulud 7,5 h x 120 euroga = 900 eurot. Arve 1700/15EE alusel palus kostja hagejalt välja mõista ka 12,40 eurot (ilma käibemaksuta), mis oli kostja lepinguliste esindajate transpordikulu kohtuistungile. Kohus leiab, et antud transpordikulu väljamõistmine hagejalt ei ole põhjendatud. Kostja lepingulised esindajad töötavad Tallinnas asuvas advokaadibüroos ning kohtuistung toimus Tallinnas asuvas kohtumajas. Tallinnas oli lepingulistel esindajatel võimalik kasutada istungile jõudmiseks tasuta ühistransporti, mistõttu ei olnud taksokulu näol tegemist vajaliku kuluga istungile jõudmiseks.
191.Kostjale esitatud arve nr 2664/15EE järgi on kostja lepingulistel esindajatel kulunud hageja 10.08.2015.a seisukohtade ja tõenditega tutvumiseks ning nende analüüsimiseks, samuti kostja vastuse koostamiseks kokku 9,7 tundi. Kohus loeb antud aega põhjendatuks, arvestades hageja seisukohtade mahukust, lisatud tõendite suurt arvu ning kostja seisukohtade mahukust. Hageja 28.09.2015.a seisukohtade analüüsimiseks on kostja esindajal kulunud 1,2 tundi ning lõplike seisukohtade koostamiseks 5 tundi, millist ajakulu loeb kohus samuti mõistlikuks ja põhjendatuks, arvestades esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Kogumis on arve nr 2664/15EE alusel kostja põhjendatud menetluskulud 15,9 tundi x 120 euroga = 1908 eurot.
192.Kokku on kolme arve alusel kostja põhjendatud ja mõistlikud menetluskulud kohtu hinnangul 1440 eurot + 900 eurot + 1908 eurot = 4248 eurot. Hagejalt tuleb kostja kasuks menetluskuludena välja mõista lepingulise esindaja kulud 4248 eurot. TsMS § 177 lg 4 järgi tuleb vastavalt kostja taotlusele mõista hagejalt välja viivis menetluskulude summalt 4248 eurot alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.