3-25-2801/26 - Rahvastik - Välismaalased - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

2.Tallinna Halduskohus jättis 26.05.2025 määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebaja EÕK taotluse rahuldamata. Kaebaja Eestist võimalik ajutine lahkumine ei kahjusta ülemäära kaebaja õigust perekonnaelule. Kaebajal puudub eelduslikult, 26.06.2025 lahkumisettekirjutust arvestades Eestis viibimisalus vähemalt alates sellest kuupäevast. Kaebaja ei väida, et tal on varem olnud muid pikemaajalisi lube Eestis viibimiseks, sealjuures on kaebaja viidanud üksnes töötamise viisale ajaperioodil 18.08.2022-19.02.2023. Viibides ajutiselt Eestis pidi nii kaebaja kui ka tema lapse ema arvestama, et kaebajal võib lõppeda senine viibimisalus ning vajalik on pereelu ümberkorraldamine. Sealjuures puudub kaebajal Eestis abikaasa või registreeritud elukaaslane (VMS § 137 jj) ning VMS ei näe ette elamisloa andmist selleks, et vanem saaks asuda Eestisse alaealise lapse juurde (VMS § 150 lg 1 p 1 ja § 154). Kaebaja lapse emal, kes on kaebaja selgituse kohaselt Eesti kodanik, on võimalik tagada enda ja lapse ülalpidamine Eesti sotsiaalsüsteemi kaudu. Sealjuures lapse vanust arvestades (1a2k, lisa 7) on võimalik vanemal saada ka varasema sissetuleku tagamiseks vanemahüvitist. Kaebajal on võimalik tagada pere ülalpidamine toitjana ka ise väljapool Eestit viibides ja seal sissetulekut teenides. Tänapäevaseid tehnoloogilisi lahendusi arvestades on võimalik lapsega sidet pidada ise väljaspool Eestit viibides. Kuigi kohus ei välista täielikult esialgse õiguskaitse vajadust pereelu kaitseks, pidi pereelu ümberkorraldamise vajadus tulevikus olema kaebajale ettenähtav. Samuti ei nähtu kohtule, et kaebaja laps jääks ilmselgelt ilma vajaliku ülalpidamiseta. Kaebaja õiguskaitse vajadust ei saa järeldada soovist viibida vahetult kohtumenetluse juures. Viisa taotleja ei pea tingimata kohtumenetluse ajal Eestis viibima ning välismaalasest kaebajale on üldjuhul tagatud piisav võimalus osaleda halduskohtumenetluses ka ilma vajaduseta kohtumenetluse ajal Eestis kohal viibida. Kaebajal on käesolevas asjas õigusteadmistega, vandeadvokaadist esindaja. Tööviisa saamise ja lahkumisettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamise, sh nende otsuste vormistamise küsimused ei pruugi olla ka sedavõrd olulisteks õigushüvedeks, et vajalik on istungi pidamine. Kuna kaebaja taotlust lahkumistähtaja pikendamiseks olnuks võimalik rahuldada vaid 30 päeva võrra ning kaebaja elamisluba lahendatakse praegu teadaoleva info kohaselt 07.11.2025, puudub kaebajal ka esialgse õiguskaitse vajadus Eestis viibimiseks kohtumenetluse lõpuni, mis eelduslikult kestab kauem kui 3 kuud. Kaebuse eduväljavaateid ei saa pidada kuigi suurteks. Lahkumiskohustuse täitmise tähtaja pikendamise otsustamist võib pidada menetlustoiminguks, mille menetluslikud nõuded võivad seega olla vabamad ja keeldumine kohtus täiendavalt põhjendatav. Juhul kui kaebaja sai juba enne augustikuud või hiljemalt 04.08.2025 teada, et tema viisataotlus on jäetud läbi vaatamata, võib olla kaebetähtaeg ületatud (vt ka HKMS § 46 lg 7). Avalikuks huviks on see, et Eestis viibiksid välismaalased ennekõike üksnes siis, kui neil on siin viibimiseks seaduslik alus. Kaebajal ei ole Eestis viibimiseks seaduslikku alust alates 26.06.2025. Kaebajale ei ole tekkinud seaduslikku alust Eestis viibimiseks ka lahkumistähtaja pikendamisest. Kaebusest ei nähtu, et kaebajale oleks tekkinud viibimisalus viisataotluse esitamisest (vt VMS § 69) ega elamisloa taotluse esitamisest (VMS § 130). Eeltoodust tulenevalt kaaluvad kaebuse eeldatavad vähesed eduväljavaated ja avalik huvi üles kaebaja soovi viibida kohtumenetluse kestel Eestis. 2(3)