3-25-2801/27 - Rahvastik - Välismaalased - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

3-25-2801 Tagastada tuleb nõue tuvastada kaebaja seaduslik viibimisalus pärast 26.08.2025 direktiivi 2008/115/EÜ art 6 lg 5 alusel. Kaebajal puudub nõude esitamiseks kaebeõigus (HKMS § 121 lg 2 p 1). Kaebeõiguse ilmselget puudumist tuleb sedastada muu hulgas olukorras, kus isik on ilmselgelt eksinud vaidlusaluste, võimalike kohaldatavate ja kaebajale subjektiivseid õiguseid tekitada võivate normide sisus. Kaebajal ei olnud alates 15.05.2025 Eestis viibimiseks seaduslikku alust, mille pikendamine või uuendamine saanuks tulla kõne alla. Kaebajale väljastatud viisa kehtivus lõppes 19.02.2023. Kaebaja 07.08.2025 elamisloa taotlus on esitatud esmakordselt. Direktiivi säte on selge osas, et tegemist peab olema olemasoleva loa pikendamisega, mitte viibimisaluse liigi vahetamisega (nt üleminek viisalt elamisloale). Kaebaja ei kuulu seega direktiivi art 6 lg 5 kohaldamisalasse. Kaebaja ei ole ka põhjendanud, miks peaksid eelnevalt viidatud VMS normid olema põhiseadusvastased seetõttu, et need ei võimalda välismaalasel viibida Eestis viibimisaluse esmakordsel taotlemisel. Kaebaja ei ole lahkumisettekirjutust vaidlustanud, sealjuures oli kaebajal lahkumisettekirjutuse tegemisele samal päeval eelnenud küsitluse ajal võimalik kasutada kvalifitseeritud õigusabi, kuna küsitluse juures viibis vandeadvokaat. Lahkumisettekirjutus ei ole isiku Eestis viibimise seaduslikuks aluseks selles mõttes, et looks direktiivi art 6 lg-s 5 toodud kaitse. Asjaolu, et ettekirjutust teatud aja jooksul ei asuta sundtäitma, ei muuda välismaalase Eestis viibimist seaduslikuks. Kaebaja nõue kohustada PPA-d kaebaja 18.07.2025 viisataotlust sisuliselt läbi vaatama tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel. Kaebaja õiguste riive on väheintensiivne. Kaebaja taotles 18.07.2025 viisat töötamiseks. Samas kaebuses tugineb kaebaja peamiselt vajadusele viibida Eestis pere, sh Eesti kodanikust lapse eest hoolitsemiseks. Välismaalasel puudub subjektiivne õigus saada viisat Eestisse sisenemiseks ja siin viibimiseks. Viisat ei käsitata õigusena, vaid liikmesriigi territooriumil lühiajaliselt viibida soovivale isikule pandud kohustusena ehk liidu territooriumile sisenemise eeltingimusena (loana). Olukorras, kus kaebajal on ka ühest oma kodakondsusest tulenevalt õigus viibida 90 päeva 180-päevase ajavahemiku jooksul Eestis viisavabalt, siis Eestis ebaseaduslikult viibimise ajal esitatud pikaajalise viisa taotluse läbi vaatamata jäämine ei riku intensiivselt kaebaja õigusi. Ka menetluslike rikkumiste korral võis esineda viisataotluse rahuldamata jätmise alus, mistõttu ei pruukinud väidetud menetluslikud rikkumised taotluse lahendust mõjutada (HMS § 58). Töötamiseks antava viisa eesmärk ei ole ka pere juurde Eestisse elama asumine. Pereriive vähesust kinnitab kaudselt ka kaebaja käitumine ehk kaebaja ei ole kohtule 16.03.2026 vastates selgitanud, et ta on saanud vahepeal Eestisse saabumiseks uue viibimisaluse või on juba Eestisse viisavabalt saabunud. Olulise pereriive eelduseks oleks, et kaebaja taotles esimesel võimalusel pärast sissesõidukeelu möödumist (04.10.2025) Eestisse saabumiseks õiguslikku alust (viisat pereliikmete külastamiseks vms) ja/või saabunuks Eestisse vähemalt esimesel võimalusel viisavaba viibimisõiguse algamisel alates 04.12.2025. Selliseid muutunud asjaolusid ei ole kaebaja kohtule avaldanud, vaid taotleb jätkuvalt tööviisa avalduse läbivaatamist. Ka vastustaja on selgitanud, et kaebaja ei ole pärast Eestist lahkumist taotlenud Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks muid viibimisaluseid. Nõude rahuldamine on ebatõenäoline. Välismaalase õiguslik positsioon viisamenetluses on nõrk. Tegemist on ajutise viibimisalusega, mille andmisel ja andmata jätmisel on vastustajal avar kaalutlusõigus ning seega ka vastupidiselt kohtulik kontroll piiratud. Kohtulik kontroll piirdub olulises osas sellega, et vastustaja otsustus ei oleks olnud ilmselgelt meelevaldne, suvaline või inimväärikust alandav. Eeltoodut toetavad ka menetlusnormid, mis näevad ette, et viisamenetluses ei järgita haldusmenetluse sätteid (VMS § 12 lg 2) ning isikule tutvustatakse küll õiguslikku alust, kuid mitte faktilisi asjaolusid (vt analoogia korras VMS § 66). Välismaalasel ei ole ka subjektiivset õigust viisat saada. VMS ei sätesta pikaajalise viisa menetluses taotleja ärakuulamiskohustust. Täiendavalt on tegemist ka olukorraga, kus taotluse 3(7)

3-25-2801 lahendamisel taotluses esitatust kõrvale ei kalduta (HMS § 40 lg 3). Haldusaktis vaidlustamisviite puudumine võib mõjutada kaebetähtaja ennistamist. Käesoleval juhul on kaebus esitatud aga tähtaegselt. Kaebaja sai pikaajalise viisa taotluse mittemenetlemisest teada hiljemalt 04.08.2025, kui pöördus PPA teenindusse. Kaebaja esitas kaebuse tööviisa taotluse sisuliseks läbivaatamiseks kohustamiseks 25.08.2025. Viisataotluse läbi vaatamata jätmiseks oli olemas õiguslik alus. Kaebajal ei olnud pikaajalise viisa taotluste esitamise ajal 13.06.2025 ega 18.07.2025 Eestis seaduslikku viibimisalust. Lahkumisettekirjutuses antud vabatahtlik lahkumistähtaeg ei anna isikule seaduslikku viibimisalust, samuti ei anna seaduslikku viibimisalust selle tähtaja pikendamine (VMS § 43 lg 31). Viibimisaluseta isik esitab pikaajalise viisa taotluse välisesinduses (VMS § 90 lg 2). Ebaseaduslikult Eestis viibiva välismaalase korral kontrollitakse, kas esineb mõjuv põhjus, miks isik peaks saama esitada taotluse PPA-le, mitte välisesindusele. PPA ei pidanud põhjendusi, miks kaebaja ei saanud taotleda viisat välisriigi esinduses, põhjendatuks. Kuigi kohus kaebajale eelnimetatud põhjendusi ei avalda, ei nähtu kohtule, et PPA oleks Eestis viisataotluse esitamiseks mõjuva põhjuse olemasolu hindamisel teinud ilmselgeid vigu. PPA ei andnud kaebaja lahkumistähtaja pikendamisel kaebajale ka kinnitust, et Eestis viisataotluse esitamine on kindlasti põhjendatud. Kui seadus ei võimalda PPA-le viisataotlust esitada, ei saa PPA teha ka viisa andmisest keeldumise otsust. Kaebaja eesmärgiks ei saa lugeda üksnes viisataotluse lahendamist, vaid selle rahuldamist, st viibimisaluse saamist. Samas on kaebajale juba kahel korral keeldutud viisa andmisest alusel, et ta ohustab avalikku korda, julgeolekut või rahva tervist (21.02.2023 ja 12.01.2024 taotlused, dtl 228–229). Kuigi kaebajale ei ole tutvustatud keeldumise faktilist alust, ei ole kaebaja ka kohtule põhjendanud, miks ta pidas varasemaid keeldumisi arvestades viisa andmist tõenäolisemaks kui selle andmisest keeldumist. Kaebaja on kohtumenetluses põhjendanud ka soovi jääda Eestisse pere juurde, mis ei ole lühiajaliseks töötamiseks antava viisa eesmärk ja võib kaasa tuua viisa andmisest keeldumise VMS § 65 lg 2 p 3 alusel. VMS § 65 lg 2 p 5 näeb imperatiivselt ette, et pikaajalise viisa andmisest keeldutakse, kui välismaalase suhtes kehtib Eesti poolt kohaldatud sissesõidukeeld või Euroopa Liidu ühtsesse viisaruumi kuuluva liikmesriigi poolt kohaldatud ja Schengeni konventsiooni kohaselt Schengeni infosüsteemi kantud Schengeni sissesõidukeeld. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu 26.06.2025 ettekirjutusega ning ettekirjutus oli sel ajal kehtiv ning kohtus vaidlustamata. Kohus leiab ka, et sissesõidukeelule tuginemine viisamenetluses ei ole välistatud seetõttu, et välismaalane ei ole veel Eestist lahkunud ehk sissesõidukeelu tähtaeg ei ole saanud hakata kulgema. Menetlus tuleb kinniseks kuulutada vastustaja 15.09.2025 ja 17.09.2025 menetlusdokumentide osas. Neid dokumente ei esitata kaebajale ega tema esindajale. Kaebajal ega tema esindajal ei ole õigust tutvuda ega saada teada, millised faktilised põhjendused tingisid kaebajale viisa andmisest keeldumise (VMS § 66 lg 2). Samuti ei ole välismaalasel ega muul isikul õigust saada teavet viisa andmise kooskõlastamise kohta (VMS § 82 lg 3). Dokumendis sisalduv teave puudutab viisataotluste menetlemise meetodeid ja taktikat ning sellega seondub mh teave, missuguseid andmeid viisamenetluse käigus kontrollitakse. Sellise teabe avalikustamine annaks välismaalasele võimaluse varjata ja moonutada andmeid ja see võib ohtu seada tulevaste menetluste objektiivsuse ja soodustada viisade väärkasutamist, mis on ohuks ka riigi julgeolekule. Praegusel juhul ei käi kohtulikku kontrolli nende otsuste õiguspärasuse üle, mille osas kohus on palunud esitada faktilised põhjendused. Sellises olukorras ei ole kaebaja huvi teabega tutvuda suurem vastustaja huvist teavet kaebaja eest varjata. Samadel põhjustel esineb alus ka 15.09.2025 menetlusdokumendi kaaskirja (e-kiri) kaebaja ja tema esindaja eest varjamiseks. E-kirja manuses on nii vastustaja taotlus kui ka kaebaja eest varjatav fail. E-kirja faili ei ole võimalik ilma seda muutmata 4(7)

3-25-2801 kaebajale avaldada nii, et kaebaja eest varjatud teave kaebajale teatavaks ei saaks. Kohus avaldab kaebajale PPA 15.09.2025 taotluse, mida PPA kinnitusel võib kaebajale avaldada. Vastustaja soovib 17.09.2025 taotluses, et kohus kuulutaks menetluse kinniseks ega avaldaks kaebajale ja tema esindajale ka järgmiseid dokumente: 1) menetlusdokumendi (KIS-is dokument nr 14S) lisa „Sisulised põhjendused, miks ei pidanud PPA kaebaja 18.07.2025 esitatud põhjendusi mõjuvaks.asice“ (dtl 293-294) ja 2) menetlusdokumendi kaaskiri (e-kiri; fail „Taotlus menetluse osaliselt kinniseks kuulutamiseks haldusasjas nr 3-25-2801.eml“)(dtl 289). PPA põhjenduste kohaselt kohaldub üleüldine viisamenetluse loogika, kus välismaalasele ei avaldata viisa andmisest keeldumise põhjendusi (VMS § 66 lg 2) ka VMS § 91 lg 11 p 13 alusel mõjuva põhjuse olemasolu hindamisele. Dokumendis sisalduv teave puudutab seda, kuidas ja mida PPA hindab selleks, et otsustada, kas pidada isiku esitatud põhjendust, miks ta ei saa viisat taotleda välisriigis, mõjuvaks. Selline teave PPA meetodite ja taktika kohta tuleb AvTS § 35 lg 1 p 51 alusel kuulutada asutusesiseseks kasutamiseks. Sellise teabe avalikustamine annaks välismaalasele võimaluse varjata ja moonutada andmeid ja see võib ohtu seada tulevaste menetluste objektiivsuse ja soodustada viisade väärkasutamist. Huvi juurdepääsupiirangu hoidmiseks on käesoleval juhul kaalukam kaebaja õigusest tutvuda PPA faktiliste põhjendustega. Kaebaja õiguste riive viisataotluse läbi vaatamata jäämise osas on vähene ja kaebuse rahuldamine ebatõenäoline, mistõttu tuleb kaebus viisataotluse läbivaatamiseks kohustamise nõude osas tagastada. Toimikuga tutvumise õigus on eeskätt vajalik selleks, et kaebaja saaks kaitsta kohtumenetluses oma õigusi. Olukorras, kus kohus ei hakka kaebust sisuliselt menetlema, on kaebaja huvi tutvuda toimikuga veelgi vähem kaalukas. Samas esineb oluline vajadus avaliku korra kaitsmise eesmärgil mitte avaldada täpsemat infot PPA tehtava kontrolli asjaolude kohta. Eeltoodut arvestades ei ole kaebaja huvi PPA põhjendustega, miks ei olnud kaebajal mõjuvat põhjust esitada viisataotlust Eestis, suurem PPA huvist seda teavet kaebaja eest varjata. Kohus märgib täiendavalt, et samadel põhjustel esineb alus ka 17.09.2025 menetlusdokumendi kaaskirja (e-kiri) kaebaja ja tema esindaja eest varjamiseks. E-kirja manuses on nii vastustaja taotlus kui ka kaebaja eest varjatav fail. E-kirja faili ei ole võimalik ilma seda muutmata kaebajale avaldada nii, et kaebaja eest varjatud teave kaebajale teatavaks ei saaks. Kohus avaldab kaebajale PPA 17.09.2025 taotluse, mida PPA kinnitusel võib kaebajale avaldada.