Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

ja Suurbritannia. Vedu toimus Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) alusel. Kaubaks oli toidukaup – värske kala ja külmutatud krabid. European Transport Brokers AS tellis veo Speedlines Oy-lt, kes tellis omakorda veo kostjalt 3, kes tellis veo kostjatelt 1 ja 2. Saatja väljastas CMR saatelehe, millel oli vedajaks märgitud Speedlines Oy ning veduki registreerimismärk 050BGF. Kaup võeti Norras veoks vastu 07.11.2012. Samal päeval toimus Soome Vabariigis liiklusõnnetus. Sõiduvahend (veduk ja poolhaagis) sõitis teele sööstnud põhjapõtrade tõttu teelt välja. Poolhaagis paiskus ümber ja purunes, kaup kukkus välja ning viidi 08.11.2012 hävitamisele. Saatja esitas European Transport Brokers AS-le kahju hüvitamise nõude 880 615,95 Norra krooni. European Transport Brokers AS esitas sama nõude Speedlines Oy-le. European Transport Brokers AS kindlustusandja Gjensidige maksis 05.03.2013 kindlustushüvitise summas 548 737 Norra krooni (69 858,31 eurot) välja. Nõue läks üle kindlustusandjale Gjensidige, kes esitas 15.04.2013 Speedlines Oy-le regressnõude. Hageja kui Speedlines Oy kindlustusandja rahuldas nõude summas 69 858,31 eurot ja Speedlines Oy vastu esitatud nõue läks üle hagejale, kes esitas nõude kostja 3 vastu. AS Inges Kindlustus teatas 18.01.2013 e-kirjas hagejale, et on kostja 1 kindlustusandja ja kostja 1 osales 07.11.2012 toimunud õnnetuses. AS Inges Kindlustus oli sõlminud kostjaga 1 vedaja vastutuskindlustuslepingu perioodile 23.01.2012–22.01.2013. Alates 01.11.2012 lisati kindlustuslepingule juurde kostja 2 veduk 050BGF. Kostjad keeldusid hageja nõude rahuldamisest AS Inges Kindlustus 19.07.2013 vastuse kohaselt kahel põhjusel: CMR art 17 lg 2 alusel, kuna liiklusõnnetuse põhjustas asjaolu, millist vedaja ei saanud mõjutada, ning kahju suurus ei ole tõendatud. Kostjad ei ole tõendanud, et kauba vigastamine toimus mõne art 17 lg-s 2 toodud asjaolu tõttu. Väljakujunenud praktika kohaselt ei ole metsloomad Põhja-Soome teel vääramatu jõu asjaolu, vaid ettenähtav asjaolu, mille esinemisega saavad vedajad kohustuse tekkimise ajal arvestada.

MAAKOHTU LAHEND

sõidukitele TIR ja CMR kindlustuslepingu ning kostja 2 kohustus tegutsema ekspedeerijana ja korraldama rahvusvahelist vedu vastavalt kostja 1 litsentsidele. Kostja 1 täitis koostöölepingust tuleneva kindlustamise kohustuse ja täiendas alates 01.11.2012 AS-ga Inges Kindlustus sõlmitud vedaja vastutuskindlustuse lepingut sõidukiga 050BGF. Sõiduk on märgitud kostja 2 vedukina. Kostja 1 väide, et koostööleping ei too kaasa mingit vastutust, on väär. Koostöölepingu p-s 3.2 võttis kostja 2 kohustuse vastutada kostjale 1 esitatud finantspretensioonide eest. Seega nägi leping ette kostjale 1 nõuete esitamise võimaluse. Kostja 2 väidab, et veduk oli rendilepingu alusel kostja 3 kasutuses. Rendilepingu esimesel lehel on märgitud sõlmimise ajaks 30.04.2012, kuid kolmandal lehel on kostja 3 lisanud omakäeliselt allkirja andmise kuupäeva 20.11.2012. See viitab lepingu sõlmimisele tagantjärele pärast õnnetust. Rendilepingu p-s 5.3.8 lepiti kokku, et kui kostja 3 hakkab teostama vedu kostja 2 rahvusvahelise litsentsi all, kohustub ta mitte rikkuma veo eeskirju ja seadusi. Samas ei esitanud kostja 2 tõendeid selle kohta, et kostja 3 hakkaski vedu teostama kostja 2 litsentsi alusel. Rendilepingu p 5.3.9 kohaselt, kui kostja 3 kasutab kostja 2 kütusekaarte, kohustub ta tasuma esitatud kütusearved. Kostja 2 ei ole esitanud tõendeid, kas kostja 3 hakkas kasutama kostja 2 kütusekaarte ja millal. Kohus järeldas tõendite puudumisest, et pooled ei hakanud rendilepingut täitma, leping oli sisutühi. Kostja 2 pangakonto väljavõttelt ilmneb, et kostjate 2 ja 3 vahel oli pidev koostöö, kuivõrd kostja 2 esitas mitu korda kuus kostjale 3 arveid. Sellest võib järeldada, et kostja 2 kasutas kostjat 3 oma majandustegevuses, kostjad korraldasid ja teostasid ühiselt vedusid. Kostjal 1 on majandustegevuse registri kande kohaselt tegevusluba kestusega 17.02.2012 kuni 17.02.2017. Ühenduse tegevusloaga on seotud sõidukite sõidukaardid, millistele oli antud ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakiri. Kostjale 1 oli antud sõidukaart nr RVSK020963 vedukile 050BGF, veduki omanik on Scania Finans AB Eesti Filiaal. Järelikult oli avariisse sattunud veduk kostja 1, kellel olid olemas autoveoseaduses (AutoVS) vedajale ettenähtud load, kasutuses. Kostja 1 esitas kohtule kostja 3 juhatuse liikme ja sõidukijuhi A. Ivaštšenko juhiloa koopia ja veduki 050BGF tehnilise passi koopia korraga skaneeritult. Järelikult oli kostja 1 valduses üheaegselt nii kostja 3 juhatuse liikme isikut tõendav dokument kui ka väidetavalt kostja 2 kasutuses oleva veduki tehniline pass. Tehnilise passi kohaselt on kostja 1 veduki kasutaja. Seegi viitab kostjate koostööle ning üksteise kasutamisele oma majandustegevuses. Kostjal 2 oli juhtumi ajal ühenduse tegevusluba kestusega 27.05.2008 kuni 29.05.2013. Ühenduse tegevusloaga ei olnud seotud sõidukikaarti vedukile 050BGF. Kostjal 3 registreering majandustegevuse registris puudub. Ühenduse tegevusloa ja sõidukikaartide puudumine välistab kostja 3 poolt vahetu rahvusvahelise tasulise autoveo teostamise. Järelikult kostja 3 võis olla üksnes lepinguline vedaja. Asjaolu, et kostjal 3 puudus rahvusvaheliste tasuliste vedude teostamise õigus, ei välista kostja 3 juhatuse liikme poolt autojuhina tegutsemist. Tööleping kostja 2 ja kostja 3 juhatuse liikme A. Ivaštšenko vahel puudus. Autojuhile AutoVS § 211 kohaste dokumentide üleandmise aluseks oli seega muu õigussuhe. Kostja 3 seletuste kohaselt oli ta seotud kostjaga 2, seega pidi sõiduks vajalikud dokumendid kostjale 3 üle andma kostja 2. Kostjate 1 ja 2 vastuväide Speedlines Oy-ga veolepingu olemasolu kohta tuginedes CMR art-le 4 on põhjendamatu, kuna CMR ei kehtesta kaubaveolepingule vorminõuet. Seega kostjate vahel kirjaliku veolepingu puudumine ei välista lepingut. Kostjate esitatud tõenditest – koostööleping, rendileping kostjate 2 ja 3 vahel, kindlustuspoliis – nähtub, et kostjate vahel oli igapäevane koostöö. Veosuhte kindlakstegemisel tuleb lähtuda tegelikest asjaoludest. Kuigi veole kohaldatakse CMR sätteid, siis vedajate eristamisel tugineb kohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 800 regulatsioonile. CMR saatelehtedele on kantud kostja 1

veovahendi andmed. Kostjad 2 ja 3 ei saanud tegelikuks vedajaks olla, kuna nende suhtes ei olnud täidetud autoveoseaduse rahvusvahelist vedu teostava vedaja nõuded. Järelikult oli veoleping sõlmitud kostjaga 1, kes oli tegelik vedaja, ning kostjad 2 ja 3 olid sõlminud veolepingu lepingulise vedajana. Kostja 3 selgitas 19.05.2014 kohtuistungil, et kostja 3 juhatuse liige oli veol autojuht. Kliendi Speedlines Oy leidis kostja 3, kuid oma nimel vedusid korraldada takistas ettevõttel krediidivõime puudumine. Kostjal 2 oli olemas liisitud veduk, kostja 1 roll koostöös oli rahvusvaheliste vedude litsentsi olemasolu. Kostja 3 teatas juhtunust kohe kostja 2 juhatuse liikmele. Kohus järeldas, et kostja 3 sõlmis rahvusvaheliste sõitude ajal oma äriühingu nimel klientidega veolepinguid, mille andis täitmiseks üle kostjatele 1 ja 2. Kostja 1 sõlmis kindlustuslepingud, kostja 2 esitas klientidele arveid. Seega kostja 3 vastutab CMR art 3 ja art 17 lg-te 1, 3 alusel. Kostja 3 sõlmis vedude vedamise kokkuleppeid ka Speedlines Oy-ga (I kd, tl 185–189), kellele esitas veoarveid kostja 2. Taolisi veolepinguid sõlmiti korduvalt, see nähtub kostja 2 poolt 23.10.2012 Speedlines Oy-le esitatud arvetest nr 117 ja 119. Kostja 2 ei saanud ise oma nimel vedukiga 050BGF vedusid teostada autoveoseaduse nõuetele mittevastavuse tõttu. Kostja 2 paigutas kostjaga 1 sõlmitud koostöölepingu alusel autojuhiks kostja 3 juhatuse liikme. Asjaolu, et kostja 2 ei maksnud kostja 3 juhatuse liikmele 2012. a töötasu, ei välista poolte vahel muu õigussuhte olemasolu. Seega kostja 2 vastutab CMR art 3 ja art 17 lg-te 1, 3 alusel. CMR saatelehtedele on kantud andmed veduki 050BGF kohta. Majandustegevuse registri andmetel oli sõiduk kostja 1 kasutuses. Kostja 1 ei ole väitnud, et sõiduki valdus oleks temalt välja läinud ebaseaduslikult, ega ole tõendanud, et on andnud sõiduki teise isiku kasutusse ja see teine isik võttis tema kasutuses oleva sõidukiga 07.11.2012 veose veoks vastu. Seega vastavalt autoveoseadusele nõuetele sai rahvusvahelist tasulist vedu vedukiga 050BGF teostada üksnes kostja 1. Kostja 1 esitas AS-le Inges Kindlustus 25.10.2012 avalduse allvedaja Sergoauto veduki 050BGF poliisi lisamiseks. Järelikult kostja 1 käsitles end vedajana, sest allvedaja saab olla vedaja ning 25.10.2012 seisuga oli kostjate 1 ja 2 vahel lepinguline suhe vedukiga 050BGF kaupade veo koos teostamise kohta. Kostja 1 esitas veduki tehnilise passi, mille kohaselt on veduki vastutav kasutaja kostja 2, kuid kasutajad kostja 1, kostja 3 ja kostja 3 juhatuse liige. Kostja 1 kindlustusandja AS Inges Kindlustus teatas 18.01.2013 e-kirjas hagejale, et kostja 1 teadis õnnetusjuhtumiga seotud asjaoludest ning vastavalt kostjalt 1 saadud informatsioonile osales kostja 1 õnnetuses. 09.07.2013 e-kirjas hagejale kinnitas kostja 1 kindlustusandja, et esindab oma klienti Eurotruck OÜ/Sergoauto OÜ asjas ning nende arvates esineb vääramatu jõu asjaolu, mille tõttu on nõue Eurotruck OÜ vastu alusetu. AS Inges Kindlustus ei teata, et nõude alusena puudub veoleping. Sellest järeldub, et kostja 1 oli tegelik vedaja ning kannab CMR art 17 lg 1 alusel tegeliku vedaja vastutust. Kohus leidis, et põhjapõdrad novembrikuus Põhja-Soome teel ei ole väljakujunenud praktika kohaselt automaatselt vääramatu jõu asjaolu. Sellist riski on võimalik ette näha. Seega ei esine kostjate suhtes CMR art 17 lg 2 kohast vastutusest vabastamise asjaolu. Speedlines Oy oli CMR art 12 p-de 1 ja 2 kohaselt õigustatud ja kohustatud saatjana korraldama kraavis olnud kauba äraveo ja hävitamise. Speedlines Oy-l puudus toiduohutusnõuetest tulenevalt õigus määratleda maha pudenenud kalatooteid sobiliku toiduna. Kostjate väide, et osa kaubast oleks saanud päästa, on tõendamata. Kahju arvestamise aluseid kostjad ei vaidlustanud. Kohus luges hageja nõude tõendatuks järgmiste tõenditega: saatja arve nr 58/2012 (I kd, tl 38), jäätmejaama arve (I kd, tl 41, 132), Speedlines Oy kinnitus kahju hüvitamise kohta hageja poolt (I kd, tl 45). CMR art 27 p 1 järgi võib nõude esitaja nõuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivist määraga 5% aastas.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1) ei olnud kostja 2 vaidlusaluse veoga seotud. Vastavalt CMR art-le 4 tuvastatakse veoleping saatekirjaga. CMR saatelehtedel puuduvad kostja 2 andmed ja allkirjad. Dokumentaalsed tõendid (CMR saatelehed ning 03.10.2012 veoleping) osutavad sellele, et veolepingu poolteks olid kostja 3 ja Speedlines Oy. Esitatud 03.10.2012 veoleping ei ole kostja 3 poolt allkirjastatud, samas kinnitas kostja 3 kohtus, et temal on see leping mõlema poole allkirjadega; 2) oli kostjate 2 ja 3 vahel veduki rendileping. Algselt, st kostjale 3 veduki valdusse ja kasutusse andmise hetkest 30.04.2012, oli rendileping suuline. Seda kinnitavad kostja 3 tasutud rendiarved ja kostja 3 seadusliku esindaja ütlused 02.09.2015 kohtuistungil. Rendilepingu p 5.3.8 ei ole siduv tingimus rendilepingu täitmisel ning kostja 3 ei teostanud liiklusõnnetuse ajal sõitu kostja 2 litsentsi järgi. Seda kinnitab kohtu osundus, et veduki 050BGF sõidukikaart ei olnud seotud kostja 2 ühenduse tegevusloaga. Kostja 3 kasutas kostja 2 kütusekaarte (arved nr 65, 73, 74, 87, 90, 95, 96, 99 ja 105). Samas ei tõenda kostja 2 kütusekaartide kasutamine kostja 3 poolt rahvusvaheliste vedude korraldamisel ühist tegevust. Kohtu järeldus, et kostja 2 pangakonto väljavõttest nähtuvalt oli kostjate 2 ja 3 vahel pidev koostöö ning sellest võib järeldada, et kostja 2 kasutas kostjat 3 oma majandustegevuses, kostjad korraldasid ja teostasid vedusid ühiselt, on põhjendamatu ja väär. Ükski arve ei osuta vedude ühisele korraldamisele ja teostamisele. Kostjate 2 ja 3 juhatuse liikmed olid tuttavad, kostja 2 majanduslikult tugevam kui kostja 3 ning kostja 3 vajas vedukeid ja käibevahendeid, mida kostja 2 andis kostjale 3 rendi- ja laenulepingute alusel. Kohtu väide, et kostja 3 andis sõlmitud lepingud täitmiseks üle kostjatele 1 ja 2, ei põhine tõenditel. 03.10.2012 veoleping sisaldas kostjale 3 keeldu anda lepingut üle kolmandale isikule ilma Speedline Oy kirjaliku nõusolekuta. Kohus järeldas arvetest nr 117 ja 119 vääralt, et kostja 2 esitas Speedline Oy-le arved kõigi vedude kohta, mille sõlmis kostja 3. Kostja 3 kinnitas kohtuistungil, et ülejäänud arved esitas Speedline Oy-le kostja 3. Nende kahe arve esitamise aluseks oli kokkulepe, et Speedlines Oy maksab kostja 3 võlausaldajale – kostjale 2; 3) saab asjaolust, et kostjal 3 ei olnud õigust teostada tasulisi rahvusvahelisi autovedusid, järeldada, et kostja 3 teostas vedusid kehtivaid nõudeid rikkudes. Kohus tuvastas, et kostja 3 seaduslik esindaja ei töötanud kostja 2 juures töölepingu alusel, ning märkis, et autojuhi jaoks oli seega AutoVS § 211 kohaste dokumentide üleandmise aluseks muu õigussuhe. Kohus ei täpsusta, milline see muu õigussuhe oli. Tunnistaja D.T. kinnitas, et 07.11.2012 palkas teda kostja 3 seaduslik esindaja A. Ivaštšenko. Ka sellest järeldub, et kostja 3 tegutses veo ajal iseseisvalt ja sõltumata kostjast 2; 4) esinevad vedaja suhtes vastutusest vabastamise asjaolud vastavalt CMR art 17 lg-le 2. Põhjapõtrade olemasolu Põhja-Soomes on võimalik ette näha, kuid võimatu on prognoosida nende käitumist ja kaasnevat teeolukorda. Samuti on võimatu ette näha ning vältida haagise ümberkukkumist olukorras, kus sõiduk on täielikult peatunud. Tunnistaja D.T. ütlustest nähtuvalt tegutses A. Ivaštšenko professionaalselt ja äärmiselt ettevaatlikult; 5) on alusetu kohtu järeldus, et kaup kuulus hävitamisele. Kostjal 3 ei olnud kindlustust veoste vedamiseks külmutushaagisega, st ta ei täitnud Speedlines Oy-ga sõlmitud veolepingu punkte 8 ja 9. Vaatamata sellele andis Speedlines Oy kostjale 3 külmutushaagise ning lubas vedu, millega aitas kaasa veole ilma kindlustuskaitseta.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et tema suhtes ei esine CMR art 17 lg-s 2 sätestatud alust vastutusest vabastamiseks. Riigikohus on leidnud (lahend nr 3-2-1-127-05), et „vedaja vastutus ei sõltu vedaja süüst. Pigem on rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonis sätestatud vedaja vastutus lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Seetõttu vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel.” Kohus rikkus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatut, jättes arvestamata kostja 3 tõendid, mis kinnitavad, et vedaja rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud hoolsust, mis väljendus kiiruse olulises vähendamises, õigeaegses pidurdamises ja sõiduki õigeaegses peatamises, et vältida kokkupõrget suurloomade karjaga. Liiklusõnnetuse põhjustanud loomad ja nende käitumine ei olnud vedaja mõjusfääris ning tegemist on vääramatu jõu asjaoluga. Kostja 3 seletuste ja tunnistaja D.T. ütluste kohaselt oli liiklusõnnetus vältimatu. Fotodel on näha, et sõiduki taga lumes ei ole ümber kukkunud sõiduki pikki jälgi, mis oleksid jäänud juhul, kui sõiduk oleks vajunud külili liikumisel. Samuti on näha põhjapõdrad, teekurv ja kalle, mille tagant ilmus ootamatult vastu tulev sõiduk, mis ehmatas loomi. Näha on, et veduk on praktiliselt teel ja haagis kraavis, mis kinnitab, et haagis vajus esimesena ning tõmbas enda järel veduki, ja see on võimalik üksnes sõiduki peatumisel;

kellel lasus kohustus täita seadusega kehtestatud vastavusnõudeid. Kostjatel 1 ja 2 lasus vedaja valikul hoolsuskohustus, nad võisid vedajaks valida üksnes isiku, kes vastab vedaja nõuetele. Kostjad 2 ja 3 teadsid, et kostja 3 ei vasta nõuetele. Kostjad 1 ja 2 ei ole tõendanud, millise kokkuleppe alusel ning ilma hoolsuskohustuse rikkumiseta oleks kostja 3 saanud osaleda veol oma nime all. Hoolsuskohustuse rikkumisel vastutavad kostjad 1 ja 2 ise tagajärgede eest; 5) vastutavad kostjad solidaarselt. Kuivõrd kostjad ei avaldanud kohtule ärilise koostöö kõiki aspekte, ei ole alust kaaluda mõne kostja osas vastutuse vähendamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Nii CMR art 34 kui VÕS § 800 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et tegeliku vedaja all mõeldakse isikut, kes reaalselt veolepingust tulenevaid veokohustusi täidab, st veost veab ning et vedaja ja tegeliku vedaja vahel oleks sõlmitud veoleping. CMR art 9 lg 1 kohaselt on saatedokument veolepingu sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend prima facie. CMR art 4 sätestab, et veolepingut tõendatakse saatedokumendi koostamisega. Saatedokumendi puudumine, ebaõigsus või kaotamine ei mõjuta veolepingu olemasolu ega kehtivust, mille suhtes kohaldatakse käesoleva konventsiooni sätteid. Seega tuleneb CMR art-test 4 ja 9 lg 1, et veolepingu sõlmimist tõendatakse eelkõige saatedokumendiga ning selle puudumisel peab veolepingu olemasolu tõendama see pool, kes sellele tugineb. Puudub vaidlus, et CMR-le on vedajaks märgitud Speedlines Oy, kelle tellis vedajaks European Transport Brokers AS. Kuigi CMR-le ei ole vedajaks märgitud kostjat 3, oli kostja 3 tegelikuks vedajaks ning CMR-le on märgitud sõiduk 050BGF, milline oli rendilepingu alusel kostja 3 kasutuses. Samuti nähtub asja materjalidest, et Speedlines Oy ja kostja 3 vahel oli sõlmitud veoleping (tõlge II kd, tl 72, 72 pöördel). Veolepingul puudub küll kostja 3 allkiri, kuid kostja 3 on maakohtu 19.05.2014 istungil (I kd, tl 180 pöördel) kinnitanud, et veoleping kostja 3 ja Speedlines Oy vahel oli sõlmitud. Maakohtu 02.09.2015 istungil (III kd, tl 78) on hageja kinnitanud, et ta omab dokumente, mida on talle kindlustusvõtja Speedlines Oy edastanud. Sellest saab järeldada, et kui Speedlines Oy-l oleks olnud dokumente, millest nähtuks, et tegelikuks vedajaks olid ka kostjad 1 ja 2, siis oleks nimetatud dokumendid hagejale edastatud. Lisaks nähtub hageja 17.07.2013 kirjast (tõlge I kd, tl 46), et hageja on esitanud kahjunõude kostja 3 kui vedaja vastu, mis samuti kinnitab veolepingu sõlmimist Speedlines Oy ja kostja 3 vahel ning mitte Speedlines Oy ja kostja I või Speedlines Oy ja kostja 2 vahel. Ülaltoodu kinnitab, et vaidlusaluse veose tegelikuks vedajaks oli kostja 3 ning maakohtu seisukoht, et kostjad 1 ja 2 on vedajad CRM art 3 alusel, on ebaõige. CMR art 3 järgi käesoleva konventsiooni kohaldamise korral vastutab vedaja nii oma tegevuse ja hooletuse eest kui ka oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta kasutab, tegevuse ja hooletuse eest, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad nendele pandud kohustuste piires. Seega sätestab CMR art 3 vedaja vastutuse oma agentide, teenistujate jt isikute eest, kuid ei näe ette, et need teised isikud oleksid vedajad ning vastutaksid koos vedajaga solidaarselt. Seetõttu on maakohus CMR art 3 ebaõigesti kohaldanud.

Ringkonnakohus maakohtu selle järeldusega ei nõustu. Sõiduki 050 BGF kasutamine kostja 3 poolt vaidlusalusel veol tõendab rendisuhte olemasolu kostja 2 ja kostja 3 vahel ning asja materjalidest ei nähtu, et kostja 3 kasutas sõidukit 050 BGF mingi muu õigussuhte alusel. Kostja 2 on kinnitanud, et enne rendilepingu kirjalikku vormistamist 20.11.2012 kehtis poolte vahel suuline rendileping ning seda tõendavad kostja 2 esitatud arved kostjale 3 ning pangakonto väljavõte kostjalt 3 laekunud maksete kohta (I kd, tl 58-65). Arvetelt nähtuvalt on arve aluseks pooltevaheline rendileping. Seega tõendab kostja 3 poolt sõiduki 050 BGF faktiline kasutamine vaidlusalusel veol ning rendiarved ja nende tasumine kostja 3 poolt seda, et kostja 3 kasutas vaidlusalusel veol sõidukit 050 BGF rendilepingu alusel. Kostja 2 poolt Speedlines Oy-le arvete nr 117 ja 119 esitamine toimus kostja 2 ja kostja 3 vahelise kokkuleppe alusel ning puuduvad tõendid, mis nimetatud kostja 2 väidet kummutaks.

Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest muu hulgas juhul, kui kahju on tingitud asjaoludest, millest vedaja ei saanud ära hoida ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Nimetatud asjaolusid peab CMR art 18 lg 1 järgi tõendama vedaja. CMR art 17 lg 3 järgi vedaja ei vabane vastutusest veol kasutatava sõiduki defektsuse või sõiduki rendile andnud isiku või tema teenistuses olevate agentide ja teenistujate ebaõige toimingu või hooletuse tõttu. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja 3 ei ole tõendanud seda, et liiklusõnnetus toimus põhjapõtrade ootamatu teele jooksmise tõttu, mistõttu ei suutnud ta teelt väljasõitu vältida ning seetõttu puudub alus CMR art 17 lg 2 kohaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki käesolevas otsuses. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust vastupidiseks järelduseks ning kostja 3 vastutusest vabastamiseks. Riigikohus on 07.12.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-127-05 märkinud, et pigem on rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonis sätestatud vedaja vastutus lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast, hoolsust. Seetõttu vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Apellandi väide, et tunnistaja D.T. ütlused ja sündmuskohal tehtud fotod tõendavad kahju tekkimist erilistel asjaoludel, mida kostja 3 (sõidukijuht kostja 3 esindaja A. Ivaštšenko) ei suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ettenäitamisel, ei ole põhjendatud. Tunnistaja D.T. ütlustest (III kd, tl 83, 83 pöördel) selliseid asjaolusid ei nähtu. Muu hulgas on tunnistaja T.T. kinnitanud, et „sõiduki kiirus oli 70 km/t ning ta ei tea ümberkeeramise põhjust“. Sündmuskohal tehtud fotod (II kd, tl 130-137) tõendavad liiklusõnnetuse toimumist, mitte aga seda, et sõidukijuht oleks rakendanud liikluses kõrgendatud hoolsust. Apellant on seejuures jätnud tähelepanuta, et 19.11.2013 seisukohas (I kd, tl 48) on ta ise kinnitanud, et treiler, mida ta kasutas, oli vigane ning kuna ta võttis selle kasutusse ainult üheks korraks, siis ei jõudnud ta selle korrasolekut kontrollida. Sellest apellandi seisukohast järeldub, et liiklusõnnetuse võis muu hulgas põhjustada mittekorras treiler, mitte teele jooksnud põhjapõdrad. Ringkonnakohus märgib, et CMR art 17 lg 3 kohaldamisel ei saa võlgniku enda põhjustatud asjaolusid (liikluses kõrgendatud hoolsuse mittejärgimine, mittekorras treiler) arvesse võtta. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida ka seda, et kaks kindlustusandjat (hageja ja Gjensidige) on tunnistanud, et liiklusõnnetust ei põhjustanud CMR art 17 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Seetõttu tuleb kostja 3 apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kahju ja viivise suurusele ning arvestuse õigsusele ei ole kostja 3 apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.