Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

Vastavalt hagiavaldusele nõuab hageja kostjalt xxx AS-i ja A K vahel 09.03.2022 sõlmitud tähtajatu krediidilepingu nr xxx alusel võlgnevust summas 3492,05 eurot, intressi 467,59 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ja viivist 545,79 eurot, menetluskulu, s.o riigilõiv 560 eurot ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid xxx AS ja kostja 09.03.2022 tähtajatu krediidilepingu nr xxx, krediidilimiidiga 3800 eurot. Lepingu põhitingimustes lepiti kokku intressimääras 35,4% aastas (0,1% päevas), krediidi kogukuluga 8268,06 eurot. Kostja on perioodil 09.03.2022-17.05.2023 saanud krediiti kokku summas 3750 eurot, millest on maha arvestatud lepingu põhitingimustest tulenev väljavõtutasu 17,90 eurot. Lepingu põhitingimustest tulenevalt oli kostja kohustatud tasuma igakuiselt 15. kuupäevaks vähemalt igakuiselt kasutusse võetud krediidilt minimaalse tagasimakse, mis koosnes krediidi tagasimaksest, intressimaksest, kuutasust ja väljavõtutasust vastavalt kliendilepingule, st. igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Kostja poolt on lepingu katteks tagasimakseid tehtud kokku 759,75 eurot, millest on arvestatud põhiosa katteks 257,95 eurot, intressi katteks 426,80 eurot ja kiire väljamakse tasu katteks 75,00 eurot.

Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, hoiatati kostjat 02.05.2023 iseteeninduse kaudu kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud e-posti aadressile xxx saadetud teatega lepingute ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu täiendava tähtaja, s.o 16.05.2023, jooksul võlgnetavaid summasid. Kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud ning kuivõrd viimane makse toimus jaanuaris 2023, siis oli kostja alates veebruarist 2023 viivituses täielikult vähemalt kolme, 15.02.2023, 15.03.2023, 15.04.2023, osamaksete tasumisega. Kostja ei reageerinud lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus, mis võimaldanuks lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokku lepitud tingimustel. Krediidiandja ütles 17.05.2023 ülesütlemisavaldusega lepingu üles, edastades sellekohase teatise kostja e-mailile xxx, ning nõudis kostjalt lepingu raames sissenõutavaks muutunud summade tasumist. Kostjale edastati 09.06.2023 nõude loovutamise teade, milles teavitati kostjat tema ja xxx AS vahel sõlmitud lepingust tulenevate nõuete loovutamisest OK Incure OÜ-le.

Kostja krediidilepingust tulenev põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga on 3492,05 eurot. Kostja poolt on tagasimakseid põhiosa katteks tehtud kokku 257,95 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhitingimustes kokkulepitud intressimääras intress kokku summas 894,39 eurot. Tegemist on lepingu perioodil alates lepingu sõlmimisest 09.03.2022 kuni lepingu ülesütlemiseni 17.05.2023 kogunenud intressiga 894,39 eurot, millest on maha arvestatud perioodi jooksul tasutud intress kokku 426,80 eurot. Seega intressivõlgnevus on 467,59 eurot.

Hageja palub käesoleva hagiavalduse seisuga kostjalt välja mõista viivis määras 31,5% aastas perioodi 18.05.2023-30.06.2023 eest ja määras 35,4% perioodi 01.07.202330.10.2023 eest, kokku summas 545,79 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista vastavalt VÕS § 113 2 lg 2 p 3 alusel võla sissenõudmiskulu summas 35 eurot. Hageja on teinud kohtuvälises menetluses mõistlikke pingutusi, et saada kostjaga kontakti kokkuleppe saavutamiseks kohtuväliselt, edastades peale lepingu lõppemist kostjale nii e-posti kui ka posti teel järgnevad nõudekirjad: 09.06.2023 (25,00 eurot, 29.06.2023 (5,00 eurot), 26.07.2023 (5,00 eurot), millega seoses on hageja kandnud kulusid.

05.01.2024 esitas hageja kohtule vastuse kohtunõudele, milles märkis, et hageja on esitanud ammendavad selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmise osas hagiavalduses. Hageja selgitab, et ta ei ole hagiavalduse aluseks oleva lepingu algseks pooleks, vaid on nõude omandanud loovutamise teel. Hageja on teinud päringu algsele krediidiandjale, xxx AS-le, vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmise selgitamiseks. Hageja on hagiavalduses esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmise selgitused ja tõendid selliselt nagu algne krediidiandja, xxx AS, on need hagejale esitanud. Algne krediidiandja ei ole esitanud täiendavaid selgitusi vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmise osas. Hageja selgitas hagiavalduses, milliseid andmeid on krediidiandja krediidivõimelisuse kontrollimiseks kogunud (laenutaotlus, Maksehäireregister, Taust.ee register, Rahvastikuregister), mida päritud andmetelt tuvastati (sissetulekud ja kohustused ning nende suurus) ning mida andmete põhjal otsustati. Eelneva ja vastavalt süsteemi sätetele teostatud hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et klient on krediidivõimeline. Hagis toodi välja arvutuskäik kohustuste osakaalu kohta sissetulekutest. Hageja täpsustas arvutuskäigus tehtud arvutusviga.

Kostja vastuväited

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

xxx AS-i ja kostja vahel on sõlmitud 09.03.2022 krediidileping nr xxx, mille alusel on kostja saanud limiiti 3800 eurot (dtl 34-38). Puudub vaidlus, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. XXX AS on loovutanud oma nõude hagejale ning hageja on sellest kostjat teavitanud 09.06.2023 teates (dtl 46-48). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.

VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Hagiavalduse ja hagiavaldusele lisatud nõudearvestuse (dtl 39) kohaselt toimus kostja poolt viimane makse 11.01.2023. Seega oli kostja lepingu ülesütlemise ajaks viivituses 15.02.2023, 15.03.2023 ja 15.04.2023 osamaksete tasumisega, s.o vähemalt kolme osamakse tasumisega. 02.05.2023 saatis esialgne võlausaldaja kostjale e-postiaadressil xxx (dtl 40-42) teate lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu täiendava tähtaja, s.o 16.05.2023 jooksul võlgnetavaid summasid. Teates on märgitud, et XXX AS käsitleb nimetatud teatist lepingu ülesütlemise tahteavaldusena, mistõttu täiendavalt antud tähtajaks kohustuse täitmata jätmise korral loetakse leping ühepoolselt üles öelduks. Lepingu ülesütlemise korral muutuvad kõik lepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks. Puudub vaidlus, et ülesütlemisavaldus on esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seega on käesoleval juhul täidetud VÕS § 416 lg 1 sätestatud eeldused.

17.05.2023 on XXX AS edastatud kostjale lepingu lõpetamise teate, millise kohaselt on XXX AS lõpetanud lepingu xxx. Leping loeti ülesöelduks teatise edastamise kuupäeva s.o. 17.05.2023 seisuga (dtl 44-45). Kohus on tuvastanud, et hageja õiguseellasel oli õigus tarbijakrediidileping lõpetada ning et see lõppes 17.05.2023. Kohus leiab, et kuivõrd ülesütlemisavaldus on saadetud kostja poolt antud e-postiaadressile, on käesoleval juhul täidetud ka TsÜS § 69 lg 3 tulenev nõue, et ülesütlemisavaldus peab olema kostja poolt kätte saadud.

Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusesse üle võetud VÕS §-dega 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

Järgnevalt kontrollib kohus, kas hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Hageja hinnangul (vt dtl 23-24, 75-76 hageja seisukoht) laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Laenuandja kontrollis põhjalikumalt kostja krediidivõimelisust, võttes arvesse kostja sissetulekut, kohustusi, maksehäireid ning ka kostja poolt esitatud andmete tõesust. Hageja on esitanud kohtule süsteemi väljavõtte (dtl 54) ning maksehäireregistri ja Taust.ee päringu väljavõtted (dtl 55).

Hageja on tuginenud kostjale laenu väljastamisel asjaolule, et kostjal on olnud igakuine sissetulek 650 eurot ja kostja on enda igakuiseks finantskohustusteks märkinud 30 eurot. Kogu krediidilimiidi kasutusse võtmisel maksimaalne intressi makse kuus ca 114 (krediidilimiit 2000eur*0,1%*30 päeva) eurot, millele lisandub krediidisumma tagasimakse 63,33 eurot, kokku 177,33 eurot. Krediidiandja võttis krediidivõimelisuse hindamisel arvesse tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele määras 215,30 eurot. Krediidiandja võttis arvesse, et kostja kohustused sissetulekutest moodustasid maksimaalses määras 31,9% (177,33 eurot maks. krediidi tagasimakse + 30 eurot teavitatud finantskohustused/650eurot*100). Hageja on avaldanud, et krediidiandja on krediidivõimelisuse hindamiseks kogunud andmeid

Maksehäireregistrist, Taust.ee registrist, Rahvastikuregistrist ning lähtunud kostja poolt laenutaotluses esitatud andmetest (dtl 23, 75).

Hagejal oli tulenevalt VÕS § 4034 lg 13 järgi tõendamiskoormist tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Kohus leiab, et hageja seda kohustust täitnud ei ole. Kohus tuvastab, et hageja rikkus kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet järgmiste asjaolude alusel. Hageja ei ole oma väidetavate analüüside kohta esitanud ühtegi tõendit, hageja väide mingi analüüsi läbiviimise kohta on jäänud deklaratiivseks ja paljasõnaliseks. Hageja on küll esitanud kostja osas krediidivõimelisuse kohta süsteemi väljavõtte (dtl 54), mida hageja peab ilmselt silmas, kui viitab analüüsi teostamisele, kuid sellest dokumendist ei ole võimalik aru saada, milles see analüüs seisnes, mis andmeid aluseks võeti, kust need saadi ja mida analüüsiga tuvastati. Hageja ei ole selgitanud, kuidas ta kontrollis, et kostja sissetulek on 650 eurot kuus, nagu kostja on väitnud hageja andmetel oma taotluses. Hageja hinnangud on kontrollimatud ja oletuslikud. Hageja on märkinud hagiavalduse punktis 3.5, et kostja teavitas enda sissetulekuteks 650 eurot kuus. Hageja ei ole esile toonud, kas ja kuidas laenuandja tuvastas ja kontrollis, kui suur kostja igakuine sissetulek tegelikkuses oli, näiteks nõudes konto väljavõtete esitamist endale analüüsiks.

Tallinna Ringkonnakohus on 08.11.2021. a kohtuotsuses kohtuasjas nr 2-20-106661 märkinud, et ringkonnakohtu praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Kolleegiumi hinnangul ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (p 55). Hageja on esile toonud, et laenuandja on krediidi andmisel üksnes lähtunud kostja poolt laenutaotluses, Maksehäireregistrist, Taust.ee registrist ja Rahvastikuregistrist saadud andmetest.

Kohtule esitatust ei nähtu, kuidas on laenuandja kontrollinud, et kostja on suuteline maksma igakuiselt tagasi osamakseid 3800 euro suuruse krediidilimiidi kasutusele võtmisel.

Samuti ei ole laenuandja välja selgitanud, millest koosnevad kostja igakuised kohustused ja väljaminekud ning kas kostja deklareeritud kulud 30 eurot on ka tegelikult nii väikesed. Ka ainuüksi igakuise töötasu olemasolu ei ole piisavaks argumendiks, et lugeda vastutustundlikult tuvastatuks isiku krediidivõimekus, kui puudub igasugune krediidiandjapoolne analüüs isiku tulude ja kulude ehk maksevõime kohta.

Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 403 4 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest.

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on laenu perioodil 09.03.2022-31.12.2022 vastav intress 0,00% ja perioodil 01.01.202317.05.2023 vastav intress 2,5%. Seega kostja perioodi 09.03.2022-31.12.2022 eest intressi maksma ei pea ning nimetatud perioodil kostja poolt tasutud summad tuleb lugeda tasutuks põhivõla katteks. Kostja on perioodil 09.03.2022-31.12.2022 teinud laenuandjale tagasimakseid summas 759,75 eurot, mis tuleb arvestada tervikuna põhiosa tagasimakseks. Seega oli 31.12.2022 seisuga tagastamata krediidisummaks 2990,25 eurot (3750-759,75 eurot). Kuivõrd kostjal tuli perioodi 01.01.202317.05.2023 eest tasuda intressi määraga 2,5% aastas, kujuneb intressisummaks 28,06 eurot.

VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus eelnevalt tuvastas, et tulenevalt VÕS § 403 4 lg 7 on antud juhul tarbijakrediidilepingu intressimääraks 0,00%. Seega on tulenevalt VÕS § 113 lg 1 antud juhul viivisemääraks perioodil 18.05.23-30.06.2023 10,5% aastas ja perioodil 01.07.23-30.10.2023 12% aastas. Hageja on palunud mõista välja viivise alates 18.05.2023 kuni 30.10.2023. Viivis põhinõudelt 2990,25 eurot moodustab seega 157,79 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu hüvitis summas 35 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Võlausaldaja on kostjale saatnud kohtule esitatud tõendite kohaselt e-kirja teel teate nõude loovutamise kohta (dtl 46-49), mida kohus käsitleb kui esimest tasulist meeldetuletuskirja summas 25 eurot. Hageja on saatnud kostjale 29.06.2023 e-kirja teel hagihoiatuse (dtl 50-51) ja 26.07.2023 teistkordse hagihoiatuse (dtl 52-53), mida kohus käsitleb tasuliste meeldetuletuskirjadena, iga kiri 5 eurot. Seega on hageja sissenõudekulu hüvitise nõue põhjendatud summas 35 eurot (25+5+5).

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi on põhjendatud osaliselt ning kuulub osaliselt rahuldamisele. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus 2990,25 eurot, intress 28,06 eurot, viivis 157,79 eurot ja sissenõudmise kulu summas 35 eurot.

Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus

Käesoleva hagi hind on 4540,43 eurot. Kuivõrd kohus rahuldab hageja nõude osaliselt summas 3211,10 eurot ehk hageja nõudest rahuldatakse 70,7%, jätab kohus menetluskulud 70,7% ulatuses kostja kanda ja 29,3% ulatuses hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

Hageja palub kostjalt menetluskuluna välja mõista riigilõivu summas 560 eurot. Kooskõlas TsMS § 138 lg 2 kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivust 70,7% summas 395,92 eurot. Kuivõrd kostja ei ole kohtumenetluses sisuliselt osalenud (sh lepingulise esindaja kaudu), määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Mölder kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.