(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht 05.10.2022.a, Tallinn Kohtuasja number
2-21-131987
Kohtuasi
X ja Y hagi Q vastu elatise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.07.2022.a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Q 08.09.2022.a 28.09.2022.a)
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hagejad (apellatsioonimenetluses vastustajad): X (isikukood XXXXXXXXXXX) ja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja C (isikukood XXXXXXXXXXX, e-post XXX)
4.Pärast käesoleva kohtumääruse jõustumist tagastada apellatsioonkaebus selle esitajale (elektrooniliselt esitatud dokumentide puhul tagastamist ei toimu). Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
2-21-131987 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X ja Y (hagejad) esitasid 14.10.2021.a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avaldused (X tsiviilasjas nr 2-21-131987 ja Y tsiviilasjas nr 2-21-131989), milledes palusid Qlt (kostja) välja mõista elatise igakuiselt summas 150 eurot. Kostja esitas maksekäsu kiirmenetluse avaldustele vastuväited, mille tulemusea anti tsiviilasjad 25.11.2021.a üle menetlemiseks Harju Maakohtule.
2.Hagejad esitasid 08.12.2021.a Harju Maakohtule hagid Q vastu elatise nõuetes alates. Harju Maakohus liitis 17.02.2022.a kohtumäärusega tsiviilasjad ühte menetlusse.
3.Hagiavalduste kohaselt elasid C ja Q koos alates 2010 a. Ametlikult abielluti mais 2011.a ning abielust sündis kaks last: Y 2014 aastal ja X 2011 aastal. Lahutus toimus 2019 aastal, kuid koos ei elatud juba 2018 aastast. Kostja on pidevalt viibinud kinnipidamisasutuses ning hagejad elavad emaga. Kostja ei ole hagejaid materiaalselt toetanud ega osalenud laste elus. Kostja on üksnes pidevalt lubanud hagejaid materiaalselt toetada, kuid tegelikkuses ta seda teinud ei ole. Hagejate seaduslik esindaja on kindel, et kostja ei hakka hagejaid materiaalselt toetama ka vabadusse pääsedes. Hagejad taotlevad elatise väljamõistmist seaduses ettenähtud miinimumsummas alates 20.10.2021.a.
4.Kostja hagile vastu ei väidelnud, kuid palus arvestada asjaoluga, et ta viibib kinnipidamisasutuses ning on nõus, et seni tasub hagejatele elatist riik. Kui kostja vabaneb, läheb ta tööle ja maksab riigile tagasi. Kostja vanglas ei tööta ning tal puudub igasugune sissetulek. Kostja taotles, et elatis mõistetakse välja alles siis, kui ta vabaneb. Kostja palus menetluskulud jätta riigi kanda.
5.14.06.2022.a toimunud kohtuistungil teatasid hagejad, et on nõus vähendama elatist 200 eurole kuus ühele hagejale. Maakohtu otsus
6.Harju Maakohus rahuldas 12.07.2022.a otsusega hagi ning mõistis kostjalt kummagi hageja ülalpidamiseks välja igakuise elatise summas 200 eurot kuus alates 20.10.2021.a kuni X täisealiseks saamiseni, s.o 12.06.2029.a ja kuni Y täisealiseks saamiseni, s.o 06.01.2032.a. Kohus määras, et kostjal tuleb tasumisele kuuluv igakuine elatis tasuda iga kuu eest ette 5.kuupäevaks X arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXX märkides maksekorralduse selgitusse „Elatis“ ja Y arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX märkides maksekorralduse selgitusse „Elatis“. Kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
7.Otsuse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et kostja esile toodud asjaolud, so et ta ei tööta ning tal puudub sissetulek, ei ole aluseks alaealisele lapsele elatise mitte tasumiseks. Seoses kostja taotlusega, mõista temale elatis välja alles siis, kui ta vabaneb kinnipidamisasutusest s.o 01.06.2025.a. märkis kohus, et kuigi kohus võib seaduse kohaselt küll mõjuval põhjusel elatist vähendada, ei võimalda seadus selle asjaolu pinnalt nagu kinnipidamisasutuses viibimine,
2-21-131987 vabastada isikut alaealisele lapsele elatise maksmisest. Maakohtu hinnangul puudus mõjuv põhjus elatise mitteväljamõistmiseks. Apellatsioonkaebus ja menetluse edasine käik
8.Kostja esitas Tallinna Ringkonnakohtule 08.09.2022.a apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus 09.09.2022.a määrusega käiguta jättis, kohustades kostjat kohtule esitama eesti keelse ning seaduses sätestatud vormi- ja sisunõuetele vastav kaebus 14 päeva jooksul käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisest apellandile.
9.Kostja esitas täpsustatud apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule 28.09.2022.a. Kaebuse kohaselt on maakohtu otsus kostjale arusaadav ja ta mõistab, et peab lastele tasuma elatist. Vanglast seda teha ei suuda, kuna sissetulek ja isiklik vara puudub, vanglas kostja ei tööta. Kostja taotleb alimentidest maksepuhkust kuni 01.07.2025.a, kuna on sellest alates suuteline tasuma graafiku alusel. Kostja vabaneb 01.06.2025.a vanglast ja talle on kindlustatud töökoht ehitusfirmas. Samuti palub kostja end vabastada riigilõivust ja kohtukuludest, kuna pole võimeline neid tasuma. Lisaks on kostja pankrotis alates 2020.a ja tal on kohustus teha väljamakseid üks kord aastas.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 637 lg 1 p 6 ja § 638 lg 4 alusel jätta menetlusse võtmata.
11.TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.
12.TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt Riigikohtu 03.04.2018.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-16-18835, p 10.1.).
13.Ringkonnakohus on seisukohal, et eeldades kaebuses toodud väidete õigsust ei saaks apellatsioonkaebust ilmselt rahuldada. Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud sama taotluse, mis on esitatud maakohtu menetluses vastuses hagiavaldusele ning millele on maakohus ka otsusest nähtuvalt vastanud. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt väljatoodud asjaolud, so vangistuses viibimine ja seal mittetöötamine, isikliku vara mitteomamine ja võlgnevuste olemasolu ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks, kuna need ei ole elatise tasumise kohustuse täitmisest vabastavateks asjaoludeks. Selliseid aluseid seadusandja ette näinud ei ole.
14.Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kuigi PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, tuleneb PKS § 102 lg-st 2, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval
2-21-131987 põhjusel vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral käesoleva seaduse §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja ei ole neile asjaoludele tuginenud ega esitanud ka elatise vähendamise taotlust. Elatise kohustuse täitmise edasilükkamist seadusandja ette näinud ei ole.
15.Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse võtmise otsustamisel hinnanud apellatsioonkaebuses esitatud kostja väiteid ning neile käesolevas määruses vastanud. Apellatsioonkaebuses oli kostjal võimalik kohtu ette tuua kõik asjaolud, mille alusel saaks ringkonnakohus leida, et maakohus on hagi ebaõigesti rahuldanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja käesoleval juhul selliseid asjaolusid kohtu ette toonud ning apellatsioonkaebust ei saa selles esile toodud asjaoludel ilmselt rahuldada.
16.Käesoleval juhul kontrollis ringkonnakohus kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel ühtlasi maakohtu otsuse seaduslikkust. Maakohtule materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist või menetlusõiguse rikkumist ette heita ei saa. Ka ei ole kostja tuginenud väidetele, et maakohus oleks rikkunud menetlusõiguse norme või kohaldanud vääralt materiaalõigust. Asjaolu, et kostja maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna eelpooltoodust vastupidise väitmiseks alust. Eeltoodust tulenevalt keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
17.Ringkonnakohus selgitab, et menetlusse võtmise otsustamisel on apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad kostjale kui apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses.
18.Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, ei toimeta kohus kaebust vastustajale kätte ja tagastab selle kättetoimetamisega apellandile koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega (TsMS § 638 lg 4). Apellatsioonkaebus tagastatakse apellandile pärast käesoleva kohtumääruse jõustumist. Menetluskulude jaotus ja edasikaebeõigus
19.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus menetluskulud apellandi kanda. Kuna kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, puuduvad kindlaksmääratavad menetluskulud. Kohus selgitab, et apellatsioonkaebuse esitamine oli kostjale riigilõivuvaba tulenevalt RLS § 22 lg 1 p-st 2 ja § 59 lg-st 15.
20.Käesolev määrus on edasikaevatav tulenevalt TsMS § 638 lg-st 9.