Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik 24.06.2014 esitas KR (hageja) Harju Maakohtule hagi aktsiaseltsi D (kostja) vastu 5879,51 euro suuruse hüvitise saamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt asus hageja 13.02.2013 sõlmitud töölepingu alusel kostja juurde tööle kokana. Kostja teatas hagejale, et tööleping sõlmitakse tähtajalisena kuni 12. veebruarini 2015, kuna töömaht suureneb ajutiselt uue menüü väljatöötamise tõttu. Hageja töötamise ajal koostati uus menüü, kuid enne selle rakendamist teatas kostja 18.03.2014 hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest koondamise tõttu alates 16.04.2014. Kostja maksis 02.05.2014 hagejale lõpparve, sh töölepingu ülesütlemise hüvitise 664 eurot, mis on hageja ühe kuu keskmine töötasu. Kuna kostja ütles tähtajalise töölepingu erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 89 lg 1 järgi koondamise tõttu, oleks ta pidanud maksma hagejale TLS § 100 lg-s 3 ettenähtud hüvitise, st hageja keskmise töötasu töölepingus kokkulepitud tähtaja möödumiseni, mis on kokku 6543,51 eurot. Kostja on maksnud hagejale ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, mistõttu on hagejal saamata 5879,51 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et kuna tähtajalise töölepingu sõlmimiseks ei olnud mõjuvat põhjust, sõlmisid pooled tegelikult tähtajatu töölepingu. Hagejat ei võetud tööle uue menüü koostamiseks. Kuna hagejal ei olnud varasemat kokana töötamise kogemust, soovis kostja teha kahe aasta jooksul kindlaks tema tööalased kogemused, st pikendada katseaega. Kostja maksis hagejale õigesti TLS § 100 lg-s 1sätestatud koondamishüvitise ega pidanud maksma hüvitist TLS § 100 lg 3 järgi. Kui hagejal on õigus saada TLS § 100 lg-s 3 ettenähtud hüvitist, tuleb seda vähendada mõistliku suuruseni, milleks on ühe kuu keskmine töötasu. Selles suuruses on kostja hagejale hüvitist maksnud. Hagejale ei tekkinud kahju, mistõttu hageja nõutud hüvitise maksmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja sai kostja abiga uue töökoha ning seda tõendab hageja uue tööandja ja kostja kirjavahetus. Maakohtu otsus 19.12.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 3 alusel 5879,51 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on hagejaga sõlmitud töölepingusse märgitud nii tähtaja kestus kui ka tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjus. Kostja ei tõendanud, et tegelikult soovisid pooled sõlmida tähtajatu töölepingu. Isegi kui kostja töömaht ei olnud hageja töö võrra ajutiselt suurenenud, ei viita miski sellele, et hageja teadis, et kostja tahteks oli sõlmida tähtajatu tööleping. Hagejaga sarnane mõistlik isik ei pidanud töölepingu tekstist või kostja muudest avaldustest aru saama, et kostja soovib sõlmida tähtajatu töölepingu. Kostja ei väitnud hageja pöördumisele vastates, et tööleping on tähtajatu. Seega vastab leping TLS § 6 lg 2 nõuetele ja pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu. TLS § 9 lg 1 mõtteks ei ole anda tööandjale võimalust koondamise puhul vabaneda TLS § 100 lg-s 3 sätestatud kohustusest, tuginedes tähtajalise töölepingu ebaõigele sõlmimisele. TLS § 9 lg 1 peamine eesmärk on kaitsta töötajat põhjendamatu tähtajalise töölepingu eest. Kostja on menetluses väitnud, et tegelikult soovis ta vormistada tähtajalise töölepingu selleks, et pikendada katseaega. Tähtajalist töölepingut ei saa hiljem tõlgendada tähtajatuna töötaja kahjuks. Kostja ütles tähtajalise töölepingu üles TLS § 89 lg-s 1, mitte sama paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud põhjusel. Eeltoodu tõttu peab kostja maksma hagejale TLS § 100 lg-s 3 sätestatud hüvitise. Kostja leiab, et tegemist on kahjuhüvitisega, mida saab vähendada ja mille maksmise kohustust saab eeldatavasti hinnata, lähtudes hea usu põhimõttest. Hageja arvates on nõutav hüvitis seaduses sätestatud leppetrahv, mille nõudmisel ei ole tegelik kahju oluline, või on see käsitatav kohustuse täitmise nõudena. Lepingu ennetähtaegne ülesütlemine mõjuva põhjuseta on lepingu rikkumine. TLS § 100 lg-s 3 ettenähtud hüvitise nõue on käsitatav lepingulise kohustuse täitmise nõudena (võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 1). Seega ei ole alust hüvitise suurust vähendada. TLS § 100 lg 3 sõnastusest ega TLS-i eelnõu seletuskirjast ei nähtu seadusandja tahet anda töötajale üksnes kahju hüvitamise või leppetrahvi nõue, mille mõlema puhul saaks kohus kaaluda hüvitise vähendamist. TLS § 100 lg 3 alusel makstav hüvitis ei sõltu töötaja kahjust, sh uuesti tööle asumise ajast, samuti ei ole hüvitis kui seaduses selgelt ettenähtu vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjal oli töölepingu ülesütlemisel võimalus kaaluda erinevaid tegutsemisviise ja ta otsustas töösuhte lõpetada. Kui TLS § 100 lg 3 sätestab töötaja kahju hüvitamise nõude, on selle suurus VÕS § 140 lg 2 järgi seadusega sätestatud. Seega ei ole vaja kaaluda hüvitise vähendamist. Kuna vaidluse lahendamiseks ei ole oluline, millal ja kelle abil sai hageja uue töökoha, ei ole vaja arvestada hageja uue tööandja ja kostja kirjavahetust (TsMS § 238 lg-d 1 ja 5). Apellatsioonkaebus 19.01.2015 esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt jõudis maakohus ebaõigele järeldusele, et 13.02.2013 sõlmitud tööleping on tähtajaline ja et TLS § 100 lg 3 alusel ei kuulu hüvitis vähendamisele. Kostja leidis, et tööleping on hagejaga sõlmitud tähtajatuna, ja kuna tegemist ei olnud tähtajalise töölepingu alusel töötamisega, siis puudub alus TLS § 100 lg 3 kohaldamiseks ning sel alusel hüvitise maksmiseks. Seega on kostja hagejale hüvist maksnud õigesti TLS § 100 lg 1 alusel. Tööleping ei saanud olla sõlmitud töömahu ajutise suurenemise või hooajatöö tegemise põhjendusel (TLS § 9 lg 1). Kostja arvates ei saanud hagejaga sarnane mõistlik isik, viidates hageja tööle võtmise eesmärgile ja töö iseloomule, sellises olukorras eeldada tähtajalise töölepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 4).

Kostja oli seisukohal, et TLS § 100 lg 3 alusel makstav hüvitis on olemuselt kahjuhüvitis. Sotsiaalministeeriumi poolt 2013. aastal koostatud töölepingu seaduse selgitustes on sõnaselgelt öeldud, et TLS § 100 lg 3 kohaldumisel tuleb töötajale hüvitada n-ö saamata jäänud tasu, millele oleks töötajal olnud õigus, kui ta oleks saanud töötada kokkulepitud tähtajani. Saamata jäänud tasu on aga olemuselt varaline kahju VÕS § 128 lg 1 mõttes. Järelikult on kostja 22.07.2014 vastuses hagile esitatud alternatiivne taotlus vähendada hüvitist põhjendatud ja asjakohane. Tulenevalt TLS § 89 lg-st 3 peab enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Ehkki kostjal endal ei olnud võimalik koondatavale hagejale ise uut tööd pakkuda, siis sellest hoolimata oli kostjal oluline roll selles, et hageja endale kiiresti uue töö leidis. Hea usu põhimõttest tulenevalt oleks ebaõiglane karistada kostjat hüvitise maksmisega tähtajalise töölepingu järgselt kasvõi 17.04.2014-12.02.2015 perioodi eest, kuna kostja panustas oluliselt hageja uue töö leidmisele, ilma milleta hageja nii kiiresti samal erialal tööd leidnud ei oleks. Koondamishüvitise maksmise eesmärk on eelkõige varalise kahju hüvitamine, millest töötaja jääks ilma, kui ta on arvestanud, et tal on töö olemas kuni tähtajalises lepingus märgitud tähtaja saabumiseni. Hagejal seda kahju tekkida ei saanud, sest aeg, mis jäi töökohtade vahetuse vahele, oli lühike (viis päeva). Selle perioodi on igati korvanud kostja poolt makstud ühe kuu ulatuses koondamishüvitis. Kahju hüvitamise eesmärgiga oleks vastuolus, kui hüvitis on suurem tekkinud kahjust. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsus 23.04.2015 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 19.12.2014 otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu ning seadus ei võimalda TLS § 100 lg 3 alusel makstavat hüvitist vähendada. Ringkonnakohus järgis maakohtu otsuse põhjendusi ega korranud neid. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et seadusandja eesmärgiks on olnud vältida tähtajaliste töölepingute sõlmimisel tööandjate kuritarvitusi ja äririski ülekandmist töötajale. Ettevõtjal on kohustus planeerida oma majandustegevust ja kasutada tähtajalist töölepingut vaid siis, kui selleks on põhjendatud vajadus. Kui pidada TLS § 100 lg 3 alusel makstavat hüvitist kahjuhüvitiseks, ei ole vaidlusaluses asjas põhjust seda vähendada. Kostja ei ole tõendanud, et ta abistas hagejat uue töö leidmisel ja hageja saab uuel töökohal varasemast suuremat töötasu. Kassatsioonkaebus 29.05.2015 esitatud kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ja saata asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldasid kohtud valesti materiaalõigust, kui jätsid tuvastamata, et töölepingu p 2.2 on vastuolus seadusega ja seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 85 järgi tühine ning tööleping on sellest tulenevalt TLS § 80 lg 2 järgi sõlmitud tähtajatult. Kohtud kohaldasid valesti VÕS § 29 lg-t 4, tuvastades, et hageja ei teadnud, et kostja soovib sõlmida tähtajatu töölepingu. Kohtud kohaldasid valesti ka TLS § 100 lg-t 3, kui leidsid, et see säte ei näe ette kahjuhüvitist ja seda ei saa vähendada. Lisaks rikkusid kohtud tõendite hindamise ja otsuse põhjendamise kohustust, sest jätsid tähelepanuta kirjavahetuse, millest nähtub kostja osa hagejale uue töö saamisel.

Vastus kassatsioonkaebusele Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Riigikohtu määrus 04.11.2015 otsusega asjas nr 3-2-1-120-15 tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 23.04.2015 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt ja määras tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Kolleegium märkis, et menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle ja seetõttu loeb ringkonnakohus need tuvastatuks:

lepingusse on märgitud nii tähtaja kestus kui ka tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjus. Seega vastab leping TLS § 6 lg 2 nõuetele. Kostja ei ole tõendanud, et tegelikult soovisid mõlemad pooled tähtajatu töölepingu sõlmimist. Isegi kui kostjal tulenevalt koostöölepingust (tl 30) puudus tegelikult ajutiselt suurenev töömaht selle töö osas, mida asus tegema hageja, siis ei viita miski sellele, et hageja kostja vastavat tahet teadis. Samuti ei pidanud hagejaga sarnane mõistlik isik töölepingu tekstist või kostja muudest avaldustest aru saama, et kostja soovib tegelikult tähtajatu töölepingu sõlmimist. Kostja 21.04.2014 vastusest hageja päringule nähtub, et sel ajal kostja ka ise ei tuginenud veel väitele, et tööleping on tegelikult tähtajatu (tl 11). Eeltoodu alusel tuvastas maakohus põhjendatult, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu. Kuna kostja on tähtajalise töölepingu ennetähtaegselt üles öelnud, siis tuleb tal maksta TLS § 100 lg 3 järgne hüvitis. Maakohus leidis, et TLS § 100 lg 3 alusel makstav hüvitis ei sõltu töötaja kahjust, sh uuesti tööle asumise ajast, samuti ei ole hüvitis kui seaduses selgelt ettenähtu vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus nimetatuga ei nõustu. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et VÕS § 1 lg 1 alusel kohaldatakse töölepingule ka võlaõigusseaduse üldosas sätestatut. Seega kehtivad töölepingule mh VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõte ning 7. peatükis ettenähtud kahju hüvitamise sätted. Töötajale TLS § 100 lg 3 alusel hüvitise väljamõistmisel tuleb mh arvestada VÕS §-s 127 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki ja ulatust, sh lg-s 5 sätestatut, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik (töötaja) sai kahju tekitamise tagajärjel. Seega võimaldab seadus arvestada TLS § 100 lg 3 alusel väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel nt asjaoluga, et töötaja sõlmis pärast tähtajalise töölepingu ülesütlemist, aga enne töölepingus kokkulepitud tähtaja möödumist tööandja soovitusel uue töölepingu teise tööandjaga. Sellisel juhul võib kooskõlas VÕS §-s 6 ja § 127 lg-s 5 sätestatuga olla põhjendatud TLS § 100 lg-s 3 sätestatud hüvitise suurust muuta. TLS § 100 lg-s 3 sätestatud hüvitis ei ole käsitatav kahju tekitanud isiku vastutuse piirsuurusena ega kindla suurusega kahjuhüvitisena, maakohtu viidatud VÕS § 140 lg 2 asjas seega ei kohaldu (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-120-15). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-80-15 p-des 28 ja 31 leidnud järgmist: „Kohtud on iseenesest õigesti lähtunud hageja sissetuleku, mida ta töölepingu tähtaja möödumiseni pidi saama, ja edasise teisel töökohal saadud tasu vahest. Selline hüvitise arvutamine vastab kahju hüvitamise üldpõhimõttele VÕS § 127 lg 1 järgi, millest lähtudes tuleb töötaja asetada hüvitist makstes olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui tööandja ei oleks tähtajalist töölepingut ebaseaduslikult üles öelnud (st oleks saanud kokkulepitud tasu). Kahjuhüvitisest tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata hageja teisel töökohal saadud tasu. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et asjas kohaldub TLS § 100 lg 3. See säte rakendub üksnes juhul, kui tähtajaline tööleping öeldakse üles majanduslikul põhjusel TLS § 89 alusel ja ülesütlemine on kehtiv. Olukorras, kus tähtajalise töölepingu ülesütlemine on tühine, kohalduvad TLS §-d 107 ja 109. Seda ka juhul, kui tuvastatakse, et tühine on tähtajalise töölepingu ülesütlemine majanduslikul põhjusel. Samas nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et TLS § 100 lg 3 järgi makstav hüvitis (töötasu lepingu tähtaja saabumiseni) on lähtekohaks ka tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel VÕS § 127 lg-st 1 lähtudes. Küll aga tuleb hüvitist korrigeerida VÕS § 127 lg 5 alusel, arvates sellest maha sissetuleku, mida hageja sai või oleks võinud saada oma tööjõudu mujal rakendades. Vastasel juhul oleks tegemist karistusliku hüvitisega, mis võiks viia töötaja põhjendamatu rikastumiseni. See oleks vastuolus hüvitise määramise üldpõhimõttega, et hüvitada tuleb tekkinud kahju“.

Kuna maakohus leidis ebaõigesti, et TLS § 100 lg 3 alusel väljamõistetavat hüvitist ei saa vähendada, siis jättis põhjendamatult arvestamata ka TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel kostja kirjavahetuse hageja uue tööandjaga (tl 35, TVK toimik), kuna leidis, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, millal ja kelle abil sai hageja uue töökoha. Ringkonnakohus maakohtu nimetatud seisukohaga ei nõustu. Nimetatud e-kirjavahetusest nähtub, et hageja uus tööandja pöördus kostja poole seoses sellega, et vajas kiiresti uut kokka ja et kostja andis teada uuele tööandjale, et tema juurest just vabanevad hageja ja veel üks kokk (t.l 35, TVK toimik). Nimetatut ei lükka ümber ka hageja väide, mille kohaselt sai ta tööle kokana uue tööandja juures proovitöö alusel. Ringkonnakohtu arvates üks ei välista teist. Kuna pooled ei vaidle selles, et hageja töötasu uue tööandja juures oli 580 eurot kuus, siis tuleb nimetatust lähtuda TLS § 100 lg 3 alusel hüvitise arvutamisel. Kõigepealt perioodi eest 17.04.2014-20.04.2014 k.a., s.o 4 päeva eest: (664:30) x 4=88,53 eurot. Perioodi 21.04.2014 kuni 30.04.2014, s.o 10 päeva eest: (664-580):30=2,8, 2,8x10=28 eurot. Perioodi 01.05.2014 kuni 01.02.2015, s.o 9 kuu eest: (664-580)x9=756 eurot. Perioodi 01.02.2015 kuni 11.02.2015 k.a., s.o 11 päeva eest: (664-580):28=3, 3x11=33 eurot. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele hüvitis 88,53+28+756+33=905,53 eurot. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta hageja poolt peale menetlust Riigikohtus 20.11.2015 menetlusdokumendis esitatud uued faktilised asjaolud. Eeltoodu alusel kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Menetluskulud Nii maakohtus, apellatsiooniastmes kui ka Riigikohtus kantud menetluskuludest jätta TsMS § 171 lg 1 ja 173 lg 3 alusel 15% kostja aktsiaselts D kanda ja 75% hageja KR ́i kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015.a kehtiva menetlusõiguse seaduse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (näiteks lepingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Kuna käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, ta menetlusosalistelt menetlus-kulude nimekirja ei küsinud ning märkis otsuses, et menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei kehti enam säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi jõustumist, tuleb siiski kohaldada varasemat seadust nende lõpplahendite suhtes, mis tehti enne 01.01.2015, ning lubada kulude kindlaksmääramise taotlust esitada kehtinud seaduses ettenähtud korras. Seejuures on oluline ka tagada, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi, seda sõltumata lahendi tegemise ajast. Eeltoodust tulenevalt ei määra ringkonnakohus menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirja esitamiseks tähtpäeva, vaid määrab kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. Kohus selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb menetlusosalistel juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonist. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.