2-21-12784/33 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

4.Materiaalõiguslikuks aluseks käesoleva vaidluse lahendamisel on perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 96, § 97 p 1, § 102 lg 2 ja § 108, mille kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama ning elatist on õigus nõuda tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne elatise hagi esitamist ja mõjuval põhjusel võib kohus välja mõista elatise alla miinimummäära. Hagejad nõudsid kostjalt PKS § 108 alusel tagasiulatuvalt ülalpidamiskohustuse täitmist perioodi 13.08.2020 kuni 13.08.2021 eest summas 3 098 eurot hageja kohta. PKS § 108 alusel vanemalt tagasiulatuvalt elatist välja mõistes tuleb arvestada, et erisätete puudumise tõttu tuleb elatist tagasiulatuvalt välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse lapse toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades mh vanemate majanduslikku seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 tähenduses. Tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, kas sellise nõude rahuldamine koormab vanemat ebamõistlikult, kui laps ei ole varem kordagi ülalpidamist nõudnud. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik vältida kohustatud vanema äärmiselt raskesse olukorda asetamist eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel nii lapse toonaseid vajadusi kui ka mõlema vanema toonast ja kohtulahendi tegemise aja ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt ka Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20 ja seal viidatud varasemad lahendid). Enne hagi esitamist ülalpidamise järjepidevalt nõudmata jätmine ei välista iseenesest hagejate õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist (vt ka Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20 ja seal viidatud varasemad lahendid). Esmalt analüüsib kohus, kui suured olid hagejate vajadused perioodil 13.08.2020 kuni 13.08.2021 ning seejärel võtab seisukoha tagasiulatuva elatise nõude osas. 4.1 Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 32-1-69-13 p 17, Riigikohtu 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13 jt). Elatisenõude esitajaks ehk hagejaks kohtus on alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses tema hooldusõiguslik vanem ehk seaduslik esindaja vastavalt PKS § 120 lg 1 sätestatule. 4(9)

Lapse ülalpidamise ulatust reguleerib PKS § 99, mille lõigete 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Osundatud seadusesätete kohaselt tuleb esmalt kindlaks teha laste esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15 ja Riigikohtu otsus 8.01.2014 otsus tsiviilasjas 3-2-1-165-13 p 15). Nimetatu eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19, Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15). PKS § 100 lõike 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena), kusjuures PKS § 101 lõike 1 kohaselt ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Riigikohus on oma lahendis 24.10.2012 tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 16 ja 16.01.2013 lahendis p 17 märkinud, et PKS § 101 lg 1 sätestatust tulenevalt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt RK lahend 3-2-1-37-11 p 12). PKS § 100 lg 4 sätestab aga, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 sätestatust on kostja tõendamise koormiseks asjaolu, et ta on oma laste ülalpidamisest osa võtnud vaidlusalusel perioodil ning hagejate igakuised kulud ei ole nii suured nagu hagejad seda väidavad. Kohus selgitas pooltele nende tõendamiskoormust. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas:  hagejate seaduslik esindaja ja kostja on alaealiste hagejate vanemad;  hagejad elavad emaga;  kostja maksis vaidlusalusel perioodil elatist kokku 814 eurot;  kostja tasus ainuisikuliselt kuni 2021.aasta juunini pangalaenu;  kostja tasus hageja II jäähoki trenni ja varustuse eest;  hagejad viibisid vaidlusalusel perioodil kostjaga keskmiselt 6 ööpäeva kuus;  hagejate emale laekub peretoetus 120 (2x60) eurot kuus; Hagejad on tagasiulatuva miinimummäärast 292 eurot.

lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt ka Riigikohtu 9.03.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20). Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. PKS § 102 lg 2 sätestab, et kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuivõrd PKS § 102 lg-s 2 loetletud mõjuva põhjuse kataloog ei ole ammendav, võivad elatise vähendamiseks alla miinimummäära anda aluse ka muud olulised põhjused nt lapse kulud ei ole miinimummääras elatise väljamõistmiseks piisavalt suured. Või kulud on kaetud riiklike toetustega jne. Seega ei ole õige hagejate seisukoht, et isegi kui lapse vajadused on seaduses sätestatud miinimummäärast väiksemad, ei võimalda seadus mõista elatist välja väiksemas ulatuses. Kostja on vaidlustanud hageja kulude suuruse, sest need ei ole kostja hinnangul hagejate elustandardit ja hagejate ema sissetulekut arvestades reaalsed, viidates muu hulgas RAKE uuringule. Samuti olevat kostja osalenud hagejate ülalpidamises vahetult, sh hagejad viibisid kostjaga keskmiselt kuus (6) ööpäeva kuus. Samuti on kostja väitnud, et hageja vajadused on kaetud riiklike toetustega. Järgnevalt analüüsib kohus hagejate kulusid. Kohus leiab, et lähtuda tuleb eelkõige lapse põhjendatud vajadustest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Sellest lähtuvalt saab otsustada elatisraha suuruse üle. Ajavahemikul 13.08.2020 - 13.08.2021 moodustasid hageja I ülalpidamise kulud kokku 5 729 eurot, neist eluasemele 1 015 eurot (s.o 84,58 eurot kuus), majandamisele 353 eurot (s.o 29,42 eurot kuus), söögile 2 400 eurot (s.o 200 eurot kuus), lasteaiale 925 eurot (s.o 77,08 eurot kuus), riietele 400 eurot (s.o 33,33 eurot kuus), huvialadele 216 eurot (s.o 18 eurot kuus), muule (nt mänguasjad, sünnipäeva kingid sõpradele jne) 420 eurot (s.o 35 eurot kuus). Hageja II kulud moodustasid perioodil 13.08.2020 – 13.08.2021 kokku 6 150 eurot, neist eluasemele 1 015 eurot (s.o 84,57 eurot kuus), majandamisele 353 eurot (s.o 29,42 eurot kuus), söögile 2 400 eurot (s.o 200 eurot kuus), koolile 375 eurot (s.o 31,25 eurot kuus), riietele 400 eurot (s.o 33,33 eurot kuus), huvialadele 1 194 eurot (s.o 99,50 eurot kuus), muule (nt mänguasjad, sünnipäeva kingid sõpradele jne) 420 eurot (s.o 35 eurot kuus). TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväiteid. Kostja on esitanud vastuväite hagejate kuludele. Kostja ei ole oma vastuväiteid kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendanud. Kohus ei nõustu kostja väitega, et hagejate igakuiste vajaduste suuruse hindamisel saaks rakendada RAKE uuringut, sest kohus peab lähtuma lapse kuludega seonduva hindamisel kehtivast õigusest, mistõttu RAKE uuringus märgitu ei oma tähtust ja on asjakohatu. Kohus selgitab lisaks, et RAKE uuringust ei ole võimalik kulude suurust tuletada, kuivõrd tegemist ei ole õigusaktiga ning lapse kulude põhjendatud ja vajalik koosseis tuleb tuvastada juhtumipõhiselt. Hagejad on ise kinnitanud, et nende igakuised kulutused on 477,42 eurot (hageja I) ja 512,50 eurot (hageja II) kuus ning kohtu hinnangul on need mõistlikud ja vajalikud. Seega kohus on tuvastanud, et hagejate igakuised vajadused on seadusega kehtestatud miinimummäärast väiksemad. Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejad veetsid vaidlusalusel perioodil kostjaga keskmiselt kuus (6) päeva kuus. Kuigi kostja on menetluses märkinud, et kandis ülalpidamiskohust vahetult, esitades vastuses hagile loetelu kantud kuludest (dtl 211, 297 - 314), ei ole kohtu hinnangul kostja kantud kulud vaadeldavad vahetu ülalpidamiskuluna, sest need on toreduslikku laadi ega ole hagejatele igapäevaeluks vajalikud. Riigikohus on praktikas 6(9)

märkinud, et kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Kohtu hinnangul ei ole viibi hagejad kostja juures olulise osa ajast, mistõttu kostja juures viibimise ajal hagejatele vajalik söögikulu, sh eluasemekulud (mida kostja ei ole ka kohtu ette toonud) ei ole märkimisväärsed. Jäähoki trenni eest on kostja tasunud ajavahemikul 12.06.2020 – 11.06.2021 40 eurot (dtl 306) ja varustuse eest 83,03 eurot (dtl 304, 305). Istungil selgitas kostja, et hageja II enam trennis ei käi (dtl 394 00:38:00). Seega oli tegemist ühekordse tasumisega, mis teeb kuus 10,26 eurot ((40 + 83,03)/12). Kohus ei nõustu, et kuna kostja ei ela hagejate ema ja kostja kaasomandis oleval kinnisasjal ega saa seda kasutada, on tal õigus kasutuseelise hüvitisele, mida kostja nõudnud ei ole ja seeläbi saab seda arvestada hagejate ülalpidamise andmiseks. Kohus nõustub, et kostjal võib olla õigus kasutuseelisele, kuna ei saa oma osa kaasomandist kasutada, kuid kohtu hinnangul on kasutuseelmise hüvitamise nõudeõigus kostjal hagejate ema vastu, mille saab kostja esitada ühisvara jagamise nõudes. Seda on selgitanud ka Riigikohus 01.11.2017 lahendis tsiviilasjas 2-14-11930. Kohus lisab, et Riigikohus on pidanud võimalikuks tuvastada lapse eluasemekulude suurust läbi kasutuseeliste, kuid kostja viidatud lahend tsiviilasjas 3-2-1-6913 selgitab, kuidas lapse seaduslik esindaja, kelle eluaset laps kasutab, saab arvestada lapse eluasemekulude suurust, mida peaks lahus elav vanem hüvitama. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul sellekohased kostja väited hagejate elatise nõude lahendamisel asjakohased ja jätab need tähelepanuta. Kostja on märkinud, et osa hagejate vajadustest on kaetud riiklike toetustega. Riigikohus on lahendi nr 2-16-11905 p-s 19 leidnud, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, märkides, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad). PHS § 15 kohaselt on peretoetuse eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. Tuginedes asjaolule, et kohus on ülal tuvastanud ning hagejad on ise kinnitanud sellises ulatuses kulude suurust, et hagejate vajadused on miinimummäärast väiksemad, asub kohus seisukohale, et hagejatele riiklike toetuse maksmise fakt on käesoleval juhul aluseks elatise vähendamiseks. Lastetoetus on 60 eurot hageja kohta ning pooled ei vaidle, et seda makstakse hagejate emale. Seega on hagejate ema andnud hagejale I vahetut ülalpidamist 466,42 euro suuruses summas ja kostja vahetu ülalpidamine hageja I osas puudub. Hageja II suhtes on hagejate ema andnud ülalpidamist 512,50 euro suuruses summas ning kostja andis hagejale II vahetut ülalpidamist 10,26 eurot. Tuginedes eeltoodule ning lähtudes, et vanemad peavad lastele andma elatist reeglina võrdses ulatuses ning käesolevalt ei ole kohtu ette toodud, et pooled oleks varaliselt või majanduslikult ebavõrdses seisus, on kohtu hinnangul perioodil 13.08.2020 kuni 13.08.2021 põhjendatud hageja I igakuine elatis kostjale langevas osas 203,21 (466,42/2 - 30) eurot kuus ja hageja II igakuine elatis kostjale langevas osas 221,12 (512,50/2 – 10,26/2 - 30) eurot kuus. Kohus lisab, et kuigi hagejate hinnangul on kostja lubanud 11.09.2020 sõnumivahetuses tasuda mõlemale hagejale elatist 300 eurot kuus (dtl 241 – 242), millele lisandub hageja II jäähoki trenniga seotud kulud, siis kuna pooled on andnud sõnumi sisule erineva tõlgenduse ja ei ole teada, millest hagejate ema ja kostja enne kostja sõnade „Olgu ...“ on kirjutanud/arutanud ja käesolevalt kostja ei kinnita sellekohast tahet, kuid kokkuleppe sõlmimine toimub pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, siis ei ole käesoleval tõendatud, et kostja oleks lubanud igakuist elatist hagejate väidetud ulatuses 300 eurot hageja kohta. 7(9)

4.2 Järgmisena võtab kohus seisukoha hagejate tagasiulatuva nõude osas. Hagejate nõude osas välja mõista kostjalt elatis tagasiulatuvalt, juhindub kohus PKS § 108 sätestatust, mille kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Pooled ei vaidle selle üle, et kuni 2021.aasta juunini täitis kostja laenulepingut ainuisikuliselt ning alates 2021.aasta juunist leppisid hagejate ema ja kostja kokku, et vanemad täidavad laenulepingust tulenevaid kohustusi võrdses osas. Pooled vaidlevad selle üle, et kas hagejate ema ja kostja vahel oli perioodil 13.08.2020 kuni 01.06.2021 kokkulepe, et kostja tasub ainuisikuliselt laenulepingust tulenevate laenu tagasimaksete eest ega tasu sellel ajal hagejatele elatist rahas. PKS § 100 lg 3 sätestab, et vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Riigikohus on asunud seisukohale, et PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb elatisenõude puhul arvestada muu hulgas vanemate kokkuleppega ettenähtut ning kokkulepet tuleb eelkõige arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Hagejad on esitanud menetluses kuvatõmmise sõnumist, kus kostja kirjutab hagejate emale 11.09.2020 „Olgu. Lisaks 300 eurole ühele lapsele olen nõus tasuma Rile jäähoki eest seni kuni ta seal käib. Arvan, et see on enam kui õiglane.“, millele on hagejate ema vastanud küsimusega „siis 735?“, millele on kostja omakorda vastanud „Noh jah, jäähoki eest on ju 135?“ (dtl 241 – 242). Hagejad väidavad, et kostja on ise lubanud maksta lapse kohta elatist 300 eurot kuus, millele lisandub hageja II jäähoki trenniga seotud kulu. Kostja vastuväite kohaselt on hagejate esitatud osa sõnumist kogu kontekstist välja võetud ning ei ole teada, millest pooled enne kostja sõnu „Olgu...“ kirjutasid. Kokkulepe ei olnud, et isa maksab 300 eurot ühele lapsele ja 300 eurot teisele lapsele ning 600 kokku. Vanemad rääkisid pangalaenu maksmisest. Pangalaenule lisaks oli kostja nõus tasuma lapse jäähoki trenni eest. Seega kokkulepe oli, et isa maksab 600 pangalaenu pluss jäähoki. Isa oleks pidanud maksma pangalaenu, aga ema ei tasunud seda. Pangalaenu tagasimakse oli keskmiselt 800 eurot kuus (dtl 395, 210). Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejate ema ei tasunud laenulepingust tulenevaid tagasimakseid ning 2021.aasta juunis leppisid vanemad kokku, et laenulepingust tulenevat kohustust hakkavad vanemad võrdses osas täitma ning kostja on alates 2021. aasta juunist hakanud elatist tasuma, kandes hagejate ema arvelduskontole 13.06.2021 412 eurot ja 22.07.2021 400 eurot (dtl 26) ja 30.08.2021 400 eurot (dtl 140). Seega nähtub väljatoodud asjaoludest, et kostja elatise tasuma hakkamine oli ajaliselt seotud hagejate vanemate kokkuleppega, et alates juunist 2021 täidetakse laenulepingust tulenevaid kohustusi võrdses ulatuses. Samas ei tähenda see, et sellisest kostja käitumisest saab välja lugeda, et poolte vahel oli kokkulepe PKS § 100 lg 3 tähenduses. Kohus nõustub kostjaga, et hagejate esitatud sõnumi väljavõtte pinnalt ei saa võtta seisukohta, milles pooled kokku leppisid, sest kohtule on esitatud koguvestlusest üksnes osa ning eelnev sõnumivahetus ei nähtu. Küll aga on nimetatud tõendiga tõendatud, et poolte vahel oli elatisega seonduv teemaks vähemalt 11.09.2020. Kuna pooled on andnud sõnumi sisule erineva tõlgenduse, ei saa kohus hagejate vanemate kokkuleppe puudumist või olemasolu sõnumi kuvatõmmisest tuletada. Kuna kostja kohustus on tõendada, et hagejate ema ja kostja vahel oli kokkulepe elatise teistsuguses tasumises ning kokkuleppe sõlmimine toimub pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, kuid sõnumist ei nähtu hagejate ema nõustumust ja hageja ei ole seda ka menetluses väljendanud, ei ole seega kostja oma väidet tõendanud ning kokkuleppe sõlmimine on tõendamata. Kohus selgitab, et olukorras, kus kostja tasus laenulepingu 8(9)