Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. veebruar 2025, Tartu
Tsiviilasja number
2-23-125529
Tsiviilasi
OK Incure OÜ hagi T.T vastu võla väljamõistmiseks
Apellatsioonkaebuse hind
1760,11 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 9. augusti 2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
T.T apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): T.T (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalju Kutsar Vastustaja (hageja): B2 Impact OÜ (endine ärinimi OK Incure OÜ, registrikood 11542046), lepinguline esindaja Anne-Liis Veski
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 9. augusti 2024 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta B2 Impact OÜ (endine ärinimi OK Incure OÜ) hagi T.T vastu võla väljamõistmiseks rahuldamata.
2.T.T apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus B2 Impact OÜ (endine ärinimi OK Incure OÜ) kanda.
Välja mõista menetluskuluna B2 Impact OÜ-lt (endine ärinimi OK Incure OÜ) T.T kasuks maakohtus 170, 80 eurot ja ringkonnakohtus 485, 80 eurot, millele lisandub viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses tasumata menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni tasumiseni.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas 20. juunil 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse T.T (kostja) vastu 2888,31 euro saamiseks. Kohus tegi 22. juunil 2023 kostjale makseettepaneku. Kostja esitas 1. juulil 2023 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohtu 5. juuli 2023. a määrusega anti hageja nõue kostja vastu üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 24. augustil 2023 hagiavalduse, milles esialgu palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2383,30 eurot, intressi 289,38 eurot, viivise 401,20 eurot ja sissenõudmiskulu 50 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Ferratum Bank Plc (Ferratum, krediidiandja) 30. detsembril 2021 krediidilepingu, millega krediidiandja võimaldas kostjale krediidilimiidi 3000 euro kasutamist. Kostja on kasutanud laenulimiiti kokku 3000 eurot, väljamakse summas 3000 eurot toimus 30. detsembril 2021. Kostja kohustus tasuma intressi 41,7925% aastas ehk 0,1145% päevas ja tagastama laenu 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest. Hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel oli peamine allikas, mida krediidiandja kasutas, maksehäireregistrist saadud info. Hageja tunnistas menetluse käigus, et krediidiandja tegevus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmisel ei olnud piisav, mistõttu hageja esitas 15. mail 2024 kohtule avalduse nõude vähendamiseks ja luges kostja tasutud summa põhivõla katteks. Lõpliku nõudena palus hageja mõista kostjalt välja üksnes põhivõla jäägi 1760,11 eurot. Kostja vastuväite osas, mille kohaselt ei ole kostja krediidiandja käest laenu võtnud, leidis hageja, et kostja oleks pidanud oma PIN koode kaitsma ning mitte autoriseerima tegevust, mida ta pole ise algatanud. Kriminaalasi ei andnud tulemust, mistõttu on hageja hinnangul vastutavaks isikuks kostja.
3.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles nõudele vastu täies ulatuses. Kostja ei ole hagiavalduses viidatud lepingut sõlminud. Kriminaalasja raames on tuvastatud, et tuvastamata jäänud isikud said ebaseaduslikul teel kontrolli kostja arvuti üle ning võtsid kostja nimel laene erinevatelt laenuandjatelt. Pärast laenusumma laekumist kanti see samal päeval edasi teistesse välismaistesse pankadesse. Kostjal puudub lepinguline suhe hagejaga. Kostja ei ole andnud oma isikut tõendavat dokumenti ning PIN koode kolmandatele isikutele. Samuti ei saa kostja hinnangul kostja tahteavalduseks pidada seda, et ta on hagejale osa laenust tagasi maksnud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 9. augusti 2024 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja põhivõla 1760,11 eurot, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja menetluskuludena
välja 367,50 eurot. Maakohus võttis hageja osalise nõudest loobumise vastu TsMS § 429 lg 1 alusel, sest see ei riku avalikku huvi ning lõpetas selles osas menetluse (TsMS § 428 lg 1 p 3). Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et kostja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta ja tahte vastaselt. Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et ta näitas üles kohast hoolsust ja tegi kõik endast oleneva, et tema PIN-koodid ei satuks kolmandate isikute käsutusse. Kostja esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et kostja laadis ise alla kaughaldusprogrammid, mille abil said kolmandad isikud kontrolli kostja arvuti üle. Sellise tegevusega ei ole kostja näidanud üles kohast hoolsust, et tema andmed ja paroolid ei satuks kolmandate isikute valdusesse. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud hoolsuskohustuse täitmist, siis tuleb Riigikohtu praktikat arvestades eeldada, et tahteavalduse on andnud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud (RKTKo 16.12.2019, nr 2-16-124450, p-d 22– 23). Maakohus leidis, et praegusel juhul ei sõltu tsiviilasja lahendus kriminaalasjast nr XXXXXXXXXXXX. Kriminaalmenetlus on KrMS § 2001 lg 1 alusel kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu lõpetatud. See tähendab, et menetluse käigus pole kindlaks tehtud, kas toime on pandud kuritegu ja kes selle eest vastutab. Eeltoodule tuginedes luges maakohus tuvastatuks, et kostja on sõlminud tarbijakrediidilepingu ja talle on võimaldatud krediiti 3000 eurot. Kostja on hagejale tagastanud 1239,89 eurot, tasumata on 1760,11 eurot, selle summa mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja mõistis kostjalt välja hageja makstud riigilõivust (420 eurot) 367,50 eurot. Maakohus leidis, et kuna pärast nõude vähendamist oli hageja nõudele (1760,11 eurot) vastav riigilõiv 315 eurot, tuleb kostjalt välja mõista nii see summa kui ka see osa ülejäänud riigilõivust (52,50 eurot), mida hageja ei saa tagasi taotleda TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas 9. septembril 2024 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 367 eurot 50 senti koos viivisega (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 2–5). Kostja palub saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule ja jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi TsMS § 656 lg 1 p 1 tähenduses sellega, et märkis alles otsuses, et menetles asja lihtmenetluse reeglite järgi ega andnud luba edasikaebamiseks. Menetlusosaline ei peaks alles lõpplahendist teada saama, milliste reeglite järgi kohus asja menetles. Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et ta näitas üles kohast hoolsust ja tegi kõik endast oleneva, et tema PIN-koodid ei satuks kolmandate isikute käsutusse. Selline järeldus on ekslik. Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX läbi viidud menetlustoimingutega on tuvastatud, et kindlaks tegemata jäänud isikud said ebaseaduslikul teel kontrolli kostja arvuti üle ning võtsid tema nimel mitmeid laene erinevatelt laenupakkujatelt. Eelkirjeldatud olukord ei ole samastatav Riigikohtu lahendis nr 2-16-124450 kirjeldatud tehioludega, millele maakohus viitas.
Hageja selgitustest ega ka ühestki teisest tõendist ei nähtu, et kostja oleks andnud oma isikut tõendava dokumendi või PIN-koodid kõrvalistele isikutele või rikkunud muul viisil hoolsuskohustust. Kuna kostja tahteavaldus krediidiandjaga lepingu sõlmimiseks puudub, siis ei ole lepingut sõlmitud. Kostja tahteavalduse olemasolu tõendamise kohustus oli hagejal ja hageja ei ole lepingu sõlmimist tõendanud.
6.Hageja vaidles vastu nii apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisele kui ka kaebusele, paludes jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus ei andnud luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Üksnes juhul kui kohus on otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit, võib esitada apellatsioonkaebuse. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ei ole rikkunud menetlusõiguse normi ega ebaõigesti hinnanud tõendeid, seetõttu puudus alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei ole tõendanud, et ta näitas üles kohast hoolsust ja tegi kõik endast oleneva, et tema PIN-koodid ei satuks kolmandate isikute käsutusse. Kostja esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et kostja laadis ise alla kaughaldusprogrammid, mille abil said kolmandad isikut kontrolli kostja arvuti üle. Sellise tegevusega ei ole kostja näidanud üles kohast hoolsust, et tema andmed ja paroolid ei satuks kolmandate isikute valdusesse. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud hoolsuskohustuse täitmist, siis tuleb viidatud Riigikohtu seisukohta arvestades eeldada, et tahteavalduse on andnud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel maakohtule asja uueks arutamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
8.Pooled vaidlevad selles, kas kostja avaldas tahet sõlmida sidevahendite abil 30. detsembril 2021 krediidileping Ferratumiga ja võtta 3000 eurot laenu. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et tema PIN koodid läksid tema valdusest välja tema tahte vastaselt, kostja ei ole tõendanud, et ta näitas üles kohast hoolsust ja tegi kõik endast oleneva, et tema PIN koodid ei satuks kolmandate isikute käsutusse, mistõttu kolmandad isikud said kontrolli kostja arvuti üle. Seetõttu eeldas maakohus, et tahteavalduse krediidilepingu sõlmimiseks andis isik, kellele ID kaart ja PIN koodid olid väljastatud.
9.Ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega ei nõustu.
10.Asjas ei ole vaidlust, et vaieldav leping sõlmiti sidevahendite abil. Hageja selgituste kohaselt pidi tarbija selleks panga iseteeninduskeskkonnas taotlema konto avamist. Samal kuupäeval edastas pank läbi iseteeninduse keskkonna tarbija e-posti aadressile tervituskirja, lepingu üldtingimused ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe. Tarbija pidi tahteavalduse kinnitamiseks logima oma isikukoodi ja tarbijale saadetud PIN koodi kasutades iseteenindusse ja sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi. Asja lahendamiseks on oluline tuvastada, kas kostja on andnud lepingu tekkimise eelduseks vajaliku tahteavalduse kas ise või esindaja kaudu.
11.Riigikohus on 12. juuni 2024 lahendis tsiviilasjas nr 2-23-11584 selgitanud, et kolleegiumi varasemast praktikast tuleneb üksnes see, et kui hageja edastas ise enda Smart-ID koodid kolmandatele isikutele, peab ta tõendama, et tema ise ei andnud lepingu sõlmimiseks tahteavaldust. Tsiviilasjas nr 2-16-124450 (sellele lahendile viitas ka maakohus) on kolleegium poolte tõendamiskoormise jaotust selgitades märkinud, et hageja peab tõendama oma väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (RKTKm 12. juuni 2024, 2-23-11584, p 10; RKTKo 16. detsember 2019, 2-16-124450, p 22). Riigikohus kordas 12. juuni 2024 lahendis oma varasemat seisukohta, et juhul kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (vt RKTKo 21. detsember 2016, 3-2-1-135-16, p 16). Juhul kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehinguid. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vrd RKTKo 16. detsember 2019, 2-16124450, p-d 23 ja 24; RKTKm 12. juuni 2024, 2-23-11584, p 11).
12.Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta enda isikutunnistust ega selle kasutamiseks vajalikke koode kolmandale isikule andnud. Kostja väidete kohaselt said tundmatud kurjategijad selleks loodud tarkvara kasutades kontrolli kostja arvuti üle ning kasutasid seda laenukohustuste võtmiseks. Eeltoodut arvestades on asja lahendamiseks vajalik tuvastada, kas kolmas isik algatas kostja identiteeti kasutades laenutaotluse protsessi Ferratumi iseteenindusportaalis ning autentis kostja.
13.Maakohus ei ole käesolevas asjas tuvastanud, millisele lepingule ja millisel viisil kostja tahteavalduse andis. Vaidlusalust lepingut maakohtule esitatud ei ole. Hageja väidab, et leping on sõlmitud Ferratumi iseteeninduskeskkonnas.
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtule esitatud PPA 11. jaanuari 2023 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega on tõendatud, et kostja teatas 2. veebruaril 2022 politseile, et perioodil august - detsember 2021 pakuti talle telefoni teel võimalust tegeleda investeerimisega, millega kostja nõustus. Osavate mõjutuste abil suudeti kostja panna alla laadima kaughaldusprogramme Any Desk ja TeamViewer ning saadi kontroll kostja arvuti üle, võeti kostja nimel mitmeid laene erinevatelt laenupakkujatelt (Bondora AS, Raha 24 ja Monefit) kogusummas ca 6000 eurot. Kuriteo kvalifikatsiooniks on määruses märgitud KarS § 213 lg 1. Asitõendina on asja juurde võetud CD-R plaat kostja Swedbanki pangakonto väljavõttega; DVD-R plaat kostja arvutist kopeeritud kausta materjalidega „Pettuse materjalid“ ja neid hoitakse kriminaaltoimiku materjalide juures. Kostja tunnistati asjas kannatanuks. Kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud isikut, keda oleks alust kahtlustada selle kuriteo toimepanemises.
15.Kostja selgitas maakohtu menetluses, et vahetult pärast laenusumma laekumist kostja pangakontole 31. detsembril 2021 kanti see samal päeval edasi Leedu Vabariigis tegutsevasse Revolt panka ning sealt edasi Quppy Europe OÜ nimelise ettevõtte pangakontole Suurbritannias. Puuduvad andmed, kas ja millisele aadressile edastas krediidiandja läbi iseteeninduskeskkonna kostjale väidetava e -kirja hagis nimetatud dokumentidega. Kostja märgib, et krediidiandja ei täitnud oma kohustusi laenu andmisel ega veendunud, et sõlmib lepingu kostjaga.
16.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga tõenditele, et kostjale on etteheidetav kaughaldusprogrammide arvutis allalaadimine, mistõttu kaotas kostja kontrolli oma arvuti ja PIN koodide üle. Kuigi teo toimepanijat pole politseil õnnestunud tabada ja kellelegi ei ole
kahtlustust esitatud, saab ringkonnakohtu hinnangul esitatud tõendiga lugeda tõendatuks, et kostjalt peteti Smart-ID koodid välja. PPA määrusest nähtub, et kriminaalasi on algatatud KarS § 213 lg 1 tunnustel arvutikelmuses. Arvutikelmus toimub teisele isikule varalise kahju tekitamise eest arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Pikaaegse uurimise tulemusena ei ole küll isikut tuvastatud, kellele esitada kahtlustus, kuid kriminaalmenetluse lõpetamine ei välista uurimisasutuse edasist tegevust informatsiooni kogumisel kriminaalasja lahendamiseks. Samas on määrusega tuvastatud, et kostja suhtes on toime pandud kuriteo tunnustega tegu, menetlust ei ole lõpetatud kuriteosündmuse puudumise tõttu. Lisaks nähtub asja materjalidest, et saadud raha on kohe edasi kantud kostja kontolt kolmanda isiku kontole. Olukorras, kus politsei ja prokuratuur ei suuda kostjat petnud isikut kindlaks teha ja leida, ei saa seda nõuda eraisikust kostjalt.
17.Maakohus juhtis 21. septembri 2023 puuduste kõrvaldamise määruses enne asja menetlusse võtmist hageja tähelepanu hagiavalduse puudustele ja palus hagejal selgitada, millest nähtub, et kostja avaldus kohustuse võtmiseks oli kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning et lepingus olid olemas VÕS §-des 404 või 405 sätestatud andmed. Hageja ei pidanud vajalikuks menetluse käigus neid andmeid esitada. Samas jättis maakohus tõendite hindamisel ja hagi rahuldamisel täielikult tähelepanuta, et hageja on üksnes väidetavat kostjaga lepingu sõlmimist hagiavalduses kirjeldanud, kuid tõendeid lepingu sõlmimise kohta esitanud ei ole, seejuures ei ole hageja ka tõendanud, et ta edastas kostjale nn kinnituskoodi Ferratumi iseteeninduses kasutamiseks.
18.Kuna ringkonnakohus tuvastab kogutud tõendite alusel, et kostja suhtes pandi tõenäoliselt toime kuritegu (arvutikelmus), mille tulemusena said kolmandad isikud kontrolli tema arvuti ja seal olevate isikuandmete üle, ei ole kostja andnud oma isikuandmeid kolmandatele isikutele vabatahtlikult ega hooletusest selleks, et nende abil tehtaks tehinguid. Seega puudus kostjal tahe ka kolmanda isiku volitamiseks tema nimel Ferratumilt laenu võtma. Maakohus on rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1) ja asunud põhjendamatule järeldusele, et PIN koodid on kostja valdusest välja läinud hoolsuskohustuse rikkumise tõttu ja kostja tuleb lugeda tema nimel antud tahteavalduste andjaks. Asjaolu, kas laenuandja pidi aru saama, et kostjana esineb kolmas isik, keda kostja ei olnud volitanud, ei oma kostja tahte kindlakstegemisel tähtsust.
19.Seega on kostja käesolevas asjas oma tõendamiskoormise täitnud ja tõendanud, et temalt peteti isikuandmed, sh koodid välja ja laenulepingu Ferratumiga sõlmis keegi teine isik. Kuivõrd kostja ei ole laenulepingut Ferratumiga sõlminud ja muule õiguslikule alusele hageja tuginenud ei ole, siis ei ole kostjal hageja ees kohustust. Kostja nimel kolmanda isiku poolt tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine, kuna kostja ei ole tehingut heaks kiitnud. Asja materjalidest ei nähtu, kuidas krediidiandja veendus, et ta sõlmis lepingu kostjaga. Asjaolu, et kostja on siiski tasunud lepingujärgseid makseid ei ole käsitletav tehingu heakskiiduna TsÜS § 129 lg 1 teise lause tähenduses, sest kostja on koheselt pöördunud kuriteo teatega politsei poole. Ringkonnakohus märgib, et asjast ei nähtu ning hageja ei ole ka tuginenud sellele, et kostja oleks praegusel juhul alusetult rikastunud laenusumma arvel.
20.Hagi tuleb jätta rahuldamata.
21.Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse normi asja lihtmenetluses lahendades, sest seadus ei nõua selle kohta eraldi määruse tegemist ega sellest pooltele eraldi teatamist (TsMS § 405 lg 3). See, kas tegemist on lihtmenetluse asjaga, sõltub üksnes nõude väärtusest. Samas ei tähenda see seda, et kohus võib läheneda menetlusreeglitest kõrvalekaldumisele juhuslikult. Menetlusosalistele peab olema arusaadav,
millises osas kohus menetlust lihtsustas ja see peab olema kontrollitav ka edasikaebemenetluses. Arvestades ringkonnakohtu põhjendusi kaebuse rahuldamisel ei oma aga see asjaolu praegusel juhul asja lahendamisel tähtsust.
22.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 367,50 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotist (TsMS § 173 lg 3). Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude kostjalt väljamõistmisel on maakohus rikkunud menetlusnormi ka sellega, et on mõistnud lisaks hagi rahuldatud osalt tasumisele kuulunud riigilõivule 315 eurot kostjalt välja hageja kasuks ka riigilõivu osa 52, 50 eurot, millises ulatuses hageja ei saa taotleda seoses nõude vähendamisega riigilõivu tagastamist. Maakohtu määrusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel peab kostja kandma hageja tasutud riigilõivuga seotud kulud olukorras, kus hageja loobub menetluse kestel osast oma nõudest ja ei saa TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel mitte kogu nõudelt tasutud riigilõivu tagasi. Hageja ei loobunud oma nõudest mitte seetõttu, et kostja oleks nõude rahuldanud. Seaduses puudub alus jätta kostja kanda hageja riigilõivu see osa, mida kostja nõuet vähendades riigilt tagasi taotleda ei saa.
23.Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 1 alusel poolte menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus hageja kanda.
24.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulu suuruseks maakohtus õigusabikulu 1 h eest 170,80 (koos käibemaksuga, mida kostja ei saa tagasi nõuda). Ringkonnakohtus on kostja menetluskulu suuruseks 485,80 eurot, sh õigusabikulu 1 h eest 170,80 eurot ja riigilõiv apellatsioonkaebuselt 315 eurot. Kostja palub mõista menetluskulude väljamõistmisel välja ka viivise tasumata menetluskulult.
25.Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus menetluskulude välja mõistmiseks tuleb rahuldada. Kostja kulutused õigusabile on TsMS § 175 lg 1 mõttes vajalikud ja põhjendatud. Kulutused on kooskõlas esitatud menetlusdokumentide mahu ja tsiviilasja keerukusega. Hagejalt tuleb välja mõista kostja menetluskuluna maakohtus 170,80 eurot ja ringkonnakohtus 485,80 eurot, millele lisandub vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 ja kostja taotlusele viivis. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.