Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse läbivaatamist kohtuistungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud, hageja nõue ja kostja vastuväited Tartu Maakohtusse on esitatud Eesti Inkasso OÜ hagi Marko Aer vastu võla ja kõrvalnõuete väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid SNEL Grupp OÜ ja kostja Marko Aer interneti vahendusel 10.02.2014 laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu summas 1500 eurot. Raha kanti kostja arveldusarvele lepingu sõlmimise päeval. Kostja kohustus laenu tagastama ning tasuma intressi summas 1020,57 eurot laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku alusel 28 osamaksega. Kostja tasus esimese kolme osamakse katteks kokku 280 eurot. Nende maksete arvelt sai tasutud põhivõlg 102,71 euro ulatuses, intress 176,35 euro ulatuses ning viivis osamaksete tasumisega hilinemise eest 0,94 eurot. Viivisemäär on lepingu alusel 0,13% põhivõlalt päevas. Pärast kolmanda osamakse tasumist kostja rohkem makseid ei teinud. Tulenevalt kostja tegevusetusest ütles SNEL Grupp OÜ 27.08.2014 laenulepingu üles ning loovutas 02.09.2014 võlanõude kostja vastu hagejale. Hageja nõuab kostjalt tasumata laenusummat 1397,29 eurot, sissenõutavaks muutunud intressi 195,09 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivist põhivõlalt hagiavalduse esitamise seisuga 385,08 eurot, kokku 1977,46 eurot. Oma vastuses hagile tunnistab kostja enda vastu esitatud nõuet summas 1397,29 eurot. Kostja vaidleb vastu viivise- ja intressinõuetele summas 580,17 eurot. Hageja on laenu väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellest tulenevalt on kostjale tekkinud kahju ning kahju hüvitamise nõude saab kostja tasaarvestada hageja krediidi tasumise nõudega. Põhjendatud on hageja nõue põhivõlgnevuse osas, muus osas palub kostja jätta hageja nõuded rahuldamata. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et hageja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, palub kostja viivist vähendada ning mitte mõista välja kõrvalnõudeid põhinõuet ületavas summas. Kostja tegi hagejale kompromissettepaneku, mille alusel tunnistaks kostja põhinõuet 1397,29 eurot ning tasuks selle hagejale osamaksetena 20 eurot kuus. Hageja jaoks polnud selline kompromiss vastuvõetav ning ta tegi omakorda kompromissettepaneku, mille alusel kostja tunnistaks võlgnevust 2114,96 eurot ning kohustuks tasuma seda osamaksetena 85 eurot kuus. Kostja selle ettepanekuga ei nõustunud, kuna ta ei oleks võimeline igakuiselt seda summat tasuma. Kohtule teadaolevalt ei ole pooled kompromissi sõlminud. Kirjalikus menetluses antud tähtajaks, so 10. veebruariks 2016 ei ole kohtule kummaltki poolelt ühtegi täiendavat seisukohta või taotlust laekunud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Poolte vahel ei ole vaidlust asjaoludes, et kostja ja SNEL Grupp OÜ vahel on 10.02.2014 sõlmitud laenuleping nr 20140210032, mille alusel võlgneb kostja hagejale laenusumma tagastamata osa 1397,29 eurot.

Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 440 lg 1 kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kuna kostja tunnistab hageja poolt esitatud põhinõuet ja ei vaidle sellele vastu, siis ei võta kohus seisukohta kostja poolt omaksvõetud nõude põhjendatuse üle ja rahuldab selles osas hageja nõude täies ulatuses. Arvestades eeltoodut, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1397,29 eurot. Hageja nõuab kostjalt laenulepingust tulenevalt enne laenulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud intressi 195,09 eurot. Kostja intressinõuet ei tunnista, kuid pole esitanud ka sisulisi vastuväiteid ega nõuet ümberlükkavaid tõendeid. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi, muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Kohus mõistab kostjalt välja sissenõutavaks muutunud intressi 195,09 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivist kolme järjestikuse laenusumma osamakse tasumata jätmise pealt alates nende summade sissenõutavaks muutumisest ning ülejäänud laenusumma tagastamata jätmise pealt alates laenulepingu ülesütlemisest. Viivisemäär on laenulepingust tulenevalt 0,13% tagastamata laenusummalt päevas. Kostja viivisenõuet ei tunnista. Kostja väidab, et talle on tekkinud kahju viivise ja kohtukulude näol VÕS §-st 4032 tuleneva vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest laenuandja poolt. Kohtu hinnangul pole laenuandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on hagiavaldusele lisanud kostja poolt täidetud laenulepingu sõlmimise taotluse ja ankeedi (tl 5). Ankeedist on näha, et laenuandja on küsinud kostjalt enne laenu andmist andmeid kostja töökoha, sissetulekute, väljaminekute, kehtivate finantskohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise kohta jms. Taotluse kohaselt oli laenu saamise ajal kostja igakuine netosissetulek „üle 2000“ ja igakuised kulutused „900-1099“. Kostja poolt täidetud ankeedi põhjal oli laenuandjal õigus järeldada, et kostja ei tee tehingut oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust tulenevalt ning taotletav laen on kostjale jõukohane (igakuine tagasimakse 90 eurot, maksegraafik tl 11). Kostjat puudutavast maksehäireregistri väljavõttest (tl 51-52) nähtub, et kostja maksehäired on ajaliselt hilisemad võrreldes kõnealuse laenulepingu sõlmimisega, seega ei esinenud laenulepingu sõlmimise ajal kostjal maksehäireid, millest laenuandja oleks pidanud teadma. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et laenu andmisel toimis laenuandja kostja krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ning ei ole vastutav kostjale laenulepingust tuleneva kahju eest vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise alusel. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 3. lause kohaselt Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja on taotlenud viivise vähendamist VÕS §-de 113 lg 8 ning 162 alusel. Arvestades kostja mitmetest võlakohustustest tulenevat rasket majanduslikku seisundit leiab kohus, et kostja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohus vähendab viivisemäära ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise nõuete sissenõutavaks muutumisest kuni hagiavalduse esitamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Viivise seadusjärgne määr perioodil 11.06.2014 – 30.06.2014 oli 8,25% aastas, perioodil

1.07.2014 – 31.12.2014 8,15% aastas ning alates 1.01.15 8,05% aastas. Seega tuleb summalt 24,77 eurot perioodi 11.06.2014-23.03.2015 eest tasuda viivist 1,57 eurot; summalt 35,12 eurot perioodi 11.07.2014-23.03.2015 eest tasuda viivist 2 eurot; summalt 36,52 eurot perioodi 10.08.2014-23.03.2015 eest tasuda viivist 1,83 eurot ning summalt 1300,88 eurot perioodi 27.08.2014-23.03.2015 eest tasuda viivist 60,42 eurot. Kokku on kostja kohustatud hagejale tasuma hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 65,82 eurot. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamiseks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja taotlus viivise väljamõistmiseks põhinõudelt alates 25. märtsist 2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni on seaduslik ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr 20140210032, 10.02.2014 tuleneva võla 1397,29 eurot, sissenõutavaks muutunud intressi 195,09 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 65,82 eurot, kokku 1658,20 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt alates 25. märtsist 2015 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kostja taotlusel selliselt, et kõrvalnõuete summa ei ületaks põhinõuet. TsMS § 468 lg 1 p 1 kohaselt kohus tunnistab omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks hagi õigeksvõtul põhineva otsuse. Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohtuotsusega rahuldatakse hageja kokku 1977,46 euro suurune nõue 1658,20 euro, so 83,86% ulatuses. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud kostja kanda 83,86 % ulatuses ja hageja kanda 16,14 % ulatuses. Hageja menetluskulud on menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt riigilõiv 275 eurot ning õigusabi kulud 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot). Hageja õigusabi kulu 120 eurot sisaldab lepingulise esindaja tasu hagiavalduse koostamise ja kohtule esitamise eest ning seisukohtade esitamise eest kirjalikus menetluses, sh kompromissi osas. Õigusabi kulu suurus on kohtu hinnangul mõistlik ja põhjendatud. Hageja menetluskuludest suuruses 275 + 120 = 395 eurot mõistab kohus 83,86%, so 331,25 eurot välja kostjalt ning 16,14% suurune osa, so 63,75 eurot jääb hageja kanda. Kostja ei ole kohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotlust kohtu antud tähtajaks esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.