Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2022, Tallinn Kohtuasja number
2-21-5908
Kohtuasi
C avaldus Y suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19. novembri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
W määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Katrin Kiisk Puudutatud isik W (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Puudutatud isik Y (isikukood XXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Robert Suir Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu), lepinguline esindaja Maria Bychkova Kiili vald (Kiili Vallavalitsuse kaudu), lepinguline esindaja Karmen Heinmaa
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hoiatada vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi, et kui ta ei saada edaspidi kohtule edastatavaid dokumente ja nende lisasid teiste menetlusosaliste advokaatidele ja ei teavita sellest kohut, võib kohus teda trahvida.
2.Võtta tõenditena vastu W määruskaebuse lisad 2–5 ning C 3. märtsi 2022. a seisukoha lisad 1–6. Jätta tõendina vastu võtmata W määruskaebuse lisa 1.
4.Jätta Harju Maakohtu 19. novembri 2021. a määrus muutma.
2-21-5908
5.Jätta W-le ja Y-le määratud esindajate kulud Eesti Vabariigi kanda ning muud määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja menetlusosaliste seisukohad
1.C (isa) esitas 15. aprillil 2021 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada enda ja W (ema) ühise hooldusõiguse Y (laps) suhtes viibimiskoha, haridus- ja tervisekorralduse küsimustes ning anda selles osas ainuhooldusõiguse isale.
1.1.Avalduse kohaselt sündis isa ja ema suhtest XX.XX.XXXX laps. Laps on sünnist saati elanud emaga. Isa sai lapse saamisest teada 2019. a märtsis, mil laps oli 6-aastane. Lapse põlvnemine isast on tuvastatud Harju Maakohtu 13. märtsi 2020. a otsusega tsiviilasjas nr 2-19-16812. Tsiviilasjas nr 2-20-4129 vaadatakse läbi ema avaldust vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja emale ainuhooldusõiguse üleandmiseks ning isa vastuavaldust isa ja lapse suhtluskorra määramiseks. Harju Maakohus tegi selles asjas 8. oktoobril 2020 lõpplahendi, millega jättis ema avalduse rahuldamata ja rahuldas isa avalduse osaliselt, kuid ema on selle peale esitanud määruskaebuse, mis on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses. Pärast selles asjas maakohtu lõpplahendi tegemist on ilmnenud uued asjaolud, mis tingivad uue avalduse esitamise.
1.2.Isa soovib osaleda lapse kasvatamises ja last puudutavate elukorralduslike otsuste tegemises ning lapsega suhelda, olenemata sellest, et ta ei saanud seda esimesed kuus aastat lapse elust teha. Lapse ja isa vahel tekkis tutvudes kohe soe ja positiivne kontakt. Laps soovis väga isa juures käia ning õppida tundma isa elukaaslast, isa ja tema elukaaslase ühist last ning isa elukaaslase last. Isale sobis see, et laps elab peamiselt emaga, kuid praeguseks on välja kujunenud olukord, kus laps elab tema heaolu ohustavas ja kahjulikus keskkonnas. Ema ei toeta lapse arengut ega täida vanemlikke kohustusi, ta võimaldab lapse hooldusõigust teostada kõrvalistel isikutel, ta ei kaasa isa lapse elukorralduslike otsuste tegemisse, ta takistab lapse ja isa suhtlust ning ta on tekitanud lapses lojaalsuskonflikti. Ühise hooldusõiguse teostamine ei ole osutunud võimalikuks ja esinevad kaalukad põhjused selle osaliseks lõpetamiseks. Vanematel on lapse huvide tagamisest ja lapsele elementaarselt vajalikust täiesti erinevad arusaamad.
1.3.Ema ei suuda korraldada lapse hariduse omandamist, mistõttu tuleb lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse haridusküsimustes. Laps sai 2020. a sügisel koolikohustuslikuks. Ema tegi koolivaliku üksi ja pani lapse XXX. 21. oktoobril 2020 esitas ema Tallinna Haridusametile lapse koolist lahkumise avalduse, kuid ta ei saanud kooli vahetamiseks luba. Järgmisel päeval esitas ema õde F (tädi) ema volituse alusel samasisulise avalduse XXXle, kasutades seejuures lapse sünnitunnistust, millele ei olnud isa kantud, kuigi rahvastikuregistris oli selleks ajaks isa
2-21-5908 kanne tehtud. Ema esitas seega koolile valeandmeid, et hoida isa last puudutava olulise küsimuse tegemisest eemale. Seejärel esitas ema Tallinna Haridusametile kaebuse, et lapsel ei ole koolikohta. Emale selgitati, et lapsel on koolikoht, aga ema ei taga koolikohustuse täitmist. 2020. a lõpu seisuga ei olnud laps enam kui kaks kuud koolis käinud. Tallinna Haridusameti juhataja, XXX direktor ja YYY direktor sõlmisid 15. jaanuaril 2021 olukorra lahendamiseks koostöölepingu, millega lepiti kokku, et laps asub õppima YYY. Probleemid jätkusid ka uues koolis. Laps ei ole ka seal kohal käinud ega ole seega sisuliselt terve õppeaasta õppetöös osalenud. Ema teavitas kooli e-kirja teel, et laps on koduõppel, kuigi talle on öeldud, et laps ei saa vanema e-kirja alusel koduõppele jääda ja peab ilmuma õppetööle. Lisaks esinevad lapsel kooli hinnangul sellised õpiraskused, mis eeldavad vältimatult kontaktõppel viibimist ja 1:1 õppevormis õppetöö rakendamist. Lapsel on tugevad keskendumisraskused ja ta vajab pidevalt kõrvalist abi. Erinevad spetsialistid on emale, tädile ning nende emale W-le (vanaema) selgitanud lapse koolikohustust ning asjaolu, et selle täitmise tagamata jätmine ei ole lapse huvides ja kahjustab lapse arengut. Samuti on nad selgitanud vajadust hinnata lapse eripärase käitumise põhjuseid ning pakkuda lapsele vajadusel kohast abi ja tuge nii haridusasutuses kui ka väljaspool seda, kuid ema keeldumise tõttu ei ole saanud seda teha. Ema eitab lapse abivajadust, ei järgi spetsialistide soovitusi ega tee isaga koostööd. Ema ei ole suutnud täita ka maakohtu esialgse õiguskaitse korras tehtud ettekirjutust, millega teda kohustati tagama lapse kooliskäimine, tegema koostööd spetsialistide ja õpetajatega ning vastastikust koostööd isaga. Ema on äärmiselt mõjutatav lapse tädist ja vanaemast ning võimaldab neil teha last puudutavad otsused.
1.4.Vanemate ühine hooldusõigus tuleb lõpetada ka lapse viibimiskoha ja tervisekorralduse küsimustes. Lisaks probleemidele haridusega on lapsel tekkinud tõsised käitumisprobleemid ja ta on eakohasest arengust maas. Laps on agressiivne, ei allu korraldustele, satub konfliktidesse kaasõpilastega, otsib tähelepanu ja räägib täiskasvanutega lugupidamatult. Probleemid on tingitud lapse kodusest keskkonnast, kus ei ole stabiilsust, selgeid piire, järelevalvet, hoolt ning täiskasvanu suunamist. Lapsel on ka tugev nutisõltuvus ja ta on kooli jõudes niivõrd väsinud, et magab seal segamatult mitu tundi. Spetsialistide hinnangul vajab laps psühhiaatrilist hindamist ja regulaarset psühholoogilist tuge. Isal ei võimaldata lapsele vajalikku tuge otsida ja pakkuda. Olukord ei parane, kui lapse keskkond ei vahetu. Kui laps jääb senisesse keskkonda, süveneb tema abivajadus ning kahju tema vaimsele tervisele võib olla pöördumatu.
1.5.Ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha, haridus- ja tervisekorralduse küsimustes tuleb anda isale. Isa on valmis ja suuteline lapse hooldusõigust nendes küsimustes teostama. Isal on selleks siiras soov, piisavad vanemlikud oskused, sobivad elamistingimused ja soe emotsionaalne kontakt lapsega. Ainuhooldusõiguse saamisel saab isa lapsele tagada ka vajaliku abi. Praegu teostavad lapse hooldusõigust sisuliselt tädi ja vanaema, kelle juures laps isale teadaolevalt suurema osa ajast ka elab. Sellise olukorra jätkumine ei ole lapse huvides.
2.Ema vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.
2.1.Avaldus tuleb jätta läbi vaatamata või menetlus peatada kuni tsiviilasjas nr 2-20-4129 lõpplahendi jõustumiseni, kuna selles asjas on samuti vaidluse all vanemate ühise hooldusõiguse küsimused ja asjaolud on samad. Isa on seal avaldanud, et vanemate ühises hooldusõiguses ei ole vaja muudatusi teha, ning see seisukoht on isale siduv ka siinses asjas. Kui isa ei ole rahul sellega, et ta ei saa lapsega suhelda, peab ta ära ootama teise asja lõpplahendi jõustumise ja pärast mõne aja möödumist tegelema lepitusmenetlusega.
2.2.Isa esile toodud asjaolud ei anna alust vanemate ühist hooldusõigust lõpetada. Ühise hooldusõiguse lõpetamine on äärmuslik meede ja seda ei ole põhjust kasutada, kui on olemas
2-21-5908 lapse õigusi vähem piiravaid meetmeid. Isa ei ole esile toonud, et vanemate vahel oleks lapse kasvatamise küsimustes tõsiseid erimeelsusi. Vanemate suhted on lihtsalt halvad. Isa ei ole püüdnud ühist hooldusõigust koos emaga üldse teostada. Ta ei ole teinud ühtegi mõistlikku ettepanekut ja on esitanud ainult ebakonstruktiivseid nõudmisi.
2.3.Ema teeb kõik endast sõltuva, et laps saaks vajaliku hariduse. Jääb arusaamatuks, miks ei võinud ema last panna kodu lähedal asuvasse XXX. Seejuures on isa tsiviilasjas nr 2-20-4129 öelnud, et vanematel ei ole lapse kooli suhtes vaidlusi. Lapsel tekkisid XXXs kaasõpilastega konfliktid, mistõttu viidi laps ema pingutuste tulemusel üle YYY. Ei ole võimalik aru saada, kust isa võtab, et laps ei jõua sinna kohale. Ema mõistab lapse koolikohustuse täitmise vajalikkust. Koolid pakkusid COVID-19 olukorra tõttu distantsõpet ja kuna ema muretses lapse tervise pärast, jäi ka laps distantsõppele. Tähtsust ei oma kooli ja ema sugulaste vahelised konfliktid.
2.4.On arusaamatu, miks peaks isal olema lapse viibimiskoha ja tervisekorralduse küsimustes ainuhooldusõigus. Ema ei ole jätnud last hätta ega seadnud ohtu tema tervist ja elu, sh ei ole ema jätnud kunagi last ravimata. Laps on lastekaitsetöötajatest ja psühholoogidega suhtlemisele suunamistest väsinud.
2.5.Lapse hooldusõigust ei teosta tädi ja vanaema. Ema osaleb lapse elus ning nende vahel on kiindumussuhe. Kui ema on tööl, on mõistlik, et lapsega on mõni lähisugulane. Selles ei ole midagi halba, et lapse lähisugulased tunnevad lapse vastu huvi ja osalevad tema elus.
2.6.Isa ei arenda last ega tegele lapse probleemidega. Laps on mitmel korral öelnud, et isa ei tegele temaga, ei õpeta teda ega aita teda millegagi. Seetõttu ei saa isal olla lapsega sooja kontakti. Ema ei takista isa ja lapse suhtlemist. Laps ei taha isa juurde minna, kuna talle ei meeldi isa juures. Hoolivaks isaks saamiseks tuleb lapse probleemide ja arenguga tegeleda iga päev, mitte osaleda ühel ümarlaual. Isa juures olemine oleks lapse psüühikale ohtlik, kuna isa ei tegele temaga ning isa perekonnas ei arutata midagi ega küsita üksteiselt nõu.
3.Lapse esindaja toetas avaldust. Lapse esindaja tegi ema juurde kodukülastuse. Laps oli külastuse ajal erakordselt püsimatu, ei tahtnud ja julgenud isaga seotud teemasid valjuhäälselt kommenteerida. Ta ei allunud vanaema korraldustele, ei suutnud kodukülastuse vältel nutitelefoni käest panna ning nimetas lapse esindajat võõraks inimeseks, keda ta ei usalda, kuid ei osanud selle tähendust selgitada. Vanaema seletas esindajale, et ta ei näe vajadust last psühhiaatri juurde viia. Lapse esindaja kohtus lapsega ka isa juures. Laps tundis seal end vabalt. Tal ei olnud käes nutitelefoni ning ta oli rahulik. Laps ütles, et tädi ei luba tal isa juures rohkem olla. Laps ütles, et ei taha, et tema arvamust edastatakse, kuna tädi saab pahaseks. Seetõttu ei julgenud laps oma arvamust ka põhjalikumalt avada. Isa ja tema abikaasa kinnitasid valmisolekut lapse eest hoolitseda, sh soovi juhinduda spetsialistide soovitustest ja viia lapse psühhiaatri juurde. Ema ei lähtu lapse parimatest huvidest. Ta ei taga lapse koolikohustuse täitmist, ei täida tsiviilasjas nr 2-20-4129 esialgse õiguskaitse korras määratud isa ja lapse suhtluskorda ning ei ole valmis tegema koostööd. Lapse kasvatamisega tegelevad peamiselt tädi ja vanaema. Lapses on tekitatud lojaalsuskonflikt ning ta ei julge isaga seotud teemadel oma arvamust avaldada. Ema juures ei allu laps korraldustele ja seab end kontrollimatu nutisõltuvusega ohtu. Lapse igakülgse arengu huvides on vajalik lapse elukoha ja last peamiselt kasvatava vanema muutus. Olukorda sekkumata jätmine seaks lapse vaimse heaolu ja arengu tõsiselt ohtu ning
2-21-5908 emal õnnestuks laps isast täielikult võõrandada. Selle protsessi tagasipööramine on sisuliselt võimatu. Isa juures saab laps kasvada õnne, armastuse ja üksteisemõistmise õhkkonnas.
4.Lasnamäe Linnaosa Valitsus toetas avaldust. Lasnamäe Linnaosa Valitsuse ja Kiili Vallavalitsuse lastekaitsespetsialistid tegid ema juurde kodukülastuse. Ema avaldas, et lapse hooldusõigus peab kuuluma ainult talle, kuna ta tahab nii, ning laps ei kohtu isaga, kuna ta ei usalda isa. Ema eriti rääkida ei saanud, kuna kohtumist ja vestlust juhtisid tädi ja vanaema. Tädi sõnul on laps kodus viiruse tõttu ja kuna tädi on kodukontoris, on tal hea last hoida. Ema arvas, et laps võiks olla vanaemaga koduõppel. Vanaema arvates on koolid valesti käitunud ning last kiusavad nii pedagoogid kui ka klassikaaslased. Kui lastekaitsespetsialistid juhtisid tähelepanu sellele, et lapsel on koolis käitumisega probleeme, vaidles vanaema sellele vastu ja ütles, et kuna ta on pedagoog, oskab ta last ise hinnata. Tema arvates on probleem koolis ja seetõttu ei ole vaja lapsega spetsialistide poole pöörduda. Laps oli lastekaitsespetsialistidega suheldes rahulik ja suhtles vabalt, kuid oli tunda, et ta on teatud vastuseid ette harjutanud. Ootamatutele küsimustele tulid vastused raskemini. Vestluse lõppedes ütles laps inglise keeles, et talle meeldib surm ja ta vihkab oma elu. Kui lapsekaitsespetsialist küsis, mida laps sellega mõtleb, ütles laps, et sa tead ju küll. Ema, tädi ja vanaema on isa suhtes negatiivselt meelestatud ning räägivad isast lapse juuresolekul halvustavalt ja alandavalt, kaasavad last vaidlusesse ning panevad vastutuse lapsele, sundides teda kahe vanema vahel valima. See on last emotsionaalselt kahjustanud. Samuti räägivad nad lapse kuuldes kooliprobleemidest ja süüdistavad kooli, mille tõttu kujuneb lapsel seisukoht, et kool on halb ja teda kiusatakse. See võib süvendada koolikohustuse täitmise probleemi. Lapse senine elukorraldus emaga on näidanud, et laps ei saa vajalikku abi ning süvenenud on probleemid haridusküsimustes. Lisaks otsustavad lapse käekäigu üle tädi ja vanaema, mitte vanemad. Seetõttu on põhjendatud anda isale lapse viibimiskoha ja hariduse küsimustes ainuhooldusõigus. Isa saab siis tegelda lapse vaimse tervise tasakaalustamisega ning teha lapse haridusteemal koostööd erinevate spetsialistidega.
5.Kiili Vallavalitsus toetas avaldust. Vestlus ema, tädi ja vanaemaga kinnitas seda, et nad on isa suhtes väga negatiivselt meelestatud, ei toeta isa ja lapse suhtlust ning halvustavad isa lapse juuresolekul. See tekitab lapses lojaalsuskonflikti ja sisemisi pingeid. Samuti räägivad ema, tädi ja vanaema lapse juuresolekul koolist väga negatiivselt, süüdistades probleemides koole ja teisi spetsialiste. See ei toeta lapse kohanemist koolikeskkonnaga. Lapse kodune keskkond ei toeta tema vaimset tervist ja toimetulekut koolis. Lapsel on välja kujunenud nutisõltuvus. Ema vastuseisu ja tegevusetuse tõttu ei ole laps saanud vajalikku psühhiaatrilist abi ja tugiteenuseid. Ema, vanaema ja tädi ei näe vajadust spetsialistide poole pöördumiseks ja leiavad, et lapsega on kõik korras. Kooli koostöö emaga on olnud keeruline, kuna ema ei mõista lapse olukorra tõsidust ega aktsepteeri kooli tugispetsialistide ja õpetajate soovitusi. Ema ei ole teinud koostööd ka isaga ega võtnud vastu tema pakutud abi. Ema ja tema sugulased jätkavad lapse võõrandamist isast. Lapsega tegelevad igapäevaselt vanaema ja tädi. Olukorras, kus lapse heaolu ei ole tagatud, isal ei võimaldata lapse elu puudutavate otsuste tegemisel kaasa rääkida ega last spetsialistide juurde viia ning otsuseid võtavad vastu tädi ja vanaema, on põhjendatud anda isale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha, haridus- ja
2-21-5908 tervisekorralduse küsimustes. Vaja on tagada lapse igapäevane kooliskäimine ja viia lõpule Rajaleidja nõustamisprotsess. Isa suudab lapse hooldusõigust teostada ning pakkuda lapsele stabiilset ja turvalist elukeskkonda. Maakohtu määrus ja põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 19. novembri 2021. a määrusega avalduse, lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha, haridus- ja tervisekorralduse küsimustes ning andis selles osas ainuhooldusõiguse isale.
6.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: -
-
emale on korduvalt selgitatud, et laps vajab suhtlust eakaaslastega, laps peab täitma koolikohustust, lapse haridusasutusest eemale hoidmine ei ole tema huvides, lapse põhjendamata ja vajaduseta koduõppele suunamine ema ja vanaema poolt ei toeta lapse arengut, laps vajab toetust õppetegevuses ning vajalike tugiteenuste väljaselgitamiseks on vaja esitada taotlus koolivälisele nõustamismeeskonnale ja viia läbi meditsiiniline uuring, kuid ema ei ole neid selgitusi arvestanud; koostöö emaga on äärmiselt keeruline ning ema ei ole tihti ümarlaudadel sõlmitud kokkulepetest kinni pidanud; laps ei ole enam võimeline tundides keskenduma ja õppima, kuna ta on väga impulsiivne ja ei suuda oma emotsioone valitseda, samuti on lapsel tugev nutisõltuvus; YYYl on isaga hea koostöö; isa on olnud algusest peale huvitatud tegutsema lapse parimates huvides ning on täitnud kohe kõik kooli esitatud palved; isa ei saa last rohkem toetada, kuna ta näeb last harva ja saab tema igapäevelus osaleda vähesel määral.
6.2.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse viibimiskoha, haridus- ja tervisekorralduse küsimustes ning lõpetatud osas ainuhooldusõiguse andmine isale. Ema ei ole lapse haridusküsimustes suuteline tegema koostööd isa ega ühegi spetsialistiga. Ta on mõjutatav oma lähikondsetest, kes püüavad teostada lapse hooldusõigust ema eest, omamata selleks seaduslikke õigusi. Eelnevaga rikub ema kohustust tagada lapse igakülgsete huvide kaitse. Kuna ema ei mõista olukorra tõsidust, on põhjendatud anda lapse haridusküsimustes ainuhooldusõigus isale, kes on huvitatud lapse parimates huvides tegutsemisest. Isal on nii vaimne kui ka majanduslik valmisolek last kasvatada. Alates ajast, mil isa sai teada, et ta on lapse bioloogiline isa, on ta lapsele pühendunud, hoolitsenud lapse arengu ja heaolu eest ning loonud lapsega turvalise ja usaldava suhte. Kuna lapse haridusküsimused on seotud lapse viibimiskoha küsimusega, tuleb isale anda ainuhooldusõigus ka lapse viibimiskoha küsimuses. Laps ei täida koolikohustust ega muid kooli suuniseid ja korraldusi, kuna ta elab emaga, kes omakorda otsustab, kas laps viibib tädi või vanaemaga. Kui laps jätkaks elamist emaga, ei oleks isal võimalik hoolt kanda lapse haridusküsimuste eest. Lapse elukoha muutudes saab isa tagada lapsele mõistliku uneaja, piirata nutiseadmete kasutamist, tagada lapsele rutiinse ja stabiilse elukorralduse, last suunata ning viia teda õigeks ajaks kooli ja tuua sealt koju. Lisaks saab isa sellisel juhul õiguse nõuda lapse välja igalt kolmandalt isikult, kes last vastu vanema tahtmist enda juures hoiab, ning määrata kolmandad isikud, kellega laps suhtleb.
2-21-5908 Isale tuleb anda ainuhooldusõigus ka lapse tervisekorralduse küsimuses, et laps saaks vajalikke tervisega seotud teenuseid ja lapse suhtes saaks läbi viia meditsiinilise uuringu, selgitamaks välja lapsel avalduva impulsiivsuse ja agressiivsuse ning eripärase käitumise juurpõhjused.
6.3.Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste enda kanda, v.a lapse esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
7.Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada avalduse rahuldamise osas (resolutsiooni p-d 1 ja 2) ning saata asja maakohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks või menetluse peatamiseks, või teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta isa avaldus rahuldamata ja menetluskulud isa kanda või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palub ema lapse ära kuulata. Määruskaebuse väidete kohaselt jääb ema maakohtus esitatu juurde osas, mis puudutab avalduse läbi vaatamata jätmist või menetluse peatamist, isa tsiviilasjas nr 2-20-4129 avaldatud seisukohtade siduvust siinses asjas ning lepitusmenetlusega tegelemist. Maakohus leidis ebaõigesti, et ema ei tegele lapse vaimse tervisega ega taga lapse koolikohustuse täitmist. Ema on lapsega järjepidevalt ja hoolikalt tegelenud ning taganud lapse heaolu ja tervise. Lapsele ei sobinud XXX, kus last mh kiusati, mistõttu asus ema talle uut kooli otsima. Teistes õppeasutustes ei olnud aga enam õppekohti või ei võetud last lihtsalt vastu. Emal ei jäänud seega üle muud, kui jätta laps koduõppele, kuid emale ei võimaldatud ka seda. Laps on nüüdseks koolitraumast toibunud. Vanaema, kes on pikaaegne õpetaja, on last kogu aeg kodus õpetanud, et ta ei jääks teistest maha. Laps sai lõpuks kooli 19. jaanuaril 2021. Ta ei ole 2020. ega 2021. a-l koolist kordagi põhjuseta puudunud. Laps on varem kooli hilinenud sellepärast, et ta istus garderoobis ja ei tahtnud tundi minna, kuid uuel õppeaastal ei ole ta enam hilinenud. Ema pöördus lapsega Tallinna Õppenõustamiskeskusesse, kus temaga hakatakse peagi tegelema. Samuti on ema käinud lapsega Rajaleidjas ja osalenud kooli ümarlaudadel. Isa ei ole last kuidagi toetanud ega aidanud. Laps on mitmeid kordi avaldanud, et ei soovi isaga kohtuda ega suhelda. Seda on oma seisukohtades kajastanud ka teised menetlusosalised. Seejuures on isa lapse kuuldes rääkinud, et viib lapse Itaaliasse elama, ja lapsel on tekkinud hirm isa juurde minemise ees, mida kinnitab helisalvestis vestlusest lapsega. Eelnev näitab, et laps tahab jätkuvalt olla emaga. Kohus peab arvestama lapse tahet ja sellest lähtuma. Lapse esindaja võib olla esitanud väära ja kallutatud seisukoha, öeldes, et laps on talle nelja silma all avaldanud, et soovib isaga kohtuda. Kohus oleks pidanud sellises olukorras lapse teiste juuresolekuta või lastekaitsetöötaja juuresolekul ära kuulama või laskma lastekaitsetöötajal lapsega vestelda ja viibida vestluse juures vaatlejana. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et isa kohtus lapsega esimest korda 2019. aastal. Enne seda ei olnud lapsel mingeid käitumishäireid. Lapse psüühikale on seega halvasti mõjunud isaga suhtlemine ja isa juures viibimine, mitte ema tegevus. Ema on last aastaid nii kasvatanud, et lapsel on olemas kõik vajalik, ning laps on olnud vaimselt ja füüsiliselt terve. Lapse käitumisprobleemid koolis on tingitud sellest, et ema selgitas lapsele, et laps peab ilmselt minema isa juurde elama. Laps ei julge kooli minna, kuna kardab, et isa viib ta sealt minema ja viib ta Itaaliasse. Samuti on lapse käitumisprobleemid seostatavad isa teise lapsega, kellel on autism ja kellega laps peab isa juures tuba jagama. Neil tundub olevat konflikte ja ilmselt ei taha laps seepärast isa juurde minna.
2-21-5908
8.Isa vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Avaldaja on korranud avalduse läbi vaatamata jätmise taotlust, mille maakohus on juba lahendanud ja rahuldamata jätnud. Taotlus on ka ainetu, kuna tsiviilasja nr 2-20-4129 menetlus on lõppenud jõustunud lahendiga. Lisaks said lapse kooliga seotud probleemid isale teatavaks alles 2021. a alguses, mil maakohus oli tsiviilasjas nr 2-20-4129 juba lõpplahendi teinud. Suur osa määruskaebusele lisatud tõenditest on esitatud hilinemisega ja on asjakohatud, kuivõrd need ei tõenda asjaolusid, mida ema nendega tõendada soovib. Tõendid puudutavad aega, mil laps ei vajanud veel abi ja kohtusse pöördumise aluseks olevad sündmused ei olnud veel aset leidnud, mistõttu ei saa need näidata, et ema on lapse abivajadusega tegelenud. Ema esitatud helisalvestis vestlusest lapsega on lubamatu tõend. Sellelt on kuulda lapsele suunavate küsimuste esitamine ja on kuulda, et ruumis on peale lapse ja teda küsitleva isiku (arvatavasti vanaema) veel isikuid. Sellises keskkonnas ei saa laps oma tahet vabalt väljendada. Helisalvestis kinnitab üksnes seda, et laps on ema ja tema lähikondsete poolt mõjutatav ja temalt sisuliselt pressitakse välja arvamus selle kohta, et ta ei soovi isaga suhelda. Tegelikkuses on lapsel isaga kohtudes alati hea meel ja ta saab isa peres kasvavate lastega väga hästi läbi. Ema väitel, et isa viib lapse Itaaliasse, ei ole mingit alust. Isa ei ole seda lapsele kunagi öelnud. See on pigem ema hirm ja väljamõeldud stsenaarium, õigustamaks ühise hooldusõiguse jätkumist. Isa on Eestiga tihedalt seotud ja tal ei ole plaani ära kolida. Lapse vaimne tervis ei halvenenud mitte sellepärast, et isa lapsega tutvus ja kohtus, vaid sellepärast, et ema ei saanud aru lapse koolikohustuse täitmise vajadusest. Ema otsustas lapse elu üle nagu ainuhooldusõiguslik vanem ega teinud isaga lapse haridusküsimuses koostööd. Ema kahjustas lapse heaolu ja eakohast arengut ning tekitas ise olukorra, kus ühise hooldusõiguse teostamine ei olnud enam võimalik ja tuli üle anda isale, kes suudab last parimal moel toetada ja kasvatada.
9.Lapse esindaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Avalduse läbi vaatamata jätmise taotlus on korduv ja perspektiivitu. See ei ole enam ka aktuaalne, kuna tsiviilasjas nr 2-20-4129 jõustus maakohtu lahend, millega ema avaldus jäi rahuldamata. Viide lepitusmenetlusele ei ole asjakohane. Ema väited lapsele koolikoha otsimise kohta on tõendamata. Kaalukam on asjaolu, et YYY õppealajuhataja on lapse ja emaga seotud probleeme käsitanud murelikus ja mahukas hinnangus. Samuti ei viinud ema last vajalikul ajal psühhiaatri juurde. Ema tõendid ei näita, et lapse psüühikale oleks negatiivselt mõjunud isa. Ema väide, et lapse käitumishäired on seostatavad isa teise lapsega, on paljasõnaline ja kohatu. Lapse parimad huvid ei ühti alati lapse arvamusega. Lubamatu on lapsega vestluse salaja salvestamine ja lapse suunavate küsimustega lojaalsuskonflikti asetamine.
10.Lasnamäe Linnaosa Valitsus vaidleb määruskaebusele vastu, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes maakohtu määruse põhjendustega.
11.Kiili Vallavalitus vaidleb määruskaebusele vastu, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes maakohtu määruse põhjendustega. Menetluse edasine käik
2-21-5908
12.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks.
13.Ringkonnakohus kuulas lapse 11. märtsil 2022 ära. Ringkonnakohus ei kaasanud lapse ärakuulamisele lapse esindajat, kuna ema seadis telefonivestluses kahtluse alla lapsele määratud esindaja objektiivsuse. Laps tuli kohtumisele otse koolist koos vanaemaga, kes on negatiivselt meelestatud lapse esindaja suhtes ja väljendas seda lapse kuuldes. Kohus vestles lapsega privaatselt. Laps alustas vestlust sellega, et ta lööb tihti teisi ja ta ei tea, miks ta seda teeb, ta ei taha seda teha. Samuti rääkis ta sellest, et koolis on tal teistega võrreldes erinev tunniplaan, kuid ta sooviks olla normaalne, nagu teised. Koolivaheaja oli laps äsja veetnud vanaema juures, kuid ta ei osanud nimetada, mida ta koolivaheajal tegi. Ta ütles, et ta on sündinud Viljandis ja elab praegu Lasnamäel. Isa juures käis ta viimati sel nädalal ja läheb jälle järgmisel nädalavahetusel, kui saab. Ta ei osanud nimetada, mida ta tavaliselt isa juures teeb. Ta selgitas, et isa elab koos Q-ga, kes on isa elukaaslane. Veel elab isa juures tema vend (R) ja Q poeg, kes ei ole isa laps. Isa elab Tallinnast väljas oma majas. Küsimuse peale, kuidas ta end tunneks, kui ta peaks elama isa juures, vastas ta, et ta peab elama ema juures ja isa peab ta rahule jätma. Laps väljendas end selliselt, et ta ei taha selles olukorras enam olla, aga ta peab veel ühe või kaks aastat pingutama, kuni see kohtuasi möödas on. Laps nimetas, et isa on halb ja isa valetab, kuid ta ei osanud seletada, miks ta nii arvab ja mida isa halba teinud on või mille kohta valetanud. Samuti nimetas laps, et tema esindaja (kasutades sõna esindaja) valetab kõigile, kuid ta ei osanud selgitada, mida ja kellele on talle kohtuvaidluses määratud esindaja valetanud. Küsimuse peale, miks ta nii arvab, selgitas laps, et ema ütles talle seda ja ta usub ema, sest ema ei ole talle kunagi valetanud. Laps arvas, et kui ta peab isa juurde elama minema, siis viib isa ta Itaaliasse, kuhu ta minna ei taha. Laps ei osanud esmalt öelda, millal isa seda talle ütles, ta arvas, et umbes aasta tagasi. Laps selgitas, et isa viiks üksnes tema Itaaliasse ega osanud selgitada, miks peaks isa kolima Itaaliasse ja jätma oma elukaaslase ja pere maha. Laps arvas, et isa jätaks võib-olla siis teda üksi Itaaliasse. Samuti arvas laps, et ta otsiks siis võimaluse 19-aastaseks saamise järel ära tulla ja ütleks isale, mida kõike halba ta on teinud. Laps arvas, et isaga elama asudes ei saaks ta enam emaga kokku. Ta ei osanud selgitada, miks ta arvab, et isa juures rohkem aega veetes ei peaks ta emaga kokku saama samamoodi, nagu ta praegu kohtub isaga. Küsimuse peale, kas tal oleks midagi selle vastu, kui ta elaks isa juures Tallinna lähedal majas, arvas laps, et selle vastu ei ole tal midagi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Ema määruskaebuse lisad nr 2–5 ning isa 3. märtsi 2022. a seisukoha lisad nr 1–6 tuleb TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 I lause alusel uute tõenditena vastu võtta, kuid ema määruskaebuse lisa nr 1 tuleb jätta TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel vastu võtmata, kuna see on juba asja materjalide hulgas (vt isa
27.aprilli 2021. a seisukoha lisa 2 hulgas olev lisa 1).
15.Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust ühtki määruskaebuses alternatiivselt esitatud taotlust rahuldada.
15.1.Esmalt märgib kolleegium, et määruskaebuse taotlus tühistada maakohtu määrus ja saata asi tühistatud osas maakohtule kohustusega otsustada uuesti asja menetlusse võtmine või kohustusega peatada tsiviilasja menetlus, ei ole kooskõlas kehtiva menetlusõigusega.
2-21-5908 Kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud ekslikult avalduse läbivaatamata, saab ringkonnakohus teha asjas ise uue määruse, millega jätab avalduse läbi vaatamata, ega saa saata asja maakohtule avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Samuti ei ole ringkonnakohtul alust tühistada maakohtu määrust põhjusel, et maakohus on jätnud menetluse ekslikult peatamata, ning saata asja maakohtule selleks, et maakohus peataks asja menetluse. Menetluse peatamise aluse olemasolul peatab ringkonnakohus ise asja menetluse, kui menetlusosalise esitab selleks ringkonnakohtule taotluse. Eelnevat arvestades ei saa ringkonnakohus rahuldada määruskaebuse esmaseid taotlusi. Ka juhul, kui käsitada määruskaebuse ülalnimetatud taotlusi taotlusena tühistada maakohtu määrus ja jätta avaldus läbi vaatamata ning taotlusena peatada kohtuasja menetlus ringkonnakohtus kuni tsiviilasjas nr 2-20-4129 menetluse lõppemiseni, ei tuleks neid taotlusi rahuldada. Kumbki esitatud taotlus ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud, sest tänaseks on tsiviilasja nr 2-20-4129 menetlus, milles kohus lahendas ema avaldust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja emale ainuhooldusõiguse andmiseks ning isa vastuavaldust lapsega suhtlemise korra määramiseks, jõustunud lahendiga lõppenud. Viidatud kohtuasja lahendamise tulemusena jäi vanemate ühine hooldusõigus lõpetamata ning kohus määras isa ja lapse suhtlemise korra. Sellest tulenevalt on vanematel endiselt ühine hooldusõigus ning ühise hooldusõiguse lõpetamine isa avalduse alusel praeguses menetluses ei ole õiguslikult võimatu TsMS § 423 lg 2 tähenduses. Samuti ei kattu tsiviilasja nr 2-20-4129 menetluse ese ega alus praeguse kohtuasja eseme ja alusega TsMS § 423 lg 1 p 4 tähenduses, sest isa taotleb ühise hooldusõiguse lõpetamist ja ainuhooldusõiguse endale jätmist ning teeb seda emast erinevatel asjaoludel. Kolleegium möönab, et maakohtul olnuks alust peatada TsMS § 356 lg 1 alusel praeguse kohtuasja menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-20-4129 otsuse jõustumiseni, sest vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise nõude lahendamine sõltus sellest, kas kohus rahuldab tsiviilasjas nr 2-20-4129 ema avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks või mitte. Praeguseks on aga menetluse peatamise aluseks olev asjaolu ära langenud, sest jõustunud kohtulahendiga on jäänud ema avaldus rahuldamata. Seetõttu ei ole alust praegu enam kohtuasja menetlust peatada.
15.2.Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust ka ülejäänud määruskaebuse taotlusi rahuldada, st maakohtu määrust tühistada ja teha asjas uut määrust, millega jätta avaldus rahuldamata ja menetluskulud isa kanda, ega saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus kõiki asjaolusid arvestades põhjendatult seisukohale, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb PKS § 137 lg 1 alusel lapse viivimiskoha ning hariduse ja tervise küsimustes lõpetada ning anda selles osas ainuhooldusõigus isale. Seejuures ei ole maakohus avalduse lahendamisel eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel, rikkunud menetlusõiguse norme ega väljunud kaalumispiiridest. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.
16.1.Vanematel on PKS § 116 lg 1 kohaselt laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus, mis tähendab PKS § 116 lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus). Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad PKS § 118 lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolsuskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Vanemate võrdsuse põhimõttest on
2-21-5908 põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu (vt ka Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 24; 5. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p-d 13 ja 14). Kui kohtule esitatakse PKS §-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (PKS § 123, TsMS § 477 lg 5). Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine PKS § 137 alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud. Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik (vt Riigikohtu 19. veebruari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-15686, p 18; 19. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 19; 5. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p 15). Vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb kohus PKS § 123 ning § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.
16.2.Praegusel juhul ei anna määruskaebuse väited alust arvata, et maakohus oleks ülaltoodu vastu eksinud, sh mõistnud kehtivat õigust ekslikult või jätnud asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata või arvestamata. Kolleegiumi hinnangul on vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse viibimiskoha määramise, tervise ja hariduse küsimustes ning selles osas ainuhooldusõiguse andmine isale praegusel juhul selgelt lapse huvides, sest isa suudab paremini mõista lapse vajadusi ning on igati valmis toetama erivajadustega lapse tervist ning koolis toimetulekut, mida ema ei ole paraku suutnud seni teha. Selline lahendus ei ole ka vastuolus lapse väljendatud arvamusega.
17.Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et ema ei ole vaatamata korduvatele selgitustele suutnud mõista lapse abivajadust haridus- ja terviseküsimustes ega suutnud tagada lapse huvide kaitset, mh ei tee ta koostööd isa, kooli ega spetsialistidega ning on äärmiselt mõjutatav tädi ja vanaema poolt. Ema vastupidised väited on vastuolus kõigi teiste menetlusosaliste seisukohtade ja nende esitatud tõenditega.
17.1.Asjas esitatud tõenditest nähtub, et lapsel on abivajadus haridus- ja terviseküsimustes, mis on ajas süvenenud.
2-21-5908 Laps asus 2020. a sügisel õppima XXX, kus tal ilmnesid juba septembri esimeste koolinädalate jooksul käitumisprobleemid, sh oli ta teiste õpilaste suhtes füüsiliselt agressiivne ja alustas füüsiliselt sobimatuid kontakte, samuti häälitses ja niheles tunnis ning segas kaasõpilasi. Sellele järgnes 19. oktoobril 2020 ümarlaud, millel osalesid isa, tädi, kooli esindajad ja erinevad spetsialistid, ning kus lepiti mh kokku, et vanem pöördub Rajaleidja keskusesse nõustamisele ja lapsele jätkatakse psühholoogilise nõustamise osutamist kooli poolt. Lapse abivajadusega tegelemise asemel pöördus ema 21. oktoobril 2020 Tallinna Haridusameti poole uue koolikoha saamiseks ning teatas 22. oktoobril 2020 XXX-le, et laps ei jätka seal õpinguid. Ema põhjendas koolivahetust sellega, et last väidetavalt ei taheta XXX (vt isa 27. aprilli 2021. a seisukoha lisa 2 hulgas olev lisa 4). Seejuures ei kinnita asjas esitatud tõendid ema määruskaebuses esitatud väidet, et last oleks XXXs kiusatud ja hoopis see oleks kooli vahetamise põhjuseks. Olenemata sellest, et ema ei saanud lapse kooli vahetamiseks luba, ei võtnud laps pärast seda enam osa õppetööst XXXs ja ei täitnud mitu kuud koolikohustust (vt avalduse lisa 9 – XXX 6. aprilli 2021. a vastus pöördumisele). Mitme asutuse ja spetsialistide koostöös sai laps siiski 2021. a alguses asuda õppima YYY, kuid probleemid jätkusid. Kontaktõppes esines jätkuvalt konflikte, hilinemist, tundide segamist ja tunnis kaasa tegemata jätmist ning töötempo oli aeglane. Kooli oli vahepeal distantsõppel, kuid pärast selle lõppemist, s.o alates 25. märtsist kutsuti last järjepidevalt kontaktõppesse, et pakkuda talle tugiteenuseid (vt isa 27. aprilli 2021. a seisukoha lisa 2 hulgas olev lisa 8). Ema otsustas aga jätta lapse koduõppele, teavitades sellest 30. märtsil 2021 kooli e-kirja teel. Emale küll selgitati, et lapse koduõppele jätmiseks peab olema vastav vajadus, avaldus tulnuks esitada mitu kuud varem, kooliga tulnuks sõlmida kokkulepped ning lõpliku otsuse koduõppe rakendamise kohta pidanuks tegema kooli õppenõukogu (vt avalduse lisa 13 – ema ja YYY I kooliastme õppealajuhataja 30. märtsi ja 1. aprilli 2021. a e-kirjavahetus), kuid sellegipoolest ilmus laps kooli alles 3. mail 2021 (vt lapse esindaja 2. juuni 2021. a menetlusdokumendi lisa 1 (31. mai 2021. a ümarlaua kokkuvõte)). Seega, kuigi laps oleks pidanud jätkama õppetööd koolimajas kontaktõppena, ei taganud ema lapse kooliskäimist. Omaalgatuslikult koduõppelt naasmise järel oli lapse abivajadus veelgi süvenenud ning laps oli teistest maha jäänud olenemata sellest, et vanaema teda väidetavalt kodus õpetas. Laps vajas pidevat järelevalvet kogu koolipäeva jooksul, et tagada tema ja teiste laste turvalisus, sest löömised ja konfliktid kaaslastega olid igapäevased. Lapsel olid ka nutisõltuvuse ilmingud ning ta hilines jätkuvalt kooli ja võis kooli jõudes olla väga väsinud ja pahur. Kõik õpetajad leidsid, et lapsel on suures klassis keeruline toime tulla. Ta oli õpitegevuses aeglane, väsis kiiresti ja vajas lisajuhendamist. Ka koolipsühholoogi kontakt lapsega halvenes, seejuures hakkas laps väljendama surma puudutavaid mõtteid. Kuna lapse õpitulemused mõnes aines olid kesised või saavutamata, jäi ta täiendavale õppetööle 2021. a juunis (vt lapse esindaja 2. juuni 2021. a menetlusdokumendi lisa 1 (31. mai 2021. a ümarlaua kokkuvõte)). Lapsele tuli täiendav õppetöö korraldada ka 2021. a augustis, sest tema õpitempo ja valmisolek õppetööks oli kogu täiendava õppetöö ajal väga madal, mh võis laps olla kooli jõudes niivõrd väsinud, et magas koolis, ning vaikselt ja rahulikult ei suutnud ta enam koolipingis istuda (vt isa 17. augusti 2021. a seisukoha lisad 2 ja 2.2. (YYY I kooliastme õppealajuhataja 9. juuli 2021. a e-kiri ja 21. juuni 2021. a ümarlaua kokkuvõte)). Laps sai küll 1. klassi lõpetatud, kuid ainult tänu sellele, et materjal oli veel lihtne ja õpetajad tegid temaga 1:1 õppetööd (vt isa 17. oktoobri 2021. a esialgse õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)). Uueks õppeaastaks ei olnud olukord paranenud, vaid oli YYY spetsialistide ja tugispetsialistide hinnangul veelgi halvenenud. Laps ei olnud enam võimeline tundides keskenduma ja õppima, sest ta oli väga impulsiivne ja ei suutnud oma emotsioone valitseda. Kool oli vahel sunnitud lapse keset koolipäeva koju saatma, sest ta segas tunnirahu, ei teinud tunnis kaasa ja kaaslastega
2-21-5908 tekkisid füüsilised konfliktid. Lisaks ilmus laps jätkuvalt kooli hommikul nii väsinuna, et võis mitu tundi koolis segamatult magada (vt isa 17. oktoobri 2021. a esialgse õiguskaitse taotluse lisad 1 ja 2 (30. septembri 2021. a hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt ja 5.–10. oktoobri e-kirjavahetus)). Asjaolu, et laps on oktoobri keskpaigas saanud mõnel päeval kiita (vt ema 1. novembri 2021. a seisukoha lisa (YYY I kooliastme õppealajuhataja 14., 18. ja 19. ja
24.oktoobri 2021. a e-kirjad)), ei näita see veel seda, et lapsega seotud mured oleksid lahenenud. Lapse psühhiaater väljastas 2022. a alguses tõendi, milles märkis, et näeb lapse puhul rehabilitatsiooniteenuste vajadust ja puude määramise vajadust (vt isa 3. märtsi 2022. a seisukoha lisa 4 (psühhiaater LE 14. jaanuari 2022. a tõend)). Lisaks ei täitnud laps 2022. a alguses taaskord koolikohustust ajal, mil laps pidi ema sõnul olema eneseisolatsioonis. Sel ajal möödus suurem osa õppetunde nii, et laps ei osalenud videotundides või kui osales, siis logis sisse ja välja, nii nagu ise soovis, ega reageerinud õpetaja küsimustele (vt isa 3. märtsi 2022. a seisukoha lisa 5 (YYY I kooliastme õppealajuhataja 28. jaanuari 2022. a e-kiri)). Lisaks oli 18. veebruaril 2022 juhtum, kus laps tuli hommikul kooli ja oli väga pahuras tujus, mainides, et ema karjub tema peale. Mõne minuti möödudes lahkus laps jooksuga koolimajast ja tagasi ei tulnud (vt isa 3. märtsi 2022. a seisukoha lisa 6 (YYY I kooliastme õppealajuhataja 18. veebruari 2022. a e-kiri)).
17.2.Asjas esitatud tõendid viitavad ema suutmatusele mõista lapse abivajadust haridus- ja terviseküsimustes ning astuda vajalikke samme lapse huvide kaitseks, mh teha koostööd isa, kooli ja spetsialistidega. Probleemi süvendab tädi ja vanaema jõuline sekkumine lapse hariduse ja tervisega seotud küsimustesse ning nende suur mõju ema üle. XXX tugiteenuste juht leppis juba 17. septembril 2020 toimunud vestlusel emaga kokku mh selles, et ema pöördub lapsele sobiva haridustee korraldamiseks koolivälise nõustamismeeskonna poole. Samuti lepiti 19. oktoobri 2020. a ümarlaual kokku, et ema pöördub Rajaleidja keskusesse nõustamisele (vt avalduse lisa 9 (XXX 6. aprilli 2021. a vastus pöördumisele)). Laps, ema ja vanaema käisid küll 17. novembril 2020 Rajaleidja keskuse sotsiaalpedagoogi individuaalsel nõustamisel. Rajaleidja juhtumikorraldaja selgitas samuti emale, et laps vajab toetust õppetegevuses ning vajalike tugiteenuste välja selgitamiseks on vaja esitada taotlus koolivälisele nõustamis-meeskonnale ning viia läbi uuring meditsiinivaldkonna spetsialistide poolt, et välja selgitada lapse avalduva impulsiivsuse ja agressiivsuse ning eripärase käitumise juurpõhjused, kuid ema ei esitanud taotlust koolivälisele nõustamismeeskonnale. Lisaks, kui Rajaleida keskuse sotsiaalpedagoog selgitas, et tema hinnangul ei sobi lapsele suur klassikollektiiv ning talle oleks jõukohasem väikeklass koos individuaalse lähenemise ja tähelepanuga, teatas vanaema, et laps ei ole debiilik, et peaks käima lollide klassis. Ema keeldus ka 2021. a aprilli seisuga kategooriliselt taotluse esitamisest koolivälisele nõustamismeeskonnale, kuigi emale selgitati korduvalt, et see on vajalik, et väljastada Rajaleidja keskusest lapse haridusasutusele soovitusi õppe- ja kasvatustingimuste korraldamiseks ja toetada last õppetegevuses (vt avalduse lisa 10 (Haridus- ja Noorteameti 6. aprilli 2021. a vastuskiri päringule)). Seejuures nähtub nii Lasnamäe Linnaosa Valitsuse 27. aprilli 2021. a seisukohast kui ka 28. aprilli 2021. a seisukohast, et ema, tädi ja vanaema ei näinud ka 2021. a aprillis mingit vajadust spetsialistide poole pöördumiseks, leides, et lapsega on kõik korras ja probleem on hoopis koolis. Ema ei ole näinud vajadust ka 1:1 õppevormi järele ja on soovinud, et laps õpiks suures klassis (vt nt isa 17. augusti 2021. a seisukoha lisa 2.2 (21. juuni 2021. a ümarlaua kokkuvõte); isa 17. oktoobri 2021. a esialgse õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)), kuigi nii õpetajad kui ka spetsialistid on leidnud, et laps vajab vähemalt põhiainetes 1:1 õpet, ja on seda emale ka selgitanud (vt nt isa 27. aprilli 2021. a seisukoha lisa 2 hulgas olevad lisad 5, 7 ja 8; lapse esindaja 2. juuni 2021. a menetlusdokumendi lisa 1 (31. mai 2021. a ümarlaua kokkuvõte); isa
17.augusti 2021. a seisukoha lisa 2 (YYY I kooliastme õppealajuhataja 9. juuli 2021. a e-kiri)).
2-21-5908 Kuigi ema sõnul öeldi talle Rajaleidja keskuses 10. juunil 2021 toimunud nõustamisel, et lapsele tuleb teha uuringuid, ei broneerinud ema ühtegi aega. Teema tõstatati 21. juuni 2021. a ümarlaual, kus koolipsühholoog avaldas, et vajalik on lapse pöördumine psühhiaatri poole, ning Rajaleidja juhtumihaldur leidis, et lapsele on vaja teha täiendavad uuringud, kuid see võtab aega, sest ootejärjekorrad on pikad, kuid kohaliku omavalitsuse suunamisel saaks eriarstile kiiremini. Ema keeldus suunamisest ja lubas võtta ise perearstiga ühendust, et saada aeg psühhiaatri juurde, ning võtta Rajaleidja keskusega ühendust uuringuteks (vt isa 17. augusti 2021. a seisukoha lisa 2.2 (21. juuni 2021. a ümarlaua kokkuvõte)). Ema võttis ühendust Rajaleidja keskusega, kuid pani sinna aja alles 19. augustiks 2021, ja olenemata isa palvetest ja selgitusest, et hiljemalt 23. augustiks peab olema lapse õppeasutuse ja õppetöö vormi osas selgus, ei reageerinud isa palvetele tõsta aeg varasemaks (vt isa 17. augusti 2021. a seisukoha lisad 1 ja 2 (2.–5. juuli 2021. a ning 10. juuli–6. augusti 2021. a e-kirjavahetus)). Psühhiaatri aega ema lapsele kinni ei pannudki, mistõttu ei saanud Rajaleidja keskus väljastada uueks õppeaastaks eritoe otsust ning Tallinna Haridusamet pidi lapse 1:1 õpetaja ja tugiõpetaja teenuseid toetama erandlikult eraldi rahastusega (vt isa 17. oktoobri 2021. a esialgse õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)). Eelnevaga rikkus ema ka Harju Maakohtu 30. juuni 2021. a esialgse õiguskaitse määrusega tehtud ettekirjutusi. Lõpuks õnnestus laps psühhiaatri juurde saada üksnes seeläbi, et maakohus andis 17. oktoobri 2021. a määrusega isale esialgse õiguskaitse korras ühekordse ainuotsustusõiguse lapsega psühhiaatri ja/või muu lapse vaimset tervist hindava spetsialisti poole pöördumiseks ning spetsialisti määratud ravisoovituste järgimiseks (vt isa 3. märtsi 2022. a seisukoha lisa 1 (14. novembri 2021. a broneeringu kinnitus 14. jaanuari 2022. a vastuvõtuks)). Ka seejärel esitas tädi ema meiliaadressilt veel päev enne psühhiaatri vastuvõtu aega tõenäoliselt eksitavat infot, et laps on juba psühhiaatri vastuvõtul käinud ja läheb sinna ka edaspidi, lapse digiloos selle kohta ühtegi kannet ei olnud (vt isa 3. märtsi 2022. a seisukoha lisa 2 (13. jaanuari 2022. a e-kirjavahetus)). Ema on määruskaebusele lisanud tõendi, millest nähtub, et ta pöördus lapsega 28. oktoobril 2020 psühholoogi juurde ja 10. jaanuari 2021. a seisuga oli toimunud kolm nõustamist (vt lisa 4 (10. jaanuari 2021. a kokkuvõte tööst lapsega)). See tõend näitab üksnes seda, et ema tegeles lapse vaimse tervisega 2020. a lõpus ja 2021. a esimesel kuul. Samas on teada, et lapse abivajadus kasvas märgatavalt pärast seda ning vajalik oli psühhiaatriline nõustamine ja hinnang nii lapse vaimse tervise huvides kui ka selleks, et koolile saaks väljastada soovitusi õppe- ja kasvatustingimuste korraldamiseks ja toetada last õppetegevuses. Lisaks on ema määruskaebusele lisanud tõendi, millest nähtub, et ta pöördus Kesklinna Psühhiaatriakeskuses kliinilise lastepsühholoogi SL poole, kes viis 2021. a kevadel läbi kognitiivse funktsiooni uuringu (vt lisa 2 – Kesklinna Psühhiaatriakeskus OÜ 10. aprilli 2021. a uuringu kokkuvõte). Kuivõrd lapsega tegeles kliiniline lastepsühholoog, ei näita ka see tõend, et ema oleks taganud lapsele vajaliku psühhiaatrilise nõustamise ja hinnangu. Küll aga kinnitab tõend, et lapsel oli
10.aprilli 2021. a seisuga haridusküsimustes abivajadus, mh on seal välja toodud, et õppetöös tuleb arvestada lapse eripäradega, laps vajab pidevat juhendamist ja suunamist ning soovitatav oleks õppida väikeklassis või üks-ühele. Ema aga sellele ei reageerinud. Seega, kuigi ema on osalenud koolide korraldatud ümarlaudadel ja käinud lapsega mõned korrad psühholoogi juures ja Rajaleidja keskuses nõustamisel ning on väidetavalt pöördunud Tallinna Õppenõustamiskeskusesse, ei ole ta tegelikkuses suutnud lapse abivajadust mõista ja seetõttu ka lapsele vajalikku abi tagada, sh ei ole ta kinni pidanud ümarlaudadel sõlmitud kokkulepetest ja on probleemides süüdistanud kooli (vt nt isa 17. oktoobri 2021. a esialgse õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)).
17.3.Nõustuda ei saa emaga, et hoopis isa ei ole last toetanud.
2-21-5908 Isa võimalused olukorda sekkuda on olnud väga piiratud, sest kuni 2021. a lõpuni sai isa tsiviilasjas nr 2-20-4129 määratud ajutise suhtluskorra alusel lapsega kohtuda ainult kolmapäeva õhtuti kolme tunni vältel, kui sedagi (vt avalduse lisa 8 (Tallinna Ringkonnakohtu
23.detsembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-4129)). Seejuures esitas isa juba 24. jaanuaril 2021 koolivälisele nõustamismeeskonnale taotluse, kuid isal ei olnud lapsega suhtlemise aega arvestades võimalik lasta last eriarstil hinnata ja seetõttu ei saanud kooliväline nõustamismeeskond haridussoovitusi koostada. Rajaleidja keskus on avaldanud, et nendega on kontaktne ja proaktiivne ning lapse huve arvestada sooviv just isa, kes mõistab lapse abivajadust ning soovib last toetada (vt avalduse lisa 10 (Haridus- ja Noorteameti 6. aprilli 2021. a vastuskiri päringule)). Head koostööd isaga on kinnitanud ka YYY, kelle sõnul on isa olnud algusest peale huvitatud lapse parimates huvides tegutsemisest ning täitnud kohe kõik kooli palved. Vastupidiselt emale on isa olnud seisukohal, et laps vajab psühhiaatrilist hinnangut ja 1:1 õppevormis õpetamist (vt isa 17. oktoobri 2021. a esialgse õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)).
17.4.Ema määruskaebusele lisatud tõendid ega ka muud asjas esitatud tõendid ei kinnita ema väidet, et lapse käitumisprobleemid ja vaimse tervise probleemid oleksid tekkinud isaga suhtlemisest. Kuigi lapsel ei olnud lasteaias ja lasteaias käimise perioodil toimunud hokitrennis selliseid probleeme, mis ilmnesid kooli õppima asudes, ei tähenda see seda, et nende taga oleks isaga suhtlemine, eriti arvestades seda, kui vähe aega sai laps sel ajal isaga suhelda. Laps läks kooli 2020. a septembris ning Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2020. a esialgse õiguskaitse määrusest tsiviilasjas nr 2-20-4129 (vt avalduse lisa 8) nähtub, et isa ja lapse regulaarsed kohtumised toimusid kuni 2020. a märtsini ja pärast seda oli isa kuni määruse tegemiseni kohtunud lapsega vaid mõnel korral. Kuna lapse käitumisprobleemid ilmnesid kohe kooli õppima asudes ning sel ajal ei olnud isa juurde elama asumine üldse kõne all, ei ole põhjendatud ema väide, et lapse käitumisprobleemid koolis on tingitud sellest, et ema selgitas lapsele, et laps peab isa juurde elama minema. Samuti ei ole isa ja lapse suhtlemise kestust arvestades usutav ema oletus, et lapse käitumisprobleemid on seostavad isa teise lapsega. Ka ärakuulamisel ei avaldanud laps, et neil oleks omavahel suheldes probleeme. Laps märkis üksnes, et ta ei räägi eriti.
18.Õiged ei ole ema määruskaebuse väited selle kohta, et maakohtu määrus on vastuolus lapse tahte ja arvamusega.
18.1.Asja materjalid ei kinnita ema väidet, et laps ei taha isaga suhelda ja tema juures käia. Laps on küll siinses asjas ühel korral lastekaitsespetsialistile öelnud, et ei taha isa juurde minna, kuid samas on lastekaitsespetsialist välja toonud, et laps on isa juurde läinud hea meelega ja tal ei ole isa juures viibimise ajal probleeme esinenud. Samuti on lastekaitsespetsialist märkinud, et ema, tädi ja vanaema on isa suhtes väga negatiivselt meelestatud ja halvustasid isa lapse juuresolekul, tekitades lapses lojaalsuskonflikti ja sisemised pinged (vt Kiili Vallavalitsuse
28.aprilli 2021. a seisukoht). Eelnev viitab sellele, et lapse ühekordselt avaldatud tahe ei pruukinud olla vabalt kujunenud. Sellele viitavad ka mitmed teised lapsega toimunud vestlused. Näiteks avaldas laps Rajaleidja keskuse sotsiaalpedagoogile, et talle meeldis isa juures, aga tädi teab kõiki asju ja tädi on öelnud, et isa soovib teda enda juurde meelitada (vt avalduse lisa 10 (Haridus- ja Noorteameti 6. aprilli 2021. a vastuskiri päringule)). Laps on ka YYY-le rääkinud isast positiivselt, kuid maininud, et näeb teda harva (isa 17. oktoobri 2021. a esialgse õiguskaitse taotluse lisa 1 (hinnang koostööle lapse vanematega YYY poolt)). Kui lapse esindaja lapsega vestles ja küsis, kas laps tahaks rohkem isa juures viibida, vastas laps
2-21-5908 murelikult, et ema ja tädi ei luba, ning ei julgenud oma arvamust põhjalikumalt avada, kartes, et tädi saab teada ja pahandab temaga (vt lapse esindaja 22. oktoobri 2021. a seisukoht). Arvestades ema, tädi ja vanaema negatiivset suhtumist isasse ning lapse hirmu avaldada oma tegelikku tahet, eriti ema, tädi ja vanaema juuresolekul, ei näita lapse vastumeelsust isa juurde minemise suhtes ka määruskaebusele lisatud lindistus, milles on küsitud lapselt küsimusi (määruskaebuse lisa 5). Helisalvestist kuulates on äratuntav, et lapsel on palutud teatud teksti esitada, millega laps paraku kõige paremini toime ei tule. Selline lapse mõjutamine on vastuolus lapse heaolu ja huvidega ning on lubamatu. Ka see helisalvestis näitab ringkonnakohtu hinnangul ema jätkuvat suutmatust mõista seda, mis on lapse heaolu ja turvalise arengu tagamiseks oluline ja vajalik.
18.2.Kuna ema heitis määruskaebuses maakohtule ette seda, et maakohus ei ole arvestanud lapse arvamust ega kuulanud last ära, pidas ringkonnakohus vajalikuks kuulata ise laps ära ning selgitada vahetult välja lapse arvamus. Lapse vastused kohtu küsimustele, sh väljendid, mida ta kasutas (nt „ma pean elama ema juures ja isa peab mu rahule jätma“, ma pean ühe või kaks aastat veel pingutama, kuni see kohtuasi läbi saab“, „isa on halb ja isa valetab“, „minu esindaja valetab kõigile“), viitasid selgelt sellele, et laps edastas seda, mida ema, tädi või vanaema olid palunud lapsel öelda. Kui kohus palus lapsel selgitada, mida halba on isa teinud või mille kohta valetanud, ei osanud laps seda teha. Seejuures avaldas laps, et tal ei oleks midagi selle vastu, kui ta elaks isa juures Eestis. Lapsel oli aga hirm selle ees, et isa viib ta Itaaliasse ja jätab ta sinna üksi. Kohtul tekkis lapse ärakuulamisel veendumus, et laps edastab ka enda Itaaliasse viimisega seonduvalt seda, mida ema, tädi või vanaema on tal palunud öelda, peegeldades seeläbi hoopis nende hirme. On ka ebausutav, et laps oleks avaldanud, et tal ei ole midagi isa juures elamise vastu, kui tal oleks tõsine hirm selle ees, et isa viib ta Itaaliasse ja ta ei saa enam emaga kohtuda. Seejuures on isa vastuses määruskaebusele selgitanud, et ta on Eestiga tihedalt seotud. Isa on Eestis elanud pikemat aega, tal on siin mitu kinnisasja, sh alaliseks elukohaks olev kinnisasi, eestlasest elukaaslane ja laste ema, mitu restorani ja püsiv töökoht ning kooliealised lapsed, kelle igapäevaelu on seotud Eestiga. Ei ole mingit põhjust arvata, et isa kavatseks siit kas lapsega või kogu oma perega ära kolida.
19.Määruskaebuse menetlemise kulud jätab kolleegium TsMS § 172 lg 1 II lause alusel menetlusosaliste enda kanda, v.a ema esindaja ja lapse esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 II lause alusel riigi kanda.
20.Ringkonnakohus hoiatab kooskõlas TsMS § 46 lg-ga 2 emale määratud esindajat vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi, et kui ta ei saada edaspidi kohtule edastatavaid dokumente ja nende lisasid teiste menetlusosaliste advokaatidele ja ei teavita sellest kohut, võib kohus teda TsMS § 337 kolmanda lause alusel trahvida. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 337 sätestab, et kui mitut menetlusosalist esindab menetluses advokaat, saadab advokaat kohtule edastatavad dokumendid ja nende lisad ise teiste menetlusosaliste advokaatidele ja teavitab sellest kohut. Sel juhul eeldatakse, et dokumendid on teistele menetlusosalistele kohtule teatatud ajal kätte toimetatud. Dokumentide edastamise või sellest kohtu teavitamise kohustust rikkunud advokaati võib kohus trahvida. Trahvi määramist reguleerib täpsemalt TsMS § 46. TsMS § 46 lg 2 järgi võib isikule üldjuhul trahvi määrata üksnes siis, kui talle on tehtud trahvihoiatus.
2-21-5908 Lapsele määratud esindaja vandeadvokaat Robert Suir esitas 29. märtsil 2022 ringkonnakohtule teatise, milles juhtis tähelepanu sellele, et vandeadvokaat Aleksei Ratnikov on korduvalt eiranud TsMS § 337 lg-st 1 tulenevat kohustust saata kohtule edastatavad dokumendid ja nende lisad vandeadvokaat Robert Suirile. Täpsemalt ei edastanud vandeadvokaat Aleksei Ratnikov teatise järgi vandeadvokaat Robert Suirile 6. ja 14. detsembri 2021. a määruskaebuseid ning 21. märtsi 2022. a tähtaja pikendamise taotlust ja 24. märtsi 2022. a seisukohta. Kaks viimast menetlusdokumenti jättis vandeadvokaat Aleksei Ratnikov vandeadvokaat Robert Suirile edastamata olenemata sellest, et vandeadvokaat Robert Suir juhtis 16. detsembril 2021 vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi tähelepanu TsMS § 337 esimesest lausest tulenevale kohustusele. Vandeadvokaat Aleksei Ratnikov selgitas 1. aprillil 2022 kohtule, et jättis need menetlusdokumendid kogemata edastamata, kuid on need siiski hiljem edastanud. Vandeadvokaat Aleksei Ratnikov on seega kinnitanud, et ta ei edastanud vandeadvokaat Robert Suirile mitmeid menetlusdokumente nende kohtule esitamisel. Samuti ei teavitanud ta nende edastamisest kohut. Ringkonnakohus peab seetõttu vajalikuks vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi hoiatada, et kui ta ei saada edaspidi kohtule edastatavaid menetlusdokumente ja nende lisasid teiste menetlusosaliste advokaatidele ja ei teavita sellest kohut, võib kohus teda trahvida. Ringkonnakohus lisab, et ringkonnakohtu arvates ei pidanud vandeadvokaat Aleksei Ratnikov vandeadvokaat Robert Suirile edastama oma 6. detsembri 2021. a määruskaebust, sest see ei puuduta teisi menetlusosalisi, kuid ülejäänud loetletud menetlusdokumendid tulnuks igal juhul edastada ka vandeadvokaat Robert Suirile ja teavitada sellest kohut.