Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Välja mõista NS`lt Hüpoteeklaen OÜ kasuks viivis 7% põhinõudelt (60 072,88 eurot) aastas alates 17.07.2009 kuni põhinõude täitmiseni. Hüpoteeklaen OÜ hagi NS ja EA vastu tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatus omanikukande muumiseks nõusoleku saamiseks jätta rahuldamata. Harju Maakohtu 06.08.2009 määrusega seatud hagi tagamise abinõu tühistada. Jätta hageja menetluskulud osaliselt, s.o rahaliselt nõudelt tasutud riigilõivude osas, kostja I kanda. Hageja muud menetluskulud jätta tema enda kanda. Kostja I menetluskulud jätta samuti tema enda kanda. Kostja II menetluskulud jätta hageja kanda. Välja mõista NS`lt Hüpoteeklaen OÜ kasuks menetluskulu 2548,36 eurot. Välja mõista Hüpoteeklaen OÜ-lt EA kasuks menetluskulu 1565,04 eurot. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Asjaolud ja hageja nõue Allied Irish Banks, p.l.c. Eesti filiaali kaudu esitas 16.07.2009 Harju Maakohtule hagi VK, NK (nüüd S), AS ja EA vastu (täpsustatud 17.07.2009), milles palus välja mõista VK-lt, NS-lt ja ASlt solidaarselt põhivõlgnevuse 60 072, 88 eurot, intressi 3622, 20 eurot, leppetrahvi 100 eurot, hüvitamata kulutused 234, 34 eurot, viivise 8195, 58 eurot ja alates 17.07.2009 viivise 7% aastas põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, tunnistada kehtetuks 12.11.2008 sõlmitud kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega NS ja VK kinkisid XXXXXX külas Anija vallas Harju maakonnas asuva kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) EA-le, tunnistada kehtetuks 12.11.2008 sõlmitud kinnisasja isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega seati NS ja VK kasuks nimetatud kinnistule tähtajatu isiklik kasutusõigus, tuvastada VK, NS ja EA kohustus anda nõusolek registriossa nr XXXXXXX II jakku omanikuna sisse kantud EA kustutamiseks kinnistusraamatust, tuvastada EA kohustus anda nõusolek registriossa nr XXXXXXX II jakku VK ja NS omanikuna sissekandmiseks. Pärast AS vastu esitatud nõuete osas 29.04.2011 tagaseljaotsuse jõustumist 07.07.2011, maakohtu 24.09.2013 määrusega Allied Irish Banks p.l.c Eesti filiaali asemel hagejana eriõigusjärglase Hüpoteeklaen OÜ menetlusse astumise lubamist ja maakohtu 24.09.2013 määrusega VK asemele kostjana üldõigusjärglase NS menetlusse astumise lubamist oli maakohtu menetluses Hüpoteeklaen OÜ (hageja) hagi NS ja EA vastu. 26.11.2007 sõlmisid AS AmCredit Eesti ja VK, NS ja AS laenulepingu nr EME-2842, mille kohaselt anti laenusaajatele 187 772, 43 eurot. Laenulepingust tuleneva võlgnevuse tagamiseks sõlmiti 26.11.2007 hüpoteegi seadmise leping, millega seati hüpoteek summas 3 820 000 krooni Harju maakonnas Viimsi valla XXX asuvale kinnistule, mis kuulus VK-le ja NS-le. Hüpoteegi seadmise lepingu kohaselt oli kinnistu omanik kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. AS AmCredit Eesti andis kõik enda poolt sõlmitud laenulepingutest tulenevad nõuded, muu hulgas ka käesolevast laenulepingust tulenevad nõuded laenusaajate vastu, üle Allied Irish Banks p.l.c Eesti filiaalile 2008.a sõlmitud raamlepingu alusel. Laenusaajad ei täitnud kohaselt laenulepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu edastati

laenusaajatele 25.08.2008 teade laenulepingu ülesütlemise kohta ja paluti võlgnevus summas 191 998,32 eurot tasuda hiljemalt 08.09.2008. Laenusaajad võlgnevust ei tagastanud. 24.09.2008 esitati kohtutäitur Elin Vilippusele täitmisavaldus sissenõutavaks muutunud võlgnevuse 195 270,26 euro sissenõudmiseks. 10.02.2009 toimunud kordusenampakkumisel müüdi laenu tagatiseks olev XXX kinnistu hinnaga 2 200 000 krooni. Müügi tulemusena rahuldati nõue laenu tagatiseks oleva vara arvel summas 126 111,26 eurot (1 976 604,83 krooni). Laenusaajad ei täitnud ka kindlustuslepingu sõlmimise kohustust, mistõttu tuli sõlmida ERGO Kindlustus AS-iga XXX hoone kindlustamiseks kodukindlustusleping ja tasuda selle eest 472 eurot (7397 krooni). 26.11.2008 laenusaajatele edastatud teates paluti kindlustusmakse hüvitada, mida laenusaajad ei teinud. Kindlustuslepingu sõlmimisega seotud kulutused kokku on 234,34 eurot, mida laenusaajad hüvitanud ei ole. 31.05.2012 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga loovutas Allied Irish Banks p.l.c Eesti filiaal nõuded hagejale. Hagiavalduse esitamise seisuga on laenusaajate põhivõlgnevus 60 072,88 eurot, intress 3622,20 eurot, leppetrahv 100 eurot ja viivis seisuga 16.07.2009 summas 8195,58 eurot, millele lisandub alates 17.07.2009 viivis 7% aastas põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni. Laenulepingujärgne intressimäär on 5,86%, mis on tavapärane. Hageja on väljastanud laenu 185 913,30 eurot, millelt tasu on 1% laenu summast, mis on samuti tavapärane. VK-le ja NS-le kuulus laenulepingu sõlmimise ajal ka XXXXXXX kinnistu asukohaga Harju maakonnas Nija vallas XXXXXX külas (registriosa nr XXXXXXX). 12.11.2008 sõlmisid VK ja NS kinnistu kinkelepingu, isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu ning asjaõiguslepingud, millega kinkisid kinnistu EA-le, kes kanti 18.11.2008 omanikuna kinnistusraamtusse. Tegemist ei ole tavapärase kingitusega, mis vastaks kinkijate majanduslikule olukorrale. Kinkijad on teadlikult halvendanud enda varalist seisundit. Kinnistu on kingitud olukorras, kus kinkijate vastu oli algatatud täitemenetlus ning neil puudusid muud rahalised vahendid võlgnevuse tasumiseks. Kinkeleping kahjustab hageja huve, kuna kinnistu moodustas olulise osa kinkijate varast. Hageja huvide kahjustamise eesmärki kinnitab ka asjaolu, et samaaegselt kinkelepingu sõlmimisega lepiti kokku kinkelepingu esemele tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmises kinkijate kasuks ning nad kasutavad kingitud kinnistul asuvat elamut oma elukohana. Seega on täidetud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg-s 2 ja §-s 189 nimetatud tingimused 12.11.2008 sõlmitud tehingu tühistamiseks. Kinnisturaamatu kanne omaniku kohta on ebaõige, kuna see on vastuolus tegeliku õigusliku olukorraga. Kostjate vastuväited NS vaidles hagile vastu. Kostja I sõlmis hagejaga laenulepingu ning tema arvele kanti 185 913,30 eurot. Seoses majanduslangusega ja VK tervisliku seisundi järsu halvenemisega tekkisid tal raskused laenu tagastamisel. Puudusid alused vaidlustada täite-menetlust tervikuna, sh laenu põhisummat, intresse ja ühekordset tasu 100 eurot. Alusetu on aga 3723,63 euro nõue. Hagis toodud põhivõlgnevus ei ole selge. Täitemenetluses realiseeriti laenu tagatiseks olnud kinnistu hinnaga 140 605,62 eurot, nõuded rahuldas hageja 126 111,26 euro ulatuses, arusaamatuks jääb, millised nõuded on rahuldatud. Segane on ka viivisearvestuse käik ja asjaolud. Alustatud ei ole täitemenetlust laenulepingust nr EME-2842 tulenevas nõudes, seega puudub täitedokument TMS § 2 mõistes. NS ei ole võõrandanud kinnistut selleks, et kahjustada kellegi huvisid.

EA hagi ei tunnistanud. Hagejal puudub täitemenetluses täitedokument EA-le kuuluva XXXXXXX kinnistu suhtes. Kohesele sundtäitmisele kuulus nõue Põlluveere 10 kinnistu igakordse omaniku suhtes, EA ei ole nimetatud kinnistu omanik kunagi olnud. Laenuleping ei ole täitedokument. Kostjate ühiste vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud laenulepingu sõlmimist ega laenu üleandmist. Laenulepingut ei ole üles öeldud 25.08.2008. Ülesütlemise teade on dateeritud 25.08.2008 kuupäevaga ning vähetõenäoline on, et kõik laenusaajad said teate kätte nimetatud kuupäeval. Ülesütlemisteade on allkirjastamata. Ülesütlemisel ei saa pidada mõistlikuks 3-kuulist viivitamist. Hageja ei ole tõendanud, milline seos on AS AmCredit Eesti ja hageja vahel. Tegemist ei ole sama äriühinguga, äriühingutel on erinevad registrikoodid. Hageja ei ole tõendanud laenulepingu üleminekut, seega puudub hagejal õigus esitada kostjate vastu laenulepingust tulenevat nõuet. Tõendamata on ka Hüpoteeklaen OÜ ja Allied Irish Banks p.l.c Eesti filiaali vaheline suhe. Hüpoteeklaen OÜ ja Allied Irish Banks p.l.c Eesti filiaali vaheline nõude loovutamise leping ei oma tähendust, kuna NS ei ole andnud oma nõusolekut nõudeõiguse üleminekuks. Intressi, leppetrahvi ja viivist ette nägevad tüüptingimused ei ole lepingu osaks võlaõigusseaduse (VÕS) § 37 lg 3 alusel. Kõnealused tüüptingimused sätestavad niivõrd ebatavaliselt kõrge viiviseja intressimäära, et seda tingimust ei oleks võimalik mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata. Samuti ei saa mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata, et laenulepingus on toodud ära topeltsanktsioon rahalise kohustuse rikkumise eest: nii leppetrahv kui ka viivis sisuliselt sama rikkumise eest. Laenusaajatelt ei tohi välja mõista intressi pärast laenulepingu ülesütlemist. Tüüptingimused, millele rajanevad hageja viivise, leppetrahvi ja intressinõuded, on tühised. Kostjad taotlesid ka viivise vähendamist. Tüüptingimusena ei saa lepingu osaks lugeda või tuleb lugeda tühiseks sätteks säte, mis näeb ette laenu väljastamise tasuna 1859,13 eurot. Nimetatud säte on ebaproportsionaalne ja liigkasuvõtjalik. Nimetatud osas tuleb lugeda, et laenu ei ole välja antud ja nimetatud osas tuleb vähendada põhinõuet. Alusetu ja põhjendamata on laenusaajatelt lepingu lõpetamise dokumentide ettevalmistamise tasu nõudmine 3723,68 eurot. Lepingu ülesütlemise teate koostamist ja saatmist ei saa kuidagi nii kulukaks pidada. Laenuleping on tühine, kuna on vastuolus heade kommetega, sest on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Arvestades laenusaajatele laenulepingu alusel langevate kohustuste suurust, on laenulepingu puhul ilmselgelt tegemist äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehinguga ning tehinguga, mille vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Laenuleping oleks ka tühine laenusaajate otsustusvõimetuse tõttu. Olukorras, kus isik võtab endale laenukohustuse, mis ületab tema võimet vastavat laenu teenindada, on tegemist endale ilmselt kahjuliku tehingu tegemisena. Seega olid laenusaajad otsustusvõimetud. Laenu tagatiseks olnud kinnistu võõrandati 2 200 000 krooni eest, kuid samas rahuldas hageja oma nõude müügi arvelt vaid 1 976 604,83 krooni ulatuses. Selgusetuks jääb, miks ei rahuldatud nõuet kogu võõrandamisest saadu ulatuses. Hageja nõue kinkelepingu tagasivõitmiseks on põhjendamatu. Hagejal puudub täitedokument. Täitedokumendiks ei ole hüpoteegileping XXX suhtes. Nimetatud kinnistu müüdi täitemenetluses 10.02.2009, misjärel täitemenetlus lõpetati. Seega oli hagi esitamise ajaks 16.07.2009 täitemenetlus lõppenud. Hüpoteegiga tagatud kinnistuks oli aga XXX külas asuv XXX kinnistu, mitte XXXXXX külas asuv XXXXXXX kinnistu. Seega on eeldused tagasivõitmise hagi esitamiseks täitmata. VK ja NS ei teostanud kinget ulatuses, mis ületaks nende võimalusi, nad on käsutanud oma vara nendes raamides, milles see oli võimalik ja seadusega lubatud. Laenuandja on laenu väljastades

pidanud võimalikuks, et laenusaajad maksavad tagasi saadud 185 913,30 eurot. Kingitud kinnisasja väärtus jäi nimetatud summale oluliselt alla. Hageja ei saa väita, et VK ja NS on oma majanduslikku olukorda kinke teel oluliselt halvendanud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ning mõistis välja NS-lt hageja kasuks põhivõlgnevuse 60 072,88 eurot, intressi 3622,20 eurot, leppetrahvi 100 eurot, hüvitamata kulutused 234,34 eurot, seisuga 16.07.2009 sissenõutavaks muutunud viivise 8195,58 eurot ja viivise 7% põhinõudelt (60 072,88 eurolt) aastas alates 17.07.2009 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus tunnistas kehtetuks 12.11.2008 sõlmitud kinnistu kinkelepingu, isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu ning asjaõiguslepingud, millega NK (S) ja VK kinkisid XXXXXX külas Anija vallas Harju maakonnas asuva kinnistu (registriossa nr XXXXXXX) nimetusega XXXXXXX EA-le ning millega seati NK (S) ja VK kasuks nimetatud kinnistule tähtajatu isiklik kasutusõigus. Kohus tuvastas NS ja EA kohustuse anda nõusolek (registriossa nr XXXXXXX) II jakku omanikuna sisse kantud EA kustutamiseks kinnistusraamatust ja NS omanikuna sissekandmiseks. Kohus jättis jõusse Harju Maakohtu 06.08.2009 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kuni kohtuotsuse täitmiseni. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: AS AmCredit Eesti ning VK, NS ja AS sõlmisid 26.11.2007 laenulepingu nr EME-2842, mille kohaselt laenati laenusaajatele 187 772,43 eurot; laenulepingust tuleneva võlgnevuse tagamiseks sõlmisid VK, NS ja AS AmCredit Eesti 26.11.2007 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega seati hüpoteek summas 3 820 000 krooni kinnistule asukohaga XXX, XXX küla, Viimsi vald, Harju maakond, mis kuulus ühisvarana abikaasadele VK-le ja NS-le ning kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks; laenusaajad ei täitnud kohaselt laenulepingust tulenevaid kohustusi ega ei tagastanud võlgnevust; laenusaajad ei täitnud ka kindlustuslepingu sõlmimise kohustust; 24.09.2008 esitati kohtutäitur Elin Vilippusele täitmisavaldus sissenõutavaks muutunud võlgnevuse 195 270,26 euro sissenõudmiseks; VK ja NS sõlmisid 12.11.2008 nendele laenulepingu sõlmimisel ja kestel kuulunud XXXXXXX kinnistu asukohaga XXXXXX küla, Anija vald, Harju maakond (registriosa nr XXXXXXX) kinkelepingu, isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu ning asjaõiguslepingud, millega kinkisid kinnistu EA-le, kes kanti 18.11.2008 registriosa nr XXXXXXX II jakku kinnistu omanikuna ning millega seati NS ja VK kasuks nimetatud kinnistule tähtajatu isiklik kasutusõigus; 10.02.2009 toimunud kordusenampakkumisel müüdi laenu tagatiseks olev kinnistu asukohaga XXX, XXX küla, Viimsi vald, Harju maakond hinnaga 2 200 000 krooni (140 605,63 eurot) ning müügi tulemusena rahuldati nõue laenu tagatiseks oleva vara arvel summas 126 111,26 eurot; NS ei vaidlustanud täitemenetlust. Hageja esitas 11.10.2013 raamlepingu inglisekeelse versiooni ning 17.10.2013 raamlepingu asjakohaste tingimuste tõlke eesti keelde ja 31.01.2008 kirja koos tõlkega. Tõendid kinnitavad selgesti tema väiteid ettevõtte ülemineku kohta. 28.06.2007 sõlmisid AS AmCredit Eesti, Baltic-American Enterprise Fund, Baltic American Mortgage Holdings, LLC, Amcredit Latvija AS ja UAB Amcredit Lithuania ühelt poolt ning Allied Irish Banks, p.l.c. teiselt poolt varade ostulepingu (Asset Purchase Agreement). Varade ostulepingu p-s 2.1 sätestati, et määratletud tähtajal (Closing) AS AmCredit Eesti võõrandab Allied Irish Banks, p.l.c.-le kõik temale kuuluvad varad (all of the assets), sealhulgas varade

ostulepingu p-s 2.1 loetletud vara. Varade ostulepingu p 2.1 (a) kohaselt kuulus võõrandamisele laenuportfell (Loan Portfolio). Lisaks laenuportfellile läksid varade ostulepingu p 2.1 kohaselt üle ka muud lepingud, töötajad, inventar jms. Laenuportfelli mõiste on defineeritud varade ostulepingu lk-l 5. Selle kohaselt koosnes laenuportfell laenudest, mis olid antud hiljemalt määratud tähtajal (Closing Date). Samal leheküljel on defineeritud ka termin laenud (Loans). Laenud on muuhulgas AS AmCredit Eesti poolt kinnisvara tagatisel antud laenud. Laenuleping nr EME-2842 sõlmiti 26.11.2007 ehk enne määratud tähtaega (Closing Date). Seega kuulus see laenuportfelli. Määratud tähtajaks (Closing Date) sai 31.01.2008. Laenuleping nr EME2842 ei olnud varade ostulepingu punktis 2.2 loetletud välistatud vara hulgas. Välistatud vara loetleti varade ostulepingu lisas 1.1 (Excluded Contracts). Varade ostulepingu p-s 7.2 reguleeriti, et AS AmCredit Eesti kohustub kuni määratud tähtajani (until the Closing) jätkama oma tavapärast äritegevust, sealhulgas laenude andmist. Varade ostulepingu p-s 4.1 sätestati, et määratud tähtpäeval (Closing Date) allkirjastavad pooled loovutamise ja ülevõtmise akti (Deed of Assignment and Assumption). 31.01.2008 allkirjastasidki AS AmCredit Eesti, Amcredit Funding (Luxembourg) S.A., Baltic-American Mortgage Holdings, LLC, Baltic-American Enterprise Fund ja AS Amcredit Latvija ühelt poolt ning Allied Irish Banks p.l.c. Dublin Branch, Allied Irish Banks p.l.c. Estonian Branch ja Allied Irish Banks p.l.c. Latvian Branch teiselt poolt loovutamise ja ülevõtmise akti (Deed of Assignment and Assumption). Loovutamise ja ülevõtmise akti p-des 2.1 (a) (vii) ja 2.1 (a) (viii) sätestati, et AS AmCredit Eesti annab Allied Irish Banks, p.l.c.-le vara üle ning Allied Irish Banks, p.l.c. võtab selle vastu. Loovutamise ja ülevõtmise akti p-s 2.2 (a) (v) reguleeriti, et üleantav vara hõlmab kogu AS AmCredit Eesti vara. 31.01.2008 saatis Allied Irish Banks, p.l.c. SEB Eesti Ühispank AS-le kirja, milles informeeris, et AS AmCredit Eesti on võõrandanud kogu oma ettevõtte, sealhulgas, ja mitte ainult, hüpoteekidega tagatud laenud, Allied Irish Banks, p.l.c.-le. Allied Irish Banks, p.l.c. võttis üle ka kõik AS AmCredit Eesti kontorid, töötajad ning senine kontaktinfo (kontorite aadressid, telefoninumbrid ja kontaktisikud) ei muutunud. Ülaltooduga leidis tõendamist, et ettevõte on üle läinud AS-lt AmCredit Eesti Allied Irish Banks, p.l.c.-le. Ettevõtte ülemineku tõttu oli Allied Irish Banks, p.l.c. õigustatud nõudma kostjatelt võlgnevuse tasumist ning esitama kohtule hagi. Samuti oli Allied Irish Banks, p.l.c. õigustatud oma nõude loovutama Hüpoteeklaen OÜ-le (hagejale). Kohus on 24.09.2013 määrusega lubanud ka Hüpoteeklaen OÜ-l menetlusse astuda hagejana Allied Irish Banks, p.l.c. asemel tema eriõigusjärglasena, kuna Allied Irish Banks p.l.c., Eesti filiaali kaudu, on Hüpoteeklaen OÜ-le loovutanud nõude kostjate vastu 31.05.2012 nõude loovutamise lepinguga. Allied Irish Banks p.l.c. Eesti filiaal ning kostjad, enda esindaja vahendusel, andsid nõusoleku Hüpoteeklaen OÜ menetlusse astumiseks. Hageja on esitanud nõude tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402) tulenevate kohustuste täitmiseks. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Lähtudes laenulepingu sõlmimisel kehtinud VÕS § 406 lg-te 1 ja 2 redaktsioonidest tuleb krediidi kulukuse määra all mõista protsentides krediidi netosummast või netohinnast avaldatavat tarbijale aastas langevat krediidist tulenevate kulude koormust eeldusel, et krediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul. Krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse kulusid, mida tarbija peab tasuma lepingust tulenevate kohustuse rikkumisel, ega kulusid, mida tarbija peab kandma seoses asja omandamise, teenuse kasutamise või muu soorituse saamisega. Sisuliselt sama tuleneb ka hetkel kehtivate VÕS § 406 lg-te 1 ja 2 sõnastusest. Laenulepingus endas märgitu kohaselt on lepingu puhul krediidi kulukuse määr aasta kohta 5,95%. Ka tegelik krediidi kulukuse määr jääb samasse suurusjärku. Eesti Panga veebilehel avaldatu kohaselt oli keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2007.a novembris 24,02% (kättesaadav arvutivõrgus: http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/981/treeMenu/ FINANTSSEKTOR/147/979). Seega ei ületa vaidlusaluse laenulepingu krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (s.o 24,02%). NS saadud laenu ja selle eest makstava tasu vahekord ei ole tasakaalust väljas, mis õigustaks lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka laenusaaja sundolukorda hindamata. Seega ei saa pidada vaidlusalust laenulepingut heade kommete vastaseks. Tuvastatud ei ole ka muid asjaolusid, millest nähtuks, et algse võlausaldaja eesmärk laenulepingu sõlmimisel oli laenusaajate arvel ebaõiglaselt rikastuda. Enne 01.05.2009 kehtinud TsÜS § 97 kohaselt võis tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Tehingu tühistamine toimub vastavalt TsÜS § 98 lg 1 esimesele lausele sellesisulise avalduse tegemisega teisele poolele. Poolte esitatu põhjal ei ole NS laenulepingu tühistamiseks TsÜS §-s 97 sätestatud alusel avaldust teinud. Vastav tühistamise õigus oleks TsÜS § 99 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegu arvestades praeguseks hetkeks ka lõppenud. Lisaks on kostjad tuginenud laenulepingu tühisuse alusena TsÜS § 13 lg-tele 1 ja 3. Viidatud sätte kohaldamise eelduseks on eelkõige tehingu teinud isikute vaimutegevuse ajutine häire või muu asjaolu tõttu seisund, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus). Selle väite põhistamiseks on aga kostjad märkinud üksnes asjaolu, et olukorras, kus isik võtab endale laenukohustuse, mis ületab tema võimet vastavat laenu teenindada, ei saa olla nimetatud teisiti, kui endale ilmselt kahjuliku tehingu tegemine ning seega olid kostjad otsustusvõimetud. NS ei ole kõnealust väidet täpsustanud ega tõendanud. Üksnes paljasõnaline väide, mille kohaselt on laenusaajate (sh NS) vaimutegevuse häire automaatselt tuletatav asjaoluga, et nad võtsid endale laenulepinguga väidetavalt üle jõu käivaid kohustusi, ei anna alust käsitleda laenulepingut TsÜS §-ga 13 vastuolus olevana ning seeläbi tühisena. Vastupidine käsitlus võimaldaks igal laenusaajal tugineda sellise laenulepingu tühisusele, millega laenusaaja on endale võtnud suuri kohustusi. Laenulepingu p-st 22.2 tuleneb, et juhul, kui laenusaaja on jätnud laenuandjale täielikult või osaliselt tasumata vähemalt kolme üksteisele järgnevat maksegraafiku alusel tasumisele kuuluvat summat, on laenuandjal õigus määrata laenusaajale vähemalt kahenädalane tähtaeg ning nõuda nimetatud tähtaja lõpuks: puudujääva summa täielikku tasumist, andes laenusaajale võimaluse pidada läbirääkimisi võimalikule kokkuleppele jõudmiseks (p 22.2.1); või laenusaaja mõistlikku ajakava võlgnevuse tasumise kohta hilisema perioodi jooksul (p 22.2.2). Asjas puudub vaidlus, et laenusaajad (sh NS) ei tasunud hagejale laenulepingu järgseid igakuiseid osamakseid õigeaegselt ning seda üle kolme kuu. Laenusaajad ei tuginenud enne kohtumenetlust ega kohtumenetluse alguses kordagi asjaolule, et hageja oleks laenusaajatega laenulepingu õigusvastaselt üles öelnud. Samuti tunnistas NS 09.08.2011 vastuses, et seoses majanduslanguse

ja abikaasa tervisliku seisundi järsu halvenemise tõttu tekkisid raskused laenu tagastamisel ning laenuandja ütles laenulepingu ennetähtaegselt kogu mahus üles. Samuti kinnitas NS, et tal puudusid seaduslikud alused vaidlustada täitemenetlust tervikuna, sh laenu põhisummat, intressi ja ühekordset tasu summas 100 eurot. Eeltoodust võib järeldada, et laenulepingu ülesütlemise eelselt oli täidetud lepingu ülesütlemise eeldus, mille kohaselt võib laenuandja lepingu üles öelda, kui laenusaajad ei ole täielikult või osaliselt tasunud laenulepingust tulenevaid maksed vähemalt kolmele üksteisele järgneval kuul. 25.08.2008 väljastatud kirjas on hageja õiguseellane (Allied Irish Banks, p.l.c.) saatnud laenusaajatele (sh NS-le) teatise jooksva võla kohta kogusummas 193 998, 32 eurot ning palunud tasuda see hiljemalt 08.09.2008. Samas kirjas on Allied Irish Banks, p.l.c. kui laenuandja laenusaajatega 26.11.2007 sõlmitud laenulepingu üles öelnud ning laenusaajaid hoiatanud, et kui võlgnetav summa ei ole Allied Irish Banks, p.l.c. Eesti filiaali pangakontole laekunud hiljemalt 08.09.2008, algatatakse Allied Irish Banks, p.l.c. Eesti filiaali kasuks laenusaajate kinnisasja suhtes täitemenetlus. Põhjendamatu on kostja väide, et ülesütlemisavaldust ei ole laenusaajatele (sh NS-le) kätte toimetatud. TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. NS kinnitas 26.05.2011 esitatud menetlusdokumendis, et neile (s.o laenusaajatele) tuli panga teade laenu kohesest täies ulatuses sissenõudmisest ühe kuu jooksul ning täitemenetluse algatamisest ja sellele järgnenud läbiviimine. Seega saab lugeda laenusaajatele (sh NSle) laenulepingu ülesütlemise teate kätte toimetatuks 25.08.2008, arvestades ka muu hulgas asjaolusid, et täitemenetlus algatati hageja avalduse alusel 24.09.2008 ning NS kinnitusest nähtuvalt on laenusaajad üks kuu enne ülesütlemisteate kätte saanud. Ülesütlemisavalduse adressaadiks olid kõik laenusaajad, seega on leping üles öeldud kõigi laenusaajate suhtes ühiselt (VÕS § 195 lg 4). Lisaks laenulepingu p-le 22.2 võis laenulepingu ülesütlemise teate koostamise ajal (25.08.2008) kehtinud VÕS § 416 lg 1 järgi krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Seega ei ole lepingu p 22.2 vastuolus VÕS § 196 lg-ga 3. Kui laenusaaja ei ole laenuandja poolt antud tähtaja jooksul võlgnevust tasunud või esitanud laenuandjale aktsepteeritavat ajakava võlgnevuse tasumiseks hilisema perioodi jooksul, on laenuandjal laenulepingu p 22.3 järgi õigus leping lõpetada, saates laenusaajale tähitud postiga sellekohase teate, ja nõuda võlgnevuse tasumist 14 kalendripäeva jooksul arvates laenuandja sellekohasest nõudmisest. Kui laenusaaja ei tasu võlgnevust vastavalt laenuandja nõudmisele, on laenuandjal õigus võlgnevus sisse nõuda ja realiseerida kinnisvarale laenuandja kasuks seatud hüpoteek. Hageja esitas laenusaajatele 25.08.2008 teate, milles palus hiljemalt 08.09.2008 (s.o hiljemalt 14 päeva jooksul) tasuda hagejale kogu laenulepingu järgne võlgnevus ning muud lepinguga seonduvad tasud. Asjaolu, et hageja on 25.08.2008 võla tasumise teates viidanud laenulepingu p-le 22.2 p 22.3 asemel, ei muuda lepingu ülesütlemist kehtetuks. Kuna laenusaajad ei tasunud hagejale võla teatises märgitud võlgnevust, algatas kohtutäitur hageja avalduse alusel täitemenetluse.

Eelnenust nähtub üheselt, et eeldused laenusaajatega (sh NS-ga) sõlmitud laenu-lepingu ülesütlemiseks olid täidetud. Kuigi toimikus ei ole allkirjastatud teadet laenulepingu ülesütlemise kohta, on usutav hageja kinnitus, et ta saatis laenusaajatele teate välja allkirjastatult, kuid koopiat sellest säilinud ei ole. Eelnimetatu ei tee laenulepingu ülesütlemist olematuks. Kui laenusaajad ei oleks laenulepingu ülesütlemist aktsepteerinud, oleksid nad saanud esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Seda laenusaajad ei teinud ning NS kinnitas, et puudusid seaduslikud alused täitemenetluse vaidlustamiseks. Hagi alusena toodud faktilistel asjaoludel on hageja poolt NS vastu esitatud laenu tagastamise kohustuse täitmise nõue, s.o nõue 60 072,88 euro väljamõistmiseks, õiguslikult põhjendatud. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on hageja (AS AmCredit Eesti) andnud NS-le sõlmitud laenulepingu täitmiseks üle 187 772,43 eurot. Laenusaajad pidid saadud rahasumma vastavalt maksegraafikule tagasi maksma. Laenulepingust tuleneva võlgnevuse tagamiseks sõlmiti 26.11.2007 hüpoteegi seadmise leping, millega seati hageja kasuks hüpoteek summas 3 820 000 krooni NS-le kuuluvale kinnistule Viimsi vallas XXX. Hüpoteegi seadmise lepingu p 3.2 kohaselt oli kinnistu omanik kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kuivõrd laenusaajad ei täitnud kohaselt laenulepingust tulenevaid kohustusi, ütles hageja 25.08.2008 laenulepingu üles ning nõudis kogu võlgnetava summa, s.o laenu põhiosa 186 184,14 euro, intressi 3990,50 euro, trahvide võlgnevuse menetlemise eest 100 euro ja tasu laenulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel dokumentide ettevalmistamisega seotud kulutuste eest 3723,68 euro tasumist hiljemalt 08.09.2008. Laenusaajad võlgu olevat summat ei tagastanud. See on käsitletav kohustuse rikkumisena VÕS § 100 mõttes. Hageja esitas 24.09.2008 kohtutäitur Elin Vilippusele täitmisavalduse sissenõutavaks muutunud võlgnevuse 195 270,26 euro sissenõudmiseks. 10.02.2009 toimunud kordusenampakkumisel müüdi laenu tagatiseks olnud kinnistu hinnaga 2 200 000 krooni (140 605,63 eurot). Müügi tulemusena rahuldas hageja oma nõude laenu tagatiseks oleva vara arvel summas 126 111,26 eurot (1 976 604,83 krooni), mis laekus kohtutäiturilt hageja arvelduskontole 27.02.2009. Hageja on nõude aluseks olevate summade arvestuse välja toonud 21.10.2011 esitatud menetlusdokumendis ning see ei sisalda kostjate poolt vaidlustatud laenulepingu lõpetamisega seotud kulutusi summas 3723,68 eurot. Hagiga nõutavad summad on selgelt välja toodud ka 07.03.2013 esitatud hagiavalduse terviktekstis. Samuti on hageja kinnitanud, et ta ei ole vaidlusalust summat maha arvestanud kinnistu võõrandamiselt saadud summast. Kostjad ei ole ka vastupidist tõendanud. Pärast laenu tagatiseks olnud kinnistu müüki on NS põhivõlgnevus 60 072,88 eurot, mis kuulub väljamõistmisele. Vaidlustamata asjaolude kohaselt leppisid pooled laenulepingu p-s 3.2 kokku intressimääras 5,86% (s.o 1,24% + 6 kuu Euribor) aastas ning p-s 7.2 viivisemääras 7% hilinenud laenumakse põhisumma osalt aastas. Laenulepingu p 16.2 kohaselt juhul, kui mis tahes laenumakses sisalduv laenu põhisumma osa ei ole laekunud laenuandjale ühe kalendrikuu jooksul pärast maksetähtpäeva, on laenuandjal õigus laenusaajalt nõuda viivist, mis arvutatakse laenuandjale võlgnetavalt, ent talle laekumata laenumakses sisalduva laenu põhisumma osalt. Viivist

arvestatakse alates laenumakses sisalduva laenu põhisumma osa maksetähtpäevast kuni päevani, mil laenuandjale laekub vastav tasumisele kuuluv laenu põhisumma osa täies ulatuses. Riigikohus on 22.10.2002 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 leidnud, et pooled on vabad leppima kokku laenuintressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust. Hageja on õigesti arvestanud intressi kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o 25.08.2008. Seega on põhjendatud hageja intressinõue kokku 3622,20 eurot. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Lepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 2 redaktsiooni teise lause kohaselt ei vaadelda tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Ka intress on olemuslikult tasu (hind) laenuraha kasutamise eest. Seega tüüptingimusena kõnealused kokkulepped eelduslikult tühised ei ole ning intressi- ja viivisemäär tuleb lugeda kehtivaks tingimuseks. Hagi esitamise ajal kehtinud VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatu annab võlausaldajale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama lõike teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas ning kolmanda lause järgi loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja on VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses § 113 lg-le 1 viidates jätnud täpsustamata, millist konkreetset osundatud sätte lauset see hõlmab, siis viitab § 415 lg 1 esimene lause § 113 lg 1 mõlematele viivisemäära sätestavale lausele, nii teisele kui kolmandale, ning et viivituse korral peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisele võivad järgneda ka VÕS § 113 lg 1 lauses 3 sätestatud sanktsioonid (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-69-08, 3-2-1-120-08). Järelikult on hagejal õigus nõuda NS-lt viivist samas ulatuses, mis pooled olid näinud ette laenulepingus viivisemäärana. Lepingujärgne viivisemäär on isegi madalam kui seadusjärgse viivise määr. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. NS palus vähendada hageja poolt nõutavaid viiviseid ühe kroonini tulenevalt kostja halvast

majanduslikust olukorrast ning arvestades poolte vastastikuseid huve. Samas kinnitas NS, et tema ei teostanud kinget ulatuses, mis ületas tema võimalusi, viidates TMS § 189 lg-le 3, mille järgi tavapärased kingitused, mis vastasid võlgniku majanduslikule olukorrale, ei ole tagasivõidetavad. Seega ei tõendanud NS viivise vähendamise eelduste olemasolu. NS ei kasutanud ka võimalust sõlmida hagejaga kompromiss, milles hageja oli nõus vähendama viivised. 27.02.2009 laekus hageja arvelduskontole kohtutäitur Elin Vilippuse poolt laenu tagatiseks oleva kinnistu müügist 126 111,26 eurot. Hageja arvestuse kohaselt on kostja I põhivõlgnevuselt summas 186 184,14 eurot viivisevõlgnevus perioodi 26.08.2008-27.02.2009 (185 päeva) eest 6605,71 eurot ning põhivõlgnevuselt summas 60 072,88 eurot viivisevõlgnevus perioodi 28.02.2009-16.07.2009 (138 päeva) eest 1589,87 eurot (vt arvutuskäik tl 56, I köide). Kostja I ei ole hageja viivisenõude arvestusele ka iseseisvaid vastuväiteid esitanud. Kokku on hageja viivisenõue seisuga 16.07.2009 summas 8195,58 eurot (s.o 6605,71 + 1589,87), mis on kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Samuti tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista viivis 7% põhinõudelt (60 072,88 eurolt) aastas alates 17.07.2009 kuni põhinõude täitmiseni. Laenulepingu p 4.2.2 kohaselt on laenu väljastamisega seotud laenuandja kuluks 1859, 13 eurot, mis on 1% väljamakstud laenu summast. Sellises suuruses laenu väljastamise tasu on tarbijakrediidilepingute puhul tavapärane ning kooskõlas nii mõistlikkuse kui ka hea usu põhimõttega. NS ei ole selgitanud ega tõendanud asjaolu, kuidas nimetatud suuruses laenu väljastamise tasu on teda ebamõistlikult kahjustav. Laenulepingu p 7.1 kohaselt on ühekordne tasu võlgnevuse menetlemise eest, kui laenumaksega hilinetakse 15-30 päeva võrra, 100 eurot. Laenulepingu p 16.1 järgi juhul, kui mis tahes laenumakse ei ole laekunud laenuandjale vähemalt 14 kalendripäeva jooksul pärast maksetähtpäeva, on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt p-s 7.1 sätestatud tasu võlgnevuse menetlemise eest. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et NS ei ole laenusummat tagastanud, hageja on lepingu üles öelnud ning on esitanud 25.08.2008 võla tasumise teates ka leppetrahvi tasumise nõude. VÕS § 158 lg-st 1 tulenevalt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu kohaselt kaotaks kahjustatud lepingupool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võimaldab VÕS § 162 lg 1 kohtul seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. NS ei ole esitanud nõuet leppetrahvi vähendamiseks. Arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid, ei ole 100 euro suurune leppetrahv ebamõistlikult suur ning laenulepingu p 7.1 on seega kehtivaks. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et NS jättis enne lepingu ülesütlemist oma kohustused täitmata ning ei ole ka pärast lepingu ülesütlemist tagastanud hagejale saadud laenusummat, rääkimata intressist, viivisest jms. Laenulepingu p 20.2 järgi tuli laenu tagatiseks olev kinnisvara kindlustada järgmiste riskide vastu: tuli, vesi, loodusõnnetused ja vandalism. Kindlustuslepingus pidi kindlustushüvitise saajaks/ soodustatud isikuks olema määratud laenuandja. Kui laenusaaja ei sõlmi kindlustuslepingut või jätab kindlustusmaksed osaliselt või täielikult tasumata, on laenuandjal õigus omal äranägemisel sõlmida vastav kindlustusleping ja tasuda kindlustusmaksed ning nõuda vastavate kulude hüvitamist laenusaaja poolt (laenulepingu p 20.3). Kuna NS ei täitnud kindlustuslepingu sõlmimise kohustust, oli hageja sunnitud sõlmima Ergo Kindlustus AS-ga XXX asuva hoone kindlustamiseks kodukindlustuslepingu ja tasuma selle eest 7397 krooni (472 eurot). 26.11.2008

saatis hageja laenusaajatele teate, milles palus neil hüvitada hagejale kindlustusmakse 7397 krooni. Laenusaajad ei ole hagejale kindlustuslepingu sõlmimisega seotud kulutusi hüvitanud. Seoses hageja poolt kindlustuslepingu ennetähtaegse katkestamisega tagastas AS Ergo Kindlustus hagejale 238, 33 eurot ja seega võlgneb NS hagejale kindlustuslepingu sõlmimisega seotud kulutused 234, 34 eurot. Kohus leidis, et hagi kostjate vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ja kinnistusraamatusse kande tegemiseks nõusoleku saamiseks kuulub rahuldamisele. Pooltel on õiguslik vaidlus küsimuses, kas käesoleval juhul esinevad TMS § 187 lg-s 2 nimetatud tehingu tagasivõitmise alused. Sellest sättest tulenevalt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutnud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Samuti on kostjad vaidlustanud hageja väidet, nagu oleks kinnistu võõrandamisega kahjustatud sissenõudja huve. TMS § 187 lg 1 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks TMS

kehtetuks tunnistamiseks on esitatud 16.07.2009. Seega on hagi esitatud eelnimetatud tähtaja jooksul. TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, kas tagasivõidetava kinkelepinguga kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud. TMS § 189 regulatsiooni eesmärgiks on kaitsta sissenõudja, mitte kingisaaja huvisid (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13). Tegemist ei olnud tavapärase kingitusega, mis vastaks NS majanduslikule olukorrale. NS sõlmis EA-ga XXXXXXX kinnistu kinkelepingu poolteist kuud pärast tema suhtes täitemenetluse alustamist ning tal puudusid muud rahalised vahendid hageja ees oleva võlgnevuse tasumiseks. Juba eelnimetatud asjaolud näitavad, et kinnisasja kinkimine NS poolt EA-le ei olnud vastavuses tema majandusliku olukorraga. Samuti ei suutnud NS ka laenulepingu kehtivuse ajal tasuda õigeaegselt igakuiseid laenumakseid ning ta viitas kohtule esitatud menetlusdokumentides enda halvale majanduslikule olukorrale (riigi õigusabi saamise taotluse esitamisel, viivise vähendamise taotluses ja TsÜS §-le 13 tuginemisel). Eelnevast võib järeldada, et NS on teadlikult halvendanud enda varalist seisundit, kinkides XXXXXXX kinnistu asukohaga XXXXXX küla, Anija vald, Harjumaa EA-le. Sõlmitud kinkelepingus leppisid pooled kokku ka XXXXXXX kinnistule tähtajatu isikliku kasutusõiguse seadmises, mille alusel võib NS kasutada kinnistul asuvat elamut oma elukohana. Samuti kinkis NS XXXXXXX kinnistu EA-le ilma igasuguse vastusoorituse saamiseta EA poolt. Lisaks on pooled sõlminud 01.03.2009 vara kasutamise lepingu, millest nähtuvalt saab NS kasutada kinnisasja tasuta ja tähtajatult. Kõnesolevad asjaolud viitavad samuti sellele, et NS, kinkides XXXXXXX kinnistu EA-le, halvendas sihilikult oma majanduslikku olukorda, et seeläbi vältida laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes TMS § 187 lg-test 1 ja 2 ning § 189 lg-st 1 tunnistas kohus kehtetuks 12.11.2008 sõlmitud kinnistu kinkeleping, isikliku kasutusõigusega koormamise leping ning asjaõiguslepingud, millega kostja I kinkis XXXXXXX kinnistu kostjale II ning millega seati NS kasuks nimetatud kinnistule tähtajatu isiklik kasutusõigus. Kuivõrd 12.11.2008 sõlmitud XXXXXXX kinnistu kinkeleping, isikliku kasutusõigusega koormamise leping ning asjaõiguslepingud kuuluvad tagasivõitmisele, on kinnistusraamatu kanne omaniku kohta ebaõige, sest on vastuolus tegeliku õigusliku olukorraga. Vastavalt TsÜS § 68 lg-le 5 ja AÕS § 65 lg-le 1 on NS ja EA kohustatud andma nõusoleku registriossa nr XXXXXXX II jakku omanikuna sisse kantud EA kinnistusraamatust kustutamiseks ja NS omanikuna sissekandmiseks. Kohus jättis menetluskulud kostjate kanda ning määras, et hageja menetluskulude eest vastutab NS 75% ulatuses ja EA 25% ulatuses. Hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu 75 000 krooni (4793, 37 eurot), millest kohus tagastas 1821, 48 eurot. Lisaks on hageja tasunud hagi tagamise taotlustelt riigilõivu kokku 900 krooni (57, 52 eurot), millest esimese taotluse jättis kohus rahuldamata ja teise rahuldas. Hageja tasus ka kostja AS-le menetlusdokumentide avaliku kättetoimetamise eest riigilõivu 100 krooni (6,39 eurot). Samuti tasus hageja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1000 eurot. Põhjendatud ei ole hageja poolt koos hagiavaldusega esitatud hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõivu 450 krooni (28, 76 euro) väljamõistmist kostjatelt. Kuna kohus jättis nimetatud taotluse 30.07.2009 määrusega

rahuldamata, on selline kulu põhjendamatu ja ei tule kostjatel hüvitada. Samuti ei ole põhjendatud kostjatelt välja mõista AS-le menetlusdokumentide avaliku kättetoimetamise eest tasutud riigilõiv 6, 39 eurot. Viidatud kulu ei seondu praeguste kostjatega ning AS osas 29.04.2011 tehtud tagaseljaotsuses on mh kõnesolev kulu temalt välja mõistetud. Seega on põhjendatud kostjatelt vastavalt menetluskulude jaotusele hageja kasuks välja mõista riigilõiv 4000, 65 eurot (2971, 89 + 28, 76 + 1000). Kohtu hinnangul on tegemist tavapärasest keerukama menetlusega. Hageja esitas algselt nelja kostja vastu neli erinevat nõuet. Pärast kostja AS vastu esitatud nõuete osas 29.04.2011 tagaseljaotsuse jõustumist 07.07.2011, maakohtu 24.09.2013 määrusega Allied Irish Banks p.l.c. Eesti filiaali asemel hagejana eriõigusjärglase Hüpoteeklaen OÜ menetlusse astumise lubamist ja maakohtu 24.09.2013 määrusega kostja VK asemel kostjana üldõigusjärglase NK (S) menetlusse astumise lubamist oli maakohtu menetluses Hüpoteeklaen OÜ hagi NS ja EA vastu. Kuigi hagi esitati kohtule 16.07.2009, tekkis kostjatel alles 30.04.2012 menetlusdokumendis vastuväide hageja õigusjärgluse osas. Samuti esitasid kostjad menetluse jooksul hulgaliselt teisi vastuväiteid hageja nõuetele. Hageja esindaja osavõtul toimus maakohtus kaks kohtuistungit, mis kestsid kokku 1 tund ja 55 minutit (10.06.2013 – 1 tund ja 10.09.2013 – 55 minutit). Tsiviilasi oli ühel korral arutamisel maa- ja ringkonnakohtus, Riigikohus jättis kostjate kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kohtuasja materjalide kogus on suur (5 köidet) ning vaidlus on kestnud hagi esitamisest käesoleva otsuse tegemiseni viis ja pool aastat. Kohus analüüsis hageja esindamiseks tehtud toimingute vajalikkust ajakulu ning leidis, et põhjendatud õigusabikulu rahaliseks suuruseks 8459,20 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, seega kokku 10 151,04 eurot. Hageja esindaja teenuse tunnitasu, mis arvete järgi oli keskmiselt 109,53 eurot (ilma käibemaksuta), pidas maakohus mõistlikuks ja põhjendatuks. Õigusabikuludele lisandusid kinnistusraamatu ja RITA portaali väljavõtete tegemisega seotud kulud 181 krooni (11,57 eurot), rahvastikuregistri väljavõtte tegemisega seotud kulu 25 krooni (1,60 eurot), äriregistri väljavõtte tegemisega seotud kulu 3 eurot ja transpordikulud (istungile) summas 8,50 eurot (4,60 + 3,90). Nimetatud kulud kokku 24, 67 eurot on vajalikud ja mõistlikud, kuid sellele summale ei ole põhjendatud lisada käibemaksu. Maakohus rahuldas hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt (s.o 14 176,36 euro ulatuses, millest riigilõiv on 4000,65 eurot ja õigusabikulud 10 175,71 eurot) ning mõistis hageja kasuks välja NS-lt 10 632, 27 eurot ja EA-lt 3544,09 eurot. Hageja avaldus jäi rahuldamata 1265,78 euro osas. Apellatsioonkaebus Kostjad paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. TMS § 187 lg-te 1 ja 2 kohaselt on vara tagasivõitmise üldised eeldused järgmised: eksisteerib täitedokument TMS § 2 tähenduses; nõue on muutunud sissenõutavaks; sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist. Seadusandja poolt määratletud tagasivõitmise eelduseks oleva täitedokumendi näol on tegemist täitedokumendiga, mille alusel on võimalik tagasivõtmise hagi esitamise hetkel pöörata nõue võlgniku varale, st varale mida soovitakse tagasi võita. Hageja ei ole viidatud tunnustele vastavat täitedokumenti menetluse jooksul esitanud.

Maakohus asus ekslikule järeldusele, et tagasivõtmise hagi eelduseks olev täitedokument on olemas, kohus on nimetanud täitedokumendiks osapoolte vahel 26.11.2007 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingut, millega seati hüpoteek XXX kinnistule. Hüpoteegileping annab võimaluse pöörata nõue vaid hüpoteegiga koormatud kinnisasjale, muule võlgniku varale, mis ei ole hüpoteegiga koormatud, sissnõude pööramine ei ole lubatud. Seega on hüpoteegilepingu täitmine piiratud koormatud vara realiseerimisega. Hüpoteegilepingu täitmiseks (tagatise realiseerimiseks) ei ole sissenõudjal/võlausaldajal vaja pöörduda kohtu poole. Hüpoteegileping vara realiseerimiseks on nn otsetäidetav kohtutäituri poolt. Seega ei ole hüpoteegilepingust tuleneva nõude osas kohtulikku hinnangut antud. Kohtutäitur realiseeris 10.02.2009 enampakkumisel hüpoteegilepingust tuleva nõude ning mais 2009 lõpetas täitemenetluse. Seega, kui hüpoteegilepingust tulenev nõue (tagatise realiseerimine) oli rahuldatud, puudus sissenõudjal/võlausaldajal võimalus nimetatud täitedokumendi alusel uuesti nõuet esitada või täitemenetlust alustada. Täitedokumendiks saab lugeda TMS § 2 lg 1 märgitud dokumenti, mille alusel on võimalik esitada nõue. Täitetud täitedokumendi alusel ei ole võimalik nõuet esitada, seega ei vasta selline dokument täitedokumendi eeldustele. Hüpoteegi seadmise lepingu alusel tekkinud nõue on rahuldatud (tagatis realiseeritud) ning nimetatud täitedokument ei ole enam sissenõutav. Lisaks on hüpoteegikanne kinnistusregistrist seisuga mai 2009 kustutatud, seega ei vasta hüpoteegileping ka formaalsete tunnuste kohaselt täitedokumendile. Seetõttu tuvastas maakohus ekslikult tagasivõitmise hagi eeldused. Nimetatud eeldused on hageja poolt täitmata, sest puudub kehtiv sissenõutav täitedokument. Lähtudes eeltoodust, tuleb tagasivõitmise nõue jätta rahuldamata. Lisaks on ebaõige maakohtu väide, et kostjad kahjustasid teadlikult hageja huve. Kostjatele kuuluvale varale oli seatud hüpoteek, mille rahaline suurus kattis hageja nõude. Hüpoteegiga koormatud vara hinnati arestimisel kõrgemaks kui hageja esitatud nõude suurus. TMS § 74 lg 5 kohaselt kohtutäitur lähtub asja hindamisel selle harilikust väärtusest milleks on keskmine kohalik turuhind. Asjaolu, et kohtutäituri poolt arestitud vara korduvalt alla hinnati ning vara müüdi ilmselt alla turuhinna, ei sõltu kostjate tegevusest. Kostjad eeldasid, et vara realiseeritakse turuväärtusega ning nõue tasutakse täies ulatuses. Seega võõrandasid kostjad vara heauskselt. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit, mis viitaksid NS tahtele kahjustada hageja huve. Ebaõige ning kohatu on väide nagu elaksid NS ja VK aadressil XXXXXXX, XXXXXX küla, Anija vald, Harjumaa. NS elab Soome Vabariigis, VK on surnud. Samuti on arusaamatu maakohtu etteheide, et kostjad on esitanud täiendavaid seisukohti ning on pidanud kompromissläbirääkimisi. Kohtumenetlus on kestnud alates aastast 2009, seega 6 aastat. Menetlusosalistel on õigus esitada vastuväiteid ja seisukohti eelmenetluse igas staadiumis, arvestades, et hageja esitas dokumentaalsed tõendid nõude ülemineku kohta siis, kui menetlus oli kestnud 5 aastat. Kohatu on esitada kostjatele etteheiteid täiendavate vastuväidete esitamise osas menetluse käigus. Lisaks kinnitavad kostjad, et ei ole andnud nõusolekut ning ei ole ka teadlikud asjaolust nagu oleks nende esindaja andnud nõusoleku Hüpoteeklaen OÜ menetlusse astumiseks. Kui selline nõusolek on antud, on seda tehtud kostjate teadmata ning nende nõusolekuta. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 osaliselt tühistada, s.o tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise ja kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks nõusoleku saamise nõudes, ning uue otsusega jätta hagi nimetatud nõuete osas rahuldamata. Ühtlasi tuleb jaotada ümber menetluskulud. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks ning seega tuleb otsus rahalise nõude osas jätta muutmata. Selle nõude osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas, et laenulepingu sõlminud AS AmCredit Eesti ettevõte on üle läinud Allied Irish Banks, p.l.c.-le, mille tõttu oli viimane õigustatud nõudma kostjatelt (praegu kostjalt I) võlgnevuse tasumist ning esitama hagi kohtule ning et Allied Irish Banks, p.l.c. oli õigustatud oma nõude loovutama Hüpoteeklaen OÜ-le. Harju Maakohtu 24.09.2013 määrusega lubati Hüpoteeklaen OÜl menetlusse astuda hagejana Allied Irish Banks, p.l.c. asemel tema eriõigusjärglasena, kuna Allied Irish Banks p.l.c. oli loovutanud vaidlusaluse nõude 31.05.2012 nõude loovutamise lepinguga Hüpoteeklaen OÜ-le. Praeguses menetlusstaadiumis ei ole põhjust rääkida kostjate vastava nõusoleku puudumisest. Vastuväidet kohtu tegevusele ei ole kostjad tähtaegselt esitanud. Ka asja uuel läbivaatamisel pärast ringkonnakohtu 20.05.2014 otsust ei ole kostjad kõnealusele asjaolule tuginenud, vaid jätkuvalt eitanud AS AmCredit Eesti ja Allied Irish Banks, p.l.c. vahelist nõude ülemineku suhet. 25.11.2014 esitatud menetlusdokumendis (tl 40-43, V köide) ei ole kostjad väitnud, et nad ei olnud nõus hageja asendamisega. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega selle kohta, et hageja rahaline nõue kostja I vastu kuulub rahuldamisele. Kohus on poolte sellekohaseid väiteid ja esitatud tõendeid analüüsinud ja jõudnud õigele järeldusele, et hagejal on õigus nõuda kostjalt I sõlmitud laenulepingust tulenevat võlgnevust. Muuhulgas tuvastas maakohus õigesti, et saadud laenu ja selle eest makstava tasu vahekord ei ole tasakaalust väljas, mis võimaldaks pidada tehingut heade kommete vastaseks ka muid asjaolusid (laenusaaja sundolukorda) hindamata. Nõustuda tuleb ka maakohtu hinnanguga, et antud juhul ei olnud võimalik tuvastada asjaolusid, millest nähtuks, et algse võlausaldaja eesmärk laenulepingu sõlmimisel oli laenusaajate arvel ebaõiglaselt rikastuda. Maakohus märkis siinjuures põhjendatult, et kuni 01.05.2009 kehtinud TsÜS § 97 kohaselt võis tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Tehingu tühistamine toimub vastavalt TsÜS § 98 lg 1 esimesele lausele sellesisulise avalduse tegemisega teisele poolele. Avaldust laenulepingu tühistamiseks TsÜS §-s 97 sätestatud alusel ei ole kostja I teinud (TsÜS § 99 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegu arvestades on tühistamise õigus praeguseks lõppenud). Laenulepingu tühisuse alusena ei olnud alust tugineda ka TsÜS § 13 lg-tele 1 ja 3, mille kohaldamise eelduseks on eelkõige tehingu teinud isikute vaimutegevuse ajutine häire. Neid asjaolusid ei olnud kohtul võimalik tuvastada. Seejuures märkis maakohus põhjendatult, et üksnes see, et isik võtab endale laenukohustuse, mis ületab tema võimet laenu teenindada, ei anna alust järeldada isiku otsustusvõimetust lepingu sõlmimisel. Maakohus tuvastas õigesti, et asjas puudus vaidlus, et laenusaajad (sh kostja I) ei tasunud hagejale laenulepingu järgseid igakuiseid osamakseid õigeaegselt ning seda üle kolme kuu. Seega oli

hagejal õigus laenuleping üles öelda. Ka laenusaajad ei tuginenud enne kohtumenetlust ega kohtumenetluse alguses kordagi asjaolule, et hageja oleks laenulepingu õigusvastaselt üles öelnud. Kostja I on ise oma 09.08.2011 esitatud menetlusdokumendis (tl 9-10, II köide) märkinud, et seoses majanduslanguse ja abikaasa tervisliku seisundi järsu halvenemisega tekkisid raskused laenu tagastamisel ning laenuandja ütles laenulepingu ennetähtaegselt üles, ühtlasi kinnitades et tal puudus seaduslik alus vaidlustada täitemenetlust (sh laenu põhisummat, intressi ja ühekordset tasu). Neid asjaolusid ei ole apellatsioonkaebuses eraldi ka vaidlustatud. Laenulepingust tuleneva võlgnevuse tagamiseks oli sõlmitud hüpoteegi seadmise leping, mille p 3.2 kohaselt oli kinnistu omanik kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kuivõrd laenusaajad ei täitnud kohaselt laenulepingust tulenevaid kohustusi, ütles hageja 25.08.2008 laenulepingu üles ning nõudis kogu võlgnevuse tasumist. Täitemenetluse käigus laekus 27.02.2009 hageja arvelduskontole kohtutäituri poolt laenu tagatiseks olnud kinnistu müügist 126 111,26 eurot. Kohus nõustus hageja arvestusega, mille kohaselt on kostja I põhivõlgnevuselt 186 184,14 eurolt viivisevõlgnevus perioodi 26.08.2008-27.02.2009 (185 päeva) eest 6605,71 eurot ning põhivõlgnevuselt 60 072,88 eurolt viivisevõlgnevus perioodi 28.02.2009-16.07.2009 (138 päeva) eest 1589,87 eurot, seega seisuga 16.07.2009 moodustas viivisevõlgnevus 8195,58 eurot. Nimetatud summale lisaks mõistis kohus kostjalt I välja viivise protsendina (7% põhinõudelt 60 072,88 eurolt aastas alates 17.07.2009 kuni põhinõude täitmiseni). Nimetatud perioodi eest ei ole hageja intressi arvutanud ega ole kohus seda kostjalt I välja mõistnud (intressi oli arvestatud kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o kuni 25.08.2008, kokku 3622,20 eurot). Tuginedes Riigikohtu 22.10.2002 lahendile nr 3-2-1-108-02 märkis maakohus siinkohal õigesti, et pooled on vabad leppima kokku laenuintressi suuruses ning selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse, kusjuures laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Pealegi on ka kostja I ise varem kinnitanud, et intressi suurust ei vaidlusta. Kuna laenu tagatiseks oleva kinnistu müügist saadud vahendid ei katnud laenusaajate võlgnevust, oli hagejal õigus esitada nõue võlgnetava summa kostjatelt (praegu kostjalt I) väljamõistmiseks. Kuna hagejale teadaolevalt puudus kostjal I arvestatav vara nõude rahuldamiseks, esitas hageja TMS § 189 lg-le 1 tugineva hagi kostjate vahel 12.11.2008 sõlmitud kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks (koos nõudega omanikukande muutmiseks vajaliku nõusoleku saamiseks). Maakohus rahuldas ka selle nõude ja leidis, et seaduses nimetatud eeldused nõude rahuldamiseks on täidetud. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et hagi kostjate vastu tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks nõusoleku saamiseks kuulus rahuldamisele. Maakohus kohaldas materiaalõiguse normi ebaõigesti ning leidis seetõttu vääralt, et TMS § 187 lg-s 2 nimetatud tehingu tagasivõitmise eeldused on praegusel juhul täidetud. TMS § 187 lg 2 kohaselt võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutnud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Maakohus märkis õigesti, et vastava hagi esitamise eelduseks ei ole täitemenetluse algatamine, kuid leidis seejuures ebaõigesti, et antud juhul võib vastavaks täitedokumendiks pidada hüpoteegi seadmise lepingut, mis tagas laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohus on siinkohal eksinud. Maakohtul ei olnud alust pidada täitedokumendiks 26.11.2007 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingut, millega seati hüpoteek XXX kinnistule. Nõude sissenõutavaks muutumise kõrval on vara tagasivõitmise üldiseks eelduseks ka see, et eksisteeriks täitedokument TMS § 2 tähenduses. Tagasivõitmise eelduseks oleva täitedokumendi

näol peab olema tegemist täitedokumendiga, mille alusel on võimalik tagasivõtmise hagi esitamise hetkel pöörata nõue võlgniku varale, s.o varale, mida soovitakse tagasi võita. Hageja ei ole viidatud tunnustele vastavat täitedokumenti esitanud ega ole ka väitnud, et tal selline dokument on olemas. 26.11.2007 sõlmitud leping andis hagejale õiguse pöörata nõue konkreetsele hüpoteegiga tagatud varale, mida hageja ka tegi. Seega oli nimetatud lepingudokumendi puhul tegemist küll täitedokumendiga, kuid selle järgne menetlus oli hüpoteegi realiseerimisega (kinnisasja müümisega) lõppenud. Selle lepingu alusel oli võimalus pöörata nõue hüpoteegiga koormatud kinnisasjale, mitte muule varale. Pärast hüpoteegiga koormatud kinnisvara müümist ei olnud võlausaldajal õigust esitada samale hüpoteegi seadmise lepingule kui täitedokumendile tuginevat nõuet tagasivõitmiseks. Pooltevaheline laenuleping ei olnud sõlmitud notariaalselt ega sisaldanud kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepet (TMS § 2 lg 1 p 18 tähenduses). Eelnevast lähtuvalt tuli tagasivõitmise nõue jätta rahuldamata. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata ka apellantide väidetele, mis käsitlevad kohtu järeldust kostjate poolt tehinguga hageja huvide kahjustamist. Tsiviilasja hinna määramine TsMS § 137 lg 1 sätestab, et apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Et kaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust täies ulatuses, siis on apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasja hind sama, mis maakohtus. TsMS § 137 lg 11 kohaselt võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Ringkonnakohus leiab, et vaidlusaluses asjas on maakohtus tsiviilasja hind määratud ebaõigesti. TsMS § 6 sätestab, et tsiviilasja menetlustoiming tehakse toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Vaidlusaluses asjas esitati hagi kohtusse 16.07.2009. Hagejal oli kostjate vastu kolm eraldi nõuet: rahaline nõue, lepingu kehtetuks tunnistamise nõue ja tuvastusnõue. TsMS § 124 lg 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS redaktsiooni § 133 lg 1 kohaselt arvutati hagihind põhinõude järgi, lg 2 järgi ei arvestatud hagihinda arvutades kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet; kohus sai arvestada kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Seega on hageja rahalise nõude hind 60 072,88 eurot. TsMS § 126 lg 1 alusel on hageja teise nõude hind 31 955,82 eurot (500 000 krooni), kuna 12.11.2008 kinkelepingus on XXXXXXX kinnistu väärtuseks märgitud 500 000 krooni. TsMS § 125 ja hagi esitamise ajal kehtinud § 132 lg 1 alusel on hageja tuvastusnõude hind 1597,79 eurot (25 000 krooni). Hageja rahaliseks põhinõudeks hagi esitamisel oli seega 60 072,88 eurot, hagihind hageja teise nõude osas - tehingu kehtetuks tunnistamine - oli 31 955,82 eurot, millele lisandus omanikukande muutmise nõue, hinnaks 1597,79 eurot. Seega hagihind tervikuna, ka apellatsioonkaebuse hind, on 93 626,49 eurot (60 072,88 + 31 955,82 + 1597,79). Varasemalt määratud hagihinda tuleb vastavalt sellele muuta (TsMS § 134 lg 1). Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse, mille tulemusel rahuldatakse hageja nõuetest üks, s.o nõue, mis on suunatud kostja I vastu, siis peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta hageja rahalise nõudega seotud riigilõivud kostja I kanda, kuid kõik muud

hageja ja kostja I menetluskulud nende endi kanda, sest hageja teine ja sellega seotud kolmas nõue oli suunatud ka kostja I vastu. Kuna hageja teine nõue (mis omakorda koosnes kahest omavahel seotud nõudest), mis oli esitatud mõlema kostja vastu, jääb rahuldamata, millest tulenevalt kuulub apellatsioonkaebus kostja II osas rahuldamisele, tuleb kostja II menetluskulud jätta hageja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramine Kuna hageja rahaline nõue kostja I vastu rahuldatakse, tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista sellelt nõudelt tasutud riigilõiv (proportsionaalne osa tasutud riigilõivust). Arvestades hagihinda tervikuna (93 626,49 eurot), hõlmab rahaline nõue 64,16% riigilõivust. Nähtuvalt Harju Maakohtu 18.04.2014 määrusest on hageja hagiavalduselt tasunud riigilõivu 2971,89 eurot (tl 32-34, V köide). Nimetatud riigilõivust tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista 1906,76 eurot (64,16%). Harju Maakohtu 25.10.2013 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust tuleb kostjal I samuti vastav osa hüvitada. Hageja tasus 02.12.2013 riigilõivu 1000 eurot, millest rahalise nõude riigilõiv oli eeltoodud arvestuse kohaselt 641,60 eurot. Seega tuleb kostjal I hageja tasutud riigilõivud hüvitada summas 2548,36 eurot. Kostja II kulud, mis tuleb hagejal hüvitada, on järgmised. Kuna hageja teine ja sellega seotud kolmas nõue jäid rahuldamata, tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista nendelt nõuetelt apellatsioonkaebuse esitamisel kostja II eest tasutud riigilõiv (proportsionaalne osa tasutud riigilõivust). Arvestades hagihinda tervikuna (93 626, 49 eurot), hõlmavad nimetatud nõuded 35,84% riigilõivust. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasusid kostjad riigilõivu 1200 eurot, millest 35,84% on 430,08 eurot. Hagejal tuleb kostjale II hüvitada pool nimetatud summast, s.o 215,04 eurot (kaebuse esitasid kostjad ühiselt). Kostja II õigusabikulud on järgmised. Maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja II lepingulisel esindajal Jüri Urbil kulunud materjalide ülevõtmisele ja analüüsile 4 tundi. Kuna EA esindaja kohtumenetluse kestel vahetus, siis oli uuel esindajal vajalik materjalidega tutvuda ja neid analüüsida ning, arvestades kohtuasja sisu ja mahtu, saab pidada nimetatud ajakulu vajalikuks ja põhjendatuks. 09.04.2013 vastuse koostamisele kulus esindajal menetluskulude nimekirjast nähtuvalt 2 tundi. Toimikust nähtub, et 09.04.2013 vastuse allkirjastas EA. Ka pole vastusele lisatud Jüri Urbi esindusõigust tõendavat volikirja. Toimikust nähtuvalt volitas kostja II Jüri Urbi end esindama alles 10.06.2013. Seega ei kuulu nimetatud kulu hüvitamisele, sest vastuse esitamise ajal ei andnud kostja hagejale ega kohtule teada, et teda esindab kohtumenetluses lepinguline esindaja. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulutas esindaja 24.04.2013 kohtuistungil esindamisele 1 tund. Toimiku materjalist nähtuvalt sel kuupäeval istungit ei toimunud, seega ei ole tegemist põhjendatud ajakuluga. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal kohtutäiturile 13.03.2013 kaebuse koostamisele 3 tundi. Tegemist ei ole kohtumenetlusega seotud kuluga, mistõttu ei kuulu see hüvitamisele. 18.07.2013 kompromissläbirääkimistele hagejaga kulus esindajal menetluskulude nimekirja kohaselt 3 tundi. Asja materjalist ei nähtu, et poolte vahel oleks peetud sellekohaseid läbirääkimisi, mistõttu ei ole tegemist põhjendatud kuluga. 31.12.2013 apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele kulus esindajal menetluskulude nimekirja kohaselt 5 tundi. Kuna tegemist ei ole mahuka dokumendiga, pealegi on kostjad esitanud selle ühiselt, on põhjendatud esindaja ajakulu 2,5 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal 21.01.2015 täiendava vastuse koostamisele 1 tund. Sellise kuupäevaga vastust toimiku materjalidest ei nähtu, kuid nähtub, et 26.01.2015 saatis esindaja kohtule täiendava vastuse. Arvestades dokumentide sisu ja mahtu on tegemist mõistliku ajakuluga. Kliendiga nõupidamisele kulus kostja esindajal kokku 6 tundi. Nimetatud ajakulu ei saa pidada ülemääraseks,

kuna esindaja peab klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt. Eeltoodust tulenevalt on EA lepingulise esindaja Jüri Urbi ajakulu kokku põhjendatud 13,5 tunni ulatuses. Esindaja tunnitasu 100 eurot tuleb vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Ringkonnakohtus ei esitanud kostja II menetluskulude nimekirja ega taotlenud nende hüvitamist. Seega tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista õigusabikulude hüvitamiseks 1350 eurot. Kokku tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista menetluskulud 1565,04 eurot (õigusabikulu 1350 eurot + riigilõiv 215,04 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.