Võlaõigus › Töövõtulepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 01.12.2015 esitatud hagiavalduse kohaselt esitas Osaühing XXXX(kostja) 16.01.2013 XXXXOÜle (hageja) tellimuse raamatute trükkimiseks. 16.01.2013 kuni 24.01.2013 täpsustati tellimuse tingimusi. 24.01.2013 tellis kostja hagejalt 2000 raamatu trükkimise vastavalt 23.01.2013 esitatud hinnapakkumisele. Hageja on tellitud tööd kostjale üle andnud ning kostja on tellitud tööd vastu võtnud. 15.02.2013 esitas hageja kostjale tehtud tööde eest arve nr 130273 maksetähtajaga 11.03.2013. Vastavalt kokkuleppele tuli kostjal tasuda enne toote üleandmist 50% arvest ja ülejäänud 50% 21 päeva jooksul alates toodete kättesaamisest. Arve esimese poole maksetähtajaks oli 18.02.2013 ja teise poole tähtajaks 11.03.2013. 18.02.2015.a. tasus kostja esimese poole arvest, summas 3 456,60 eurot. Kostja teist osa arvest tähtaegselt ei tasunud. 30.05.2013 tasus kostja 1000 eurot teise osa katteks. 12.12.2014 algatas hageja soovil Creditreform Eesti OÜ kostja suhtes inkassomenetluse ning alates selles ajast nõudis

võla tasumist kohtuväliselt. Kuna kostja ei ole arvet nõuetekohaselt tasunud, edastas Creditreform Eesti OÜ kostjale võlanõudekirju 22.12.2014, 26.01.2015, 28.02.2015 ja 17.03.2015. 18.03.2015 tasus kostja 2 456 eurot. Kuna kostja jättis võlgnevuse õigeaegselt tasumata on hagejal vastavalt VÕS § 113 lg 1 ja kokkulepitud viivisemäärale õigus nõuda kostjalt viivist määraga 0,5% tasumata summast päevas kuni summa täieliku tasumiseni. Seisuga 01.12.2015 on kostja kohustatud maksma hagejale viivist 3 839,24 eurot. VÕS § 1131 lg 1 alusel nõuab hageja ka kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 40 eurot. Tuginedes eeltoodule palus hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 3 839,24 eurot ning sissenõudmise kulu summas 40 eurot. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu, väites, et: - Teise makse summas1000 eurot tasus kostja hagejale 30.05.2013, mitte 30.05.2015. - Poolte vahel puudub leping, kus oleks kokku lepitud, et arve maksmisega hilinemise korral on hagejal õigus nõuda viivist säärases mahus. - Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. - Hageja sissenõudmise kulu on tõendamata ja alusetu. Kohtu põhjendused

eest tasu. VÕS § 637 lg 3 kohaselt töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest.

-

24.01.2013 tellis kostja hagejalt 2000 raamatu trükkimise (kostja seadusliku esindaja Rein Pinn 24.01.2013 e-kiri, t.lk 9-10); Hageja on tellitud tööd kostjale üle andnud ning kostja on tellitud tööd vastu võtnud; 15.02.2013 esitas hageja kostjale tehtud tööde eest arve nr 130273 maksetähtajaga 11.03.2013, s.o arve esimese poole maksetähtajaks oli 18.02.2013 ja teise poole maksetähtajaks 11.03.2013; 18.02.2013 tasus kostja esimese poole arvest summas 3 456,60 eurot; 30.05.2013 tasus kostja 1 000 eurot teise osa katteks (kuigi hageja on ekslikult märkinud hagis tasumise kuupäevaks 30.05.2015, siis viivisearvestuses on lähtutud siiski 2013 aastast ning ka hageja poolt esitatud tõendist – t lk 17- selgub, et 1000 eurot on tasutud siiski 30.05.2013); 18.03.2015 tasus kostja 2 456 eurot.

lepingutingimuste p-st 13 nõustunud ka lepingutingimustega. Seega on pooled sõlminud 24.01.2013 töövõtulepingu, mille osaks on ka e-kirjades väljatoodud lepingutingimused. 6.3 VÕS § 636 lg 1 esimene lause sätestab, et töövõtja peab tööna valmistatud asja tellijale üle andma. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Antud juhul on hageja oma töövõtulepingust tulenevad kohustused täitnud: trükkinud kostjale raamatud vastavalt kokkulepitud tingimustele ja mahule ning tehtud tööd kostjale üle andnud. Nimetatu osas ka poolte vahel vaidlus puudub. Hageja on kostjale esitanud tehtud töö eest arve nr 130273 maksetähtajaga 11.03.2013 (t lk 16). Vastavalt kokkuleppele tuli kostjal tasuda enne toote üleandmist 50 % ja ülejäänud 50 % 21 päeva jooksul alates toodete kättesaamisest, s.o vastavalt 18.02.2013 ning 11.03.2013. Nimetu tuleneb hageja 23.01.2013 e-kirjast kostjale (t lk 11-12). Kostja vastuväiteid nimetatud tähtaegadele esitanud ei ole. 18.02.2013 on kostja tasunud esimese poole arvest summas 3 456,60 eurot, s.o õigeaegselt. 30.05.2013 tasus kostja 1000 eurot ning 18.03.2015 tasus kostja 2 456 eurot. Kuna teine pool arvest tuli tasuda vastavalt kokkuleppele 11.03.2013, siis on 30.05.2013 ning 18.03.2015 maksed tasutud hilinemisega. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. E-kirjas sätestatud lepingutingimuste p 9 sätestab, et juhul, kui tellija viivitab trükikojale tasu maksmisega üle kokkulepitud tähtaja, on trükikojal õigus nõuda viivist 0,5 % tasumisega viivitatud summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Kuna kostja oma kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud ning teist osa arvest tähtaegselt ei tasunud, siis on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist tulenevalt lepingutingimuste p 9 määraga 0,5 % päevas. 6.4 Hageja on hagiavalduses esitanud viivisearvestuse, mille kohaselt on seisuga 01.12.2015 viivis summas 3 839,24 eurot (muuhulgas on hageja vähendanud ajavahemiku 31.05.2013 kuni 18.03.2015 eest viivise summat). Viivisearvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja on õigustatult arvestanud viivist. Kostja olles arve tasumisega viivituses, pidi arvestama viivise rakendumisega, mis tulenes ka poolte vahel sõlmitud lepingust. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja viivisenõue summas 3839,24 eurot. 6.5 Samuti on kostja esitanud vastuväite selles osas, et viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 1 sätestab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu.

Riigikohus on selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu

OÜ inkassoteenust. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulud VÕS § 1131 lg 1 alusel summas 40 eurot.

Menetluskulud

-

Hageja on palunud kostjalt välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõivu summas 325 eurot ning lepingulise esindaja tasu 382,50 eurot (koos käibemaksuga), mis koosnevad järgnevast: Õigusabikulud tõendite kogumise ja korrastamise, hagiavalduse koostamise, ülevaatamise ja kohtule edastamise eest, ajakulu 3 tundi (1 tund/ 85 eurot + käibemaks); Hageja arvamuse koostamine kostja seisukohtadele, ajakulu 1,5 tundi (1 tund /85 eurot + käibemaks). Kohus loeb TsMS § 138 lg 2 alusel põhjendatud menetluskuluks riigilõivu 325 euro ulatuses. Hageja on riigilõivu summas 325 eurot ka reaalselt tasunud (t.lk 25). Samuti loeb kohus põhjendatud kuluks esindaja tasu summas 382,50 eurot. Kohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjas märgitud teenused olnud vajalikud ning põhjendatud ning neile kulunud aeg vastavuses osutatud teenusega. Samuti ei ole kostja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud. Seega on hageja menetluskulu põhjendatud kokku 707,50 eurot ulatuses ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulu summas 707,50 eurot.

hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (707,50 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

eurolt)

viivist

/allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.