Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

1(10)

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue OÜ Kurtna Turismikeskus (hageja) esitas 22.05.2013 Harju Maakohtule hagi If P&C Insurance AS (kostja) vastu kindlustushüvitise 49 361 euro saamiseks, ühtlasi paludes välja mõista kindlustushüvitise tasumisega viivitamise eest viivise alates 23.06.2012 määras 0,1% päevas, alternatiivselt 5000 eurot. Menetluskulud palus jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 14.04.2012 kindlustuslepingu, mille esemeks oli hagejale kuuluva reisibussiga Scania Irizar L94 IB4X2NB 300 (registrimärgiga 650BDH) seotud riskide kindlustamine, kindlustussummaga 50 000 eurot. Hagejale väljastati kindlustuspoliis nr 400836887. 22.05.2012 kella 4.40 paiku süttis hagejale kuuluv reisibuss Tartu maakonnas Jõhvi-Räpina maanteel 2 km Aovere teeristist Räpina poole ning hävis tulekahju tagajärjel. Reisibussis viibisid bussijuht NS ja kaassõitja VS. Reisijaid ei olnud, inimesed kannatada ei saanud. Hageja hinnangul kuumenes reisibussi mootor Webasto lisakütteseadme rikke tõttu üle. Bussijuht peatas bussi ning koos kaassõitjaga kontrolliti tehnosüsteemide korrasolekut, ent kuna rikkeid ei tuvastatud, jätkati reisi. Liikunud mõnisada meetrit, kõlas mootoriruumis plaksatus ning paiskus valget auru või suitsu. Rakendus automaatne tulekustutussüsteem, kuid vaatamata sellele tekkisid leegid ning buss süttis. Bussijuht teavitas koheselt Päästeametit. Vaatamata bussis viibijate ning saabunud Päästeameti töötajate tegutsemisele hävis buss täielikult. Hageja esitas kostjale avalduse kindlustushüvitise saamiseks. 19.12.2012 otsusega keeldus kostja tekkinud kahju hüvitamisest, viidates Scania Eesti AS teeninduse poolsetele väidetele Webasto kütteseadme isesüttimise ebatõenäolisusest ja tulekahjueksperdi hinnangule. Kostja leidis, et hageja ei ole andnud õiget ja täielikku informatsiooni kindlustusjuhtumi asjaolude kohta, rikkudes sellega kostja üldtingimuste ÜU 20021 punkti 61 ning võimaldades kostjal üldtingimuste punkti 78.5 kohaselt keelduda hüvitise maksmisest. Keeldumisel viitas kostja ka sõidukikindlustuse üldtingimuste TS 20101 punktile 92, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal hüvitamise kohustust, kui kahju tekkimine ei olnud ootamatu ja ettenägematu ning VÕS § 452 lg-le 1, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb täielikult täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult. Kostja avalduse alusel alustati juhtumi osas ka kriminaalasi nr 12221000091, milline lõpetati 28.04.2014 määrusega kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Hageja leidis, et kostja jättis põhjendamatult kindlustushüvitise välja maksmata ja rikkus pooltevahelist kindlustuslepingut. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 22.06.2012. Hageja on tõendanud, et toimus kindlustusjuhtum. Seadus ei erista tahtlikult toimepandud kindlustusjuhtumeid ja kindlustusandja täitmise kohustusega kindlustusjuhtumeid. Hageja ei ole mistahes viisil kaasa aidanud kindlustusjuhtumi saabumisele, nimetatu ei nähtu ka ühestki tõendist. Kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise aluse esinemist ehk käesoleval juhul asjaolu, et hageja tegi seda tahtlikult, peab tõendama kindlustusandja. Seoses asjaoluga, et buss oli korduvalt remondis Scania Eesti AS juures, sealhulgas seoses jahutussüsteemi ja Webasto rikkega, milline asjaolu nähtub Scania Eesti AS hooldusajaloo väljatrükist, ja millele on viidanud ka riiklikult tunnustatud ekspert HP oma täiendavas ekspertiisiaktis, pidas hageja tõenäoliseks, et bussi süttimine võis olla jahutussüsteemi või konkreetsemalt Webasto rikke tagajärg. Riiklikult tunnustatud eksperdi poolt koostatud ekspertiisiaktid sisaldavad mitut võimalikku tulekahju tekkepõhjust, millistest ekspert ei ole ühtegi välistanud. Hageja leidis, et HP koostatud ekspertiisiaktid on vastuolulised. Jääb arusaamatuks, kuidas tuvastas ekspert kaks kuud hiljem kontakti puudumise põlevmaterjalidega, kui esimese ekspertiisi teostamise ajal ekspert vastavat teavet ei omanud. Samuti ei tuvastanud ekspert ühtegi plahvatuse või ülesurve tagajärjel lõhkenud anumat või seadme osa, kuigi kõrval 2(10)

laudas töötanud MV kinnitas telefonikõnes kostjale, et ta kuulis tugevat plahvatust. Lõplikku järeldust süttimise põhjuse kohta kumbki ekspertiisiakt ei sisalda. Puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks kindlustusjuhtumi põhjustanud ning teinud seda tahtlikult. Seoses kahju suurusega märgib hageja, et kindlustussumma 50 000 eurot nimetas kostja, kelle esindaja kinnitas, et see oli bussi turuväärtus kindlustusjuhtumi toimumise aja seisuga. Kui bussi tegelik väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal oli 20 000 eurot, ületab kindlustussumma oluliselt kindlustusväärtust (ülekindlustus). Nimetatust tuleneb omakorda, et hageja oli tasunud põhjendamatult kõrgeid kindlustusmakseid 2,5 korda odavama sõiduki kindlustamiseks. Ekspert RL poolt koostatud sõiduki maksumuse hinnangule oli lisatud 20.01.2014 e-kiri, milles RL palus MS nimetada bussi turuväärtuse tänase seisuga. E-kirjale oli lisatud sõiduki registreerimise tunnistus ning 2011.a müügikuulutus. MS vastas eksperdile, et „Sellise bussi turuväärtus hetkel oleks ca 15000 + 20% (+/-)“. Seega hinnati bussi turuväärtust 20.01.2014 seisuga, mitte kindlustusjuhtumi toimumise aja seisuga. Lisaks jäi arusaamatuks, kes sõiduki väärtust hindas. Ekspert RL ei viinud iseseisvalt läbi mistahes toiminguid sõiduki väärtuse kindlaksmääramiseks, vaid tugines üksnes kolmanda isiku e-kirjale. Seejuures puudusid kolmandal isikul igasugused andmed bussi seisukorra, läbisõidu ja varustuse kohta, kuivõrd temale edastati üksnes sõiduki registreerimise tunnistus. Samas nähtus sõiduki maksumuse hinnangust, et turuväärtuse leidmisel kasutati võrdlusmeetodit. Võrreldavate busside keskmine maksumus moodustas 31 771,22 eurot, kuid võrdlemiseks kasutati vaid varasema väljalaskeaastaga busse. Hageja teada on ekspert RL kostja koosseisuline töötaja. Kostja enda poolt antud hinnang bussi turuväärtuse kohta ei saa olla objektiivne ning usaldusväärne tõend bussi tegeliku väärtuse kohta enne kindlustusjuhtumi toimumist. Riiklikult tunnustatud ekspert RR seisukoht, et turuväärtuse määramine teiste Euroopa turgude müügipakkumiste baasil ei ole põhjendatud, on vastuoluline ja põhjendamatu. Ekspertiisiaktis nenditi, et busside puhul on müüdavate sõidukite arv Eestis koguseliselt väike ning Eestis sobiva sõiduki puudumisel on ostjale alternatiiviks mujal Euroopas pakutavad sõidukid. Hageja hinnangul ei ole ühe võrreldava ja ühe sarnase pakkumise pinnalt võimalik leida sõiduki turuväärtust, kuivõrd valim on selgelt ebapiisav. Usutav ei ole, et hindamisel ei olnud võimalik kasutada Saksamaa ja Rootsi andmebaase, kuna tegemist on kordi suuremate turgudega ning arenenud autotööstusega riikidega. Ekspert möönis, et mõned hindamisel kasutatud pakkumised võivad olla turusituatsioonile mittevastavad. Ekspertiisiaktist ei selgu, kas Eesti müüjad on pakkunud sarnaseid busse müügiks Eesti lähiriikides, kuigi istungil leidis ekspert, et likviidsus on tulenev justnimelt pigem Venemaa suunalt. Hageja oli seisukohal, et turuväärtust mõjutab muuhulgas see, kuhu Eesti müüjad enda busse müüki panevad. Hageja leidis, et ekspertiisiakt koostati olulisi asjaolusid välja selgitamata, mistõttu ei ole lõppjäreldus usaldusväärne. Turuväärtuse määramiseks seisuga 22.05.2012 oli võrdluseks võetud müügipakkumised Auto24 arhiivist perioodil 01.01.2012-31.07.2012. Antud ajavahemikul oli müügis üksnes kaks sarnast Scania Irizar sõidukit, millest ühe puhul ei ole sõiduki tehniline seisukord hindamisel tuvastatav. Tehniline seisukord on aga sõiduki väärtust oluliselt mõjutav tegur. Ekspert ei teostanud bussi ülevaatust ega tehnilist kontrolli, hindamine toimus poolte poolt saadetud info alusel. Ekspertiisiaktist ei nähtu, milline info poolte poolt saadeti. Hageja ei nõustu kindlustushüvitise vähendamisega tasumata kindlustusmaksete arvete võrra summas 1290,26 eurot. Kindlustusandjal ei ole õigust kindlustushüvitisest maha arvestada teiste kindlustuslepingute alusel kindlustusandjale tasumata summasid. On arusaamatu, kuidas kujunes arvel märgitud summa, arvestades, et leping lõpetati kliendi avalduse alusel ennetähtaegselt. Arve nr 42012000560 väljastati perioodi kohta, mil buss oli juba hävinud (13.07.2012 – 12.10.2012). On arusaamatu, millist kindlustuskaitset kostja hävinud bussile pakkus. Kostja üldtingimuste punktis 72 sätestatud viivise maksmise piirang on VÕS §-st 451 tulenevalt tühine.

3(10)

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja oli seisukohal, et vaidlusalune reisibussi põleng ja hävimine tulekahju tagajärjel ei kvalifitseeru kindlustusjuhtumiks, mistõttu on hagi alusetu. Kostja keeldus kahju hüvitamisest juhindudes kindlustuse üldtingimuste ÜU 20021 punktist 61 ja punktist 78.5 ning sõidukindlustuse tingimuste TS 20101 punktist 92 ja VÕS § 452 lg-st 1. Bussijuht NS ja kaassõitja VS andsid uurimise käigus ebatõepäraseid ja vastuolulisi ütlusi, et tulekahju sai alguse Webasto lisasoojendusest. Scania Eesti AS esindaja selgitas 25.09.2012 vastuses kostja päringule, et selliseid juhtumeid, kus nimetatud seade põhjustaks veoki süttimise, ei ole Scania Eesti AS töökodadel olnud. Webasto soojendustel on erinevad ülekuumenemise kaitsmed, mis välistavad tulekahju tekkimise. Riiklikult tunnustatud ekspert HP poolt läbi viidud ekspertiisidega tuvastati, et vaadeldav buss võis süttida lahtise tule allikast. Osaliselt söestunud tekstiilimaterjali leidmine tulekolde piirkonnast võib viidata süütamisele. Samuti tuvastas ekspert bussijuhi ja kaassõitja poolt antud tulekahjusündmuse dünaamika kirjelduse võimalikud vastuolud teiste tõenditega. Juhtumi toimumise ajal oli kehtiv hageja ja kostja vahel reisibussile sõlmitud sõidukikindlustuse leping, poliis nr 402379559, kindlustusperioodiga 14.01.2012-13.01.2013, kindlustuse üldtingimustega ÜU 20021 ja sõidukindlustuse tingimustega TS 20101. Poliis nr 400836887, millele hageja viitas, lõpetati hageja avalduse alusel 14.01.2012. Juhtumi osas algatas keskkriminaalpolitsei kriminaalmenetluse nr 12221000091 KarS 212 lg 1 alusel, mis lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu 28.04.2014. Kostja toetas riiklikult tunnustatud ekspert RR arvamust, et bussi turuväärtus juhtumi toimumise ajal oli 20 000 eurot + käibemaks. Nimetatut toetas ka ekspert RL arvamus. Ekspert RR poolt 02.01.2015 koostatud ekspertiisiakt nr 14-1038 oli piisavalt põhistatud, eksperdi poolt oli teostatud põhjalik turuanalüüs, hinnatud sõiduki näitajaid, seisukorda, turusituatsiooni ja müügipakkumisi. Põhjendatud kindlustushüvitise suurus on 20 097,70 eurot (sõiduki turuhind 20 000 eurot + käibemaks 4000 eurot – jäänuki väärtus 2000 eurot – omavastutus 639 eurot – hageja poolt tasumata kindlustusmaksete osa 1263,30 eurot). Tulenevalt tingimuste TS 20101 punktist 192 on kindlustusandjal õigus pidada kindlustus-hüvitisest kinni jooksva kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmaksed, sõltumata sellest, kas kindlustusmakse tasumise tähtpäev on saabunud. Poliisi nr 402379559 alusel tasus hageja kaks esimest osamakset (maksepäevad 13.01.2012 ja 13.04.2012) kokku 1263,30 eurot. Kahjujuhtumi järgselt oli tasumata arve nr 42012000560 (maksepäev 13.07.2012) ja nr 42012000561 (maksepäev 13.10.2012) kokku 1263,30 eurot. Kostja lepingujärgne täitmise kohustus muutus sissenõutavaks alates 28.04.2014. Kostjal lasub kindlustushüvitise maksmise kohustus tingimuste ÜU 20021 punkti järgi 69 alates Politsei- ja Piirivalveameti 28.04.2014 määrusega kriminaalasjas nr 12221000091 menetluse lõpetamisest. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise 20 097,70 eurot, viivise perioodi 28.04.2014 – 16.04.2015 eest 2009,77 eurot ja alates 17.04.2015 põhinõudelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Menetluskulud jättis kohus 44% ulatuses kostja kanda ja 56% ulatuses hageja kanda. Maakohtu hinnangul ei vaielnud pooled kindlustusjuhtumi toimumise üle, vaid kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju suuruse üle.

4(10)

Võlaõigusseadus (VÕS) § 423 lg 1 alusel kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. VÕS § 422 lg 1 koosmõjust § 423 lg-tega 1 ja 2 tulenevalt on kindlustusandjal kindlustusjuhtumi saabumisel kohustus täita oma lepingust tulenev kohustus, seega maksta välja kindlustushüvitis. VÕS § 426 lg 1 kohaselt kindlustusandja peab kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitama üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma). See ei mõjuta VÕS §-s 477 sätestatut, mille kohaselt kindlustusandja ei ole kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Seega kohaldub kindlustuslepingutele kahju hüvitamise üldprintsiip, milline on toodud VÕS § 127 lõikes 1. Nimelt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju hüvitamine ei saa olla rikastumise allikas. Vastavalt sõidukikindlustuse tingimuste TS 20101 punktile 153 on kindlustusväärtuseks kindlustusobjekti turuväärtus (harilik väärtus) vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist. Tingimuste punkti 154 kohaselt ülekindlustuse korral (s.o juhul, kui kindlustussumma on suurem kui kindlustusvärtus) lähtub kindlustusandja kindlustushüvitise arvutamisel tegelikust kahjusummast ega ole seotud kindlustuspoliisile märgitud kindlustussummaga. Tingimuste punkt 170 sätestab, et kui kindlustusobjekti taastamine ei ole majanduslikult või tehniliselt põhjendatud (nt täielik hävimine, vargus, röövimine), loetakse kahjusummaks kindlustusobjekti turuväärtus Eestis vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist (täiskahju). Kohus leidis, et hageja ei ole piisavalt tõendanud, et reisibussi turuväärtus oli vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist 50 000 eurot. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ostis hageja vaidlusaluse, esmalt Rootsi Kuningriigis 02.08.2000 registreeritud, kasutatud reisibussi Scania Irizar 18.12.2010 Saksamaalt Hamburgist 8000 euroga. Hageja ei kontrollinud eelnevalt reisibussi seisukorda. Reisibuss registreeriti Eesti registris 08.02.2011. Reisibussile teostati parendustöid kokku koos käibemaksuga summas 30 985,23 eurot. Kohtul puudus alus kahelda riiklikult tunnustatud ekspert RR poolt koostatud eksperdiarvamuses, mille kohaselt oli vaidlusaluse reisibussi turuväärtus seisuga 22.05.2012 20 000 eurot + käibemaks. Kohus toetas kostja seisukohta, et RL hinnangut tuleb käsitada antud asjas, tulenevalt TsMS § 293 lg 2, kui eriteadmistega isiku arvamust. Kohus oli seisukohal, et tunnistaja VP ütlused ei tõenda, et reisibussi turuväärtus oli vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist 50 000 eurot. Tunnistaja ütlusi ei toeta ka ükski teine kohtule esitatud tõend. Usutav ei ole, et kui hageja on ostnud sõiduki hinnaga 8000 eurot ja teeb sellele mõned parandused, siis sõiduki väärtus kasvab koheselt ca 6-kordselt. Seega luges maakohus põhjendatuks ja tõendatuks, et reisibussi väärtus vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist oli 20 000 eurot + käibemaks. Puudus vaidlus, et põhiomavastutus oli 639 eurot ning, et reisibussi jäänuki, mis oli hageja valduses, väärtus oli 2000 eurot. Seega kuulus turuväärtusest 24 000 eurot mahaarvamisele omavastutus ja jäänuki väärtus ehk 24 000 – 639 – 2000 = 21 361 eurot. Pooled vaidlesid, kas kindlustushüvitisest kuuluvad mahaarvamisele hageja poolt tasumata kindlustusmaksed summas 1263,30 eurot. Tulenevalt kindlustuspoliisist nr 402379559 oli vaidlusalune reisibuss kindlustatud perioodiga 14.01.2012-13.01.2013 ning kindlustusmakse oli kokku 2526,60 eurot, millisest oli hagejal on tasumata 13.07.2012 osamakse 631,65 eurot ja

5(10)

13.10.2012 osamakse 631,65 eurot. Vastavalt VÕS § 478 lg 4, kui kindlustushuvi lõpeb kindlustusjuhtumi toimumise tõttu, on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele jooksva kindlustusperioodi eest. Tulenevalt tingimuste 20101 punktist 192 on kindlustusandjal õigus pidada kindlustushüvitisest kinni jooksva kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmaksed, sõltumata sellest, kas kindlustusmakse tasumise tähtpäev on saabunud. Seega juhindudes tingimuste punktist 192 ja VÕS § 478 lg-st 4 kuuluvad kindlustushüvitisest mahaarvamisele hageja poolt tasumata kindlustusmaksed ehk 21 361 – 1263,30 = 20 097,70 eurot. VÕS § 450 lg-st 1 ja tingimuste ÜU 20021 punktist 69 tulenevalt leidis kohus, et hageja nõue ei muutunud kostja vastu sissenõutavaks mitte kindlustusjuhtumi toimumise päeva seisuga, vaid siis, kui olid teostatud kindlustusandja kohustuse täitmise ulatuse määramiseks vajalikud toimingud. Seega keeldus kostja põhjendatult kindlustushüvitise maksmata jätmisest, kuna kostja ei olnud veendunud kindlustusjuhtumi toimumises, ja hageja nõue muutus sissenõutavaks Politsei- ja Piirivalveameti poolt 28.04.2014 kriminaalasja nr 12221000091 menetluse lõpetamise määrusega. Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu kindlustuse üldtingimuste punkt 72 nägi ette, et kui kindlustusandja viivitab oma kohustuste täitmisega, on kindlustusandja kohustatud maksma kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel viivist 0,1% väljamaksmisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte rohkem kui 10% väljamaksmisele kuuluvast summast. Seega ei ole kostja viivise maksmise kohustust välistanud, kuid on seda piiranud. Riigikohus on avaldanud seisukohta, et tüüptingimuse säte, mille järgi on viivise määr 0,1%, kuid kokku mitte üle 10% kindlustushüvitisest, on osaliselt vastuolus VÕS §-ga 451 (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-178-12, p 25). Sellest sättest tuleneb nõue, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine. Seega saab tüüptingimustes toodud määras arvutada viivist kuni 10%-ni kindlustushüvitisest. Kui lepingujärgse viivise järgi saaks kindlustusvõtja vähem raha, kui seadusjärgse viivise järgi arvutades, tuleb vahe ulatuses arvestada viivist seadusjärgses ulatuses. Hageja ÜU punkti 72 alusel nõuda kostjalt viivist 20,09 eurot päevas (0,1% 20 097,70 eurost). Maksimaalselt saab sel alusel nõuda kuni 2009,77 eurot (10% kindlustushüvitisest) saja päeva eest. Kuivõrd ÜU punkti 72 alusel maksimaalselt väljamõistetav viivis ületab praegusel ajal viivisenõuet seadusjärgses määras, tuleb väljamõistetava viivise arvutamisel lähtuda ÜU punktis 72 sätestatud määrast. Seega mõistis maakohus kostjalt välja viivise 16.04.2015 seisuga summas 2009,77 eurot. Maakohtu otsuse tegemisest kuni põhinõude rahuldamiseni mõistis kohus TsMS §-le 367 tuginedes kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 20 097,70 rahuldamata osalt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Maakohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulude avalduse kohaselt oli hageja menetluskuluks hagi esitamisel tasutud riigilõiv 950 eurot ja lepingulise esindaja kulud 7545,60 eurot tunnihinnaga 144 eurot käibemaksuga. Lisaks tasus hageja eksperditasu 108 eurot. Kostja menetluskuluks oli eksperditasu summas 576 eurot. Kohus pidas põhjendatuks ja vajalikuks hageja kohtukulu ehk hagilt tasutud riigilõivu summas 950 eurot ja eksperdikulu 108 eurot. Hageja lepingulise esindaja kulu pidas kohus põhjendatuks 5986,08 euro ulatuses (41,57x144). Kokku oli põhjendatud hageja menetluskulud 7044,08 eurot (5986,08+950+180), millest kostja kanda jäi 44% ehk 3099,39 eurot. Kohus pidas põhjendatuks ja vajalikuks kostja kantud eksperdikulu 576 eurot. Kuna menetluskulud jäid hageja kanda 56% ulatuses, kuulus hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele eksperdikulu summas 322,56 eurot.

6(10)

Kohus määras tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2776,83 eurot (3099,39-322,56). Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles jäeti hagi rahuldamata ja jaotati menetluskulud. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse ning hagi tervikuna rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus eelistas põhjendamatult ekspert RR arvamust teistele tõenditele pelgalt seetõttu, et tegemist on riiklikult tunnustatud eksperdiga. Hageja on eelnevas menetluses välja toonud ekspertarvamuses sisalduvad vastuolud ning arvamuse andmisel tehtud eksimused. Kohus ei analüüsinud hageja vastuväiteid, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t 8. Hageja hinnangul on ekspertiisiaktis toodud järeldus põhjendamatu, vastuoluline ja ebausaldusväärne, korrates seejuures maakohtus väljendatud seisukohti. Hageja ei nõustu maakohtuga, et ekspert RL hinnangut tuleb TsMS § 293 lg-st 2 tulenevalt käsitada eriteadmistega isiku arvamusena. Hageja palub jätta nimetatud tõendi kui ebausaldusväärse arvestamata. Maakohus ei ole võtnud seisukohta hageja väite suhtes, et kuidas on kostjal võimalik kohtumenetluses distantseeruda tema enda lepingulise esindaja (kindlustusagendi) poolt määratud turuväärtusest, kuivõrd kindlustusvõtjate jaoks on agentide tegevus ja avaldused omistatavad kostjale. Tunnistaja VP selgitas, et kostja on andnud tema agentidele pädevuse sõidukeid hinnata ja hindamistulemuste alusel kindlustuslepinguid sõlmida ilma tingimusi kostjaga kooskõlastamata. Seega aktsepteerib kostja agentide tegevust kindlustatava objekti kindlustussumma määramisel ning on sellega seotud ka hilisemate vaidluste korral. Maakohus analüüsis üksnes VP kui tunnistaja usaldusväärsust, kuid jättis tähelepanuta, et tegemist on kostja kindlustusagendiga, kes tegutses kindlustuslepingusse puutuvalt kostja esindajana. Arvestades, et kindlustusagendil on õigus kostja nimel teha kõiki õigustoiminguid, tuleb ka kohtumenetluses lähtuda kindlustusväärtusest, mille on määranud kostja lepinguline esindaja (kindlustusagent). Hageja hinnangul ei ole mõistlikkuse ning hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus kindlustusandja agent kinnitab ka kohtumenetluses, et kindlustusväärtus vastab kindlustussummale, kuid ometi ei ole see kindlustusandja jaoks siduv. Hageja hinnangul tuleb kindlustusandja agendi poolt määratud summa ulatuses lugeda, et vaidlus kindlustus-hüvitise suuruses puudub, s.t tegemist on sisuliselt esindaja omaksvõtuga kohtumenetluses. Hageja hinnangul ei ole usutav, et kindlustusandja eksis kindlustuslepingu sõlmimisel bussi hariliku väärtuse hindamisel sedavõrd suures ulatuses või siis oli tegemist pahatahtliku kindlustusmaksete suurendamise sooviga. Maakohus tugines põhjendamatult bussi soetusmaksumusele, kuna soetusmaksumus, nagu kinnitasid ekspert RR ja tunnistaja VP, võib sõltuda erinevatest asjaoludest, turuväärtuse määramise seisukohast võib sõiduk olla ka kingitud. Lisaks eeltoodule ei nõustu hageja jätkuvalt kindlustushüvitise vähendamisega 1263,30 euro ulatuses, s.o tasumata kindlustusmaksete arvete osas. Kostja kontrollis 30.09.2014, s.o peale tunnistaja VP ütluste andmist, üle tema nõude aluseks olevad arved ning leidis, et arve nr 42007492735 on tühistatud ning hageja ei võlgne seda. Seega loobus kostja nimetatud arve summa kindlustushüvitisega tasaarvestamisest. Kostja on esile toonud uue arve, s.o nr

7(10)

42012000561 maksetähtpäevaga 13.10.2012, mille tasumist kostja varem ei nõudnud. Hageja on endiselt seisukohal, et kostja ei saa nõuda kindlustusmaksete tasumist perioodi eest, mil sõiduk oli juba hävinenud, kuivõrd hävinenud sõidukil puudub kindlustusväärtus. Ka sõidukikindlustuse tingimuste TS 20101 p 203 kohaselt kindlustuskaitse lõpeb kindlustusobjekti täieliku hävimise päevast, p 204 defineerib täieliku hävimise. Kõik menetluskulud, millised tekkisid enne 28.04.2014, tuleb sõltumata hagi rahuldamise ulatusest jätta kostja kanda. Enne nimetatud kuupäeva vaidlesid pooled üksnes selle üle, kas kostjal on täitmise kohustus või on tegemist nn kindlustuspettusega. Kostja täitmise ulatuse osas esitas kostja vastuväite esmakordselt vastuses hagiavaldusele 22.01.2014 ning järgmisel korral peale kriminaalmenetluse lõpetamist. Hageja hinnangul ei ole õiglane jätta tema kanda menetluskulusid, mis olid tingitud kostja vastuväitest, millest kostja on käesolevaks hetkeks loobunud. Analoogselt hagist loobumisega, mille puhul kannab menetluskulud hageja, peaks menetluskulude jaotus olema ka siis, kui kostja loobub vastuväitest, mis tingis kohtuvaidluse. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu kaevatava otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas, et esines kindlustusjuhtum ning kostjal lasub hüvitise maksmise kohustus (kohtuotsuse tegemise ajal puudus poolte vahel vaidlus kindlustusjuhtumi toimumise üle). Maakohus rahuldas hagi osaliselt, sest leidis, et tuvastatud asjaoludel tuleb hüvitise määramisel lähtuda kindlustatud sõiduki tegelikust avariieelsest väärtusest. Kohus, tulenevalt esitatud tõenditest ja VÕS §-st 477, leidis, et antud asjas tuleb lähtuda kindlustatud vara tegelikust kindlustusväärtusest. Maakohtu otsuse vaidlustas hageja osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata. Seega vaidlevad pooled selle üle, millises summas tuleb kostjal tekkinud kahju hagejale hüvitada. Maakohus ei eksinud, hinnates kindlustusväärtust madalamaks kindlustussummast. Kohtul ei olnud alust käsitleda kindlustusagendi tegevust kindlustussumma määramisel kostja esindaja omaksvõtuna (TsMS § 231 lg 2 või § 440 lg 1 tähenduses), nagu märgib apellant. VÕS § 426 lg 1 järgi peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitama üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma). Nimetatud norm aga ei mõjuta VÕS §-st 477 tulenevat piirangut, mille kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Pooltevahelise kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevate sõidukikindlustuse tingimuste TS 20101 punkti 153 on kindlustusväärtuseks kindlustusobjekti turuväärtus (harilik väärtus) vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist. Tingimuste punkti 154 kohaselt ülekindlustuse korral (s.o juhul, kui kindlustussumma on suurem

8(10)

kui kindlustusväärtus) lähtub kindlustusandja kindlustushüvitise arvutamisel tegelikust kahjusummast ega ole seotud kindlustuspoliisile märgitud kindlustussummaga. Tingimuste punkt 170 sätestab, et kui kindlustusobjekti taastamine ei ole majanduslikult või tehniliselt põhjendatud, loetakse kahjusummaks kindlustusobjekti turuväärtus Eestis vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist (täiskahju). Pooltel puudub vaidlus selles, et kindlustatava sõiduki oli eelnevalt üle vaadanud ka kostja esindaja (kindlustusagent) ning lepingus nimetatud kindlustusväärtus oli kostja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku esindajaga kooskõlastatud. Eeltoodust järelduvalt on poliisil märgitud kindlustusväärtuse näol tegemist kokkuleppelise kindlustusväärtusega VÕS § 480 tähenduses. VÕS § 480 lg 3 kohaselt ei loeta kokkuleppelist kindlustusväärtust kindlustusväärtuseks, kui see erineb oluliselt tegelikust kindlustusväärtusest kindlustusjuhtumi toimumise ajal; sel juhul lähtutakse tegelikust kindlustusväärtusest. Seega ei ole kindlustuslepingus märgitud kindlustussumma kindlustusväärtuseks, vaid kindlustushüvitise ülempiiriks. Kui tegelik kindlustusväärtus erineb oluliselt kokkuleppelisest kindlustusväärtusest, siis seda vaidlustaval poolel tuleb TsMS § 230 lg 1 alusel oma vastavaid väiteid tõendada. Antud juhul ongi kostja kui kindlustusandja tõendanud, et tegelik kindlustusväärtus erineb kokkuleppelisest. Kolleegiumi hinnangul on maakohus analüüsinud ja hinnanud kõiki kohtu ette toodud asjaolusid ja tõendeid piisava põhjalikkusega ning kujundanud nende põhjal oma seisukoha. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt tõendite hindamisel menetlusõiguse normide rikkumist. Sellekohased kaebuse väited on ebaõiged. Kohus ei ole eelistanud kaebuses väidetud tõendit teistele, vaid on kõiki tõendeid hinnanud kogumis vastavalt TsMS § 232 lg-le 1. Kohtuotsuse põhjendused on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8. Maakohus on põhjendanud, miks ta hageja väidetega ei nõustu. Ringkonnakohtul ei ole võimalik anda tõenditele teistsugust hinnangut ega teha maakohtust erinevat järeldust sõiduki tegeliku väärtuse kohta. Tunnistaja VP ütlused ei kummuta eksperdiarvamuses kajastatud hinnangut (ekspertiisiakt tl 151-171, II köide), eksperdi poolt kohtus antud täiendavat selgitust (tl 199-200, II köide) ning muid tõendeid. Küsitlemisel kohtus on ekspert muuhulgas põhjalikult selgitanud, kuidas on tema arvamus kujunenud. Ka pooltevahelisest lepingust ei tulene, et vaidluse korral tegeliku kindlustusväärtuse üle tuleks eelistada kindlustusvõtja seisukohta. Asja väärtuse kindlaksmääramisel on tegemist kohtu diskretsiooniotsusega. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud. Kohtu sellekohase järelduse kujunemine on jälgitav. Oma kaalutlusotsuse põhjendamisel tugines maakohus tõendite kogumile, mida on eelnevalt igakülgselt analüüsinud. Maakohtu järeldus ei tugine sõiduki soetamisel hageja tasutud ostuhinnale, vaid on muude asjaolude hulgas märkinud, millise hinnaga sõiduk 2010.a osteti. Apellandi etteheited ei ole selles osas õiged. Vaidlust ei ole selles, et lepingu kohaselt tuleb kindlustusvõtjale väljamakstavast hüvitisest maha arvestada kokkulepitud omavastutus. Samas ei nõustu hageja aga jätkuvalt kindlustushüvitise vähendamisega tasumata kindlustusmaksete ulatuses. Maakohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, miks on käesoleval juhul põhjendatud VÕS § 478 lg 4 kohaldamine. Kolleegiumil ei ole alust arvata teisiti. Kindlustusandjal on lepingu järgi kohustus hüvitada riski saabumisel tekkinud kahju ning maakohus on õigesti leidnud, et sellele vastab kindlustusandja õigus saada ja kindlustusvõtja kohustus maksta tasu. VÕS § 478 lg 1 alusel on kindlustushuvi kindlustusvõtja huvi kindlustada ennast kindla kindlustusriski vastu. Seega, kui asi on kindlustusjuhtumi tõttu hävinud, ei saaks kindlustusvõtjal enam kindlustushuvi olla. Siiski on kindlustusandjal õigus VÕS § 478 lg 4 järgi kindlustusmaksele jooksva kindlustusperioodi eest, kui kindlustushuvi lõpeb kindlustusjuhtumi toimumise tõttu. Apellatsioonkaebuse teistsugune käsitlus ei ole õige. Viidatud sättest kõrvalekalduvat kokkulepet ei olnud pooled sõlminud.

9(10)

Kuigi apellatsioonkaebuses viivise väljamõistmise osas eraldi etteheited puuduvad, märgib kolleegium siiski, et viivisenõude rahuldamise aluseid, suurust ja viivisenõude aluseks oleva põhivõla sissenõutavaks muutumise tähtpäeva käsitles maakohus oma otsuses õigesti. Viivisenõue kuulus rahuldamisele alates põhivõla sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse sisulises osas muutmata, ei ole alust muuta ka menetluskulude jaotust. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse käsitlusega osade hageja menetluskulude, sõltumata lahendi tulemusest, kostja kanda jätmisest. See, millal on menetlusosaline esitanud menetluses mingi konkreetse vastuväite, ei võimalda maakohtu otsust selles osas muuta. Kohus on menetluskulud jaotanud vastavalt lahendi tulemusele, arvestades TsMS § 163 lg-s 1 sisalduvat normi. Maakohtul ei olud alust lähtuda analoogia korras hagist loobumisel menetluskulude jaotust reguleerivast sättest. Arvestades, et kostja ei nõudnud hagejalt oma õigusabikulude hüvitamist, ei tõusetu ka õigluse või mõistlikkuse põhimõtte küsimus ega seda sätestava normi kohaldamine (TsMS § 162 lg 4). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ning hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Praegusel juhul ei ole kostja esitanud taotlust menetluskulude kindlaksmääramiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.