(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht 21.jaanuar 2022.a, Tallinn Kohtuasja number
2-21-8112
Kohtuasi
AS Kreditex AS hagiavaldus X ja Y vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 07.oktoobri 2021.a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
AB Kreditex AS määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (määruskaebuse esitaja): AB Kreditex AS (registrikood 12041659, aadress Vambola tn 6, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond), lepinguline esindaja Inna Bodagovskaja (e-post:XXX) Kostja I (vastustaja I): X (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX, e-post:XXX) Kostja II (vastustaja II): Y (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 07.oktoobri 2021.a määrus tühistada osas, milles maakohus määras, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda ning hüvitatavate menetluskulude puudumise tõttu kindlaks määramata ja teha selle asemel uus määrus, millega jätta hageja menetluskulud kostja I kanda, kostjate menetluskulud nende endi kanda ja määrata, et hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kohus kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2.
Võtta vastu AB Kreditex AS hagist loobumine X ja Y vastu ühisvara jagamiseks.
2.Tühistada Pärnu Maakohtu 24.08.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-21-8112.
3.Lõpetada tsiviilasja nr 2-21-8112 menetlus.
2-21-8112
4.Jätta X poolt 04.augustil 2021 Renovum OÜ-le tasutud 1⁄2 riigilõiv summas 175 eurot ja hageja menetluskulud kostja I kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kohus kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2.
5.Tagastada Renovum OÜ poolt 08.09.2021 tasutud riigilõiv summas 175 eurot Renovum OÜ arvelduskontole nr EE377700771002004100 (AS LHV Pank) selgitusega „apellatsioonkaebus X ja Y vastu).
3.AB Kreditex AS määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud hageja menetluskulud ringkonnakohtus kostja I kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AB Kreditex AS (hageja) esitas 20.mail 2021.a Pärnu Maakohtule X (kostja I) ja Y (kostja II) vastu hagi ühisvara jagamise nõudes.
2.24.augustil 2021.a tegi Pärnu Maakohus asjas kohtuotsuse, millisega jättis AS Kreditex AS (endise ärinimega Express Credit AS) hagi X (kostja I) ja Y (kostja II) vastu ühisvara jagamiseks rahuldamata. Menetluskuludest 175 eurot (so kostja I poolt tasutud riigilõiv 1⁄2 suuruses) jättis kohus kostja I kanda, ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.
3.08.septembril 2021.a esitas hageja Pärnu Maakohtule hagist loobumise avalduse seoses võla tasumisega kohtumenetluse jooksul. Hageja taotles TsMS § 168 lg 5 alusel menetluskulude kindlaksmääramist ning kostjatelt solidaarselt 775 euro väljamõistmist hageja kasuks.
4.Kostjad ei vaielnud hagist loobumisele vastu, kuid olid seisukohal, et menetluskulud tuleks jätta Pärnu Maakohtu 24.augusti 2021.a otsuses toodud põhjendustel poolte endi kanda. Maakohtu määrus ja põhjendused
5.Pärnu Maakohus tegi 07.oktoobril 2021.a määruse, millega võttis vastu AB Kreditex AS hagist loobumise X ja Y vastu ühisvara jagamiseks (resolutsiooni punkt 1); tühistas Pärnu Maakohtu 24.augusti 2021.a otsuse tsiviilasjas nr 2-21-8112 (resolutsiooni punkt 2); lõpetas tsiviilasja menetluse (resolutsiooni punkt 3); määras jätta X poolt 04.augustil 2021.a Renovum OÜ-le tasutud 1⁄2 riigilõiv summas 175 eurot kostja I kanda, ülejäänud menetluskulud poolte
2-21-8112 endi kanda ning hüvitatavad menetluskulud nende puudumise tõttu kindlaks määramata (resolutsiooni punkt 4) ja tagastada Renovum OÜ poolt 08.09.2021.a tasutud riigilõiv summas 175 eurot Renovum OÜ arvelduskontole nr EE377700771002004100 (AS LHV Pank) selgitusega „apellatsioonkaebus X ja Y vastu“ (resolutsiooni punkt 5).
6.Määruse põhjendustest nähtuvalt jäi kohus menetluskulude jaotuse osas kohtuotsuses esitatud seisukohale. Kohus jättis käesolevas tsiviilasjas hagi rahuldamata põhjendusel, et kostja I on oma võlgnevuse hageja ees likvideerinud ning alus ühisvara jagamiseks on ära langenud. Hageja põhjendab hagist loobumist kostja I poolt täitemenetluses oleva võlgnevuse tasumisega hagejale. Kostjad ei ole hageja ühisvara jagamise nõuet õigeks võtnud.
8.Kohus oli seisukohal, et käesolevas asjas on õige ja õiglane jätta TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud poolte endi kanda, va kostja I poolt 04.augustil 2021.a Renovum OÜ-le tasutud riigilõiv 1⁄2 suuruses, milline jätta kostja I kanda. TsMS § 162 lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda (Riigikohtu 26.jaanuari 2011.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. Kohus jäi 24.augusti 2021.a kohtuotsuses esitatud põhjenduste juurde ning ei hakanud neid kordama.
9.Vastuseks hageja etteheitele selgitas kohus, et tsiviilkohtumenetluse seadustik peab mõistlikuks ja õigeks esmaselt menetluse lõpetamist poolte kokkuleppega ning nagu kohus pooltele 01.juuli 2021.a määruse punktis 9 selgitas, on seadusandja selleks sätestanud üldise normi menetluskulude kandmise kohta, so poolte endi kanda (TsMS § 168 lg 3). Suunamaks pooli kokkuleppele, on seadusandja näinud ette ka võimaluse, kuidas menetluskulusid kompromissi korral optimeerida, so poole taotlusel 1⁄2 suuruses asjas tasutud riigilõivust tagastamine (TsMS § 150 lg 2 p 1) ning kuidas pooli mõjutada. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Antud sättele juhtis kohus hageja tähelepanu ka 16.juuni 2021.a kirjas. Kostja I on 04.augusti 2021.a kirjas selgitanud, et tasumine viibis seonduvalt maksmiseks vajalike rekvisiitide puudumisega, millise asjaolu osas ei ole hageja vastuväidet esitanud. Lepingulise esindaja teenuste kasutamine on poole õigus, mitte kohustus. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
7.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus osaliselt tühistada, teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta hageja menetluskulud kostjate kanda ning vastustajate menetluskulud nende enda kanda, välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskulud summas 600 eurot.
8.Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt rikkus kohus menetlusõiguse (TsMS § 162 lg 4, TsMS § 163 lg 2, TsMS § 168 lg 5) norme.
9.Kohus kasutas ebaõigesti oma diskretsiooniõigust. TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu, mida praegusel juhul ei esine. Määruskaebuse esitaja ei ole nõus, et hageja pidi enne ühisvara jagamise nõude esitamist kohtule pöörduma kostjate poole. See kohustus ei tulene seadustest. Hageja on seisukohal, et ülaltoodud asjaolu tõttu ei ole kohtuotsus menetluskulude jaotuse osas seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1). Kostjad peavad aru saama, et võlgnevused tuleb ära tasuda. Kostjad ei ole esile toonud asjaolusid, mis lubaksid arvata, et TsMS § 168 lg 5 kohaldamine oleks tema suhtes ebaõiglane. Lisaks sellele märgib hageja, et kohus tegi otsuse tema kahjuks, mitte kostja kahjuks, mistõttu TsMS § 162 lg 4 ei saa antud juhul kohaldada.
2-21-8112
10.Kostja I tegi ülekande hageja arvelduskontole peale kohtu 03.augusti 2021.a sekkumist võla äratasumise täpsustamise eesmärgil, mis omakorda kinnitab, et kohtusse pöördumine hagiga ühisvara jagamise nõudes oli ainukeseks abivahendiks võla tagasisaamiseks. Kostja võis ise pöörduda hageja poole enne 19.juulit 2021.a ja täpsustada pangarekvisiite. Hageja arvates kohus hindas tõendeid ebaõigesti ega võtnud arvesse, et ilma kohtu sekkumiseta oleks võlg jäänud tagastamata isegi peale hagi esitamist ja kohtumenetluse alustamist.
11.Hageja ei ole nõus kohtu seisukohaga, et hagi rahuldati osaliselt ja sellesarnases ulatuses (TsMS § 163 lg 2), nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool. Pooltel on õigus, mitte kohustus kompromissi sõlmida. Hageja ei olnud kohustatud nõustuma kostja poolt pakutud kompromissiga, mida hageja luges enda jaoks majanduslikult kahjustavaks. Antud juhul tunnistasid kostjad hagejat võlausaldajana ning tema 2116,64 euro suurust nõuet.
12.Kompromiss jäi sõlmimata kostjatest tulenevatel asjaoludest. Hageja oli nõus kompromissi sõlmima, kui kostja oleks hüvitanud hagejale õigusteenused. Käesolevas tsiviilasjas lepingulise esindaja teenuste kasutamine oli hagi koostamiseks vajalik. Mõistlikkuse põhimõttega on vastuolus asjaolu, et kostja ei pea hüvitama hageja menetluskulud, mida hageja oli sunnitud kandma võla tagastamise eesmärgil (VÕS § 7 lg 1). Arvestades, et hageja saavutas hagis soovitud eesmärgi – kostja rahuldas hageja nõude, on hageja seisukohal, et maakohus jättis hageja menetluskulud põhjendamatult hageja kanda, mis on TsMS § 168 lg 5 vastuolus. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis TsMS § 168 lg 5 kohaldamata.
13.Kostjad leidsid vastuses määruskaebusele, et maakohtu seisukoht menetluskulude jaotuse osas on õige ja õiglane.
14.Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p-le 2, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud ja vaidlustatud Pärnu Maakohtu kohtumäärus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus määras, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda ning hüvitatavad menetluskulud nende puudumise tõttu kindlaks määramata ja teha selles osas uus määrus, millega jätta hageja menetluskulud kostja I kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda, hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kohus kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
16.TsMS § 651 lg-st ja §-st 659 tulenevalt on ringkonnakohus seotud määruskaebuse piiridega ning kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust üksnes osas, milles määrus on kaebusega vaidlustatud, so osas, milles maakohus jättis hageja menetluskulud tema enda kanda ning menetluskulud nende puudumise tõttu kindlaks määramata.
17.Esmalt juhib ringkonnakohus määruskaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et kuigi TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kohtul on õigus kohaldada TsMS § 162 lg-t 4 kõikidel juhtudel (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04.aprilli
2-21-8112 2011.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11, p 10), sh ka siis kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1) (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.septembri 2011.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p 14). Seega oli eelnimetatud sätte kohaldamise kaalumine maakohtule iseenesest lubatav, kuigi kohus tegi tsiviilasja materjalidest nähtuvalt otsuse hageja kahjuks. Ka märkis maakohus iseenesest õigesti ka seda, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude esinemist (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.septembri 2011.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p 14).
18.Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda vaid siis, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04.detsembri 2013.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13613, p 18).
19.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu lõppjäreldus selle kohta, et kostja II (Y) ei pea kandma hageja menetluskulusid, on õige. Maakohus tugines menetluskulude jaotust puudutavas osas eelkõige tsiviilasjas tehtud otsuses esitatud põhjendustele ja märkis, et neid kordama ei hakka, panemata tähele, et tühistas sama määrusega tsiviilasjas tehtud kohtuotsuse. Kuigi maakohus on viitega tühistatud kohtuotsuses sisalduvatele põhjendustele rikkunud määruse põhjendamise kohustust, ei tingi see tsiviilasja maakohtule tagasi saatmist, kuna ringkonnakohus saab maakohtu eksimuse ise parandada, täiendades vaidlustatud määruse põhjendusi järgnevalt (p 20).
20.Kohus on seisukohal, et kuigi hageja on nõudnud menetluskulude mõlema kostja kanda jätmist, tuleb kostjaga II seonduvalt praegusel juhul kohaldada TsMS § 162 lg-t 4, kuivõrd hageja menetluskulude väljamõistmine kostjalt II oleks käesoleval juhul äärmiselt ebaõiglane. Kohtu hinnangul on eelnimetatud normi kohaldamise eelduseks olevateks erandlikeks asjaoludeks käesoleval juhul nii see, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja II hageja võlgnikuks ja neil puudub võlasuhe, kui ka see, et hageja ei ole esitanud kohtule väidet ega tõendit selle kohta, et on enne ühisvara jagamise hagi esitamist pöördunud kostja II poole ja küsinud kostjalt II nõusolekut kostjate ühisvaraks oleva kinnisasja võõrandamiseks või teinud talle ettepanekut täita kostja I kohustus hageja ees, et vältida kohtumenetlust, milles nõutakse kostjate ühisvara jagamist nende elukohaks oleva kinnistu müümise teel avalikul enampakkumisel ja raha jagamist kostjate vahel võrdsetes osades (tlk 3), millega kaasneks kostjale II kui võlgnikuks mitteolevale isikule kodu kaotus.
21.Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et kostjaga I seonduvalt on maakohus ületanud diskretsioonipiire ning hageja menetluskulud tulnuks TsMS § 168 lg 5 alusel jätta kostja I kanda, millist seisukohta põhjendab järgnevalt.
22.TsMS § 168 lg 5 sätestab, et kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab hageja menetluskulud kostja. Nimetatud sätte kohaldamisel on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.märtsi 2016.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 13).
23.Hagiavaldusest nähtuvalt mõisteti kostjalt I Pärnu Maakohtu 02.juuni 2015.a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-14-34877 välja võlg 1600 eurot, mida ei ole õnnestunud 04.juunil 2015.a täiteasjas nr 175/2015/882 algatatud täitemenetluses seni täita (tlk 2 ja 2 pöördel). Maakohus on menetlusosalistele eelmenetluses selgitanud, et esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja I oleks
2-21-8112 kohtutäiturile täiteasjas nr 175/2015/882 sissenõude katteks midagi tasunud (tlk 91), peale mida on kostja I avaldanud nõustumust kohtu pakutud kompromissiga ning lubanud võlgnevuse koos poole riigilõivuga tasuda (tlk 96) ja esitanud vastavad maksekorraldused (tlk 123-124).
24.Kuivõrd hageja on eeltoodut arvestades oma eesmärgi pärast hagi esitamist kostja I tegevuse tulemusena saavutanud, on ringkonnakohtu hinnangul täidetud TsMS § 168 lg 5 kohaldamise eeldused ning hageja menetluskulud tuleb jätta kostja I kanda. Ringkonnakohus märgib, et kostja I poolt viidatud hageja pangarekvisiitide mitteteadmine ei ole TsMS § 162 lg 4 kohaselt käesoleval juhul erandlikuks asjaoluks, kuna kostjal I oleks olnud oma võlgnevuse tasumine alternatiivselt võimalik ka kohtutäiturile, arvestades, et tsiviilasjas ei ole esitatud väidet, et täitemenetlus täiteasjas nr 175/2015/882 on lõppenud.
25.Seoses määruskaebuses esitatud taotlusega mõista kostjatelt solidaarselt välja õigusabikulud summas 600 eurot, selgitab ringkonnakohus, et kuna hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust ei ole maakohus seni hinnanud, ei saa seda TsMS § 9 lg 3 järgi teha esimesena ringkonnakohus (vt ka Riigikohtu 20.aprilli 2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14215, p 22).
26.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
27.Kuna hageja määruskaebus rahuldatakse osaliselt, jäävad selle menetlemisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 ja §-ga 659 kostja I kanda. Arvestades, et maakohus ei määranud asjas kindlaks menetluskulusid, ei määra neid kindlaks ka ringkonnakohus. TsMS § 177 lg-st 2 tulenevalt määrab menetluskulud kindlaks tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrusega mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
28.Käesolev määrus on edasikaevatav tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1.