Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

12.11.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 6500 eurot, viivise 12.11.2015 seisuga 302,48 eurot ja edasi viivise protsendina tasumata põhinõude summalt (6500 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus rahuldas hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2040 eurot, millest riigilõiv 450 eurot ja lepingulise esindaja kulud 1590 eurot. Kohus jättis hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata 1200 euro ulatuses. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja teostas Tallinna Lennuvälja taga asuval maa-alal (Lennuplatsi kinnistu) lammutuspuidu hakkimise teenust ning teenuse tellijaks oli TV. 27.06.2014 töövõtulepinguga nr 27.06.2014 on tõendatud, et OÜ VANDERBERG oli sõlminud töövõtulepingu Aktsiaseltsiga Tallinna Lennujaam, et teostada viimasele kuuluvatel kinnistutel prügi likvideerimistöid ning OÜ VANDERBERG esindajaks oli TV (tl 81-82). Puudub vaidlus, et kostjalt telliti nimetatud töövõtulepingu raames alltöövõtuna lammutuspuidu hakkimise teenust ning kostjale on eeltoodud tööde eest tasumata. Kostja ei vaidle vastu, et lisaks lammutuspuidu hakkimisele hakkis ta 23.02.2015 vaidlusalusel kinnistul metsamaterjali ja müüs selle Väo Hake OÜ-le. Poolte vahel on vaidlus, kas hageja oli 23.02.2015 vaidlusalusel kinnistul asuva metsamaterjali omanik ning kas kostja on oma õigusvastase tegevusega tekitanud hagejale kahju. Hageja nõude kvalifitseerimine ja õige seaduse kohaldamine on kohtu ülesanne. Kohus ei ole tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kohtu hinnangul saab hageja nõude kvalifitseerida VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel, mille kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Pooled vaidlevad 04.02.2015 metsamaterjali müügilepingu olemasolu ja selle õiguslike tagajärgede üle (tl 6-9). 04.02.2015 kirjalikust müügilepingust nähtub, et OÜ VANDERBERG, keda esindas TV, ja hageja, keda esindas TV, on sõlminud metsamaterjali müügilepingu. Metsamaterjal, mida vaidlusaluse müügilepinguga OÜ VANDERBERG kostjale võõrandas, on sama metsamaterjal, mida kostja 23.02.2015 Lennuplatsi kinnistul hakkis ja ära müüs. Kostja leiab, et 04.02.2015 kuupäevaga leping metsamaterjali müügiks on näilik ja tehtud eesmärgiga anda nõudeõigus kostja vastu OÜ-lt VANDERBERG üle kolmandale isikule. Kostja leiab, et eeltoodut tõendavad järgmised asjaolud: tehingu teinud äriühingute esindajad on vennad (TV ja TV), 25.02.2015 elektronkirjas käsitleb OÜ VANDERBERG ümbertöötatud metsamaterjali enda varana (tl 42), kummagi tehingupoole majandustegevusse ei kuulu metsamaterjali töötlemine (tl 51-64), hagiavaldusega koos ei esitanud hageja lepingupoole volikirja. Vastuväide, et hageja ei ole müügilepingu alusel OÜ-le VANDERBERG metsamaterjali eest tasunud, on kohtuistungil sisulise arutamise käigus

esmakordselt esitatud väide, mille kohus jätab tähelepanuta TsMS § 330 lg 3 alusel (vt 27.10.2015 kohtuistungi protokoll, tl 152). Kohtu hinnangul on tõendatud, et Lennuplatsi kinnistul asuv maha võetud ja kokku kogutud metsamaterjal kuulus OÜ-le VANDERBERG ning OÜ VANDERBERG sai nimetatud metsamaterjali võõrandada. Eeltoodu on tõendamist leidnud OÜ VANDERBERG ja Aktsiaseltsi Tallinna Lennujaam vahel 27.06.2014 sõlmitud töövõtulepingu ja sellele eelnenud kirjavahetusega (tl 81, 84-86). Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja väide, et 04.02.2015 müügilepingu ja TV volikirja vormistamine on toimunud tagantjärele (tl 73). Kohtu hinnangul ei anna ükski kostja vastuväide põhjust kahelda, et 04.02.2015 vastavasisuline kokkulepe OÜ VANDERBERG ja hageja vahel sõlmiti. TV-il oli OÜ VANDERBERG esindamise õigus, mida kinnitab lisaks 27.06.2014 töövõtuleping, kus töövõtja (OÜ VANDERBERG) esindajana on märgitud TV (tl 81-82). Tunnistaja TV on oma ütlustega kinnitanud 04.02.2015 müügilepingu sõlmimist ning et ta oli OÜ VANDERBERG esindaja (tl 153 pöördel-153). Asjaolu, et 04.02.2015 müügilepingu sõlminud äriühingute esindajad olid vennad ja äriühingute majandustegevuseks ei ole metsamaterjali töötlemine, ei lükka ümber kirjalikus lepingus kokkulepitut. Kuigi 25.02.2015 elektronkirjas on metsamaterjali varguse teate esitanud OÜ VANDERBERG esindajana TV ning nõudnud kahju hüvitamist OÜ-le VANDERBERG, siis ainuüksi see asjaolu ei ole piisav lugeda 04.02.2015 müügileping mittesõlmituks. Tunnistaja TV on selgitanud, et pidas metsamaterjali vargust samuti OÜ VANDERBERG probleemiks, sest nemad olid metsamaterjali kokku kogunud ja edasi hagejale müünud (tl 152 pöördel). Tunnistaja TV ütlustega on tõendatud, et 04.02.2015 müügilepingu allkirjastamisega läks metsamaterjali omandiõigus hagejale üle (tl 153). Metsamaterjali koguse osas oli mõõtmise akt (tl 111). Eeltooduga on kohus tuvastanud, et 04.02.2015 omandas hageja kokkuleppel OÜ VANDERBERG esindaja TV-iga Lennuplatsi kinnistul oleva metsamaterjali ja oli seega alates 04.02.2015 metsamaterjali omanik. Tunnistajate LK ja TV ütlustega on tõendatud, et OÜ VANDERBERG ega hageja ei pakkunud 23.02.2015 kostjale vaidlusalust metsamaterjali hakkimiseks (tl 152-153). Tunnistaja LK ütluste kohaselt ei pakkunud talle keegi seda võsa hakkimiseks ning kostja võttis metsamaterjali hakkimiseks, sest lammutuspuidu hakkimise eest oli talle tasumata. Kostja ei tea, kes peaks talle lammutuspuidu hakkimise eest tasuma. Kohtu hinnangul ei oma kostja suhted OÜ-ga VANDERBERG või TV-iga käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Oluline on see, et kostjal ei olnud õigust Lennuplatsi kinnistul oleva hagejale kuuluva metsamaterjali hakkimiseks ega müümiseks. Ajal, mil TV tunnistaja LK ütluste kohaselt pakkus metsamaterjali kostjale, ei ostnud kostja Tallinna piires hakkematerjali. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohtu hinnangul on objektiivne teokoosseis (tegu, tagajärg ja põhjuslik seos) tõendamist leidnud. Kostja hakkis ja võõrandas hagejale kuuluvat metsamaterjali. Kostja ei ole tõendanud õigusvastasust välistavat asjaolu (VÕS § 1045 lg 2) ega süü puudumist (VÕS § 1050). Kohus tugines otsuses ka VÕS § 127 lg-tele 1 ja 2 ning § 128 lg-le 3 ja märkis, et õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines. Deliktide puhul, kus teo õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1, 2, 3 ja 5), on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis

reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (VÕS §-d 129132). Vaidlusaluse asja seisukohalt omab tähtsust VÕS § 132, mis piirab hüvitusnõudeid asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral (VÕS § 1045 lg 1 p 5). Tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega. Nõude ulatuse kindlakstegemisel deliktiõiguse alusel tuleb kohaldada VÕS §-i 132. VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. VÕS § 132 lg 2 kohaselt kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus. Kohtu hinnangul on asjatundja arvamusega tõendatud, et kostja poolt hakitud ja müüdud metsamaterjali väärtuseks oli 12 054 eurot (tl 123-135). Seega on tõendatud, et kostja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkis hagejale kahju 12 054 eurot. Hageja nõuab sellest 6500 euro hüvitamist. Kohus, märkides, et hageja nõuab seadusjärgset viivist alates hagi esitamisest, tugines otsuses VÕS § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le 1. Kohus märkis, et samuti on hagejal õigus nõuda tulevikus viivist TsMS § 367 alusel. Kohtu hinnangul saab hageja nõuda viivist alates 16.04.2015 (hagi esitamise aeg, VÕS § 113 lg 2). Hageja oli enne hagi esitamist kostjale nõudest teatanud. Referentsintressimäär 01.01.2015 kuni 30.06.2015 ja alates 01.07.2015 on Eesti Panga teatel 0,05% aastas. Seega on 2015. aasta esimesel ja teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,05 + 8 = 8,05% aastas. Ajavahemiku 16.04.2015 kuni 12.11.2015, s.o 211 päeva eest on 6500 euro suurust põhinõuet ja 365-päevast aastat arvestades viivis 302,48 eurot (6500 × 0,0805 / 365 × 211). Edasi tuleb arvestada viivist seaduses sätestatud määras põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust summas 450 eurot ja lepingulise esindaja kuludest 2790 eurot (käibemaksuta). Kokku taotleb hageja menetluskulude kindlaksmääramist summas 3240 eurot (käibemaksuta). Kostja ei ole hageja menetluskulude nimekirjale vastuväiteid esitanud. Menetluskuluks on riigilõiv ja asja läbivaatamise kulu (TsMS § 138 lg 2). Kohus leidis, et hageja taotlus kostjalt menetluskuluna riigilõivu 450 euro väljamõistmiseks on põhjendatud. TsMS § 175 lg-le 1 tuginedes leidis kohus, et menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. Samuti ei tohiks üldjuhul väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4-15, p 14). Arvestades asja olemust, pidas kohus käesolevas asjas põhjendatuks lugeda hageja esindaja tunnitasu suurust 120 eurot (käibemaksuta) õigusabi mõistlikuks tunnihinnaks. Kohus ei nõustunud hageja esindaja töö mahuga 23,25 tundi. Kohus ei nõustunud ajakuluga 5,25 tundi, mis esindajal kulus kliendiga nõupidamiseks hagiavalduse esitamise perspektiivi hindamiseks, hagiavalduse ettevalmistamiseks, koostamiseks ja esitamiseks. Arvestades asja keerukust ja tõendite mahtu, on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik ajakulu 2,25 tundi. Samuti ei pidanud kohus osaliselt põhjendatuks 17.06.2015 ajakulu 4,5 tundi kostja vastuse analüüsiks, nõupidamiseks kliendiga ja seisukoha koostamiseks, leides, et esindaja töö

eeldatavat mahtu arvestades on põhjendatud ja vajalik vastuse koostamisele kulunud aeg 2,5 tundi (tl 31-33, 68-72). Ka ei ole kohtu hinnangul osaliselt põhjendatud ajakulu 4,25 tundi 28.08.2015 nõupidamiseks kliendiga ja kostja seisukoha koostamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on põhjendatud ajakulu 2,25 tundi. Põhjendatud ei ole ajakulu 3,5 tundi ettevalmistuseks 27.10.2015 istungiks, sh nõupidamiseks kliendiga. Kohtu hinnangul ei olnud kvalifitseeritud esindajal vaja täiendavalt 3,5 tundi istungiks ette valmistuda. Samuti ei pidanud kohus põhjendatuks vastaspoolelt välja mõista kliendiga nõupidamisega seotud kulu. Kohus leidis, et esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades on istungiks ettevalmistumise põhjendatud ja vajalik aeg 0,5 tundi. Muus osas pidas kohus hageja esindaja ajakulu põhjendatud ja vajalikuks. Kohus rahuldas hageja avalduse menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja maakohtus kantud menetluskuludena lepingulise esindaja kulud 1590 eurot (13,25 x 120) ja riigilõivu 450 eurot. Apellatsioonkaebus 14.12.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 12.11.2015 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jagada vastavalt seadusele. Maakohus on ühekülgselt ja ebaõigesti hinnanud esitatud tõendeid, eksinud järeldustes ja teinud seepärast ebaõige otsuse. Samuti on kohus ebaõigesti kohaldanud menetlusõigust. Kostja on seisukohal, et väidetavalt 04.02.2015 OÜ Vanderberg ja VHR Ehitus metsamaterjali müügilepingu näol on ilmselgelt tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 tähenduses. OÜ VANDERBERG esindajana oli TV-il motiiv näiliku tehingu tegemiseks. Tehingu näilisust saabki tõendada ainult kaudsete tõenditega, hinnates poolte esitatud kõiki tõendeid kogumis. Kostja on menetluse algusest peale selgitanud, et ettevõtte poole pöördus 2014. aasta detsembris TV, kes tellis kostjalt Tallinna Lennuvälja taga asuval maa-alal lammutuspuidu hakkimise teenuse. TV-iga suhtles peamiselt kostja töödejuhataja LK. TV leppis LK-ga suuliselt kokku töö tegemise tingimustes ja kostja töötajad teostasid kokkulepitud töö ajavahemikul 30.12.2014 kuni 07.01.2015. Pärast töö tegemist küsis LK korduvalt TV-ilt, kellele esitada tehtud töö eest arve (5270 eurot). TV selgitas alguses, et ta teatab, millisele äriühingule arve esitada, kuid 2015. aasta jaanuari lõpust ei vastanud enam telefonile ja viimase e-kirja töö eest tasumise teemal saatis ta 09.02.2015. Pärast seda ei õnnestunud temaga enam ühendust saada. Kuivõrd TV oli eelnevalt pakkunud kostjale teha samal objektil ka hakkepuitu, siis töötas kostja 23.02.2015 üles 540 m3 hakkepuitu ja müüs selle Väo Hake OÜ-le. Kõik nimetatud asjaolud on tõendatud kostja esitatud tõenditega. Kostja loetleb kaebuses nimetatud tõendid ja leiab, et seega on üheselt tõendatud, et TV tellis kostjalt küll töö, kuid peale 07.01.2014 ei vastanud ta enam kostja esindaja telefonikõnedele ega e-kirjadele. Järgmine kontakt poolte vahel toimus alles 25.02.2015, kui TV kui väidetav OÜ VANDERBERG esindaja saatis e-posti aadressilt XXX kirja, milles süüdistas kostjat OÜ-le VANDERBERG kuuluva puidu varguses. Saanud kostjalt vastuse, milles TV-ile selgitati, et ta jäi võlgu samas suurusjärgus kostja poolt tema tellimusel tehtud töö eest, sai TV aru, et OÜ VANDERBERG nõue kostja vastu kahju hüvitamiseks on vaidlustatav. Seepärast vormistati tagantjärele (kindlasti pärast 25.02.2015) müügileping, mille alusel OÜ VANDERBERG näilikult müüs hagejale vaidlusaluse puidu, et jätta viimasest kolmandatele isikutele mulje kui puidu omanikust, kes on õigustatud kahjutasu nõudma. Seejuures ilma kostjapoolsete vastuväideteta, mida viimane oleks saanud esitada TV-ile ja OÜ-le VANDERBERG.

Hageja ei ole esitanud ühtki tõendit, mis üheselt ja selgelt tõendaks, et tehing tehti müügilepingus märgitud ajal ja eesmärgiga luua reaalset õiguslikku tagajärge, kuigi selliste tõendite esitamise võimalus teoreetiliselt peaks olema võimalik. Vaidlusalune metsamaterjali müügileping sõlmiti väidetavalt 04.02.2015. Leping on sõlmitud lihtkirjalikus vormis, mis teeb võimatuks selle allkirjastamise tegeliku aja tuvastamise. Kostja on menetluse algusest peale avaldanud seisukoha, et tema hinnangul on tegemist näiliku tehinguga. Seega oleks hageja pidanud esitama tõendid, mis kostja kirjeldatud seisukoha ümber lükkavad. Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu ehk asjaolusid, mida tegelikkuses ei ole aset leidnud. Tehingu mittenäiliku sisu parimaks kinnituseks on asjaolud, mis tõendavad, et tehingu pooled reaalselt soovisid õigusliku tagajärje saabumist ja täitsid lepingus kokku lepitud kohustusi. Lepingu punktis 2.5. on märgitud metsamaterjali müügihinnana 14 400 eurot + käibemaks. Kostja esindaja konstateeris kohtuistungil fakti, et isegi müügihinna tasumist tõendavat dokumenti ei ole hageja kohtule esitanud. Kohus hindas seda kui hilinemisega esitatud vastuväidet hagile ja jättis selle TsMS § 330 lg 3 alusel tähelepanuta. Sellega kohaldas maakohus valesti menetlusõigust. Seejuures tugineb kostja TsMS § 330 lg-s 3 ja §-s 331 sätestatule. Kostja peab vajalikuks rõhutada, et kostja esindaja ei esitanud kohtuistungil müügilepingu järgse maksekohustuse mittetõendamist hageja poolt kui uut vastuväidet hagile, vaid konstateeris fakti, et tehingu näilikkuse väite ümberlükkamiseks oleks hageja võinud esitada asjakohase maksedokumendi. Kuna kostja on tuginenud menetluse algusest peale seisukohale, et vaidlusalune müügileping on näilik tehing, siis sellest ei tulene kostja kohustus öelda hagejale ette, milliseid tõendeid ta kohtule oma väidete ja hagi põhjendamiseks esitama peaks – tehingu mittenäiliku sisu tõendamine on siiski hageja kohustus. Siinkohal vajab märkimist, et isegi TV kui OÜ VANDERBERG esindaja esindusõigust tõendava volikirja esitas hageja alles pärast kostja asjakohast märkust. Kostja peab vajalikuks märkida, et ei imesta üldse, kui hageja soovib vastuses apellatsioonkaebusele esitada sularaha sissemakse maksekorraldust, et tõendada müügilepingust tuleneva kohustuse täitmist ja omandiõiguse üleminekut vastavalt vaidlusaluse müügilepingu p-le 7.2.2. Samas ei ole sularaha maksekorralduse koostamise tegelikku aega, samuti asjaolu, kas raha ka reaalselt maksti, võimalik hiljem tuvastada. Samuti märgib kostja, et tehingu tegemise reaalsust ja selle näilikkuse väite ümberlükkamist oleks hageja saanud tõendada veel Maksu- ja Tolliametile 2015 veebruari kohta esitatud käibedeklaratsiooni esitamisega. Teatavasti kuuluvad kõik 1000 või enam eurot maksvad tehingud maksukohustuslase poolt eraldi deklareerimisele. Avalike andmebaaside järgi ei ole aga OÜ VANDERBERG tasunud 2015. aastal mingeid riiklikke makse. Maakohus luges rida asjaolusid tõendatuks tunnistajana üle kuulatud TV ütlustega. Kostja leiab, et näiliku tehingu puhul ei ole tehingu teinud isikute ütlused reeglina usaldusväärsed. Arusaadavalt kinnitab näiliku tehingu ühe poole esindajana tegutsenud TV, et kõik tehti vastavalt müügilepingus kokkulepitule. Samas ei osanud TV mõistlikult selgitada, miks ta esitas 25.02.2015 OÜ VANDERBERG nimelt nõudekirja kostjale kahju hüvitamiseks, kuigi oli ise sõlminud samale varale 04.02.2015 väidetavalt OÜ VANDERBERG esindajana müügilepingu hagejaga. Siinkohal ei saa kostja hinnangul tähelepanuta jätta asjaolu, et tehingu teinud äriühingute esindajatena tegutsevad bioloogilised vennad. Seda enam, nagu kostja oma varasemates seisukohtades rõhutas, ei ole metsamaterjali müük olnud kummagi näilikus tehingus osalenud äriühingu tegevusalaks. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht

Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 12.11.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on maakohtu seisukoht, mille kohaselt kuulus Lennuplatsi kinnistul asuv maha võetud ja kokku kogutud metsamaterjal OÜ-le VANDERBERG ning seega sai OÜ VANDERBERG nimetatud metsamaterjali vabalt võõrandada. See on tõendamist leidnud OÜ VANDERBERG ja Aktsiaseltsi Tallinna Lennujaam vahel 27.06.2014 sõlmitud töövõtulepinguga ja sellele eelnenud kirjavahetusega (tl 81, 84-86). Apellatsioonkaebuses kordab kostja juba maakohtus esitatud vastuväiteid ja neile kõigile on maakohus hinnangu andnud. Apellatsioonkaebuse p-s 3.1 on kostja esitanud omad järeldused asjas esitatud tõenditele, kuid nimetatust ei tulene, et maakohus oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti. Ringkonnakohus leiab, et otsuse p-des 6 ja 7 on maakohus tõendeid eraldi ja ka neid kogumis hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et 04.02.2015 omandas hageja kokkuleppel OÜ-ga VANDERBERG Lennuplatsi kinnistul oleva metsamaterjali ja on seega alates 04.02.2015 vaidlusaluse metsamaterjali omanik. Maakohus on ka piisavalt põhjendanud, miks ei ole kostja väited nimetatud tehingu näilikkuse kohta arvestatavad. Ringkonnakohus leiab lisaks, et antud vaidlust ei puuduta asjaolud, mis seonduvad kostja ja OÜ VANDERBERG vahel enne 04.02.2015 suhteid samal Lennuplatsil metsamaterjali ümertöötlemist. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus TsMS § 330 lg 3 alusel põhjendamatult tähelepanuta kostja 27.10.2015 kohtuistungil esitatud vastuväite, mille kohaselt on kostja arvates 04.02.2015 tehing hageja ja OÜ VANDERBERG vahel näilik, kuna kostja arvates müügitehingu alusel tasutud ei ole (t.l.152). Ringkonnakohus kostja väitega ei nõustu. Kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses põhjendanud TsMS § 331 lg 1 kohaselt mõjuvat põhjust, miks vastuväide esitati pärast tähtaja möödumist alles kohtuistungil. Peale selle ei ole kostja esitanud maakohtule TsMS § 333 lg 1 kohaselt vastuväidet kohtu tegevusele. TsMS § 333 lg 2 kohaselt, kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada ja TsMS § 333 lg 3 kohaselt ei või menetlusosaline TsMS § 333 lg-s 2 nimetatud juhul tugineda veale kohtu tegevuses ka kohtulahendi peale edasi kaevates. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja poolt kohtule 25.01.2016 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks käesolevas apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 630 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja lepinguline esindaja apellatsioonimenetluses osutanud hagejale õigusteenust kokku 5,25 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Osutatud õigusabi koosneb kohtuotsuse analüüsist ja nõupidamisest kliendiga apellatsioonkaebusele vastamiseks (1,25h) ja vastuse koostamisest apellatsioonkaebusele (4h). Hageja kinnitas, et nimekirjas märgitud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Hageja menetluskulude nimekiri toimetati kostjale apellatsioonimenetluse kulude osas vastuväiteid ei esitanud.

kätte

26.01.2016.

Kostja

Ringkonnakohus leiab, et hagejat esindanud vandeadvokaat Raul Ainla töötunni hind 120 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ja kooskõlas Riigikohtu praktikas põhjendatuks peetud tunnitasu määraga. Riigikohus on senises praktikas leidnud, et põhjendatud on tunnitasu määr 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-92-13, p 25, 3-2-1-115-14, p 14). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindajal kulunud 1,25 tundi (1h 15min) kohtuotsuse analüüsiks ja nõupidamiseks kliendiga apellatsioonkaebusele vastamiseks, mis hageja esindaja tunnihinda 120 eurot arvestades on 30 eurot (ilma käbemaksuta). Vastuse koostamiseks apellatsioonkaebusele on hageja esindaja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulutanud 4 tundi (600 eurot). Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulu seoses apellatsioonkaebusele vastamisega, sh maakohtu otsuse analüüs, kliendiga nõupidamine ja apellatsioonkaebuse analüüs, saab arvestades kaebusele koostatud vastuse mahtu ja sisu pidada vajalikuks ja põhjendatuks taotluses märgitud 5 tunni ja 15 minuti ulatuses. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulude suurus apellatsioonimenetluses kokku 630 eurot (ilma käibemaksuta), mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.