Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi SidokToomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.01.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-59105
Tsiviilasi
Seesam Insurance AS hagi If P&C Insurance AS vastu 66 125 euro 54 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.08.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
66 125 eurot 54 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Seesam Insurance AS apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Seesam Insurance AS (registrikood: 10055752), lepinguline esindaja Marti Petermann Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): If P&C Insurance AS (registrikood: 10100168), lepinguline esindaja Allan Habicht
Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta hageja, Seesam Insurance AS-i kanda. Kindlaksmääravad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist 1(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-59105 otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Seesam Insurance AS (hageja) esitas 15.10.2014 Harju Maakohtule hagi If P&C Insurance AS (kostja) vastu 66 125,54 euro saamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja RAMM Ehituse Osaühing (endise ärinimega TREV-2 Ehituse OÜ) 01.06.2012 ehitus- ja paigaldustööde kindlustuslepingu nr 2/334488 Jõgeva Riigigümnaasiumi hoone rekonstrueerimiseks aadressil Aia 34, 48307 Jõgeval (edaspidi hoone). Hoone vundamendi allvundeerimise käigus tekkisid sellele kahjustused. 02.08.2012 toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel hüvitas hageja kindlustuslepingu alusel kokku 94 465,06 eurot. Allvundeerimistöid tegi Viacel OÜ, kellel oli sõlmitud vastutuskindlustuse leping nr 403226054 kostjaga. Kostjal oli sõlmitud vastutuskindlustusleping ka hoonele rekonstrueerimise järelvalvet teostanud PP Ehitusjärelvalve OÜ-ga.
3.Hageja ja kostja kohtusid 06.09.2012 ning sõlmisid lepingu selles, kuidas ja millises ulatuses jaguneb nende vastutus kahju hüvitamisel. Kokkuleppe kohaselt pidi kostja hüvitama 70% ja hageja 30% kahjust (vastavalt 66 125,54 eurot ning 28 339,52 eurot).
4.12.02.2013 teatas kostja töötaja US hagejale e-kirjaga, et kostja soovib taganeda kahju hüvitamise kohustusest. 09.10.2013-08.08.2014 toimus poolte vahel kindlustuslepitusorganis lepitusmenetlus, mis lõppes edutult.
5.Hageja hinnangul on pooled sõlminud kehtiva lepingu, mis on vaadeldav kokkulepet kinnitava võlakirjana. Kostja on kohustatud lepingu kohaselt tasuma hagejale mittekohase allvundeerimise tagajärjel tekkinud kogu kahju summast enda poolt lubatud 70% ehk 66 125,54 eurot. Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Viacel OÜ ja kostja vahel on sõlmitud tegevuse vastutuskindlustuse leping vastutuskindlustuse üldtingimustega TVÜ20101 ja ettevõtte tegevuse vastutuskindlustuse tingimustega TVA20101 kindlustusperioodiga 25.02.201224.05.2013. Vabatahtliku vastutuskindlustuse lepingu puhul ei ole põhjustaja ja tema kindlustusandja solidaarvõlgnikud. Kahjustatud isikul pole kahju tekitaja kindlustusandja vastu nõudeõigust ning ta ei saa reeglina nõuda kindlustusandjalt 2(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-59105 kindlustushüvitist endale. Kostja hinnangul vastutab kahju tekkimise eest täies ulatuses RAMM Ehituse Osaühing, kes andis täpsed korraldused allvundeerimistööde teostamiseks. RAMM Ehituse Osaühing nõudis kahju hüvitamist hagejalt, kes pidigi oma lepingulist kohustust täitma.
8.Hageja ja kostja vahelisel kokkusaamisel arutati, kuidas selgitada välja kahju suurus ning kuidas teoreetiliselt võiks jaguneda vastutus erinevate isikute vahel. Kokkusaamisel ei sõlmitud lepingut või kompromissi, millega kostja oleks endale võtnud kohustust maksta hagejale kindlustushüvitist. Kahju käsitlemine alles käis ja kahju suurus polnud veel selge. Kokkuleppe olemasolu ei nähtu ka kostja töötaja US 14.12.2012 e-kirjast hagejale (edaspidi e-kiri). Kindlustushüvitise saamise õigus on kindlustusvõtjal, kelle esindajat kokkusaamisel ei viibinud. Kostja kindlustusvõtjate nõusolek kahjude hüvitamiseks puudus. Hageja ei saanud kindlustusandjana eeldada, et ilma kindlustusvõtjate nõusolekuta ning ametliku kahju hüvitamise otsuseta saaks niivõrd suure kahjunõude korral lugeda kokkuleppe sõlmituks ilma, et otsustamispädevusega isik oleks oma allkirjaga kohustust kinnitanud.
9.04.03.2013 tegi kostja otsuse, millega keeldus Viacel OÜ-le vastutuskindlustuse lepingu alusel kahju hüvitamisest. Samasisulise otsuse tegi kostja ka PP Ehitusjärelevalve OÜ suhtes. Kostjal puudub kindlustuslepingu kohaselt kohustus hüvitada kahju, kui see tekib ehitise vajumise tõttu vastavalt tingimuste TVÜ20101 p 68.3 järgi. Juhul, kui Viacel OÜ oli teadlik, kuidas vastavalt projektile tuleks allvundeerimistöid teostada, siis rikkus ta tahtlikult ehitusseaduse § 12 lg-t 1. Kostja ei ole kindlustanud sellist vastutust, mis tuleneb kindlustatu tahtlikust tegevusest ja sellisel juhul ei ole kostjal tingimuste TVA 20101 p 46 kohaselt hüvitamiskohustust. Isegi kui kohus peaks leidma vastupidi, siis on kostja seisukohal, et kahju põhjustamise eest vastutab täies ulatuses RAMM Ehituse Osaühing ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 alusel tuleb nõutavat hüvitist vähendada 0-ni. Esimese astme kohtu otsus
10.Harju Maakohus tegi 28.08.2015 otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.
11.Hagejal oli kindlustusleping sõlmitud RAMM Ehituse Osaühinguga kui ehitajaga VÕS § 422 järgi ning kostjal oli sõlmitud alltöövõtja Viacel OÜ-ga ja PP Ehitusjärelevalve OÜ-ga vabatahtliku vastutuskindlustuse lepingud VÕS § 510 tähenduses. Seega on hagejal ja kostjal teineteisest sõltumatud ning oma kindlustusvõtjatega sõlmitud lepingud kahjude hüvitamiseks nendest lepingust tulenevate õiguste ja kohustustega oma kindlustusvõtjate ees. Hageja pole esitanud oma nõuet kostja vastu VÕS § 492 järgi.
12.Maakohtu hinnangul nähtub LJ ütlustest, et seda, kes ja kuidas maksab, hakatakse kokku leppima siis, kui selgub kahju suurus ja see, kuidas kahju hüvitatakse. Seetõttu ei kinnita LJ ütlused maakohtu arvates hageja väiteid, et kostja võttis endale kohustuse hüvitada hagejale kahju ja et pooled oleksid saavutanud selles kokkuleppe. 14.12.2012
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-59105 e-kiri on maakohtu hinnangul kohtumisel räägitu kirjalik kajastus, sest sellele kirjale oli võimalik teha parandusi ja täiendusi. Seda põhjustel, et poolte töötajail oli vaid arvamus, kuidas või kas asja lahendada ning poolte töötajad leppisid kokku juhtumi asjaoludega edasises tegelemises ja kahju käsitlemise jätkamises. Asjaolu, et kokkuvõtte p 3 sätestab, et lisakulud hüvitab hageja ja esitab nõude kostjale, ei kinnita, et kostja oleks võtnud endale kahju hüvitamise kohustuse hageja ees või kinnitanud kohustuse olemasolu.
13.Kokkuvõttes leidis maakohus, et asjas pole tõendatud hageja väide, mille kohaselt on pooled vahetanud vastastikuseid tahteavaldusi selles, et hagejal on õigus saada kostjalt vaidlusaluse juhtumi korral kahju hüvitist endale ning et kostja oleks nõustunud hageja nõuet rahuldama ning võtnud endale kohustuse hüvitada hagejale hoonele allvundeerimise käigus tekkinud kahju VÕS § 9 lg 1 järgi. Kuna kostja sellise kohustuse olemasolu hageja ees pole tunnistanud, ei ole e-kiri vaadeldav ka kinnituskirjana VÕS § 32 tähenduses. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
14.Maakohtu otsuse peale esitas hageja 18.09.2015 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada.
15.Hageja hinnangul on maakohus lepingu sõlmimise asjaolude tuvastamisel jätnud analüüsimata hageja õigusliku väite, et 14.12.2012 e-kiri on vaadeldav VÕS § 32 mõttes kinnituskirjana, mis tõendab lepingupoolte suusõnaliselt vahetatud tahteavalduste kattumist. Kinnituskirja olemasolul peab lepingupool, kes eitab lepingu sõlmimist, tõendama vastupidist. Kehtiva lepingu sõlmimist tuleb seetõttu minimaalselt eeldada. E-kiri on saadetud kostja poolt pärast 06.09.2012 toimunud kokkusaamist ning sellest e-kirjast tulenevad kohtumisel sõlmitud kokkulepped. Maakohus on järeldanud, et e-kiri on vaadeldav tegevusjuhisena. Kostja ei ole kohtumenetluses esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et vaidlusalune e-kiri oli tegevusjuhis. Tegevusjuhise korral oleks pooled pidanud jagama rohkem informatsiooni, millest võiksid nähtuda konkreetsed tegevused, millega pooled pärast kõnealust kohtumist tegelesid, milleni nad jõudsid ja kuidas see kõik mõjutas lepingu sõlmimist. US pole kohtus väitnud, et e-kiri pole vaadeldav kinnituskirjana. Maakohus on seega valesti hinnanud tõendeid.
16.E-kirja kokkuvõttes toodud esimesed kolm punkti ei saa olla vaadeldavad tegevusjuhisena. Nende punktide osas saavutatud kokkulepped ei sõltunud ei hageja ega kostja edasistest tegevustest. Lahtiste lepingutingimusena VÕS § 26 tähenduses on vaadeldavad kahju suurust reguleerivad punktid (e-kirja kokkuvõtte punktid 4-6). Kahju suuruse menetlus on tõepoolest vaadeldav edasise tegevusjuhisena, kuid kokkuleppe punktid 4-6 ei väära punktide 1-3 kehtivust. Lepingu sõlmimise fakti ei muuda hageja arvates ka asjaolu, et lepingu sõlmimise hetkeks polnud kõikides tingimustes kokkuleppele jõutud. E-kirja kokkuvõtte punktidest 1-3 ei tulene, et nende kehtivus oleks sõltuvusse seatud kostja poolt kindlustatud kindlustusvõtjate (Viacel
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-59105 OÜ ja PP Ehitusjärelvalve OÜ) vastutuse tunnustamise faktist või sellest, kas kostja lepingutingimuste kohaselt on tegemist kindlustusjuhtumiga või mitte. Samuti ei tulene kohtumenetluses esitatud tõenditest, et 06.09.2012 saavutatud kokkulepete siduvus on sõltuvuses kostja sisereeglitest.
17.Maakohus on leidnud, et lepingu sõlmimist välistab muuhulgas asjaolu, et kostja pole lubanud hüvitada kahju hagejale. Raha saajas kokkuleppimine on oluline nõudeõiguse seisukohalt, kuid ei oma hageja hinnangul tähendust lepingu sõlmimise hindamise aspektist. E-kirjast tuleneb poolte kokkulepe, et raha saajaks on peatöövõtja, kellele kostja kohustub hüvitama 70% hoone varingu likvideerimise kulutustest ning 30% kohustub hüvitama hageja. Kuna kostja ei täitnud endale võetud kohustusi, täitis hageja kostja eest kohustuse ise, mistõttu omab hageja kostja suhtes VÕS § 115 lg-st 3 tulenevat kahju hüvitamise nõuet.
18.Hageja peab meelevaldseks maakohtu seisukohta, milles kohus väidab, et tunnistaja LJ ütluste kohaselt on kostja lubanud maksta hagejale raha. Kohtuistungi protokollist seda ei tulene. E-kirja kohaselt leppisid lepingupooled kokku, et hüvitis kantakse RAMM Ehituse Osaühingu arvele. Sellisest kokkuleppest on hageja ka lähtunud ja teinud 30 % ulatuses makseotsuse RAMM Ehituse Osaühingule ja palunud kostjal teha 70% ulatuses makse samuti RAMM Ehituse Osaühingule, mitte hagejale. Sellega on kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid.
19.Maakohtu otsusest võib järeldada, et kohtu hinnangul pidasid pooled 06.09.2012 kuni 12.02.2013 lepingueelseid läbirääkimisi, mis lõppesid lepingu mittesõlmimisega. Hageja sellise seisukohaga ei nõustu. Suulise kokkuleppe saavutamist 06.09.2012 kohtumisel on kohtus kinnitanud tunnistaja LJ. Kui lepingut ei oleks sõlmitud, siis oleks kostja 12.02.2013 vastus olnud hageja hinnangul teistsugune. Pole tõendatud, et lepingueelsete läbirääkimiste lõppemine ja kostja nõustumus lepingu sõlmimiseks oli sõltuvuses kostja edasisest käitumisest pärast 06.09.2012 kokkusaamist. Maakohtu otsuse põhjendused ei rajane seega esitatud tõenditel ning rikutud on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 2.
20.Kohus pole selgitanud hagejale, kas hagejal poolt esitaud nõudenormi alusel on tal võimalik oma nõuet maksma panna. Rikutud on TsMS § 351 lg-s 1 sätestatud kohustust. Kuigi nõudeõiguse puudumine ei väära lepingu kehtivust, siis oleks kohus pidanud arutama kohtuistungil hageja poolt esitatud nõudenormi kohaldamise võimalikkuse üle. Hageja soovib muuta oma nõude aluse õiguslikku põhistust selliselt, et nõuab kostjalt lepingu täitmise (VÕS § 108 lg 1) asemel kahju hüvitamist (VÕS § 115 lg 3).
21.Isegi kui kostja leiab, et hageja lepinguliseks kohustuseks oli hüvitada 100% tekkinud kahjust, siis sellisel juhul oleks hageja esitanud kostja kindlustusvõtjate Viacel OÜ ja PP Ehitusjärelvalve OÜ vastu regressnõude VÕS § 492 alusel. Kostjal kui Viacel OÜ
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-59105 ja PP Ehitusjärelvalve OÜ kindlustusandjal oleks seega olnud kohustus hüvitada oma kindlustusvõtjate tekitatud kahju hagejale. Vastustaja seisukoht
22.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
24.Apellatsioonkaebuses on hageja seisukohal, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, jättes analüüsimata apellandi väite, et US 14.12.2012 e-kiri on käsitletav kinnituskirjana VÕS § 32 mõttes. Kolleegium hageja sellise seisukohaga ei nõustu. Maakohus on otsuse tegemisel kohustatud vastama menetlusosaliste faktilistele, mitte õiguslikele väidetele (TsMS § 442 lg 8). Hageja poolt hagi alusena esitanud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Maakohtu otsus pole TsMS § 442 lg-s 8 sätestatuga vastuolus, kuivõrd maakohus on põhjendanud nii tsiviilasjas esitatud tõenditest (sh 14.12.2012 ekirjast) kui ka menetlusosaliste faktilistest väidetest tehtud järeldusi. Seetõttu ei saa maakohtule menetlusõiguse normide rikkumist vastavas osas ette heita.
25.Ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et maakohus oleks tõendite hindamisel eksinud, leides, et e-kiri ei ole käsitletav kinnituskirjana VÕS § 32 mõttes. Seetõttu pole põhjendatud ka hageja apellatsioonkaebuses väljendatud arvamus, et lepingu sõlmimist tulnuks kinnituskirja olemasolu tõttu eeldada. VÕS § 32 lg 1 sätestab, et kui leping on sõlmitud lepingupoolte majandus- või kutsetegevuses, kuid ei ole sõlmitud kirjalikus vormis ning lepingu üks pool saadab teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist lepingu sisu kinnitamiseks kirjaliku dokumendi (kinnituskiri), milles sisalduvad tingimused ei erine oluliselt varem kokkulepituist või täiendavad neid ebaoluliselt, muutuvad need lepingu tingimusteks, kui teine lepingupool pärast kinnituskirja saamist viivitamata ei teata, et ta ei ole nendega nõus. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10 p-s 41 märkinud, et lepinguläbirääkimistel saavutatud kokkuleppe võib üks pool VÕS § 32 lg 1 alusel formuleerida ühepoolselt ja saata kinnituskirjana teisele poolele. Kinnituskirjaks loetakse seega juba sõlmitud lepingus kokkulepitud tingimuste kirjalikku taasesitamist, mistõttu eeldab kinnituskirja olemasolu kehtiva lepingu sõlmimist enne kinnituskirja saatmist. Kinnituskiri ei ole õigustoiming, mis oleks suunatud iseseisvate tsiviilõiguste ja -kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele ning 6(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-59105 kinnituskirjaks ei saa lugeda igasugust kirjalikku tagasisidet poolte vahel toimunud läbirääkimistest või kohtumisest. Sellest tulenevalt ei anna ainuüksi asjaolu, et kostja saatis hagejale 14.12.2012 e-kirja pärast 06.09.2012 kohtumise toimumist, alust eeldada, et tegemist on kinnituskirjaga VÕS § 32 mõttes.
26.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja pole väitnud, et menetlusosalised oleksid seaduses sätestatud tõendamiskoormise jaotumise korrast kokkuleppega kõrvale kaldunud. Seega tuli hagejal kokkuleppe sõlmimist tõendada.
27.Olukorras, kus kostja vaidleb lepingu sõlmimisele vastu ning hageja soovib lepingu sõlmimise tõendamiseks tugineda 14.12.2012 e-kirjale kui kinnituskirjale VÕS § 32 mõttes, peab kiri vastama VÕS § 32 lg-s 1 nimetatud eeldustele. Muuhulgas peab kinnituskirjast nähtuma lepingu sõlmimise (VÕS § 9 lg 1), sh nõustumuse andmise, faktiline asjaolu (VÕS § 20 lg 1). Maakohus on 09.02.2015 eelistungil (I kd, tl 100) põhjendatult juhtinud menetlusosaliste tähelepanu sellele, et ainuüksi 14.12.2012 ekiri ei pruugi menetlusosaliste tahte tuvastamiseks olla piisav. Kolleegium nõustub maakohtu sellise järeldusega ning leiab, et maakohus on otsuses seetõttu põhjendatult menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid, sh 14.12.2012 e-kirja, koosmõjus hinnates analüüsinud, kas menetlusosaliste 06.09.2012 kohtumisel jõudsid hageja ja kostja kokkuleppe sõlmimiseni või mitte. Maakohus järeldas, et tsiviilasjas esitatud tõendid ei võimalda jõuda veendumusele, et menetlusosalised oleksid vahetanud vastastikuseid tahteavaldusi selles, et hagejal on õigus nõuda kostjalt vaidlusaluse juhtumi korral hüvitist. Sellest tulenevalt ja arvestades, et kostja ei kinnitanud kokkuleppe sõlmimist ka kohtumenetluses, asus maakohus seisukohale, et 14.12.2012 e-kiri pole käsitletav VÕS § 32 mõttes kinnituskirjana. Nende järelduste tegemisel pole maakohus menetlusõiguse norme kolleegiumi hinnangul rikkunud ega tsiviilasjas esitatud tõendeid valesti hinnanud. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna iseenesest alust otsuse tühistamiseks. Ka apellatsioonkaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust maakohtu otsuses märgitust erinevale järeldusele jõudmiseks.
28.Ringkonnakohus ei nõustu hageja arvamusega, et 14.12.2012 e-kirja kokkuvõtte punkte nr 1-3 tuleks tõlgendada e-kirja muust tekstist eraldiseisvalt. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled pole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg-d 1-2). 14.12.2012 e-kirjast nähtub, et kirja kokkuvõtte punktid nr 1-6 võtavad lühidalt kokku e-kirja kui terviku sisu ega ole e-
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-59105 kirja muust tekstist eraldiseisvad. Ka ei nõustu kolleegium hageja seisukohaga, et 14.12.2012 e-kirja kokkuvõtte punktides nr 1-3 märgitu puhul ei sõltunud kokkuleppe saavutamine hageja või kostja edasisest tegevusest. Tsiviilasjas esitatud tõendid sellist järeldust ei kinnita. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et 14.12.2012 e-kiri kajastab kokkuvõtet 06.09.2012 toimunud kohtumise käigus peetud lepingueelsetest läbirääkimistest, kuid ei tõenda kostja poolt nõustumuse andmist lepingu sõlmimiseks VÕS § 9 lg 1 mõttes või kompromisslepingu sõlmimiseks VÕS § 578 lg 1 mõttes. Maakohus on sellist järeldust otsuses nõuetekohaselt põhjendanud, mistõttu puudub põhjenduste täiendamiseks alus.
29.VÕS § 26 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata (lahtised tingimused). Sellised tingimused on reeglina lepingu muude tingimuste kontekstis pigem üksikud, sest lahtiseid tingimusi sisaldava lepingu puhul peab kokkulepe siiski sisaldama sõlmitava lepingu tingimusi niisugusel määral, mis võimaldab järeldada tahet olla õiguslikult seotud (vt ka VÕS § 26 lg 2). See tähendab, et nn lünkade täitmine VÕS § 26 lg 1 alusel on võimalik vaid juhul, kui poolte vahel saavutatud kokkulepe on piisav, et lugeda VÕS § 9 lg 1 kohaselt leping sõlmituks. Reeglina ei saa lugeda lepingut seega sõlmituks, kui kokkulepe koosneb valdavalt lahtistest tingimustest või pole pooled jõudnud kokkuleppele lepingu põhisisu määravates olulistes tingimustes. Nõustumus lepingu sõlmimiseks ei saa jääda lahtiseks tingimuseks VÕS § 26 lg 1 mõttes ning nagu eespool märgitud, ei tõenda tsiviilasjas esitatud tõendid kostja poolt lepingu sõlmimiseks nõustumuse andmist. VÕS § 27 lg 1 sätestab, et kui lepingupooled pole kokku leppinud nende õiguste ja kohustuste määramiseks olulises tingimuses või üksnes arvavad, et nad on selles tingimuses kokku leppinud, on leping kehtiv, kui võib eeldada, et leping oleks sõlmitud ka selles tingimuses kokku leppimata. Käesoleva tsiviilasja materjalid sellist eeldust kolleegiumi hinnangul ei toeta.
30.Ringkonnakohtu hinnangul on iseenesest õige hageja arusaam, et raha saajas kokkuleppimata jätmine ei mõjuta reeglina lepingu kehtivust. See, kellele kohustus täidetakse, võib sõltuvalt lepingu iseloomust, jääda lahtiseks tingimuseks VÕS § 26 lg 1 mõttes. Sellegipoolest ei jaga kolleegium hageja arvamust, et maakohus on otsuse tegemisel hinnanud valesti tõendeid ning kohaldanud valesti materiaalõiguse normi, kui on jätnud hagi rahuldamata põhjendusel, et hageja õigus saada kostjalt hüvitist pole tõendatud. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohustuse täitmise nõude esitamise esmane eeldus on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida pole kohaselt täidetud. Olukorras, kus hageja väitis kohtumenetluses, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud kompromissleping, mille kohaselt on kostja kohustatud hagejale tasuma 66 125,54 eurot, on maakohus õiguspäraselt analüüsinud lepingu täitmisele suunatud nõude eeldusi, sh rahalise kohustuse olemasolu. Kuivõrd maakohus vastavat kohustust ei tuvastanud, jättis 8(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-59105 maakohus hagi rahuldamata. Kolleegium jääb eespool väljendatud arvamuse juurde, et sellise järelduse tegemisel pole maakohus tsiviilkohtumenetluses esitatud tõendeid vääralt hinnanud.
31.Kolleegium ei pea põhjendatuks ka apellatsioonkaebuse etteheidet, et maakohus on hageja nõude ebaõigesti kvalifitseerinud ja on rikkunud tsiviilkohtumenetluses kehtivat selgitamiskohustust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja pöördunud maakohtu poole hagiga, milles nõudis kostjalt lepinguga võetud kohustuse täitmist (I kd, tl-d 3, 89, 124). Ka on hageja maakohtu menetluses olnud seisukohal, et 14.12.2012 e-kiri tõendab kostja kohustust hüvitada hagejale 70% hoone varinguga tekitatud kahjust (tl 124). Seega on hageja nõudnud maakohtu menetluses kostjalt lepingu täitmist VÕS § 108 lg 1 mõttes ning järelikult pole maakohus hageja nõude kvalifitseerimisel eksinud. Tsiviilkohtumenetluses kehtiv selgitamiskohustus ei hõlma endas kohtu kohustust selgitada hagejale või arutada hagejaga tema nõude rahuldamise tõenäosust. Selgitamiskohustust täites peab kohus TsMS § 392 lg 1 p-de 1-4 järgi eelmenetluses välja selgitama, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus (vt Riigikohtu 02.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1145-14, p 15). Sellise kohustuse on maakohus 09.02.2015 eelistungil täitnud. Nõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne poolte õiguslikest väidetest sõltumata. Juhul, kui sama elulise juhtumi korral saab materiaalõiguse järgi esitada sama nõuet erinevatel õiguslikel alustel, ilma et üks nõue välistaks teise, peab kohus selgitamiskohustusest tulenevalt mh välja selgitama, kas hageja soovib nõude rahuldamist taotleda ühel või mitmel alusel ning kuidas ta sellisel juhul nõudealused järjestab. Hageja poolt maakohtu menetluses esitatud väited faktiliste asjaolude kohta ei võimaldanud kolleegiumi hinnangul kvalifitseerida nõuet teisiti kui lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise nõudena (VÕS § 108 lg 1). Seega ei saa maakohtule ette heita alternatiivsete nõudealuste hagejaga arutamata jätmist.
32.Apellatsioonkaebuses märgib hageja, et soovib nõude õiguslikku alust muuta ja taotleda lepingu täitmise asemel (VÕS § 108 lg 1) kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Kolleegium leiab, et olukorras, kus hageja soovib lepingu täitmise asemel nõuda kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, on tegemist hagi muutmisega, sest kuigi mõlema nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast lepingulisest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumine, on nõuete rahuldamise muud eeldused oluliselt erinevad. Seetõttu on ka kohtu poolt tuvastamist vajavate asjaolude ring oluliselt erinev. Hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 mõttes pole apellatsioonimenetluses lubatud, sest apellatsioonkaebuse lahendamisel saab ringkonnakohus kontrollida esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust (TsMS § 651 lg 1). Samuti puudub hagi muutmiseks kostja nõusolek (I kd, tl 194).
33.Kolleegium lisab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puuduks alus ka juhul, kui hageja oleks juba maakohtus nõudnud kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel väites,
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-59105 et menetlusosaliste vahel 06.09.2012 sõlmitud leping on sõlmitud kolmanda isiku (RAMM Ehituse Osaühing) kasuks. Seda põhjusel, et ka lepingulise kahju hüvitamise nõude esitamise esmaseks eelduseks on kehtiva lepingu olemasolu, millest tulenevad kohustused on kostja jätnud täitmata. Väidetava lepingu sõlmimine on jäänud aga hageja poolt menetluses tõendamata.
34.Eespool märgitud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
35.Hageja esitas apellatsioonkaebuses ja 29.10.2015 menetlusdokumendis tunnistajate ülekuulamise taotluse ja vastuväite maakohtu tegevusele. Vastavad taotlused lahendas ringkonnakohus 06.01.2016 ja 08.01.2016 määrustega, jättes hageja taotlused rahuldamata. Menetluskulude jaotus
36.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
37.Kostja esindaja avaldas 11.01.2016 kohtuistungil, et menetluskulud kostjal puuduvad. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel. Ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks apellatsioonimenetluses menetluskulusid kandnud. Seega hüvitamisele kuuluvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.