Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Alexander Kofkin esitas 02.06.2014 Harju Maakohtule hagi Kadri Paasi, Katariina Krjutškova ja OÜ Vaba Kiri vastu ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks ning ebaõigete ja au teotavate faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. 2014.a ilmus OÜ-l Vaba Kiri raamat „Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss“, mille autorid on Kadri Paas ja Katariina Krjutškova. Raamatu lehekülgedel 101-103 alapealkirja „Ansipi tööandja kirju minevik“ all on hageja ja temaga seotud ettevõtte Estkompexim kohta esitatud erinevaid ebaõigeid ja tegelikkusele mittevastavaid faktiväiteid. Kostjate poolt avaldatud väidetel ja oletuslikel järeldustel puudub igasugune alus. Ebaõigete faktiväidete kaudu nende kogumis on hageja suhtes avaldatud ja kujundatud ka ebakohaseid väärtushinnanguid. Sellega on kostjad teotanud hageja au, tekitades sellega hagejale mittevaralist kahju. Kuna hageja ajalooline ning aastatepikkune mitmekülgne seotus Estkompeximi kontserni kuuluvate ettevõtetega on üldtuntud asjaolu, on kahjustatud ka hageja kui füüsilise isiku head nime. Raamatu lehekülgedel 102-103 on esitatud alljärgnevad ebaõiged faktiväited: a) „Ansipi hilisema tööandja Aleksander Kofkini Estkompeximi mõne aastaga saavutatud turupositsioon 1980ndate lõpus ning firma üle-eestiline laienemine ei pruukinud käesoleva raamatu autoritega kõnelenud luureasjatundjate väitel olla pime juhus. Tol ajal lõi KGB välismaal varifirmasid, mille kaudu rahastati salajasi operatsioone lääneriikides. See võiks seletada ka Kofkini kiiret edu välismaal.“ Ebaõige faktiväide on see, et A. Kofkini kiiret ärialast edukust saab nii Eestis kui ka välismaal seletada eelkõige sellega, et Estkompexim oli KGB loodud iseloomulik varifirma, mille tegevus oli julgeolekuorgani kontrolli all ning selle kaudu rahastati salajasi operatsioone välismaal. Mõistlikule isikule on eeltoodu põhjal üheselt arusaadav, et A. Kofkin oli otseselt seotud julgeolekuorganitega ning tema äritegevus oli kooskõlastatud KGB-ga. b) „Eri allikate hinnangul võis NSV Liidu ja Šveitsi ühisettevõttena loodud Estkompeximi tegelik rahapööritaja olla just KGB.“ Ebaõige on väide, et Estkompexim oli ettevõte, mille kaudu ja mille raha kasutades täitis KGB varjatud kujul ja äriühingu omanikega (sh kaudselt Kofkiniga) kooskõlastatult julgeolekuorgani töös püstitatud eesmärke. Lugejale on loodud ebaõige mulje, et A. Kofkini loodud ja tema üldjuhtimise all tegutseva ettevõtte kapital pärines vähemalt osaliselt KGB-st. c) „Enne seda oli ta töötanud Eesti NSV liha- ja piimatööstuse ministeeriumis välissuhete osakonna juhatajana. Autoritega vestelnud luureallikad ütlevad keerutamata, et tegemist oli klassikalise julgeoleku mehitatud ametikohaga. KGB ohvitser sai tsiviilametis töötamiseks nn puhta CV, kus luuretausta mõistagi ei mainitud. Jätkuvalt on elu ja tervise juures inimesi, kes väidavad, et on näinud Kofkini ülikooliõpingutele suunamise paberit, lähetajaks kolmetäheline organisatsioon. [...] Samas olid välissuhtlusosakonnad kõikides toonastes ametkondades alati ja ainult KGB kontrollitud inimestega mehitatud...“ Ebaõige on faktiväide, et hageja, olles töötanud Eesti NSV liha- ja piimatööstuse ministeeriumis välissuhete osakonna juhatajana, oli sellesse ametisse nimetatud tänud seotusele ja koostööle julgeolekuorganitega, viimase heakskiidul ning tegutses KGB kontrolli all. Samuti on ebaõige faktiväide, et A. Kofkini suunas ülikooliõpingutele KGB. d) „Estkompexim oli pidevalt meie luureosakonna silmapiiril. See oligi meie firma.“ Kostjad on ilma konkreetse tõendite ja faktidega sidumata ning konkreetsele allikale viidates avaldanud ebaõige faktiväite, et Estkompexim oli üheselt mõistetavalt KGB-le kuuluv ning selle täieliku kontrolli all tegutsev firma, mille tegelikku olemust püüti Estkompeximi eduka tegevuse taustal varjata. Samasugune mulje jääb avaldatud väitest ka A. Kofkini isiku suhtes ning viimase teadlikust ja kooskõlastatud tegevusest julgeolekuorganitega.

Avaldatud andmete õigsuse tõendamise koormus on andmete avaldajal (Riigikohtu seisukoht asjas nr 3-2-1-166-12, p 12). Seejuures tuleb avaldatud faktiväiteid võtta sellisena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku arusaama järgi üldsusele avaldas (Riigikohtu seisukoht asjas nr 3-2-1-67-10, p 21). Kostjate avaldatust jääb mõistlikule isikule kokkuvõttes ebaõige mulje, et nii A. Kofkin kui ka temaga seotud ettevõte Estkompexim olid KGB juhtimisel ja kontrolli all tegutsevad ning ettevõtet rahastas KGB. Kostjad on ebaõigeid ja kogumis eksitavaid faktiväiteid avaldades õigusvastaselt teotanud hageja au ja kahjustanud tema head nime. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 lg 2 mõistes au teotavateks andmeteks on mistahes faktiväited, mis kutsuvad tavapäraselt esile avalikkuse negatiivse suhtumise isikusse. Ka Riigikohus on märkinud, et au ja head nime kahjustab mistahes viisil ja vormis levitatav teave, mis sisaldab või mis võimaldab halvustava tähendusega hinnanguid (lahend asjas nr 3-2-1-83-10, p 12). Faktiväide ei sisalda hinnanguid, vaid fakte. Kuid faktiväide võib olla isiku au teotav selle tõttu, et see võimaldab isiku nn väärtustamist negatiivse hinnanguga. Kostjatel ei saanud olla ebaõigete faktiväidete avaldamise suhtes mistahes õigustatud huvi. Varalise kasu saamise eesmärgil sensatsiooni tekitamine ja meedia tähelepanu tõmbamine isiku kohta ebaõigete ning tema au teotavate ja head nime kahjustavate väidete avaldamisega on ja peab jääma lubamatuks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-18-13, p 28). Kostjad pole raamatus esitatud oletuste ja väidete õigsust piisavalt kontrollinud ega millegagi tõendanud. Sealjuures pole kostjad väidete kontrollimiseks kunagi hageja poole pöördunud, kuigi selline võimalus oli olemas, sest hageja andis kostjatele raamatu jaoks intervjuu. See omakorda kinnitab andmete avaldamise õigusvastasust VÕS § 1047 lg-st 3 lähtuvalt. Avaldatavate faktiväidete kontrollimata jätmine on vastuolus ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksiga, mille p 3.5 kohaselt kontrollib toimetus info tõesust ja allikate usaldusväärsust ka juhul, kui avaldatava materjali autor pole toimetuse töötaja. Hagejalt avaldatavate väidete kohta kommentaari küsimata jätmine on vastuolus ka eetikakoodeksi p-dega 4.2 ja 5.1. Olemuselt on raamat mitte ilukirjanduslik, vaid eelkõige dokumentaalse iseloomuga, uuriva ajakirjanduse väljaanne. Lisaks ebaõigete faktiväidete avaldamisele on kostjad hageja au teotanud ja head nime kahjustanud ka õigusvastase ebakohase väärtushinnanguga. Riigikohus on kinnitanud, et isegi õige (rääkimata ebaõige) faktiväite esitamise viisist ja kontekstist tulenevalt võib selle avaldamine kujutada isiku mainet kahjustavat väärtushinnangut ja rikkuda VÕS § 1046 alusel isikuõigusi (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-80-13, p 36 ja nr 3-2-1-161-05, p 12). Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist (nr 3-2-1-80-13, p 36). Arvestades Eesti ajaloolist tausta, on mistahes väidetav seotus KGB-ga Eesti kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. KGB seostub Eesti inimeste jaoks üheselt okupatsiooni, represseerimise ja tagakiusamiste ning elementaarsete kodanikuõiguste põhimõttelise piiramise ja ka vägivallaga. Kuna KGB on Eestit okupeerinud võõrriigi riikliku julgeoleku, sisejulgeoleku ja välisteabehanke ametkond, tähendaks isiku seotus KGB-ga ka isiku Eesti põhiseaduse vastast meelsust ja põhiseadusliku korra vastu tegutsemist. Tehes oma avaldustes üheseid viiteid hageja seotusele KGB-ga, avaldasid kostjad avalikkuse jaoks hageja suhtes ebaõige ja ebakohase väärtusotsustuse ning võimaldavad halvustava tähendusega hinnanguid isikule ja temaga seotud ettevõttele. Kuna kostjad on avaldanud tegelikkusele mittevastavaid andmeid, tuleb kostjaid kohustada hageja au teotavad andmed ümber lükkama. Valeandmete ümberlükkamise kohustus on tulenevalt VÕS § 1047 lg-st 4 sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane või kas kostjatel lasub

süü. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-73-07 p-s 14 sedastanud, et ebaõigete andmete ümberlükkamine on sätestatud seaduses objektiivse vastutusena, mille puhul pole oluline, kas andmete avaldamisel avaldaja teadis või pidi teadma andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest. Samuti pole oluline, kas andmed teotavad isiku au või mitte. Kostjad on raamatut levitanud üleriigiliselt kõikides suuremates raamatupoodides ning selle ilmumist on kajastanud ka suuremad meediaväljaanded. Seetõttu on vajalik kohustada kostjaid need väited ka kõigis suuremates meediaväljaannetes vastava teate avaldamisega ümber lükkama. Arvestades, et raamat on raamatupoodide Apollo ja Rahva Raamat kaudu kättesaadav ka elektrooniliselt, on vajalik ka avalikult kättesaadavatest ning elektrooniliselt levitatavatest eraamatutest ebaõigeid faktiväiteid sisaldavad lõigud eemaldada. Arvestades, et üksnes kõnealuste lõikude eemaldamisega muutuks ülejäänud tekst seosetuks, jätab hageja kohtu hinnata, kas antud juhul oleks põhjendatud ja vajalik eemaldada e-raamatutest lk-d 102 ja 103 tervikuna või üksnes vaidlusalused lõigud. Kostjad on kohustatud hüvitama hagejale tema au teotamise ja hea nime kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju 35 000 eurot. Kahjuhüvitise summa on põhjendatud, kuna kostjad on hageja isikuõigusi rikkunud raskelt, intensiivselt ja ulatuslikult. Eesti ajalugu arvestades on isiku väidetavale KGB-ga seotusele viitamine vaieldamatult märkimisväärselt negatiivse tähendusega. Kuivõrd raamatus käsitletakse peaministri elu, on huvi raamatu vastu olnud suur ja raamat on olnud laialt kättesaadav. Kostjad on hageja õigusi teadlikult ja tahtlikult rikkunud. Arvestades, et kostjad on tegevad ja kogenud ajakirjanikud, on hüvitise suurus mõistlik ja kohane ka preventsioonifunktsiooni arvestades (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-18-13, p 29). On oluline, et kohus kaitseks ka reaalselt inimeste põhiseaduslikke õigusi. Sümboolsed hüvitised seda eesmärki ei täida. Hüvitis on vajalik ka selleks, et leevendada mingilgi määral hagejale au teotamisega tekitatud ülekohut. Hageja peab raamatus avaldatu kohta jagama selgitusi ning esitama hagi, mis on hagejale emotsionaalselt raske. Lisaks sellele mõjutab avaldatu ka klientide käitumist valikute tegemisel teenuste tarbimisel hagejaga seotud ettevõtetes. Eelkõige on hageja seotud hotelliketiga Meriton Hotellid ning avaldatu toob ilmselt kaasa klientide vähenemise. Hageja palus 1) kohustada Kadri Paasi, Katariina Krjutškovat ning OÜ-d Vaba Kiri avaldama 10 päeva jooksul otsuse jõustumisest väljaannetes Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress, Õhtuleht ja Delfi järgmise teadaande: „Raamatus „Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss“ on avaldatud Alexander Kofkini kohta järgmiseid ebaõigeid andmeid: a) „Ansipi hilisema tööandja Aleksander Kofkini Estkompeximi mõne aastaga saavutatud turupositsioon 1980ndate lõpus ning firma üle-eestiline laienemine ei pruukinud käesoleva raamatu autoritega kõnelenud luureasjatundjate väitel olla pime juhus. Tol ajal lõi KGB välismaal varifirmasid, mille kaudu rahastati salajasi operatsioone lääneriikides. See võiks seletada ka Kofkini kiiret edu välismaal.“ b) „Eri allikate hinnangul võis NSV Liidu ja Šveitsi ühisettevõttena loodud Estkompeximi tegelik rahapööritaja olla just KGB.“ c) „Enne seda oli ta töötanud Eesti NSV liha- ja piimatööstuse ministeeriumis välissuhete osakonna juhatajana. Autoritega vestelnud luureallikad ütlevad keerutamata, et tegemist oli klassikalise julgeoleku mehitatud ametikohaga. KGB ohvitser sai tsiviilametis töötamiseks nn puhta CV, kus luuretausta mõistagi ei mainitud. Jätkuvalt on elu ja tervise juures inimesi, kes väidavad, et on näinud Kofkini ülikooliõpingutele suunamise paberit, lähetajaks kolmetäheline organisatsioon. [...] Samas olid välissuhtlusosakonnad kõikides toonastes ametkondades alati ja ainult KGB kontrollitud inimestega mehitatud...“

d) „Estkompexim oli pidevalt meie luureosakonna silmapiiril. See oligi meie firma.“ Raamatu autorid vabandavad Alexander Kofkini ees ebaõigete andmete avaldamise ja faktiväidete ebapiisava kontrollimise ning tema au ja hea nime kahjustamise pärast.“ 2) kohustada Kadri Paasi, Katariina Krjutškovat ning OÜ-d Vaba Kiri eemaldama avalikult kättesaadavatest ning elektrooniliselt levitavatest e-raamatutest taotluse p-des 1.a -1.d märgitud laused. 3) välja mõista Kadri Paasilt, Katariina Krjutškovalt ning OÜ-lt Vaba kiri Alexander Kofkini kasuks solidaarselt mittevaralise kahju hüvitis 35 000 eurot. 03.09.2014 esitas hageja taotluse täiendada hagiavalduse resolutsiooni p 1 taotlusega avaldada taotluses märgitud teade lisaks ka kostjate kontrollitava raamatu „Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss“ Facebooki lehel. Kostjate vastuväited Hagis vaidlustatud väited ei ole faktiväited. Nende esitamisel on kasutatud väljendeid „ei pruukinud“, „võiks seletada“, „hinnangul“ jne. Selliste väljendite kasutamine on iseloomulik hinnangute ehk arvamuste avaldamisel. Hinnangu avaldamisel ei ole avaldaja kohustatud kasutama kindlat vormi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-161-05 märkinud, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellisena nagu nad on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida isik mõistliku isiku arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise avaldatuga silmas pidas, ei ole asjakohane. Juhul, kui avaldatus ei viidata faktidele, kuid jäetakse mulje, et faktid on, tuleb avaldatut vaadelda väärtushinnanguna. Samas juhul, kui isikut kujutatakse üldsuse ees selliselt, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis selle isiku kohta käivad, on isiku suhtes avaldatud ebaõigeid faktiväiteid. Oluline on ka see, et artikkel tervikuna või mõni selle lõik võib sisaldada palju erinevat infot (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-11-04). Seega kui avaldaja pole otseselt lugejale andnud teada, et esitatud on tema hinnang, tuleb tuvastada, kas faktidele viitamata jäetakse lugejale mulje, et faktid on olemas (avaldajale teada) või saab järeldada, et otsesed faktid on olemas, kuigi artiklis on esitatud kaudseid asjaolusid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-145-07). Hageja on jätnud märkimata, et raamatus esitatud väitele „Jätkuvalt on elu ja tervise juures inimesi, kes väidavad, et on näinud Kofkini ülikooliõpingutele suunamise paberit, lähetajaks kolmetäheline organisatsioon“ järgneb lause „Raamatu autorite arvates võib tegemist olla ka kuulujutuga“. Seega on avaldajad selgitanud, et see väide ei pruugi olla õige. Sellest tulenevalt tuleb avaldatut käsitleda hinnangu/arvamusena, mitte faktiväitena. Kostjad ei ole väitnud, et hageja, olles töötanud Eesti NSV liha- ja piimatööstuse ministeeriumis välissuhete osakonna juhatajana, oli sellesse ametisse nimetatud tänu seotusele ja koostööle julgeolekuorganitega, viimase heakskiidul ning tegutses KGB kontrolli all. Sellise väite on hageja ise avalduses konstrueerinud. Avaldatu („Välissuhtlusosakonnad kõikides ametkondades olid reeglina KGB poolt mehitatud“) pole faktiväide, kuna enamuses sellisel ametikohal töötavatest inimestest olid seotud KGB-ga. Selle väite esitamisel tuginesid autorid avalikult teadaolevale asjaolule, mida kinnitas vaidlusalusel perioodil (1990-1992) ametis olnud minister Raivo Vare oma 03.08.2012 e-kirjas Kadri Paasile. Seega pärineb väide usaldusväärsest allikast. Raamatu lk 102 esimeses lõigus avaldatud lauses on väidetud, et: 1) A. Kofkin oli Andrus Ansipi tööandja Estkompeximis; 2) Estkompexim saavutas 1980ndate lõpus turupositsiooni; 3) sellel ajal lõi KGB välismaal varifirmasid, mille kaudu rahastati salajasi operatsioone lääneriikides. Need on

faktiväited. Hageja pole välja toonud, milline neist lausetest on ebaõige. Vaidlusaluses lõigus on autorid kasutanud sõnakombinatsioone nagu „ei pruukinud olla“ ja „võiks seletada“. See on iseloomulik tingivale, mitte kindlale kõneviisile, mis on ebaõige faktiväite eeldus. Eeltoodust on selge, et Estkompeximi kui ENSV ja Šveitsi ühisettevõtte ja hageja rahastaja edu võis olla seotud KGB-ga. See on kostjate arvamus ja hinnang, mida kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Lauses „Eri allikate hinnangul võis NSV Liidu ja Šveitsi ühisettevõttena loodud Estkompeximi tegelik rahapööritaja olla just KGB“ on kasutatud sõna „võis“, mis kirjeldab autorite suhtumist väite võimalikusesse. Kostjad pole väitnud, et hageja loodud ja tema üldjuhtimise all tegutseva ettevõtte kapital pärines vähemalt osaliselt KGB-lt. Kostjad avaldasid omapoolse arvamuse/ hinnangu Estkompeximi võimaliku rahastamise kohta, kuna ühisettevõtte loomiseks nõutav 50 000 USD-d oli sel ajal suur raha. Kostjate hinnangul võis KGB olla Estkompeximi ja hageja edu taga ning viimase võimalik rahastaja. Selle arvamuse esitamisel tuginesid kostjad Leedu NSV KGB ülemale NSVL KGB Esimese peavalitsuse ülema asetäitja, kindralleitnant V.A. Kirpitšenko saadetud salajasele kirjale pealkirjaga „Ühisettevõtete kasutamisest luure huvides“. Sellest nähtub, et NSVL Ministrite Nõukogu poolt 13.01.1987 vastuvõetud määrusega loodi võimalus asutada NSVLi territooriumil nõukogude organisatsioonide ja kapitalistlike ning arenguriikide osalusega ühisfirmasid, kuid selle eesmärk oli lisaks kaubandus-majandusliku ja teadus-tehnilise koostöö arendamisele ka luuretöö. Sellest tulenevalt teostati luuretegevust lääneriikides ühisettevõtete kaudu, mida rahastas KGB. Kuigi antud kiri on suunatud Leedu NSV KGB ülemale, kehtisid vastuvõetud määrus ja NSVLi KGB juhised kõigis NSVLi liiduvabariikides, mistõttu on eluliselt usutav, et ka ENSV-s kasutati ühisettevõtteid luure huvides. KGB poolt loodud varifirmade ja rahastamise kohta on kirjutanud ka Arvo Pesti artiklis „KGB operatiivtöövihikud kui tõese teabe kandjad (kaasettekanne)“ ning Kalle Klandorf ja Anneli Ammas raamatus „Jälitaja ja jälitatav“. Kostjad ei ole väitnud, et Estkompexim kuulus KGB-le. KGB ei saanud olla eraettevõtete omaja, kuna tegemist oli Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku, sisejulgeoleku ja välisteabehanke ametkonnaga. Lausete „Estkompexim oli pidevalt meie luureosakonna silmapiiril. See oligi meie firma“ põhjal ei saa keskmisel mõistlikul lugejal tekkida muljet väites esitatu kohta, sest KGB ei saa ühtegi äriühingut omada. Sellest tulenevalt oli avaldatu väärtushinnang. Teose autorite hinnangul oli Estkompexim KGB luureosakonna huvisfääris. Selle hinnangu andmisel tugineti faktile, et ühisettevõtetes töötasid KGB töötajad. Kuigi seda võib pidada üldiselt teadaolevaks, kinnitab seda ka Leedu NSV KGB ülemale adresseeritud salajane kiri. Lisaks tuvastasid autorid iseseisva uurimustöö raames, et Nõukogude-Soome ühisettevõte Finest Hotel Group ÜE peadirektor Toomas Sildmäe saatis 06.01.1989 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehele Indrek Toomele taotluse, milles palub Indrek Toomel minna Finest Hotel Group ÜE taotlusega „NSVL Julgeolekukomiteesse, et /.../ määrataks KGB kaastöötajate hulgast ametisse ühisettevõtte peadirektori abi julgeoleku küsimustes“. Seega on eluliselt usutav, et sarnane praktika esines ka teiste ühisettevõtete puhul. Raamatus on esitatud varjunime all major Naaritsa seisukohad ühisettevõtete mehitamise osas. Ka temaga salvestatud vestlusest saab järeldada, et praktika oli selline, et ühisettevõtetesse võeti tööle KGB töötajaid, mistõttu on alust väita, et ühisettevõtted olid KGB luureosakonna silmapiiril. Kostjad kinnitavad, et major Naarits kuulus isikute hulka, kelle nimi avalikustati Riigi Teataja 10.03.2006 teadaannetes nr 258 „Riigi teatajas avalikustamisele kuuluvate endise NSV Liidu luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud isikute kohta koostatud Kaitsepolitseiameti teadaannete ärakirjad“.

Avaldatud hinnangud ei ole õigusvastased. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et avaliku elu tegelased peavad taluma suuremat kriitikat (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-17-05, p 20) ning et avaliku elu tegelase au ja head nime teotavana on käsitatav negatiivse sisuga info üldjuhul ainult siis, kui levitatud info rajaneb andmetel, mis pole vastavuses tegelikkusega, Sama seisukohta on väljendanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Seega tuleb arvestada, et A. Kofkin peaks taluma suuremat kriitikat oma positsioonist tulenevalt. Raamatu eessõnas on kirjutatud, et tegemist on Andrus Ansipi kui kõige kauem ametis olnud peaministri juhtumistega muutunud ajas. Kuivõrd endine peaminister töötas muu hulgas ettevõttes Estkompexim, siis on raamatus käsitletud ühisfirmaga seonduvat. Hageja hinnangul on tema suhtes avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid, kuid hagis pole konkreetselt välja toodud, millised kostjate hinnangud/arvamused on hageja arvates ebakohased. Seetõttu pole kostjatel võimalik konkreetselt ebakohaste väärtushinnangute osas vastuväiteid esitada või tõendada mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemist. Kostjad ei pidanud järgima Eesti ajakirjanduseetika koodeksit, sest raamatu koostamine ja avaldamine ei kuulu ajakirjandusliku tegevuse alla. Kostjad täitsid hoolsuskohustust. Faktiväidete tõendamiseks võib avaldaja tugineda üldiselt teadaolevatele asjaoludele, asjakohastele kinnitustele ja iseseisvale uurimistulemusele. 1989. a sügisel hakkas ENSV KGB oma arhiive Venemaale viima, mistõttu paljud NSVLi aega puudutavad olulised dokumendid puuduvad. Kuivõrd NSVLi ajal kehtis tsentraliseerituse põhimõte, tutvusid autorid muu hulgas Leedus asuvates arhiivides leiduvate dokumentidega, et kirjeldada ENSV ajal toimuvat. Ühtlasi vestlesid autorid Ansipi kaaslastega koolist ja sõjaväelaagrist, kaastöötajatega, äripartneritega, KGB töötajate ja endiste ministritega jne. Nende usaldusväärsuses pole põhjust kahelda. Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue pole põhjendatud, kuna kostjad pole hageja kohta õigusvastaselt avaldanud ebaõigeid faktiväiteid ega ebakohaseid väärtushinnanguid. Samuti pole hageja vastavalt VÕS § 134 lg-le 2 välja toonud, kuidas on taotletava hüvitise summa suurus kujunenud. Ühtlasi ei vasta summa kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste suurusele. Riigikohus on seisukohal, et reeglina saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõigeid andmeid avaldati (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-5-07). Kostjad ei saa tagada ümberlükkava teate avaldamist hageja nimetatud väljaannetes Eesti Ekspress, Õhtuleht ja Delfi. Seega pole kostjatel võimalik hageja taotlust täita. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ning kohustas kostjaid avaldama 10 päeva jooksul otsuse jõustumisest väljaannetes Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress, Õhtuleht ja Delfi ning raamatu „Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss“ Facebooki lehel järgmise teadaande: „Raamatus „Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss“ on avaldatud Alexander Kofkini kohta järgmiseid ebaõigeid andmeid: 1)„Ansipi hilisema tööandja Aleksander Kofkini Estkompeximi mõne aastaga saavutatud turupositsioon 1980ndate lõpus ning firma üle-eestiline laienemine ei pruukinud käesoleva raamatu autoritega kõnelenud luureasjatundjate väitel olla pime juhus. Tol ajal lõi KGB välismaal varifirmasid, mille kaudu rahastati salajasi operatsioone lääneriikides. See võiks seletada ka Kofkini kiiret edu välismaal.“ 2)„Eri allikate hinnangul võis NSV Liidu ja Šveitsi ühisettevõttena loodud Estkompeximi tegelik rahapööritaja olla just KGB.“

3)„Enne seda oli ta töötanud Eesti NSV liha- ja piimatööstuse ministeeriumis välissuhete osakonna juhatajana. Autoritega vestelnud luureallikad ütlevad keerutamata, et tegemist oli klassikalise julgeoleku mehitatud ametikohaga. KGB ohvitser sai tsiviilametis töötamiseks nn puhta CV, kus luuretausta mõistagi ei mainitud. Jätkuvalt on elu ja tervise juures inimesi, kes väidavad, et on näinud Kofkini ülikooliõpingutele suunamise paberit, lähetajaks kolmetäheline organisatsioon. [...] Samas olid välissuhtlusosakonnad kõikides toonastes ametkondades alati ja ainult KGB kontrollitud inimestega mehitatud...“ 4)„Estkompexim oli pidevalt meie luureosakonna silmapiiril. See oligi meie firma.“ Kohus kohustas kostjaid eemaldama avalikult kättesaadavatest ning elektrooniliselt levitavatest eraamatutest järgmised laused: 1)„Ansipi hilisema tööandja Aleksander Kofkini Estkompeximi mõne aastaga saavutatud turupositsioon 1980ndate lõpus ning firma üle-eestiline laienemine ei pruukinud käesoleva raamatu autoritega kõnelenud luureasjatundjate väitel olla pime juhus. Tol ajal lõi KGB välismaal varifirmasid, mille kaudu rahastati salajasi operatsioone lääneriikides. See võiks seletada ka Kofkini kiiret edu välismaal.“ 2)„Eri allikate hinnangul võis NSV Liidu ja Šveitsi ühisettevõttena loodud Estkompeximi tegelik rahapööritaja olla just KGB.“ 3)„Enne seda oli ta töötanud Eesti NSV liha- ja piimatööstuse ministeeriumis välissuhete osakonna juhatajana. Autoritega vestelnud luureallikad ütlevad keerutamata, et tegemist oli klassikalise julgeoleku mehitatud ametikohaga. KGB ohvitser sai tsiviilametis töötamiseks nn puhta CV, kus luuretausta mõistagi ei mainitud. Jätkuvalt on elu ja tervise juures inimesi, kes väidavad, et on näinud Kofkini ülikooliõpingutele suunamise paberit, lähetajaks kolmetäheline organisatsioon. [...] Samas olid välissuhtlusosakonnad kõikides toonastes ametkondades alati ja ainult KGB kontrollitud inimestega mehitatud...“ 4)„Estkompexim oli pidevalt meie luureosakonna silmapiiril. See oligi meie firma.“ Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot. 2014.a ilmus raamat „Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss“. Raamatu autoriteks on Kadri Paas ja Katariina Krjutškova ning kirjastajaks OÜ Vaba Kiri. Raamatu leheküljed 101-103 sisaldavad teavet hageja ja temaga seotud ettevõtte Estkompexim kohta. Kohaldamisele kuuluvad VÕS § 1047 lg-d 2 ja 4, mille alusel on hagejal õigus nõuda raamatus esitatud faktiväidete ümberlükkamist, kui kostjad ei tõendada avaldatud asjaolude tegelikkusele vastavust. Ebaõigete andmete avaldamise all mõistetakse ebaõigeid faktiväiteid ehk asjaolusid, mille tõele vastavust on võimalik kontrollida. Ebaõigeteks faktiväideteks võivad olla ka kaudsed faktiväited – väidete ja väärtushinnangute kogumid. Avaldatu näol on tegemist faktiväidetega ja nende alusel kujundatud väärtushinnangutega, st kostjad esitasid raamatu lehekülgedel, mille suhtes hageja hagi esitas, teatud faktilisi andmeid hageja ja hagejaga seotud Estkompeximi kohta – nende seotuse kohta tolleaegse KGBga. EIKi praktika kohaselt ei ole väärtushinnangut küll võimalik tõendada, kuid sellise väite esitamiseks peab olema piisav faktiline aluspõhi (lahendid nr 34447/05, nr 21724/03). Kostjate tegevust ei saa pidada heauskseks, kuna tõenditest, mis on kohtule esitatud, ei saa teha järeldust, et kostjad oleksid saanud raamatu kirjutamiseks andmeid ja/või kontrollinud saadud andmeid piisavalt. Vastavalt EIKi praktikale tuleb teabe usaldusväärsust hinnata selle avaldamise hetke asjaolude kontekstis (lahend nr 16812/11). Seega on õige hageja seisukoht, et kostjad ei saa tagantjärele, s.o kohtumenetluse ajal asuda kontrollima varem avaldatud väidete õigsust tõendite kaudu, mida neil raamatu avaldamise ajal ei olnud. Kostjad ei ole ümber lükanud hageja väidet, et

nad ei andnud hagejale võimalust selgituse andmiseks. Sellest järeldub kostjate pahausksus. Tegemist oli riigi endise peaministri tegevust käsitleva raamatuga, mistõttu puudub mõistlik selgitus hageja ja temaga seotud äriühingu kohta tõenditel mittepõhinevate väidete avaldamiseks. Riigikohtu ja EIKi praktikast lähtuvalt tuleb faktiväidete sisu hindamisel avaldatud faktiväiteid võtta sellistena nagu need on. Arvestada tuleb mõistliku inimese arusaamaga avaldatu kohta, mitte seda, kuidas isik, kelle kohta väide avaldati, sellest aru sai (lahendid nr 3-2-1-161-05, p 11; nr 32-1-67-10, p 21; nr 21724/03). Seega on oluline, kuidas raamatu lugeja avaldatud väiteid mõistab. Raamat sisaldab lõiku „Ansipi hilisema tööandja Aleksander Kofkini Estkompeximi mõne aastaga saavutatud turupositsioon 1980ndate lõpus ning firma üle-eestiline laienemine ei pruukinud käesoleva raamatu autoritega kõnelenud luureasjatundjate väitel olla pime juhus. Tol ajal lõi KGB välismaal varifirmasid, mille kaudu rahastati salajasi operatsioone lääneriikides. See võiks seletada ka Kofkini kiiret edu välismaal.“ Tõendist „KGB operatiivtöövihikud“ ei ole võimalik teha mingeidki järeldusi, mida saaks siduda hageja ja/või Estkompeximiga. Kumbagi ei ole tõendis nimetatud. Tegemist on selgitusega, mida KGB 1. (välisluure) osakonna operatiivtöötaja märkmik, bloknoot, kaust, mille võiks koondada ühisnimetaja „töövihik“ alla, võiks sisaldada. Kirjas on, et selliseid nn märkmikke on säilinud Leedus ning need aitavad mõista ka Eestis baseerunud organisatsiooni nii struktuuri kui funktsioneerimist laiemalt. K. Klandorfi raamatu väljavõttest ei ole võimalik järeldada teavet, mida võiks seostada käesoleva vaidlusega. Tõenditest ei saa järeldada seost raamatu ülalviidatud lõigu aluseks olevate väidete tõesuse kohta. Raamatu järgmine asjasse puutuv lõik on: „Eri allikate hinnangul võis NSV Liidu ja Šveitsi ühisettevõttena loodud Estkompeximi tegelik rahapööritaja olla just KGB.“ Sõnal „võis“ lugeja jaoks kirjutatust järelduse tegemiseks määravat tähtsust ei ole. Lugeja teeb loetust järelduse seda tervikuna hinnates, hinnates loetut selle järgi, mis mulje see talle tervikuna jätab. Lugeja ei analüüsi igat sõna eraldi ja seega ka mitte iga sõna tähendust kontekstis, mis tähendus sõnal võib olla lausele või lõigule või ka kogu raamatule. Hageja poolt järgmine märgitud lõik on: „Enne seda oli ta töötanud Eesti NSV liha- ja piimatööstuse ministeeriumis välissuhete osakonna juhatajana. Autoritega vestelnud luureallikad ütlevad keerutamata, et tegemist oli klassikalise julgeoleku mehitatud ametikohaga. KGB ohvitser sai tsiviilametis töötamiseks nn puhta CV, kus luuretausta mõistagi ei mainitud. Jätkuvalt on elu ja tervise juures inimesi, kes väidavad, et on näinud Kofkini ülikooliõpingutele suunamise paberit, lähetajaks kolmetäheline organisatsioon. /.../ Samas olid välissuhtlusosakonnad kõikides toonastes ametkondades alati ja ainult KGB kontrollitud inimestega mehitatud....“ R. Vare e-kirjast nähtub seoses ühisettevõttega seisukoht: „... aga siiski oleks ettevaatlik kindlalt väitmast, et just Estkompexim oli see KB rahade pööritaja. Ei tasu unustada, et Kofkin emigreerus nn. „juudi-emigratsiooni“ programmi raames Viini, kus tollal oli peamine Euroopa Venest tulnud juutide jaotuskeskus. Ning kõik nad läksid ka siit mitte tühjade kätega tegelikult. Nii et algkapitali ja ka ärieduks vajalike sidemete mõttes polnud alati GB-d vaja, vaid piisas ka rahvuskaaslastest. Samas NLis olid välisuhtlusosakonnad kõigis ametkondades alati ainult GB kontrollitud inimestega mehitatud....“ Kirjast ei saa teha järeldust, et Estkompexim oli KGB rahade pööritaja. Kirja viimasest lausest saab teha vaid järelduse, et välissuhtlusosakonnad kõigis ametkondades olid mehitatud KGB kontrollitud inimestega. Kontrollimine ei tähenda tingimata seotust KGBga.

KAPO 11.12.2014 vastuses kostjate selgitustaotlusele selgitatakse NSV Liidu, sh Eesti NSV, ministeeriumite jt ametiasutuste välissuhtlust ja välissuhtlusega tegeleva ministeeriumi ametikohale tööle saamise võimalikkust ilma KGB heakskiiduta või sellisel tööl kontaktide eeldamise kohta KGB-ga. Vastusest ei järeldu kostjate poolt väidetut. Peale selle ei ole tõend asjakohane lähtudes asjaolust, et raamat avaldati 2014 (esitlus kaupluses „Rahva Raamat“ 31.03.2014), tõend aga kannab 11.12.2014 kuupäeva. Seega puudus kostjatel ülalmärgitu avaldamise ajal selgitus, millega nad avaldatut õigustavad, mis ei tulene ka hilisematest tõenditest. Hageja poolt järgmine märgitud lõik on: „Estkompexim oli pidevalt meie luureosakonna silmapiiril. See oligi meie firma.“ Kadri Paasi vestlust major Naaritsaga ei saa tõlgendada selliselt, nagu kostjad on seda teinud. Major Naaritsa jutt on katkendlik, osaliselt Kadri Paasi öeldut kordav või sellega nõustuv, laused lõpetamata. Kostjate esitatud „Eesti keele käsiraamatu“ väljavõttest tulenev seisukoht, et kõneviis väljendab kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele – kõneleja võib pidada tegevust reaalseks või ebareaalseks – ei tähenda iseenesest, et kuulaja (käesoleval juhul raamatu lugeja) peaks kõneviisist samamoodi aru saama nagu kõneleja (käesoleval juhul kirjutaja/avaldaja). Raamatu lugeja ei analüüsi lugedes kirjapandu kõneviisi. Raamatu autorid ja väljaandja pidid seda raamatut kirjutades ja avaldades arvestama. NSV Liidu Esimese peavalitsuse ülema asetäitja kiri Leedu NSV KGB 1.osakonnale ei kujuta endast asjakohast tõendit. Millegagi pole tõendatud, et analoogne kiri saadeti Eesti NSV KGB-le. Et seda tehti, on kostjate oletus. Asjakohane ei ole ka kostjate poolt esitatud Finest Hotel Group S.P.-ga seonduv kirjavahetus. Kirjavahetus ei seondu hageja ega Estkompeximiga. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-145-07 p-s 13 märkinud, et isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigest ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis käivad hageja kohta. Käesoleval juhul saab kostjate poolt raamatus hageja kohta avaldatud kaudsetest faktidest järeldada hageja ja temaga seotud äriühingu seotust KGBga. Hagejal on ülaltoodust tulenevalt õigus nõuda andmete ümberlükkamist. Kohus saab kohustada kostjaid esitama hageja poolt nimetatud väljaannetele teated hageja poolt taotletud sõnastuses, v.a vabandamine. Kohtupraktika (nii EV Riigikohtu kui ka EIKi praktika) kohaselt on avaliku elu tegelase au ja väärikuse kriitika piirid laiemad kui eraisikute puhul. Puudub alus väita, et hageja on avaliku elu tegelane. Sellise järelduse tegemiseks käesoleval ajal ei piisa sellest, et 1) hageja võis olla tuntud 1990ndate alguses Estkompeximi tegevuse alustamise ajal Eestis. Sel ajal tekkida võinud tuntus ei kesta igavesti; 2) asjaolust, et hageja 2009 antud intervjuus nimetas ennast E. Savisaare sõbraks ja A. Ansipi austajaks. Enda pidamine Tallinna linnapea sõbraks ja endise peaministri austajaks, ei muuda isikut avaliku elu tegelaseks, kui selleks puuduvad muud kriteeriumid. Pelgalt ajalehele või ajakirjale intervjuu andmine ei tee kellestki avaliku elu tegelast; 3) ka Tallinna linnalt rendipindade saamine ei muuda isikut avaliku elu tegelaseks, vastasel korral tuleks lugeda avaliku elu tegelasteks kõik, kes on oma tegevuseks saanud ruumid rentida Tallinna linnalt. Kostjate esile toodud asjaolud, mis kostjate arvates on hageja avaliku elu tegelaseks kvalifitseerimise aluseks, ei võimalda hagejat avaliku elu tegelaseks lugeda. Hageja ei olnud raamatu ilmumise ajal Eestis tuntud sellisel määral, mis annaks alust lugeda teda avalikkusele väga hästi teada olevaks isikuks ehk avaliku elu tegelaseks. Hagejat ja temaga seotud Estkompeximi ei oleks raamatus „Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss“ ilmselt üldse mainitud, kui A. Ansip ei oleks Estkompeximis

töötanud. Seoses Estkompeximiga võis hageja olla tuntud 1990ndatel aastatel. Vastavalt EIKi praktikale ei ole iga avalikkuses tegutsev isik avaliku elu tegelane (lahend nr 32563/04). Isegi kui hageja oleks avaliku elu tegelane, ei oleks õigustatud tema suhtes tõele mittevastavate ja tõendamata au ja väärikust rikkuvate andmete avaldamine. Raamatu „Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss“ puhul on tegemist riigi endise peaministri tegevust kajastava väljaandega, mis ei ole ilukirjanduslik raamat, vaid dokumentaalse iseloomuga. Seda kinnitab tiitellehele järgneval lehel autorite tutvustus, millest nähtuvalt on mõlemad kostjad ajakirjanikud. See ei tähenda, et ajakirjanik ei võiks olla ilukirjandusliku teose autor, kuid käesoleval juhul ei kirjutanud nad ilukirjanduslikku teost. Ajakirjanikul tuleb tegutseda heauskselt ning edastada vaid tõele vastavat teavet (EIKi lahendid nr 34447/05, nr 37986/09). Arvestades kohtupraktikat ning võttes arvesse kõiki ülalmärgitud asjaolusid, leidis kohus, et põhjendatud on mittevaralise kahju hüvitiseks kostjatelt solidaarselt välja mõista 5000 eurot. Hageja kahju suurus ei sõltu sellest, et selle tekitasid talle 3 kostjat. Hageja saadud kahju olnuks sama suur ka siis, kui kahju oleks tuvastatud asjaoludel tekitanud üks isik. Maakohus jaotas menetluskulud ja jättis need solidaarselt kostjate kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise jättis kohus otsustamiseks pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2, lg 2) arvestades, et kostjatele ei määratud tähtaega hageja täiendavale menetluskulu kindlaksmääramise avaldusele vastamiseks (kohtuistungil määratud tähtaeg möödus enne kui kostjad said hageja vastava avalduse). Apellatsioonkaebus Kostjad paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus ei eristanud faktiväidet väärtushinnangust ning kohaldas seetõttu ebaõigesti VÕS § 1047 lg-d 2 ja 4. Maakohus ei analüüsinud, missuguste hageja poolt vaidlustatud raamatus avaldatud väidete puhul on tegemist faktiväidetega ja milliste puhul väärtushinnangutega. Kohus leidis, et ebaõigeteks faktiväideteks võivad olla ka kaudsed faktiväited - väidete ja väärtushinnangute kogumid. Samas ei toonud maakohus välja, millised konkreetsed väited on tema arvates kaudsed faktiväited. Vaidlusaluses raamatu peatükis on avaldatud väited ilmselgelt sellisel kujul, et lugejale on arusaadav Kadri Paasi hüpoteetiline lähenemine hageja seotusele KGB-ga. Kadri Paas ei jätnud muljet, et talle on teada asjaolud, mida avalikkus ei tea, aga mille tõttu hageja tegevusse tuleb kriitiliselt suhtuda. Kõik Kadri Paasile teada olevad faktilised asjaolud on vaidlusaluses raamatu peatükis avaldatud. Seejuures on läbivalt kasutatud kõneviisi, mis annab mõistlikule lugejale märku, et tegemist on hinnanguga. Eelkõige kinnitavad raamatu peatüki hinnangulist tooni tingiva kõneviisi kasutus ning viide sellele, et väidetu puhul võib tegemist olla kuulujutuga. Ebaõige on maakohtu järeldus, nagu tuleks tingiva kõneviis puhul teha vahet sellel, kas kõneviisi kasutatakse rääkides või kirjutades. Kohus ei ole seejuures tuginenud tõenditele, mis vastavat järeldust võimaldaksid. Tingivat kõneviisi kasutatakse ühtemoodi rääkimisel ja kirjutamisel. Raamatus avaldatu puhul on läbivalt kasutatud tingivale kõneviisile iseloomulikke väljendeid „võiks“, „ei pruukinud“, „hinnangul“ jne. Kostjate esitatud tõenditest nähtub, et tingiva kõneviisi kasutamisega väljendab kõneleja (kirjutaja) seda, et tema arvates ei pea väide tingimata tõene olema. Adressaadile on kõneleja (kirjutaja) toon ja mõte arusaadav olenemata sellest, kas avaldatu väljendub suulises kõnes või kirjas.

Hageja vaidlustatud esimene lõik raamatu lk-l 102 sisaldas kolme väidet: 1) Ansipi hilisem tööandja Aleksander Kofkini Estkompeximi mõne aastaga saavutatud turupositsioon 1980ndate lõpus ning firma üle-eestiline laienemine ei pruukinud käesoleva raamatu autoritega kõnelenud luureasjatundjate väitel olla pime juhus; 2) tol ajal lõi KGB välismaal varifirmasid, mille kaudu rahastati salajasi operatsioone lääneriikides; 3) see võiks seletada ka Kofkini kiiret edu välismaal. Kohus järeldas, et kõik lõigus esitatud väited on ebaõiged faktiväited. Sellest järeldub, justkui oleks ebaõige ka väide, et Aleksander Kofkin oli Ansipi hilisem tööandja. Seejuures ei olnud vaidlust selle üle, et KGB lõi 1980ndatel aastate lõpus välismaal varifirmasid. See on tõendatud „KGB operatiivtöövihikutega“ ja Kalle Klandorfi raamatuga „Jälitaja ja jälitatav“. Lisaks on seda asjaolu kinnitanud ka KAPO. Esimese ja teise väite puhul kasutas kostja tingivat kõneviisi ja seetõttu on lugejale selgelt arusaadav, et tegemist on hinnangutega ning mitte faktilise väite avaldamisega. Ühtlasi kinnitab ka KAPO: „A. Kofkini kiire ja edukas ärimehekarjäär oli Nõukogude Liidust emigreerunud isikute puhul üpriski ebatavaline“. Raamatu lk 102 teise lõigu viimane lause on kirjas järgmiselt: „Eri allikate hinnangul võis NSV Liidu ja Šveitsi ühisettevõttena loodud Estkompeximi tegelik rahapööritaja olla just KGB“. Kohus ei selgitanud, millest tulenevalt on tema arvates tegemist faktiväitega. Kohus leidis, et sõna „võis“ kasutamine ei näita, et tegemist on hinnanguga. Samas jättis kohus tähelepanuta, et lauses on kasutatud ka sõna „allikate hinnangul“, mis kinnitab selgelt, et lauses väljendatu on kellegi subjektiivne arvamus ja mitte faktiväide. Seda, et KGB-l oli ühisettevõtete vastu huvi, mistõttu on põhjendatud vastava kahtluse (väärtushinnangu) avaldamine ka Estkompexim osas, on tõdenud ka KAPO: „...ühisettevõtted olid RJK-le täiendavateks välisluurekanaliteks“. Vaidlusaluse raamatu lk 102 kolmandas lõigus ja lk 103 teises lõigus on esitatud viis lauset, mille vahele jääb tegelikkuses veel lauseid, mille tõele vastavust hageja vaidlustanud ei ole. Lõigus on esitatud järgmised laused: 1) „Enne seda oli ta töötanud Eesti NSV liha-ja piimatööstuse ministeeriumis välissuhete osakonna juhatajana“; 2) „Autoritega vestelnud luureallikad ütlevad keerutamata, et tegemist oli klassikalise julgeoleku mehitatud ametikohaga“; 3) „KGB ohvitser sai tsiviilametis töötamiseks nn puhta CV, kus luuretausta mõistagi ei mainitud“; 4) „Jätkuvalt on elu ja tervise juures inimesi, kes väidavad, et on näinud Kofkini ülikooliõpingutele suunamise paberit, lähetajaks kolmetäheline organisatsioon. [...]“; 5) „Samas olid välissuhtlusosakonnad kõikides toonastes ametkondades alati ja ainult KGB kontrollitud inimestega mehitatud“. Kohus ei andnud hinnangut, millised viiest lausest on faktiväited, ega põhjendanud, millest tulenevalt võiks terve lõik kogumis olla ebaõige faktiväide. Kohus on napisõnaliselt järeldanud ilma kostjate seisukohtadele õigusliku hinnangu andmiseta, et tegemist on eksitava ja ebaõiget muljet loova faktiväitega. Seejuures puudub vaidlus, et avaldatud lausetest ei ole mingil juhul väärad esimene ja kolmas lause. Ühtlasi on kohus tõdenud, et Raivo Vare e-kirjast järeldub, et ka viies lause sisaldab õiget informatsiooni. Juhul, kui viies lause on õige, siis peab õige olema ka teine lause. Ühtlasi jättis kohus vaidlusaluse lõigu puhul täielikult tähelepanuta kostja vastuargumendi, et neljanda lause järgi on raamatus selgesõnaliselt kirjas: „Tegemist võib olla ka kuulujutuga“. Kadri Paas väljendas selgelt enda arvamust, et avaldatud väide ei pruugi olla tõene. Kohtu järeldus vaidlusaluse lõigu kohta on eksitav ja vastuoluline ka seetõttu, et kohus järeldab justkui oleks vale kostja poolt avaldatu, et Estkompexim oli KGB rahade pööritaja. Kostjad ei ole raamatus vastavat väidet avaldanud ja sellise väite avaldamisele ei ole tuginenud ka hageja. Raamatu lk 102 neljanda lõigu lausetest on hageja vaidlustanud kaks: 1) „Estkompexim oli pidevalt meie luureosakonna silmapiiril“; 2) „See oligi meie firma“. Kohus ei andnud hinnangut kummalegi väitele. Kohus ei selgitanud ega põhjendanud, millest tulenevalt on tema arvates tegemist faktiväitega ja milline faktiväide on kogumis avaldatud.

Kostjad rõhutasid menetluses, et nende poolt avaldatud väidete puhul on tegemist arvamuste ja hinnangutega, mille osas tuleb kohaldada tõendamiskoormisena piisava faktilise aluse olemasolu, s.t Kadri Paasil ei pidanud arvamuste ja hinnangute avaldamise ajal olemas olema kaljukindlaid tõendeid hageja seoste kohta KGB-ga. Maakohus viitas õigesti, et EIK praktika nõuab piisava faktilise aluse olemasolu, kuid asus seejärel vastuoluliselt seisukohale, et Kadri Paasi tegevust ei saa pidada heauskseks ning esitada oleks tulnud kindlad tõendid. EIK on selgitanud, et kui avaldatud väide on väärtushinnang, siis sõltub riive proportsionaalsus sellest, kas väite avaldamiseks oli avaldajal piisav faktiline alus. Ka väärtushinnang võib ilma igasuguse faktilise aluseta olla isiku põhiõigusi liialt riivav. EIK praktikas on leitud, et piisav faktiline alus puudub siis, kui kostja ei suuda esitada mitte mingisuguseid tõendeid, mis lubaksid järeldada, et oli kasvõi mingisugune alus väidete avaldamiseks. Seega on tegemist küllaltki madala tõendamiskoormisega. See on ka mõistetav, arvestades, et väärtushinnangud kujunevad erinevate asjaolude koosluses (nt meedia vahendusel isikuni jõudev informatsioon, tuttavatelt kuuldud jutud, ajalooliste teadmiste kaudu tehtavad seosed ja järeldused jne). Kuna Kadri Paas on teinud piisava eeltöö ning teinud kindlaks kõik võimalikud asjaolud, oli ta õigustatud nende asjaolude pinnalt järeldusi tegema. Enne raamatu vaidlusaluse peatüki avaldamist kogus kostja võimalikult palju kaudseid tõendeid. Ta tutvus arhiivimaterjalidega, intervjueeris luuretööga tegelenud asjatundjaid, kogus dokumentaalseid tõendeid artiklite näol ning uuris avalikult kättesaadava informatsiooni pinnalt põhjalikult hageja tausta ja tegevust. Sellest tulenevalt järeldub, et on olemas tõenäolisus, et hageja võis olla seotud KGB-ga. Samas rõhutas Kadri Paas, et see ei pruugi nii olla kasutades raamatus järjepidevalt termineid „võis“, „võiks seletada“, „hinnangul“ ja „ei pruukinud“. Ta on selguse huvides koguni tõdenud, et tegemist võib olla kuulujutuga. Seevastu maakohus lähtus ekslikult eeldusest, et kostjate esitatud tõendid oleksid pidanud näitama ilma igasuguse kahtluseta hageja seost KGB-ga. Kohus oleks pidanud lähtuma EIK praktikat, mis nõuab üksnes piisava aluse olemasolu. Ühtlasi eeldas kohus ebamõistlikult kostjatelt tõendamiskoormise kandmist asjaolude osas, mida on võimatu tõendada. Seda olukorras, kus Kadri Paas ei esitanud otseseid faktiväiteid. Kohus lähtus justkui sellest, et väideti nagu oleks hageja teinud KGB-ga koostööd, kuigi tegelikult väideti üksnes seda, et hagejal ja KGB-l võisid olla usalduslikud suhted. Maakohus ei ole hinnanud hageja ja kostja põhiõiguste riive proportsionaalsust. Olukorras, kus hagejale mõistetakse välja au ja väärikuse riivamise eest mittevaralise kahju hüvitis, oleks kohus pidanud kontrollima, kas hageja au ja head nime on teotatud või mitte. Kohtuotsusel on kostjatele oluline mõju, sest otsusega piiratakse oluliselt kirjanike õigust ja võimalusi avaldada Eesti ajaloos olulist rolli mänginud KGB ja temaga kaudseid seoseid omavate isikute kohta arvamust. Sisuliselt järeldub kohtuotsusest seegi, et KGB-ga võimalikke sidemeid omavate isikute kohta ei tohi mitte keegi arvamust avaldada, v.a juhul kui arvamuse aluseks on otsesed tõendid, et isik ja KGB on teinud koostööd. Seega on kohtuotsusega riivatud kostjate sõnavabadust ebaproportsionaalselt. Maakohus jättis tähelepanuta kostjate seisukohad. Kostjad tuginesid asjaolule, et KGB tegevust puudutavad dokumendid on tänaseks päevaks Eestist Venemaale ära viidud, mistõttu ei ole kostjatel võimalik otseste tõenditega näidata hageja võimalikku seotust KGB-ga. Kohtuotsusega on sisuliselt piiratud sõnavabadust selliselt, et KGB-ga oletatavaid sidemeid omavate isikute kohta ei tohi mitte mingil juhul avalikkuse ees arvamust avaldada, kuna puuduvad otsesed tõendid koostööst. Selliselt saavutaks KGB oma eesmärgi, mida toimikute äraviimisega taotleti. Kostjad selgitasid, et viidete tegemine KGB-le ei muuda esitatud väidet per se faktiväideks. Kadri Paas kogus kaudseid tõendeid, avaldas nende alusel oletusi ja kahtlustusi ehk väärtushinnanguid.

Kohus ei selgitanud, millest tulenevalt on isiku KGB-ga seostamise puhul igal juhul tegemist faktiväite avaldamise, mitte väärtushinnanguga. Seda ka olukorras, kus hinnangule järgneb selgesõnaline reservatsioon, et tegemist võib olla kuulujutuga. Kostjad avaldasid, et hageja saab tsiviilasja raames vaidlustada ainult tema enda osas avaldatud väited. Samas on hageja vaidlustatud neljast lõigust kaks Estkompeximi ja mitte hageja kohta käivad. Kohus ei põhjendanud, millest tulenevalt on see seisukoht jäänud otsuses käsitlemata. Kostjad tuginesid järjepidevalt seisukohale, et vaidlusalused väited puudutavad hageja seotust ning usalduslikke seoseid KGB-ga läbi tema karjääriredeli ja äritegevuse. Kostjad selgitasid, et raamatus avaldatu puhul saab mõistlik lugeja aru, et tegemist on kaudsetele seostele ning kahtlustustele viitamisega. Kadri Paas ei nimetanud hagejat KGB agendiks, töötajaks ega muud moodi otseselt seotud isikuks. Kohus andis aga sõnale „seos“ tähenduse justkui oleks see sünonüüm sõnadega „otsene seotus“, „koostöö“ ja „[KGBle] kuulus“ ning „[KGB] täielik kontroll“. Kui kohus oleks analüüsinud kostja poolt sõnale „seos“ antud tähendust, oleks kohus pidanud järeldama, et avaldatud on hinnanguid ja arvamusi, mis põhinevad kaudsetel tõenditel. Maakohtu 31.03.2015 istungil juhtisid kostjad kohtu tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu lahendile kohtuasjas LHV Pank vs Äripäev, kus kohus leidis, et ajakirjanikule ei saa ette heita kaudsete tõendite pinnal heas usus järelduste tegemist. Käesolevas asjas oli Kadri Paas raamatu kirjutamisel kogunud piisavalt andmeid hageja võimalike kaudsete seoste kohta KGB-ga. Seetõttu oli ta õigustatud tegema kogutud andmete pinnalt järeldusi ja andma sündmustele omapoolset hinnangut. Maakohus jättis kostjate vastava seisukoha ja esitatud tõendid analüüsimata. Kostjad esitasid 25.03.2015 KAPO vastuse selgitustaotlusele, milles KAPO selgitas, et 1) hageja emigreerumine pakkus KGB-le huvi; 2) hageja töökohad, eriala, isikuomadused ning tema ametialased ja eraviisilised välissõidud enne emigreerumist võisid KGB-le pakkuda luurelisi huve ja võimalusi; 3) hageja tegevus välismaal ja võimalikud ärisidemed välismaal võisid olla KGB huviorbiidis. KAPO selgitustega on tõendatud, et esines piisav faktiline alus avaldamaks väiteid hageja ja KGB võimaliku seotuse kohta. Kohus ei ole sellele hinnangut andnud. KAPO 24.03.2015 selgitustega soovisid kostjad tõendada kaudsete seoste olemasolu hageja ja KGB vahel. Kostjad selgitasid 25.03.2015 menetlusdokumendis, et KAPO on eriteadmistega isik, kes vastupidiselt kostjatele on pädev analüüsima kohtu poolt arhiividest väljanõutud hagejat puudutavaid dokumente. KAPO analüüsis väljasõidu dokumente ning esitas omapoolsed järeldused, kas ja miks on võimalik hagejat KGB-ga kaudselt seostada. KAPO vastus kinnitab, et hageja kohta olemasoleva informatsiooni pinnalt oli võimalik teha oletusi ja avaldada kahtlust tema võimaliku seotuse kohta KGB-ga. Lisaks jättis kohus põhjendamata, millel põhineb tema hinnang kostjate esitatud tõenditele. Major Naaritsa ütlustega soovisid kostjad näidata, et Estkompexim oli luureosakonna silmapiiril, mida tõend ka tõendas. Kostjad esitasid tõendina NSVL KGB Esimese peavalitsuse asetäitja, kindralleitnant V. A. Kirpitšenko poolt, Leedu NSV KGB ülemale saadetud salajase kirja, millega sooviti näidata, et ühisettevõtted olid KGB huviorbiidis. Seda kinnitas ka KAPO 08.12.2014 vastus. Kohus ei ole tõendile hinnangut andnud. Kohtuotsus on tõendite hindamise osas vastuoluline ka seetõttu, et osaliselt arvestab kohus tõendeid, mida ta peab lubamatuks, osaliselt aga jätab tõendid igasuguse hinnanguta (nt KAPO 24.03.2015 vastus). KAPO 11.12.2014 vastust käsitles kohus ainult osas, mis kohtu arvates toetab ühe konkreetse väite tõendamatust. Kohus ei käsitlenud kostjate esitatud argumente, mida KAPO 11.12.2014 vastus kinnitab ja tõendab. Seejuures käitus kohus vastuoluliselt, sest ta nõudis arhiivist väljasõidutoimikud välja, kuid jättis

need otsuses käsitlemata. Ka tõendamisläve püstitas kohus valesti. Kostjad ei pea tõendama, et iga inimene jõuaks esitatud tõendite põhjal kindlale veendumusele. Kostjad pidid tõendama, et asjaolusid on piisavalt, andmaks sellist väärtushinnangut nagu raamatus avaldati. Väärtushinnangu olemus tähendabki, et seda ei pea kõik inimesed ühtemoodi jagama ja seda ei saa liigitada õigeks või valeks. Kohtu poolt arvestamata jäetud tõenditega ei soovinud kostjad tõendada mitte faktiväidete õigsust, nagu kohus ekslikult järeldas, vaid üksnes seda, et esines piisav kogus kaudseid asjaolusid, mille alusel oli võimalik hinnangute ja arvamuste kujundamine. Seda põhjendasid kostjad 16.12.2014 menetlusdokumendis, millega esitati KAPO 11.12.2014 vastus hageja selgitustaotlusele. Kostjad tõid esile, milliseid konkreetseid väiteid KAPO vastusega tõendada soovitakse, s.o Kadri Paasi arusaamade ja seisukohtade aluseks olevate asjaolude tõele vastavust. Kadri Paasi avaldatud seisukohad hageja võimaliku seotuse kohta KGB-ga põhinesid informatsioonil, mis oli talle kättesaadav ja teadaolev raamatu kirjutamise ajal. KAPO 11.12.2014 vastus üksnes kinnitab nende arusaamade ja seisukohtade põhjendatust, mitte ei ole uueks asjaoluks, millele kostjad üritavad kohtu arvates tugineda. Maakohus asus ekslikule seisukohale, et hageja puhul ei ole tegemist avaliku elu tegelasega. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioon nr 1165 (1998) „Right toprivacyˮ järgi on avaliku elu tegelased laiemalt kõik need, kes mängivad rolli avalikus elus, olgu poliitikas, majanduses, kunsti-, sotsiaalsfääri, spordi või muus valdkonnas. Alexander Kofkin on eestlastele tuntud suurärimees juba1990. aastast. Ta on Tallinna ettevõtluse, majanduse ja turismi arendajana Tallinna teenetemärgi kavaler. Hageja on Eesti juhtiva poliitiku Edgar Savisaare lähedane sõber. Näiteks on avalikkusele teada, et hageja on andnud Edgar Savisaarele 500 000 krooni laenu ning rahastanud olulises osas Savisaare raamatut väljaandnud fondi. Ühtlasi on hageja saanud linnalt äripinnad Coffe IN kioskite tegemiseks, mis on EIK kohtupraktika valguses piisav, lugemaks isikut avaliku elu tegelaseks avalikkusele teadaoleva ärimehe staatuse kaudu. Maakohus järeldas ebaõigesti, et 1990. aastatel kuulsust kogenud isik ei ole avalikkusele teada igavesti. 1990. aastatest on möödunud kõigest 15-25 aastat. Inimesed, kellele hageja on teada ja tuntud, on veel elu ja tervise juures. Seda, et Alexander Kofkin on avalikkuse ees ka 2015 tuntud isik kinnitab asjaolu, et Eesti ühes populaarseimas interneti uudisteportaalis Delfi.ee on hageja nimele tehtud eraldi teemaleht. Ühtlasi kinnitab avalikkuse huvi hageja tegevuse vastu hageja esitatud 20.03.2015 Äripäevas avaldatud artikkel „Kofkini varjud“, mis käsitles põhjalikult hageja minevikuga seotud küsimusi. Isiku käitumine enne artikli avaldamist või asjaolu, et teave on juba ilmunud mõnes varasemas väljaandes, on samuti tegurid, mida tuleb arvesse võtta. Kohtuasjas Axel Springer AG vs. Saksamaa oli näitleja X ise avaldanud üksikasju oma eraelust mitmes intervjuus. EIK-i arvates oli ta seega aktiivselt püüdnud seada end avalikkuse tähelepanu alla ning EIK leidis, et võttes arvesse, mil määral ta oli avalikkusele tuntud, oli tema õigustatud ootus enda eraelu tõhusale kaitsele vähenenud. Alexander Kofkin on samuti andnud ajakirjandusele intervjuusid ning loonud enda isiku ümber ärimehe ja seltskonnategelase kuvandi. Näiteks on hageja andnud intervjuu Eesti Ekspressile 30.10.2009, kus ta on ennast nimetanud Edgar Savisaare sõbraks ja Andrus Ansipi austajaks. Arvestades, et hageja on tuntud ärimees ja poliitiliste juhtfiguuridega lähedasi suhteid omav isik, kes paljude aastate vältel on oluliselt mõjutanud ja eeldatavasti mõjutab ka edaspidi oma tegevusega, sh Eesti ühe erakonna juhi toetamisega, Eesti Vabariigi elu, siis on hageja tegevusest teada saamise vastu Eesti rahval ilmselgelt õigustatud huvi. Maakohus jaotas tõendamiskoormist ekslikult, nõudes kostjatelt raamatus avaldatud hinnangute ja väidete tõendamiseks „kindlaid tõendeid“. Hageja staatus avaliku elu tegelasena õigustas tema osas arvamuste ja hinnangute avaldamist seoses KGB tegevusega, sest esines piisav faktiline alus seoste leidmiseks. Olukord võiks olla erinev siis, kui tegemist on eraisikuga, kelle tegevuse vastu puudub avalikkusel igasugune huvi ja kelle osas KGBga seostele viitamine oleks põhjendamatu.

Juhul, kui nõustuda kohtu järeldusega, et Kadri Paas oleks pidanud väidete avaldamisel arvestama Eesti ajakirjanduseetika koodeksiga, peaks vaidluses kuuluma kohaldamisele ka koodeksi p 1.6, mille kohaselt poliitilist ja majanduslikku võimu ning avalikkusele olulist informatsiooni valdavaid inimesi käsitleb ajakirjandus avaliku elu tegelastena, kelle tegevuse üle on ajakirjanduse tavalisest suurem tähelepanu ja kriitika õigustatud. Ajakirjanduseetika definitsiooni kontekstis on hageja avaliku elu tegelane. Kohus ei ole seda arvesse võtnud. Raamatule ei kohaldu Eesti ajakirjanduseetika koodeks. Autorid on olnud piisavalt hoolsad ja toiminud heauskselt. Asjaolu, et raamatu autorid on ühtlasi ajakirjanikud, ei tähenda, et nende tegutsemisel ajakirjandussfääri väliselt tuleb iga avaldatud ütluse ja väite puhul lähtuda ajakirjanduseetika koodeksist. Ajakirjanduseetika koodeks kohaldub olukorras, kus ajakirjanik oma igapäevase kutsetegevuse kontekstis tegeleb ajakirjanduses avaldatava uudisloo koostamisega. Raamatu (sh dokumentaalse iseloomuga raamatu) kirjutamine ei ole võrreldav ajakirjandustegevusega. Raamatu kirjutamise peamiseks erinevuseks ajakirjanduslikest uudislugudest on asjaolu, et raamatu puhul eeldatakse autori isiklikku panust teema käsitlusse asjaoludele arvamuste ja hinnangute andmise kaudu. Ajakirjanike kohustuseks on ennekõike uudisväärtusega informatsiooni edastamine, mistõttu ajakirjanike isiklik hinnang uudislugudes üldjuhul ei kajastu. Kohtuotsusest järeldub, justkui oleksid ajakirjaniku poolt avaldatud dokumentaalse iseloomuga raamatu puhul tegemist ajakirjanduse uudislooga. Kui kohus oleks õigesti järeldanud, et Kadri Paas ei pidanud raamatu peatüki kirjutamisel lähtuma Eesti ajakirjanduskoodeksist, oleks kohus samuti pidanud leidma, et Kadri Paas ei olnud kohustatud hageja käest avaldatavale peatükile kommentaari küsima. Sellisel juhul langeb ära pahauskne tegutsemine ning kaudsete tõendite alusel tuleb järeldada, et esines piisav faktiline alus seostamaks hagejat KGB-ga. Isegi kui nõustuda kohtuga, et antud juhul kuulub kohaldamisele Eesti ajakirjanduseetika koodeks, on kohus ebaõigesti hinnanud ajakirjanike hoolsuskohustust väidete avaldamisel. Kohtu poolt viidatud EIK lahendis Marian Maciejewski vs Poola on esitatud kokkuvõttev loetelu asjaoludest, mida tuleb arvestada hinnates ajakirjanduse hoolsuskohustust faktide väljaselgitamisel. EIK võtab muuhulgas arvesse järgmist: isiku au ja väärikuse riive intensiivsus, allikate mõistlik usaldusväärsus ja autoriteet, mõistlikus koguses eelneva uurimustöö läbiviimine, kas avaldatu oli presenteeritud tasakaalukalt. Seda, kas isikule anti võimalus sõnavõtuks, hindab kohus üksnes ühe asjas tähtsust omava kriteeriumina, mitte ainumäärava kriteeriumina. EIK selgitas, et ajakirjaniku hoolsuskohustuse hindamisel tuleb võtta arvesse kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid kogumis. Olukorras, kus siseriiklikud kohtud kohaldavad liialt ranget standardit, võidakse ohustada ajakirjanduse rolli avalikkusele informatsiooni edastamisel. Heausksuse hindamisel tuleks kohtul arvestada ka seda, et EIK praktika järgi on ajakirjanikele lubatud teatud liialduste, provokatsioonide ja isegi sündsuse piire ületavate väidete avaldamine. Maakohus ei lähtunud EIK eelnevalt väljatoodud praktikast ega hinnanud kostjate poolt esitatud asjaolusid ja tõendeid, mis näitavad, et kostjad tegutsesid heauskselt. Kohus lähtus ekslikult vaid ühest kriteeriumist Kadri Paasi käitumisstandardi määramisel, milleks on hageja ärakuulamata jätmine. Sellest lähtuvalt jõudis kohus ebaõigesti järelduseni, et Padri Paas käitus pahauskselt. VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 võimaldavad kohtul juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, määrata kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt. Käesoleval juhul on kohus kahjuhüvitise suuruse määramisel selgelt ületanud diskretsiooni piire. Väljamõistetud hüvitise suurus ei vasta praktikas õigusvastaselt kannatanu au teotamise korral väljamõistetud hüvitiste suurusele. Kohtupraktikas jääb kahju hüvitise summa alla 5000 euro. Nii pidas näiteks EIK mõistlikuks hüvitiseks 1625 eurot, vaidluses suurärimehega pidas Harju Maakohus mõistlikuks hüvitiseks 2000 eurot. Eluliselt ei ole usutav, et suurärimehe valulävi on

hinnangute osas niivõrd madal, et ta vajab sama suurt kompensatsiooni, kui on kohtupraktikas tavaliselt välja mõistetud näiteks raskete kehavigastuste tekitamise eest. Maakohus ei täpsustanud, millisel kohtupraktikal põhineb tema järeldus mõista välja mittevaraline kahju just nimetatud ulatuses. Kohus on jätnud täielikult kohaldamata proportsionaalsuse testi mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel. Lisaks oleks maakohus pidanud võtma arvesse, et hageja ei taotlenud mitte mõistliku hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel, vaid konkreetselt 35 000 euro väljamõistmist. Maakohus rahuldas hüvitise nõude 5000 euro ulatuses, mis tähendab, et nõue on rahuldanud kõigest 14% ulatuses. Seega oleks maakohus pidanud resolutsioonis rahuldama hagi osaliselt ja jätma menetluskulud 86% ulatuses hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei võimalda Harju Maakohtu otsust sisulises osas tühistada, kuid muuta tuleb selles märgitud menetluskulude jaotust. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tühistab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse osas maakohtu otsuse ja jätab kõigist maakohtu menetluskuludest 75% solidaarselt kostjate kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Selles osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea vajalikuks otsuse motiive tervikuna korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kolleegium ei nõustu apellantide väitega, nagu oleks maakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, sest ei eristanud faktiväiteid väärtushinnangutest. Kohus ei eksinud, kui leidis, et ebaõigeteks faktiväideteks võivad olla ka kaudsed faktiväited, s.o väidete ja väärtushinnangute kogumid. See, et maakohus ei ole igale kostjate väitele eraldi vastanud, ei ole käsitletav kaebuses märgitud viisil. Kõnealuse raamatu vaidlusaluses peatükis avaldatud väidetest ei ole lugejale arusaadav, et Kadri Paasi teksti puhul oleks tegemist hüpoteetilise lähenemisega hageja ja KGB sidemetele, nagu väidetakse kaebuses. Vastupidiselt kostjate käsitlusele jäetakse tekstis mulje, et autorile on teada asjaolusid, mida avalikkus ei tea, kuid mille tõttu tuleb hageja tegevusse suhtuda kriitiliselt. Ebaõigeteks faktiväideteks on praegusel juhul väidete ja väärtushinnangute kogumid. Vaidlusalustel lehekülgedel avaldatu näol on tegemist faktiväidetega ja nende alusel kujundatud väärtushinnangutega, seega esitasid kostjad teatud faktilisi andmeid hageja ja hagejaga seotud Estkompeximi kohta, s.o nende seotuse kohta KGBga. EIKi praktika kohaselt ei ole väärtushinnangut küll võimalik tõendada, kuid sellise väite esitamiseks peab olema piisav faktiline aluspõhi. Maakohus leidis õigesti, et piisavat tõenduslikku alust avaldajatel ei olnud. Kohtupraktika kohaselt tuleb faktiväite sisu hindamisel avaldatud väidet käsitleda just sellisena nagu see tegelikult on, s.o arvestada mõistliku inimese arusaamist avaldatust, seega tuleb eelkõige arvestada, kuidas raamatu lugeja avaldatut mõistab. Ringkonnakohus ei nõustu apellantide käsitlusega tingiva kõneviisi mõjust lugejale ning sellest tuletatud järeldusega, et maakohus ei ole kostjate sellekohaseid väiteid õigesti hinnanud. Antud juhul ei võimaldanud esitatud faktiväited ja väärtushinnangud kogumis mõistlikul lugejal järeldada, et esitatu puhul võiks tegemist olla millegi ebamäärasega ehk „kuulujutuga“. Sõnastuse tingivas kõneviisis esitamine ei kummuta mõistliku isiku arusaama teksti tegelikust sisust. Et raamatu lk-l 102 kolmandas lõigus ja lk-l 103 teises lõigus on esitatud teiste lausete vahel ka lauseid, milles sisalduvad andmed eraldi võivad küll

vastata tõele („KGB ohvitser sai tsiviilametis töötamiseks nn puhta CV, kus luuretausta mõistagi ei mainitud“), kuid tooduna hagejale viitavate faktiväidete vahel, on üheselt seostatavad hageja tegevusega. Maakohtu järelduste õigsust mõistliku isiku arusaama kohta rõhutab omakorda veelgi autori poolne mitmetähenduslik viide KGB osalusele teatud ametikohtade täitmisel, s.o kas tegemist on KGB mehitatud ametikohaga või hoopis KGB kontrollitud isiku ametikohale määramisega („mehitamist“ on samas lõigus selgitatud, et tegemist on KGB töötaja määramisega tsiviilametisse). Kolleegium ei nõustu apellantide hinnanguga, nagu oleks maakohus jätnud siinkohal kostjate seisukohtadele õigusliku hinnangu andmata, järeldades üksnes napisõnaliselt, et tegemist on eksitava ja ebaõiget muljet loova faktiväitega. Kostjate rõhuasetus ühele lausele, kus on kirjas: „Tegemist võib olla ka kuulujutuga“, ei võimalda järeldada, et teksti tuleks mõista kui autori arvamust, mis ei pruugi olla tõene. Avaldatud väidete puhul ei ole tegemist arvamuste ja hinnangutega, mille puhul võiks tõendamiskoormisena rääkida piisava faktilise aluse olemasolust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et praegusel juhul puuduvad sellised tõendid, mis võimaldaksid pidada autori tegevust heauskseks. Faktiväidete puhul on võimalik nende tõele vastavust kontrollida. Maakohus leidis põhjendatult, et kostjad ei ole andmeid enne raamatu avaldamist piisaval määral kontrollinud. Õige on kohtu seisukoht, et teabe usaldusväärsust tuleb hinnata avaldamise aja kontekstis. Maakohus ei rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. Kohtu järeldused tuginevad tõendite kogumile, mida kohus on hinnanud ja analüüsinud piisava põhjalikkusega. Nii on maakohus viidanud ka KAPO vastustele ega ole seda teinud vastuoluliselt. Ka vestlust major Naaritsaga ei saa tõlgendada apellantide soovitud viisil. Nimetatud isiku jutt on katkendlik, laused poolikud, vestlus suunatud. NSVL KGB Esimese peavalitsuse ülema asetäitja kiri Leedu NSV KGB ülemale ei võimalda samuti teha apellantide soovitud järeldust, et analoogne kiri saadeti ka ENSV vastavale ametkonnale. Kostjate sellekohane käsitlus ning sellele tuginev järeldus ei ole õige. Asjaolu, et KGB arhiividokumentidega ei olnud võimalik tutvuda, sest need asuvad välisriigi vastava ametkonna valduses, pidid kostjad raamatu avaldamisel arvestama. Ligipääsu puudumine vajalikele materjalile ei võimalda asuda fakte tõlgendama ja uusi looma, tõendamaks hageja ja temaga seotud äriühingu seoseid KGB-ga. Maakohtu otsuse põhjendused kajastavad selgesti kaalutlusi, millele kohtu järeldus tugineb. Kohus järeldas õigesti, et kostjatel puudus piisav faktiline alus, avaldamaks vaidlusaluseid väiteid hageja seotusest KGB-ga. KAPO 24.03.2015 vastuses selgitustaotlusele kirjeldatakse hageja elukäiku ja karjääri ning viidatakse asjaolule, et KGB võis tunda huvi hageja isiku ja tegevuse vastu, mis aga ei tõenda hageja seotust KGB-ga. Pigem käsitleb kõnealune vastus sel ajal ühiskonnas kehtinud reeglistikku, s.o isikute laiaulatuslikku kontrollisüsteemi (KGB võis tunda ja tõenäoliselt tundiski huvi paljude erinevate isikute vastu). Vastus ei sisalda ühtegi konkreetset fakti hageja seotuse kohta KGB-ga. Pigem on kostjad tuletanud hageja äriedust tema seotuse KGB-ga, s.o nagu ei saaks sellist edu muuga põhjendada. Nõustuda ei saa apellantide etteheitega väljasõidutoimikute hinnanguta jätmisele. Kaebuses ei ole märgitud, millist asjakohast järeldust võimaldaksid teha väljasõidutoimikud, mis kohtu poolt arhiivist välja nõuti. Õige ei ole apellantide väide, nagu oleks hageja, vastuolus menetlusõigusega, esitanud hagi, tehes seda muuhulgas ka teise isiku huvides. Praegusel juhul on avaldatud faktiväited omavahel sellises seoses, et hageja huve eraldada tema osalusel tegutseva (tema asutatud) äriühingu huvidest oleks pea võimatu. Ka kostjad ise on neid seoseid käsitlenud mõlema nimetatud isiku osas ühiselt ja omavahel põimunult. Koos ja läbi äriühingu on kostjad loonud hagejast kuvandi kui isikust, kes saavutas oma ärilise edu vaid tänu seotusele KGB-ga. Mõistlikule lugejale on avaldatuga loodud mulje, et hageja ja tema asutatud äriühing olid edukad eelkõige märgitud põhjusel. Vaidlusaluse peatüki teksti analüüsides ei ole võimalik teha järeldust, et raamatus on viidatud vaid kaudsetele

seostele KGB-ga ning avaldatud vaid hinnanguid ja arvamusi. Kaebuses sisalduv vastav käsitlus ei ole kooskõlas teksti tegeliku sisuga ega mõistliku lugeja võimliku arusaamisega tekstist. Ka EIK on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et isiku seostamine KGB, natside või muude julgeolekuorganitega on käsitletav faktiväitena. Estkompeximi puudutavatest väidetest on hageja vaidlustanud neid, mida on seostatud tema kui füüsilise isiku tegevusega. Maakohus ei püstitanud tõendamisläve valesti, nagu väidetakse kaebuses. Antud juhul pidid kostjad siiski tõendama, et nende avaldatud väited põhinevad tõestel asjaoludel. Kohtul ei olnud võimalik tõendite põhjal järeldada, et autor on teinud piisava eeltöö, tegemaks kindlaks kõik võimalikud asjaolud, mille põhjal oli ta õigustatud tegema vastavaid järeldusi. Kohtu ette toodud tõendid, sh kaudsed tõendid, ei võimaldanud seda järeldada. Ei ole põhjust kahelda selles, et autor oli eelnevalt tutvunud arhiivimaterjalidega, intervjueerinud luuretööga tegelenud asjatundjaid, uurinud avalikult kättesaadavat informatsiooni jne, mis aga ei võimalda hinnata teisiti raamatu vaidlusaluses peatükis esitatud väiteid. Nõustuda ei saa ka kaebuse etteheitega, nagu poleks kohus, mõistes hagejale hüvitist tema au ja väärikuse riivamise eest, hinnanud hageja ja kostjate põhiõiguste riive proportsionaalsust. Maakohus on üheselt ja õigesti leidnud, et hageja au ja head nime on teotatud. Tegemist ei ole kostjate huvide ebaproportsionaalse piiramisega. Kindlasti ei tähenda hüvitise väljamõistmine seda, et isikutel puuduks edaspidi igasugune võimalus avaldada arvamust Eesti ajaloos olulist rolli mänginud KGB ja temaga seoseid omavate isikute kohta. Samas tähendab kohtuotsus küll seda, et faktiväiteid tohib esitada vaid siis, kui selliste sidemete kohta on tõeseid andmeid. Kohtuotsusega ei riivata kostjate sõnavabadust ebaproportsionaalselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja puhul ei ole tegemist avaliku elu tegelasega. Kohus märkis õigesti, et teistsuguse järelduse tegemiseks ei piisa sellest, et hageja võis olla tuntud enam kui 20 aastat tagasi või et ta nimetas ennast 2009.a antud intervjuus E. Savisaare sõbraks ja A. Ansipi austajaks. Ühe tuntud isiku sõbraks ja teise austajaks olemine ei muuda isikut avaliku elu tegelaseks, kui selleks puuduvad muud kriteeriumid. Kohus märkis õigesti, et ei ajalehele intervjuu andmine ega Tallinna linnalt pinna üürimine ei tee isikust avaliku elu tegelast. Maakohus leidis õigesti, et raamatu ilmumise ajal ei olnud hageja Eestis tuntud sellisel määral, mis annaks alust lugeda teda avalikkusele hästi tuntud isikuks ehk avaliku elu tegelaseks. Märtsis 2015 ajalehes Äripäev avaldatud artikkel ei muuda kõnealust seisukohta. Kuid isegi juhul, kui hagejat võiks käsitleda avaliku elu tegelasena, ei õigustaks see isiku head nime ja mainet kahjustavate ebaõigete faktiväidete ja nendele tuginevate väärtushinnangute avaldamist. Ka avaliku elu tegelane ei pea taluma oma maine, au ja väärikuse kahjustamist ebaõigete faktiväidete esitamisega. Kohtuotsuses sisalduv viide Eesti ajakirjanduseetika koodeksile ei ole vale. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjad pidid juhinduma muuhulgas ka nimetatud dokumendis sisalduvatest põhimõtetest, sest vaidlusaluse raamatu puhul ei ole tegemist ilukirjandusliku, vaid dokumentaalse sisuga teosega. Seega lasub autoril ajakirjaniku kohustusele sarnane kohustus tegutseda heauskselt ja avaldada vaid tõest teavet. Maakohus leidis põhjendatult, et dokumentaalse raamatu avaldamisel pidid kostjad juhinduma ka nimetatud normidest. Kaebuses sisalduv käsitlus raamatu kirjutamise ja ajakirjandustegevuse erinevuse ja omavahelise võrreldamatuse kohta ei ole õige. See, et ajakirjaniku esmaseks ülesandeks võib olla uudisväärtusega informatsiooni edastamine, ei tähenda, et ajakirjanduslikud lood ei eeldataks autori isiklikku panust teema käsitlusse, nii nagu seda eeldatakse pikema teose puhul. Samas ei saa aga nõustuda kostjatega, et ajakirjanduseetika definitsiooni kontekstis oleks hageja avaliku elu tegelane. Ka kahju suuruse osas ei ole alust maakohtu otsust muuta. VÕS § 127 lg 6 esimene lause ja TsMS § 233 lg 1 võimaldavad kohtul juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise korral, määrata hüvitise

suuruse, tehes seda kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. Kahjuhüvitise suuruse määramisel ei ole maakohus ületanud diskretsiooni piire. Väljamõistetud hüvitise suurus vastab nii tuvastatud asjaoludele (rikkumise ulatusele ja raskusele) kui ka kohtupraktikale. Kaebuse vastupidine väide ei ole õige. Kohtu määratud mittevaralise kahju hüvitise suurus peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning tagama üldise võrdsuspõhiõiguse. Väljamõistetav hüvitis peab vastama ühiskonna õiglustundele ja omama ka preventiivset funktsiooni. Menetluskulude jaotus Menetluskulude jaotuse osas tuleb maakohtu otsust muuta. Antud asjas oli hageja esitanud kostjate vastu rahalise hüvitise nõude konkreetses suuruses, mille maakohus rahuldas osaliselt. Seega tuleb kohaldada TsMS § 163 lg-t 1 ning arvestada hagi rahuldamise ulatust. Kuna hageja nõue faktiväidete ümberlükkamiseks rahuldati tervikuna, kuid hüvitise nõue vaid osaliselt, peab kolleegium õigeks ja õiglaseks jätta 25% maakohtus kantud menetluskuludest hageja kanda, Nõustuda ei saa apellantidega, et hagi rahuldati üksnes 14% ulatuses, millele vastavalt tuleks jaotada ka menetluskulud. Tegemist ei ole rahalise hagiga, mille puhul saaks sellist jaotust kohaldada. Praegusel juhul on siiski tegemist hagiga, millest vaid osa hõlmab rahalise hüvitise nõuet. Kuna ringkonnakohus jätab kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse sisulises osas muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt kostjate kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuivõrd maakohus ei määranud lahendis kindlaks menetluskulude rahalist suurust, vaid üksnes jaotuse, siis apellatsioonimenetluse kulude osas määrab ringkonnakohus kindlaks samuti vaid jaotuse. Vastavalt alates 01.01.2015 kehtivale menetluskulude kindlaksmääramise korrale määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kas lõpplahendis või eraldi määruses pärast põhimenetluse lõppemist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.