Kostja: E. V., isikukood: XXX Asja lahendamise viis
Kirjalikus menetluses
RESOLTUSIOON
1.Rahuldada Bondora AS hagi E. V. (E. V.) vastu osaliselt.
2.Välja mõista E. V. lt (E. V., isikukood XXX) Bondora AS (registrikood 11483929) kasuks 02.07.2020 sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus 3502,84 eurot.
3.Kohtuotsuse tegemise ajaks on põhivõla osamaksed sissenõutavaks muutunud alates 03.11.2020 kuni 14.02.2025, s.o kokku summas 3023,29 eurot. Edasiulatuvalt mõistab kohus välja osamaksed alates 14.03.2025 kuni 14.06.2025, s.o kokku summas 479,55 eurot järgmise maksegraafiku alusel: Tasumise kuupäev 14.03.2025
4.Mõista E. V. lt Bondora AS kasuks viivis alates kohtuotsuse tegemisest (s.o alates 25.02.2025) põhivõla tasumata jäägilt ja igalt tasumata osamakse jäägilt VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
5.Jätta hageja menetluskulud 44,18% ulatuses kostja E. V. kanda ja 55,82% ulatuses hageja Bondora AS kanda.
6.Määrata kostja hüvitavate menetluskulude suuruseks 468,31 eurot ning mõista nimetatud summa E. V. lt Bondora AS kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
7.Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS § 633 lg 7). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik
1.Hageja esitas 24.09.2024 Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu võlgnevuse nõudes. Hagi kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 02.07.2020 laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 4253 eurot. Hageja maksis kostjale välja laenu summas 4000 eurot arvestades laenusummast maha lepingutasu 253 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 13.07.2020 - 13.06.2025. Kostjalt on toimunud laekumisi esialgsele võlausaldajale laenu põhiosa katteks 146,99 eurot. Seega on põhinõude suuruseks 4106,01 eurot. Krediidi kulukuse määraks oli lepingu kohaselt 40,48%. Lepingu kohaselt tuli kostjal tasuda intressi 25,61% aastas. Kostja kohustus lepingu ülesütlemise seisuga, s.o 16.02.2021 tasuma intressi kokku summas 750,91 eurot. Kostjalt on laekunud intressi katteks 300,96 eurot. Intressinõue on seega 449,95 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 4106,01 eurot lepingu ülesütlemise järgnevast päevast alates s.o 17.02.2021 kuni hagiavalduse koostamiseni s.o 24.09.2024 laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 25,61% aastas kooskõlas lepingu Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punktiga 3, lepingu üldtingimuste punktiga 9.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viiviseid 3155,42 eurot. Kuna kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi, ütles hageja lepingu 16.02.2021 üles.
2.Harju Maakohus edastas 25.09.2024 määruse alusel hagi alluvusel Pärnu Maakohtule.
3.Hageja esitas 01.11.2024 puuduste kõrvaldamise, kus täpsustas lepingu ülesütlemist ja 2 (9)
Tsiviilasi nr 2-24-14414 sissenõudmiskulude nõuet.
4.01.11.2024 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas hagimaterjalid ja 01.11.2024 määruse kostjale kätte tähtsaadetisena 13.11.2024. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 27.11.2024. Kostja hagile vastust esitanud ei ole.
5.Kohus edastas 22.07.2024 hagejale kohtunõude vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta, ümberarvestuste esitamiseks ning krediidi kulukuse määra täpsustamiseks.
6.Hageja esitas vastuse 03.12.2024, milles esitab krediidi kulukuse määra arvutamise osised ning ümberarvestuse. Hageja märgib 09.12.2024 esitatud vastuses, et juhul kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, siis loobub hageja intressinõudest kostja vastu.
7.Kohus edastas kostjale hageja esitatud selgitused ja ümberarvestuse. Kostja tähtajaks s.o 17.01.2025 seisukohta ei esitanud.
8.Kohus palus 05.02.2025 hagejal esitada hagi lisa nr 9 loetaval kujul (faili ei olnud võimalik avada). Hageja vastas, et hagejal kontoväljavõtet (s.o lisa nr 9) lihtsamini analüüsitavamasse ja loetavamasse formaati ei õnnestunud konverteerida. Kohtuotsuse põhjendused
9.Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
10.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
11.Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
12.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus3 (9)
Tsiviilasi nr 2-24-14414 või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja hageja 02.07.2020 laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 4253 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Bondora AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga.
13.VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli 02.07.2020 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr. XXX sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,56% aastas (kolmekordne määr 61,56%). Lepingu nr XXX kohaselt oli intressimäär 25,61% aastas ja krediidi kulukuse määr 40,48% aastas. Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.
14.Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja on hagiavalduse p-s 1.5 esitanud asjaolud, millest nähtub, et hageja on omandanud teabe lähtudes muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta kogutud andmete alusel teostades päringu Krediidiinfosse. Lähtudes Krediidiinfo ja maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi aktiivset maksehäiret. Laentaotluse kohaselt oli kostjal töökoht ja netosissetulek 2200 eurot ning (laenu)kohustused puudusid. Laenutaotlusel esitatud andmete ja päringute ning konto väljavõtte analüüsi tulemusel koostas hageja krediidianalüüsi, mis oli positiivne. Kohus andis hagejale võimaluse täpsustada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise asjaolusid 09.12.2024 kirjaga ning palus esitada 05.02.2025 kirjaga hagi lisa 9, mis hagi kohaselt pidi olema kostja konto väljavõte, loetavalt kujul. Hageja ei esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas lisaandmeid ning selgitas, et tal ei ole võimalik esitada hagi lisa nr 9 loetavamal kujul. Hagiavaldusest, vastusest kohtunõudele ja nendele lisatud tõenditest ilmneb, et krediidi andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja on lähtunud kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja laenutaotluses esitatud andmetest ning Krediidiinfo ja maksehäireregistrist saadud info põhjal. Hageja ei ole tõendanud, et on hinnanud kostja konto väljavõtet. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis andmeid Krediidiinfost ja kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistritest. Väidetavalt on hageja hinnanud ka kostja konto väljavõtet, kuid kohtule kostja konto väljavõtet esitatud ei ole. Hagi kohaselt on kostja oma laenutaotluses märkinud enda sissetulekuks 2200 eurot, kuid hageja hagi lisast 8 nähtub, et hageja on märkinud kostja sissetulekuteks 1269,83 eurot (dtl 228). Krediidiandja oleks pidanud kostja sissetuleku tuvastamiseks kontrollima ka pensioniregistri või EMTA-st tulenevaid andmeid ning hindama, kas nimetatud andmed langevad kokku kostja esitatuga. 4 (9)
Tsiviilasi nr 2-24-14414 Samuti oleks pidanud hageja küsima täiendavaid andmeid või selgitusi kostjalt endalt. Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Hageja esitatud vastustest vastutustundliku laenamise põhimõtte osas ei selgu, kuidas on võlausaldaja kostja sissetulekuid ja kohustusi kogumis hinnanud ning arvestanud laenu andmisel. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. VÕS § 403 4 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (VÕS § 403 4 lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1-7). Üksnes laenutaotluses märgitud võimaliku sissetuleku ning kohustuste suuruse ja maksehäirete puudumise pinnalt ei saa hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Puuduvad tõendid, et krediidiandja oleks ka sisuliselt kontrollinud kostja sissetulekuid, igakuiseid kohustusti jne. Kohtu hinnangul tulnuks krediidiandjal praegusel juhul koguda täiendavat teavet, so küsida kostjalt tema sissetulekute ja varaliste kohustuste kohta täiendavat teavet ning nõuda tema kõikide pangakontode väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Laenuandja ei saa tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed. Hageja väidetest ei ilmne, kas ta hindas kostja sissetulekute regulaarsust ja olemust (ega pole katseaeg või tähtajaline leping). Hagiavaldusest ja hagile lisatud tõenditest nähtub, et krediidiandja ei ole hinnanud kostja kohustusi piisava põhjalikkusega. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 403 4 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada.
15.VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva 5 (9)
Tsiviilasi nr 2-24-14414 summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on 01.11.2024 esitatud menetlusdokumendis selgitanud, et kostjal oli võlgnevus tasumata alates 03.11.2020 ning kui kostjal oli võlgnevus kolme järjestikuse osamakse osas (novembri 2020 kuni jaanuari osamaksed 2021), edastas hageja kostjale 14.01.2021 lepingu ülesütlemise hoiatuse. Hoiatus avaldati 14.01.2021 portaali vahendusel ja edastati kostja epostile ja tavapostiga. 15.01.2021 saatis hageja kostjale SMS-i teel hoiatuskirja laenulepingu ülesütlemise kohta. Hoiatuses anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 13.02.2021. Sama kirjaga hoiatati kostjat, et juhul kui kostja nimetatud tähtpäevaks (s.o 13.02.1021) võlgnevust täielikult ei tasu, on Bondora AS-il õigus leping üles öelda. 16.02.2021 saatis hageja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei ole ülesütlemise hoiatusi või teateid kätte saanud. Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul 13.07.2020–13.06.2026 igakuiseid põhiosa- ja intressimakseid. Hageja tugineb, et kostja jäi võlgnevusse novembri 2020 kuni jaanuari 2021 osamaksetega. Kohus tuvastab, et kostjal tekkis võlg alles 13.12.2021 osamaksest. Seega ei olnud kostja jaanuari 2021 seisuga viivituses kolme põhiosa tagasimaksega, mistõttu ei olnud kostja rikkunud oma krediidiandjaga sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult ei ole täidetud laenulepingu erakorralise ülesütlemise eeldus VÕS § 416 lg 1 järgi ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Seega ei olnud krediidiandjal alust lepingut 16.02.2021 üles öelda ning leping kehtib. Järelikult ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt kogu võlgnevuse kohest tagastamist, samuti ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt viivist kogu põhinõudelt, sest kostja ei ole hageja nimetatud ajal ja ulatuses maksetega viivituses olnud. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.
16.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ei ole laenu andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt p 14). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eeltoodut tulenevalt tuleb hagejal esitada kohtule VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatud ümberarvestus juhuks, kui kohus jõuab järeldusele, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Riigikohus on 2-21-13098 lahendi p-s 24 selgitanud, et krediidiandja/hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Laenulepingu viimane osamakse tähtpäev on maksegraafiku järgi 13.06.2026 (dtl 200), mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Hageja esitas kohtule 03.12.2024 ümberarvutuse ja taotleb kostjalt ka 6 (9)
Tsiviilasi nr 2-24-14414 tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse väljamõistmist. Hageja avaldas, et kostjalt on toimunud laekumisi hagejale laenu põhiosa katteks 146,99 eurot ja intressi katteks 300,96 eurot (dtl 173), s.o kokku 447,95 eurot. Kohus arvestab kogu kostja poolt tasutud summa põhivõla katteks. TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Kohus peab põhjendatuks ja rahuldab hageja nõude sissenõutavaks muutunud põhivõla väljamõistmiseks ja tulevikus sissenõutavaks muutunud osamaksete väljamõistmise nõudes. Arvestades, et kostja ei ole pärast 13.11.2020 võlausaldajale makseid teinud ega osale kohtumenetluses, võib eeldada, et kostja ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu. Tulenevalt hageja ümberarvestustest, on kohtuotsuse tegemise ajaks põhivõla osamaksed sissenõutavaks muutunud alates 03.11.2020 kuni 14.02.2025, s.o kokku summas 3023,29 eurot. Edasiulatuvalt mõistab kohus välja osamaksed alates 14.03.2025 kuni 14.06.2025, s.o kokku summas 479,55 eurot, mis tuleb kostjal tasuda vastavalt otsuse resolutsioonis toodud maksegraafikule.
17.Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-s 24 märkinud järgmist: „Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 403 4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam.“ Hageja märkis oma 09.12.2024 vastuses kohtule, et juhul kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, siis loobub hageja intressinõudest kostja vastu. Seega, kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning hageja on sel juhul oma intressi nõudes loobunud, jätab kohus hageja intressinõude kostja vastu rahuldamata.
18.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda viivist sissenõutavaks muutunud summalt. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Hageja on 03.12.2024 kui ka 09.12.2024 vastustes märkinud, et juhul kui kohus leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, nõuab hageja kostjalt viivist, nii sissenõutavaks muutunud põhivõlalt kui ka sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa maksetelt, VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kuivõrd vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus saada sissenõutavaks muutunud põhivõlalt ning tulevikus sissenõutavaks muutunud põhiosa osamaksetelt viivist, rahuldab kohus hageja viivise nõude hageja 09.12.2024 menetlusdokumendis märgitud viisil. Iga tagasimakse muutub sissenõutavaks tagasimakse tähtpäevale järgnevast päevast.
19.VÕS § 4034 lg 6 rikkumise korral ei saa laenuandja VÕS § 403 4 lg 7 teise lause alusel nõuda ka muid tasusid. Seega jätab kohus hageja nõude võla sissenõudmiskulude 50 euro osas rahuldamata.
20.Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3502,84 eurot ja viivised alates kohtuotsuse tegemises VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
21.Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel 7 (9)
Tsiviilasi nr 2-24-14414 tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
22.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
23.Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 700 eurot ja esindajale tasutud 507 eurot (ilma km), s.o kokku 1207 eurot. Esindaja tunnitasu on 169 eurot. Hageja esindaja tasu koosneb: täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse koostamine, lisade komplekteerimine ja esitamine kohtule. Menetluskulude nimekirja kohaselt on nimetatud toimingute tegemiseks kulunud 3 tund. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole. Kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 leiab kohus, et hageja õigusabi kulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Kohus leiab, et esindaja tasumäär 169 eurot/tund ei ole asjaolusid arvestades mõistlik. Kohus selgitab, et selline tasumäär vastab keskmisele vandeadvokaadi tasumäärale. Hageja esindaja on jurist. Arvestades hageja esindaja kvalifikatsiooni ning asja keerukust on põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tund. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele esindajatasu 3*120=360 eurot. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka hagiavalduselt kokku tasutud riigilõiv 700 eurot. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. Eeltoodut arvestades on hageja menetluskulud kokku 1060 eurot (700+360).
24.TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi hind on 8812,93 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude osaliselt (3502,84 põhivõlg + edasiulatuv viivis aastas 390,57, s.o kokku 3893,41 eurot ehk 44,18%). Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 44,18% ulatuses kostja kanda ja 55,82% ulatuses hageja kanda. Kostjal tuleb hagejale hüvitada 468,31 eurot (44,18% 1060-st).
25.Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
26.Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.
27.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.