Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
KL hagi Eesti Vabariigi vastu saamata jäänud töötasu nõudes
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.12.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.06.2015 (täiendatud 11.09.2015) otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KL apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Menetluse liik
300 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: KL (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Veljo Viilol Kostja: Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu, Justiitsministeeriumi volitusel), esindaja Ave Kasvandik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 29.06.2015 (täiendatud 11.09.2015) otsus lõppjärelduses muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendustega. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
2.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta KL kanda. Eesti Vabariigil kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei ole.
3.Välja mõista KL-lt apellatsioonimenetluse riigilõiv 75 eurot riigituludesse. Selgitada apellandile, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg-d 5 ja 9). Makseinfo lisatakse otsusele.
4.Vabastada KL apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu 360 euro maksmisest riigituludesse.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.KL esitas 15.07.2014 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) vastu saamata jäänud töötasu 300 euro nõudes. Hageja on kinnipeetav Tallinna Vanglas, kus toimusid E1 hoone 1.-4. sektsiooni kambrites remonttööd. Hageja oli ajavahemikul 04.10.2013 – 06.10.2013 hõivatud 8 tundi päevas remonditöödega kambris nr 233. Hageja teostas kambris värvimistöid, sh ettevalmistustööd, ning remondijärgset koristust vangla üksuse juht KV ettepanekul. Kostja ei maininud hagejale, et tegu on tasustamata tööga. Hageja oli Tallinna Vangla poolt käskkirjaga majandustöödelt vabastatud. Hageja ei teinud tööd enda huvides, sest vangla elamisväärsuse ja tingimustele vastavuse eest vastutab kostja. Tööde vajalikkus nähtub ka CPT 2012 raportist, kus viidatakse kambrite puudustele. Värvimistööd olid vajalikud ja kambrites, kus kinnipeetavad ei osalenud, kasutati remonditöödel vangla majandustöölisi. Vangla ametnike selgitustest nähtub, et kinnipeetavatele selgitati töö vabatahtlikkust ehk selle mitte kohustuslikkust, töötasu mittemaksmist tegelikkuses ei selgitatud. Poolte vahel oli sõlmitud suusõnaline töövõtuleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 mõistes. Töö vabatahtlik iseloom ei eeldanud tasuta töö tegemist. Tavapärane abitööde hind on 14 eurot/tund, mis 3 päeva jooksul tehtud 24 töötunni maksumuseks teeb 336 eurot. Seega on nõue 300 eurot mõistlik. Alternatiivse alusena tugineb hageja suulisele töölepingule TLS § 1 lg 1 mõistes. Kuivõrd kostja peab tagama kambrites nõutud elutingimused, siis olid remonttööd sunnitud iseloomuga ega sarnanenud oma põhjuselt ja olemuselt vabatahtlikult tehtavale tasustamata tööle. Juhul kui hageja poleks vastavaid remonttöid teostanud, oleks kostja pidanud vastavad tööd hankima ja tellima tasu eest väljastpoolt. Tööde tasuline iseloom nähtub ka asjaolust, et tööde tegemisel kasutati VangS § 37 lg 1 alusel töötavaid vangla majandustöölisi. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ja hageja vahel ei sõlmitud lepingut ja hageja tegi tööd vabatahtlikult ning tasuta. Oktoobris 2013 toimusid Tallinna Vangla kinnipeetavate E1 eluhoone 1.-4. sektsiooni kambrites remonttööd, mille käigus uuendati kambrite elektri- ja veesüsteem ning paigaldati uued valgustid, elektrikaablid ja pistikupesad. Pärast remonttöid andis vangla kambrites viibivatele kinnipeetavatele võimaluse enda kambri interjööri parendamiseks teostada iseseisvalt värvimistöid. Vanglaametnike selgituste kohaselt selgitati kinnipeetavatele, et kambri korrastamine ja värvimistööde teostamine on vabatahtlik projekt ning rahalist tasu selle eest ei maksta. Projektis said osaleda ainult need 2(7)
kinnipeetavad, kes ise soovisid oma kambritingimusi parandada. Projekt põhines vabatahtlikkusel ning oli kantud eesmärgist pakkuda kambris paiknevatele kinnipeetavatele tavapärasest erinevat tegevust ning uusi kogemusi. Ühtegi haldusakti projekti raames kambris tehtavate tööde teostamiseks vangla välja ei andnud, samuti ei lepitud kokku töö tulemustes ega protsessis. Kuivõrd kostja poolt kambri remonttöödel osalemiseks mingit sundi ei kaasnenud, on selge, et hageja, otsustades osa võtta kambris remonttööde tegemisest, tegi seda vaba tahte alusel. Vabatahtlikult tehtava töö puhul ei saa eeldada, et seda tehakse üksnes tasu eest. Vangla kinnipeetavate tööoskusi eelnevalt kindlaks ei teinud ning ei eeldanud kambris viibinud kinnipeetavatelt ka mingit konkreetset töö lõpptulemitulemit, lubades hüvena projekti eduka lõppemise korral kinnipeetavatele ühe lisajalutuskäigu koos sigarettide väljastamisega. Kui vabatahtlik ei saa oma töö eest tasu, siis ei ole tegemist töölepingulise suhtega ja vabatahtlik ei ole töötaja töölepingu seaduse mõistes. Samuti vaidleb kostja vastu hageja poolt nõutud töötasu suurusele summas 300 eurot. Kui kostjal olnuks reaalne vajadus värvimistööde teostamisel kasutada mittetöötavaid (majandustöödele mittemääratud) kinnipeetavaid, saanuks kostja hageja seaduslikul alusel kohustuslikult tööle määrata. Kuivõrd hageja väitel tegi ta kambris tööd kolmel päeval kokku 24 tunni jooksul, ei saa hageja nõue tulenevalt kinnipeetavate töötamise tasustamise regulatsioonist ületada 12,51 eurot (95,87/184*24). Kuna kinnipeetaval on kohustus töötada, siis ei saanud hageja eeldada, et vangla tegi ettepaneku teha kohustuslikku tööd vabatahtlikult ca 20 korda kõrgema tasu eest. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, märkides, et kostjal kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei ole. Maakohus tuvastas, et oktoobris 2013 toimusid Tallinna Vanglas remonttööd. Pärast remonttöid andis vangla kinnipeetavatele võimaluse enda kambri interjööri parendamiseks teostada iseseisvalt värvimistöid. Hageja avaldas soovi ise oma kambris värvimistööde teostamiseks. Kambrisse, milles hageja karistust kandis, väljastati ajavahemikul 04.-06.10.2013 kambri puhastamiseks ja värvimiseks vajalikud vahendid. Ühtegi haldusakti projekti raames kambris tehtavate tööde teostamiseks vangla välja ei andnud. Hageja teostas oma kambris nr 233 värvimistöid. Hageja ei töötanud VangS § 37 lgst 1 tuleneva töökohustuse alusel ning nõude aluseks olev töö ei kujutanud endast kostja poolset tööga kindlustamist VangS § 38 lg 1 alusel. Hageja teostas tööd vabatahtlikult. Hageja töö eest tasu ei saanud. Hageja nõue töövõtulepingu regulatsiooni alusel või alternatiivselt töölepingu regulatsiooni alusel ei ole põhjendatud. Hageja ja kostja vahel ei ole töövõtulepingulist ega töölepingulist suhet, kuivõrd kostja ei ole hagejale tööd pakkunud. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kostja pakkus või tahtis pakkuda hagejale tööd kui sellist. Esitatud asjaoludest tulenevalt pakkus kostja hagejale üksnes võimalust vabatahtlikult oma olmetingimusi parandada. Põhjendatud ei ole hageja väide, et tehtud tööde tasulisus järeldub ka tööde teostamise põhjusest – parandada oluliselt vangide elamistingimusi kambrites, kuna need ei vastanud nõuetele. Eeltoodud väide ei põhista kostjapoolset soovi hagejalt tööd tellida. Eelnev tõendab vastupidiselt üksnes seda, et kui hageja ei oleks ise vabatahtlikku võimalust seinte värvimiseks kasutanud, oleks kostja alles siis tahtnud tellida tööd.
3(7)
On ilmne, et olukorras, kus vanglal on seaduslik õigus kohustada kinnipeetavat töötama, ei ole vabatahtlikkuse printsiibil teostatav tegevus tasustatav. Vanglaametnik EO 17.11.2014 õiendist nähtub, et projektis osalenud kinnipeetavaid ei kaardistatud ning remondivahendeid ei antud konkreetsete isiku kasutusse, vaid väljastati kambrisse. Samuti kinnitab vanglaametnik, et kinnipeetavatele selgitati mitu korda üle, et tegemist ei ole tööle rakendamisega VangS § 37 lg 1 mõttes, vaid vabatahtliku tegevusega nende enda heaolu tarbeks. Kokkulepet töötasu maksmiseks eeldatakse, kui isik teeb tööd, mille tegemist võib asjaolusid arvestades eeldada tasu eest. Kuna vangistusseadusest tulenevalt kohustatakse kinnipeetavat töötama, siis ei saanud hageja eeldada, et vabatahtlikkuse printsiibil võimaldatava tegevuse teostamisel talle selle eest tasu makstakse. Nendes kambrites, kus kinnipeetavad värvimistöödel osaleda ei soovinud, teostasid värvimistöid vangla kinnipeetavatest majandustöölised, mis tõendab, et tööde teostamiseks oli vanglal tööjõuressurss olemas ja kostjal ei olnud reaalset vajadust värvimistööde teostamiseks kambris viibinud kinnipeetavate tööjõudu kasutada. Hageja kasutas vabatahtlikult tema kambrisse toodud värvimis- jm vahendeid ning sai seeläbi enda elukambrit vastavalt enda soovile kujundada. Hagejal ei olnud kohustust värvimistöid teostada ning hagejal oli võimalik kambri värvimistööde teostamisest igal ajahetkel loobuda. Hageja ei tõendanud, et hageja oleks tööde teostamise perioodil tundnud huvi, kas tema poolt teostavad tööd on tasulised või mis summas talle töötamine tasutatakse, tuleb asuda seisukohale, et hagejale oli teada, et tööde eest tasu ei maksta. Seega kokkulepe töö teostamiseks ja selle eest tasu maksmiseks puudus. Vabatahtlikult enda elamistingimuste parandamise puhul ei saa eeldada, et seda tehakse üksnes tasu eest. Kui vabatahtlik ei saa oma töö eest tasu, siis ei ole tegemist töölepingulise suhtega ja vabatahtlik ei ole töötaja töölepingu seaduse mõistes. Kuivõrd vaidlust ei ole asjaolus, et hageja tegi tööd vabatahtlikult ja omaenda olmetingimuste parandamiseks ning tõendatud ei ole, et hageja pidi selle eest tasu saama, on hageja poolt tasu nõudmine põhjendamatu. Kuna hagi kuulub rahuldamata jätmisele, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagiavaldus rahuldada. Maakohus leidis ebaõigesti, et vanglaametnik EO 17.11.2014 õiendiga on tõendatud, et kinnipeetavatele selgitati mitu korda üle, et tegemist oli vabatahtliku tegevusega kinnipeetavate endi heaolu tarbeks ja et hageja oli või pidi olema seetõttu teadlik, et töö eest tasu ei maksta. Nimetatud õiendist ei nähtu, et kinnipeetavatele oleks selgitatud, et tehtava töö eest tasu ei maksta, vaid kinnipeetavatele selgitati, et töö on vabatahtlik ehk tegemist pole tööle rakendamisega VangS § 37 lg 1 mõttes ehk kinnipeetavatel on õigus töö tegemisest keelduda, kuid töö tegemisel on neil õigustatud ootus tasule tehtud töö eest. Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 8, kuna maakohus ei andnud hinnangut kõigile hageja väidetele. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud hageja 19.01.2015 vastuses esitatud väitega, et Tallinna Vangla 1. üksuse ametnike, sh EO, selgitustest nähtub, et hagejale selgitati töö tegemise valikuvabadust ja mitte asjaolu, et hagejale selgitati enne tööle asumist, et vastava töö eest tasu ei maksta. Maakohus on rikkunud põhiseaduse § 12 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna maakohus leidis, et olukorras, kus vastustajal oli olemas
4(7)
tööjõuressurss majandustööliste näol, kellele maksti sama töö eest töötasu, pole hagejal töötasule õigust. Maakohus on märkinud, et vastustajal oli kohustus tagada kinnipeetavatele nõutavad elutingimused VangS § 45 lg 1 kohaselt. Asjaolu, et tööd tegi kinnipeetav, ei tähenda, et tegemist pidi olema oma põhjuselt ja olemuselt vabatahtlikult tehtava tasustamata tööga. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, et vangla oleks tahtnud tellida tööd alles siis, kui hageja tasustamata tööst oleks keeldunud. Eluliselt on usutav, et vastustaja oleks tahtnud tellida tööd teiselt isikult alles siis, kui apellant oleks keeldunud tasu eest tehtavast tööst. Kuigi vangla on väitnud, et kinnipeetavad said tänu tehtud tööle kujundada kambrit vastavalt enda soovile, siis maakohus on jätnud tähelepanuta ega ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja poolt esitatud väitega, et vastav töö oli tehtud eesmärgiga tagada kinnipeetavate elamistingimused VangS § 45 lg 1 järgi ehk apellandi töö kvaliteet pidi siiski lisaks väidetavale meelepärasusele vastama tegelikkuses ka nõuetele kvaliteedi osas. Apellandi poolt tehtud töö eesmärk oli kinnipeetavate elamistingimuste vastavusse viimine VangS § 45 lg 1 nõuetele. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi, vastates ühtlasi ka apellatsioonkaebuse väidetele (TsMS § 657 lg 1 p 21).
7.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tegi 04.10.-06.10.2013 vangla ühe kambri värvimistöid. Pooltel on vaidlus selles, kas hagejal on õigus saada tehtud töö eest tasu. Hageja väitel tegi ta tööd küll vabatahtlikult, kuid mitte tasuta. Hageja toetub oma nõudes asjaolule, et poolte vahel oli värvimistööde teostamiseks sõlmitud kas töövõtuleping või alternatiivselt tööleping. Kostja väitel ei kohustatud hagejat tööd tegema ja talle selgitati, et tööd tegemine on vabatahtlik ja selle eest tasu ei maksta.
8.Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe töö tegemiseks tasu eest. Maakohus lähtus kostja esitatud asjaoludest, et vanglal oli seaduslik õigus VangS § 37 lg 1 alusel kohustada kinnipeetavat töötama ja kuna hagejat töö tegemiseks ei kohustatud, siis pidi hagejale olema ilmne, et vabatahtlikkuse printsiibil tehtav tegevus ei ole tasustatav.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu eelneva seisukohaga, kuid märgib täiendavalt järgmist. Vaidluse lahendamiseks on käesoleval juhul oluline, kuidas on reguleeritud kinnipeetava töötamine vanglas. Kinnipeetava töötamist ja töötamise tingimusi vanglas ei reguleerita töölepinguseadusega, vaid VangS §-de 37 - 39 ja nendes viidatud teiste õigusaktide alusel. VangS § 37 lg 1 järgi kui käesolev seadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama. VangS 38 lg 1 järgi kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Sama paragrahvi lõike 21 järgi kui kinnipeetavale on töö andmine võimalik, vormistab vanglateenistus kinnipeetava tööle ja lõike 22 teise lause järgi kehtestab kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra valdkonna eest vastutav minister määrusega.
5(7)
Justiitsministri 07.02.2007 määrusega nr 9 kinnitatud “Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra” § 4 järgi vormistatakse kinnipeetav tööle dokumendiga, mis tehakse kinnipeetavale teatavaks. Eeltoodud sätetest kogumis järeldub, et kinnipeetava vanglas tööle rakendamisel ei sõlmita temaga töölepingut, vaid tööle vormistamine toimub halduskorras vastava haldusaktiga. Kuivõrd kinnipeetava töötamine vanglas on üheselt reguleeritud avalikõigusliku suhte raames, puudub vanglal õiguslik võimalus kinnipeetavaga sõlmida töölepingut mistahes vormis. Samuti ei saanud eeltoodut arvestades hageja eeldada vangla tahet sõlmida temaga töölepingut. Seega ei ole põhjendatud hageja väide, nagu võiks olla tegemist suulise töölepingu sõlmimisega.
10.Iseenesest ei ole välistatud töövõtulepingu sõlmimise võimalus kinnipeetava ja vangla vahel. Samas, arvestades kinnipeetavate vanglas töötamise kohta seadusega sätestatut, ei saa teha järeldust, et vanglal oleks huvi sõlmida kinnipeetavaga töövõtulepingut mingi töö tegemiseks ning seetõttu ei olnud hagejal ka alust eeldada, et vangla poolt vabatahtliku tööna pakutav tegevus on tasustatav.
11.Üldise arusaama järgi on vabatahtlik töö (täpsem termin oleks vabatahtlik tegevus) selline tegevus, mille eest vastusooritusena tasu rahas (töötasu) ei maksta. Vabatahtlik töö vastab üldtuntud asjaoluna kolmele tunnusele: see toimub vabast tahtest, mitte kohustuslikult ega sunniviisiliselt; selle eest ei saa rahalist ega materiaalset tasu; ja tegutsetakse kellegi teise või laiemalt ühiskonna hüvanguks (vt http://vabatahtlikud.ee/vabatahtlik-tegevus/). Käesolevas asjas ei vaidle pooled, et hagejat ei sunnitud oma kambrit värvima ja vangla teavitas hagejat töö pakkumisel, et tegemist on vabatahtlikkuse alusel tehtava tööga. Hageja on tuginenud asjaolule, et ta ei teinud töid enda huvides, vaid selleks, et eemaldada CPT 2012 raportis viidatud puudusi kambrite seisukorras. Seega ei saa hageja nõuda ka tasu vabatahtliku töö eest. Seega olukorras, kus kinnipeetavat saab seaduse järgi kohustada vanglas haldusakti alusel töötama, kuid vangla seda ei teinud, vaid pakkus kinnipeetavale vabatahtlikku, st üldteadaolevalt mittetasustatavat tööd, puudus hagejal mõistlik põhjus eeldada, et vangla soovib temaga sõlmida lepingut tasulise töö tegemiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja avaldas talle tahet maksta kambri värvimise kui vabatahtliku töö eest tasu (TsÜS § 69 lg 1). Vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast (TsÜS § 68 lg 4). Käesoleval juhul pole pooled sellistele asjaoludele tuginenud.
12.Välistatud ei ole olukord, kus kinnipeetavat küll ei kohustata tööd tegema vastavalt vangistusseadusele haldusaktiga, aga lubatakse talle siiski tasu töö tegemise eest. Sel juhul oleks kinnipeetaval eelduslikult õigus nõuda tasu samas määras, nagu oleks ta saanud kohustulikult töötamise eest. Arvestades kinnipeetava vanglas töötamise seadusega kehtestatud erikorda, peab mittekohustuslikult töötamise eest tasu lubamise tõendama kinnipeetav. Hageja ei tugine sellele, et talle oleks kambri värvimise eest lubatud tasu, vaid sellele, et talle ei öeldud, et vabatahtliku töö eest tasu ei saa.
13.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamata jätmise tõttu on maakohus jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti hageja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja kanda.
6(7)
TsMS § 174 lg 3 järgi kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja menetluskulude nimekirja ega taotlust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ringkonnakohtule esitanud ei ole. Kuna ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu andmeid kostja poolt apellatsioonimenetluses riigilõivu maksmise või tema lepingulise esindaja kulu kohta, siis ringkonnakohus kostja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata ei saa.
14.Ringkonnakohtu menetluses jätkati apellandile menetlusabi andmist ja loeti ta vabastatuks riigilõivu 75 euro tasumisest, samuti jätkati riigi õigusabi andmist. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb riigilõiv apellandilt välja mõista riigituludesse (TsMS § 190 lg 4 alusel). Arvestades apellandi majanduslikku seisundit, s.o regulaarse sissetuleku puudumist, tema viibimist kinnipidamiskohas ja suuremate raskusteta realiseeritava registrisse kantud vara puudumist, vabastab ringkonnakohus apellandi riigi õigusabi kulu 360 euro tasumise kohustusest apellatsioonimenetluses (TsMS § 190 lg 7 alusel).
15.Menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist saab TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.