Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.12.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-25852
Tsiviilasi
AT hagi RK vastu lepinguvälise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 05.06.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AT apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
59 577.52 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant AT (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Heli Insler Kostja/vastustaja RK (isikukoodXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Paul Järve
Kohtuistungi toimumise aeg
02.12.2015
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 05.06.2015 otsuse resolutsiooni täiendada otsustusega rakendatud hagi tagamise abinõude tühistamise kohta. Muus osas jätta resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi jätta rahuldamata; 2) Tühistada Pärnu Maakohtu 26.04.2011 määrusega rakendatud järgmised hagi tagamsie abinõud: a) XXXX XXXX vallas XXXX külas asuvale XXXX kinnistule (reg/osa nr XXXXX) seatud kohtulik hüpoteek summas 53 786.29 eurot ja b) XXXXX XXXX vallas XXXX külas asuvale XXXXX kinnistule (reg/osa nr XXXXX) seatud kohtulik hüpoteek summas 30 000 eurot; 3) Menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus jätta hageja kanda;
4) Mõista ATlt välja RK kasuks maakohtu- ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitis summas 2640 eurot, sh esindajakulu maakohtus 2400 eurot ja ringkonnakohtus 240 eurot; 5) Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata; 6) Määrata tsiviilasja hinnaks maakohtus 59 577.52 eurot; 7) Mõista ATlt välja Eesti Vabariigi kasuks hagiavalduse esitamisel tasumata riigilõiv 2316.80 eurot. Makseinfo on lisatud käesolevale otsusele. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul, arvates otsuse jõustumisest ning tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist otsuse jõustumisest kuni riigilõivu täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik
1.01.06.2010 esitas hageja maakohtule hagi kostja vastu kahju hüvitamiseks. Pärnu Maakohus jättis 06.06.2014 otsusega hagi rahuldamata. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 04.12.2014 otsusega. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asjaolud ja hageja nõue
2.01.06.2010 esitatud hagis palus hageja kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 932 185.70 krooni (59 557.52 euro). 02.03.2011 hagi täpsustuses palus hageja kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 59 557.52 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 24 208.77 eurot ja edasiulatuva viivise alates 03.03.2011 8% põhinõudest aastas kuni selle täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja rahuldada hagi tema poolt 28.01.2014 kohtule edastatud kompromissettepanekus märgitud ulatuses (elamu ostuhinna ja Pindi Kinnisvara AS poolt koostatud eksperthinnangu vahe (1 600 000-1 000 000=600 000 krooni/ 38 346.99 eurot) ja hagejale kostja koostatud müügikuulutuses lubatud m2 ja tegelikult saadud m2 hinnavahe (240-226=14m2 x müügikuulutuses märgitud m2 hind, so 6666.67 krooni = 93 333.38/5965.09 eurot) kogusummas 44 312.08 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, LK ja KK 20.07.2006 müügilepingu ja asjaõiguslepingu XXXX linnas XXXXX t XX asuva kinnistu omandamiseks. Kostja,
kes on L.K poeg ja K.K vend, vahendas hagejale maaklerina kinnistu müüki – näitas kinnistut, pidas lepingueelseid läbirääkimisi ja organiseeris dokumentide vormistamise notaribüroos.
4.Hageja avastas pärast lepingu sõlmimist, et elamu ei vasta lepingutingimustele – laes on läbijooksud, katuseplekk on valesti paigaldatud ja katus laseb korstna juurest läbi, elamus toimunud põlengu tõttu on toa lagi ja seinakonstruktsioon söestunud, asendada tuleb I ja II korruse plekkahjud. Maja on ehitatud ümber ehitusprojektita ja selle ruutmeetrite arv ei vasta projektile. Elamu kandevkonstruktsioonid olid valdavas osas põlenud ja mädanenud jne.
5.Hageja on kostjat korduvalt teavitanud müüdud asja lepingutingimustele ja kostja poolt väljareklaamitud omadustele mittevastavusest nii telefoni kui e-kirja teel. Elamut ei ole võimalik sihipäraselt kasutada ja kostja on tekitanud hagejale kahju. Kostja pidi olema teadlik elamu tegelikust olukorrast. Juhul, kui kostja oleks avaldanud hagejale teabe elamu tegeliku seisukorra kohta, ei oleks hageja tehingut teinud ja talle ei oleks kahju tekkinud. Hagejale müüdud kinnistu müügist saadud kasu omandas kostja.
6.09.03.2015 seisukohas märkis hageja, et jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Kostja on möönnud läbi oma esindaja 19.02.2014 kohtuistungil, et hagejale võis kahju tekkida, aga et see ei saa vaid pelgalt ajalehte pandud kuulutusest olla sedavõrd suur. Seega on ka kostja sisuliselt juba möönnud kahju tekkimist. Asjaolu, kas ajalehekuulutuse ning müügilepingueelsetest läbirääkimistest tulenev kahju saaks olla sama suur, kui hagis märgitud, on õigustatud hindama kohus.
7.Juhul, kui kohus leiab, et kogu kahju ei kuulu hüvitamisele hagis märgitud komponentide osas, palus hageja kaaluda kohtul ka hageja alternatiivset taotlust hagi rahuldamiseks kahjunõudes, mis tuleneb XXXXX soetushinna ja puudustest tuleneva turuhinna määramise väärtuse vahest, so 1 600 000-1 000 000=600 000 krooni/ 38 346.99 eurot, mis põhineb Pindi Kinnivara OÜ hinnangul elamu puudustest. Hageja jäi ka viivisenõude juurde.
8.Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2014 otsuse punktis 26 on kohus märkinud, et asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada iga hageja poolt kahju koosseisus näidatud summa osas kostja käitumise õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos kostja käitumise ja hagejale tekkinud kahju vahel. Hagiavalduses on toodud ära asjaolud ja tõendid, millest tulenevalt on kostja kui kinnisvara müügi/vahendusega tegeleja, maakler, ehitusalast eriaharidust omav isik olnud seotud XXXXXXX müügiga. Kostja oli müügikuulutuse koostajaks ning maja reklaamijaks, kes pidas müüjate nimel lepingueelseid läbirääkimisi, olles samal ajal hästi teadlik sellest, mida konkreetne müügiobjekt endast kujutab (so, et väljareklaamitud m2 arv on vale, teave uuest katusest on vale, ehitusaasta 1980 on vale ning et faktiliselt heas korras elamu all reklaamitakse 1980-ndatel aastatel olulisi tulekahjustusi saanud hoonet, mis on aja jooksul toestatud ning milliste puuduste varjamiseks või katmiseks on remonti teinud ka kostja ise), kuna elas ise elamus teatud aja. Kuivõrd kostja ei täitnud temale kui müüjate nimel lepingueelseid läbirääkimisi pidavale isikule võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 14 laienevat teavitamis- ning õigete andmete esitamise kohustust, on võimalik omistada kostjale kõikide tegelike asjaolude varjamise tagajärjel hagejale tekkinud kahju. Juhul, kui kostja poolt tema initsiatiivil koostatud müügikuulutuses märgitud teave osutunuks õigeks, ei oleks hageja ilmselgelt kõiki hagetavaid kulusid kandma pidanud.
9.Hagejal on nõue (I) katuseharjal oleva pleki ajutisest kinnitusest tekkinud kulude osas, mis jäänuks hagejale tekkimata, kui kostja poolt müügiks esitatud majal oleks olnud uus ja projektiga vastavuses olev katus, sest uus ja kvaliteetselt paigaldatud katus reeglina vihma läbi katuseharja sisse ei lase, erinevalt aga vanast ja ebaõigete ehitusvõtetega ehitatud katusest. Kirjavahetusest tekkinud postikulud (II) jäänuks hagejale tekkimata, kui kostja poolt müügiks esitatud majal ei oleks esinenud puudusi. Pangalaenu intressid (III) ning täiendava pangalaenuga seotud kulud (IV) jäänuks hagejale tekkimata, kui ei oleks esinenud sedavõrd suuremahulisi olulisi puudusi, milliste kõrvaldamiseks oli hagejal vajalik võtta täiendavat laenu. Eksperthinnangute kulud (V), mis sisaldavad nii ehitustehnilist ekspertiisi, kütteseadmete hindamisega seotud kulutusi kui elamu pindala mõõdistamist, jäänuks hagejale tekkimata, kui elamu vastanuks müügikuulutuses reklaamitule. Lammutuse (VI) ja ehitustöödega seotud kulud (VII-XII) jäänuks hagejale tekkimata, kui kostja oleks avaldanud müügikuulutuses tõeseid andmeid ega oleks lepingueelsete läbirääkimiste käigus varjanud elamu tegelikku seisukorda, millisest oli läbi enda poolt varasema kodu remontimise ilmselgelt teadlik. Selliste oluliste puudustega elamut ei oleks hageja soetanud. Dokumentidest koopiate tegemise kulud (XIV) ja sidevahendite kulud (XV) jäänuks samuti hagejale tekkimata, kui kostja oleks avaldanud õiget teavet nii müügikuulutuses kui hilisemates läbirääkimistes. Kostja vastuväited
10.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole kinnistu müüki vahendanud. Müügikuulutuse avaldamine kinnisvaraportaalis tähendab informatsiooni edastamist. Kostja ei ole sõlminud müüjatega lepingut kinnisvara müügi korraldamiseks. Müügikuulutus ei sisalda ühtegi eriteadmist vajavat infolõiku. Kostja ei ole tasu saanud ja tegutses üksnes oma ema huvides. Kostja oli vaidlusaluse elamu ehitamise ajal lapseealine ega saanud teada elamu põlengust ja hoone taastamisest, samuti ka maja katuse väidetavast veepidamatusest. Kostja võis müüjate palvel toimetada notaribüroosse tehingu vormistamiseks vajalikke dokumente, kuid see ei muuda teda dokumentide vormistamise organiseerijaks. Esimese astme kohtu otsus
11.05.06.2015 otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulu 2400 eurot. Kohus jättis ka rahuldamata kostja taotluse ekspertiisiakti asja juurde võtmiseks.
12.Hageja kahju hüvitamise nõue tugineb võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 lõigetele 1 ja 2, §-le 1043, § 1045 lõikele 4, § 1045 lõike 1 punktidele 7-8 ning §-le 1048. Alates hagile vastuse esitamisest (07.06.2011) ei ole kostja tunnistanud hagi üheski punktis. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolu üle, et hageja omandas 2006.a elamu XXXX, XXX XX.
13.Lisaks käesolevas asjas menetletava kahjunõudega kostja vastu pöördus hageja Pärnu Maakohtusse 30.11.2006 maja müüjate L.K ja K.K vastu lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks (tsiviilasi nr 2-06-36362). Sellega on hageja õigused igakülgselt kaitstud sõltumata käesoleva asja lahendamise tulemustest. Lisaks sellele algatati hageja avalduse alusel kriminaalmenetlus L.K, K. ja kostja vastu. 07.05.2007 määrusega lõpetas uurija ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse kriminaalasjas nr 06267003027 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lõike 1 punkti 1 ja § 200 alusel, sh kostja suhtes XXXX XX Pärnus asuva kinnistu ja elamu kohta väidetavas asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomises hagejale, tuvastamata kostja käitumises kuriteo (kelmuse) koosseisu (hagiavaldusele on lisatud kahtlustatavate ülekuulamise protokollid, lisaks
kostja poolt taotletud kriminaalasja kõik materjalid, mida käesoleva tsiviilasja juurde ei ole võetud).
14.Järgnevalt analüüsis kohus asjaolu, kas kostja saaks olla kahju tekitanud pooleks ja kas kostja suhtes tulenevalt tema õiguslikust seisundist kuulub kohtu poolt kohaldamisele hageja hagi õiguslikuks aluseks nimetatud paragrahvid.
15.Kohus, uurides asjas esitatud tõendeid, järeldas, et kostja, olles küll XXXX XX XX asuva kinnistu müüjatele vastavalt poeg ja vend, ei ole kunagi vahendanud hagejale selle hoonestatud kinnistu müüki. Müügikuulutuse avaldamine kinnisvaraportaalis www.kv.ee kujutab endast ainult informatsiooni sellest, et selline kinnistu on müügis. Seega kohtu arvates aitas kostja oma emal panna üles kinnistu müügikuulutuse, mis ei tähenda, et ta vahendas müüki. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid sellest, et kostja temale kuuluva kinnisvarafirma juhina oleks sõlminud L.K või K.K neile kuuluva kinnisvara müügi vahendamiseks lepingu. Sellise lepingu olemasolu on kostja eitanud.
16.Kohtu arvates puudub hagejal tõendeid arvestades võimalus tõsikindlalt väita, et kostja vahendas kas ise või kinnisvarafirma kaudu tema emale ja õele kuulunud kinnistu müüki. Müügikuulutuse sisus ei näidata, et müüb kinnisvarabüroo või kostja. Siin pöördus kohus tagasi eelmiste kohtu seisukohtade eelmise lõigu juurde ja järeldas, et isikutevahelisi suhteid kinnitab eelkõige, nagu on üldteada, vahendusleping ja vahendustasu maksmine. Lisaks on tavaks ja üldteada, et antud tasu on kajastatud müügilepingus, näidates, et ostja on tasunud käsiraha või vahendustasu, tavaks on veel, et vahendustasu kannab ostja, antud juhul hageja.
17.Kirjalikust tõendist, müügilepingust, on selgelt näha, et kinnistut müüvad L.K ja K.K. Hagi punktis 1.9 kirjeldatust tuleneb, et hageja ei pidanud kostjat mingil juhul vahendajaks. Kohus nõustus kostja arvamusega, et hageja on püüdnud kunstlikult hagis esile tuua, et kostja oli kinnistu müügi vahendaja, kuid on selle mõiste „vahendaja“ sisu jätnud tõendamata. Kohtu nägemuse kohaselt on vahendamise sisu ja olemus toodud VÕS §-des 658-659, 663-669.
18.Kostja ei ole antud menetluse raames kunagi nõustunud sellega, et hageja käsitleb kostjat kui maaklerit või kui eriharidusega isikut või kui eriteadmisi omavat isikut, kui asjatundjat. Hageja väidab, et kostja jätttis temale kinnistuga seonduvate kohtumiste käigus vastava mulje. Kostja arvates saaks tegemist olla üksnes hageja subjektiivse arvamusega ja seegi arvamus on kostja mulje kohaselt kujundatud tunduvalt hiljem, kui toimus kinnistu ost-müük ja üksnes kostja vastu hagi esitamiseks.
19.Kohus nõustus kostja väidetega hagi aluse kohta. Kostja arvates on see hagejale vajalik hagi aluseks, kuna hageja viitab VÕS §-s 1048 sätestatud rikkumisele. Kostja on oma vastuväited hageja sellistele otsitud seisukohtadele välja öelnud 12.02.2014 täpsustavates seisukohtades (vt lk 3 lõpulõik ja lk 4 kaks esimest lõiku, aga ka kohtuistungitel ja vastuses hagiavaldusele): juhul, kui kostja ka kohtu silmis osutub tavakodanikuks, kes lihtsalt aitas oma ema, kaotab hageja konstruktsioon kohe oma toime. Lisaks viitas kostja veel asjaolule, et kostja on nii kriminaalasja kohtueelsel uurimisel teostatud ülekuulamiste käigus ja kohtus väitnud järjekindlalt, et tegutses kui oma ema poeg. Ehitusspetsialistil ja maakleril võivad samuti olla vanemad ja nad ei pea nendega olema tingimata lepingulistes suhetes. Kostja ei olnud kinnistu müügi juures lepingulises suhtes kummagi tehingupoolega, ei andnud ühtegi arvamust kui asjatundja. Keegi ei ole temalt asjatundja arvamust tellinud ega saanud.
20.Hageja väide, et kostja ja majaomaniku L.K vaheline lepinguline suhe on tõendatud istungiprotokollidega tsiviilasjas nr 2-06-36362, ei ole tõendatud. Müügikuulutus ei sisaldanud ühtegi eriteadmist vajavat infolõiku. Selline kuulutus avaldatakse reeglina teisi analoogseid kuulutusi silmas pidades ja märgitakse sinna need andmed, mis on müüjale teada, aga ka need, mis reeglina sellises kuulutuses peavad olema märgitud. Hagi punktis 1.4 avaldatud andmed ei erine millegi poolest teistest taolistest kinnistu müügikuulutustest. Ka on alusetu hageja väide, et müügikuulutuse põhjal tegi ta ostuotsustuse, see ei ole tõendatud ega puuduta kostja staatust ja asendit antud asjas.
21.Kokkuvõtteks järeldas kohus eeltoodust, et seonduvalt XXXX XXX XX asuva kinnistu müügiga keegi kostjale kui maaklerile või kui ehitusspetsialistile vastavat tööülesannet ei andnud, vastavat lepingut sõlmitud ja tasu makstud ei ole, kostja ei ole hagejat eksitatud.
22.Kohus ei pidanud põhjendatuks hageja viiteid VÕS § 1045 lõike 1 punktidele 7 ja 8 seoses kostja väidetava tegevusega. Tuginedes VÕS-i kommentaaridele ja oletustele, soovib hageja tõendada, et kostja justkui tegutses seadusevastaselt. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse ning kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, vabaneb kostja vastutusest, kui tõendab süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis eeltoodud tõendamise koormusest tulenevalt peab ta sellise rikkumise tõendama (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-30-07, 3-2-1-150-09 jt).
23.Hagejal tulnuks tõendada, milles konkreetsel juhul seisnes kostja süüline käitumine seoses kinnistu müümisega hagejale, põhjuslik seos kostja käitumise ja väidetavalt hagejale saabunud kahjuliku tagajärje vahel ja muud eelnevalt märgitud Riigikohtu lahenditest tulenevad kohustused. Seda ei ole hageja teinud.
24.Kohtu lõppjäreldus on, et hagi hageja toodud alustel ei ole võimalik rahuldada, seetõttu jäi hagi tervikuna rahuldamata.
25.Kostja taotlus ekspertiisiakti antud asja juurde võtmiseks jäi rahuldamata, kuna antud tõend ei ole asja lahendamiseks vajalik. Apellatsioonkaebus
26.06.07.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt, saata asi maakohtule teises koosseisus uueks läbivaatamiseks.
27.Kohus on rikkunud otsuse tegemisel TsMS § 442 lõikes 7 sätestatut. Otsuse kirjeldavas osas ei ole märgitud, milliseid väiteid ja tõendeid on hageja nõude põhistamiseks esitanud. Märgitud ei ole, et kostja ei ole esitanud hageja väidete ja tõendite ümberlükkamiseks, sh süü puudumise kohta, ainsatki tõendit. Kohtuotsuses ei ole hinnatud hageja esitatud kirjalikke tõendeid, millised on kohus toimikusse võtnud ning milline puudus on kaasa toonud lõppkokkuvõttes ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Samuti on rikutud TsMS § 442 lõikes 8 ja § 658 lõikes 2 sätestatut. Tallinna Ringkonnakohtu 04.12.2014 otsus (punktid 20-26) sisaldavad juhiseid, mis olid maakohtule täitmiseks kohustuslikud, kuid mida maakohus ei järginud. Kaevatav otsus
on ebaselge, sisult motiveerimata, vastuoluline ja selle õiguslik põhjendus sellises ulatuses arusaamatu.
28.Maakohtu rikkumist on aga tõenäoliselt võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada põhjusel, et kostja ei ole kasutanud võimalust esitada hagile sisulisi vastuväiteid ja tõendeid ning seda vaatamata sellele, et on kohtult selleks lisatähtaega palunud. Kostja on tuginenud oma vastuväidetes üksnes TsMS § 423 lõike 2 punktile 1. Kostja möönis 19.04.2014 kohtuistungil kahju tekkimist hagejale. Hageja seisukohta, mille kohaselt tuleb asjas teha lahend ringkonnakohtul, toetab mh Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-21-13 punktis 19 toodu. Hageja vastav taotlus on seda põhjendatum, et asja uueks arutamiseks saatmine Pärnu Maakohtule ei ole senini tulemusi andnud. Asja menetlemine on praeguseks ajaks kestnud ebamõistlikult kaua ning kostja käitumisest on näha, et ta ei ole soovinudki sisulisi vastuväiteid või tõendeid esitada, vaid üksnes kohtumenetlust venitada kõikvõimalike taotluste korduva või põhistamata esitamise läbi.
29.TsMS § 436 lõike 2 järgi ei saa kohus anda üldisi sisetundele või arvamusele tuginevaid hinnanguid konkreetsetele tõenditele viitamata. Paraku ei ole kohus oma otsustust rajanud tõenditele, vaid subjektiivsele arvamusele. Kohtu seisukoht, et kostja ei ole vahendanud hagejale vaidlusaluse kinnitu müüki, vaid on üksnes aidanud oma emal üles panna kinnistu müügikuulutus, ning et tõendatud ei ole, et kostja temale kuuluva kinnisvarafirma juhina oleks sõlminud L.K või K.K kinnisvara müügi vahendamise lepingu, on vastuolus lepinguvälise kahju tekitaja vastu kahjunõude esitamise õiguslike alustega ning asjas esitatud tõenditega. Hagile lisatud tõenditega, milliseid tuleb kohtul arvestada tulenevalt TsMS § 229 lõigetest 1 ja 2 ning § 243 lõikest 6, on tõendatud, et 17.06.2006 müügiportaalis www.kv.ee avaldatud kinnistu müügikuulutuse koostas ja avaldas kostja, kes organiseeris ka maja näitamise ja pidas läbirääkimisi müügi tingimuste üle ning korraldas notaris dokumentide vormistamise, olles ka notaris kohal. Nimetatust tulenevalt on tõendatud L.K kui ühe müüja ning kostja, mitte aga kinnisvarabüroo, vahel sõlmitud suulise vahenduslepingu olemasolu. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja on esitanud hagi kostja kui füüsilise isiku, mitte aga kui juriidilise isiku vastu. Kohus ei ole tähelepanu pööranud hageja väidetele, mille kohaselt hageja ei ole kohustatud tõendama kostja kui maakleri ja kinnistu müüja vahelisi lepingulisi suhteid ja/või lepingute sisu. Hageja viitab VÕS § 1048 kommentaaridele.
30.Teine tõenditega vastuolus olev järeldus on tehtud seoses hageja poolt mõiste „vahendaja“ sisu tõendamata jätmisega. Otsusest ei nähtu, millise hagis märgitud õigusliku alusega kohus oma tõlgenduse vahendamisest ning selle sisust olemasolevate tõendite valguses seostab. Otsuses selline viide puudub ehkki Tallinna Ringkonnakohus 04.12.2014 lahendi punktis 26 kohtule sellise põhjendamiskohustuse pani. Maakohtu otsusest ei ole mh võimalik aru saada, kas ja millega kohus lükkab ümber hagi lisas märgitud müügikuulutuse andmed, kust nähtub kostja poolt kinnisvarabüroo nimel välja reklaamitu ning tunnistajate ja ka kostja enda antud ja kirjalikult tõendatud ütlused selle kohta, et kuulutuses on märgitud müüjana kostja juhitud kinnisvarabüroo, ning et kinnistu müügiga faktiliselt tegutseski kostja, kes lisaks kõigele sai temale ülekantud rahasummade ja kingitud korteriomandi läbi müügist kasu. Hageja juhib tähelepanu MV ütlustele, kus ta tsiviilasjas nr 2-06-36362 kohtuistungil tunnistajana kinnitab, et müüjatega lepingut ei sõlmitud, kuna lepingu sõlmimine kinnisvarabürooga ei ole kohustuslik, kuid kostja osutas emale tasuta teenust. Eeltoodu tõttu on meelevaldne kohtu järeldus, justkui ei sisalda avaldatud müügikuulutus ühtegi eriteadmist vajavat infolõiku (põhimõtteliselt ei ole isegi aru saada, kas see on kostja või kohtu seisukoht). Nähtuvalt kirjalikest tõenditest oli müüja jaoks juba ainuüksi müügikuulutuse
koostamine ning selle avaldamine selliseks teabeks või oskuseks, mille teostamisel ta vajas abi, sest pöördus selleks kostja poole. Ka ostja poolt vaadatuna on müügikuulutustes sisalduva info puhul, eriti kui see on avaldatud kinnisvarabüroo nimel, tegemist konkreetses valdkonnas eriteadmisi omava isiku poolt avaldatuna vähemalt kontrollitud infoga. Hageja palub lugeda üldteadaolevaks asjaolu, et kinnisvarabüroo nimel esitatud müügikuulutust peetakse usaldusväärsemaks just selle majandus- ja kutsetegevuses igapäevaselt tegutsevate isikute igapäevase erialase teabe ja neile sellest tulenevalt tekkiva erilise usaldusseisundi tõttu. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on ka kostja kinnitanud, et pani üles enda koostatud müügikuulutuse ning osales lepingueelsestes läbirääkimistes, sh on kostja kinnitanud, et elamu müügikuulutuses olev m2 arv oli erinev tegelikkusest, kuna sisaldas ka juba lammutatud kasvuhoome m2-te arvu. Seega asjaolu, et müügilepingusse ei ole vahendajana kostjat märgitud, hagis toodud asjaolusid ümber ei lükka ning hagi rahuldamist kostja vastu ei välista.
31.Otsuse lk-l 11 on kohus märkinud, et nõustub kostja väidetega hagi aluse kohta, kuid millisel õiguslikul alusel kohus nende väidetega nõustub, ei nähtu. Kostja vastutust välistavaks asjaoluks ei saa olla paljasõnaline väide, et ta oli oma ema jaoks kui tavakodanik. Hageja on kõigis kohtule esitatud menetlusdokumentides läbivalt väitnud ja tõendanud, et kostja oli teadlik elamu tegelikust seisukorrast ja sai teadvalt ebaõige teabe avaldamise najal tehtud tehingust varalist kasu. Deliktiõiguse sätete kohaselt ei ole oluline, kelle poeg kostja oli, vaid see, kas kostja käitumine antud võlasuhtes lepinguvälise isikuna on käsitletav seadust rikkuva käitumisena ning kas esineb tegu, põhjuslik seos ja süü.
32.Kummastav on kohtu seisukoht, mille kohaselt kohus ei pea põhjendatuks hageja viiteid VÕS § 1045 lõike 1 punktidele 7 ja 8 seoses kostja väidetava tegevusega ning et tuginedes VÕS-i kommentaaridele ja oletustele soovib hageja tõendada, et kostja justkui tegutses seadusevastaselt. Kohus ei ole toonud välja ühtegi õiguslikku alust, millele tuginedes saab kostja tegevuse antud õigussuhtes pidada seaduslikuks.
33.Kohus on hagejale ette heitnud, et viimane pole tõendanud kostja süülist käitumist ja põhjuslikku seost jm hagi asjaolusid. Sellised etteheited on üllatuslikud ja arusaamatud ning ei põhine Tallinna Ringkonnakohtu 04.12.2014 otsuse punktis 26 märgitul. Ringkonnakohus ei märkinud, et hagejal oleks täitmata tõendamiskoormis ja/või et hagi oleks puudulik. Ringkonnakohtu otsusest saab välja lugeda, et nõudeid on peetud selgeteks. Isegi, kui hagejal oli mõni asjaolu tõendamata, oleks kohus enne otsuse tegemist pidanud selgituskohustust täitma, mida antud juhul tehtud ei ole. Samas ei nõustu hageja eelnevalt viidatud põhjendustega tõendamiskoormise täitmata jätmisest, kuna ka juhul, kui kogumis ei oleks tõendatud kostja tegude õigusvastasus ja süü, pidanuks kohus põhjendama, millisel seaduslikul alusel tuleb kostja tegevus lugeda õiguspäraseks.
34.Kohus ei ole järeldusteni jõudmist motiveerinud. Otsuse lk-del 10-12 märgitust nähtub ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Otsuse põhjendustest saab teha järelduse, et teistkordse hagi rahuldamata jätmise on põhjustanud kohtu veendumus, mille kohaselt juhul kui kahjunõuet on võimalik suunata nii lepingulise kui lepinguvälise kahjutekitaja vastu, tuleb valida üks isik, kelle vastu nõue suunatakse ning erinevatel alustel erinevate isikute vastu hagide esitamine ei olegi võimalik. Hagejale teadaolevalt taolist nõuete esitamist piiravat seaduslikku alust ei ole.
35.Otsuse põhjendav osa on olematu, kui sellest välja arvata kostja seisukohad. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine nähtub otsesõnu otsuse põhjendustest. Hagejale varalise kahju tekkimine on tõendatud kirjalike tõenditega nii ehituskahjude kui sellega seotud asjaajamise kogukäsitlusest ning alternatiivselt ka ebaõige turuhinnaga elamu soetamisest (turuhinna vahe 1 600 000-1 000 000=600 000 krooni). Kohus ei ole süvenenud hagi esitamise asjaoludesse ja selle aluseks olevatesse õigusnormidesse.
36.Hageja avaldas 24.03.2014 seisukohtade punktides 1-2, et on hagimenetluses oma nõude olemaolu ja õigsuse kohta piisavalt tõendeid esitanud, mistõttu tuleb kõrvale jätta kostja viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-137-07 punkt 13. Kohus ei ole põhjendanud, miks tuleb hageja vastav seisukoht jätta tähelepanuta. Seisukohtade punktis 21 viidas hageja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-30-07 punktile 10. Kohus, märkides, et hageja viited ei sobi kokku käesolevaga asjaga, ei põhjendanud, miks avaldatud seisukohad ei ole asjakohased. Hageja on hagi esitamisel tuginenud deliktiõigusele ning leidnud, et teokoosseis on täidetud. Kostja ei ole väitnud, et tal oli hagejaga lepinguline õigussuhe, nimetatut ei ole leidnud ka kohus. Sellest tulenevalt on arusaamatu, kuidas ei ole viidatud kõrgeima kohtu praktika kohaldatav antud asjas ja/või miks ei pea antud asjas lepinguvälise kahju tekitaja oma süü puudumist üldse tõendama asuma. Samuti on asjakohane Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-62-13 punkt 12.
37.Hageja ei nõustu otsusega ka osas, mis puudutab kohtu hinnangut lepingueelsete läbirääkimiste lahendi asjakohatusest. Hageja on tõendanud, et kostja oli isikuks, kes pidas lepingueelseid läbirääkimisi maja müüjate nimel, so tegutses VÕS §-s 1048 märgitud asjatundjana ning kellele sellest tulenevalt laienevad kõik VÕS §-s 14 märgitud kohustused anda õiget teavet. Hageja avaldas kohtumenetluses seisukoha, et ka juhul kui kohus leiab, et kostja ei vastuta kogu kahju eest, on kostja kui kinnisvara valdkonnas tegelev isik vastutav nn usalduskahju eest, mis seisnes kahe kinnistu hinna vahes, so 600 000 eurot, millele lisandub tegelikust väiksemast m2 arvust tulenenud kahju, sest sellist kahju tekkimist pidi kostja oma teadmistest ja kogemustest ette nägema. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-62-08 (punktis 11) selgitanud, et kohus peab võtma seisukoha kõikide asjaolude suhtes ning vajadusel materiaalõigust omal initsiatiivil kohaldama.
38.Lisaks eeltoodule palub hageja kontrollida, kui seaduslik on Pärnu Maakohtu kohtunik Rein Poki poolt 08.06.2015 digitaalselt allkirjastatud 05.06.2015 kohtuotsus sellest seisukohast, et kohtuotsus on allkirjastatud tunduvalt hiljem tema koostamise kuupäevast. Hageja leiab, et 05.06.2015 kuupäevast hilisemal kuupäeval digitaalselt allkirjastatud kohtuotsus ei ole kooskõlas õigusnormidega (TsMS § 435 lõige 3, § 441 lõige 1), mistõttu ei saa üksnes seetõttu olla seaduslik. Vastustaja seisukoht
39.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
40.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks, kuid muuta tuleb lahendi põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Samuti tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada TsMS § 442 lõike 5 ja § 386 lõike 4 alusel otsustusega maakohtu poolt rakendatud hagi tagamise abinõu tühistamise kohta ja TsMS § 179 lõike 1 alusel otsustusega hagejal maakohtus tasumata riigilõivu riigituludesse sissenõudmise kohta. Maakohus rikkus lahendi tegemisel
menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, kuid ringkonnakohus saab ise rikkumised kõrvaldada asja uueks läbivaatamiseks maakohtule saatmata. Apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu.
41.Esmalt selgitab kolleegium, et otsuse tühistamiseks ei anna alust asjaolu, et maakohus allkirjastas otsuse peale sissejuhatuses selle tegemise ajana näidatud kuupäeva (vastavalt 05.06.2015 ja 08.06.2015). Tsiviilasja materjalidest nähtub, et menetlusosalistele toimetati lahend kätte 08.06.2015 allkirjastatuna. Seega ei toimetatud menetlusosalistele kätte allkirjastamata kohtuotsust ega rikutud TsMS § 441 lõikes 1 sätestatud allkirjastamise kohustust.
42.Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on otsuse põhjendamisel rikkunud TsMS § 442 lõiget 8 ja § 436 lõiget 1, samuti § 658 lõiget 2. Otsuse põhjendustes puudub olulises osas kogutud tõendite hindamine ja nende alusel asjaolude tuvastamine, samuti nendest tehtud järeldused. Lisaks on kohati raskesti jälgitav, kas kirjapandu näol on tegemist menetlusosaliste väidetega või kohtu järeldustega. Puudulikult on maakohus järginud ka apellatsioonikohtu juhiseid materiaalõiguse kohaldamise kohta. Erinevate võimalike VÕS-i sätete loetlemine otsuse resolutsioonis ja põhjendustes ei ole piisav, et saaks lugeda täidetuks kohtu kohustus käsitleda kostja võimalikku vastutust erinevatel õiguslikel alustel.
43.Hageja esitas kostja vastu varalise kahju koos viivisega hüvitamise nõude, tuues kostja vastutuse alusena välja järgmised elulised asjaolud (hagiavaldus t I kd lk 64-86; III kd lk 14-23, 103-107; IV kd lk 147-159; V kd lk 9-10, 32-35; viivis t II kd lk 37-40; alternatiivse kahju koos viivisega arvestus IV kd lk 158-159): 1) hageja ostis 20.07.2006 müügilepingu alusel kinnistu, mille müüjateks olid L.K ja K.K; kostja on müüjatele vastavalt poeg ja vend; 2) kostjale kuulub kinnisvarabüroo OÜ XXXXX XXXXXXXXXX, mille juhatajaks ta on; kostja tegeleb kinnisvara vahendamisega aastast 2003; 3) kostja vahendas müüki, koostades ja pannes kinnisvaraportaali www.kv.ee 17.06.2006 üles müügikuulutuse, näidates kinnistut ja pidades hagejaga lepingueelseid läbirääkimisi, samuti andes kinnitusi, et kuulutuses väljareklaamitu vastab tegelikkusele, samuti organiseeris dokumentide vormistamise notaribüroos; 4) kostja ja L.K kinnitasid, et elamul on uus katus; 5) 05.08.2006 peale vihmasadusid avastas hageja, et II korruse lagi laseb läbi, põrandakate on märg ja laeplaadid pundunud, korstna ümber laelauad mädanenud; läbijooksu põhjusena tuvastas ekspert valesti paigaldatud katusepleki; 6) hageja alustas 08.08.2006 remondiga ja seintelt ning laest viimistlusmaterjali eemaldamisel selgus, et köögi kõrval asuva toa lagi ja seinakonstruktsioon ning II korruse rõduga piirneva toa välissein ja lagi on põlengu tõttu söestunud; 7) kuna hagejal puudus info müüjate elukohtade kohta, teatas ta ilmnenud asjaoludest kostjale 08.08.2006 telefoni ja 09.08.2006 e-kirja teel, lisaks teatas ehituseksperdi poolt elamu ülevaatamisest 10.08.2006; 8) 08.08.2006 lubas kostja teha kõikvõimaliku müüjatega ühenduse saamiseks; 9) 09.08.2006 kohtus hageja elamus müüjate ja kostjaga, kes väitsid, et ei olnud müügieelselt puudustest teadlikud ja kinnitasid, et kui hageja oleks tulekahju kohta küsinud, oleks sellest ka räägitud; kostja ja K.K keeldusid vastu võtmast teadet ekspertiisi toimumise kohta; 10) eksperdi poolt elamu ülevaatuse juurde kostja ega müüjad ei ilmunud; 11) 10.08.2006 teostas ekspert ülevaatuse, mille käigus avastati rida täiendavaid varjatud puudusi: elamu I ja II korruse plaanilahendused, hoone välislahendus, akende jaotus ei
vasta 1969-nda aasta projektile; elamu ümberehitamiseks projekt puudus; köögitaguse toa lagi ei ole sirge; väliskrohv kahjustatud; 12) 14.08.2006 teostas elamu ülevaatuse Lääne-Eesti Päästekeskus ja 26.08.2006 MTÜ Pärnu Tuletõrjeühing; fikseeriti rida tuleohutusalaseid puudusi seoses kütteseadmetega (I ja II korruse ahjud, kamin, pliit); 13) hageja teavitas müüjaid ja kostjat korduvalt kirjalikult avastatud puudustest; 14) 04.09.2006 ja 24.09.2006 vaatas ekspert elamu täiendavalt üle, 04.09.2006 ülevaatuse juurde kostja ega müüjad ei ilmunud, 24.09.2006 ülevaatusest hageja neid enam ei informeerinud, kuna kostja oli teatanud, et tema ega müüjad ei soovi midagi puudustest ega nende fikseerimisest teada; 15) 08.09.2006 toimus elamu ülemõõtmine, mille tulemusena selgus, et erinevalt kuulutuses märgitud 240m2 on elamu kogupinna suuruseks 226m2 ; 16) seoses müügilepingu rikkumisega esitas hageja nõuded müüjate vastu (tsiviilasi nr 2-0636362); 17) hageja esitas kuriteoteate kostja ja müüjate vastu; kriminaalasja menetlust alustati KarS § 209 lõike 2 punkti 2 alusel (kelmus suures ulatuses); menetlus on lõpetatud, kuid hageja pöördus kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse (asi nr XXXXX XXXXXX vs Eesti); 18) kostja omab aastast 1992 ehitusalast haridust ning oli tegev II korruse remonttööde tegemisel ja katuse paigaldamises, ka oli ta majas ise elanud; 19) L.K kinkis kinnistu müügist saadud raha eest ostetud korteriomandi 01.09.2006 kostjale; samuti kandis L.K müügist saadud rahast 170 000 + 100 000 krooni üle kostja arveldusarvele.
44.Hageja on seisukohal, et kostja meelitas ta tahtlikult ebaõige kuulutuse abil elamut vaatamata ja lõi temas tegelikkusele mittevastava ettekujutuse, nagu oleks tegemist 1980-ndatel aastatel ehitatud elamuga, millele on pandud uus katus ja mille müüki vahendab kinnisvarabüroo. Kostja pidi teadma, et elamu tegelikuks ehitusaastaks ei ole 1980, et elamul ei ole tegelikult uut katust, et elamu vajab kapitaalremonti. Kostja oli tegelikuks müügi initsiaatoriks ja mõjutas müüjaid maja müüki panema. Kostjal on kinnisvara- ja ehitusalased oskused ja teadmised, mille tõttu lasus tal asjatundjana kahekordne ostjat puudustest teavitamiskohustus. Kostja sai kinnistu müügist varalist kasu ja L.K muudeti varatuks. Kostja pidi valeteabe avaldamisest ja/või tegeliku teabe avaldamata jätmisest tulenevat kahju ette nägema. Juhul, kui kostja oleks teavitanud hagejat elamu tegelikust olukorrast, ei oleks hageja elamut ostnud. Kahju tekkis kostja ja müüjate kooskõlastatud tegevuse tulemusena.
45.Kostja esitas järgmised vastuväited (II kd lk 147-151; III kd lk 9-10; IV kd lk 129-138): 1) kohtute menetluses on hageja nõue müüjate vastu, kuhu kostjat kolmanda isikuna ei kaasatud põhjendusega, et kostja ei ole ostja ja müüjate vahelise lepingulise suhte pooleks; 2) hageja on esitanud mõlemas tsiviilasjas nõuete alusena samad asjaolud ja püüab kunstlikult tekitada kostja vastu lepinguvälise vastutuse aluseid; 3) kriminaalasja eeluurimises ei tuvastatud kostja ega müüjate käitumises kelmuse koosseisu, sh süülist käitumist; 4) tavalise müügikuulutuse avaldamine ja elamu ettenäitamine isikule, kel oli kasutada spetsialisti abi ja kes võis korduvalt elamut üle vaadata, ei kujuta endast sellist tegevust, millest sõltuks tehingu tegemine; 5) hagejale näidati kõike, mis võis talle vähegi huvi pakkuda, sh näidati hagejale kohta, kus korstna ja katuse vahelt oli vesi kunagi läbi jooksnud; kostja ei ole kunagi näinud majas põlengujälgedega seinu, lagesid vmt; esimesel korral näitas hagejale maja M.Valter; teisel korral maja ülevaatamisel oli hagejal kaasas H.L;
6) kostja ei esitlenud ennast hagejale maaklerina ega kinnisvara spetsialistina; kostjal oli käsund oma emalt panna kuulutus ja näidata maja; 7) 12.02.2014 menetlusdokumendis tõi kostja esile, et ei ole kunagi vaidlusalust müüki vahendanud ning et müügikuulutus oli ainult info sellest, et selline kinnistu on müügis; vahenduslepingut ei sõlmitud, tasu maksmine on tõendamata; elamut näitasid nii kostja, tema elukaaslane M.V kui L.K; 8) andmed elamu kohta sai kostja osaliselt emalt ja osaliselt ehitusregistrist; ehituse aastaks oli müügikuulutuses märgitud 1980, kuna siis toimus ülesehitamine peale tulekahju toimumist; üldpinna suurus tulenes ehitusregistri andmest; katus oligi elamuga võrreldes uus, sest oli ehitatud 6 aastat enne müüki; uuendatud oli ka veetorustik ja elektrijuhtmestik; vaatamata ehituslikule eriharidusele puudus kostjal teadmine hageja väidetud puudustest ja ta ei ole käsitletav asjatundjana; 9) kostja oli maja ülesehitamise ajal lapseealine ega saanud teada põlengust ega sellest, kas peale põlengut kasutuskõlblikuks jäänud materjale kasutati maja taastamisel, samuti sellest, kas maja taastati projektita ega katuse veepidamatusest, va kohas, mida müüjad ostjale näitasid; kostja edastas hagejale kõik, mida teadis; remondi käigus ei avastanud ta põlengu jälgi, kuna uus viimistluskate pandi vana materjali peale; 10) (alternatiivselt) viivise nõue on ebaproportsionaalne ja kuulub vähendamisele.
46.Kostja vastutuse materiaalõiguslike alustena esitas hageja VÕS §-d 14, 1028, 1045 lõike 1 punktid 7 ja 8 ning lõike 4. Hageja on seisukohal, et kostja vastutab kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse alusel. Mistahes omavahelist lepingulist suhet pooled esile ei toonud ja seda ei saa järeldada ka kohtu ette toodud eluliste asjaolude kogumi alusel. Järgnevalt võtab kolleegium seisukohad kostja vastutuse hageja poolt esile toodud võimalike materiaalõiguslike aluste osas, arvestades, et kostja vastutab hagejale varalise kahju õigusvastase tekitamise eest VÕS § 1043jj alusel üksnes juhul, kui on täidetud vähemalt järgmised eeldused: 1) kostja on pannud toime õigusvastase teo VÕS §-de 1045-1049 mõttes; 2) kostja on rikkumises süüdi (VÕS §-d 1043-1050); 3) hagejale on tekkinud varaline kahju (VÕS § 127 lõige 1); 4) kahju hüvitamine on ette nähtud VÕS §-des 129-132 või kahju hüvitamise võimalus tuleneb rikutud sätte kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lõige 2) ega ole seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumise puhul (VÕS § 1045 lõike 1 punkt 7) välistatud VÕS § 1045 lõikest 3 tulenevalt; 5) õigusvastase teo ja hagejale tekkinud varalise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4). Kasvõi ühe deliktilise vastutuse koosseisulise elemendi tõendamatuse korral hagi rahuldamisele ei kuulu.
47.Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo ja selle õigusvastasuse, kahju ning põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et mõne VÕS § 1045 lõikes 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu või hooletuse puudumise. Juhul, kui hageja tahab tugineda kostja tahtlikule õigusvastasele teole, peab ta seda tõendama ning kostja tahtluse korral ei saa viimane vabaneda vastutusest VÕS § 1050 järgi.
48.Hageja on mh seisukohal, et kostja vastutus saab tuleneda VÕS §-st 1048 (nõude materiaalõigusliku aluse esmane eelistus; t III kd lk 103-107). Nimetatud sätte kohaselt loetakse teisele isikule varalises küsimuses ebaõiget teavet või ebaõige arvamuse andnud või teabe või arvamuse, vaatamata uutele teadmistele, parandamata jätnud asjatundja käitumine õigusvastaseks, kui kahju tekitajale kuulub tema kutsealase tegevuse tõttu eriline usaldusseisund ja teabe või arvamuse saaja võis sellele usaldusele tugineda. Seega loetakse õigusvastaseks eriteadmisi omava isiku (asjatundja) tegu, mis seisneb
varalises küsimuses kannatanule ebaõige arvamuse või teabe andmises või sellise teabe või arvamuse parandamata jätmises. Hageja on seisukohal, et kostjat saab käsitleda kinnisvara ja ehitusala asjatundjana, kelle koostatud müügikuulutusele ja lepingueelsete läbirääkimiste käigus elamu kohta antud teabele sai hageja erilise usaldusseisundi tõttu tugineda.
49.Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu ja on seisukohal, et esitatud tõendite kogumi alusel ei leidnud tõendamist asjaolud, mis võimaldaksid käsitleda konkreetses müügiprotsessis kostjat asjatundjana viidatud sätte mõttes. Kolleegium on seisukohal, et tõendamist leidis, et kostja osales protsessis ühe müüja (oma ema) käsundi alusel maaklerina VÕS § 658 mõttes. Selles osas nõustub kolleegium hageja seisukohaga ja leiab, et maakohtu vastupidine järeldus maaklerilepingu puudumise kohta ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega tuvastamist leidnud asjaoludega. Maakohus toetus järelduse tegemisel esmajoones kostja kinnitusele lepinguliste suhete puudumise kohta tema ja ema vahel, kuid jättis täielikult hindamata kostja ja müügilepingu poolte ütlused kriminaalmenetluses ning tsiviilasjas nr 2-06-36362 (nähtuvad maakohtus dokumentaalsete tõenditena kogutud ülekuulamise protokollidest), samuti käesolevas asjas kogutud tunnistajate ütlustest ja hageja vande all antud seletusest.
50.VÕS § 658 lõike 1 kohaselt kohustub üks isik (maakler) maaklerilepinguga vahendama teisele isikule (käsundiandjale) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustusb maksma talle selle eest tasu. Seega iseloomustab maaklerilepingut käsunditäitja kohustus vahendada käsundiandjale lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutada sellisele võimalusele. Vahendamine aga tähendab lepingu sõlmimiseks käsundiandja ja kolmanda isiku kokkuviimist ja lepingu sõlmimiseks vajalike ettevalmistuste tegemist (nt lepinguprojekti ettevalmistamine, eelläbirääkimiste pidamiste korraldamine, vajalike dokumentide ja info hankimine jmt). Maaklerilepingust ei tulene maaklerile esindusõigust, vaid ta on kohustatud tegema kõik vajaliku selleks, et leping saaks käsundiandja poolt sõlmitud viimasele võimalikult soodsalt, täites seejuures käsundiandja suhtes hoolsus- ja lojaalsuskohustust (VÕS § 620) ja tema juhiseid (VÕS § 621). Eeltoodust tulenevalt on ekslik hageja arusaam, nagu oleks maakler tavapäraselt lepingu (ilmselt pidas hageja silmas müügilepingut) pooleks (seisukoht t III kd lk 17). VÕS § 208 lõike 1 kohaselt on müügilepingu poolteks müüja ja ostja, kelleks käesolevas asjas on vastavalt L.K ja K.K ning hageja.
51.Maaklerilepingu tuvastas kolleegium järgmiste asjaolude kogumi alusel. Poolte vahel puudub vaidlus, et 17.06.2006 portaalis www.kv.ee avaldatud müügikuulutuses oli kontaktina märgitud XXXXX XXXXXXXXXX OÜ ja nimetatud juriidilise isiku telefoninumbrid, millest üks oli kostja kasutuses; esimesel korral näitas maja XXXXX XXXXXXXXXX OÜ maakler M.V, kes on kostja elukaaslane; kostja on XXXXX XXXXXXXXXX OÜ juhataja, kes näitas maja kolmandal korral koos L.K; kostja viibis müügilepingu sõlmimise juures notaris. Hageja seletas vande all tsiviilasja nr 2-0636362 menetluses (t III kd lk 66h-66j pöördel) mh, et eellepingu sõlmimise vajadusest teatasid talle M.V ja kostja; et ta andis kostja kätte enda isikut tõendava dokumendi, laenuhalduri dokumendid ja elukaaslase dokumendid; et kostja teatas vastuseks tema ostusoovile, et müüja on hinda tõstnud; et 05.08.2006 kostjaga ühendust võttes teatas viimane, et temal ei ole müüjate kontakte ja ta püüab need saada; et asjaolust, et kostja on tegelikult ühe müüja poeg, sai ta teada alles peale müügilepingu sõlmimist ja esimeste puuduste avastamist. Kriminaalasjas kahtlustatavana ülekuulamisel (protokoll t I kd lk 350-353) kinnitas kostja, et ema soovis 2005.a maja müüa ja pöördus vastava
palvega tema poole; ta oli XXXXX XXXXXXXXXX OÜ osanik ja juhatuse liige; ta otsustas panna müügikuulutuse oma äriühingu kodulehele internetis; XXXXXXX OÜga emal lepingut ei olnud ja äriühing tasu ei saanud; kuulutus oli üleval 2005.a augusti lõpust-septembri algusest kuni novembrini ja uuesti 2006.a märtsist; broneerimislepingut keeldus hageja sõlmimast. Samasisulisi ütlusi andis kostja tunnistajana tsiviilasjas nr 206-36362 (t I kd lk 369pöördel-371), lisaks mh, et elas majas ka aastatel 1996-1999. Kriminaalasjas ütlusi andnud M.V ütluste kohaselt (t I kd lk 366-368) tekkis kostja emal maja müümise plaan 2005.a; ta palus abi pojalt, kes töötas kinnisvarabüroos; sellises olukorras ei oleks olnud mõistlik maksta vahendustasu mõnele teisele büroole; kuulutuse pani üles kostja; büroo vahendustasu ei saanud, lepingut ei sõlmitud, poeg osutas emale tasuta teenust. Sama kinnitas M.V tunnistajana tsiviilasjas nr 2-06-36362 (t I kd lk 371), lisades, et maja näitamine kuulus tema tööülesannete hulka. Müüja L.K tsiviilasjas nr 206-36362 vande all antud seletuse (t III kd lk 66j pöördel-66m) kohaselt tutvus ta enne müügikuulutuse avaldamist selle sisuga ja et sugulastele abi eest raha ei maksnud.
52.Tehingu tõlgendamisel tuleb eelkõige lähtuda VÕS § 29 lõike 1 alusel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama sätte lõike 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel mh arvestada selle sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust. Kolleegium on seisukohal, et eelnevast tulenevalt leidis tõendamist, et kostja ja tema ema vahel oli maaklerilepingu tunnustele vastav käsundussuhe. Otsuse eelmises punktis esiletoodud tõenditega on tõendatud, et ema palus pojalt abi elamu müügikuulutuse avaldamisel ja elamu ostjatele näitamisel ning et poeg kasutas selleks talle kuuluva kinnisvara vahendamisega tegeleva äriühingu kontaktandmeid, internetilehekülge, töötajat, samuti tegi muid toiminguid (osales müügiobjekti näitamise juures, organiseeris notari aja ja kogus ostjalt lepingu vormistamise jaoks vajalikud dokumendid), mis tavapäraselt iseloomustavad kinnisvaramaakleri tegevust kinnisvaratehingu vahendamisel. Asjaolu, et tõendamist ei leidnud tasu kokkulepe, ei muuda kohtu järeldust. Arvesse tuleb võtta konkreetse vaidluse asjaolusid, st tegemist oli lähisugulaste vahelise tehinguga, mille puhul on eluliselt usutav vastava teenuse osutamine ka tasuta. Seda enam, et VÕS ei välista maaklerilepingut ka olukorras, kus tasu ei ole kokku lepitud. VÕS § 665 kohaselt kui maakleritasu suurust ei ole kokku lepitud, loetakse selleks kohalikku tavalist maakleritasu sellise lepingu vahendamise või osutamise eest, selle puudumisel aga mõistlikku tasu.
53.Eeltoodust tulenevalt laieneb kostjale konkreetse kinnistu müügiga seonduvalt esmalt maakleri vastutus, mida iseloomustab eelkõige VÕS § 669. Viidatud sätte lõike 1 kohaselt ei vastuta maakler tema poolt vahendatud või osutatud lepingu täitmise eest (sama sätte lõikes 2 sätestatud erandlikku olukorda käesolevas vaidluses ei eksisteeri). Maakler vastutab käsundiandja ees maaklerilepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest, kuid mitte käsundiandja kohustuste täitmise eest kolmanda isiku ees ega vastupidi. Kinnisvara maakler ei ole VÕS § 1048 mõttes asjatundja, kuna tavapäraselt ei anna maakler, kes vahendab tehingut, selliseid arvamusi ega teavet, millele kolmandad isikud saaksid varalise otsuse tegemisel tugineda. Sellise arvamusena ei saa käsitleda müüja ja ehitusregistri andmete alusel koostatud kinnisvara müügikuulutust, nagu leiab hageja. Käesolevas asjas ei ole väidetud ega tõendatud, et kostja oleks andnud nt kinnisvarahindajana ema kinnistu kohta ebaõige turuväärtuse hinnangu, mille alusel oleks hageja teinud endale kahjuliku ostuotsuse. VÕS § 1048 mõttes on asjatundjateks nt audiitorid, advokaadid, notarid, arhidektid, kinnisvarahindajad jm asjatundjad, kes tegelevad oma kutsetegevuses isikute
nõustamisega varalistes küsimustes. Isegi kui kostjat saaks pidada ehitusspetsialistiks, nagu väidab hageja, tuginedes kostja vastavale haridusele (kostja ja L.K seletuste kohaselt lõpetas 1992.a Pärnu kutsekooli; t I kd lk 370pöördel, III kd lk 66l pöördel), ei ole tõendatud kostja poolt oma kutsetegevuses mistahes teabe andmine, mida saaks käsitleda arvamusena VÕS § 1048 mõttes. Asjaolu, et kostja osales elamu katusele plekk-katte panemisel, võib tähendada tema töölepingulist suhet tellijaga (emaga), kuid ei saa tuua kaasa lepinguvälist vastutust hageja poolt esiletoodud alusel.
54.Lisaks nähtub tsiviilasjas nr 2-06-32326 hageja vande all antud seletusest, et kuigi hageja käsitles kostjat lepingueelselt müüjate maaklerina, siis puudus tal tema vastu eriline usaldus, sest ta tahtis kindlasti enne ostuotsuse tegemist kohtuda müüjatega. Sellisele järeldusele saab asuda hageja järgmiste sõnade alusel: “ ... Tavaliselt on nii, et omanike ja maaklerite jutt ei kattu. Seetõttu teist korda maja vaatama minnes mõtlesin, et äkki õnnestub maja omanikuga otse rääkida. Proua oligi ukse peal ...“ (t III kd lk 66h). Hageja eriline usaldus kostja vastu ei saanud lepingueelselt tugineda ka asjaolul, et maakleri näol on tegemist müüja pojaga, kelle koduks on müügiobjekt olnud ka hilisemal ajal, sest hageja on ise selgitanud, et sai L.K ja kostja sugulusest teada alles peale müügilepingu sõlmimist oma töökaaslaste käest (t III kd lk 66i). Eeltoodu alusel ei saa VÕS § 1048 kolleegiumi arvates käesolevas asjas esiletoodud asjaolude alusel kostja vastutuse alusena kohaldamisele kuuluda.
55.Hageja järgmiseks alternatiiviks on VÕS § 1045 lõike 1 punkt 8, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Hageja on seisukohal, et kuna kostja oli teadlik maja tegelikust vanusest ja sellest, et tegelikkuses puudub uus katus, samuti pidi kostja teadma II korruse pehkinud ja mädanenud laest, kuid avaldas müügiobjekti kohta valesid andmeid, on tegemist kostja poolt tahtliku tegevusega, millele viitab ka tema hilisem käitumine (hoidus kõrvale kahju suuruse väljaselgitamisest, sai tehingust kasu, kantis L.Ku vara kingete abil) (t III kd lk 105-107). Viidatud sätte kohaldamiseks peab mh leidma tõendamist kostja teo heade kommete vastasus ja teotunnusena tahtlus. Heade kommete määratlust ja vastasuse mõistet ega kriteeriume ei ole seaduses määratletud. Kohtupraktika käsitleb neid seostatult eelkõige moraali ja õiglusega – kõik, mis on ebamoraalne ja ebaõiglane on ühtlasi ka heade kommete vastane. Tahtlusena tuleb käsitleda VÕS § 104 lõike 5 kohaselt sellist süü vormi, mille puhul isik oli teadlik oma käitumise õigusvastasusest ja soovis kahjuliku tagajärje saabumist ning teadlikkust hinnatakse subjektiivselt isikust lähtudes. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-18-15 (punktis 10) ja nr 3-2-1-62-13 (punktis 17) selgitanud, et viidatud sätte kohaldamiseks peab mh olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Nii kostja teo, selle õigusvastasuse kui tahtluse tõendamiskoormus lasub hagejal. TsMS § 232 lõike 1 kohaselt hindab kohus tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Seega hageja subjektiivne hinnang kostja käitumise kohta ei saa kohtu hinnangule aluseks olla.
56.Käesolevas asjas on kostja, L.K, K.K, M.V, A.K (t I kd lk 363-365) ja V.V (t I kd lk 358-362) ülekuulamise protokollidega, aga ka muude dokumentaalsete tõenditega (väljatrükk müügikuulutusega, L.Ku 11.09.2006 vastus hagejale (t I kd lk 212), projekt koos seletuskirjaga (I kd lk 126-145), tõendatud, et elamu ehitati 1969.a kooskõlastatud projekti alusel ja valmis 1970-ndate aastate keskpaigas, et elamu oli 1980.a toimunud tulekahju järgselt üles ehitatud, kusjuures kõrgem osa lammutati sisuliselt maha ja tehti uuesti üles, et kostja oli tulekahju ajal eelkooliealine, et põlengujärgseid kahjustusi näha/tajuda ei olnud, et inventariseerija poolt viidi aastatel 1986 ja 1993 elamu
dokumentatsiooni sisse jooksvad muudatused (t I kd lk 141), et 1990-ndate aastate teisel poolel ja 2000-ndate aastate alguses paigaldas kostja koos V.Vga elamule katusele plekk-katte, et aastal 2001 tegi kostja II korrusel remonti, mille käigus ei avanud konstruktsioone, et kasvuhoone lammutas peale 2000.a maha L.K, et aastal 2005 otsustas L.K maja müüa, et kuulutuse koostas kostja L.K saadud andmete ja ehitusregistris olevate andmete alusel. Hageja vande all antud seletus ühtegi loetletud asjaolu ümber ei lükka.
57.Eeltoodud asjaoludega on tõendatud, et müügikuulutus sisaldas tõepoolest teavet, mis võivad olla mitmetimõistetavad („ehitatud 1980“, „uus katus“), kuid samas on kostja põhjendused toimunule eluliselt usutavad – elamu ehitati peale tulekahjut suuremas osas ümber nimelt 1980.a ja plekk-kate oli ruberoidkatusele pandud peale oluliselt hiljem kui maja ise valmis, mistõttu selle kohta sõna „uus“ kasutamine oli subjektiivse hinnangu andmine maakleri (või omaniku) poolt katusele ja selle kasutamine ei ole hea usu vastane ega tõenda maakleri tahtlust avaldada valeteavet müügiobjekti kohta. Ka ei leidnud tõendamist, et kostja teadis enne hageja poolt tellitud ülemõõtmist 08.09.2006 (t I kd lk 234-241), et elamu tegelik kogupind on ehitusregistris märgitud 240m2 asemel 226m2, so lammutatud kasvuhoone võrra väiksem. Hageja esitatud tõendid ei tõenda veenvalt, et kostja oli teadlik, et elamu üles ehitamise käigus kasutati osaliselt tahmunud lauamaterjali elamu konstruktsioonides või et kunagiste läbijooksude tulemusena on II korruse laelauad osaliselt pehkinud. Ka A.K ütluste kohaselt kriminaalmenetluses ei lasknud tema teada selles majas katus peale pleki katusele panekut enam läbi, kuid eelnev ruberoidkatus oli lasknud korstna lähedalt läbi. Tulekahju ajal oli kostja 6-aastane ja ülesehitamise ajal ei elanud pere elamus, vaid mujal korteris. Kostja kinnitas kriminaalasja eeluurimises, et ei mäleta põlengust midagi, vanemad sellest ei rääkinud ja oma toas remonti tehes ei märganud ta põlengu jälgi. Kostja seletuse teeb usutavaks tema endise elukaaslase M.V (kes ise oli selles majas samuti mingil ajal elanud) eeluurimisel antud ütlused selle kohta, et ka tema sai tulekahjust teada alles peale hageja pretensioone ning et kunagi enne kostjaga neil sellest juttu ei olnud ning et peres sellest ei räägitud. Tõendatud ei ole ka, et katuse-pleki paigaldamisel ja II korrusel remonti tehes oleks kostja võtnud maha ruberoidkatuse ja vana viimistluse maja sees, mistõttu on tõendamata hageja väide, et kostja teadis katuse läbijooksust tekkinud laekonstruktsiooni veekahjustusest, kuid jättis sellest tahtlikult ja hea usu vastaselt ostjale rääkimata. Eeltoodust tulenevalt ei leidnud tõendamist kostja õigusvastane tegu ega koosseisulise elemendina kostja tahtlus, mistõttu ka see materiaalõiguslik alus kostja vastutuse alusena käesolevas asjas kohaldumisele ei kuulu.
58.Kolleegium on seisukohal, et seoses hageja etteheidetega kostjale müügikuulutuses avaldatud tegelikkusele mittevastava teabe kohta tuleb arvestada, et selline määramata arvule isikutele suunatud avalikus arvutivõrgus avaldatud kuulutus ei ole pakkumine VÕS § 16 lõike 1 mõttes, vaid ettepanek esitada pakkumine (ettepanek astuda lepingu sõlmimise eesmärgil läbirääkimistesse) sama sätte lõike 3 mõttes. Kinnisvara müügikuulutuse avaldamisega ei avalda müüja tahet olla ettepanekuga nõustumise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Konkreetne müügikuulutus ei olnud sõlmitava lepingu osa (vastupidist ei nähtu ka lepingutekstist (t I kd lk 92-110)), mistõttu ka võimalikud eksimused kuulutuse tekstis ei saanud olla selliseks oluliseks teabeks, mille tõttu oleks saanud ostjale kahju tekkida. Müügilepingu tingimused, sh müügiobjekti iseloomustavad kriteeriumid, tuli hilisematel lepingupooltel rääkida läbi lepingueelsete läbirääkimiste käigus.
59.Hageja järgmiseks alternatiiviks on VÕS § 1045 lõike 1 punkt 7, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Hageja on seisukohal, et kostja rikkus lepingueelsete läbirääkimiste käigus VÕS-i § 14 lõikes 2 sätestatud kohustust teatada teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, v.a asjaoludest, mille teatamist teine pool mõistlikult oodata ei saa. Lepingueelsetel läbirääkimistel tekkivat teavitamiskohustust reguleerib ka TsÜS § 95, mille kohaselt tuleb teatamiskohustuse sisustamisel eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Otsustamaks, kas ja kui, siis millises ulatuses oli kohustatud lepingueelsetel läbirääkimistel osalev müüja maakler teatama ostjale asjaoludest, millest müüja (eelduslikult) ei teatanud, tuleb kolleegiumi arvates võtta esmalt arvesse, et maakleril olid samal ajal maaklerlepingust tulenevad lojaalsus- ja hoolsuskohustus oma lepingupartneri ehk käsundiandjast müüja ees. Maaklerilepingust tulenevalt on maakler kohustatud tegema kõik vajaliku selleks, et tema poolt vahendatav leping saaks käsundiandja poolt sõlmitud viimasele võimalikult soodsalt, vastasel juhul rikuks ta oma lepingust tulenevaid kohustusi. Lisaks – isegi kui nõustuda hagejaga, et ka kostja (lisaks müüjatele) oli kohustatud enne lepingu sõlmimist teatama talle 1980.a toimunud tulekahjuga ja selle järgse elamu ülesehitamisega (selleks kasutatud materjalid) seonduvaid asjaolusid, siis leidis eelpool tuvastamist, et kostja ei olnud neist asjaoludest teadlik (vähemalt ei suutnud hageja veenvalt vastupidist tõendada), mistõttu ei saanud ta selles osas ka lepingueelsete läbirääkimiste kohustust rikkuda. Asjaolust, et enne katusekatte vahetamist toimusid läbijooksud korstna kõrvalt, kostja ja M.V ostjale rääkisid ja veekahjustusega kohta II korruse lae näitasid, mida tõendavad nimetatud isikute, aga ka L.K ütlused/vande all antud seletused teises tsiviilasjas ja seda kinnitas ka hageja teises tsiviilasjas vande all antud seletuses (t III kd lk 66h). Kostja võimalikku vastutust ei saa samastada müüja vastutusega, kes vastutab müüdud asjal varjatud puuduste ilmnemise eest ka juhul, kui ta neist teadlik ei olnud (Riigikohtu lahend nr 3-21-50-15, punkt 18). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja vastu hagi rahuldamiseks puudub alus ka VÕS § 14 lõike 2 ja § 1045 lõike 1 punkti 7 alusel ning isegi kui lepingueelsete läbirääkimiste käigus jäi ostjale äratuntavat huvi omavaid asjaolusid teatamata, vastutab selle eest müüja lepingust tekkinud kohustuste rikkumise alusel (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-171-14).
60.Kuna hageja ei välistanud mistahes materiaalõiguslikku alust, siis peab kolleegium vajalikuks selgitada, et ei tuvastanud kostjal vastutuse tekkimist hageja ees viimase poolt esiletoodud eluliste asjaolude alusel ka mistahes muul lepinguvälisel alusel. Käesolevas lahendis ei ole hinnatud poolte väiteid ega tõendeid kahju suuruse ega põhjusliku seose kohta, kuna tuvastamist ei leidnud deliktilise vastutuse elementidest kostja õigusvastane tegu, mistõttu puudub alus hagi rahuldamiseks.
61.Määrusega 26.04.2011 asendas maakohus varasemalt rakendatud hagi tagamise abinõu ja seadis uue abinõuna kohtuliku hüpoteegi kostjale kuuluvale kinnistule asukohaga XXXXXX külas XXXXX vallas XXXXXX (t II kd lk 134-137). Maakohus ei võtnud otsuses seisukohta rakendatud hagi tagamise abinõu kohta. Seega tuleb kolleegiumil TsMS § 442 lõike 5 alusel maakohtu otsust selles osas täiendada. Hagi rahuldamata jäämisel tuleb TsMS 386 lõike 4 alusel menetluses rakendatud hagi tagamise abinõu tühistada.
62.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetlusega seotud kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
63.Järgnevalt määrab kolleegium vastavalt jaotusele kindlaks TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes ringkonnakohtus vastustaja poolt kantud ja talle apellandi poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Menetluskulude kindlaksmääramise taotlusest (esitatud 02.12.2015 kohtuistungil koos arvega nr 94; t VI kd lk 17) nähtuvalt on vastustaja menetluskuluks apellatsiooniastmes 360 eurot, milleks on tasu õigusteenuse osutamise eest. Kohtuistungil esindaja selgitas, et tegemist on istungi kuluga. Taotlusest nähtuvalt on esindajal kulunud vastustaja esindamisele kokku 3h, tunnihind 100 eurot. Apellant vastuväidet ei esitanud. Kohtuistung kestis 2h (protokoll t VI kd lk 18-20). Seega on apellatsioonikohtu istungiga seotud põhjendatud ja vajalikuks kuluks vastustajal seoses esindaja osalemisega istungil 2hx100=200 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, so 40 eurot. Seega kokku tuleb apellandil vastustajale hüvitada apellatsioonimenetluse kulu 240 eurot.
64.Käesolevas asjas tuleb kohaldada TsMS § 137 lõike 11 alusel muuta maakohtus määratud hagihinda, sest tsiviilasja materjalidest nähtub, et otsuse sissejuhatuses märgitud 44 312.08 eurot ei vasta TsMS-s sätestatud hagihinna määramise reeglitele. Alates 01.01.2009 kehtib TsMS § 123 redaktsiooonis, mille kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas hagiavalduse 01.06.2010 (t I kd lk 64-91), millega nõudis kostjalt tekitatud varalise kahju väljamõistmist summas 932 185.70 krooni (so 59 577.52 eurot). Alates 01.01.2009 kehtib TsMS § 124 lõige 1 redaktsioonis, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Seega oli maakohtus tsiviilasja hinnaks 932 185.70 krooni, so alates 01.01.2011 kehtivas vääringus 59 577.52 eurot.
65.Tsiviilasja hinna määramine omab käesolevas asjas tähtsust määramaks kindlaks hageja poolt hagi esitamisel tasumata riigilõivu suurust. Hageja oli maakohtus vabastatud riigilõivu tasumisest täies ulatuses (määrus 11.04.2011; t II kd lk 77-78), kusjuures kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) redaktsiooni kohaselt oleks ta pidanud hagihinna 59 577.52 euro korral tasuma riigilõivu 4793.37 eurot. TsMS § 190 lõike 4 ja § 179 lõike 1 alusel tuleb tasumata riigilõiv mõista hagi rahuldamata jäämise korral hagejalt riigi kasuks välja. Väljamõistetava riigilõivu suuruse määramisel tuleb arvestada, et Riigikohus tunnistas 10.04.2013 lahendis nr 3-4-1-27-12 eelpool viidatud riigilõivu suuruse osas hagiavalduse esitamisel RLS § 57 lõike 1 koostoimes lisaga 1 vastuolus olevaks põhiseadusega. Seega tuli hageja 01.06.2010 hagi esitades lähtuda eelmisest RLS-i redaktsioonist (kehtis kuni 01.01.2009), mille kohaselt oli riigilõivu suuruseks 932 185.70 krooni suuruse hagihinna puhul 36 250 krooni, so kehtivas vääringus 2316.80 eurot. Nimetatud summa kuulub hagejalt riigituludesse väljamõistmisele.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.