Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
VK hagi ALG Liisingu AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.12.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.11.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VK apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6000 eurot
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja VK (isikukood XXXXXXXXXX), vandeadvokaat Tanel Mällas
esindaja
Kostja ALG Liisingu AS (reg kood 10308153), lepinguline esindaja Kirill Gavrilov
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 14.11.2013 otsus lõppjärelduses muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendustega.
2.VK apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Poolte maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta VK kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud ja hageja nõue
1.VK (hageja) esitas 7. veebruaril 2013 Harju Maakohtule ALG Liisingu AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada lubamatuks täitemenetluse täiteasjas nr 034/2012/3377. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 3. oktoobril 2007 laenulepingu nr 78151 (edaspidi laenuleping 1), millega kostja laenas hagejale 320 000 krooni intressiga 20,4% aastas, ja 4. veebruaril 2008 laenulepingu nr 88018 (laenuleping 2), millega kostja laenas hagejale 430 000 krooni intressiga 24% aastas. Kahe esimese laenulepingu sihtotstarbeks oli käibevahendite finantseerimine. 5. mail 2008 sõlmisid pooled laenulepingu nr 88068 (laenuleping 3), millega kostja laenas hagejale 457 462 krooni intressiga 24% aastas. Laenulepingu sihtotstarbeks oli laenulepingust nr 88018 tulenevate võlgade kustutamine. 29. mail 2009 sõlmisid pooled laenulepingu nr 98012 (laenuleping 4), millega kostja laenas hagejale 593 051 krooni 30 senti, intressiga 15,15% aastas, millest 138 637 krooni 17 senti pidi kostja hagejale tasuma sularahas ning 454 414 krooni 13 senti tasaarvestama lepingutest nr 78151 ja nr 88068 tulenevate võlgnevustega. Pärast tasaarvestust loeti lepingud nr 78151 ja nr 88068 lõpetatuks ning kõik võlgnevused ja igakuiste tagasimaksete võlgnevused ja ettemaksed üleviiduks lepingu nr 98012 maksegraafikusse. Viivisemäär oli kõikides lepingutes 0,5% tähtajaks tasumata summast päevas.
5.oktoobril 2007 sõlmitud notariaalse lepinguga seati kostja kasuks hagejale kuuluvale kinnisasjale hüpoteek hüpoteegisummaga 520 000 krooni, igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. 5. veebruaril 2008 suurendati hüpoteegisummat 1 170 000 kroonini. Hagejaga sõlmitud laenulepingud olid vastuolus heade kommetega, mistõttu kostjal ei ole hageja vastu 74 776 euro 63 sendi suurust nõuet. Lepingutest tulenev intress oli liiga kõrge. Lisaks sõlmis hageja lepingud nr 88068 ja nr 98012 sundolukorras, et oma elukoht säilitada. Hageja võlgnevus on sissenõutavast summast ka väiksem. Hageja on saanud tegelikult enda käsutusse esimese kahe laenulepingu alusel kokku 750 000 krooni. Viimastes lepingutes nimetatud summadega tehti tasaarvestusi eelnevate võlgnevustega. Lepingus nr 98012 nimetatud summat 138 637 krooni 17 senti ei ole hageja kostjalt sularahas kunagi saanud. Hageja on kostjale tagastanud kokku 578 780 krooni 23 senti, mistõttu ta nõustus tasuma veel 10 942 eurot 93 senti ning mõistliku viivise. Kostja vastuväited ja põhjendused
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja hinnangul on hagi aegunud. Lisaks on vaidluse lahendamiseks tähtis ainult 29. mail 2009 sõlmitud laenuleping, sest ülejäänud lepingud on poolte kokkuleppel lõppenud. Täitmisavalduse esitamise hetke seisuga oli kostjal hageja vastu kokku 74 776 euro 63 sendi suurune nõue, millest laenu põhiosa oli 37 902 eurot 89 senti, intress 1913 eurot 91 senti ja viivis 34 959 eurot 83 senti. Kostja on laenulepingutes märgitud summad hagejale välja maksnud. Kassa väljamineku order tõendab, et hageja on saanud kostjalt sularahas 138 637 krooni 17 senti. Hageja ei põhjendanud, miks on lepingud vastuolus heade kommetega. Intressimäärad ei olnud liiga kõrged. Maakohtu otsuse põhjendused
3.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sundtäitmine täiteasjas nr 034/2012/3377 on lubatav. Sundtäitmine on tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas lubamatu ulatuses, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse viivise katteks rohkem kui põhinõue 37 902 eurot 89 senti. Maakohus luges kassa väljamineku orderite ja riigisiseste maksekorraldustega tõendatuks, et kostja on hagejale tasunud ja hageja on vastu võtnud laenu kokku 87 622 eurot 81 senti. Hageja ei ole tõendanud kostjale laenusumma tasumist või seda, et ta laenusummasid ei oleks kostjalt saanud. Seega võlgneb hageja kostjale täitmisteates märgitud 37 902 eurot 89 senti.
Intressimäär ei olnud liiga kõrge, ebaproportsionaalne ega vastuolus heade kommetega. Hageja ei ole tõendanud laenu võtmist sundolukorras. Lisaks palus hageja korduvalt ise laenu tagastamise tähtaega pikendada ning andis lubadusi laenukohustuse täitmiseks, kuid ei tagastanud laenu. Seega oli täitemenetluse alustamine põhjendatud. Kostja on nõudnud täitemenetluses viivist 34 959 eurot 83 senti, mis on väiksem kui põhinõue. Kostja viivisenõue ei ole ülemäära suur ja puudub alus seda vähendada. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada, teha asjas uus otsus ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja hinnangul on maakohus otsuse tegemisel rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kostja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Olukorras, kus krediidiandaja sõlmib maksevõimetu ja juba võlgu oleva krediidivõtjaga korduvalt uusi lühiajalisi lepinguid eelmiste võlgnevuste tasaarvestamiseks, suureneb krediidivõtja laenukoormus ülejõukäivaks. Selline käitumine ei ole kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Maakohus on jätnud hindamata asjaolu, et kostja ei esitanud maakohtus ühtegi tõendit hageja krediidivõimekuse hindamise kohta, vaid oli seisukohal, et laenulepingu sõlmimise ajal vastutustundliku laenamise põhimõte ei kehtinud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.11.2012 otsuse nr 3-2-1-136-12 punktis 24 on märgitud, et professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg-st 1 tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja nö krediidi-võimekuse analüüs, st krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud, kas kostja tegi laenu andmisel hagejale nõuetekohase riskianalüüsi ja oli veendunud tema võimes lepingut täita. Maakohus on rikkunud materiaalõiguse norme. Alates 01.01.2007 kehtiv krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 ütleb, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud vastutustundliku laenamise põhimõttele ei saa anda erinevat sisu hiljem jõustunud VÕS §-ga 4032 võrreldes. Hageja leiab, et välja mõistetud viivis on liialt suur. Tegelikkuses on reaalse raha osakaal, mida kostja hagejale laenas, väiksemas mahus, kui kostja oma kassa väljamineku orderis näidanud on. Samuti ei ole kohus oma otsuse näidanud, millise perioodi eest on viivist arvestatud ning kui suur on viivisemäär, mida kohus on mõistlikuks pidanud. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega jäeti sundtäitmine tunnistamata lubamatuks 37 902,89 eurot ületavas osas, so summas 36 873,74 eurot, ning jaotati menetluskulud. Ringkonnakohus tunnistas sundtäitmise lubatavaks summas 37 902 eurot ja 89 senti. Tühistatud osas saadeti tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamata jätmise (36 873,74 euro ulatuses) ja maakohtule tagasi saatmise osas. Riigikohtu suuniste järgi tuli ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel anda pooltele võimalus avaldada oma seisukoht selle kohta, millise kokkuleppega oli 29. mail 2009 sõlmitud laenulepingu puhul tegemist. Lähtudes poolte esitatud asjaoludest, tuleb ringkonnakohtul muu hulgas välja selgitada poolte sõlmitud lepingu olemus ning sellest tulenevalt otsustada, kas või millises ulatuses VÕS § 113 lg 6 kohaldub. Edasises menetluses on kostja selgitanud, et ei ole nõudnud hagejalt kunagi intressilt ega viiviselt viivist ja intressi. Laenulepingu 4 alusel ei arvestatud eelnevate laenulepingute järgseid intressi ja viivisevõlgnevusi uue laenu nö põhiosa hulka. Laenulepingu 4 puhul oli tegemist uue laenulepinguga, mille käigus muutus laenu põhisumma, intressid ja muud tingimused. Selle laenulepingu sõlmimisel oli uueks laenusummas 593 051,30 krooni, millest 138 637,17 krooni anti hagejale rahas ja 454 414,13 krooni leoti uueks laenulepingujärgseks põhivõlaks laenulepingute 1 ja 3 hageja poolt tasumata jäänud laenude põhiosade jäägid ehk laenulepingute järgi tasumata jäänud laenu põhiosad. Laenulepingute nr 1 ja 3 järgsed muud nõuded (lepingutasud, intressid, viivised) ja osa põhivõlgnevusest tasus hageja enne 29.05.2009. Viimased tagasimaksed toimusid vahetult enne laenulepingu 4 sõlmimist 27.05.2009. Laenulepingu 1 alusel andis hageja kostjale üle 84 335 kr ja laenulepingu 3 alusel 130 000 krooni, seega olid laenulepingu 4 sõlmimise ajaks kustutatud kogu jooksev võlgnevus ehk selleks ajaks sissenõutavaks muutunud võlgnevused/nõuded. Hageja soovis seejärel uut täiendavat laenu ja lisaks sõlmida kahe eelnimetatud laenulepingujärgse veel tasumata põhiosa osas uus laenuleping uutel, hageja jaoks soodsamatel tingimustel, kuna muu hulgas vähenes laenu intress, lisaks pikendati laenu tagasimaksmise tähtaega. Täitemenetluses oli ole kostja nõudnud viivist intressilt ega viivistelt, vaid on arvestanud viivist laenulepingus 4 kokku lepitud viivise määra alusel tagastamata laenu põhiosalt. Hageja ei ole tagastanud laenulepingu 4 alusel laenu põhiosast midagi. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et talle anti reaalselt laenu kahe laenulepingu alusel, mida hageja ka jooksvalt tasus. Ülejäänud kahes lepingus on kajastatud apellandi võlgnevused nii intresside kui viiviste osas. Hageja ei pea laenulepinguid 3 ja 4 kompromissilepinguteks, kuna apellandile lisati võlgnevuseks kõik laenulepingute 1 ja 2 alusel kostjale tasumata maksed, lisaks põhivõlgnevusele ka intress ja viivised. Nähtuvalt laenulepingutest 1 ja 2 sai apellant laenu 320 000 ja 430 000 krooni. Samas laenulepingute 3 ja 4 alusel sai apellant laenu vastavalt 457 462 krooni ja 593 051,30 krooni. See viitab asjaolule, et uued laenulepingut sõlmiti vanade laenulepingute jääkidele, mis koosnes laenu põhiosast ja tasumata intressidest ja viivistest. Hageja ei ole saanud enda käsutusse sularaha, mis on kajastatud kassa väljamineku orderitel. Ei ole eluliselt usutav, et apellant oleks laenanud kostjalt 29.05.2009 138 637,17 krooni. Nimetatud dokumentidel on tema allkiri, kuid sellise dokumendi vormistamise soov oli kostjal. Vastustaja on oma 19.11.2015 menetlusdokumendis avaldanud päevade arvu, mille ulatuses on apellant 03.10.2007 ja 05.05.2008 sõlmitud lepingutelt tasutud intresse 604 ja 389 päeva. Samas tulenevalt Riigikohtu praktikast saab intresse arvestada ainult lepingu kehtivuse perioodil. Seega on kostja arvestanud hilisemalt sõlmitud laenulepingutesse ka tasumata intresse. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb osaliselt selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale
on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1), seega sundtäitmise lubamatuks tunnistamata jätmist 37 902,89 eurot ületavas osas. Otsus on jõustunud ka maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 osas, mille kohaselt sundtäitmine on lubamatu tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse viivise katteks rohkem kui põhinõude 37 902,89 euro suurus.
8.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled, kuidas kujundati laenulepingutest nr 1 ja 3 tulenev võlgnevus ümber laenulepingus nr 4 ja kas kostja on arvestanud lubamatult varasemate laenulepingute järgselt intressilt viivist. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud lahendis muutnud oma varasemat seisukohta ja leidnud, et seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi, seadus keelab kohustuse täitmisega uuesti viivitusse sattunud võlgnikul sissenõutavaks intressilt ja viiviselt viivise arvestamise. Vaidlus on VÕS § 113 lg 6 kohaldamises, mida maakohus ei analüüsinud.
9.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on hagejale laenuna välja maksnud 87 622,81 eurot, sealhulgas võttis hageja 29.05.2009 kassa väljamineku orderi alusel vastu 138 637,17 kr. Kostja on apellatsioonimenetluses selgitanud, et laenuleping 4, mille alusel on tekkinud täitemenetluses nõutav võlgnevus, sõlmiti osaliselt hagejale uue laenu andmiseks ja osaliselt refinantseeriti sellega varasematest laenulepingutest 1 ja 3 tulenevaid laenu põhiosa jääke. Laenulepingute 1 ja 3 kõrvalnõuded oli hageja laenulepingu 4 sõlmimise ajaks rahuldanud. Kokku oli seisuga 29.09.2009 laenulepingutest 1 ja 3 tulenev laenu põhiosa võlgnevus 32 768,50 + 421 645,63 = 454 414,13 kr. Nimetatut kinnitab ka laenulepingu 4 lisa 1 ehk maksegraafik (I kd, tl 41), millest tuleneb, et laenulepingust 1 viidi üle laenulepingusse 4 jooksev võlg 28 433,50 kr ja lepingust 3 jooksev võlg 425 980,63 kr, mis teeb kokku 454 414,13 kr. Kuigi summade suurus erinevate laenulepingute lõikes on maksegraafikus ja kostja 19.11.2015 menetlusdokumendis esitatud tabelis erinev, kattub lõppsumma 454 414,13 kr. Lisaks nähtub samast tõendist, et hagejale anti lisafinantseeringuna 138 637,17 kr.
10.Hageja ei ole menetluses vaidlustanud asjaolu, et ta maksis laenulepingu nr 1 alusel tagasi 84 335 kr ja laenulepingu nr 3 alusel 130 000 kr. Laenulepingu 1 maksegraafikuga (I kd, tl 16) loeb kohus tõendatuks, et hageja võlgnes kostjale laenu põhiosa 320 000 kr, intressina 16 320 kr ja lepingu tasu 3200 kr. Laenulepingu nr 3 maksegraafikuga (I kd, tl 32) loeb kohus tõendatuks, et hageja võlgnes kostjale laenu põhiosa 457 462 kr, intressina 27 447,72 kr ja lepingu tasu 6862 kr. Arvestades VÕS § 88 lg-s 8 sätestatut, on eelduslikult täidetud hageja intressi ja lepingutasu kohustus mõlema laenulepingu järgi. Hageja ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud.
11.Põhjendamatu on hageja seisukoht nagu oleks kostja arvestanud intressi laenulepingutelt nr 1 ja 3 peale lepingute lõppemist. Tulenevalt laenulepingute 1 ja 3 p-dest 1.2 ja 2.2 oli intressi määraks 24 % ja intressi arvestati laenu netosummalt, mitte tagastamata laenusummalt. Lisaks on pooled kokku leppinud, et intressi arvestatakse kogu laenu tagastamiseni. Nimetatuga on seletatav kostja 19.11.2015 menetlusdokumendis sisalduvas tabelis toodud arvestus, et laenulepingu nr 1 alusel arvestati intresse 604 päeva eest ja laenulepingu 3 alusel 389 päeva eest kuni 29.05.2009. Puuduvad andmed, et laenulepingud nr 1 ja 3 oleksid kostja poolt nende täitmise tõttu üles öeldud enne 29.05.2009. Seega, kuigi laenulepingute tähtaeg saabus enne 29.05.2009, võis kostja nõuda hagejalt intressi tasumist kuni laenulepingu ülesütlemiseni või uue laenulepingu sõlmimiseni, millega pooled lõpetasid laenulepingud nr 1 ja 3 kokkuleppel ja kandsid laenulepingutest 1 ja 3 tulenevad võlgnevused üle laenulepingusse nr 4.
12.Poolte poolt esile toodud asjaolud viitavad ringkonnakohtu hinnangul sellele, et pooled soovisid laenulepingu nr 4 sõlmimisel refinantseerida laenulepingutest 1 ja 3 tulenevaid võlgnevusi ning hageja
soovis täiendavat laenu. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja saavutas laenulepinguga nr 4 soodsama intressimäära võrreldes laenulepingutega nr 1 ja 3. Samuti tuleneb poolte poolt esile toodud asjaoludest, et hageja laenulepingute nr 1 ja 3 laenu tagastamise tähtaega sisuliselt pikendati laenulepinguga nr 4. Pooled ei ole tuginenud asjaolule, et nende vahel oleks olnud laenuleping 4 sõlmimisel ebaselgust varasemate laenulepingute võlgnevuse koosseisust või kaheldi üldiselt võlgniku võimekuses laenu tagasi maksta. Seetõttu ei ole laenulepingut 4 võimalik vaadelda kompromissilepinguna VÕS § 578 lg 1 mõttes.
13.Apellandi 03.12.2015 menetlusdokumendis esitatud väide, et 05.05.2008 (laenuleping 3) laenulepingule lisati kõik 03.10.2007 (laenuleping 1) tulenevad võlgnevused, on esitatud menetluses esmakordselt. Varasemas menetluses on apellant tuginenud asjaolule, et laenulepingust 1 ja 3 tulenevad võlgnevused kanti üle laenulepingusse 4. Kuna apellant ei ole põhjendanud uute asjaolude esitamata jätmist varasemas menetluses, jätab ringkonnakohus vastava apellandi väite tähelepanuta (TsMS 633 lg 5). Eeltoodud põhjendustel tuleb hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
14.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Tulenevalt Riigikohtu 11.02.2015 lahendi 3-2-1-147-14 p-s 22 toodud seisukohtadest määrab käesolevas tsiviilasjas kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.