Kohtulahend

98012, nõude sisuks hüpoteegiga tagatud nõue 74 776, 63 eurot (laenu põhiosa 37 902, 89 eurot, intress 1913, 91 eurot, viivis 34 959, 83 eurot). 07.02.2013 esitas VK (hageja) hagi ALG Liisingu AS-i (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 034/2012/3377. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 03.10.2007 poolte vahel laenuleping nr 78151, millega kostja laenas hagejale 320 000 krooni, intressiga 20,4% aastas ning viivisemääraga 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt. 04.02.2008 sõlmiti laenuleping nr 88018, millega kostja laenas hagejale 430 000 krooni, intressiga 24% aastas ning viivisemääraga 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt. Kahe esimese laenulepingu sihtotstarbeks oli käibevahendite finantseerimine. 05.05.2008 sõlmiti laenuleping nr 88068, millega kostja laenas hagejale 457 462 krooni, intressiga 24% aastas ning viivisemääraga 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt. Laenulepingu sihtotstarbeks oli võlgade kustutamine (leping nr 88018). 29.05.2009 sõlmiti laenuleping nr 98012, millega kostja laenas hagejale 593 051, 30 krooni, millest 138 637, 17 krooni pidi kostja hagejale tasuma sularahas ning summa 454 414, 13 krooni tasaarvestama lepingutest nr 78151 ja nr 88068 tulenevate võlgnevustega. Peale tasaarvestust loeti lepingud nr 78151 ja nr 88068 lõpetatuks ning kõik võlgnevused ja igakuiste tagasimaksete võlgnevused ja/või ettemaksud üleviiduks lepingu nr 98012 maksegraafikusse. 05.10.2007 sõlmitud notariaalse lepinguga seati kostja kasuks hagejale kuuluva kinnistu kolmandale järjekohale hüpoteek hüpoteegisummaga 520 000 krooni igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. 05.02.2008 sõlmitud notariaalse lepinguga suurendati hüpoteegisummat 1 170 000 kroonini. Hageja väitel olid temaga sõlmitud laenulepingud vastuolus heade kommetega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt, mistõttu puudub kostjal hageja vastu nõue summas 74 776, 63 eurot ning seetõttu tuleb täiteasi nr 034/2012/3377 tunnistada lubamatuks. Hageja ei nõustunud ka nõude suurusega. Hageja on saanud reaalselt enda käsutusse esimese kahe laenulepingu alusel kokku 750 000 krooni. Lepingutes nr 88068 ja nr 98012 toodud summasid ei ole hageja saanud, vaid nendes kajastatud summadega on teostatud tasaarvestusi eelnevatest lepingutest tulenevate summadega. Lepingus nr 98012 nimetatud summat 138 637, 17 krooni ei ole hageja kostjalt sularahas kunagi saanud. Hageja hinnangul oli lepingutest nr 78151, nr 88018 ja nr 88068 tulenevate vastastikuste soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas seetõttu, et hagejalt on nõutud liiga kõrget intressi (esimese lepingu järgi 20,40% aastas, teise ja kolmanda lepingu järgi 24% aastas). Intressimäärad ei ole vastavuses sõlmitud laenulepingute pikkuse ning tagatistega. Hageja arvates oleks mõistlikuks intressimääraks kuni 10% aastas, kuna kostja nõue oli tagatud hageja kinnistule seatud hüpoteegiga. Lisaks sõlmis hageja lepingud nr 88068 ja nr 98012 sundolukorras, kuna muid võimalusi oma elukoha säilitamiseks hagejal ei olnud. Kostja on krediidiandjana käitunud pahauskselt, sest hageja võlgnikuna oli juba makseraskustes ning kostja asetas hageja uute lepingute sõlmimisega veelgi raskemasse finantsolukorda. Kostja kasutas hageja sundolukorda ära enda huvides. Olukord, kus krediidiandja sõlmib maksevõimetu krediidivõtjaga korduvalt uusi lühiajalisi lepinguid eelmiste võlgnevuste tasaarvestamiseks, suureneb hageja laenukoormus ülejõukäivaks ja antud käitumine ei ole kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega ja selline tehing tuleb lugeda heade kommetega vastuoluks olevaks (TsÜS § 86 lg 2 p 1). Hageja arvestuse kohaselt on ta kostjale tagastanud laenu kokku 578 780, 23 krooni, mistõttu nõustus ta tasuma veel 171 219, 77 krooni (750 000 - 578 780, 23) ehk 10 942, 93 eurot ning mõistlikuks ulatuses viivist.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul on hagi esitatud peale aegumistähtaega. Hageja oleks pidanud hagi esitama kolme aasta jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Hageja pole eelnevalt esitanud ühtegi vastuväidet laenulepingute sõlmimisel, muutmisel, lõpetamistel ega selle alusel nõuete esitamisel. Hageja pole vaidlustanud ka lepingute kehtivust või mõnda selle tingimustest. Antud juhul ei oma tähtsust laenulepingud nr 78151, nr 88018 ja nr 88068, kuna need on poolte kokkuleppel lõppenud ja ainsana kehtis seejärel 29.05.2009 sõlmitud laenuleping nr 98012. Tähtsust ei oma hageja võlgnevuse arvestus, kuna see ei puuduta laenulepingut nr 98012 ega vasta tõele ka teiste laenulepingute suhtes. Hageja on saanud kostjalt rohkem kui 750 000 krooni. Kuna hageja laenulepingut ei täitnud, oli kostja sunnitud esitama täitmisavalduse. Täitemenetluse algatamine oli seaduslik ja põhjendatud. Hageja ei ole esitanud mingeid vastuväiteid ka kohtutäituri tegevusele. Täitmisavalduse esitamise seisuga oli kostja nõue hageja vastu kokku 74 776, 63 eurot, millest moodustas laenu põhiosa 37 902,8 9 eurot, intress 1913, 91 eurot ja viivis 34 959, 83 eurot. Nõue tuleneb hageja poolt täitmata laenulepingust nr 98012. Kostja on laenulepingute alusel väljamakstavad summad hagejale ka reaalselt välja maksnud. Hageja on saanud kostjalt ka sularahas 138 637, 17 krooni, mida tõendab kassa väljamineku 29.05.2009 order. Täitmisavalduses on märgitud õigesti summad, mis hageja kostjale võlgneb. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, mis põhjusel on kolm lepingut vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Hageja poolt TsÜS § 86 lg-tes 1 ja 2 sätestatud asjaolude puudumist tõendab mh ka asjaolu, et hageja on korduvalt sõlminud notari juures hüpoteegi seadmisega seonduvaid lepinguid. Uute lepingute sõlmimine ei asetanud hagejat raskemasse olukorda. Samuti ei ole hageja tõendanud, milles seisnes raskemasse olukorda panek. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud oma väidet tehingu tühisuse kohta. Vastutustundliku laenamise põhimõte (võlaõigusseadus (VÕS) § 4032) jõustus alles 01.07.2011. Kohaldada ei saa ka praegu kehtivat TsÜS § 86 lg-t 3, kuna see säte ei kehtinud esimese kolme lepingu sõlmimise ajal. Hageja ei ole tõendanud, et lepingud nr 88068 ja nr 98012 sõlmiti sundolukorras. Laenulepingud sõlmiti hageja taotlusel, kuivõrd viimane ei suutnud täita oma varasemalt sõlmitud laenulepingutest tulenevaid rahalisi kohustusi. Laenulepingute sõlmimisel ja notari juures korduvalt hüpoteekide seadmisel pidi hageja olema teadlik ka sellest, milliseid kohustusi ta endale võtab. Kostja tuli korduvalt vastu hageja taotlustele laenulepingute pikendamiseks ja tegi seda alati igakordselt soodsamate või vähemalt samade tingimustega kui eelmiste lepingute puhul. Hageja ei ole välja toonud põhjusi, miks olid lepingutes kokku lepitud intressid tema hinnangul liialt kõrged (arvestades peale 01.05.2009 kehtima hakanud TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.06.2011 määruse nr 3-2-1-49-11 punkti 8). Lepingu nr 98012 intress oli 15,15% aastas, mis ei ole liialt kõrge. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 14.11.2013 otsusega jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu hinnangul oli sundtäitmine täiteasjas nr 034/2012/3377 lubatav ning sundtäitmine täiteasjas nr 034/2012/3377 tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas lubamatu ulatuses, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse viivise katteks rohkem kui põhinõude (37 902, 89 euro) suurus.

Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja nõue on aegunud; kui suure summa kostja hagejale laenas; kas laenulepingutes on kokku lepitud ülemääraselt kõrge intressimäär ning lepingud on seetõttu tühised, kuna on vastuolus heade kommetega; kas hageja on sõlminud lepingud sundolukorras. Maakohus leidis, et hagi ei ole esitatud peale aegumistähtaega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 04.02.2011 määruse nr 3-2-1-166-10 punktis 14 leidnud, et kuivõrd tegemist on menetlusõiguslike nõuetega, ei kohaldu nende aegumisele TsÜS-s (materiaalõiguslikele nõuetele) kehtestatud aegumistähtajad, vaid juhinduda tuleb täitemenetluse seadustiku (TMS) §-des 221 ja 222 sätestatust, mille järgi võib hagi esitada täitemenetluse lõpuni. Seega on hageja nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks esitatud tähtaegselt. Hagejal on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning vaidlustada selles laenulepingute kehtivus. Kohus märkis, et ta loeb kassa väljamineku orderitega (tl 116-123) ja siseriiklike maksekorraldustega (tl 122, 124) tõendatuks, et kostja on hagejale tasunud ja hageja on vastu võtnud laenu kokku 87 622, 81 eurot. Hageja ei ole tõendanud kostjale laenusumma tasumist või laenusummade kostjalt mittesaamist. Seega asus kohus seisukohale, et hageja võlgneb kostjale täitmisteates märgitud summa 37 902, 89 eurot. Kohus leidis, et kostja poolt nõutav intressimäär ei olnud ülemäära kõrge ja vastuolus heade kommetega. Kohus nõustus kostjaga selles, et hagejaga viimase lepingu sõlmimine asetas hageja eelmistest lepingutest soodsamasse olukorda, kuna viimase lepingu intressimääraks oli 15,15%. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Kohus ei nõustunud, et 15,15% - 24%-lise aastaintressi puhul on vahe laenatava ja tagasimakstava summa vahel ebaproportsionaalne. Seda seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus (Riigikohtu 16.10.2002 otsus nr 3-2-1-80-02 ja 22.10.2002 otsus nr 3-21-108-02). Hageja ei ole selgitanud, miks kostja poolt väljastatud laenule tuleks kohaldada 10%list intressimäära. Maakohus märkis, et intressimäära suuruse hindamisel tuleb arvestada ka asjaolu, et kostja laenu ei taganud mitte esimese, vaid kolmanda järjekoha hüpoteek. Ebamõistlik on hagejal eeldada, et kostja annab hagejale nii pika aja jooksul ja korduvalt lepingut pikendades intressita või laenuturul kehtivast intressimäärast oluliselt väiksema intressiga laenu. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et võttis laenu sundolukorras selleks, et säilitada elukoht. 03.10.2007 laenulepingu punktist 1.5 nähtuvalt võttis hageja laenu käibevahendite finantseerimiseks. Arvestada tuleb ka asjaolu, et hageja on korduvalt soovinud laenu tagastamise tähtaja pikendamist ning andnud korduvalt ka erinevaid lubadusi laenukohustuse täitmiseks, kuid ei ole laenu tagastanud. Seega oli kostja poolt põhjendatud täitemenetluse alustamine. Nimetatud võimaluse saabumist on möönnud ka hageja 17.10.2012 e-kirjas. Maakohus märkis, et kostja on nõudnud täitemenetluses viivist 34 959, 83 eurot, mis on väiksem kui põhinõue (37 776, 63 eurot) ning seega ei ole kostja täitemenetluses esitatud viivisenõue ülemäära suur ning ei kuulu vähendamisele. Sundtäitmine täiteasjas nr 034/2012/3377 on tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas lubamatu ulatuses, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse viivise katteks rohkem kui põhinõude (37 902, 89 euro) suurus. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, teha asjas uus otsus ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja hinnangul on maakohus otsuse tegemisel rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kostja ei rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Olukorras, kus krediidiandaja sõlmib maksevõimetu ja juba võlgu oleva krediidivõtjaga korduvalt uusi lühiajalisi lepinguid eelmiste võlgnevuste tasaarvestamiseks, suureneb krediidivõtja laenukoormus ülejõukäivaks. Selline käitumine ei ole kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Maakohus on jätnud hindamata asjaolu, et kostja ei esitanud maakohtus ühtegi tõendit hageja krediidivõimekuse hindamise kohta, vaid oli seisukohal, et laenulepingu sõlmimise ajal vastutustundliku laenamise põhimõte ei kehtinud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.11.2012 otsuse nr 3-2-1-136-12 punktis 24 on märgitud, et professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg-st 1 tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja nö krediidivõimekuse analüüs, st krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud, kas kostja tegi laenu andmisel hagejale nõuetekohase riskianalüüsi ja oli veendunud tema võimes lepingut täita. Maakohus on rikkunud materiaalõiguse norme. Alates 01.01.2007 kehtiv krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 ütleb, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud vastutustundliku laenamise põhimõttele ei saa anda erinevat sisu hiljem jõustunud VÕS §-ga 4032 võrreldes. Hageja leiab, et välja mõistetud viivis on liialt suur. Tegelikkuses on reaalse raha osakaal, mida kostja hagejale laenas, väiksemas mahus, kui kostja oma kassa väljamineku orderis näidanud on. Samuti ei ole kohus oma otsuse näidanud, millise perioodi eest on viivist arvestatud ning kui suur on viivisemäär, mida kohus on mõistlikuks pidanud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et kaevatav kohtuotsus tuleb osaliselt tühistada ning tühistatud osas saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Pooled ei vaidle selle üle, et 29.05.2009 leping sõlmiti varasemate laenulepingute järgse võlgnevuse refinantseerimiseks. Hageja ei vaidlustanud asjaolu, et ta oli 03.10.2007 ja 05.05.2008 sõlmitud laenulepingute järgi kostjale võlgu: et 2009. a sõlmitud laenulepinguga nähti ette hagejale uue laenu andmine varasemate laenulepingute järgse võlgnevuse kustutamiseks (maakohtus oli vaidluse alla küll summa, mis lepingu järgi tuli hagejale üle anda sularahas, kuid mida hageja väitel talle üle ei antud). Praeguseks ei ole vaidluse all asjaolu, et 29.05.2009 laenulepinguga nr 98012 laenu hagejale sisuliselt juurde ei antud, vaid loeti varasemate laenulepingute järgsed kohustused täidetuks ja asendatuks uue lepingu järgsete kohustustega. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja vaidlustanud asjaolu, et nimetatud lepingu järgi on tema põhivõla suuruseks maakohtu poolt tuvastatud 37 902, 89 eurot. Küll ei nõustu hageja oma kaebuses sellega, et maakohus ei ole hinnanud piisava põhjalikkusega tema väiteid kostja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta laenu korduval andmisel, s.o maksevõimetu krediidivõtjaga uute lühiajaliste lepingute sõlmimisel (kostja ei esitanud maakohtu menetluses tõendeid hageja krediidivõimekuse hindamise kohta).

Kuigi teatud osas võib nõustuda apellatsioonkaebuse väidetega kaevatava kohtuotsuse ebapiisava põhjendatuse kohta, ei ole maakohus siiski eksinud, kui järeldas, et poolte vahel sõlmitud lepingud ei ole heade kommete vastased ega seetõttu tühised. Kolleegium nõustub maakohtuga, et menetluses tuvastatud asjaoludel ei saa pidada laenulepinguid nr 78151, nr 88018 ja nr 88068 tühisteks vastuolu tõttu heade kommetega. Nimetatud lepingutes sisalduv vastastikuste soorituste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, nagu väitis hageja. Maakohus leidis õigesti, et lepingutes kokkulepitud intressi suurus ei võimalda teha hageja soovitud järeldust. Et lepinguid nr 88068 ja nr 98012 sõlmides oli hageja juba makseraskustes, ei võimalda üheselt järeldada, et kostja oleks pahauskselt kasutanud ära tekkinud olukorda. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on esitanud kostjale korduvalt taotlusi laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks ja soovinud leida täiendavaid võimalusi täitemenetluse vältimiseks. Muuhulgas on maakohus hinnanud õigesti 29.05.2009 lepingut nr 98012, leides, et ka selles sisalduvate vastastikuste soorituste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus tuvastas õigesti, et selles lepingus kokkulepitud intress ei ole samuti ülemäära suur. Üksnes eelmise laenulepingu refinantseerimisest ja maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et refinantseerimisleping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, samuti ei saa sellest järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mida nõuavad TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2. Seega isegi kui kostja oli lepingu sõlmimisel teadlik hageja raskest majanduslikust olukorrast, ei saa tehingut pidada heade kommete vastaseks. Sama seisukohta on oma lahendites väljendanud ka Riigikohus. Antud juhul ei olnud võimalik tuvastada asjaolusid, millest nähtuks, et kostja eesmärk oli 29.05.2009 lepingu sõlmimisel hageja arvel ebaõiglaselt rikastuda. Hageja on tuginenud ka sellele, et kostja rikkus laenu väljastamisel KAS § 83 lg-st 3 tulenevat kohustust järgida laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle järgi pidi kostja koguma ja säilitama andmeid hageja rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid hageja jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, nagu oleks kostjale pidanud laenulepingute korduval sõlmimisel olema selge, et hageja ei suuda laenu tagasi maksta. Toimiku materjalist nähtuvalt oli laenu otstarbeks (03.10.2007 leping nr 78151 ja 04.02.2008 nr 88018) käibevahendite finantseerimine, seega eelduslikult vajas hageja laenu oma majandustegevuseks. Seetõttu võis kostja laenuandjana eeldada, et hagejal on võimalik kustutada võlgnevus ka suhteliselt lühikese tähtaja jooksul. Eeltoodud põhjustel ei ole võimalik järeldada, et kostjale pidi olema juba 2008. a üheselt selge, et hageja ei suuda lepingut täita. Kohtu ette toodud asjaolude kogumi põhjal ei olnud alust väita, et vastutustundliku laenamise põhimõtet järgides ei oleks kostja tohtinud hagejaga 29.05.2009 laenulepingut sõlmida, vaid oleks kohe pidanud võla suurenemise vältimiseks asuma kinnistut realiseerima. Pealegi ei ole hageja tuginenud asjaolule, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega oleks kostja tekitanud talle kahju, mille hüvitamise nõude saaks ta kostja nõudega tasaarvestada. Kolleegiumi hinnangul tuleb eeltoodud asjaoludel pidada sundtäitmist 29.05.2009 laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse osas lubatavaks. Küll aga võib põhivõlgnevuse koosseisul olla tähendust intressi- ja viivisenõude täitmise lubatavuse lahendamisel. Kuigi hageja laenusummat tähtpäevaks ei tagastanud ja langes vähemalt alates 06.09.2009 viivitusse (tagasimaksete lõpptähtpäev oli 05.09.2009), mistõttu saab temalt VÕS § 113 lg 1 alusel nõuda ka viivist, on ilmne, et kostja on arvestanud viivist laenuks antud summalt tervikuna. Praegusel juhul võib kostja olla 29.05.2009 laenulepingut sõlmides rikkunud VÕS § 113 lg 6 esimesest lausest tulenevat keeldu nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Nimetatud keeldu võlgniku kahjuks rikkuv kokkulepe on

VÕS § 113 lg 6 teise lause järgi tühine. Samas ei saa selle kokkuleppe tühisus tuua kaasa laenulepingu tühisust tervikuna (TsÜS § 85). Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada vaid intressi- ja viivisenõude täitmist puudutavas osas ja selles osas tuleb hagi esimese astme kohtul uuesti läbi vaadata. Pooled ei vaielnud selle üle, et 29.05.2009 laenulepingu sõlmimisel lähtuti laenusumma määramisel varasemate laenulepingute järgsest võlgnevusest. Kuna varasem võlgnevus sisaldas väidetavalt nii intressi kui viivist, millelt 29.05.2009 laenulepingu järgi tuli maksta samuti intressi ning tasumisega viivitamise eest viivist, on selline kokkulepe vastuolus VÕS § 113 lg 6 esimese lausega. VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on tehingu tühisus. Sättes väljendatud intressilt viivise arvutamise keeld on suunatud esmajoones viivisele (ehk viivitusintressile VÕS § 113 lg 1 mõttes), kuid seadusest tulenevalt kehtib selge keeld ka tavalise intressi ehk raha kasutamise eest kokku lepitud tasu osas. Samuti ei saa VÕS § 113 lg 6 esimest lauset tõlgendada selliselt, et see hõlmaks üksnes varem sõlmitud kokkuleppeid intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta. Kõnealune säte keelab nimetatud kokkulepped ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Nimetatud sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhe teisega. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad sisuliselt kokku maksetähtaja pikendamises, lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Kostja ei esitanud oma nõude arvestust, lähtuvalt varasema võlgnevuse koosseisust, mistõttu on kostja eelduslikult arvestanud intressi ja viivist ka põhivõlas juba sisalduvalt intressilt ja viiviselt. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kostjal esitada selge arvestus varasemate laenulepingute järgse võla kohta, tuues välja, millise osa refinantseerimislepingu järgi nõutavast summast moodustab varasem põhivõlg, millise osa intress ja millise lepingu mittetäitmisest tulenev viivis. Samuti tuleb arvestuses näidata varasemate laenulepingute järgse viivise kujunemine ja selge arvestus. Kui täitemenetluses nõutav ja refinantseerimislepingu järgi põhivõlana näidatav summa koosneb veel mingitest tasudest, tuleb ka need arvestuses välja tuua. Selle arvestuse järgi on kohtul võimalik kindlaks teha, millises ulatuses on 29.05.2009 leping kui refinantseerimisleping tühine, kuna see on vastuolus keeluga arvestada viivist ka intressilt ja viiviselt. Menetluskulud jaotatakse asja lõplikul lahendamisel maakohtus.

Ü. Jänes

U. Loonurm

K. Paal

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 03.06.2015 otsusega

RESOLUTSIOON

tühistatud osas läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.