Eesistuja Villu Kõve, liikmed Malle Seppik, Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Valdo Kulla hagi ALG Liisingu AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-6218
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ALG Liisingu AS-i kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
6000 eurot Hageja Valdo Kulla Kostja ALG Liisingu AS (registrikood 10308153), esindaja vandeadvokaat Peeter Ploom
Asja läbivaatamise kuupäev
13. aprill 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-6218 osas, milles Harju Maakohtu 14. novembri 2013. a otsus tühistati osas, millega jäeti sundtäitmine lubamatuks tunnistamata 37 902 eurot 89 senti ületavas osas, ja saadeti tühistatud osas läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Valdo Kulla (hageja) esitas 7. veebruaril 2013 Harju Maakohtule ALG Liisingu AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada lubamatuks täitemenetluse täiteasjas nr 034/2012/3377. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 3. oktoobril 2007 laenulepingu nr 78151, millega kostja laenas hagejale 320 000 krooni intressiga 20,4% aastas, ja 4. veebruaril 2008 laenulepingu nr 88018, millega kostja laenas hagejale 430 000 krooni intressiga 24% aastas. Kahe esimese laenulepingu
sihtotstarbeks oli käibevahendite finantseerimine. 5. mail 2008 sõlmisid pooled laenulepingu nr 88068, millega kostja laenas hagejale 457 462 krooni intressiga 24% aastas. Laenulepingu sihtotstarbeks oli laenulepingust nr 88018 tulenevate võlgade kustutamine. 29. mail 2009 sõlmisid pooled laenulepingu nr 98012, millega kostja laenas hagejale 593 051 krooni 30 senti, intressiga 15,15% aastas, millest 138 637 krooni 17 senti pidi kostja hagejale tasuma sularahas ning 454 414 krooni 13 senti tasaarvestama lepingutest nr 78151 ja nr 88068 tulenevate võlgnevustega. Pärast tasaarvestust loeti lepingud nr 78151 ja nr 88068 lõpetatuks ning kõik võlgnevused ja igakuiste tagasimaksete võlgnevused ja ettemaksed üleviiduks lepingu nr 98012 maksegraafikusse. Viivisemäär oli kõikides lepingutes 0,5% tähtajaks tasumata summast päevas.
5.oktoobril 2007 sõlmitud notariaalse lepinguga seati kostja kasuks hagejale kuuluvale kinnisasjale hüpoteek hüpoteegisummaga 520 000 krooni, igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. 5. veebruaril 2008 suurendati hüpoteegisummat 1 170 000 kroonini. Hagejaga sõlmitud laenulepingud olid vastuolus heade kommetega, mistõttu kostjal ei ole hageja vastu 74 776 euro 63 sendi suurust nõuet. Lepingutest tulenev intress oli liiga kõrge. Lisaks sõlmis hageja lepingud nr 88068 ja nr 98012 sundolukorras, et oma elukoht säilitada. Hageja võlgnevus on sissenõutavast summast ka väiksem. Hageja on saanud tegelikult enda käsutusse esimese kahe laenulepingu alusel kokku 750 000 krooni. Viimastes lepingutes nimetatud summadega tehti tasaarvestusi eelnevate võlgnevustega. Lepingus nr 98012 nimetatud summat 138 637 krooni 17 senti ei ole hageja kostjalt sularahas kunagi saanud. Hageja on kostjale tagastanud kokku 578 780 krooni 23 senti, mistõttu ta nõustus tasuma veel 10 942 eurot 93 senti ning mõistliku viivise.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul on hagi aegunud. Lisaks on vaidluse lahendamiseks tähtis ainult 29. mail 2009 sõlmitud laenuleping, sest ülejäänud lepingud on poolte kokkuleppel lõppenud. Täitmisavalduse esitamise hetke seisuga oli kostjal hageja vastu kokku 74 776 euro 63 sendi suurune nõue, millest laenu põhiosa oli 37 902 eurot 89 senti, intress 1913 eurot 91 senti ja viivis 34 959 eurot 83 senti. Kostja on laenulepingutes märgitud summad hagejale välja maksnud. Kassa väljamineku order tõendab, et hageja on saanud kostjalt sularahas 138 637 krooni 17 senti. Hageja ei põhjendanud, miks on lepingud vastuolus heade kommetega. Intressimäärad ei olnud liiga kõrged.
3.Harju Maakohus jättis 14. novembri 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sundtäitmine täiteasjas nr 034/2012/3377 on lubatav. Sundtäitmine on tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas lubamatu ulatuses, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse viivise katteks rohkem kui põhinõue 37 902 eurot 89 senti. Maakohus luges kassa väljamineku orderite ja riigisiseste maksekorraldustega tõendatuks, et kostja on hagejale tasunud ja hageja on vastu võtnud laenu kokku 87 622 eurot 81 senti. Hageja ei ole tõendanud kostjale laenusumma tasumist või seda, et ta laenusummasid ei oleks kostjalt saanud. Seega võlgneb hageja kostjale täitmisteates märgitud 37 902 eurot 89 senti. Intressimäär ei olnud liiga kõrge, ebaproportsionaalne ega vastuolus heade kommetega. Hageja ei ole tõendanud laenu võtmist sundolukorras. Lisaks palus hageja korduvalt ise laenu tagastamise tähtaega
pikendada ning andis lubadusi laenukohustuse täitmiseks, kuid ei tagastanud laenu. Seega oli täitemenetluse alustamine põhjendatud. Kostja on nõudnud täitemenetluses viivist 34 959 eurot 83 senti, mis on väiksem kui põhinõue. Kostja viivisenõue ei ole ülemäära suur ja puudub alus seda vähendada.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29. augusti 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamata põhinõuet ületavas osas, s.o summas 36 873 eurot 74 senti, ning jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus saatis tühistatud osas tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Sundtäitmise täiteasjas nr 034/2012/3377 tunnistas ringkonnakohus lubatavaks 37 902 euro 89 sendi suuruses osas. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 29. mai 2009 leping sõlmiti varasemate laenulepingute järgse võlgnevuse refinantseerimiseks, hageja oli esimese kahe laenulepingu järgi kostjale võlgu ja viimase laenulepinguga nähti ette uue laenu andmine varasemate laenulepingute võlgnevuse kustutamiseks. Praeguseks ei ole vaidluse all asjaolu, et 29. mai 2009 laenulepinguga hagejale laenu juurde ei antud, vaid loeti varasemate laenulepingute järgsed kohustused täidetuks ja asendatuks uue lepingu järgsete kohustustega. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et tema põhivõla suuruseks on 37 902 eurot 89 senti. Hageja ei nõustu sellega, et maakohus ei ole hinnanud piisava põhjalikkusega tema väiteid kostja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et laenulepinguid ei saa pidada tühisteks vastuolu tõttu heade kommetega. Tuvastatud ei ole asjaolusid, millest nähtuks, et kostja eesmärk oli hageja arvel ebaõiglaselt rikastuda. Kostja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sundtäitmine põhivõlgnevuse osas on lubatav. Põhivõlgnevuse koosseisul võib olla tähendus intressi- ja viivisenõude täitmise lubatavuse lahendamisel. Kuigi hageja laenusummat tähtpäevaks ei tagastanud ja langes viivitusse, on ilmne, et kostja on arvestanud viivist laenuks antud summalt tervikuna. Praegusel juhul võib kostja olla 29. mai 2009 laenulepingut sõlmides rikkunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 6 esimesest lausest tulenevat keeldu nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Nimetatud keeldu võlgniku kahjuks rikkuv kokkulepe on VÕS § 113 lg 6 teise lause järgi tühine. Kuna selle kokkuleppe tühisus ei too kaasa laenulepingu tühisust tervikuna, siis tuleb maakohtu otsus tühistada vaid intressi- ja viivisenõude täitmist puudutavas osas ja selles osas tuleb hagi maakohtul uuesti läbi vaadata. 29. mai 2009 laenulepingu sõlmimisel lähtuti laenusumma määramisel võlgnevusest varasemate laenulepingute järgi. Kuna varasem võlgnevus sisaldas väidetavalt nii intressi kui ka viivist, millelt 29. mai 2009 lepingu järgi tuli maksta samuti intressi ning tasumisega viivitamise eest viivist, on
selline kokkulepe vastuolus VÕS § 113 lg 6 esimese lausega. VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on tehingu tühisus. Sättes väljendatud intressilt viivise arvutamise keeld on suunatud esmajoones viivisele (ehk viivitusintressile VÕS § 113 lg 1 mõttes), kuid seadusest tulenevalt kehtib selge keeld ka tavalise intressi osas. Samuti ei saa VÕS § 113 lg 6 esimest lauset tõlgendada selliselt, et see hõlmaks üksnes varem sõlmitud kokkuleppeid intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta. Kõnealune säte keelab nimetatud kokkulepped ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Nimetatud sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhe teisega. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust, on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad sisuliselt kokku maksetähtaja pikendamises, lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Kostja ei esitanud oma nõude arvestust lähtuvalt varasema võlgnevuse koosseisust, mistõttu on kostja eelduslikult arvestanud intressi ja viivist ka põhivõlas juba sisalduvalt intressilt ja viiviselt. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kostjal esitada selge arvestus varasemate laenulepingute järgse võla kohta, tuues välja, millise osa refinantseerimislepingu järgi nõutavast summast moodustab varasem põhivõlg, millise osa intress ja millise lepingu täitmata jätmisest tulenev viivis, samuti varasemate laenulepingute järgse viivise kujunemine ja arvestus ning muud põhivõla hulka kuuluvad tasud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega Harju Maakohtu
14.novembri 2013. a otsus tühistati ja saadeti läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta jõusse Harju Maakohtu otsus ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus teinud otsuse, tuginedes asjaolule, mida menetluses ei ole arutatud, ning osas ja asjaolu alusel, mille peale ei kaevatud. Otsuses toodud põhjendusele ei ole hageja tuginenud. Hageja põhjendas apellatsioonkaebuse esitamist ainult sellega, et maakohus kohaldas ebaõigesti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamise osas ning maakohtu järeldustega raha faktilise saamise kohta. Hageja ei vaidlustanud summasid, mille ulatuses täitemenetlus tunnistati lubatavaks. Seetõttu on põhjendamatu ringkonnakohtu etteheide kostjale, et kostja ei esitanud oma nõude arvestust lähtuvalt varasema võlgnevuse koosseisust. Kostjal ei olnud vaja sellist arvestust esitada. Nõude arvestust ei küsinud menetluse käigus maa- ega ringkonnakohus. Kostja jaoks ilmnes kohtuotsusest üllatuslikult, et ta oleks pidanud esitama nõude arvestuse, lähtudes nõude koosseisust. Kuna ringkonnakohus on tuginenud vaid oletustele VÕS § 113 lg 6 võimaliku rikkumise kohta, siis on ringkonnakohus rikkunud ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 4, sest ei ole märkinud tõendeid, millele ta oma oletuse alusena tugines. Kui ringkonnakohtul tekkis kahtlus VÕS § 113 lg 6 võimaliku rikkumise kohta, siis oleks kohus pidanud selle kohta pooltelt selgitusi ja lisatõendeid nõudma. Ringkonnakohus oleks võinud ise lahendi teha.
7.Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
8.Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja koosseisus tekkinud
põhimõttelist laadi eriarvamuste tõttu ning kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks
18.veebruaril 2015 lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2, § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 692 lg 4 alusel vaidlustatud osas tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kumbki pool ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus tunnistas sundtäitmise lubatavaks 37 902 euro 89 sendi ulatuses. Seega on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi ringkonnakohtu otsus vaidlustamata osas jõustunud.
11.Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on TsMS § 651 lg-t 1 rikkudes teinud otsuse, tuginedes asjaolule, mille peale apellatsioonimenetluses ei kaevatud. Ringkonnakohus leidis oma otsuses erinevalt pooltest ja maakohtust, et kostja võib olla 29. mai 2009 laenulepingut sõlmides rikkunud VÕS § 113 lg 6 esimesest lausest tulenevat keeldu nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus VÕS § 113 lg-le 6 tuginedes apellatsioonkaebuse piiridest väljunud. TsMS § 652 lg 8 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Viivise võimalikku arvutamist intressilt peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16; 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 31).
12.Küll aga on põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsus oli kostjale üllatuslik. TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on enne juhtinud sellisele võimalusele poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukohta. Riigikohus on korduvalt leidnud, et kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Maakohus VÕS § 113 lg 6 kohaldumist ei analüüsinud. Ringkonnakohtus lahendati asi kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus andis küll tähtaja seisukohtade esitamiseks (I kd, tl 208), kuid ei selgitanud, et kostja nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 113 lg 6, ega palunud kostjal esitada nõude täpset arvestust.
13.Lisaks on ringkonnakohus ebapiisavalt põhjendanud asja tagasisaatmist maakohtule. TsMS § 657 lg 1 p 3 kohaselt on ringkonnakohtul õigus tühistada kohtuotsus osaliselt või täielikult ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Ringkonnakohus saatis asja osaliselt esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks
põhjusel, et kostja võib olla 29. mai 2009 laenulepingut sõlmides rikkunud VÕS § 113 lg 6 esimesest lausest tulenevat keeldu nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Seega kahtles ringkonnakohus, kas maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei saa maakohtu otsust tühistada ja asja uueks läbivaatamiseks saata ainuüksi oletuse põhjal, et maakohus võib olla materiaalõigust valesti kohaldanud. Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 14; 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11, p 16). Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 24). Seega peab ringkonnakohus selgitama, miks ta ei saa asja ise lahendada. Kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus muuhulgas määrata pooltele täiendava tähtaja asjaolude selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 13. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-13, p 14). Seega, selgitamaks, kas kostja nõue on kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 6, sai ringkonnakohus ka ise anda kostjale tähtaja, et esitada selge arvestus varasemate laenulepingute järgse võla kohta (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 30; 12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 21). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks tal ei olnud võimalik asja esimese astme kohtule tagasi saatmata ise lahendada.
14.Ringkonnakohtu lahend on ka vastuoluline. TsMS § 436 lg 1 ja TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi peab ringkonnakohtu otsus olema seaduslik ja põhjendatud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12). Ringkonnakohtu otsus sellele nõudele ei vasta. Nii ei hõlma ringkonnakohtu otsuse resolutsioon kõiki maakohtu otsuse resolutsioonis kajastatud otsustusi ega ole seega selgelt mõistetav. Ringkonnakohus tunnistas erinevalt hagis esitatud nõudest sundtäitmise 37 902 euro 89 sendi ulatuses lubatavaks ja tühistas maakohtu otsuse ning saatis maakohtule uueks läbivaatamiseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas, millega sundtäitmine jäeti lubamatuks tunnistamata seda nõuet ületavas osas 36 873 euro 74 sendi ulatuses. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu aga, kuidas on otsusega seostatav maakohtu otsuse resolutsiooni p 3, millega tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise suurust on piiratud ja mida ka kostja ringkonnakohtus ei vaidlustanud. Lisaks on ringkonnakohus asja maakohtule tagasi saates märkinud, et kostjal tuleb esitada selge arvestus, millise osa refinantseerimislepingu järgi nõutavast summast moodustab varasem põhivõlg, millise osa intress ja millise lepingu täitmata jätmisest tulenev viivis. Samas on ringkonnakohus leidnud ja selles osas ka maakohtuga nõustunud, et sundtäitmine 29. mai 2009 laenulepingu põhivõlgnevuse osas on lubatav. Kui kohus leiab, et laenulepingus tuleb alles välja selgitada
põhivõla, intressi- ja viivisenõude suurus, siis on sellega vastuolus pidada lubatavaks täitmist põhivõlgnevuse osas, mis kohtu arvates alles tuleb võlgnevuse koosseisus välja selgitada. Teisisõnu, kui 29. mai 2009 laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse suuruse üle ei vaielda, nagu ringkonnakohus otsuses märkis, siis jääb arusaamatuks tõdemus, et võla ülejäänud koostisosad alles tuleb välja selgitada. VÕS § 113 lg-s 6 ei sisaldu keeldu põhivõlalt intressi ja viivise nõudmiseks. Seega, kui põhivõla suurus oleks tuvastatud, ei saaks kerkida küsimust sellelt intressi või viivise arvestamise lubamatusest. Veel juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohus on oma otsuses maakohtu tuvastatud asjaolusid ka ebaõigesti esitanud. Maakohus tuvastas, et hageja on kostjale laenuna välja maksnud 87 622 eurot 81 senti, sealhulgas võttis hageja 29. mail 2009 kassa väljamineku orderi alusel vastu 138 637 krooni 17 senti (I kd, tl 188). Ringkonnakohus selles osas maakohtu põhjendusi ja tuvastatud asjaolusid ei muutnud. Küll on ringkonnakohus aga vastupidi sellele otsuses märkinud, et ringkonnakohtus ei ole vaidluse all, et viimase lepinguga hagejale sisuliselt laenu juurde ei antud. Kostja on algusest peale väitnud, et ta andis hagejale viimase lepingu alusel 138 637 krooni 17 senti ja et seda tõendab väljamakse order.
15.Kuna ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumised võisid mõjutada asja lahendamise tulemust, siis on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (TsMS § 669 lg 2). Riigikohus ei kogu ega uuri ise tõendeid (TsMS § 688 lg 5). Seetõttu tuleb asi lahendamiseks tagasi saata ringkonnakohtule.
16.Eespool on kolleegium selgitanud, et ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ainuüksi põhjusel, et kostja võib olla 29. mai 2009 laenulepingut sõlmides rikkunud VÕS § 113 lg 6 esimesest lausest tulenevat keeldu nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva intressilt viivise arvutamise keelu kohta ja ühtse kohtupraktika kujundamiseks selgitab kolleegium järgmist. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Riigikohus on varem asunud seisukohale, et VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist (Riigikohtu
19.veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p-d 28–29; 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-14, p 13; 12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 21). VÕS § 113 lg 6 kohaldumist ei saa kunstlikult vältida vaid näiteks maksetähtaja pikendamisega ehk sisuliselt olemasoleva lepingu muutmisega. Kolleegiumi hinnangul ei välista eeltoodu aga poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist. Seega muudab kolleegium eelviidatud lahendites võetud seisukohta. VÕS § 113 lg 6 piirab võlausaldaja õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt ehk viivitusintressilt (vt ka nt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11). Seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt
intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise.
17.Kolleegiumi hinnangul võib VÕS § 113 lg 6 kohaldamine olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna. Kuna VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne säte võlgniku kaitseks, siis tuleb vastavaid asjaolusid tõendada võlausaldajal. VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kompromissi oluliseks tunnuseks on VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Samuti on selle oluliseks tunnuseks poolte vastastikused järeleandmised (Riigikohtu 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes (vt nt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 16). Ebaselgus võib puudutada muu hulgas sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi täita. Seega on võlausaldajal (laenuandjal) võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Kolleegium rõhutab, et kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes tugineb kompromissilepingule ja seega väitele, et VÕS § 113 lg 6 ei kohaldu. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 17), mitte kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisevõlalt. Kohus peab poolte esiletoodud asjaolusid ja tõendeid iga kord hinnates otsustama, kas pooled on sõlminud uue, kompromissina käsitletava kokkuleppe või pelgalt lepingu tähtaega pikendanud.
18.Kolleegium märgib, et sõltumata sellest, kas poolte kokkulepe võlgnevuse refinantseerimise kohta kujutab endast varasema lepingu muutmist või kompromissilepingut, võib kokkulepe vastavalt asjaoludele olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86) või rikutud võib olla vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4032, krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3),
millest tulenevalt võib laenuvõtjal laenuandja vastu olla kahju hüvitamise nõue (Riigikohtu
27.novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).
19.Arvestades Riigikohtu juhiseid VÕS § 113 lg 6 kohaldamise kohta (ülal p-d 16–17), tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel anda pooltele võimalus avaldada oma seisukoht ka selle kohta, millise kokkuleppega oli 29. mail 2009 sõlmitud laenulepingu puhul tegemist. Lähtudes poolte esitatud asjaoludest, tuleb ringkonnakohtul muu hulgas välja selgitada poolte sõlmitud lepingu olemus ning sellest tulenevalt otsustada, kas või millises ulatuses VÕS § 113 lg 6 kohaldub.
20.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
21.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kolleegium märgib, et hageja on tasunud kautsjonit nõutust rohkem. TsMS § 132 lg 5 järgi loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue. TsMS § 140 lg 2 teise lause kohaselt tasutakse mittevaralise nõude hagi asjas määruskaebuselt kautsjonina 50 eurot. Kostja tasus kassatsioonkaebuselt kautsjonit 368 eurot 74 senti. Enam tasutud osas tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 7 järgi tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull , Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.