XX hagi ALG Liisingu Aktsiaseltsi vastu täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 034/2012/3377
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.04.2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas Kostja ALG Liisingu Aktsiaselts (registrikood 10308153), esindaja vandeadvokaadi abi Heikki Ojamaa
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX hagi tagamise taotlus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 11.04.2018 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud XX kanda. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni p 1 peale määruskaebust esitada ei saa. Määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud ja menetluse käik
1.XX (hageja) esitas 13.02.2018 maakohtule hagi ALG Liisingu Aktsiaseltsi (kostja) vastu täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 034/2012/3377. Hagejale kuuluva kinnistu arvel toimus laenulepingutest tulenevate kohustuste sundtäitmine, kuid kehtivat tagatiskokkulepet ei olnud. Hüpoteek hageja kinnistul ei taganud täidetavaid laenulepinguid, tagatiskokkulepe oli globaalse tingimuse tõttu tühine kui keelatud tüüptingimus ning kostja kasutas ära hageja sundolukorda lepingute sõlmimise ajal. Lisaks palus hageja hagi tagada.
2.Kohus võttis hagi menetlusse ja tagas selle, peatades täitemenetluse kuni 15.05.2018.
3.Kostja esitas määruskaebuse, avaldades järgmist. Kohus andis tsiviilasjas nr 2-13-6218 kõikidele hageja nimetatud asjaoludele, väidetele ja nõuetele sisulise ja õigusliku hinnangu.
Ainus uus väide oli see, et tagatiskokkulepe puudus. Eelnev oli alusetu. Tuginedes Riigikohtu määrusele asjas nr 2-14-7385, ei olnud hagejal õigust teist hagi esitada. Samal kuupäeval esitas kostja taotluse menetluse lõpetamiseks või hagi läbivaatamata jätmiseks.
4.Kostja taotlusele vastas hageja, et tegu ei olnud sama vaidlusega, sest vaidluse all ei olnud enam rahalise nõude suuruses, vaid kas on olemas kehtiv tagatiskokkulepe. Pealegi ei keela seadus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada uutel asjaoludel. Täitedokumenti ei saa vaidlustada ainult ühel korral. Maakohtu määrus
5.Maakohus rahuldas kostja määruskaebuse ja tühistas maakohtu 15.02.2018 määruse, millega kohus hagi tagas. Kohus rahuldas kostja taotluse menetluse lõpetamiseks ja lõpetas asja menetluse otsust tegemata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda, v.a määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu, mille tagastas kostjale. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Hageja esitas 07.02.2013 maakohtule hagi (tsiviilasi nr 2-13-6218) samas täiteasjas (täiteasja nr 034/2012/3377) kostjal hageja vastu nõudeõiguse puudumise tuvastamiseks. Hagi aluseks oli sama asjaolu, mis käesoleva hagi puhul: hagejale kuuluvale kinnistule oli seatud laenulepingute täitmise tagamiseks hüpoteek kostja kasuks, mille osas toimus sundtäitmine. Hageja eesmärk oli kõrvaldada täitedokumendi täidetavus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise läbi. Maakohus jättis 14.11.2014 otsusega hagi rahuldamata ja ringkonnakohus jättis 30.12.2015 maakohtu lõppjärelduse muutmata. Ringkonnakohtu otsus jõustus 18.04.2016 Riigikohtu määrusega. Seega lahendati tsiviilasjas nr 2-13-6218 samade poolte vahel vaidlus sama täitemenetluse lubatavuse üle samade laenu- ja tagatiskokkulepete alusel sama kinnistu sundtäitmisele pööramiseks. Ka praeguses asjas taotles hageja sama täiteasja sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Tegu oli hageja samal alusel esitatud sama nõudega sama kostja vastu. Praegune ja eelnev kohtuasi erinesid teineteisest selle poolest, et eelmises hagis tugines hageja eelkõige laenulepingute tühisusele ja käesolevas hagis tugineb hageja tagatiskokkuleppe tühisusele. Riigikohus selgitas 21.02.2018 määruses asjas nr 2-14-7385, et kui täitedokumendiks ei ole kohtulahend, kuid võlgnik on esitanud täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on jäetud jõustunud kohtulahendiga rahuldamata, tuleb uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul hinnata selle lubatavust analoogia alusel vastavalt TMS § 221 lg-s 2 sätestatule. Uue hagi korral on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Seega võib iseenesest hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ühe täiteasja raames esitada mitu korda, kuid ainult siis, kui ta tugineb sellistele asjaoludele, mis tekkisid pärast esmase hagi kohta tehtud kohtulahendi jõustumist. Asjaolud, millele hageja tugines, ei tekkinud pärast 18.04.2016. Praeguses hagis ei esitatud üldse uusi asjaolusid, vaid hageja täiendas materiaalõiguslikku hinnangut varasemas hagis esitatud asjaoludele (tagatiskokkuleppe kehtivusele). Selline võimalus oli olemas ka tsiviilasja nr 2-13-6218 lahendamise ajal. Seega oleks hageja pidanud juba esialgses hagis tuginema sellele, et tagatiskokkulepe puudub või on tühine. Kuna hageja seda ei teinud, minetas ta õiguse tugineda sellele uut hagi esitades. Kohus eksis hagi menetlusse võtmisel, sest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 kohaselt on kohtul kohustus keelduda hagi menetlemisest, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Seepärast tuli määruskaebus rahuldada. TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust
tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Osundatud alusel lõpetas kohus tsiviilasja menetluse. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 168 lg 2 alusel hageja kanda. Määruskaebus
6.Hageja palus maakohtu määrus tühistada osas, milles kohus tühistas hagi tagamise, lõpetas asja menetluse otsust tegemata ja jättis menetluskulud hageja kanda. Hageja nõude kvalifitseerimine ja õige seaduse kohaldamine on kohtu ülesanne, kusjuures kohus kohaldab seadust iseseisvalt. Nõnda tuli ka varasemas tsiviilasjas hinnata, kas kostja tugines hagejalt tasu nõudes tüüptingimusele ja kas tüüptingimus kehtis. Kuivõrd kohtud seda ei teinud, esines erandlik asjaolu asja uueks menetlemiseks. Pealegi ei olnud tegu sama vaidlusega, sest vaidluse all ei olnud küsimus rahalise nõude suuruses, vaid selles, kas olemas on kehtiv tagatiskokkulepe. Eelnevast sõltumata võis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagisid esitada täitemenetluse lõpuni. Nende esitamine ei olnud piiratud ühe korraga ja kohane ei olnud kohaldada analoogiat täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-ga 2. Vastus määruskaebusele
6.Kostja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus oli õige ja põhjendatud. Samal ajal oli määruskaebus ebaõige ja vastuoluline. Menetluse edasine käik
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
8.27.06.2016 esitas hageja taotluse hagi tagamiseks ja täitemenetluse peatamiseks täiteasjas nr 034/2012/3377. Määruse põhjendused
9.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja toimiku materjaliga, leidis, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 659 ja § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks määruskaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist. Kohus lõpetab TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Väljendi "sama nõue samal alusel" all mõeldakse TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (Riigikohtu 19.12.2017 määrust asjas nr 2-16-9016, p 10). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul olid nii hagi alus kui ese varasema tsiviilasjaga nr 2-13-6218 võrreldes samad, s.t hageja soovis taas, et lubamatuks tunnistatakse täitemenetlus, kus sundtäideti kostja nõuet hageja vastu, mis baseerus laenulepingul nr 4 ja millest tuleneva nõude tagamiseks oli seatud hageja kinnisasjale hüpoteek.
Teistsugusele järeldusele ei saanud ka tulla pelgalt seetõttu, et hageja lisas eelnevaga võrreldes uue väite, miks peaks suundtäitmine olema lubamatu. Maakohus viitas õigesti Riigikohtu 21.02.2018 määrusele asjas nr 2-14-7385, kus kõrgeima astme kohus selgitas, et olukorras, kus täitedokumendiks ei ole küll kohtulahend, kuid võlgnik on esitanud täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on jäetud jõustunud kohtulahendiga rahuldamata, tuleb analoogia korras rakendada TMS § 221 lg-s 2 kirjeldatud põhimõtet. See tähendab, et uue hagi korral on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Sellisteks vastuväideteks saavad nt olla võla osaline või täielik tasumine pärast kohtulahendit, samuti nt tasaarvestusavaldusele tuginemine, kui tasaarvestusolukord võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (lahendi p 15.2). Ainult erandina võib uues hagis vastuväiteid esitada alustel, mis olid olemas juba esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Seda juhul, kui vastuväiteid ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (s.t menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult maksma panna selliselt, et kohus saanuks nende kohta võtta kohtulahendis seisukoha (Riigikohtu 21.02.2018 määrus asjas nr 2-14-7385, p 15.2). Hageja väitis määruskaebuses, et praegusel juhul on erandlikuks asjaoluks, et eelmises kohtuasjas ei kontrollinud kohtud, kas vaidlusalune kokkulepe oli tüüptingimus ja kas see oli kehtiv. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegu ei ole sellise erandliku asjaoluga, mis annaks võimaluse teistkordselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada. Õige on hageja väidet, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi (vt nt Riigikohtu 30.10.2013 otsust asjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Kui kohus jätab selle tegemata, rikub kohus õigusnorme. Selleks puhuks on menetlusseadustik ette näinud edasikaebe võimaluse, mida asjaoludest nähtuvalt ka kasutati. Nii esitati tsiviilasjas nr 2-13-6218 maakohtu otsuse peale apellatsioon, ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioon jne. Lõpptulemusena jäeti sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täiteasjas nr 034/2012/3377 rahuldamata. Kui hageja jättis sellele kaebemenetluses tuginemata, oli see tema risk. Tegu ei olnud hagejast sõltumatu erandliku asjaoluga, mida ei saanud eelmise asja menetlemisel välja tuua. Kuivõrd praegusel juhul esines alus menetluse lõpetamiseks (TsMS § 428 lg 1 p 2), mis oli ühtlasi ka menetlusse võtmisest keeldumise aluseks (TsMS § 371 lg 1 p 4), tühistas kohus õigesti määratud hagi tagamise abinõu ja lõpetas praeguses asjas menetluse. Kuna ringkonnakohus lahendas määruskaebuse, leides mh, et maakohus lõpetas õigesti menetluse, ei esine TsMS §-s 377 sätestatud aluseid hagi tagamiseks, mistõttu tuleb hagi tagamise taotlus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta määruskaebuse esitaja kanda. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul käesoleva määruse jõustumisest. Selleks tuleb pooltel maakohtule esitada menetluskulude nimekirjad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.