2-18-2363/21 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

5.Maakohus rahuldas kostja määruskaebuse ja tühistas maakohtu 15.02.2018 määruse, millega kohus hagi tagas. Kohus rahuldas kostja taotluse menetluse lõpetamiseks ja lõpetas asja menetluse otsust tegemata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda, v.a määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu, mille tagastas kostjale. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Hageja esitas 07.02.2013 maakohtule hagi (tsiviilasi nr 2-13-6218) samas täiteasjas (täiteasja nr 034/2012/3377) kostjal hageja vastu nõudeõiguse puudumise tuvastamiseks. Hagi aluseks oli sama asjaolu, mis käesoleva hagi puhul: hagejale kuuluvale kinnistule oli seatud laenulepingute täitmise tagamiseks hüpoteek kostja kasuks, mille osas toimus sundtäitmine. Hageja eesmärk oli kõrvaldada täitedokumendi täidetavus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise läbi. Maakohus jättis 14.11.2014 otsusega hagi rahuldamata ja ringkonnakohus jättis 30.12.2015 maakohtu lõppjärelduse muutmata. Ringkonnakohtu otsus jõustus 18.04.2016 Riigikohtu määrusega. Seega lahendati tsiviilasjas nr 2-13-6218 samade poolte vahel vaidlus sama täitemenetluse lubatavuse üle samade laenu- ja tagatiskokkulepete alusel sama kinnistu sundtäitmisele pööramiseks. Ka praeguses asjas taotles hageja sama täiteasja sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Tegu oli hageja samal alusel esitatud sama nõudega sama kostja vastu. Praegune ja eelnev kohtuasi erinesid teineteisest selle poolest, et eelmises hagis tugines hageja eelkõige laenulepingute tühisusele ja käesolevas hagis tugineb hageja tagatiskokkuleppe tühisusele. Riigikohus selgitas 21.02.2018 määruses asjas nr 2-14-7385, et kui täitedokumendiks ei ole kohtulahend, kuid võlgnik on esitanud täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on jäetud jõustunud kohtulahendiga rahuldamata, tuleb uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul hinnata selle lubatavust analoogia alusel vastavalt TMS § 221 lg-s 2 sätestatule. Uue hagi korral on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Seega võib iseenesest hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ühe täiteasja raames esitada mitu korda, kuid ainult siis, kui ta tugineb sellistele asjaoludele, mis tekkisid pärast esmase hagi kohta tehtud kohtulahendi jõustumist. Asjaolud, millele hageja tugines, ei tekkinud pärast 18.04.2016. Praeguses hagis ei esitatud üldse uusi asjaolusid, vaid hageja täiendas materiaalõiguslikku hinnangut varasemas hagis esitatud asjaoludele (tagatiskokkuleppe kehtivusele). Selline võimalus oli olemas ka tsiviilasja nr 2-13-6218 lahendamise ajal. Seega oleks hageja pidanud juba esialgses hagis tuginema sellele, et tagatiskokkulepe puudub või on tühine. Kuna hageja seda ei teinud, minetas ta õiguse tugineda sellele uut hagi esitades. Kohus eksis hagi menetlusse võtmisel, sest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 kohaselt on kohtul kohustus keelduda hagi menetlemisest, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Seepärast tuli määruskaebus rahuldada. TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust

Teistsugusele järeldusele ei saanud ka tulla pelgalt seetõttu, et hageja lisas eelnevaga võrreldes uue väite, miks peaks suundtäitmine olema lubamatu. Maakohus viitas õigesti Riigikohtu 21.02.2018 määrusele asjas nr 2-14-7385, kus kõrgeima astme kohus selgitas, et olukorras, kus täitedokumendiks ei ole küll kohtulahend, kuid võlgnik on esitanud täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mis on jäetud jõustunud kohtulahendiga rahuldamata, tuleb analoogia korras rakendada TMS § 221 lg-s 2 kirjeldatud põhimõtet. See tähendab, et uue hagi korral on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Sellisteks vastuväideteks saavad nt olla võla osaline või täielik tasumine pärast kohtulahendit, samuti nt tasaarvestusavaldusele tuginemine, kui tasaarvestusolukord võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast kohtulahendi jõustumist (lahendi p 15.2). Ainult erandina võib uues hagis vastuväiteid esitada alustel, mis olid olemas juba esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Seda juhul, kui vastuväiteid ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (s.t menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult maksma panna selliselt, et kohus saanuks nende kohta võtta kohtulahendis seisukoha (Riigikohtu 21.02.2018 määrus asjas nr 2-14-7385, p 15.2). Hageja väitis määruskaebuses, et praegusel juhul on erandlikuks asjaoluks, et eelmises kohtuasjas ei kontrollinud kohtud, kas vaidlusalune kokkulepe oli tüüptingimus ja kas see oli kehtiv. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegu ei ole sellise erandliku asjaoluga, mis annaks võimaluse teistkordselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada. Õige on hageja väidet, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi (vt nt Riigikohtu 30.10.2013 otsust asjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Kui kohus jätab selle tegemata, rikub kohus õigusnorme. Selleks puhuks on menetlusseadustik ette näinud edasikaebe võimaluse, mida asjaoludest nähtuvalt ka kasutati. Nii esitati tsiviilasjas nr 2-13-6218 maakohtu otsuse peale apellatsioon, ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioon jne. Lõpptulemusena jäeti sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täiteasjas nr 034/2012/3377 rahuldamata. Kui hageja jättis sellele kaebemenetluses tuginemata, oli see tema risk. Tegu ei olnud hagejast sõltumatu erandliku asjaoluga, mida ei saanud eelmise asja menetlemisel välja tuua. Kuivõrd praegusel juhul esines alus menetluse lõpetamiseks (TsMS § 428 lg 1 p 2), mis oli ühtlasi ka menetlusse võtmisest keeldumise aluseks (TsMS § 371 lg 1 p 4), tühistas kohus õigesti määratud hagi tagamise abinõu ja lõpetas praeguses asjas menetluse. Kuna ringkonnakohus lahendas määruskaebuse, leides mh, et maakohus lõpetas õigesti menetluse, ei esine TsMS §-s 377 sätestatud aluseid hagi tagamiseks, mistõttu tuleb hagi tagamise taotlus jätta rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta määruskaebuse esitaja kanda. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul käesoleva määruse jõustumisest. Selleks tuleb pooltel maakohtule esitada menetluskulude nimekirjad.