Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi Sidok-Toomsalu
Kohtuasi
AM (M) võlgade ümberkujundamise avaldus
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 13.03.2014 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AM määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
AM (isikukood
XXXXXXXXXXX),
nende Avaldaja: lepinguline esindaja vandeadvokaat Argo Küünemäe Võlausaldaja: AS SEB Pank (registrikood 10004252), lepinguline esindaja Maire Saare Võlausaldaja: Riigi Tugiteenuste Keskus, lepinguline esindaja Elen Eigo Aunbaum Võlausaldaja: kohtutäitur Svetlana Põld
Ringkonnakohtule ja Riigikohtule esitatud määruskaebuste menetlemisega seotud avaldaja menetluskulud jätta avaldaja enda kanda, võlausaldajate menetluskulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. 1(12)
Tsiviilasi nr: 2-11-41932
Asjaolud ja menetluse käik
1.AM (avaldaja, võlgnik) esitas 6.09.2011 Pärnu Maakohtule võlgade ümberkujundamise avalduse, milles soovis kujundada ümber võlausaldaja AS SEB Pank (SEB) nõude, mis tulenes pankrotistunud äriühingu laenu käendusest (käenduskohustuse summa 191 734 eurot 95 senti). Avalduse kohaselt sattus avaldaja makseraskustesse, kuna käendas pankrotistunud äriühingu kohustust. Ümberkujundamiskavas soovis avaldaja kujundada 191 734 euro 95 sendi suurune nõue ümber selliselt, et nõude summat vähendatakse ca 90% ja selle täitmise tähtaega pikendatakse kümne aastani.
2.SEB ei nõustunud nõude ümberkujundamisega. Avaldaja makseraskused pole ajutised, ta võib olla püsivalt maksejõuetu. SEB nõue on pandiga tagatud. Võrreldes teise võlausaldaja, Swedbank AS-iga (Swedbank) on SEB huve oluliselt kahjustatud, sest Swedbanki nõuet ümber ei kujundata.
3.Pärnu Maakohus jättis 01.10.2012 määrusega võlgade ümberkujundamise avalduse rahuldamata ja ümberkujundamiskava kinnitamata. SEB nõue on pandiga tagatud ja SEB ei nõustunud ümberkujundamisega.
4.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse ning palus maakohtu määruse tühistada. SEB vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16.11.2012 määrusega avaldaja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
5.Riigikohus tühistas 10.04.2013 määrusega (tsiviilasi nr 3-2-1-28-13) nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrused ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb kohtul võlgade ümberkujundamise menetluses kontrollida, kas võla ümberkujundamisele vastu vaielnud võlausaldajale tagatakse ümberkujundamiskava täitmisel nõuete rahuldamine mitte oluliselt väiksemas ulatuses võrreldes sellega, mida tal oleks tõenäoliselt võimalik saada pankrotimenetluses. Pandiga tagatud nõude ümberkujundamine on võimalik ulatuses, milles pandieseme väärtus nõuet ei taga. Riigikohtu juhise järgi tuli asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha pandieseme väärtus ja sellel lasuvate muude kohustuste suurus ning arvestada ka SEB kasuks seatud kohtulikust hüpoteegist kinnistusraamatus eespool asetsevaid hüpoteeke ja nendega tagatud kohustusi. Asja uuel läbivaatamisel pidi maakohus hindama, kas ja millises ulatuses on panga nõue hüpoteegiga tegelikult tagatud.
6.Avaldaja esitas 13.05.2013 Pärnu Maakohtule täiendatud ümberkujundamisavalduse ja -kava, milles soovis ümber kujundada SEB 200 043 euro 46 sendi suuruse nõude, Riigi Tugiteenuste Keskuse (RTK) 7000 euro suuruse nõude (jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-10-62788 väljamõistetud riigilõivu kulu) ning 817 euro 16 sendi suuruse kohtutäituri tasunõude (tasu täiteasjas, milles täidetakse kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-10-62788). Avaldaja soovis vähendada eelnimetatud nõudeid 91,7% ulatuses, tasudes SEB-le kümne aasta jooksul igakuiste maksetega kokku 16 560 eurot
2(12)
Tsiviilasi nr: 2-11-41932 80 senti, RTK-le kahe kuu jooksul kokku 579 eurot 50 senti ja kohtutäiturile ühe maksega 67 eurot 65 senti.
7.SEB ei nõustunud avaldaja täiendatud ümberkujundamiskavaga ja leidis, et kava eesmärk on kohustuste täitmisest kõrvalehoidmine, mitte aga ajutiste makseraskuste ületamine. Võlgnikul on kinnisvara ja SEB nõue on tagatud pandiga, seega ei saa kõne alla tulla nõuete vähendamine nii suures ulatuses. Riigilõivunõuet ei saa ümber kujundada ega vähendada. RTK leidis, et kava tuleb jätta kinnitamata, kuna see ei vasta võlgadest vabastamise ja võlakaitse seaduse (VÕVS) eesmärkidele ja kahjustab oluliselt võlausaldajate huve. Lisaks on avaldaja püsivalt maksejõuetu. Kohtutäitur Svetlana Põld ei esitanud võlgniku avalduse kohta oma seisukohta.
8.Pärnu Maakohus määras 04.11.2013 määrusega nõustaja. Nõustaja arvamuse kohaselt oleks nõuete rahuldamise määr ümberkujundamismenetluses 8,3%. Võlgnik maksaks maksimaalselt kümne aasta jooksul võlausaldajatele kokku 17 208 eurot. Nõuete rahuldamise määr pankrotimenetluses oleks aga ainult 3,3%, kui arvestada, et vara turuhind ei vähene pankrotimenetluses rohkem kui 10%. Tegelikult võib vara turuhind väheneda 15–20%. Maakohtu määrus
9.Pärnu Maakohus jättis 13.03.2014 määrusega võlgade ümberkujundamise avalduse rahuldamata ja ümberkujundamiskava kinnitamata. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt soovib avaldaja uue ümberkujundamiskavaga vähendada võlga SEB-le 91,7% ja ülejäänu ehk 8,3% ulatuses ajatada võlga kümnele aastale. See kahjustab võlausaldajaid. Õiglane ei ole see, kui võlgnik tasub poole väiksemat võlga Swedbankile ja soovib samal ajal vähendada sama järgu teise võlausaldaja nõuet 91,7%. Selliselt koheldakse SEB-d võrreldes Swedbankiga oluliselt halvemini. Swedbanki eelistamiseks SEB-le ei ole mõjuvat põhjust. Pankrotimenetluses võib tagasivõitmise võimalusi arvestades võlausaldajate nõuete rahuldamise määr olla kõrgem kui võlgade ümberkujundamise menetluses. VÕVS-i mõte ei ole ühe võlausaldaja huvide eelistamine lähtuvalt võlgniku soovist ega võlgniku vabastamine ebameeldiva võla tasumisest. Küsitav on ka see, kas võlgnik suudab kava täita. Kohtuotsusega väljamõistetud riigilõivu ega kohtutäituri tasu nõudeid ei saa ümber kujundada. Määruskaebus
10.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale 28.03.2014 määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
11.Avaldaja hinnangul on maakohus asunud väärale seisukohale, et võlgniku avaldus võlgade ümberkujundamiseks tuleb jätta rahuldamata ja ümberkujundamise kava kinnitamata. Maakohus on sisustanud võlausaldajate eelistamise ja võrdse kohtlemise põhimõtteid valesti.
12.Maakohus on viidanud VÕVS § 24 lg-le 6 ja leidnud, et kuna võlausaldaja pole nõustunud pandiga tagatud nõuet ümber kujundama, siis on see üks alustest, miks maakohus ei saa ümberkujundamiskava kinnitada. Seejuures pole maakohus pööranud tähelepanu, et Riigikohus on antud asjas juba 10.04.2013 määruses oma seisukoha pangiga tagatud nõude osas avaldanud, märkides punktis 15, et VÕVS § 24 lg 6 teise lause eesmärgiks on lihtsustada pandieseme võõrandamisest allesjääva jääknõude
3(12)
Tsiviilasi nr: 2-11-41932 käsitlemist. See ei tähenda aga, et kohus ei saaks võlgade ümberkujundamise menetluses hinnata, kas ja millises ulatuses pandieseme väärtus nõuet tegelikult tagab. Maakohtu määratud sõltumatu nõustaja IN poolt esitatud arvamusest nähtub ühemõtteliselt, et SEB nõue ei ole tegelikult hüpoteegiga tagatud. Maakohus on vääralt tõlgendanud VÕVS § 24 lg-t 6. Antud juhul on SEB kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt alles neljandal järjekohal asuv pandipidaja ja kuna pandil lasuvad kohustused ületavad pandi väärtust, siis on ilmselge, et võlausaldajal nõue jääks pandi realiseerimisel rahuldamata. Nimetatud asjaolusid saab tsiviilasjas tõendada ekspert, kes tulnuks kohtul määrata VÕVS § 24 lg 9 alusel.
13.Väär ja arusaamatu on maakohtu järeldus, et võlgniku poolt võlgade ümberkujundamiskavaga hõlmatud kohtuotsusega väljamõistetud riigilõiv ja täitemenetluse läbiviimisel arvestatud täituritasu ei ole võlg võlaõigusseaduse tähenduses, vaid tegemist on muu seadusest tuleneva rahalise kohustusega, mistõttu ei ole nimetatud nõuded hõlmatud VÕVS §-s 1 sätestatuga ehk neid kohustusi ei ole võimalik VÕVS-i raames ümber kujundada ega vähendada. Maakohus on jätnud tähelepanuta seaduse eesmärgi (§ 1) ning võlgade ümberkujundamise sisu (§ 2). Maakohtu seisukoht on vastuolus VÕVS § 2 lg-tega 1 ja 3.
14.Avaldaja ei nõustu maakohtu järeldusega, et menetluse käigus pole ilmnenud VÕVS § 24 lg 3 p-des 1 ja 2 nimetatud asjaolusid. Maakohus viitab küll õigustatult Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-28-13, kuid teeb menetluse käigus tuvastatud asjaolude põhjal väärad järeldused. Viidatud Riigikohtu lahendi p-le 13 tuginedes on põhjendamatu maakohtu järeldus, milles kohus võtab kohustuste vähendamise aluseks määra suuruse ehk märgib, et 91,7% ulatuses kohustuste vähendamine on ebamõistlik. Riigikohus on lahendis ühemõtteliselt seadnud kriteeriumiks asjaolu, kas võlausaldaja saaks pankrotimenetluses oma nõude suuremas määras rahuldatud kui võlgade ümberkujundamise menetluses. Sama kehtib ka ajafaktori osas ehk kui ümberkujundamise menetluses saab võlausaldaja nõue rahuldatud 8,3% ulatuses aga pankrotimenetluses 3,3 % ulatuses, siis on ilmselge, et ümberkujundamise menetluses saab võlausaldaja nõue suuremas määras rahuldatud. Lisaks meenutab võlgnik, et juba 2010. aastal tegi AS SEB Pank avaldajale pakkumise, et avaldajaga sõlmitakse laenuleping 1 500 000 krooni peale ja seda 30-aastase maksegraafikuga. Seega maakohtu väide, et 10-aastane maksegraafik on ebamõistlik, ei ole asjakohane.
15.Maakohtu käsitlus, nagu koheldaks ümberkujundamisekava kohaselt mõnesid võlausaldajaid võrreldes teistega oluliselt halvemini, on avaldaja hinnangul väär. Võlgnik juhib tähelepanu, et Swedbankilt võetud laenukohustus oli võetud ja hüpoteek seatud aastaid enne SEB seatud panti ja käenduslepingust tulenevate kohustuste tekkimist. Samuti on Swedbanki kasuks seatud hüpoteek kinnistusraamatus, mis asub esimesel järjekohal. Tuginedes pankrotiseaduse (PankrS) §-le 153 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 158 lg-tele 1-3 märgib avaldaja, et PankrS § 153 lg 3 kaitseb AS-i Swedbank kui pandipidajat, andes talle garantii, et panditud vara müügist rahuldatakse eelisjärjekorras tema kui kinnistusraamatusse esimesele järjekohale kantud hüpoteegipidaja nõuded. Seega on väär maakohtu väide, et pankrotimenetluses oleks nii Swedbank kui SEB võlausaldajatena, kelle nõuded on tagatud pandiga, ühe tasandi võlausaldajad. Võlausaldajate võrdse kohtlemise argument on antud juhul asjakohane üksnes SEB-e, RTK ning kohtutäituri nõuete puhul ja vahel.
4(12)
Tsiviilasi nr: 2-11-41932
16.Avaldaja hinnangul rikkus maakohus lahendi tegemisel ka VÕVS § 25 lg-t 2. Kui kohus leidis, et esitatud kujul ei ole võlgade ümberkujundamise kava võimalik kinnitada, siis tulnuks võlgnikule anda tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ja selgitada, mida tuleb avalduses ja kavas muuta, et võlgade ümberkujundamine oleks võimalik. Maakohus seda ei teinud, vaid piirdus üksnes menetlusosaliste arvamuse küsimisega. Menetluse edasine käik
17.SEB ja RTK vaidlesid määruskaebusele vastu ning palusid jätta see rahuldamata.
18.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
19.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29.01.2015 määrusega avaldaja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on maakohus asja uuel läbivaatamisel järginud Riigikohtu juhiseid. Õige on maakohtu järeldus, et võlgade ümberkujundamine ei aseta võlausaldajaid võrreldes pankrotimenetlusega paremasse olukorda ja et pandiga tagatud nõude võlausaldajaid on koheldud ebavõrdselt. Ümberkujundamiskava ei vasta VÕVS-i tegelikele eesmärkidele ja on pigem suunatud kohustuste täitmisest kõrvalehoidmisele. Pankrotimenetluses oleksid mõlemad pangad sama järgu nõudega võlausaldajad ja arvestada saaks ka seda, et võlgniku kohustus Swedbanki vastu on tagatud ka võlgniku abikaasa lahusvaraks olevale kinnisasjale seatud hüpoteegiga.
20.Avaldaja esitas ringkonnakohtu 29.01.2015 määruse peale 02.03.2015 määruskaebuse, milles palus nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrused tühistada.
21.SEB vaidles avaldaja määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. RTK ja kohtutäitur Svetlana Põld määruskaebusele ei vastanud.
22.Riigikohus tühistas 17.06.2015 määrusega Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2015 määruse ja saatis tsiviilasja Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
23.Võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses. Kui kohus põhjendab ümberkujundamiskava kinnitamata jätmist sellega, et võlausaldajaid on ebavõrdselt koheldud, siis peab lahendi põhjendustest olema võimalik aru saada, kui palju saaks üks või teine võlausaldaja pankrotimenetluses rohkem võrreldes sellega, mida ta saab ümberkujundamismenetluses. Praeguses asjas on jälgitav vaid nõustaja arvamus, et pankrotimenetluses saaks rahuldatud 3,3% ja ümberkujundamismenetluses üle 8% SEB nõudest, kuid ei ole aru saada, millistele arvutustele ja õigusnormidele tuginedes on kohus lõpuks siiski järeldanud, et SEB nõue saaks pankrotimenetluses rahuldatud suuremas ulatuses kui ümberkujundamismenetluses.
24.Tagasivõitmise võimalus on sissenõudjal ka võlgniku täitemenetluses ja miski ei ole takistanud esitada SEB-l sissenõudjana ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise hagi TMS § 187 lg 1 ja § 190 alusel. Seega ei pidanud maakohus pankrotihinnangu andmisel arvestama vara suurenemise võimalusega tagasivõitmisel.
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-11-41932 Lisaks on praeguseks möödunud TMS § 190 lg 1 p-s 3 sätestatud kaheaastane tähtaeg ja ka pankrotiseaduse §-s 112 sätestatud maksimaalne viieaastane tähtaeg ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmiseks.
25.Samuti pole asjakohane väide, et arvestama peab ka seda, et Swedbanki nõuet tagab lisaks avaldaja kinnistule kantud hüpoteegile ka avaldaja abikaasa kinnistule seatud hüpoteek. Asjaõigusseaduse § 360 lg 1 järgi on hüpoteegipidajal õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Swedbankil on olukorras, kus vaidlusalune kinnistu müüakse täitemenetluses, TMS § 108 lg 1 järgi õigus taotleda kohtutäiturilt oma nõude eelisjärjekorras rahuldamist tulemist, olenemata sellest, kas tema nõue on muutunud sissenõutavaks või mitte.
26.Kui võlgade ümberkujundamise menetluses on määratud nõustaja, kelle ülesandeks on teha kindlaks nõuete rahuldamise võimalikud määrad pankrotimenetluses võrreldes ümberkujundamismenetlusega, siis peab kohus määruses põhjendama, miks ta jõuab nõuete rahuldamise määrade osas teistsugusele tulemusele kui nõustaja. Seda maakohus teinud ei ole ja seega on maakohus rikkunud määruse põhjendamise kohustust. Samuti rikkus põhjendamiskohustust ringkonnakohus, nõustudes paljasõnaliselt maakohtu põhjendamata seisukohaga. Põhjendamiskohustuse rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja see võis mõjutada asja tulemust, seega tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
27.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata ümberkujundamiskava kinnitamise põhjendatust, näidates selgete arvutuste kaudu, milline on SEB nõude rahuldamise määr ümberkujundamiskava järgi ja milline pankrotimenetluses. Arvestada tuleb ka summaga, mida SEB-l oleks võimalik saada kuni võlgniku eeldusliku võlgadest vabastamiseni. Kui kohus soovib põhjendada kava kinnitamata jätmist sellega, et avaldaja ei olegi makseraskustes (VÕVS § 25 lg 1 p 1), või vastupidi, et kava täitmine ei ole võlgniku vara ja sissetulekuid arvestades tõenäoline (VÕVS § 25 lg 1 p 2), siis tuleb need põhjendused selgelt esitada, näidates ära, millel sellised järeldused põhinevad.
28.Riigikohus ei nõustunud maa- ja ringkonnakohtuga, et kohtuotsusega väljamõistetud riigilõivu ega kohtutäituri tasu nõudeid ei saa ümber kujundada. Piirangud ümberkujundatavatele nõuetele on sätestatud VÕVS § 2 lg-tes 2 ja 3 ja viidatud sätetest ei tulene, et väljamõistetud riigilõivu nõuet või kohtutäituri tasunõuet ei saaks ümber kujundada. Määruse põhjendused
29.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud kaebusega, leiab, et maakohtu 13.03.2014 määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 ja § 659 alusel tuleb muuta maakohtu määruse põhjendusi. Maakohtu põhjendused ümberkujundamiskava kinnitamata jätmise kohta tuleb asendada ringkonnakohtu käesolevas määruses esitatud põhjendustega. Määruskaebus jääb rahuldamata.
30.VÕVS § 1 lg-st 1 tulenevalt on võlgade ümberkujundamise menetluse eesmärk võimaldada makseraskustes füüsilisele isikule tema võlgade ümberkujundamist selleks, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust. Seejuures tuleb arvestada
6(12)
Tsiviilasi nr: 2-11-41932 nii võlgniku kui ka tema võlausaldajate õigustatud huve. Sama paragrahvi teise lõike järgi loetakse võlgnik makseraskustes olevaks, kui ta ei suuda või tõenäoliselt ei suuda täita oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise ajal. VÕVS § 24 lg-st 1 lähtuvalt saab ümberkujundamiskava kinnitada üldjuhul eeldusel, et kavaga on nõustunud võlausaldajad, kelle nõuded ümber kujundatakse. VÕVS § 24 lg 3 järgi võib kohus siiski kinnitada ka ümberkujundamiskava, millega võlausaldajad ei nõustunud, kui kohtu hinnangul on võlgade ümberkujundamine poolte õigustatud huve ja õigusi kaaludes põhjendatud ja ümberkujundamiskava alusel ei kohelda mõnda võlausaldajat oluliselt halvemini, võrreldes teiste võlausaldajatega, välja arvatud, kui mõne võlausaldaja eelistamiseks on mõjuv põhjus. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt hindab kohus poolte huvide ja õiguste kaalumisel muu hulgas ka seda, kui suures ulatuses oleks võimalik rahuldada vastuväite esitanud võlausaldaja nõue pankrotimenetluses, võrreldes ümberkujundamiskava alusel sellele võlausaldajale välja makstava summaga. Pankrotimenetluse kohta võrdlusandmete koostamisel lähtutakse sellest, et pankrotimenetlus toimub võlgade ümberkujundamismenetluse algatamise seisuga. Võrdlemisel arvestatakse ka füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise võimalust lähtuvalt võlgniku sissetulekust ümberkujundamismenetluse ajal. Eelnimetatud käsitlus tuleb ära tuua ümberkujundamiskava kinnitamise kohta tehtava määruse põhjendavas osas.
31.Maakohus on asja teistkordsel läbivaatamisel põhjendanud avalduse rahuldamata jätmist ja kava kinnitamata jätmist esiteks sellega, et SEB-d kui võlausaldajat on võrreldes Swedbankiga koheldud ebavõrdselt, ja teiseks sellega, et pankrotimenetluses saaksid võlausaldajate nõuded rahuldatud suuremas ulatuses kui võlgade ümberkujundamise menetluses. Nende järeldustega nõustus 29.01.2015 aasta määruses ka ringkonnakohus. Riigikohus ülalosundatud 17.06.2015 määruses alama astme kohtute seisukohtadega ei nõustunud. Samas lahendis sisalduvate suuniste kohaselt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata ümberkujundamiskava kinnitamise põhjendatust, näidates selgete arvutuste kaudu, milline on SEB nõude rahuldamise määr ümberkujundamiskava järgi ja milline pankrotimenetluses. Arvestada tuleb ka summaga, mida SEB-l oleks võimalik saada kuni võlgniku eeldusliku võlgadest vabastamiseni. Kui kohus soovib põhjendada kava kinnitamata jätmist sellega, et avaldaja ei olegi makseraskustes (VÕVS § 25 lg 1 p 1), või vastupidi, et kava täitmine ei ole võlgniku vara ja sissetulekuid arvestades tõenäoline (VÕVS § 25 lg 1 p 2), siis tuleb need põhjendused selgelt esitada, näidates ära, millel sellised järeldused põhinevad. TsMS § 693 lg-st 2 ja §-st 659 lähtuvalt on Riigikohtu määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
32.Avaldaja poolt 13.05.2013 maakohtule esitatud täiendatud ümberkujundamisavalduse ja -kava kohaselt (II kd, tl 195-213) soovib ta ümber kujundada SEB 200 043,46 euro suuruse nõude, RTK 7000 euro suuruse nõude (jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-10-62788 väljamõistetud riigilõivu kulu) ning 817,16 euro suuruse kohtutäituri tasunõude (tasu täiteasjas, milles täidetakse kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-10-62788). Avaldaja soovib vähendada eelnimetatud nõudeid 91,7% ulatuses, tasudes SEB-le kümne aasta jooksul igakuiste maksetega kokku 16 560,80 eurot, RTK-le kahe kuu jooksul kokku 579,50 eurot ja kohtutäiturile ühe maksega 67,65 eurot.
33.Nõustaja arvamuse ja täiendava arvamuse (tl III kd, tl 151-160; IV kd, tl 80-81) kohaselt oleks nõuete rahuldamise määr ümberkujundamismenetluses 8,3%. Võlgnik
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-11-41932 maksaks maksimaalselt kümne aasta jooksul võlausaldajatele kokku 17 208 eurot. Nõuete rahuldamise määr pankrotimenetluses oleks aga ainult 3,3%, kui arvestada, et võlgniku vara turuhind ei vähene pankrotimenetluses rohkem kui 10%. Tegelikult võib vara turuhind nõustaja hinnangul väheneda 15–20%.
34.Kolleegium nõustub nõustaja arvamuses esitatud arvestuste ja järeldustega, et nõuete rahuldamise määr ümberkujundamismenetluses oleks 8,3%. Nõustaja on hinnanud võlgniku igakuiste netotulude suuruseks 1296 eurot ning vältimatute kulude suuruseks 1153 eurot kuus. Sellest lähtuvalt on nõustaja prognoosinud võlgniku igakuise vaba rahajäägi suuruseks 143 eurot, mis võimaldaks 10-aastase perioodi jooksul täita kohustusi maksimaalselt 17 208 euro ulatuses. Asja materjalide põhjal puudub kolleegiumil alus kahelda nõustaja vastavate arvestuste põhjendatuses või aluseks võetud algandmete asjakohasuses.
35.Ringkonnakohus ei nõustu nõustaja järeldustega, et nõuete rahuldamise määr pankrotimenetluses oleks maksimaalselt 3,3%. Vastava hinnangu andmisel tuleb esmalt arvesse võtta seda, kui palju saab hüpoteegiga tagatud nõude võlausaldaja pandieseme müügist, arvestades seda, et kõigepealt rahuldatakse tulemi arvel eespool asuvatel järjekohtadel olevate õigustega võlausaldajate nõuded. PankrS § 153 lg-st 3 tuleneb, et kui pandiese on koormatud mitme pandiõigusega, rahuldatakse nõuded pandieseme müügist saadud raha arvel vastavalt pandiõiguste järjekohtadele. Nõustaja hinnangu kohaselt võiks võlgnikule kuuluva korteriomandi (Rotermanni 5/Roseni 1012, Tallinn) sundmüügist pankrotimenetluses laekuda 99 905 eurot, millest 93 131 euro ulatuses rahuldataks Swedbank nõue ning 6774 eurot jääks ümberkujundatavate nõuete katteks. Kolleegiumi arvestades ei ole põhjust kahelda nõustaja järelduses, et pandieseme müügist võiks laekuda 99 905 eurot ning võlausaldajate nõuetest kuuluks kõigepealt rahuldamisele esimese järjekoha hüpoteegipidaja (hüpoteegi summa 2,25 milj krooni) Swedbank nõue. Nõustaja on jätnud samas arvestamata pankrotimenetluse erisätetega pandiga tagatud nõuete kohta, sh erisustega menetluskulude kandmisel (PankrS § 153 lg 2) ja võimalustega pandiga tagamata nõude osa rahuldamiseks muu pankrotivara arvel (PankrS § 153 lg 4). Neid erisusi tuleb Riigikohtu lahendis sisalduvate juhiste kohaselt praegusel juhul arvestada.
36.Vastavalt PankrS § 153 lg-le 2 rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus (PankrS § 153 lg 1 p 1) pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud sama seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. PankrS § 146 lg 1 järgseteks väljamakseteks on mh pankrotimenetluse kulud. Üheks pankrotimenetluse kuluks on PankrS § 150 lg 1 p 3 järgi halduri tasu.
37.PankrS § 65 lg 1 järgi on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest ning sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt arvestatakse halduri tasu pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast lähtudes. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. Halduri tasu arvestamisel ei võeta arvesse raha, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal või mis on saadud halduri tegevusest sõltumata. Arvestades pankrotivara prognoositavat suurust 99 905 eurot, oleks halduril PankrS § 651 lg 1 järgsest tasu alammäärast lähtuvalt õigus 10 374,28 euro suurusele tasule, s.o 7861 eurot, millele lisandub 7%
8(12)
Tsiviilasi nr: 2-11-41932 pankrotivara alumist piiri ületavalt osalt (99 905€ - 64 001€). Lisaks on halduril õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist (PankrS § 66 lg 1), mis võiksid prognoositavalt moodustada vähemalt 0,5% pankrotivara suurusest, s.o 499,53 eurot.
38.Eelmärgitust lähtuvalt tuleks võlgniku pankrotimenetluses arvestada PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksetega vähemalt 10 873,81 euro ulatuses. Kolleegium ei arvesta siinjuures ajutise pankrotihalduri tasuga (PankrS § 23), mis on PankrS § 150 lg 1 p 2 järgi samuti pankrotimenetluse kuluks, sest PankrS § 15 lg 2 võimaldab kohtul füüsilisest isikust võlgniku pankrotiavalduse alusel pankroti välja kuulutada ka ajutist haldurit nimetamata. Samuti ei arvesta kohus pankrotihinnangu andmisel muude PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud võimalike väljamaksetega, mis võiksid pandiga tagatud nõude esimeses järgus rahuldamise ulatust veelgi vähendada.
39.Kolleegiumi poolt tuvastatu põhjal võlgnikul muud pankrotimenetluses müüdavat vara (peale kõnealuse korteriomandi) ei oleks. Seega moodustaks pandieseme müügist saadud rahasumma eelduslikult 100% pankrotivara müügist laekunud raha kogusummast. 10 374,28 eurot on samas vähem kui 15/100 pandieseme müügist saadust. Seega tuleks pandieseme müügist saadavast 99 905 eurost maha arvata kõigepealt vähemalt 10 374,28 eurot PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksete katteks ning 89 530,72 euro suuruse jäägi arvelt saaks osaliselt rahuldada esimese järjekoha hüpoteegipidaja Swedbank nõude. 3600,28 euro ulatuses jääks Swedbank nõue pandieseme müügist saadu arvel järelikult rahuldamata ning kuuluks selles osas PankrS § 153 lg 4 esimese lause järgi rahuldamisele koos teiste tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuetega (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p-d 13-15).
40.Ülalmärgitut arvestades ei piisaks pandieseme müügist saadavast tulemist isegi ümberkujundatavate nõuete (sh SEB nõude) osaliseks rahuldamiseks. Pandieseme müügist laekuvast rahast piisaks ainult esimesel järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud (Swedbanki) nõude osaliseks rahuldamiseks. Samas puudub ülalkirjeldatud asjaoludel alus eeldada, et enne teise järgu nõuete rahuldamist oleks vajalik teha veel PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud väljamaksed, mis mõjutaks teise järgu nõuete rahuldamise ulatust.
41.Menetluses tuvastatu põhjal ei olnud võlgnikul ümberkujundamisavalduse esitamise seisuga muud vara, mida saaks pankroti väljakuulutamisel lugeda pankrotivara hulka (PankrS § 108) ning kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
42.Pankrotimenetluse korral tekiks võlgnikul üldjuhul kolme kuni seitsme aasta möödumisel vastava avalduse esitamisest pankrotimenetluses võimalus võlgadest vabaneda (PankrS § 175 lg-d 1, 11 ja 51). Seega tuleb pankrotihinnangu andmisel lisaks eelnevale arvestada ka summadega, mida võlausaldajatel oleks võimalik võlgniku pankrotimenetluse korral saada kuni võlgniku eeldusliku võlgadest vabastamiseni. PankrS § 175 lg 1 järgi kestab võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üldjuhul viis aastat. Seega tuleb hinnata, kui palju saaks võlausaldaja keskmiselt viie aasta pikkuse perioodi jooksul füüsilisest isikust võlgnikult lisaks, arvestades tema eelduslikku sissetulekut. Kolleegium lähtub seejuures nõustaja poolt välja toodud võlgniku igakuiste netotulude suurusest 1296 eurot, sest kohtule teadaolevate asjaolude põhjal pole alust ettenähtava tuleviku osas prognoosida võlgniku tulude suurenemist ega vähenemist.
9(12)
Tsiviilasi nr: 2-11-41932
43.Võlgniku vältimatute kulude suuruse osas tuleb võimaliku võlgadest vabastamise menetluse analüüsimisel arvestada asjaoluga, et pärast pankroti väljakuulutamist puuduks võlgnikul kohustus tasuda igakuiseid eluasemelaenu makseid (613 eurot). Teisalt tuleb sellisel juhul arvestada võlgniku mõistlike kuludega eluaseme üürimisele. Tallinna linnas asuvate korterite üürihinnad on alates 2011.a septembrist kuni käesoleva ajani olnud üldiselt teadaolevalt vahemikus 7-9,5 eurot/m2. Sellise järelduse võib teha nt kinnisvaraportaalis kv.ee kättesaadava hinnastatistika põhjal, samuti Eesti suurimates kinnisvaraportaalides (kv.ee, city24.ee jne) avaldatud üürikuulutuste põhjal. Seega võiksid Tallinna linnas asuva 40-ruutmeetrise korteri üürimisega seonduvad kulud ulatuda keskmiselt 330 euroni (40*8,25) kuus. Eluruumi kasutamisega võivad olla eelduslikult seotud ka muud kulud (lisaks üürile), nt kulud elektrienergiale, vee- ja kanalisatsiooniteenusele jms. Samas on need kulutused nõustaja esitatud arvestustes eluaseme laenu maksete kõrval eraldi välja toodud ka praeguse eluaseme kasutamisel, seega ei ole vaja kõnealuseid kulusid kolleegiumi hinnangul uuesti arvesse võtta.
44.Seega võiks võlgniku vältimatute kulude suuruseks võlgadest vabastamise menetluse kestel lugeda 870 eurot (1153 – 613 + 330) kuus. Sellest lähtuvalt oleks võlgniku igakuise vaba rahajäägi suuruseks 426 eurot (1296 – 870), mis võimaldaks 5-aastase perioodi jooksul täita kohustusi maksimaalselt 25 560 euro (60*426) ulatuses.
45.SEB nõue 200 044 eurot (ümardatuna) moodustaks pankrotimenetluses rahuldamata nõuete kogusummast 211 461 eurot (ümardatuna) 94,6%, RTK nõue 7000 eurot vastavalt 3,3% ja kohtutäituri tasunuõue 817,16 eurot 0,4%. Neid proportsioone arvestades (PankrS § 153 lg 6) peaks võlgnikult kohustustest vabastamise menetluse kestel saadavast 25 560 eurost laekuma SEB-le 24 179,76 eurot, RTK-le 843,48 eurot ning kohtutäiturile 102,24 eurot, ülejäänud 434,52 eurot laekuks Swedbanki nõude rahuldamata osa katteks. Kogu SEB nõude summast 200 043,46 eurot moodustaks 24 179,76 eurot 12,1%, ka RTK nõudest 7000 eurot moodustaks 843,48 eurot 12,1%. Kohtutäituri tasunõudest 817,16 eurot moodustaks 102,24 eurot 12,5%.
46.Kolleegium märgib, et nõuete rahuldamise ulatus kohustusest vabastamise menetluses ei oleks oluliselt erinev juhul kui pandieseme müügi korral tuleks PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamakseid teha PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud piirmäära ulatuses ehk 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Sellisel juhul tuleks pandieseme müügist saadavast 99 905 eurost PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksete katteks maha arvata 14 985,75 eurot ning esimese järjekoha hüpoteegipidaja Swedbank nõude saaks rahuldada 84 919,25 euro ulatuses, 8211,75 euro ulatuses jääks nõue rahuldamata. Sellisel juhul moodustaks pankrotimenetluses rahuldamata nõuete kogusumma ümardatuna 216 073 eurot ning SEB nõue 200 044 eurot sellest 92,6 protsenti. Võlgnikult kohustustest vabastamise menetluse kestel saadavast 25 560 eurost laekuks SEB-le sellisel juhul eelduslikult 23 668,56 eurot, mis moodustaks SEB nõude kogusummast (200 043,46 eurot) 11,8 %.
47.Eeltoodust järelduvalt tuleb asuda seisukohale, et pankrotimenetluses saaks SEB nõue kokkuvõttes eelduslikult rahuldatud suuremas ulatuses (12,1%) kui võlgade ümberkujundamise kava järgi (8,3%). Samal seisukohal on kolleegium RTK nõude ning kohtutäituri tasunõude osas.
10(12)
Tsiviilasi nr: 2-11-41932
48.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et võlgniku esitatud ümberkujundamiskava ei saa kinnitada, kuna kavaga hõlmatud võlausaldajad on sellele vastu vaielnud ning ei esine VÕVS § 24 lg-tes 2 või 3 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid kinnitada kava, millega võlausaldajad ei ole nõustunud. Võlgade ümberkujundamine võlgniku poolt soovitud viisil pole võlgniku ja võlausaldajate õigustatud huve ning õigusi kaaludes põhjendatud. Ühelt poolt tuleb vaieldamatult oluliseks pidada võlgniku huvi vältida pankrotimenetlust ning pankroti väljakuulutamisega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi, sh enda vara käsutamise õiguse kaotamine (PankrS § 36), piirangud liikumisvabadusele (PankrS § 88), ärikeeld (PankrS § 91 lg 1) jne. Teiselt poolt tuleb arvestada ka võlausaldajate huvidega oma nõuete rahuldamise vastu. Avaldaja kui raskustesse sattunud isiku huvid on küll võlausaldaja huvidega võrreldes mõnevõrra esiplaanil, kuid võlausaldajate huve ei saa siiski täielikult kõrvale jätta.
49.Nagu eelnevast nähtub, oleks kavale vastu vaielnud võlausaldajate nõuete rahuldamine ümberkujundamiskava täitmisel tagatud oluliselt väiksemas ulatuses võrreldes sellega, mida neil oleks tõenäoliselt võimalik saavutada pankrotimenetluses. Nii moodustaks ümberkujundamiskava alusel SEB-le tasutav 16 560,80 eurot üksnes 68,5% 24 179,79 eurost, mida oleks võlausaldajal tõenäoliselt võimalik saada pankrotimenetluses. Ligikaudu sama proportsionaalne vahe (66-69%) esineks ka RTK ning kohtutäituri nõuete puhul. SEB nõude puhul oleks ümberkujundamiskava täitmisel võrreldes võimaliku pankrotimenetlusega oluliselt pikem ka nõude rahuldamise aeg. 16 560,80 eurot peaks võlgnik ümberkujundamiskava alusel tasuma kümne aasta jooksul. Võlgniku pankroti korral oleks tõenäoline 24 179,79 euro SEB-le ca 6-7-aastases perspektiivis (arvestades, et kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustaks kohus PankrS § 171 lg 1 järgi alles pankrotimenetluse lõpetamisel). Eelmärgitust lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et võlgade ümberkujundamise kava esitatud kujul kinnitamine rikuks kavale vastu vaielnud võlausaldajate huve oluliselt.
50.Kolleegium märgib, et VÕVS § 24 lg-st 5 tulenevalt võiks kohus kava kinnitamisel praegusel juhul kinnitada vaid osade võlgade ümberkujundamise ning muuta ümberkujundamise viisi ja ulatust, eeldusel, et võlausaldaja positsioon ei muutu ebasoodsamaks võlgniku poolt taotletust. Ringkonnakohus ei pea käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel võimalikuks ümberkujundamise viisi ja ulatust muuta, sest võlgniku igakuine vaba rahajääk 143 eurot ei võimalda tasuda 16 560,80 eurot SEB-le oluliselt lühema aja (nt 3 aasta) jooksul või tasuda 10 aasta jooksul oluliselt suuremat summat. Samuti ei ole ringkonnakohus veendunud, et võlgnik peaks mõistlikult realiseerima võlgade tasumiseks talle kuuluva korteriomandi (aadressil Rotermanni 5/Roseni 10-12, Tallinn). Asja materjalide põhjal ei ole selge, kas nimetatud korteriomand on tema ainus elukoht (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1 mõttes) ning kuivõrd võlgnik osundatud aadressil asuvat eluruumi tegelikult ise vajab. Avaldaja on mitmetes menetlusdokumentides (sh 05.10.2015 esitatud selgituses) märkinud enda elukohaks XXXXX XX XX, XXXXXXX, samas on võlgnik esitanud menetlusdokumente, kus on märkinud aadressiks XXXXXXXX X/XXXXX XX-XX, Tallinn. Nimetatud annab kolleegiumi arvates alust järeldada, et võlgnikul võib olla mitu elukohta. Kohus võiks põhimõtteliselt otsustada RTK ning kohtutäituri nõuete ümberkujundamise, muutes ümberkujundamise ulatust selliselt, et nõuete rahuldamine oleks tagatud ligilähedaselt võimalikule pankrotimenetlusele. Kuivõrd need kohustused on aga SEB nõudega võrreldes käesoleval juhul marginaalsed, ei ole osade võlgade ümberkujundamine sellisel viisil põhjendatud. See ei võimaldaks saavutada ümberkujundamismenetluse peamist eesmärki – vältida võlgniku pankrotti.
11(12)
Tsiviilasi nr: 2-11-41932
51.Kolleegium ei leia, et avaldaja ei ole makseraskustes (VÕVS § 25 lg 1 p 1), samuti ei võimalda tuvastatud asjaolud järeldada, et pakutud kava täitmine ei oleks võlgniku vara ja sissetulekuid arvestades tõenäoline (VÕVS § 25 lg 1 p 2). Vastavad põhjendused tuleb seetõttu maakohtu määrusest välja jätta.
52.Määruskaebuse ülalkäsitlemata väidetele on sisuliselt vastanud Riigikohus käesolevas asjas 17.06.2015 tehtud määruse põhjenduste p-des 19 ja 25, mistõttu puudub vajadus neid avaldaja väiteid käesolevas määruses veelkord eraldi käsitleda. Menetluskulude jaotus
53.Ringkonnakohtule ja Riigikohtule esitatud määruskaebuste menetlemisega seotud võlgniku menetluskulud jäävad VÕVS § 8 lg 1 järgi võlgniku kanda. Võlausaldajate menetluskulud jäävad sama sätte alusel nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.